RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-1553 Otsuse kuupäev 10. aprill 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull Kohtuas

) § 90 lg 1 kohaselt katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija oli jätnud tasumata võrguettevõtjaga sõlmitud lepingu või võrguettevõtja nimetatud müüjaga sõlmitud lepingu alusel tasutava rahasumma või muul viisil oluliselt rikkunud lepingutes sätestatud kohustusi. Tsiviilasjas nr 2-12-10352 on jõustunud lahendiga tuvastatud, et hageja jättis oma kohustused täitamata ja võlgneb kostjale II 7215 eurot 90 senti ning viivise. Samuti on viidatud kohtulahendiga tuvastatud, et alates 13. veebruarist 2012 oli hageja elamu võrguühenduse katkestus õiguspärane. Seega oli kostjal I

§ 90

lg 1 ja võrgulepingu tüüptingimuste p-de 5.2.5 ja 5.3.1 järgi õigus hageja võrguühendus katkestada, sest enne 1. jaanuari 2013 kehtinud

§ 90

lg 1 järgi võis võrguettevõtja tarbija võrguühenduse katkestada ka siis, kui tarbija oli võlgu elektrimüüjale.

1. märtsil 2005 anti kostjale II üle võrguteenuseid osutav ettevõte, millega läks kostjale I üle ka hageja ning kostja II vahel sõlmitud võrguleping. Kostja I ja kostja II olid sõlminud lepingu, mis andis kostjale II õiguse esitada hagejale arveid kostja I nimel. Rahandusministeeriumi
2. mai
3. a kirja p-st 3 nähtub, et kostja II korraldab kostja I võrgutasu arvete esitamist klientidele ja et kostja II tasub arved kostjale I iga kuu
4. kuupäevaks sõltumata sellest, kas klient on talle arve tasunud. Praeguses asjas ei vaidle pooled selle üle, et hageja ei ole tasunud summat, mis on temalt tsiviilasjas nr 2-12-10352 kostja II kasuks välja mõistetud. Elektrituru avanemine
5. jaanuaril 2013 ei muuda enne seda tekkinud nõuetest tulenevat võlga olematuks. Võrguühenduse taastamiseks peab hageja võla tasuma ja seejärel saab ta osta elektrimüüjalt elektrienergiat. Kostja I võrgulepingu tüüptingimuste p-d 5.1, 5.2.5 ja 5.3.1 ei ole tühised. Viidatud tüüptingimused on kooskõlas

§-ga 90, millest tulenes samuti õigus katkestada võrguteenuse osutamine, kui 3

§ 90lg 1 kui ka tüüptingimuste p-de 5.2.5 ja 5.3.1 alusel.

Hageja nõuab 19 164 euro suuruse saamata jäänud tulu hüvitamist, kuid kostja I tüüptingimuste p 11.9 järgi ei saa hageja saamata jäänud tulu nõuda. Samuti ei saa hageja nõuda kahju hüvitamist kostjalt II, kuna kostja II ei ole võrguteenuse osutaja, vaid elektrimüüja. Kuna hageja ei heida ette seda, et talle ei müüdud elektrienergiat, vaid seda, et talle jäeti osutamata võrguteenus, ei saanud kostja II tegevus talle kahju tekitada.

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja maakohtule uueks arutamiseks või teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.
2. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
4. oktoobri
5. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, samuti osas, millega maakohus jaotas ja määras kindlaks menetluskulud, ning saatis asja tühistatud osas samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja
6. oktoobri
7. a vastuväite kohtu tegevusele, samuti osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse
8. oktoobri
9. a kohtuistungi protokolli parandamiseks, jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on asjas tuvastatud, et võrguteenuse osutamise eest esitas hagejale kostja I nimel arveid kostja II ja et arvetel oli märgitud nii elektrienergia tasu kui ka võrgutasu. Kostja II kannab kostjale I üle kogu võrgutasu summa sõltumata sellest, kas tarbija on arve tasunud. Võrgutasude laekumise riski kannab kostjate omavahelise kokkuleppe kohaselt kostja II. Kuna kostja II on iga kuu tasunud kostjale I kogu võrguarve, sõltumata sellest, kas hageja on arve tasunud, siis ei olnud hageja
10. jaanuaril 2013 kostjale I võrgutasu eest võlgu. Iseenesest oli võrguühenduse katkestamine alates
11. veebruarist 2012 õiguspärane. Pooled ei vaidle selle üle, et
12. veebruari
13. a seisuga oli hageja kostjale II võrguteenuse eest võlgu. Alates
14. jaanuarist 2013 kehtiva

§ 90

lg 1 kohaselt ei saa võrguettevõtja aga võrguühendust katkestada, kui tarbija jääb elektrilepingu alusel võlgu elektrimüüjale. Ka alates

1. jaanuarist 2013 kehtivatest võrgulepingu tüüptingimustest (sh p-dest 5.2.5 ja 5.3.1) ei tulene, et kostja I saaks võrguühenduse katkestada juhul, kui tarbija jääb võlgu elektrimüüjale. Hageja võlg kostjale II ei andnud kostjale I õigust keelduda alates
2. jaanuarist 2013 hagejale võrguteenust osutamast. Alused, millal võrguettevõtjal on õigus keelduda võrguteenuse osutamisest, on sätestatud

§ 65lg-s 3 ja praegu selliseid aluseid ei esine.

Samuti ei saa alates

1. jaanuarist 2013 keelduda võrguteenuse osutamisest juhul, kui tarbijal on elektrilepingu järgi elektrimüüjale võlg, mis on tekkinud enne
2. jaanuari
3. Kostja I on tuginenud ka sellele, et võrguühendust ei pea taastama, sest hageja ei ole tasunud võrguühenduse katkestamisega seotud kulu.

§ 90

lg 11 järgi on võrguettevõtjal õigus nõuda tarbijalt võrguühenduse taastamiseks tehtud põhjendatud kulutuste hüvitamist. Võrgulepingu tüüptingimuste p 5.4 sätestab, et kui katkestus toimus ostja süül, taastab võrguettevõtja võrguühenduse pärast seda, kui ostja on hüvitanud võrguühenduse taastamisega seotud kulutused või annab võrguettevõtja aktsepteeritud kinnituse nende hüvitamise kohta. Maakohus ei ole seda küsimust 4

§ 90

lg 1, et võrguettevõtjal on õigus võrguühendus katkestada, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest makstava rahasumma tasumata. Sellel, kas võrguteenuse eest ollakse võlgu võrguettevõtjale või elektrimüüjale, ei ole tähtsust. Jõustunud kohtulahendiga on tuvastatud, et hageja rikkus oma kohustusi. Võlg on siiani tasumata. Ringkonnakohus tõlgendas seega vääralt

§ 90

lg-t 1 ja leidis ekslikult, et võrguettevõtja ja elektrimüüja vahel sõlmitud käsunduslepingu ning nõude loovutamise lepingu tõttu lõpeb võlg, mis oli võrguühenduse katkestamise põhjuseks. Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijate võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast

§ 90

lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud osutatud võrguteenuse eest tasumata. Võrguettevõtja ja elektrimüüja omavaheline õigussuhe ei saa muuta tarbija täitmata kohustust täidetud kohustuseks. Ringkonnakohus on rikkunud ka kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuna kohtuotsusest ei selgu, millist seadust kohaldades jõudis ringkonnakohus järeldusele, et hagejal ei ole

1. jaanuari
2. a seisuga võrgutasu võlga. Kohtuotsusest ei tulene, et ringkonnakohus oleks tuvastanud, et hageja kohustus oleks VÕS §-s 186 sätestatud alustel lõppenud. Samuti kohaldas ringkonnakohus valesti võrgulepingu tüüptingimusi ning jõudis väärale järeldusele, et võrgulepingu tüüptingimuste p-de 5.2.5 ja 5.3.1 järgi ei ole kostjal I õigust võrguteenuse osutamist katkestada, kui tarbija jääb elektrimüüjale võlgu. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et hageja võrguühendus katkestati muu hulgas võrgulepingust tuleneva võla tõttu. Alates
3. jaanuarist 2013 kehtivate võrgulepingu tüüptingimuste p 5.2.5 kohaselt on võrguettevõtjal õigus katkestada ühendus elektrimüügi tingimuste olulise rikkumise, sealhulgas võlgnevuse korral. Tüüptingimuste p 5.3.1 kohaselt loetakse oluliseks võrgulepingu rikkumiseks see, kui ostja ei ole maksnud võrgulepinguga ettenähtud tasu. Tüüptingimustest ei tulene, et võrguühenduse katkestamine oleks lubatud üksnes siis, kui võrgutasu võlgnetakse otse võrguettevõtjale. 5

§ 8) varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et kostja I on alates 1.

jaanuarist 2013 põhjendamatult keeldunud taastamast tema elamu võrguühendust. Kostjalt II kui üldteenuse osutajalt (

§ 761

) nõuab hageja sama varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et kostja II ei ole taganud talle alates

1. jaanuarist 2013 üldteenust.
2. Hageja kahju hüvitamise nõue kostja I vastu põhineb võrgulepingul. Sellise nõude õiguslik alus on VÕS § 115 lg 1, mis näeb ette, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei tule seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitada. Eelnimetatud nõude eeldused on järgmised:  kahjustatud isiku ja kahju tekitaja vahel on lepinguline suhe;  kahju tekitaja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust;  kahjustatud isikul on tekkinud kahju VÕS § 127 lg 1 mõttes;  rikkumise ning kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).
3. Hageja kahju hüvitamise nõue kostja II vastu põhineb

§ 761

lg-test 1 ja 2 tuleneva kohustuse väidetaval rikkumisel.

§ 761

lg 1 näeb ette, et väiketarbijal on õigus saada üldteenust ehk osta mõistliku, põhjendatud ja võrdse kohtlemise põhimõtet järgiva hinnaga elektrienergiat võrguettevõtjalt, kelle võrguga tema elektripaigaldis on ühendatud. Sama paragrahvi teise lõike järgi osutab võrguettevõtja üldteenust ise või kui ta ise elektrienergiat ei müü, nimetab ta teenust osutama tegevusloaga müüja. Sellise nõude õiguslik alus on samuti VÕS § 115 lg 1 ja ka nõude eeldused on samasugused. 14. Pooled ei vaidle kassatsiooniastmes järgmiste asja lahendamise seisukohast oluliste asjaolude üle:  hageja ja kostja II olid 3. aprillil 2002 sõlminud hageja elamu elektriga varustamiseks elektrienergia ostu-müügi ja võrguteenuse osutamise lepingu; 6

§ 8

tähenduses;  kostja II on üldteenuse osutaja

§ 761

mõttes;  kostja I ja kostja II on sõlminud lepingud, millest tulenevalt on arvete esitamine ja tasumine korraldatud selliselt, et kostja II esitab tarbijatele arveid, nõuab tasumata summad tarbijatelt sisse ning tasub kogu võrguteenuse tasu kostjale I üks kord kuus sõltumata sellest, kas tarbijad on talle tasunud;  kostja II esitas hagejale arveid nii elektrienergia kui ka võrguteenuse eest;  kostja II on kostjale I kõik võrguteenuse arved tasunud;  Harju Maakohtu

1. mai
2. a otsusega tsiviilasjas nr 2-12-10352 on hagejalt kostja II kasuks välja mõistetud 7215 euro 90 sendi suurune võlg ja viivis põhinõudelt;  eelnimetatud kohtuotsus on jõustunud;  hageja ei ole kohtuotsusega väljamõistetud võlga tasunud.
3. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja I pidi alates
4. jaanuarist 2013 taastama hageja elamu võrguühenduse ja jätkama võrguteenuse osutamist vaatamata sellele, et hageja ei ole varasemat võlga (mis sisaldas ka võrguteenuse tasu) tasunud, ning kas kostja II pidi osutama alates
5. jaanuarist 2013 hagejale üldteenust. Seega on vaidluse keskne õiguslik küsimus see, kas kostjad on rikkunud oma seadusest või lepingust tulenevaid kohustusi, sest sellest sõltub mõlema kostja vastu suunatud kahju hüvitamise nõude eelduste täidetus.
6. Maakohus leidis, et kostja I ei pidanud hageja elamu võrguühendust taastama. Samuti leidis maakohus, et hageja pole tuginenud asjaoludele, mis võiksid viidata sellele, et kostja II on oma kohustusi rikkunud. Ringkonnakohus aga asus seisukohale, et kostjad on rikkunud oma kohustusi, sest alates
7. jaanuarist 2013 ei olnud lubatud võrguteenuse osutamisest keelduda juhul, kui tarbijal on võrguteenuse võlg elektrimüüja esitatud arve järgi. Kolleegium nõustub siinkohal ringkonnakohtuga, et maakohus jättis tähelepanuta, et hageja on kostjale II ette heitnud, et viimane ei ole hagejale alates
8. jaanuarist 2013 taganud üldteenust. Siiski sõltub ka kostja II võimaliku rikkumise hindamine sellest, kas kostjal I oli kohustus
9. jaanuaril 2013 hageja elamu võrguühendus taastada või mitte. 17.

§ 90lg 1 alates 1.

jaanuarist 2013 kehtiv redaktsioon näeb ette, et võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse või üldteenuse eest või elektrienergia avatud tarne katkemise korral võrguettevõtja osutatud avatud tarne eest makstava rahasumma tasumata või kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust muul viisil oluliselt rikkunud. Kolleegium selgitab, et nii enne 1. jaanuari 2013 kehtinud kui ka alates 1. jaanuarist 2013 kehtiv

§ 90

lg 1 on oma olemuselt võrguteenuse osutaja kohustuse täitmist edasilükkav vastuväide VÕS § 111 lg 1 mõttes. Nimelt näeb VÕS § 111 lg 1 ette, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. 7

§ 90uus redaktsioon kaasa olulisi muudatusi õiguslikus olukorras.

Nimelt nägi enne 1. jaanuari 2013 kehtinud

§ 90

lg 1 ette, et võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud tasumata võrguettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel või võrguettevõtja nimetatud müüjaga sõlmitud lepingu alusel tasutava rahasumma või muul viisil oluliselt rikkunud nimetatud lepingutes ettenähtud kohustust. Alates

1. jaanuarist 2013 kehtiv seadus näeb aga ette, et võrguettevõtja võib katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse või üldteenuse eest või avatud tarne eest makstava rahasumma tasumata või kui tarbija on võrgulepingus ettenähtud kohustust oluliselt rikkunud muul viisil. Ka seaduseelnõu seletuskirjas (139 SE) on märgitud, et viidatud sätte põhimõtteline ülesehitus jääb samaks, teksti muudetakse vaid üldteenuse ja avatud tarne teenuse osutamise aspektist. Seega võimaldas nii enne
2. jaanuari 2013 kehtinud

§ 90lg 1 kui võimaldab ka alates 1.

jaanuarist 2013 kehtiv

§ 90

lg 1 katkestada tarbija võrguühenduse, kui tarbija jätab võrguteenuse eest maksmata. 19. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse seisukohaga, et

§ 90

lg 1 kohaselt on võrguteenuse osutamise katkestamine lubatud, kui tarbija on jätnud tasumata talle osutatud võrguteenuse eest makstava rahasumma. Viidatud sättest ei tulene, et see võlg peaks olema tingimata tekkinud võrguettevõtja ees, vaid võlg peab olema kindlat liiki teenuse (praegusel juhul võrguteenuse) eest. Ringkonnakohus tõlgendas seega vääralt

§ 90

lg-t 1 ja leidis ekslikult, et määrav on see, kelle esitatud arve alusel on võlg tekkinud. Õige on kassatsioonkaebuse seisukoht, et võrguettevõtja ja elektrimüüja omavaheline õigussuhe ei saa muuta tarbija täitmata kohustust täidetud kohustuseks. Asjaolu, et võrguettevõtja on tarbijatega sõlmitud võrgulepingutest tulenevad nõuded loovutanud elektrimüüjale, ei tähenda, et võrguettevõtja ei saaks tulenevalt kehtivast

§ 90

lg-st 1 katkestada tarbija võrguühendust, kui tarbija on jätnud talle osutatud võrguteenuse eest tasumata. Seaduse mõtte kohaselt on oluline see, mille eest tarbija võlgu on, mitte see, kellele võlgu ollakse. Hageja ei ole menetluses väitnud, et tal ei ole võrguteenuse võlga, ta on väitnud üksnes seda, et kuna kostja II on kostjale I kogu teenuse maksumuse tasunud, siis ei ole hageja kostjale I võlgu. 20. Ringkonnakohus leidis, et kostja I ei võinud alates 1. jaanuarist 2013 võrguteenuse osutamisest keelduda seetõttu, et

§ 65

lg 1 kohaselt peab võrguettevõtja osutama oma teeninduspiirkonnas tarbijale, tootjale, liinivaldajale või teisele võrguettevõtjale võrguteenuseid ja et sama paragrahvi kolmas lõige, mis sätestab võrguettevõtja teenuse osutamisest keeldumise õiguse, ei näe ette õigust keelduda võrguteenuse võla korral. 21.

§ 65

lg 3 p 5 järgi on võrguteenuse osutajal õigus keelduda võrguteenuse osutamisest mh juhul, kui selline õigus tuleneb

-is sätestatud muust alusest. Praegusel juhul tuleneb keeldumise õigus kolleegiumi arvates

§ 65

lg 3 p-st 5 koostoimes

§ 90lg-ga 1 ja VÕS § 111 lg-ga 1.

22. Kuna

§ 90

lg 1 võimaldab võrguteenuse võla korral iseenesest keelduda võrguteenuse osutamisest seni, kuni hageja ei ole võrguteenuse võlga tasunud, siis ei hinda kolleegium seda, kas kostja I võis võrguteenuse osutamisest keelduda, tuginedes tüüptingimustele.

1. Eeltoodust tulenevalt oli kostjal I õigus keelduda hagejale alates
2. jaanuarist 2013 võrguteenust osutamast seni, kuni hageja tasub senise võlgnevuse, mis tal on võrguteenuse eest. Samuti ei pidanud kostja II osutama hagejale alates
3. jaanuarist 2013 üldteenust, kuna seda saab osutada vaid võrguühenduse olemasolu korral. Kuna kostja I võis alates
4. jaanuarist 2013 keelduda hagejale võrguteenuse osutamisest ega pidanud võrguühendust taastama ja kuna kostja II ei pidanud osutama ega saanudki osutada hagejale alates 8

§ 90

lg 1 ja § 65 lg 3 kohaldamisel ning tühistas põhjendamatult maakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks maakohtule. Ka hageja apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Maakohus on hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmist põhjendanud ega ole menetlusõiguse norme rikkunud.

1. Ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu ega ole rikkunud TsMS §-s 669 nimetatud menetlusõiguse normi. Kuna ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks on see, et ringkonnakohus andis tuvastatud asjaoludele väära õigusliku hinnangu, ei pea kolleegium vajalikuks saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus on tuvastanud vaidluse lahendamiseks olulised asjaolud ega ole nende tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Seega tuleb jätta jõusse maakohtu otsus, arvestades ka Riigikohtu otsuse põhjendusi. Hagi jääb rahuldamata.
2. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Maakohus määras kostjate menetluskulud kindlaks ja mõistis need hagejalt kostja I kasuks välja. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse mh ka menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse kindlaksmääramise osas ega määranud ise menetluskulusid kindlaks. Kolleegium on varasemas praktikas leidnud, et ei ole mõistlik tõlgendada TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu
3. novembri
4. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2;
5. aprilli
6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj). Kolleegium jääb eeltoodud seisukohtade juurde. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada menetluskulude jaotust puudutavas osas ja eeltoodust tulenevalt määrab kostjate põhjendatud ja vajalikud menetluskulud kõigis kolmes kohtuastmes TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus. Samuti lahendab maakohus menetluskulude kindlaksmääramise menetluses hageja menetluskulude kandmiseks saadud menetlusabi riigituludesse väljamõistmise küsimuse.
7. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Jaak Luik Peeter Jerofejev Ants Kull 9