4-18-6120 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2019, Narva kohtumaja Väärteoasja number 4-18-6120 (940018000915) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistung

eaduse (

) § 24 lg 1 p 2 sätet. Väärtegu kvalifitseeriti

§ 57järgi keelatud vahendiga jahipidamisena.

2. 24.10.2018 esitas Natalja Zhebrovskaya vastulause (tl 35), paludes väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel lõpetada ning piirduda suulise hoiatusega. Keskkonnainspektsiooni keskkonnakaitseinspektor K T tegi 09.11.2018 üldmenetluse otsuse väärteoasjas nr 940018000915 (tl 5-7), millega määras eelnimetatud teo eest

§ 57alusel Natalja Zhebrovskayale rahatrahvi 40 trahviühikut, s.o 160 eurot.

Rahatrahv määrati tasuda ositi 4 kuu jooksul vähemalt 40 euro suuruste igakuiste maksetena. Kohtuväline menetleja oli seisukohal, et Natalja Zhebrovskaya pani rikkumised toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuivõrd omades kehtivat jahitunnistust, mis antakse jahindusalase koolituse läbinud ning jahiteooriaeksami sooritanud isikule, oleks ta pidanud võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vähemalt möönma. Kohtuväline menetleja ei pidanud võimalikuks lõpetada väärteomenetlust otstarbekuse kaalutlusel, sest jahipidamist keelatud vahendiga käsitletakse keskmisest raskema teona. Kehtestatud õigusnormi vajadus, mida Natalja Zhebrovskaya rikkus, seisneb eelkõige jahiohutuses ja loomadele võimaluse andmises. Piiramatu salvemahutavusega poolautomaattulirelvaga kütt võib üsna kergekäeliselt lasta jahiuluki suunas mitu lasku, veendumata lasu ohutuses. Samuti peab kütt austama ulukite õigust elule ning pidades jahti poolautomaattulirelvaga, mille salve mahub kuni 2 padrunit jäetakse ulukile võimalus õnnelikuks pääsemiseks. Kaebus ja poolte seisukohad kohtus 3. Menetlusalune isik Natalja Zhebrovskaya esitas 22.11.2018 kohtuvälise menetleja otsusele kaebuse, soovides Keskkonnainspektsiooni 09.11.2018 otsuse tühistamist karistuse osas otstarbekuse kaalutlusel VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, kuna menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi või alternatiivotsusena määratud rahatrahvi vähendamist. Kaebuse esitaja palub arvestada, et ta on teadlik, et jahipidamise ajal võib sooritada kolm lasku relva ümber laadimata, seda eelkõige eetilistel küsimustel, et loomal oleks võimalus ennast päästa. 09.10.2018 kontrollreidi käigus andis ta inspektor K. T tühjaks laetud salve, padruneid seal sees ei olnud. Ta kasutas relva Browning-Bar-Sahort-Trac kal 308 Win (nr XXX) jahipidamisel esimest korda. Relva laadimisel laadis kaks padrunit salve, sellest ühe saatis relva rauda ning laadis ühe padruni juurde.

eaduse § 57 rikkumine oli toime pandud teadmatusest, et salve peab mahtuma kuni kaks padrunit e. peab olema pandud stopper. Samuti palub arvestada seda, et mainitud rikkumine ei olnud toime pandud tahtlikult ning ette kavatsetult. Lisaks pole ta varasemalt kriminaal- või väärteokorras vastutusele võetud. Ka ei ole tekitatud materiaalset kahju, samuti keskkonna kahju või kehavigastusi. VTMS § 31 lg 2 käsitleb, et „Vähetähtsa väärteo korral ei pea väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega.“ Jääb arusaamatuks, miks kohtuväline menetleja ei piirdunud suulise hoiatusega – kaebaja sai oma eksimusest aru, oli rikkumisega nõus, kõikvõimalikud tagajärjed puudusid, kaebaja esitas kontrollimiseks tühja salve ja tühjakslaetud relva, kus laskemoona pole olnudki, kaebajal puudusid eelmised karistused. Vastavalt KarS § 32 lg 2 sätetele – „Toimepanijat karistatakse vastavalt tema süüle“. Kaebaja täitis väärteokoossesisu niivõrd minimaalses „mahus“, et see ei vääri rahatrahvi. Karistuse eesmärk on mõjutada isikut lõpetada süütegude toimepanemist, et isik edaspidises elus oleks seadusekuulekas. Antud juhul on ilmselge, et kaebaja olles seadusekuulekas inimene (ja ise omakorda olles riigiametnik) juba tegi õigeid järeldusi – käesolevaks ajaks vajalikud õigusnormid on üle loetud ja täpsustatud, salv on varustatud vajaliku stopperiga ja sellist rikkumist enam ei kordu. Rahatrahvi määramine ei too kaasa mingit tulemust peale seda, et kaebaja peab vähendama oma pere (k.a. kaheaastane laps) ülalpidamise vahendeid. Menetluse eesmärk on juba 2

eaduse konkreetsest sättest, ei tähenda, et ta ei võinud seda tegu toime panna kaudse tahtlusega. Ta teadis, et tal on selline jahirelv, ta kasutas seda jahirelva ehk siis kasutas teadlikult jahipidamisel poolautomaatset tulirelva, mille salv mahutas rohkem kui kaks padrunit. Kohtuväline menetleja palus jätta kaebuse rahuldamata. Kohtus uuritud tõendid

1. Kohtuistungil kuulati üle menetlusalune isik Natalja Zhebrovskaya (tl 73-76), tunnistaja D M (tl 78), tunnistaja K T (tl 78-80) ja tunnistaja A Z (tl 76-77). Kuivõrd kaebemenetluses osales kohtuvälise menetleja esindajana Väino Vaidla, pidas kohus võimalikuks ja vajalikuks K T ülekuulamise tunnistajana. VTMS § 313 lg 1 kohaselt võib kohtuvälise menetleja ametnik, kes on vahetult tajunud väärteo tehiolusid ja kirjeldanud neid väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses, osaleda kaebemenetluses tunnistajana tema poolt tajutud faktiliste asjaolude kohta. K T kontrollis vahetult vaidlusaluse relva salve mahutavust ehk tajus tehiolusid. Ta koostas väärteoprotokolli ja kohtuvälise menetleja otsuse. Kuigi VTMS § 313 lg 1 nimetab kiirmenetluse, mitte aga üldmenetluse otsust, ei tähenda kohtu hinnangul see seda, et K T ei saaks anda ütlusi. Ta kirjeldas tajutud väärteo tehiolusid väärteoprotokollis. Nimetatud säte ei välista otsesõnu isiku ülekuulamist, kes on lisaks protokollile koostanud ka üldmenetluse otsuse. Ainus selge välistus tuleneb VTMS § 313 lg-st 2 ehk ta ei saaks olla korraga tunnistaja ja osaleda kohtu- või kaebemenetluses kohtuvälise menetleja esindajana. Seda antud asjas ka ei toimunud ja seega on kõik K. T tunnistajana ülekuulamise eeldused on täidetud. Ükski menetlusosaline ei seadnud ka K. T ütluste lubatavust kahtluse alla.
2. Istungil uuriti ka toimikus olevaid dokumentaalseid tõendeid, sealhulgas D M ja K T allkirjastatud riikliku järelevalve meetme protokolli nr 1083606 lisadega, mis kajastas 06.10.2018 Voka, Vaivara ja Sillamäe jahipiirkondades teostatud plaanilist jahikontrolli, eesmärgiga kontrollida 3

eaduse ja –eeskirja nõuete täitmist (tl 10-28), kaebusele lisatud kontoväljavõtteid ja 28.09.2015.a sündinud poja sünnitõendit (tl 48-50) ning kohtule istungil esitatud relvaluba ja suuruluki laskekatse tunnistust (koopiad tl 82-85). Karistusregistri väljavõte kinnitab, et Natalja Zhebrovskayat ei ole registrisse kantud ehk tal puuduvad mistahes varasemad süüteokaristused (tl 10). Samuti vaatles kohus kohtuistungil poolautomaattulirelva Browning-Bar-Short-Trac (nr XXX) salve, mida Natalja Zhebrovskaya oli lasknud kohtuistungi ajaks selliselt kohandada, et see ei mahutaks enam kui kaht padrunit (tl 80, 86-88). Vaidlust ühebi tõendi lubatavuse üle ei olnud. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud asja materjalidega ning uurinud ja hinnanud esitatud tõendeid kogumis, leiab, et väärteomenetluse võib vastavalt VTMS § 30 lg 1 p-le 1 otstarbekuse kaalutlusel lõpetada. See tähendab ühtlasi, et kaebuse saab rahuldada.
2. Kuna VTMS § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies ulatuses ehk ab ovo, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, peab kohus lahendama VTMS § 133 küsimused. VTMS § 133 kohaselt peab kohus muuhulgas välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas tegu on väärtegu ja õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest määrati pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8). Kohus nõustub kohtuvälise menetlejaga küll punktides 1-6, aga leiab, et esinevad alused väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS § 30 alusel ning karistuse määramiseks äärmine vajadus puudub. Sel põhjusel tuleb otsus tühistada. Väärteokoosseis: objektiivne koosseis
3. 11.10.2018 väärteoprotokollis heidetakse Natalja Zhebrovskayale

§ 57

järgi keelatud vahendiga jahipidamisena ette, et tema pidas 06.10.2018 Ida-Virumaal Vaivara jahipiirkonnas jahti, kasutades jahipidamisel poolautomaattulirelva Browning-Bar-Short-Trac (nr XXX), mille salve mahtus kolm padrunit, millega rikkus

eaduse § 24 lg 1 p 2 sätet. 11. Teo tehioludes ei ole menetluse käigus vaidlust tekkinud ja ka kohus loeb need täies mahus tõendatuks. Seda, et Natalja Zhebrovskaya pidas 06.10.2018 Ida-Virumaal Vaivara jahipiirkonnas jahti, kinnitavad nii tema enda ja tema abikaasa (ja samas seltskonnas jahti pidanud) tunnistaja A Z kui ka Keskkonnainspektsiooni Ida-Virumaa büroo inspektorite tunnistajate K T ja D M ütlused. Sama nähtub ka riikliku järelevalve meetme protokollist nr 1083606, millele on lisatud jahinimekiri (27 kütti ja 4 ajajat; jahijuhataja oli A Z, N. Zhebrovskaja oli

t osavõtjate nimekirjas). Natalja Zhebrovskaya ütlustest nähtuvalt käis ta sellel jahil ajus ja kütiliinil isikliku relvaga Browing-BarShort-Trac, millega ta oli jahil esimest korda. Et tal sellel jahil oli kaasas kõnealune relv, kinnitavad ka eelmainitud tunnistajad oma ütlustes ning see on fikseeritud ka protokollis nr 1083606. Kõik nimetatud isikud andsid ütlusi sellegi kohta, et kõnealusel päeval mahtus kõnealuse relva salve kolm padrunit. Riikliku järelevalve teostamise käigus, kui Keskkonnainspektsiooni inspektorid tulid Voka jahipiirkonna ühisjahil osalejaid kontrollima, palus K T laadida Natalja Zhebrovskayal selle salve kolme padruniga ning menetlusalune isik laadiski tühja salve kolme padruniga, mis sinna ka mahtusid. Lisaks tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlustele näitavad seda ka toimingu käigus tehtud fotod relvast ja salvest, mis on lisatud protokollile (tl 27-28). 12.

§ 23

lg 1 kohaselt on jahipidamine ehk küttimine uluki jälitamine, püüdmine, tabamine või surmamine ning lg 2 kohaselt on jahipidamisega võrdsustatud jahitulirelvaga looduses viibimine. Menetlusaluse isiku enda ütlused ning eelnimetatud teised tõendid kinnitavad tõesti, et 06.10.2018 pidas Natalja Zhebrovskaya eelmainitud kohas jahti

eaduse mõttes poolautomaattulirelvaga Browning-Bar-Short-Trac (nr XXX). 4

§ 57tähenduses.

14.

§ 57

näeb ette, et keelatud vahendiga, keelatud viisil, keelatud ajal või keelatud kohas jahipidamise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200 trahviühikut või arestiga. Neist alternatiividest on väärteoprotokollis antud juhul heidetud ette just keelatud vahendiga jahipidamist. See, millised on keelatud jahipidamisvahendid, nähtub

§-st 24 pealkirjaga „Jahipidamisvahendid ja – viisid.“ Selle lõige 1 loetleb ammendavalt lubatud jahipidamisvahendid. Samas lõige 3 näeb ette (samuti ammendavalt), millal (mis viisidel ja/või vahenditega) on jahipidamine keelatud. Lõikest kolm saab selgesõnaliselt järeldada, et „keelatud on jahipidamine /…/ 7) ambu, õhkrelva ning laser- ja öösihikut kasutades /…/ ja 11) tulirelvaga, mis ei ole jahitulirelv.“ Muud lõikes 3 sisalduvad keelud puudutavad juba jahipidamisviise või muid vahendeid, mis ei seostu tulirelvadega. Seega, kui lähtuda selgelt

§ 57

ja § 24 grammatilisest tõlgendamisest, saaks pidada Natalja Zhebrovskayat jahti pidanuks keelatud vahendiga vaid siis, kui mainitud poolautomaatrelv poleks olnud jahitulirelv. 15. Samas ei ole asjas vaidlust selles, et Natalja Zhebrovskaya käis 06.10.2018 jahil jahitulirelvaga. Kaebaja esitas nii jahti kontrollinud inspektoritele kui ka kohtule oma relvaloa kõnealusele relvale (tl 26-27, 82-83), milles on selgelt kirjas, et relvale Browning-Bar-Short-Trac (nr XXX) on antud luba kahel otstarbel: jahipidamine (märge A) ja enese ja vara kaitse (C). Relvaloa nr XXX väljastas Natalja Zhebrovskayale mainitud relva sel otstarbel kasutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti Jõhvi politseijaoskond.

§ 26lg 1 kohaselt on jahitulirelv tulirelv, mis on omandatud relvaseaduse alusel jahipidamise otstarbel. Relvaseaduse (Relv

S) § 29 lg 3 defineerib, et jahitulirelv on jahipidamiseks ette nähtud sileraudne püss, vintraudne püss, kombineeritud püss, püstol ja revolver. RelvS § 28 lg 1 loetleb otstarbed, milleks füüsiline isik võib relva soetada, omada ja vallata ning esimene neist on jahipidamine. Relvaloast nähtuvalt on relva omanik A Z, kes kinnitas kohtuistungil, et soetas relva hiljuti, so eelnenud talvel enda nimele, aga Nataljale kasutamiseks ja paralleelse relvaloa saamiseks ning Natalja praktiseeris sellega laskmist. Käesolevas asjas ei ole keegi kahelnud selles, kas relvaluba on seaduslik. Kokkuvõttes: riik on andnud ühemõtteliselt loa vaidlusaluse relva valdamiseks jahipidamise eesmärgil ning sel eesmärgil relv N. Zhebrovskayal ka jahil kaasas oli. 16. Siiski täpsustab RelvS § 50 lg 6, et jahitulirelva kandmist jahil reguleerib

eadus ja selle alusel väljaantud õigusaktid ning

§ 24

loetleb lisaks keeldudele ka lubatud jahipidamisvahendid.

§ 24lg-s 1 on keeldudega kõrvutades üks oluline erisus.

Kui lg 1 p-d 1 ja 3 näevad ette, et lubatud jahipidamisvahend on (igasugune) sile- ja vintraudne ja kombineeritud tulirelv, välja arvatud täisautomaattulirelv, ning püstol ja revolver, siis lg 1 p 2 teeb erisuse poolautomaattulirelvade osas. Lubatud on vaid jahipidamise otstarbel registreeritud poolautomaattulirelv, mille salve mahub kuni kaks padrunit. Kui kõrvutada

§ 24

lõikeid 1 ja 3, kukuvad poolautomaattulirelvad, mille lubamist jahipidamise eesmärgil riik jaatab, aga mille salve mahub üle kahe padruni, esmapilgul lubatud ja keelatud jahipidamisvahendite vahele. Olemata lubatud, ei ole need

§ 24lg 3 mõttes keelatud.

Olukorra teeb veelgi segasemaks, et kui

§ 24

lg 1 eristab sile- ja vintraudseid ja kombineeritud tulirelvi ühelt poolt ning poolautomaattulirelvi teiselt poolt, siis relvaseadus, reguleerides relva soetamise, omamise ja valdamise eesmärke, ei erista poolautomaattulirelvi (vt § RelvS § 29 lg 3). Antud juhul saab eeldada, et vaidlusalusele relvale on relvaluba jahipidamise eesmärgil antud seega kui vintraudsele tulirelvale. Nagu öeldud, on

§ 24lg 1 p 1 kohaselt vintraudsed tulirelvad aga lubatud jahipidamisvahendid.

17. Määratletusnõude kohaselt (nullum crimen nulla poena sine lege certa), mis sisaldub KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1, peab iga tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada. Süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale vähemalt sel määral arusaadavad, 5

§ 24lg 1 p 2 kohast salve.

Kohus möönab siiski, et poleks mõtet loetleda lubatud jahipidamise vahendeid, kui ülejääänud jahipidamise vahendeid ei saaks pidada keelatuteks. Seega saab

§ 24

lg-t 1 käsitleda samaväärse osana keelunormist kui lõiget 3, mis on sõnastatud selgesõnalise keeluna. Mõlemal juhul saab seotud karistusnormiks lugeda

§-i

1. Kohus võtab arvesse, et kõnealune keeld peaks olema arusaadav igale mõistlikule jahipidamisega seotud ja/või tegelevale inimesele. Käesoleva kohtuasja raames sai kohus kontrollida kolme Keskkonnainspektsiooni ametniku ja kahe jahipidamisega tegeleva isiku arusaama seadusest ning kõik nad olid ühel meelel, et seadusest tulenevalt on poolautomaattulirelv, mille salve mahub enam kui kaks padrunit, keelatud jahipidamise vahend ja sellega jahipidamine on väärtegu. Kuigi Natalja Zhebrovskaya ja A Z jõudsid sellele järeldusele alles pärast Keskkonnainspektsiooni poolt tähelepanu juhtimist, jahindusfoorumites surfamist ja seaduse korduvat lugemist, olid nad järelduses siiski kindlad. Nii menetlusalune isik kui ka Keskkonnainspektsiooni ametnikud leidsid, et sel keelul on loogiline ja oluline eetiline eesmärk: tagada loomale õnneliku pääsemise võimalus.
2. Kohtul ei ole kokkuvõttes vähemalt käesoleva kohtuasja raames tugevaid argumente, et väita vastupidist. Nii nõustub kohus, et mõistlik jahiga tegelev isik peaks saama seadust põhjalikult lugedes ja vajadusel valdkonnas kogenumatega konsulteerides, et

§ 24

lg 1 p-s 2 nimetamata poolautomaatrelvaga jahipidamine on keelatud ja väärteona karistatav. Seega ei lükka kohus käesolevas asjas ümber kohtuvälise menetleja järeldust, et Natalja Zhebrovskaya tegevus vastab

§ 57väärteo objektiivsele koosseisule ehk ta pidas jahti keelatud vahendiga.

Väärteomenetleja on kajastanud rikkumist otsuses õigesti. Süüteokoosseis: subjektiivne koosseis

1. Kohtuväline menetleja leidis, et Natalja Zhebrovskaya pani teo toime kaudse tahtlusega, sest omades kehtivat jahitunnistust, mis antakse jahindusalase koolituse läbinud ning jahiteooriaeksami sooritanud isikule, oleks ta pidanud süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist vähemalt möönma. Kaebuse esitaja leiab, et tema ei pannud tegu toime pahtlikult ega ettekavatsetult.
2. KarS § 14 lg 4 kohaselt paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. KarS § 14 lg 3 kohaselt paneb isik paneb teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda. KarS § 17 lg 3 kinnitab, et seaduse mittetundmine ei välista tahtlust ega 6

eadusele, on inimese, kes peab jahti, enda vastutada. Ja poes, kui müüakse, ta peab ise vaatama.“ 25. Kui isik endale relva muretseb ja sellega aktiivselt jahil käib, peab ta siiski olema hoolikas ja tegema endale selgeks kõik võimalikud piirangud. Kui midagi jääb segaseks, on võimalik küsida nõu kas pädevalt väärteomenetlejalt (antud juhul Keskkonnainspektsioonilt) või näiteks seaduse väljatöötajalt. Arvestades, et menetlusalune isik on ise politseiametnik, kes tegeleb väärteomenetlusega, ei oleks õigusliku raamistiku selgeks tegemine ja vajadusel konsultatsiooni küsimine käinud tal kindlasti üle jõu. Paraku ta seda ei teinud ning tunnistas seda möödalaskmist nii 7

§ 57järgi.

Väärteomenetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel 27. Esmalt nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et mõistetud karistus ei ole suur ja seda määrates on arvestatud piisavalt kaebaja majandusliku olukorraga. 40 trahviühiku ehk 160 EUR tasumine 4 kuu jooksul ei käi kohtu hinnangul finantsiliselt üle jõu perele, kus on üks laps ning kus üks vanematest saab kuus netopalka ca 1160 EUR (kontoväljavõte tl 49) ja teise kuusissetulek on ca 1500 EUR (A. Z ütlused tl 77).

§ 57

sätestab sanktsioonina keelatud vahendiga, keelatud viisil, keelatud ajal või keelatud kohas jahipidamise eest rahatrahvi kuni 200 trahviühikut või aresti. Seega karistati kaebajat sanktsiooni alammäärale lähedaselt, mis näitab, et kohtuväline menetleja ei pidanud tegu väga raske karistuse vääriliseks.

1. Eelmainitut arvestades tõusetub loomulik küsimus, mille esitas ka Natalja Zhebrovskaya: kas on üldse vaja karistust kohaldada või võib menetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Kohus leiab, et õige on lõpetada menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, kuna Natalja Zhebrovskaya süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi.
2. Enne selle seisukoha detailset põhjendamist peab kohus oluliseks puudutada väärarusaama, mis paistab olevat tekkinud nii kaebuse esitajal kui ka kohtuvälisel menetlejal. Mõlemad viitavad otstarbekusest menetluse lõpetamise kontekstis vähetähtsa väärteo instituudile ehk VTMS § 31 lg-le 2, mille kohaselt: „Vähetähtsa väärteo korral ei pea väärteomenetlust alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega.“ Kohus ei hakka siinkohal vähetähtsa väärteo kontseptsiooni süvitsi analüüsima, kuna see ei puutu VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaldamisel asjasse. VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel menetlust lõpetades on oluline, et isiku süü oleks väike ja väärteomenetluse jätkamiseks puuduks avalik menetlushuvi; kas tegemist on VTMS § 31 mõttes vähetähtsa väärteoga või mitte, ei oma tähtsust. Antud juhul piirdub kohus vaid tõdemusega, et VTMS § 31 lg 2 menetluse alustamata jätmine on menetleja kaalutlusotsus ja kohus ei tuvastanud asjaolusid kontrollides kaalutlusvigu: süüteotunnused olid olemas, tegemist oli suhteliselt tõsise väärteoga, mille sanktsioon näeb ette isegi aresti, ning menetluse alustamata jätmine ei ole vähetähtsa teo puhul menetleja kohustus.
3. Kuigi menetluse alustamise otsus on kohtu silmis igati mõistetav ja seaduslik, ei tähenda see, et menetlus peaks ilmtingimata lõppema karistusotsusega. Saab üksnes nõustuda Riigikohtuga väärteoasjas nr 3-1-1-81-14: „/…/karistamine peab õigusriigis olema ultima ratio ja riik võib rakendada seda alles siis kui teised, kergemad vahendid ei kaitse õigushüve küllaldaselt.”. Süülise väärteo toime pannud isikut ei ole tingimata tarvis karistada (3-1-1-91-13, p 15; 3-1-1-120-13, p 18). Kõnealusel juhul ja praeguses menetlusetapis leiab kohus, et karistuse mõistmine (sh Natalja Zhebrovskaya muutmine karistamata isikust karistatud isikuks) ei too õiguskorra kaitse seisukohalt kaasa mingeid täiendavaid positiivseid tagajärgi.
4. Menetluse lõpetamise eelduseks sel alusel on, et menetlusaluse isiku süü on väike ja avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist.
5. Käesoleval juhul tuleb pidada isiku süüd väikeseks ja seda juba tulenevalt ülal käsitletud asjaolust, et Natalja Zhebrovskaya tegutses keelueksimuses (otsuse p 23-25). Riigikohus on korduvalt põhjendanud, miks just välditava keelueksimuse korral ehk KarS § 39 lg 2 olukorras 8

§ 24lg 1 p 2 nõuetele.

34. Kohtu hinnangul on lisaks sisuliselt kaalukas ka see Natalja Zhebrovskaya järjepidev väide, et tema järgis enda teada nõuet, et võib teha vaid kolm lasku järjest ning seepärast laadis ta jahil olles salve kaks padrunit, saatis ühe rauda, võttis salve välja, mahutas veel ühe padruni ja siis pani relva juurde. Seega ei olnud tal korraga salves üle kahe padruni ja temast ei lähtunud hetkekski rohkem ohtu kui lähtunuks siis, kui ta oleks täitnud

§ 24lg 1 p 2 nõuet.

Seda kinnitas ka tunnistaja A. Z. Nagu nähtub tunnistajate ja menetlusaluse isiku ütlustest ning järelevalve meetme kohaldamise protokollist, esitas ta inspektoritele kontrolliks tühja salve. Pole kogutud ainsatki tõendit, mis lükkaks ümber väite, et tal polnud salves kordagi rohkem kui kaks padrunit. Seega, kuigi nn stopperi nõue oli talle teadmata, lähtus Zhebrovskaya põhimõttest, mille tagajärg oli sisuliselt sama, kui oleks olnud seadusest tuleneva nõude täitmisel. Vaidlustatavas otsuses on põhjendatud seda, miks ei saa otstarbekuse kaalutlusel menetlust lõpetada, muuhulgas asjaoluga, et Natalja Zhebrovskaya, jättes järgimata

§ 24

lg 1 p 2 nõude, jättis austamata ulukite õiguse elule ning võttis loomadelt võimaluse õnnelikuks pääsemiseks. Kui aga tegelikult Natalja Zhebrovskaya käitumisse süveneda, siis ta arvestas nende loodust austavate ja eetiliste põhimõttega küll, aga tegi seda oma kujuteldava reegli alusel: korraga võib olla relvas vaid kolm padrunit, üks rauas ja kaks salves. Seetõttu oli Natalja Zhebrovskaya loodusele objektiivselt sama ohutu kui keegi, kes oleks paigaldanud oma salve mehhanilise stopperi. Kohus küsitles Natalja Zhebrovskayat põhjalikult jahinduseetika teemal (tl 77) ja veendus, et ta ei ole looduse ja loomade suhtes hoolimatu ja julm, vaid vastutustundlik jahinaine. Kohus tuvastas, et jahinduseetika ja loodussäästlikkus pole kaebajale oluline vaid isiklikult, vaid ta tegeleb sellega ka pereringis, nad mõlemad abikaasaga on jahtkonna tasandil selles vallas keskses rollis ning hoolivad jahtkonna mainest.

1. Kohtu hinnangul ei nõua väärteoasja edasist menetlemist ja Zhebrovskaya karistamist ka avalik huvi. Avaliku menetlushuvi suuruse hindamisel tuleb arvestada muuhulgas rikutud õigusnormi poolt kaitstavate hüvedega. Kuigi keelunorm on loodud olulisel eesmärgil, ei irdunud Zhebrovskaya käitumine sellest nii kaugele, et ta oleks loodust või mingeid muid õigushüvesid tegelikult ohustanud. Nagu öeldud, oli ta kujutanud ette üht teist reeglit, mida järgis ja mistõttu täitis tegelikult sama eesmärki, millele oli suunatud ka keelunorm: tema relva salves ei olnud korraga üle kahe padruni. Miski ei lükka seda väidet ümber ja kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse süüaluse kasuks. Olukord oleks hoopis teistsugune ja ohtlikum, kui süüdlane oleks laadinud relva maksimaalselt, pidanud selliselt jahti ning reaalselt saaklooma tulistanud. Midagi sellist ei juhtuud.
2. Menetlushuvi kahandab olematuks ka asjaolu, et Zebrovskaya kohandas abikaasa ja tuttava jahimehe abiga, otsinud jahimeeste netifoorumitest abi, relva seaduse nõuetele vastavaks. Seda kinnitas kohtuistungil ka tunnistaja T (tl 80), kes vormistas algse trahviotsuse. Seega on kõrvaldatud 9

§ 124lg 1 p 2 nõuet täidetakse, relvaomanike suvaks (otsuse p 24).

Istungil ei osundanud ka kohtuvälise menetleja esindaja ühelegi riigi poolt kehtestatud juhisele selles küsimuses; ilmnes, et praktikas annab riik relvaloa kõnealustele relvadele jahipidamiseks, veendumata või hoolimata, kas relvaomanik on tegelikult

§ 24lg 1 p 2 tingimused loonud.

Tunnistaja T seostas seda sellega, et salve näol pole tegemist tulirelva olulise osaga, mistõttu relvaomanik võib teha salvega, mida soovib. Kohtuistungil ütlusi andnud isikud ei olnud isegi selles päris ühel meelel, mida salve tuleks panna või kuidas seda nimetada. Kohtu küsimusele, kas tegemist on stopperiga, nagu nimetas Zhebrovskaya, vastas tunnistaja T: „Pidur või ükskõik, mis ei lase rohkem laadida sinna kui kaks padrunit.“ Selles valguses saab tõdeda, et seadusest juhindudes oleks väärteokoosseisu täitmine välistatud juba siis, kui salve oleks pandud närimiskumm, mis ei võimalda sinna enam padruneid laadida. Kuigi nii oleks formaalsed seaduse nõuded täidetud, poleks tulemus sugugi ohutum kui antud juhul Zhebrovskaya puhul, kes lihtsalt ei hoidnud salves korraga üle kahe padruni. 40. Kokkuvõttes ei saa ühemõtteliselt öelda, et riik peab seda käitumist keskmisest ohtlikumaks. Poolautomaatrelvaga jahipidamise puhul on riik jätnud looma õnneliku pääsemise sõltuma jahimeeste äranägemisest ehk delegeerinud hoolsuse selles küsimuses sisuliselt üksikisikule. Selline vastutuse jaotus riik/üksikisik teljel ei tohiks päädida sellega, et riik karistab inimest printsipiaalselt iga formaalse rikkumise eest, endale lubab aga vastuolulist ja ebamäärast käitumist. See oleks tasakaalust väljas. Riigi resoluutsuse teravik ei tohiks olla suunatud keelueksimuses oleva kodaniku karistamisele, kui just riigi enda vastuoluline käitumine on keelueksimuse teket soodustanud. Kui riigil oleks vääramatu avalik huvi kõnealuse keelunormi rakendumise vastu, siis peaks selle 10

§ 24

lg 3 p-s 11 ning poolautomaatrelva jahipidamiseks registreerimisel võiks kontrollida, kas on olemas nõutav salv. Nii oleks võimalik probleemi vältida enne, kui peaks isikute karistamisele rõhuma. Karistus on ultima ratio, mitte esmatasandi probleemi lahendamise viis.

1. Siinkohal näeb kohus teatavat paralleeli väärteoasjaga nr 3-1-1-65-16, kus Riigikohus rõhutas kohustust hinnata karistuse kohaldamise vajalikkust olukorras, kus (keelu)normi kehtestaja ei olnud ise olnud väga hoolikas ja oli küsitav, kas adressaadid üldse teadvustasid konkreetse blanketse karistusnormi kehtivust. Käesoleva juhtumi asjaoludel (otsuse p-d 14-17, 24, 39) ja praeguses menetlusetapis kaldub kohus nõustuma kaebajaga, et karistamine oleks ebaõiglane. On raske näha õiglust selles, kui riik on üksikisiku suhtes halastuseta ja jäigalt range, aga ei ole sama sirgjooneline oma enda tegemiste suhtes sama eesmärgi nimel.
2. Eelnevat arvestades ei ole põhjust, miks jaatada avalikku huvi Natalja Zhebrovskaya karistamiseks. Pealegi on kohus veendunud, et karistus ei suurendaks kaebaja õiguskuulekust, vaid võib tekitada kibestumist ja seeläbi respekti õiguskorra vastu hoopis kahandada. Kohtul ei ole kahtlust, et praegu on Zhebrovskaya niigi õiguskuulekas ja normi usaldava hoiakuga. Selle parim kinnitus on asjaolu, et kui kohus puudutas kohtuistungil keelunormi mitmetimõistetavust (vt otsuse p 14-17), ei läinud kaebaja hetkekski kohtu „skeptitsismiga“ kaasa, vaid tunnistas seaduserikkumist ega üritanud selles mõttes vastutusest kõrvale hiilida. Käesolevas asjas on karistuse varaliselt ahistavast olemusest hoopis olulisem see, et karistus ka stigmatiseerib. Kohus on veendunud, et see siin ei ole juhtum, mille tõttu peaks seni karistamata inimesest (seejuures politseiametnikust) saama karistusregistrisse kantud õigusrikkuja. See oleks ebavajalik ja ülemäärane.
3. Viimaks peab kohus vajalikuks korrata, et maakohus lahendab väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest. See tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata ise otsuse tegemise hetke seisuga kõigile VTMS §-s 133 loetletud küsimustele (vt ka RKKKo 3-1-1-3116, p 8). Üks neist küsimustest on see, kas väärteomenetlus kuulub lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel. Sellele küsimusele peab kohus vastama sõltumata sellest, milline oli kohtuvälise menetleja seisukoht ses küsimuses vaidlustatud otsuse tegemise ajal. Kohus võib pidada vajalikuks lõpetada menetluse sel alusel isegi siis, kui kohtuvälise menetleja otsus mitte lõpetada oli omas ajahetkes õige. Asjaolud võivad olla vahepeal muutunud. Kohus on seotud enda otsuse tegemise aegsete asjaoludega. Praeguses asjas on näiteks toimunud vähemalt üks oluline muutus – kaebaja on viinud salve seadusega kooskõlla; samuti on teost möödunud piisavalt pikk aeg. Ka Riigikohus on oma praktikas korduvalt väärteoasjas menetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel lõpetanud, kuna kujunenud olukorras on see õigustatud (vt nt RKKKo 3-1-1-5-16; 3-1-1-120-13; 3-1-1-91-13).
4. Neil asjaoludel peab kohus vajalikuks lõpetada väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel, sest edasine menetlus pole vajalik. Asjas puuduvad menetluskulud või äravõetud esemed, mille osas seisukohta kujundada. /allkirjastatud digitaalselt/ Heili Sepp Kohtunik 11