← Eesti

2-18-13153/67

Tsiviilasi nr 2-18-13153 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi nr 2-18-13153 Määruse tegemise aeg ja koht 22.02.2019.a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Kaupo Paal

§ 137ei ole põhiseadusega vastuolus.

Kohus selgitas, et vanema hooldusõiguse piiramine võib olla teatud juhtudel õigustatud. Hooldusõigust puudutavate otsustuste tegemisel peab kohus lähtuma eelkõige lapse huvidest, arvestades võimalusel ka teiste menetlusosaliste (vanemate) huvidega.

  1. Avaldaja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse. Avaldaja palub tühistada maakohtu määruse ning saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule. Alternatiivselt palub avaldaja tühistada Harju Maakohtu 13.10.2014.a määruse tsiviilasjas nr 2-14-
  2. Samuti palub avaldaja välistada lapse esindaja, vandeadvokaat Annemarie Kunila, käesoleva asja menetlusest ning mõista temalt lapse kasuks moraalse kahju hüvitis ebakorrektsest esindamisest tulenevalt 5000 eurot. Avalduse kohaselt kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti. Ühtlasi leiab avaldaja, et piiratud hooldusõigus takistab temal ka oma lapsega suhtlemist. Vale on see, et ta ei soovi oma lapsega suhelda. Samuti on vale see, et lapsele ei ole elatist makstud. Lapsele on elatist makstud, aga seda ei ole tema teinud. Maakohus ei selgitanud piisavalt, kuidas ei ole käesoleval juhul hooldusõiguse taastamata jätmine põhiseadusega vastuolus. Viimaseks esitab avaldaja etteheiteid ärakuulamise protokollile.
  3. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Määruse põhjendused
  4. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et Harju Maakohtu 27.12.2018.a määrus tuleb jätta muutmata ning avaldus rahuldamata. 3

(6)Tsiviilasi nr 2-18-13153
  1. Ringkonnakohus käsitleb esiteks hooldusõiguse taastamise õiguslikke eeldusi ning hindab, kas avaldaja määruskaebuses esitatud väidete pinnalt tuleb tühistada maakohtu määrus ning taastada avaldaja hooldusõigus. Teiseks hindab ringkonnakohus avaldaja etteheiteid maakohtu menetlusele ning selgitamiskohustuse täitmisele. Kolmandaks hindab ringkonnakohus avaldaja teisi taotlusi, sh taotlust tühistada Harju Maakohtu 13.10.2014.a lahend ning välistada lapse esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila käesolevast menetlusest.
  2. Ringkonnakohus selgitab esmalt, millised on hooldusõiguse taastamise õiguslikud eeldused. Avaldaja väidab, et maakohus hindas ekslikult seda, kas võrreldes lahendiga, millega maakohus avaldajalt hooldusõiguse osaliselt ära võttis, on midagi muutunud. Avaldaja hinnangul oleks maakohus pidanud lähtuma ainult PKS § 138 lg 1 ls-st
  3. PKS § 138 lg 1 ls-st 3 tulenevalt võib nõuda ühise hooldusõiguse taastamist, kui see on kohtulahendi alusel teisele vanemale antud. PKS § 1231 lg 3 näeb ette, et vanemal on õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et hooldusõigus kuuluks vanematele ühiselt. Avaldus rahuldatakse, kui on täidetud PKS § 138 lg 1 ls-s 2 sätestatud eeldused. PKS § 138 lg 1 ls 2 kohaselt rahuldatakse avaldus, kui see vastab lapse huvidele, vähemalt 14-aastane laps ei vaidle sellele vastu ning seda taotlev vanem on sobiv ja võimeline hooldusõigust teostama. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu hinnangul hooldusõiguse taastamise juures hinnata eelkõige seda, kas hooldusõiguse taastamine on lapse huvides. Sealhulgas võib kohus hinnata, kas asjaolud, mis tingisid hooldusõiguse äravõtmise, on muutunud, s.t kas vanem on hooldusõiguse taastamise küsimuse lahendamise ajal saanud sobivaks ja võimekaks, et hooldusõigust teostada. Seega ei eksinud maakohus sellega, kui uuris, kas asjaolud, mis tingisid hooldusõiguse esialgse äravõtmise, on muutunud. Seda küsimust lahendades hindaski maakohus, kas avaldaja on sobiv ja võimekas hooldusõigust teostama.
  4. Järgnevalt hindab ringkonnakohus, kas maakohus jättis ebaõigesti hooldusõiguse taastamata. Ringkonnakohus selgitab,

§ 1231

lg 3 ja 138 lg 1 ls-st 2 tulenevalt on hooldusõiguse taastamine kohtu diskretsiooniotsustus. Ringkonnakohus saab maakohtu määrust muuta ainult siis, kui maakohus ületas enda diskretsioonipiire. Määruskaebuses ei nõustu avaldaja oma õiguste taastamata jätmisega, sh väidab, et kohus tugines taastamata jätmisel igapäevastele asjadele (määruskaebuse p 14). Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks ning ei leia, et maakohus ületas enda diskretsioonipiire. 13.10.2014.a võttis Harju Maakohus avaldajalt osaliselt ära isikuhooldusõiguse lapse elu- ja viibimiskoha ning hariduse osas ja varahooldusõiguse. Maakohus tugines 2014.a lahendis sisuliselt sellele, et avaldaja ei tegelenud enda lapsega ning ei maksnud talle elatist. 27.12.2018.a lahendis leidis Harju Maakohus, et põhjused, mis tingisid isikuhooldusõiguse osalise äravõtmise ning varahooldusõiguse äravõtmise ei ole muutunud, s.t avaldaja ei ole jätkuvalt maakohtu hinnangul sobiv ja võimekas hooldusõigust teostama. Maakohus tugines enda otsustuses sellele, et avaldaja on jätnud enda lapse hooletusse, ei ole temaga suhelnud ning enda vanema kohustusi täitnud. Samuti ei ole avaldaja lapsele elatist tasunud. Eeltoodust tulenevalt järeldas maakohus, et hooldusõiguse taastamine ei ole lapse huvides. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga, et põhjused, mis tingisid hooldusõiguse taastamata jätmise, olid igapäevased või tähtsusetud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid (TsMS § 654 lg 6). Määruskaebuses väidab avaldaja veel, et kuna temal ei ole täielikku hooldusõigust, siis tal ei olnudki põhjust suhelda oma lapsega, mistõttu ei saa temale ette heita lapsega mittesuhtlemist. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Hooldusõiguse mitteolemasolu teatud küsimustes ei tähenda, et avaldaja katkestab lapsega suhtlemise ning tema eest hoolitsemise. Avaldaja saab 4

(6)Tsiviilasi nr 2-18-13153 jätkuvalt näidata üles huvi ja initsiatiivi last kasvatada ning tema eest hoolitseda, nt püüdes lapsega regulaarselt kokku saada ning temaga aega veeta. Toimiku materjalidest nähtub, et avaldaja ei ole üles näidanud initsiatiivi lapsega suhtlemiseks ning tema eest hoolitsemiseks (t lk 41, lk 69-70). Samuti väidab avaldaja, et maakohus eksis, kui leidis, et lapsele ei ole elatist makstud. Avaldaja väidab, et lapsele on elatist makstud, aga mitte avaldaja poolt. Seetõttu leiab avaldaja, et temale ei saa ette heita seda, et ta pole lapsele elatist maksnud. Ringkonnakohus selgitab, et elatise maksmise kohustust peab täitma lapsevanem PKS § 100 lg-st 2 tulenevalt. Viidatud sätte kohaselt täidab alaealise lapse vanem ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Antud juhul on avaldaja jätnud tal lasuva elatise maksmise kohustuse täitmata. Ühtlasi väidab avaldaja, et hooldusõiguse osaline äravõtmine ning selle taastamata jätmine on õigustamatu, kuna PKS § 137 on põhiseadusega vastuolus. Avaldaja väidab, et hooldusõiguse osaline äravõtmine riivab tema au ja väärikust ning õigust perekonna puutumatusele. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga ning ei leia,

§ 137on põhiseadusega vastuolus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid (Ts

MS § 654 lg 6).

  1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus avaldaja etteheiteid maakohtu menetlusele ning maakohtu selgitamiskohustuse täitmisele. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 631 lg-st 1 ja §-st 659 tulenevalt teeb ringkonnakohus maakohtu lahendist erineva lahendi siis, kui maakohtu lahend põhineb õigusnormi rikkumisel või ringkonnakohtus arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks teha erinev lahend. Esiteks väidab avaldaja, et kohus jättis avaldajale selgitamata, kuidas lapsega suhtlemine käima peaks, sh kas mingi korra alusel, ette nägema jututeemad vms. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega. Kohus ei pea ette nägema suhtlemiskorda, lahendades hooldusõiguse taastamise küsimust olukorras, kus avaldaja ise ei ole soovinud suhtlemiskorra kindlaksmääramist. Teiseks väidab avaldaja, et kohus jättis avaldajale selgitamata, kuidas elatise maksmine käima peaks. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle väitega. Maakohtul ei tule hooldusõiguse taastamise küsimust lahendades anda vanemale täpseid juhiseid, kuidas ta peaks või oleks pidanud elatist tasuma. Maakohus järeldas elatise tasumata jätmise kohustusest seda, et avaldaja on jätnud enda lapse hooletusse ja ei ole täitnud enda seaduses ettenähtud kohustust. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et elatise maksmise tasumise suuruses ja korras saavad pooled ka omavahel kohtuväliselt kokkuleppele jõuda ning selleks ei ole vaja tingimata kohtu täpseid suuniseid. Kolmandaks väidab avaldaja, et maakohus tugines ebaõigesti määruse p-s 9 sellele, et avaldaja ei teinud puudutatud isikust I sünnipäeval välja ning tekitas seeläbi enda osavõtmatu käitumisega puudutatud isikus I segadust ning hingelist valu. Sisuliselt heidab avaldaja sellega maakohtule ette ekslikku tõendite hindamist. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja väitega. Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 232 lg-1 kohaselt on tõendite hindamine kohtu pädevuses ning kohus tuvastab, tuginedes oma siseveendumusele, millised asjaolud on tõendatud. Neljandaks väidab avaldaja, et kohus tegi loogikavea, kui väitis lahendis, et asjaolud ei ole muutunud ning järgnevas lõigus väitis, et asjaolud siiski on muutunud. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtu hinnang, et asjaolud siiski olid muutunud, tähendas seda, et asjaolud olid muutnud halvemuse poole, s.t avaldaja ei ole jätkuvalt sobiv ja võimekas hooldusõiguse teostamiseks. Samuti väidab avaldaja määruskaebuses, et kohus diskrimineeris avaldajat, kui kasutas lahendis sõnu nagu „ebasobiv suhtumine“ ning „jonn“. Ringkonnakohtule ei nähtu avaldaja diskrimineerimist. Seejärel väidab avaldaja, et maakohtu kohtuistungi protokoll ei olnud täielik, kuna protokollis oli märgitud elatise suurus 223 eurot, kuid avaldaja mälu kohaselt oli see hoopis 250 eurot. Ühtlasi väidab avaldaja, et maakohus ei märkinud protokolli seda, kuidas avaldaja tsiteeris põhiseaduse §-i
  2. Ringkonnakohus leiab, et ka väited seoses kohtuistungi protokolliga ei ole alus maakohtu määruse tühistamiseks. Ringkonnakohus selgitab, et kui avaldaja ei olnud nõus maakohtu kohtuistungi protokolliga, oleks avaldaja pidanud esitama kohtuistungi protokolli 5

(6)Tsiviilasi nr 2-18-13153 osas õigeaegselt vastuväiteid. Ärakuulamine toimus 12.12.2018.a. Ärakuulamise protokoll oli avaldajale kätte toimetatud Avaliku E-toimiku kaudu 14.12.2018.a. Veel enam, ringkonnakohus leiab, et maakohtu lahend ei sõltunud sellest, milline oli täpne rahasumma, mida laps saama pidi ning kas avaldaja tsiteeris ärakuulamisel põhiseadust või mitte. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et avaldaja väited, mis ta esitas seoses maakohtu menetlusega ning maakohtu selgitamiskohustuse täitmisega, ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
  1. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus avaldaja taotlust kõrvaldada menetlusest lapse esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila ning tühistada Harju Maakohtu 13.10.2014.a määrus. Avaldaja taotleb lapse esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila menetlusest kõrvaldamist ning lapse kasuks temalt moraalse kahju hüvitise väljamõistmist summas 5000 eurot. Ringkonnakohus ei leia, et vandeadvokaat Annemarie Kunila kõrvaldamiseks on alust. Toimiku materjalidest ei nähtu, et esindaja ei oleks võimeline enda esindusfunktsiooni täitma või et esindaja käitub muul viisil selliselt, et ta tuleks menetlusest kõrvaldada. Ühtlasi ei saa ringkonnakohus tühistada Harju Maakohtu 13.10.2014.a määrust. Viidatud lahendi kaebetähtaeg on möödas. Ringkonnakohus selgitab, et Harju Maakohtu 13.10.2014.a lahendi peale sai määruskaebuse esitada 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest (TsMS § 661 lg 2). Nimetatud kaebetähtaeg on möödas ning lahend on jõustunud, mistõttu ei saa ringkonnakohus seda menetleda. Tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust esitada hooldusõiguse taastamata jätmise määruse peale esitatavas määruskaebuses lapse esindaja suhtes kahju hüvitamise nõuet.
  2. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et Harju Maakohtu 27.12.2018.a määrus tuleb jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Menetluskulud
  3. Avaldaja ei nõustu määruskaebuses maakohtu menetluskulude jaotusega. Maakohus jättis TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulud avaldaja kanda, sh riigi õigusabi tasu ja kulud. Maakohtu hinnangul oli avaldus täiesti põhjendamatu. Ringkonnakohus ei leia, et maakohtu määrust tuleb muuta. Ringkonnakohus selgitab, et maakohus saab TsMS § 190 lg 6 ja § 172 lg 1 alusel jätta menetluskulud, sh riigi õigusabi tasu ja kulud, ühe menetlusosalise kanda. Maakohtu selline otsustus on diskretsiooniotsustus. Ringkonnakohus saab maakohtu määrust muuta ainult siis, kui maakohus on ületanud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus ületanud diskretsioonipiire, mistõttu ei ole alust muuta maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas.
  4. Ringkonnakohus jätab määruskaebuse menetlemisega seotud kulud avaldaja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel, v.a riigi õigusabi tasu ja kulud, mis jäävad riigi kanda. Ringkonnakohtu menetluses ei ole pooltel tekkinud menetluskulusid, v.a lapse esindaja vandeadvokaat Annemarie Kunila riigi õigusabi tasu ja kulud. Ringkonnakohus määrab riigi õigusabi tasu ja kulud kindlaks eraldi määrusega riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel. Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.