← Eesti

2-18-9175/34

Obsah (5)§ 657§ 9§ 667§ 563§ 172

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-9175 Määruse tegemise aeg ja koht 4. veebruar 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak, Ande Tänav Kohtuasi XX avaldus avaldaj

§ 657lg 1 p 1 ja § 659 alusel rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata.

18. Vanema õiguste määramisel lapse suhtes tuleb kohtul teha diskretsiooni- ehk kaalutlusotsustus. Seejuures tuleb kohtul arvestada laste ja mõlema vanema õigusi ning kaaluda kõiki asjaolusid, mis suhtluskorra määramise eesmärke mõjutavad. Kohtul tuleb kaalumisel arvestada kõiki neid asjaolusid, mis võivad lapse heaolu ja arengut mõjutada. Tsiviilasja vaatab esimesena läbi maakohus (

§ 9

lg 3, § 11 lg 1), kuulates võimalusel ära kõik puudutatud isikud, hinnates kõiki asjaolusid vahetult ning kujundades menetluses kõikide asjaolude kaalumise põhjal seisukoha. Kõrgema astme kohus saab maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda üksnes siis, kui maakohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus praegusel juhul ületanud PKS § 143 lg-dest 1 ja 2 ning sama seaduse muudest sätetest tulenevaid diskretsiooni piire. Samuti ei ole ringkonnakohus tuvastanud menetlusõiguse normide olulist rikkumist. Ringkonnakohus järgib maakohtu määruse põhjendusi ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. 4

(6)
  1. Avaldaja palub määruskaebuses muuta maakohtu määratud suhtlemiskorda selliselt, et laps ja isa saaksid hakata koos aega veetma üle nädala terve nädalavahetuse kohe määruse jõustumisest. Sisuliselt palub isa jätta ära 6-kuulise ülemineku perioodi, kus kohtumised on lühemaajalised. Isa on esile toonud, et senist isa ja lapse suhtlemist on järsult muudetud ja etapiviisilist kohtumiste pikendamist ei ole vaja, kuna maakohus ei tuvastanud, et isa ja lapse suhtlemine oleks last kahjustav.
  2. Vastupidiselt määruskaebuse seisukohale, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et 6-kuulist ülemineku perioodi on vaja, et lapse ja isa suhted muutuksid usalduslikeks. Üksnes isa seisukoht, et tema arvates on isa ja lapse suhted eeskujulikud ja emotsionaalselt positiivsed, ei veena kohut kokkuvõttes teistsuguse järelduse tegemiseks. Asja materjalist nähtub, et suhtluskorra määramise eelselt laps pigem ei eelistanud isaga koos aega veeta, kuid ta ei väitnud ka, et isa oleks talle midagi halba teinud (tl 61). Samas, kohtumised Tallinna Perekeskuses on olnud sõbralikud. Eeltoodu tähendab, et kuigi laps avaldas, et ta ei soovi oma isaga kohtuda, on ta olnud nõus turvalises keskkonnas isaga positiivselt suhtlema. Seega on õige maakohtu järeldus, et isa ja lapse suhtlemist tuleb alustada ettevaatlikumalt ja eelkõige lapse suhtumist arvestades on põhjendatud lähedussuhte taastamiseks etapiviisilise suhtluskorra määramine. Ringkonnakohus ei näe sellises suhtluskorras lapse ja isa suhtlemise ebaõiglast piiramist ega isa lapse igapäevaelust täielikult välja jätmist, nagu leiab isa määruskaebuses. Perekonnaseaduses ei ole sätestatud, mil viisil tuleb lahus elava vanema ja lapse suhtlemise kord kindlaks määrata. LasteKS § 21 lg 1 järgi tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et suhtlemise korra määramise esmaseks eesmärgiks on tagada lahus elavale vanemale ja lapsele võimalus säilitada lähedased suhted, arvestades seejuures eelkõige lapse huve. Antud juhul on lapse emotsionaalse turvalisuse tagamiseks vajalik kindlustada lapsele regulaarsed kohtumised isaga. Laps aga vajab kohanemiseks aega ja lähedussuhte taastamise eesmärki täidavadki praegusel juhul sellised kohtumised, mis on esialgu lühemad ja koos emaga ning edaspidi järjest pikemad ja siis juba ilma ema kohaolekuta.
  3. Eeltoodud põhjendustel ei nõustu kolleegium määruskaebuses esitatud seisukohaga, et vaidlustatud maakohtu määrus on vastuolus lapse huvidega. Ringkonnakohtul ei ole alust arvata, et maakohus eksis oma järelduste kujundamisel tegelikele asjaoludele hinnangut andes. Lapse isa ei ole toonud esile sedavõrd kaalukaid asjaolusid, mis tingiksid lapse huvidest lähtuvalt maakohtust erineva lahendi tegemise.
  4. Avaldaja esitas
  5. jaanuaril 2019 avalduse, milles ta taotles asja läbivaatamist kohtuistungil. Isa soovib, et kohus selgitaks suuliselt kohtuistungil emale, mida võib kaasa tuua kohtulahendiga määratud suhtluskorra täitmata jätmine.

§ 667

lg-st 3 tulenevalt lahendatakse määruskaebust ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Praeguses asjas on ringkonnakohtu hinnangul kirjalikult esitatud seisukohad piisavad asja lahendamiseks, mistõttu ei pea kolleegium vajalikuks kohtuistungit korraldada. Vajalikud selgitused esitab ringkonnakohus kirjalikult käesolevas lahendis.

  2. jaanuari
  3. a avalduses väidab isa, et ema ei ole alates
  4. a novembrikuu lõpust last enam Tallinna Perekeskusesse kohtumistele toonud. Samas lapse ema ei vaidlustanud
  5. juuli
  6. a määrust, millega maakohus määras isa ja lapse kohtumised esialgse õiguskaitse korras, ega ka
  7. oktoobri
  8. a suhtluskorra määrust, millest võib järeldada, et ema nõustus kohtu reguleeritud suhtluskorraga.
  9. Kolleegium selgitab, et vanema ja lapse suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmise kohta on tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud erikord, mille kohaselt tuleb enne 5

(6)suhtlemist reguleeriva kohtulahendi sundtäitmist alustada

§ 563järgi sellise kohtulahendi rikkumise korral kohtulikku lepitusmenetlust.

Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, saab kohus

§ 563

lg 7 p 1 alusel mh määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmise tagamiseks rakendada. Täitemenetlust saab

§ 563

lg 8 järgi alustada üksnes sellise kohtumääruse alusel, millega kohus on lepitusmenetluse ebaõnnestumise järel määranud, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada (vt Riigikohtu üldkogu 17.12.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-13, p 61). TMS § 179 järgi saab kohtutäitur teha täitetoiminguid lapsega suhtlemise võimaldamiseks, sh võib kohtutäitur kasutada TMS § 179 lg 4 esimese lause järgi lapse või lapse üleandmiseks või suhtlemise võimaldamiseks kohustatud isiku vastu jõudu. Samas on viidatud sätet kohtupraktikas tõlgendatud selliselt, et lapsega suhtlemise võimaldamiseks ei saa lapse suhtes jõudu kasutada. Küll saab lapsega suhtlemist reguleeriva kohtulahendi täitmiseks mõjutada sunnivahenditega nt vanemat, kes on kohustatud võimaldama lapsel kohtu määratud suhtlemise korra järgi teise vanemaga suhelda (vt ka Riigikohtu 29.10.2014 määrus tsiviilasjas 3-2-1-95-14, p-d 21-23). 25. Ringkonnakohus jätab rahuldamata avaldaja taotluse nõuda välja Tallinna Perekeskuses toimunud kohtumiste protokollid isa ja lapse kohtumiste kulgemise ja sisu kohta, kuivõrd puudub vaidlus, et need kohtumised on toimunud rahumeelselt ja positiivses õhkkonnas, mida kinnitab ka eestkosteasutus (tl 88 pöördel). 26. Kuivõrd maakohtu määrus jääb muutmata, puudub alus muuta ka maakohtu menetluskulude jaotust.

§ 172

lg 1 ja lg 3 teise lause alusel jätab kolleegium avaldaja ning puudutatud isiku I ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulud nende endi kanda ning lapsele riigi õigusabi korras õigusabi osutanud esindaja kulud ja tasu Eesti Vabariigi kanda. Eelmärgitut arvestades puudub vajadus hüvitatavate menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ande Tänav 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.