Obsah (7)

§ 274§ 68§ 73§ 78§ 16§ 33§ 56

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. septembril 2018 Jõhvi kohtumajas Kriminaalasja number 1-18-1627 (17244000023) Kohtunik Inna Kirsipuu Jäne Väli, tõl

§ 274

lg 1 järgi üldmenetluses Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk Matvey Nechaev, isikukood 37608292221, Venemaa kodanik, keskeriharidus, emakeel vene keel, töötab xxx elukoht xxx, kohtulikult karistamata Tõkend puudub, oli kinnipeetud 07.01.2017-09.01.2017 Kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 306, § 309 lg 1, 3, § 311, § 312, § 313, § 315, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2, kohus Kriminaalasi Prokurör O T S U S T A S: MATVEY NECHAEV süüdi tunnistada

§ 274lg 1 järgi.

Mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 07.01.2017 09.01.2017 s.o. 3 päeva ning lõplikuks karistuseks mõista 11 (üksteist) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust.

§ 73

lg 1 alusel jätta mõistetud karistus 11 kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust, tingimisi kohaldamata ja täitmisele pööramata, kui süüdimõistetu ei pane kohtu määratud katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

§ 73

lg 3 alusel määrata katseajaks 2 (kaks) aastat.

§ 78

p 1 alusel on katseaja algus alates 17.09.2018 1 Rahuldada kaitsja vandeadvokaat Kaido Kooga taotlus ja määrata tema poolt Matvey Nechaevile osutatud õigusabi tasu suuruseks kohtulikus menetluses osalemise eest 210 eurot (s.h kohtulikus kriminaalmenetluses osalemise eest 175 eurot, käibemaks 35 eurot). Välja mõista Matvey Nechaevilt riigituludesse menetluskulud: 440 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest (330 eurot eelistung ja 210 eurot põhiistung), 750 eurot sundraha. KrMS § 180 lg 3 alusel määrata kohtukulude 1190 (üks tuhat ükssada üheksakümmend) eurot tasumine ositi 12 (kaheteistkümne) jooksul. Menetluskulud tuleb Matvey Nechaevil tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele: SEB pangas nr EE351010052031000004 Swedbank nr EE502200221014193355 Luminor Bank nr EE401700017002872300 Danske Bank nr EE873300333499990003 Maksekorraldusele märkida viitenumber 99918700047754 ning selgitus „Matvey Nechaev 1-18-1627 kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kätte saadav. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest ehk hiljemalt 24.09.2018 Kohtuotsuse terviktekst on kohtu kantseleis kättesaadav alates 05.10.2018 Kohtuotsus jõustub 15-päevase tähtaja jooksul alates kohtuotsuse tervikteksti kättesaadavusest ehk 23.10.2018 juhul, kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüdistus Matvey Nechaev on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et 07.01.2017 peale kella 11.00 Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas Ida prefektuuri Jõhvi politseiosakonna politseinik R. S., kandes politseivormi, teostas liiklusjärelvalvet politsei-märgistustega sõidukiga. 07.01.2017 kella 11.20 paiku Kohtla-Järvel Ahtme mnt 40 juures patrull andis vilkuritega peatumismärguande sõidukile Renault Megane reg nr xxx, mida juhtis Matvey Nechaev, sest sõiduk ületas kiirust. Sõiduk peatus, mispeale politseinik S. suhtles juhiga kiiruse teemal, samuti selgitas, et kasutatakse indikaatorvahendit joove kontrollimiseks. Indikaatorvahendi kasutamiseni politseinik ei jõudnud, sest sõidukit juhtinud Matvey Nechaev sõitis ära. Politseisõiduk järgnes ärasõitnud sõidukile, mis peatus Sõpruse 37 juures, kus Matvey Nechaev väljus sõidukist ja jooksis Kiige tänava suunas. Politseinik S. jooksis Matvey Nechaevile järgi, andis korduvalt korralduse peatuda, mispeale Sõpruse 38 ja 40 vahel politseinik sooritas kolm lasku teenistusrelvast õhku, kuid Matvey Nechaev jooksis edasi. Kiige 13 ja Kadri 17 vahel Matvey Nechaev kukkus, ajas end püsti ja lõi 2 lahtise käega temani jõudnud politseinik S.it vastu lõuga, mispeale politseinik kukkus ja väänas parema jala välja. Politseinik S. sai järgmise tervisekahju: kanna- ja jalapiirkonna liigeste ja sidemete nihestus, nikastus, venitus kestvusega ca 2 nädalat. Peale politseiniku löömist Matvey Nechaev põgenes sündmuskohalt oma elukohta. Sellega Matvey Nechaev pani toime vägivalla kasutamise võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega kuriteo

§ 274lg 1 järgi.

KOHTU TUVASTATUD ASJAOLUD JA PÕHJENDUSED Kohtuistungil ülekuulatud süüdistatav ei tunnistanud ennast süüdi ja andis järgmisi ütlusi tlk 44 pöördel-45 pöördel. Ta tunnistab, et süüdistuses näidatud ajal ja kohas toimus tal politseiga kokkupuude. Süüdistatav ei kasutanud politseiniku suhtes vägivalda. Vastupidi, kasutas politseinik süüdistatav suhtes gaasi ja erivahendit, milleks oli kepp. Politseinik ise kukkus maha ja samal kohal, kus süüdistatav ise maha kukkunud. Tee oli libe, süüdistatav libises, siis jõudis minna veel 2 meetrit ja samale kohale kukkuski maha politseinik. Kui politseinik kukkus maha, seisis süüdistatav 2 meetri kaugusel. Kui politseinik püsti tõusis, siis võttis ta välja mingi eseme ja hakkas sellega süüdistatava suunas pihustama. See oli gaas. Pärast seda läks süüdistatav kodu poole, sest gaas tabas teda. Ta jõudis koju, pani trepikoja lukku, läks korterisse, pani ka ukse lukku. Ta jõi kodus vett, pesi nägu ja jõi veel konjaki. Politseinikud said trepikotta sisse, korteris ukse taga tagusid, ähvardasid ja selle peale tegi ema ukse lahti. Politsei pidas ta kinni korteris. Vastates prokuröri küsimustele selgitas süüdistatav, et sel kuupäeval juhtis ta autot Renault xxx. Politsei peatas tema sõidukit kella 11.20, seda ta tunnistab. Politseiautost väljus politseinik, kes on asjas kannatanu, tuli süüdistatava auto juurde ja ütles, et süüdistatav läheks kohe politseiautosse. Süüdistatav püüdis talle selgitada, et oleks järgitud kinnipidamisreegleid. Süüdistatav tunnistab, et ta otsustas selle politseinikuga mitte suhelda ja sõitis kohalt minema. Ei ole välistatud, et enne, kui politsei peatas tema sõidukit, oli ta kiirust ületanud, kuid mitte oluliselt. Sõites, nägi ta, et politsei sõidab vilkuritega ja sireeniga ja ta peatus Sõpruse 37 maja juures. Ta otsustas minna koju ja politseiga mitte suhelda. Ta jooksis koju ja nägi, et politseivormis isik talle järgneb. Süüdistatav kuulis ka lasud. Süüdistatav hakkas selle peale kiiremini jooksma. Seal kohas, kus ta jooksis koju, teisi liiklejaid ega inimesi ei olnud, see on linna ääres. Politseiniku korraldust ta ei kuulnud. See politseinik, kes kukkus maha, on kannatanu. Vastates prokurörile küsimusele, milline on süüdistatava arvamus kannatanu ütluse kohta, et süüdistatav lõi kannatanut ja selle tagajärjel kukkus kannatanu maha, selgitas süüdistatav, et kannatanu peab põhjendama ebaseaduslikku gaasi kasutamist. Süüdistatav avaldas, et pärast juhtunut on ta pöördunud arsti juurde, et tal on vigastused. Kohtuistungil ülekuulatud kannatanu tlk 41-43 andis ütlusi, et 07.01.2017 oli ta tööl patrullis koos politseinik O. V.. Politseiauto oli eravärvides. Kella 11.00 paiku teostasid nad liiklusjärelevalvet ja Ahtme mnt raudteeülesõidu koha läheduses liikus sõiduk Renault Megan ja visuaalselt oli tuvastatav, et sõiduk ületab kiirust alal 40 km/h. Kiirusemõõturiga on mõõdetud kiirus 70 km/h alal, kus on lubatud 40 km/h. Sõidukile anti peatumismärguanne ja see peatus. Kannatanu käks autojuhi juurde ja küsis dokumente. Autojuht küsis kiiruse näitu ja kannatanu vastas, et mõõdetud on 70 km/h. Avatud aknast on tunda alkoholi lõhna ja 3 kannatanu otsustas kontrollida autojuhi võimalikku joovet ja võttis indikaatorvahendi. Selle peale vajutas autojuht gaasipedaalile ja sõitis minema. Politsei auto järgnes sõidukile vilkurite ja sireeniga. Sõiduk oli politseiautole kogu aeg nähtav. Sõiduk peatus Sõpruse 37 maja juures. Autojuht väljus autost ja jooksis Sõpruse 38 ja 40 majade suunas. Kannatanu järgnes autojuhile. Kannatanu jooksis autojuhi järele ja andis talle korralduse „seis, politsei“ ja kui isik ei peatunud, tegi ta õhku kolm hoiatavat lasku. Isik sellele ei reageerinud ja jooksis edasi. Kiige tänaval kukkus isik maha, kuid ajas ennast püsti, sel hetkel jõudis kannatanu temani, kannatanu võttis teleskoopnuia, asetas enda õlale ja andis korralduse vene keeles „ležat“. Sel hetkel oli isik seistes, näoga kannatanu poole. Isik lõi kannatanut käega näo piirkonda, mille tõttu kukkus kannatanu maha, asendisse selili. Selle tagajärjel väänas ta jala välja. Isik jätkas liikumist ja kannatanu järgnes talle. Kannatanu tundis teravat valu jalas. Kuna ühel hetkel isik ei jooksnud vaid hakkas kõndima, jõudis kannatanu temani ja kasutas gaasi isiku peatamiseks. Isik ka sellele ei reageerinud ja jätkas liikumist. Lõpuks isik läks majja xxx, trepikoda oli lukus, kohale oli kutsutud teine politseipatrull. Lõpuks politsei sai andmed auto kohta, aadressi kohta, sai ka trepikotta sisse. Selleks ajaks oli teada, et sõidukiga seotud isik elab xxx. Isik oligi leitud sellest korterist ja kinni peetud. Teine patrull toimetas isiku EMOsse joobe kontrollimiseks. Samal päeva pöördus kannatanu raviasutusse, seal oli tehtud röntgen ja öeldi, et nihestus, kirjutati välja ravimid. Kannatanu viibis seoses tervisekahjustusega haiguslehel 2 nädalat. Kohtule esitatud patsiendikaardist, kriminaalasja materjalid lk 1-3, nähtub, et kannatanu pöördus raviasutusse 07.01.2018 kl 15.50 valuga paremas labajalas, selgitades, et sai kl 11.30 vigastuse tööl. Kaardis on kirjas, et patsiendi sõnul töö ajal võõras inimene lükkas, patsient komistas ja väänas välja parema labajala, tunneb valu, veidi lonkab. Määratud on ravi ja antud soovitused. Jälgimine perearsti poolt, säästev režiim 2 nädala jooksul. Kiirusmõõturi kasutamise protokolli koopiast, kriminaalasja materjalid lk 4-5, nähtub, et 07.01.2017 kl 11.20 Ahtme mnt 16 juures kontrollis politsei kiiruse režiimi ja mõõtis Renault Megan kiiruseks 70 km/h, laiendmääramatus 3 km/h alal, kus lubatud kiirus on 40 km/h. Protokollile on politseinik teinud märkuse, et autojuhile ei ole jõutud näitu näidata. Mõõtja R. S. ja teine politseinik tunnistaja ja protokollija O.V.. Uuringuaktist, kriminaalasja materjalid lk 6, nähtub, et süüdistatavalt võeti 07.01.2017 kl 12.05 bioloogiliste vedelike proovid, uuringutega on leitud etanooli 0,96 mg/g kohta. Isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollist, kriminaalasja materjalid lk 7-10 nähtub, et isik peeti kahtlustatavana kinni politseiametniku suhtes vägivalla kasutamise kahtlustuses, kinni peetud 07.01.2017 kl 15.

1. Protokolli p 10 on märge käeraudade ja erivahendi gaasi kasutamise kohta. Isikult on tehtud fotod, lk 11-12, käeraudade kasutamisele viitavad kehavigastused kätel on visuaalselt tuvastatavad. Samuti on fotodel nähtav isiku punane nägu. Kohus algul määrab kindlaks, millistes faktilistes asjaoludes ei ole kohtuliku arutamise käigus tekkinud vaidlust. Süüdistatav oli peatatud liiklusjärelevalvet teostava patrulli poolt Ahtme mnt-l. Süüdistatava ja kannatanu omavahelise suhtluse käigus sõitis kannatanu minema ja politseisõiduk asus süüdistatava sõidukit jälitama. Süüdistatav peatus, jättis auto Sõpruse 37 maja juures ja liikus ( jooksis, kõndis) koju poole, vältides politseiga suhtlemist. Kannatanu järgnes süüdistatavale. Kannatanu tegi mitu hoiatuslasku. Süüdistatav kukkus maha, sel hetkel jõudis temani kannatanu, süüdistatav jõudis püsti tõusta. Kannatanu 4 kukkus maha, väänates jala välja. Kannatanu järgnes süüdistatavale, kasutas gaasi süüdistatava peatamiseks. Süüdistatav jõudis koju, kus oli politsei pool leitud ja kinni peetud. Kinnipidamisel kasutati käerauad. Kannatanu pöördus samal päeval raviasutusse ja viibis 2 nädalat haiguslehel. Ülalnäidatud asjaolude kohta on süüdistatava ja kannatanu ütlused kattuvad ja vaidlust ei ole. Vaidluse moment seisneb järgmises. Kannatanu väitel, kui süüdistatav kukkus maha, siis tõusis püsti, jõudis kannatanu sel hetkel temani ja andis süüdistatavale korralduse „ležat“, asetades teleskoopnuia enda õlale. Süüdistatav lõi kannatanut käega näo piirkonna, mille tagajärjel kukkus kannatanu maha ja väänas jala välja. Süüdistatava väitel, kuna tee oli libe, kukkus süüdistatav maha, tõusis püsti, kohale jõudis ka kannatanu, kannatanu kukku maha samal kohal. Kannatanu ei kukkunud mingi vägivalla toimel, süüdistatav ei ole kannatanut löönud. Sisuliselt on süüdistatav asunud seisukohale, et kannatanu annab valeütlusi, kuna süüdistatav ei löönud kannatanut, eesmärgiga õigustada kuidagi, miks kannatanu kasutas isiku suhtes gaasi, muidu gaasi kasutamiseks poleks seaduslikku alust, ehk kannatanu peab ennast kuidagi õigustama ja mõtleb välja löömise, mida tegelikult ei olnud. Antud juhul on tegemist „sõna-sõna-vastu“ olukorraga. Kaitsja andis kohtuvaidlustes arvamuse, et kaitsjana ta tunnistab, et isiku süüditunnistamine on kohtupraktika kohaselt võimalik ka ainukese otsese tõendi alusel, milleks võivad olla kannatanu ütlused, kuid kaitsja rõhutas, et tõend peab olema igati põhjalikult kontrollitud, usaldusväärne, kõik tõusetunud kahtlused kontrollitud ja kõrvaldatud. Kaitsja leidis, et käesolevas kriminaalasjas esineva kannatanu puhul see nii ole ja kannatanu ütlustele kui ainukesele otsesele tõendile tuginedes ei ole võimalik isikut süüdi tunnistada. Kohtupraktikas on välja kujunenud seisukoht, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka ainukesele otsesele tõendile, milleks võib olla isiku ütlus, Riigikohtu lahend 3-1-1-114-13, p 9: “ Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele….“ Kohus vastab alljärgnevalt küsimusele, kas käesoleva kriminaalasjas on kannatanu ütlus selline tõend, millele tuginedes võib kohus tuvastada faktilised asjaolud ja jõuda süüdimõistva kohtuotsuseni. Kaitsja on osutanud kahele asjaolule, mille tõttu tema arvates ei saa kannatanu ütlusi pidada piisavalt usaldusväärseteks süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks. Esimene. Vastates süüdistatava küsimusele, millise käega on süüdistatav kannatanu väidetavalt löönud, selgitas kannatanu, et ta ei mäleta asjaolu. Kannatanu on nii põhjalikult kirjeldanud kõiki faktilisi asjaolusid, aga sellist tähtsat asja ei mäleta. Kohus ei nõustu seisukohaga, et asjaolu, millise käega lõi süüdistatav kannatanut oleks niivõrd oluline kannatanu ütluste kontrollimisel, et see saaks seada kahtluse alla 5 kannatanu usaldusväärsuse. Kannatanu andis ütlusi, et süüdistatav lõi käega näo piirkonda. Sellest nähtub, et kannatanu ei saa konkreetsemalt määrata, mis kohta löök tabas, kas nina põske, huuli, meelekohta, silmi. See näitab, et kannatanu edastab küsitlejale informatsiooni faktide kohta, mis olid kannatanu poolt tajutud ja jäänud talle meelde. Kannatanu mällu ei jäänud asjaolu, mis käega teda löödi. Kannatanu ei mäleta teisigi sündmust puudutavaid asjaolusid, näiteks ega, mis keeles andis ta korralduse „Seis, politsei“, eesti või vene keeles. Kohtu arvates, andis kannatanu kohtuistungil ütlusi järjekindlalt, vastates küsimustele põhjalikult ja kohtul on kannatanu ristküsitluse tulemina tekkinud veendumus, et kannatanu ei moonuta tegelikkust, ei varja asjaolusid ega mõtle neid juurde. Teine. Kaitsja osutas asjaolule, et pöördudes raviasutusse 07.01.2017 teatas kannatanu meditsiinitöötajale, et kella 11.30 sai ta vigastuse tööl, nimelt anamneesis on fikseeritud, et patsiendi sõnul võõras inimene lükkas patsiendi töö ajal, patsient komistas ja väänas välja parema labajala. Seega ei ühti kannatanu kohtuliku arutamise käigus antud ütlused andmetega, mis olid tema poolt teatatud raviasutuses arstile saadud trauma kohta. Kohus nõustub, et kannatanu ütluste ja patsiendikaardis ( kriminaalasja materjalid lk 1-3) fikseeritud kannatanu suulise kaebuse sisu on teatud lahknevus. Kohtuistungil väitis kannatanu ( ja seda ilmselt ütlustes kohtueelsel uurimise käigus), et süüdistatav lõi teda käega näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus ta maha ja väänas välja jala. Kohtuistungil ei andnud kannatanu ütlusi, et süüdistatav oleks teda lükanud nii, et selle tagajärjel kukkus ta maha. Kohus märgib, et nii lükkamine kui ka löömine on füüsiline vägivald, mille tagajärjel ei ole välistatud, et kannatanu kukub maha ja saab konkreetse tervisekahjustuse- antud juhul väänab jala välja. Seega ei ole tegemist diametraalsete vastuoluga ütlustes ja patsiendikaardis. Kaitsja ise ( ja prokurör ka ) ei esitanud kannatanule kohtuistungil küsimusi seoses nimetatud lahknevusega. Samuti selgitab kohus, et andmetel, mis isik esitab menetlejale, on teatud kvaliteet, mis on osaliselt tingitud menetlusnormide järgmisest. Ülekuulatav isik on hoiatatud valeütluste andmise eest, talle on selgeks tehtud menetlustoimingu eesmärk – asjaolude võimalikult täpsem väljaselgitamine kriminaalmenetluses – mis tegu on toime pandud, kas teos on kuriteo tunnused, kes on toimepanija. Raviasutusse pöördumisel on isiku edastatud andmetel muu eesmärk - nimelt ravi saamine. Raviasutuse töötajale edastatud informatsioon ei ole isiku ütlused. Meditsiinitöötaja selgitab asjaolud välja pöörduja küsitlemisel tulenevalt sellest, milline on abi ja ravi vajadus. Kohtu arvates ei ole välistatud teatud lahknevused patsiendikaardi andmetes ja menetlejale antud ütlustes. Abi ja ravi andmise eesmärgi seisukohalt ei ole tähtis, kas isikut lükati või löödi, pigem selgitab meditsiinitöötaja, kus on valu, milline on objektiivne leid ( paistetus, hematoom vms), ehk kontrollib terviseseisundit. Kohus nõustub, et kohtuliku arutamise käigus oleks menetlusosaliste poolt mõistlik selgitada kannatanult välja, kuidas ta kirjeldas oma terviseprobleemi meditsiinitöötajale ja kas ta üldse teadlik ja tutvunud sellega, kuidas meditsiinitöötaja tema kaebuse kirjeldanud. See asjaolu ei olnud kohtuliku uurimise käigus huvitav ühelegi menetluspoolele. Riigikohus on tõdenud lahendis 3-1-1-10-17 p 10, et kui ütlus ei ühti muu tõendiga, et tähenda see automaatselt ütluse või ütluse allika ebausaldusväärsust. Tsitaat: „Üksnes asjaolu, et tunnistaja ütlused ei riimu üheselt mõne teise asjas kogutud tõendiga (nt fototabeliga), ei muuda tunnistaja ütlusi aprioorselt ebausaldusväärseks. Ka nö riimumata tõend ei pruugi olla ebausaldusväärne (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. veebruari
3. a otsus asjas nr 3-1-1-89-12, p 14). Siinkohal kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, mille kohaselt tuleb isikulisest tõendiallikast pärineva teabe usaldusväärsuse hindamisel ühe keskse momendina uurida ütluste kujunemist ja 6 võimalikku muutust ajas ehk teisisõnu seda, kas isik on enda ütlustes olnud järjepidev (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-66-15, p 11).“ Kaitsja ei ole kannatanu ütlusi kahtluse alla seadnud põhjusel, et varasemalt kohtueelsel uurimisel antud ütlustes oleks kannatanu andnud kohtuistungil antud ütlustega võrreldes muid ütlusi. Seega on kohtul alust arvata, et kohtueelse uurimise käigus ja kohtuistungil antud kannatanud ütlused on järjepidevad. Kohus jõuab seisukohale, et kaitsja toodud asjaolu, lahknevus kannatanu ütlustes ja patsiendikaardi andmetes, ei sea kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla, seda isegi kogumis kaitsja toodud esimese asjaoluga ( mille kohta on kohus on arvamuse avaldanud). Kohtuistungil avaldas süüdistatav, et tema arvates ei anna kannatanu tõele vastavaid ütlusi, süüdistades teda alusetult löömises, sest kannatanu kasutas gaasi ebaseaduslikult ja peab kuidagi ennast õigustama. Selleks on vaja kannatanu ütlust, et justkui süüdistatav lõi kannatanu ja selle peale kasutas kannatanu gaasi süüdistatava suhtes. Kohus nõustub sellega, et kuna tegemist on „sõna-sõna-vastu“ olukorraga tuleb kontrollida kõik asjaolud, millega seatakse kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Ilmtingimata ütluste andmise motiiv on oluline asjaolu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Ei ole välistatud, et isikul võib tekkida motiiv anda ettemääratud sisuga ütlusi eesmärgiga varjata oma ebaõiget tegu, õigustada ennast või muul motiivil. Politseiametniku töö on seotud riskidega, muuhulgas riskidega olukordades, mil tuleb kasutada relva või erivahendeid, mis peab olema rakendatav rangelt seadusel alusel ja sisuliselt põhjendatud. Seega ei ole iseenesest välistatud, et relva või erivahendite kasutamise reeglites eksides, võib politseiametnik hakata ennast kaitsma ja anda ennast õigustavaid ütlusi, näiteks avaldada, et isik ründas teda. Kohus kontrollib, et käesolevas juhtumis on tegemist olukorraga, kus kannatanul on ilmne motiiv hakata ennast kaitsma ütlustega, et süüdistatav ründas teda ja ta pidi kasutama selle peale gaasi. Kohus juhib tähelepanu, et kannatanu ütluste järgi järgnes ta süüdistatavale eesmärgiga isik kinni pidada. Süüdistatav on enne seda põgenenud liiklusjärelevalvet teostava patrulli eest (süüdistatav ise seda ei eita). Kannatanu ütluste järgi andis ta korralduse „seis, politsei“, millele isik ei reageerinud ja jooksis edasi, selle peale tegi kannatanu kolm hoiatuslasku, millele süüdistatav ka ei reageerinud ja jätkas liikumist. Süüdistatav kukkus maha, tänu millele oli kannatanul võimalik süüdistatavale läheneda. Süüdistatav jõudis püsti tõusta ja kannatanu andis talle korralduse „ležat“ ja asetad teleskoopnuia enda õla peale. Siis lõi süüdistatav kannatanut näo piirkonda ( kannatanu ütlustel) ja kannatanu küllus maha. Süüdistatav hakkaks minema. Kannatanu kasutas süüdistatava suhtes gaasi, pihustades süüdistatava suunas. Ka see ei mõjutanud süüdistatavat, ta ei peatunud. Nüüd kohus kontrollib, kas kannatanu on teinud midagi sellist, mis on seadusega vastuolus, ehk on relva või erivahendite kasutamises eksinud, mille tõttu oleks tal vaja hakata ennast kaitsma valeütlustega. Süüdistatav oli algul allutatud haldusmenetlusele, mis toimus liiklusjärelevalve teostamise vormis. Korrakaitseseadus § 196-2 lg 1 p 10 näeb ette, et järelevalves teostab politseiametnik mõõtmisi. Liiklusjärelevalve teostamisel oli kindlaks tehtud, et isik võib olla toime pannud väärteo, nimelt kiiruse ületamise. Faktilised asjaolud on fikseeritud kiirusmõõturi kasutamise protokollis, kriminaalasja materjalid lk 4-5, millest nähtub, et mõõdeti sõiduki Renault Megan xxx kiirus alal 40 km/h, mõõdetud oli lõplikult 67 km/h, ehk ületamine on 27 km/h. Korrakaitseseaduse § 30 lg 1 alusel võib politsei isiku peatada 7 ja teda küsitleda, kui on alust arvata, kui isikul on andmeid korrarikkumise kõrvaldamiseks. Korrakaitseseaduse § 45 lg 1 alusel võib politsei sõiduk peatada korrarikkumise kõrvaldamiseks. Ülaltoodust nähtub, et politseiametnikul tegutses vastavalt seadusele, kui süüdistatava auto oli peatatud seoses võimaliku kiiruse ületamisega ja politseiametnik asus isikut küsitlema. Juhul, kui küsitlemisel ja dokumentide kontrollimisel ei esine andmeid, mis välistaksid kohe süüteomenetlust isiku suhtes (näiteks isik osutab konkreetsele politseipoolse eksimusele, millega politsei nõustub kohapeal), on politsei kohustatud alustama väärteomenetluse VTMS § 3-1 alusel, millega on kehtestatud väärteomenetluse kohustuslikkuse põhimõte. Kiirusmõõturi kasutamise protokoll ei saanudki olla vormistatud kohapeal, sest süüdistatav otsustav politseiga mitte suhelda ja põgenes, mida ta ise ei eita. Korrakaitseseaduse § 75 lg 1 alusel on politseile lubatud kasutada füüsilist jõudu, erivahendit või relva, mis on vahetu sund ( § 74 lg 1). Korrakaitse § 76 lg 1 näeb ette, et „Politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik.“ Vahetu sunni rakendamine on haldusmenetluses seotud haldusaktiga rikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamisega. Samas ei tulene § 76 lg 1 normi tekstist, et vahetu sund oleks lubatud isiku puhul, kes ei allu liiklusjärelevalvele või põgeneb järelevalve või võimaliku süüteomenetluse eest. Liiklusseaduse § 196-1 lg 1 kohaselt: „Politseiametnik või abipolitseinik võib liiklusjärelevalve teostamiseks kohaldada korrakaitseseaduse §-des 30, 31, 32, 33, 34, 37, 38, 39, 40, 41, 42, 44, 45 ja 49 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras.„ Korrakaitseseaduse §-le 76, mis näeb ette vahetu sunni kasutamise, viide puudub. Kohus märgib, et liiklusseadus, korrakaitseseadus, väärteomenetluse seadustik ei näe otseselt ette, et põgeneva isiku kinnipidamisel on lubatud kasutada vahetut sundi – füüsilist jõudu, erivahendit, relva. Seda ei näe ette VTMS § 44, mis reguleerib isiku kinnipidamist, ega korrakaitseseadus §
6. Samuti ei ole liiklusseadus osutanud korrakaitseseaduse § 76 kohaldamise võimalusele. Samas ei kujuta kohus olukorda, et põgeneda asunud isikut, kes ei allu korraldusele peatuda, saaks kinni pidada ilma, et oleks rakendatud vahetu sund. Kohus leiab, et ülalnäidatud normide eesmärgipõhilisel tõlgendamisel on võimalik jõuda seisukohale, et tuleb jaatada politsei õigust kohaldada põgeneva isiku kinnipidamisel vahetut sundi, milleks on füüsiline jõud, erivahendid, relv, seda korrakaitseseadusest tulenevate piirangutega. Süüdistatav ei allunud liiklusjärelevalvemenetlusele ja katkestas ühepoolselt küsitlemist. Lähtudes sellest puudus politseiametnikul võimalus alustada väärteomenetluse läbiviimisega – isik üle kuulata, koostada väärteoprotokolli ja teha muid menetlustoiminguid. VTMS § 44 lg 1 p 1 sätestab, et isikut, kelle kohta on piisavalt alust arvata, et ta on toime pannud väärteo, võib kinni pidada, kui ta püüab põgeneda. Süüdistatava puhul on kohtuliku arutamise käigus kindlaks tehtud, et ta katkestas küsitlemist ühepoolselt, otsustas politseiga mitte suhelda ja sõitis minema ehk püüdis põgeneda. Seega tegutses kannatanu õiguspäraselt, kui järgnes süüdistatavale eesmärgiga teda peatada. Peatamine oli vajalik isiku kinnipidamiseks, sest viimane püüdis põgeneda. 8 Põgeneva isiku kinnipidamine seoses väärteomenetlusega eeldab vahetu sunni rakendamist. Kannatanu andis süüdistatavale korralduse „seis, politsei“, isik jättis reageerimata ja politseiametnik tegi kolm hoiatavat lasku. Korrakaitseseaduse § 81 lg 2 näeb ette, et politsei võib kasutada tulirelva isiku suhtes tema põgenemisvõimetuks muutmiseks äärmise abinõuna juhul, kui seda eesmärki ei ole võimalik saavutada muu vahendiga, ning kui see on ühtlasi vajalik tõrjuda vahetu oht elule või kehalisele puutumatusele või esimese astme kuriteo kahtlustatava kinnipidamiseks. Korrakaitseseadusest § 81 ei ole kohus tuvastanud, et kannatanul kui politseiametnikul oleks õigus tulirelva kasutamisele. Süüdistatav püüdis põgeneda küll, aga seostatav ta oli üksnes väärteoga, mitte esimese astme kuriteoga. Samuti ei ole tuvastatud, et tulirelva kasutamine oli vajalik elule või kehalisele puutumatusele vahetu õhu tõrjumiseks. Samas ei näe korrakaitseseadus vahet, kas tulirelva kasutamine toimub isiku kohta eesmärgiga tabada isikut või isiku suunas või hoiatuslasu sooritamine. Erivahendiks on korrakaitseseaduse § 78-1 p 9 kohaselt pisaravoolust esilekutsuv granaat. Kohus eeldab, et kõnekeeles ongi see erivahend gaasipihusti, gaasiballoon. Selle erivahendi kasutamiseks ei ole korrakaitseseadusega erisusi ette nähtud. Lähtudes ülaltoodust, on kohus arvamusel, et nimetatud erivahendit võib politseiametnik kasutada põgeneva isiku kinnipidamisel. Kuna selle erivahendi kasutamiseks ei ole erisusi ette nähtud, ei ole nõutav, et nimetatud erivahendi kasutamisele politseiametniku poolt oleks eelnenud mingi konkreetne tegu põgeneva isiku poolt, või politseiametniki poolt oleks teostatud muud nö erivahendi kasutamisele eelnenud toimingud. Erivahendi – pisaravoolust esilekutsuva granaadi - kasutamine on vahetu sunni kasutamine korrakaitseseaduse § 76 lg 1 mõttes. Kohus leiab, et erivahendi ehk vahetu sunni kasutamine põgeneva isiku kinnipidamisel võib olla tuletatav korrakaitseseaduse § 46 lg 4 sätestatust, mis näeb otseselt ette, et korrakaitseseaduse alusel teostataval kinnipidamisel võib isik kinni pidada nii kaua kuni kinnipidamise eesmärk on saavutatud. Kohus jõuab järeldusele, et kuna erivahendi - pisaravoolust esilekutsuva granaadikasutamine on isiku kinnipidamisel lubatav korrakaitseseadusest tulenevalt ja selle kasutamiseks puuduvad erisused või eeltingimused, ei ole süüdistatava argument, et kannatanu annab valeütlusi löömise kohta eesmärgiga ennast õigustama gaasi ebaseaduslikus kasutamises, kohtule veenev. Kohus ei tuvastanud kohtuliku arutamise käigus, et kannatanul oleks motiiv anda süüdistatava peale valeütlusi. Kohus jõuab seisukohale, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed ja kaitsja ja süüdistatava ei esitanud kohtule ühtki tõsiseltvõetavat argumenti, millel saaks ütlusi kahtluse alla seada. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused on veenvalt kannatanu ütlustega ümber lükatud ja kohus võib süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tugineda kannatanu ütlustele kui usaldusväärsele tõendile. Kohus jõuab seisukohale, et kohtuliku arutamise käigus esitatud tõenditega, nimelt kannatanu ( et süüdistatav lõi teda käega näo piirkonda, mille tagajärjel kukkus ta kaha ja sai kehavigastuse - jala venituse ) ja osaliselt süüdistatava ütlustega, milles ta tunnistab, et kannatanu kukkus maha, kuid mitte löömisest, samuti patsiendikaardiga, et kannatanul oli 07.01.2017 fikseeritud kehavigastus – jala venitus, on usaldusväärselt kinnitatud, et: 07.01.2017 peale kella 11.00 Kohtla-Järvel Ahtme linnaosas xxx vahel lõi süüdistatav lahtise käega politseiametnik R. S.it näo piirkonda seoses viimase poolt tööülesannete täitmisega liiklusjärelevalves, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja väänas parema jala 9 välja. Kannatanu sai järgmise tervisekahjustuse: kanna- ja jalapiirkonna liigeste ja sidemete nihestus, nikastus, venitus kestvusega ca 2 nädalat. Tahtlus

§ 274lg 1 alusel on karistatav tahtlusega toime pandud tegu.

Tahtlusega peab olema hõivatud nii tegu ise, nimelt vägivald, kuriteo tunnus, et kannatanu täitis ametikohustusi, samuti isikule omistatud teo tagajärg.

§ 274

lg 1 järgi kvalifitseerimiseks piisab, kui tagajärje osas esineb vähemalt kaudne tahtlus.

§ 16

lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahab või vähemalt möönab seda. Kohtuliku arutamise käigus on tuvastatud, et süüdistatav lõi kannatanut käega näi piirkonda. Löömise puhul on tegemist vägivaldse teoga, mille objektiivsest avaldumisest tuleneb, et süüdistatav teadis, et ta kasutab kannatanu suhtes vägivalda, kuna lõi kannatanut ja tahtis seda, kuna löök oli piisavalt sihipärane, suunatud kannatanule, tema näo piirkonda. Süüdistatav tahtlusega oli hõivatud ka asjaolu, et kannatanu puhul on tegemist politseiametnikuga, kes süüdistatava poolt ajal kuriteo toimepanemise viibis ametikohustuste täitmisel. Vahetult enne seda teostas kannatanu liiklusjärelevalvet, millele tekkis vajadus allutada süüdistatav seoses viimase poolt kiiruse režiimi võimaliku rikkumisega. Süüdistatav ei eita, et ta teadis, et tema sõiduk on peatatud ja temaga suhtleb politseinik. Igaühele autojuhile on teada, et liiklusjärelevalvet teostab politsei, tegemist on asjaoluga, mis ei nõua eraldi tõendamist.

§ 16

lg 4 kohaselt, isik paneb teo toime kaudse tahtlusega, kui ta peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda. Kohus leiab, et koosseisupärase tagajärje, põhjustatud tervisekahjustuse, osas esines süüdistataval vähemalt kaudne tahtlus. Nimelt, lüües kannatanut käega näo piirkonda, pidas ta võimalikuks, et kannatanu kukub maha ja mahakukkumisel tekib kannatanul tervisekahjustus. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et süüdistatava teo vahel ja kannatanul tekkinud tervisekahjustusel on põhjuslik seos. Kannatanu kukkus maha ja väänas välja jala süüdistatav löögi tagajärjel. Põhjusliku seose olemasolu on aga minimaalne eeldus. Kohtupraktika kohaselt tuleb tuvastada, kas tagajärg on isikule ka objektiivselt omistatav. Kohtupraktika kohaselt tähendab see järgmist Riigikohtu lahend 3-1-1-102-16: „

1. … Ringkonnakohus on seejuures aga asjakohaselt märkinud, et põhjuslikkus ekvivalentsusteooria tähenduses, mille järgi on tegu tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka tagajärg jäänud saabumata, on üksnes tagajärje toimepanijale omistamise minimaalseks eelduseks (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-30-13, p-d 13 ja 18). Lisaks nimetatud naturalistlikule kausaalsusele tuleb edasi tõepoolest tuvastada, kas saabunud koosseisupärane tagajärg on süüdistatavale ka objektiivselt omistatav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15, p 12).
6. Nimetatud objektiivse omistamise kriteeriumi lähtepunktiks on arusaam, et täideviija käitumisega kausaalseoses olevad muutused välisilmas peavad endast kujutama just täideviija poolt loodud ohu realiseerumist koosseisupärases tagajärjes (pikemalt vt J. Sootak. Karistusõigus. Üldosa. Tallinn: Juura 2010, lk 266). Sisuliselt tuleb esitada küsimus, kas üldise elukogemuse põhjal on alust pidada võimalikuks või tõenäoliseks, et isiku käitumine vallandab just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädib ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega (nt inimese surm, tervisekahjustus, valu vms). Sellise lisanõude esitamise mõtteks on piirata ekvivalentsusteooria äärmiselt laia toimeala 10 ning eitada juba objektiivse koosseisu realiseeritust nt ebatavaliste kausaalahelate või õiguslikult aktsepteeritud ohuolukordade juhtumitel. Ka senises kohtupraktikas on nenditud, et näiteks olukorras, kus objektiivse kõrvalseisja seisukohast ei ole koosseisus sisalduv tagajärg hinnatav süüdistatava toimepandud teo tüüpilise tagajärjena, tuleb eitada juba isiku käitumise objektiivset koosseisupärasust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-1-1-29-15, p 11.3).“ Kohus leiab, et kannatanul tekkinud kooseisupärane tagajärg, tervisekahjustus ( jala venitus), on süüdistatava teole ( käega näi piirkonda löömine) omistatav ka kõrvaltvaataja seisukohalt, arvestades süüdistatava elukogemist. Kohus leiab, et ka kõrvaltvaataja seisukohast on kannatanul tekkinud tagajärg, jala venitus, on süüdistatava konkreetse teo tagajärjena tüüpiline, ja süüdistatava konkreetne käitumine konkreetses olukorras vallandabki just sellise kausaalahela kulgemise, mis päädis ühe või teise koosseisupärase tagajärje saabumisega ( antud juhul selleks võib olla valu, tervisekahjustus). Nimelt, süüdistatav lööb kannatanut käega vastu nägu. Üsna suure tõenäosusega kulub kannatanu maha. Süüdistatav ise on ütlustes tunnistanud, et ka tema on selles kohas maha kukkunud vahetult enne kannatanut, ilma, et teda oleks keegi löönud või lükanud, sest tee oli libe. Seega, on kannatanu maha kukkumine süüdistatava jaoks reaalne stsenaarium, arvestades süüdistatava elukogemust. Kuna tee on libe ja kannatanu saab ootamatult löögu näo piirkonda ja kukub maha, on süüdistatava ja ka kõrvaltvaataja jaoks kannatanu poolt jala vigastuse ehk tervisekahjustuse saamise tõenäosus suur. Libedal teel mahakukkumise ohtlikkus, näiteks jäsemete murdude poolest, on üldteada. Antud juhul süüdistatava loodud oht realiseeruski ja kannatanule on põhjustatud koosseisupärane tagajärg, mis on süüdistatavale objektiivselt omistatav. Sellega Matvey Nechaev pani toime vägivalla kasutamise võimuesindaja vastu seoses tema ametikohustuste täitmisega, ehk kuriteo

§ 274lg 1 järgi.

Kaitsja on kohtuliku arutamise osutanud asjaolule, et ei ole tuvastatud, et kannatanu oleks süüdistatava löögist valu tundnud ( kui kohus leiab, et süüdistus on tõendatud löögi osas). Kohus märgib, et süüdistatavale ei ole süüdistus esitatud selles, et lüües näkku, tekitas süüdistatav kannatanule valu. Süüdistus on esitatud tervisekahjustuse põhjustamises, tervisekahjustuseks on süüdistuses näidatud kannatanu jala venitus. Selle tagajärje omistamise kohta on kohus oma analüüsi ülal toonud. Kohus leiab, et puuduvad

1. peatüki
2. jaos nimetatud õigusvastasust välistavad asjaolud. Kohus on arvamusel, et süüdistatav on talle etteheidetud kuritegudes süüdi

§ 33

mõttes, sest ta on vähemalt 14-aastane ja puuduvad alused kahelda tema süüdivuses, ehk isik on süüdiv. KARISTUS

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvist. Karistuse mõistmisel arvestab kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, tahtluse liiki tegude toimepanemisel, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 11 Riigikohtu otsuse nr.3-1-1-58-13 p.7 järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sama otsuse p.8 selgitatakse, et lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktikas on arvestatavad ka muid karistust mõjutama võivaid asjaolusid. Näiteks tuleb juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd reeglina suureks. Samuti võivad süü suurust iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus, tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal (vt RKKKo 3-1-1-76-12, p 7). Lisaks isiku süüle tuleb

§ 56

kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). Kui isiku käitumisele pole senised karistused mõju avaldanud ja normi rikkumisele on vaja reageerida rangemalt, et kinnistada keelunormi kehtivust, saab isikule mõista karistuse ka üle sanktsiooni keskmise määra, vaatamata sellele, et tema süü on keskmine (vt ka nt RKKKo 3-1-1-26-03, p 5). Süüdistatav pani toime

§ 274

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, mis näeb karistusena ette kuni viieaastase vangistuse. Kohus ei ole tuvastanud isiku karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Kohus leiab, et süüdistatava süü suurus

§ 274lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest on alla keskmise määra.

Süüdistatavale etteheidetud kuriteo puhul on tegemist teise astme kuriteoga, mis on oma olemuselt vägivaldne ja suunatud avaliku võimu vastu. Kannatanule on tekitatud kehavigastus, mis väga oluline ei ole – jala venitus, kuid mille tõttu oli politseinikust kannatanu 2 nädalat töölt eemal seoses terviseseisundiga. Avalik võim on jäänud ühe ametnikuta kaheks nädalaks, mis arvestades patrullpolitseinike töö sisu on oluline töö ümberkorralduse seisukohalt. Välja langenud politseinik pea olema asendatud. See suurendab isiku süüd. Tegemist on antud juhul üheepisoodilise kuriteoga, üks kannatanu. Süüdistatav ei kasutanud kannatanu suhtes tervisekahjustuse tekitamiseks muid esemeid, näiteks löömiseks ettenähtud eset vms. See vähendab isiku süü suurust. Kohus arvestab, et isikul puuduvad kriminaalkaristused. Isik on kahel korral karistatud liiklusalaste väärtegude eest maikuus 2018 trahviga 640 eurot, mis on tasutud, ja veebruaris 2017 trahviga 360, mis on ka täidetud. Tal on töökoht. Süüdistatav on sotsiaalselt toimetulev inimene. Samas ei ole tema inimlikud väärtused kooskõlas ühiskonnas vastuvõetud reeglitega – avalikule võimule tuleb alluda ja füüsilise vägivalla kaudu probleemi lahendamine ei ole vastuvõetav. Seaduse alusel on isik kohustatud hoiduma teisele isikule füüsilise, moraalse, varalise kahju tekitamisest, muidu järgneb ka kriminaal- või tsiviilvastutus. Kohus leiab, et süüdistatavat tuleb karistada

§ 274lg 1 järgi vangistusega 1 aasta.

12 Nüüd kohus analüüsib, kas karistuse täitmisele pööramine on karistuse eesmärkide saavutamiseks on vajalik. Kohtupraktikas väljakujunenud arusaama kohaselt tuleb karistuse kohaldamist ja karistusest tingimisi vabastamist teineteisest selgepiiriliselt eristada. Isiku karistusest tingimisi vabastamine

§ 73

või § 74 alusel ei ole iseseisev karistusliik, vaid üks võimalikest kuriteo eest mõistetud põhikaristuse individualiseerimise viisidest. Kui karistuse mõistmise aluseks on peamiselt isiku süü, siis

§-de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Seejuures on Riigikohus leidnud sedagi, et süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. otsus nr 3-1-1-99-06 p 16, samuti
3. mai
4. otsus nr 3-1-1-40-04 p 8, samuti
5. märtsi
6. otsus nr 3-1-1-11-10 p 6.1 ja
7. aprilli
8. otsus nr 3-1-1-18-11 p. 8.1, 8.2). Kohus märgib, et vangistuse kandmisest vabastamiseks peab kohus ära näitama süüteo toimepanemise asjaolude ja süüdlase isikut iseloomustava eripära, mis muudaks karistuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.märtsi 2010 otsus nr 3-1-1-11-10 p 6.1,
9. veebruari 2007 otsus nr 3-1-1-99-06 p 16.3). Kohus on teadlik Riigikohtu praktikast, et karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise asjaolude erinevust ei tohi tõlgendada liiga laialt, sest kõik need asjaolud ikka taandatavad kuriteo asjaoludele ja süüdistatava isikule. Samas on Riigikohus märkinud, et kohtupraktikas ei peaks olema aktsepteeritud olukord, kus karistuse kohaldamist ja karistusest vabastamist põhjendatakse samasuguse teo elementi iseloomustava lausega. Kohtu arvates tuleb pidada põhjendatuks kohaldada süüdistatava suhtes vangistusest tingimisi vabastamist ilma käitumiskontrollita, kuna reaalse vangistuse kohaldamine ei ole põhjendatud. Tema elus on kriminaalkaristus esimene ja isiku suunamine seadusekuulekale elule ilma vangistuse kohaldamiseta on vägagi tõenäoline. Isik ei ole nii enne kui ka pärast juhtumit kriminaalkorras karistatud, väärteo eest on ta karistatud kahel korral liiklusalaste väärtegude eest ja trahvid on tasutud. Kohus ei leia, et süüdistatav vajaks käitumiskontrolli kohaldamist. Kohtul on veendumus, et süüdistatav suudab ka iseseisvalt hoiduda edaspidi kuritegude toimepanemisest, arvestades tema elulist kogemust. Tema elus on vägivaldne käitumine teise isiku suhtes esimene juhtum, varasemalt ei ole isiku vägivaldsust täheldatud. MENETLUSKULUD Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p 4,9 on kuludeks kaitsjatasu, sundraha. KrMS § 180 lg 1 alusel kannab menetluskulusid süüdistatav süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. Kohus on teinud süüdistatava suhtes süüdimõistva kohtuotsuse. Järelikult kannab menetluskulusid süüdistatav ise. Teises astme kuriteo puhul on sundraha 750 eurot. 13 Kohus leiab, et süüdistatavalt tulev välja mõista riigituludesse menetluskulud: 440 eurot kaitsjatasu kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest, 750 eurot sundraha. Süüdistatavale tuleb lubada menetluskulude tasumine ositi 12 kuu jooksul. /allkirjastatud digitaalselt/ Inna Kirsipuu Kohtunik 14