Obsah (17)

§ 185§ 310§ 182§ 175§ 180§ 181§ 7§ 61§ 2742§§ 318§ 340§ 268§ 339§ 189§ 306§ 331§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. veebruar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-3167 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Meelika Aava ja Orvi Koi

§ 185

lg 1 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seotud kulude katteks - Deniss Västriku ( ik: 37906060257) kasuks 1440.00 ( üks tuhat nelisada nelikümmend) eurot; 1 - XX ( ik: XXXXXXXXXXX) kasuks 854.40 ( kaheksasada viiskümmend neli eurot ja 40 senti). Edasikaebamise kord Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. SÜÜDISTUS:

1. Prokuratuuri poolt maakohtu istungil toetatud süüdistuse kohaselt 04.08.2014 kella 11.10 ajal Tallinnas, XXX autoparklas peksis Deniss Västrik korduvalt käte ja jalgadega XX pea ja näo piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, mis kestavad vähemalt neli nädalat. Oma tegevusega pani Deniss Västrik toime teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemise, millega on tekitatud tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat, s.o KarS § 121 (alates 01.01.2015 KarS § 121 lg 2 p 1) järgi kvalifitseeritava kuriteo. HARJU MAAKOHTU OTSUS:
2. Maakohus mõistis Deniss Västriku õigeks süüdistuses KarS § 121 (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 2) järgi GG-ga seotud episoodi osas seoses prokuröri loobumisega süüdistusest. Maakohus mõistis Deniss Västriku süüdi KarS § 121 ( kehtiva KarS § 121 lg 2 p 1 ) järgi ja karistas rahalise karistusega 100 päevamäära (2012.a. päevamäära suurus 28.30 eurot), s.o 2830 eurot. KarS § 73 lg 1, 3 alusel jättis karistuse täielikult täitmisele pööramata, kui Deniss Västrik ei pane 1-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel luges katseaja alguseks 27.11.2018.a

§ 310lg 2 alusel jättis GG tsiviilhagi läbi vaatamata.

Rahuldas osaliselt XX hagi Deniss Västriku vastu varalise kahju väljamõistmiseks. Mõistis Deniss Västrikult

§ 310

lg 1, VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 alusel XX kasuks varaline kahju 3222.75 eurot, millest 2480 eurot hammaste raviga seonduv, 317.43 eurot silmaoperatsioon Läti Vabariigis, 18.42 eurot ravimid, 301.70 eurot ööbimine hotellis Läti Vabariigis 17.08.-18.08.2014.a koos parkimistasuga ja 105.20 eurot kütuse kulu. Jättis rahuldamata XX hagi Deniss Västriku vastu varalise kahju nõudes summas 71139.30 eurot (kahest lepingust tulenev saamata jäänud tulu 70 000 eurot ja elamine hotellis Läti Vabariigis 18.08.-22.08.2014.a. koos parkimistasuga summas 1139.30 eurot). Mõistis Deniss Västrikult XX kasuks viivise rahuldatud põhinõudelt (3222.75 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni, kuid mitte enam kui 3222.75 eurot. Mõistis Deniss Västrikult VÕS § 134 lg 2 alusel XX kasuks välja mittevaralise kahju summas 800 eurot. 2 Maakohus luges Deniss Västriku poolt valitud kaitsjale makstud tsiviilhagi menetlemisega seonduvast tasust summas 1368 eurot mõistliku suurusega tasuks 1080 eurot.

§ 182

lg 3 alusel jättis Denis Västriku mõistliku suurusega menetluskuludest (1080 eurot) 4,3%, s.o 46.44 eurot Deniss Västriku enda kanda.

§ 182

lg 3 alusel jättis Deniss Västriku mõistliku suurusega menetluskuludest (1080 eurot) 95,7%, s.o 1033.56 eurot XX kanda. Mõistis XX-lt Deniss Västriku kasuks välja menetluskulu 1033.56 eurot. Määras, et TsMS § 177 lg 4 alusel tasuda XX-l Deniss Västrikule hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult (1033.56 eurot) käesoleva otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses, kuid mitte enam kui 1033.56 eurot. Mõistis Deniss Västrikult riigituludesse

§ 175

lg 1 p 9 alusel sundraha 750 eurot;

§ 175

lg 1 p 3 alusel isiku kohtuarstliku komisjoniekspertiisi ( akt nr 16E-AOK0003 – 21.11.2016) maksumuse summas 271 eurot.

§ 180

lg 3 alusel määras kriminaalmenetluse kulude kogusummas 1021 eurot tasumisele ositi 12 kuu jooksul järgmiselt: esimesel 11 kuul tasuda igas kuus 85 eurot, 12. kuul 86 eurot.

§ 180lg 3 alusel jättis isiku kohtuarstliku ekspertiisi (akt nr 15E-Põ

I0166 – 08.10.2015) maksumuse summas 84 eurot riigi kanda.

§ 181

lg 1 alusel määras Eesti Vabariigi eelarvelistest vahenditest Deniss Västrikule hüvitamisele seoses GG-ga seotud episoodis õigeksmõistmisega õigusabikulud summas 14 364.27 eurot (5963.04 eurot kohtueelses menetluses ja 8401.23 eurot kohtumenetluses) Deniss Västriku taotluse õigusabikulude hüvitamiseks XX episoodis jättis rahuldamata. Kulud jättis Deniss Västriku kanda. Mõistis Eesti Vabariigi eelarvelistest vahenditest GG kasuks välja kannatanu esindaja õigusabikuludest kokku 8148.51 eurot (sh käibemaks). Õigusabikuludest jättis välja mõistmata Hansa Law Offices OÜ arve nr 818 - 13.08.2015.a. summas 189.31 eurot. Jättis kannatanu esindaja taotluse õigusabikulude hüvitamiseks seonduvalt XX episoodiga läbi vaatamata seoses menetluskulude taotluse hilinenult esitamisega. KAITSJA APELLATSIOON:

1. D. Västriku kaitsja ei nõustu Harju Maakohtu otsusega osas, millega Deniss Västrik tunnistati süüdi KarS § 121 (alates01.01.
2. a. KarS 121 lg 2 p 1) alusel. Apellandi arvates on maakohus asja lahendamisel rikkunud materiaalõiguse norme ning hinnanud tõendeid ebaõigesti, mis on kaasa toonud ebaõige kohtulahendi tegemise süüdistatava suhtes. Apellant ei nõustu ka kohtuotsusega osas, millega osaliselt rahuldati XX tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, kokku põhisummas 4022,75 eurot, jäeti Deniss Västriku kanda 4,3% XX tsiviilhagi menetlemisega seotud kuludest ja jäeti rahuldamata Deniss Västriku taotlus õigusabikulude hüvitamiseks XX episoodis. Apellant ei soovi asja arutamist kohtuistungil. 3.
3. Kohtuasjas puudub vaidlus KarS § 121 lg 2 p 1 objektiivse teokoosseisu osas. Süüdistatav on tunnistanud, et lõi kannatanu XX 04.08.
4. a kella 11:10 ajal Tallinnas, XXX autoparklas. 3.
5. Maakohus on seisukohal, et süüdimõistetu käitumine on kvalifitseeritud õigesti KarS § 121 lg 2 p 1 järgi. Samas tervisekahjustuse tekitamine, mis kestab vähemalt neli nädalat ei ole 3 iseseisev süütegu, vaid kujutab endast KarS § 121 sätestatud kehalise väärkohtlemise enamohtlikku koosseisu. Sellest tulenevalt peab KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava teo kohaldamisel arvestama KarS § 19 sätestatud reegliga, mille kohaselt vastutab isik enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Antud juhul leidis kohus, et teo pani süüdimõistetu toime kavatsetult. Kohtuotsuses on maakohus asunud seisukohale, et poolte suhted olid tüli tõttu pingelised, kuid kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik tuvastada süüdimõistetu ja XX vahelise konflikti algust, s.h seda, kes alustas kaklust ja kes keda ründas. Samas maakohus antud asjaoludel ei välista võimalust, et just XX ründas süüdimõistetut, kes oli seetõttu sunnitud tõrjuma XX rünnet. Puuduvad tõendid, millele tuginedes saaks põhjendatult järeldada, et süüdimõistetu soovis antud asjaoludel teadlikult tekitada XX-le tervisekahjustusi, mis kestavad vähemalt neli nädalat. Seega ei ole võimalik asuda seisukohale, et süüdistatav pani teo toime kavatsetult. Asja tehiolusid arvestades leiab kaitsja, et ebaõige on maakohtu seisukoht, et süüdimõistetu tegutses kavatsetult. Seega tuleb tõendite pinnalt selgitada, kas tegemist oli kaudse tahtlusega, mis siis täidab koosseisu minimaalse eelduse või oli tegemist kergemeelsusega, mis välistab KarS § 121 lg 2 p 1 kohaldamise süüdimõistetu suhtes. Esitades Riigikohtu lahendis käsitatud kaudse tahtluse ja kergemeelsuse võrdluse märgib, et Deniss Västriku ainus soov oli tema vastu suunatud ründe tõrjumine. Ka maakohus ei välista kohtotsuses võimalust, et vaatlusalustel asjaoludel ründas XX süüdimõistetut rusikatega, mis põhjustas füüsilise konflikti tekkimise poolte vahel. Deniss Västriku antud ütlustest ilmneb, et süüdistatav oli sattunud ründe alla ja tegutses löökide sooritamisel spontaanselt, kuid tema sooviks oli ründe lõpetamine, mitte XX-le tervisekahjustuse tekitamine, mis kestab vähemalt neli nädalat. Süüdimõistetul ei olnud mingitki alust möönda, et tema löökide tagajärjel võib saabuda tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat. Eelnevast tulenevalt asub kaitsja seisukohale, et kohus on kvalifitseerinud süüdistatava käitumise ebaõigesti ning süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi. 3.
6. Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et Deniss Västrik tegutses XX lüües hädakaitses. Asjas puuduvad tõendid, millele tuginedes oleks võimalik teha vastupidist põhjendatud järeldust. Kaitsja nõustub maakohtu seisukohaga selles, et süüdimõistetu Deniss Västriku ja kannatanu XX vahelise füüsilise konflikti alguse kohta puuduvad objektiivsed tõendid ja osapoolte ütlused vahejuhtumi kohta on vastandlikud. Maakohus möönab kohtuotsuses, et antud asjaoludel ei ole välistatud, et XX tõepoolest ründas Deniss Västrikut ja Deniss Västriku vastulöök XX kõhu piirkonda kujutas endast ka hädakaitset. Samas leiab maakohus, et Deniss Västriku edasine tegevus ei saanud olla käsitletav hädakaitses tegutsemisena, kuivõrd XX löögist tekkinud valu tõttu kummargil kehaasendit ei saanud Deniss Västrik käsitleda enam XX poolse agressioonina ja isegi kui algselt oli tegemist XX poolse agressiooniga, oli see lõppenud pärast Deniss Västriku esimest vastulööki. Kohtuotsusest ei selgu millistele tõenditele või asjaoludele maakohtu selline kategooriline käsitlus põhineb ning millele tuginedes on maakohus leidnud, et vaatlusalustel asjaoludel XX liikumine pärast esimest lööki ei saanud Deniss Västrik mingil juhul käsitada XX poolse ründe jätkumisena. Samuti jääb arusaamatuks, miks antud asjaoludel (XX poolt õigusvastane rünne toimus) Deniss Västriku poolt XX löömist ei saa tervikuna (ka esimest Deniss Västriku lööki) üldse käsitleda hädakaitse seisundis toimepanduna. Deniss Västrik on selgitanud, et pärast esimese löögi tegemist liikus XX tema suunas ja Deniss Västriku hinnangul üritas teda uuesti rünnata. Kaitsja leiab, et maakohtu seisukoht selle kohta, et XX rünne ilmselgelt pärast Deniss Västriku esimest rusikahoopi kõhu piirkonda lõppes, ei ole kuidagi põhjendatud ega sellisena ka loogiliselt teadaolevatest asjaoludest tuletatav. Kaitsja hinnangul on kohtuotsus toodud 4 asjaoludel sellisena ka sisemiselt vastuoluline sest sellest ei selgu üheselt kohtu seisukoht selles, kas Deniss Västrik tegutses hädakaitse seisundis või mitte. Maakohus osundab ka sellele, et XX autos olid koerad ja sellele, et Deniss Västrik kartis nende väljumist füüsilise konflikti käigus autost, mistõttu üritas suruda XX tagasi tema autosse ja sulgeda auto ust. Vastav tegevus nähtub ka asja materjalide hulgas olevalt turvakaamera salvestuselt. Samas ei omista maakohus nimetatud asjaolule oma käsitluses hädakaitseseisundi puudumisest mingit tähendust. Kaitsja leiab, et antud asjaoludel on ilmne, et ka XX autos olnud koerad kujutasid koos XX endaga Deniss Västriku jaoks antud asjaoludel vahetult eesseisva täiendava ründe reaalset ohtu, mida Deniss Västrik tõrjus sellega, et surus XX tagasi tema autosse ja sulges auto ukse. Maakohus ei nõustu kohtuotsuses kaitsja seisukohaga, mille kohaselt XX ootas 04.08.
7. a XXX maa-aluses parklas Deniss Västrikut ja pooled ei kohtunud seega juhuslikult. Samas ei ole maakohus pööranud tähelepanu sellele, et Deniss Västriku väitel otsis XX enne vahejuhtumit aktiivselt võimalusi Deniss Västrikuga kohtumiseks ja arvete õiendamiseks, hoiatades Deniss Västriku kohtumisest keeldumise eest füüsilise vägivallaga. Nii Deniss Västriku, XX kui ka tunnistaja GG ütluste kohaselt olid XX-l autos koerad. Samas XX väitis, et sisenes parklasse kuna oli minemas trenni. Asja materjalidest ei selgu, kas ja kuidas XX oleks koos koertega trenni läinud. Samas kinnitas GG, et ka pärast vahejuhtumit muretses XX selle pärast, mis saab koertest. Nimetatud asjaolusid nii eraldi kui kogumis arvestades peab kaitsja ebaõigeks ja põhjendamatuks maakohtu seisukohta, mille kohaselt Deniss Västrik ja XX kohtusid 04.08.
8. a XXX maa-aluses parklas juhuslikult. Kaitsja leiab, et asjas esinevatest tõendite pinnalt on eluliselt ebausutav XX väide, et ta kohtas parklas Deniss Västriku juhuslikult. Kaitsja osundab ka selle, et asja tõenditest nähtuvalt XX peatas enne poolte vahelise füüsilise konflikti tekkimist oma auto Deniss Västriku pargitud auto taha ja takistas nii Deniss Västriku sündmuskohalt autoga lahkumine. Vastuolulised on poolte ütlused selles, miks XX üldse väljus oma autost. Ilmne on siiski see, et lühikest vestlust Deniss Västrikuga oleks olnud võimalik pidada ka läbi lahtise autoakna või lahtise autoukse. Kui XX-l puudus kavatsus rünnata Deniss Västrikut, puudus tal ka arusaadav põhjus oma autost väljumiseks. Tulenevalt

§ 7lõikest 3 tuleb kõrvaldamata kahtlus tõlgendada süüdistatava kasuks.

Süüdistataval endal puudub võimalus XX poolse õigusvastase rünnaku fakti täiendavaks tõendamiseks, mistõttu tuleb lähtuda sellest, mida on avaldanud süüdistatav. Muid tõendeid hädakaitseseisundi tekkimise kohta, mis süüdistatava ütlused ümber lükkaksid asjas kogutud ei ole. Kaitsja hinnangul on poolte vahelise füüsilise konflikti alguse asjaolude tuvastamisel maakohus selgelt eelistanud XX selgitusi, mis on vastuolus ka

§ 61

lg 1 tuleneva põhimõttega, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu, mille tõttu ei saa tõendite usaldusväärsuse hindamisel eelistada kannatanu ütlusi süüdistatava omadele. Vaatlusalusel juhul süüdistatava poolt tema vastu suunatud õigusvastase ründe tõrjumine toimus esmalt verbaalselt, seejärel ründaja käte ja jalgadega löömisega, tema tagasisurumisega tema autosse ning auto ukse sulgemisega, mis takistas nii XX kui ka tema koerte väljumise autost ja Deniss Västrikule suunatud rünnaku jätkumise. Seega vastab süüdistatava poolne kaitsetegevus ründe ohtlikkusele ning kuivõrd süüdistatava suhtes toimunud ründe õigushüveks oli süüdistatava tervis, siis ka süüdistatava poolt kannatanutele tekitatud vigastused vastasid sellele. Antud asjaoludel kaitsetegevuseks valitud vahend oli sobiv ründe lõpetamiseks ehk ründe lõplikuks tõrjumiseks, kuid samas ka säästvaim vahend selle eesmärgi saavutamiseks. Seejuures oli süüdistatava kaitsetegevus kantud kaitsetahtest, mis tähendab seda, et süüdistatav sai aru, et ta viibib ja tegutseb kaitseolukorras ja lähtus sellest oma tegevuses. Seega vastas süüdimõistetu poolne kaitsetegevus ründe ohtlikkusele ega tekitanud ründajatele liigset kahju, mistõttu on süüdistatava vastutus tervisekahjustuse, mis kestis vähemalt neli 5 nädalat, põhjustamisel välistatud. Vaatamata sellele, millise konkreetse süüteo järgi tuleks süüdistatava käitumine kvalifitseerida, on kaitsja seisukohal, et süüdistatava käitumine ei olnud hädakaitseseisundis olemise tõttu õigusvastane. Eelnevast tulenevalt asub kaitsja seisukohale, et Deniss Västrik tuleb õigeks mõista talle KarS § 121 lg 2 p 1 järgi inkrimineeritud süüteos õigusvastasuse puudumise tõttu. 3.

1. Käesolevas asjas alustati Deniss Västriku suhtes kriminaalmenetlust 08.09.
2. ehk siis tänaseks üle 4 aasta tagasi. Kohtumenetlus algas 30.03.2017 ja on käesolevaks ajaks kestnud seega üle 1,5 aasta, kusjuures kohtumenetluse venimise on tinginud eelkõige olulistest puudustest 27.03.
3. a maakohtule esitatud süüdistusaktis. 12.06.
4. a esitatud muudetud süüdistusakti kohaselt süüdistatakse Deniss Västriku käesolevaks ajaks vaid ühes KarS § 121 lg 2 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises, mida ei saa pidada eriliselt keerukaks või raskeks kuriteoks. Deniss Västrik on alati olnud menetlejatele kättesaadav nii kohtueelse kui ka kohtuliku menetluse ajal. Deniss Västriku tegevus ei ole mingil viisil põhjustanud asjas menetluse venimist. Arvestades antud kohtuasja tehiolusid ja 20.06.
5. a muudetud süüdistusakti alusel inkrimineeritavat süütegu, on ilmne see, et avalik menetlushuvi asjas pigem puudub. Kuivõrd kriminaalmenetlus asjas on kestnud üle 4 aasta ning ei ole võimalik prognoosida seda, kui pikalt antud asja menetlemine veel kesta võib või et asja menetlemine nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Mainitud asjaolusid arvestades leiab kaitsja, et Deniss Västriku süüasja arutamine ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Siinkohal tuleb märkida seda, et EIÕK art 6 lg 1 eesmärgiks ongi vältida seda, et süüdistatav peaks oma saatuse osas liiga kauaks ebakindlasse olukorda jääma. Ka kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel ei ole suunatus niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Arvestades mainitud asjaolusid ja juhindudes EIÕK art 6 lg-st 1 ja

§ 2742

lg-st 1 taotleb kaitsja alternatiivselt asjas kriminaalmenetluse lõpetamist seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kui kohus ei peaks nende seisukohtadega nõustuma, taotleb vastava asjaolu arvestamist Deniss Västrikule karistuse määramisel. 3.5. Kaitsja jääb XX tsiviilhagi osas varasemas menetluses esitatud seisukohtade ja taotluste juurde ning ei korda neid käesolevas apellatsioonkaebuses. Arvestades käesolevas apellatsioonis sisalduvaid eelmainitud asjaolusid ja taotlusi, taotleb kaitsja XX tsiviilhagi läbivaatamata jätmist. 3.6.

§ 181lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik.

Palub rahuldada XX episoodis kaitsja taotlus Deniss Västriku õigusabikulude hüvitamiseks summas 13186,13 eurot ja jätta muud menetluskulud riigi kanda. 3.7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§§ 318

lg 1; 319 lg 1 ja 2; 321; 331 lg 11; 337 lg 1 p 4; 338; 339 lg 1 p 7 ja 8, lg 2 ; 340 lg. 2 p 1 kaitsja palub: - tühistada Harju Maakohtu

3. a. kohtuotsus Deniss Västriku süüditunnistamises KarS § 121 lg 2 p 1 järgi ja teha asjas uus kohtulahend, millega mõista Deniss Västrik temale inkrimineeritud süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 1 järgi õigeks ning rahuldada Deniss Västriku taotlus vastavate menetluskulude hüvitamiseks summas 13186,13 eurot; - juhul, kui kohus ei rahulda käesoleva apellatsioonkaebust Deniss Västriku õigeksmõistmise osas, lõpetada asjas kriminaalmenetluse seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Kui kohus selle taotlusega ei nõustu, arvestada vastavat asjaolu Deniss Västrikule määratud karistuse muutmisel; 6 - juhul, kui kohus ei rahulda käesoleva apellatsioonkaebust Deniss Västriku õigeksmõistmise või menetluse lõpetamise osas, siis kvalifitseerida Deniss Västrikule inkrimineeritav tegu KarS § 121 lg 1 järgi ja vähendada Deniss Västrikule määratud karistust kohtu äranägemisel; - tühistada Harju Maakohtu 27.
4. 2018 kohtuotsus XX tsiviilhagi osalise rahuldamise osas ja jätta XX tsiviilhagi täies ulatuses rahuldamata ning mõista Eesti Vabariigilt välja vastavad menetluskulud Deniss Västriku kasuks; - mõista Eesti Vabariigilt välja Deniss Västriku poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud. Apellant ei soovi asja arutamist kohtuistungil. KANNATANU ESINDAJA APELLATSIOON:
5. Kannatanu esindaja leiab, et maakohus on karistuse määramisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellant esitab Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.02.2007.a otsuse nr 3-1-1-99-06, p 14 sisu, KarS § 121 lg 2 p 1 ettenähtud sanktsiooni ja KarS § 44 lg 1 sätestatu. Märgib, et keskmiseks rahaliseks karistuseks on 265 päevamäära ning vangistuse keskmiseks karistusmääraks on seadusandja poolt määratletud 0,5 aastat vangistust. Kohtupraktika kohaselt tuleb lähtuda karistuse mõistmisel karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmisest määrast. Seejärel tuvastada süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Eeltoodust tulenevalt on kannatanu esindaja seisukohal, et Harju Maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja teha uus otsus, millega Deniss Västrikule mõista sama paragrahvi järgi rangem karistus, kuna Deniss Västriku poolt oli kehaline väärkohtlemine toime pandud kavatsetult. 4.
6. Esindaja leiab, et maakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui jättis kannatanu esindaja Viljar Subka poolt esitatud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks läbi vaatamata. Kannatanu esindaja esitas õigusabikulude hüvitamise taotluse 23.10.2018.a, ajal, kui kohus oli juba nõupidamistoas (viimane kohtuistung toimus 18.10.2018.a). Kannatanu esindaja poolt esitatud õigusabikulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmist põhjendas maakohus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga, kuid kannatanu esindaja ei nõustu kohtu sellise diskrimineeriva käsitlusega, kuna menetluskulude esitamise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustik ei näinud ette menetluskulude taotluse esitamisele selget tähtaega (maakohtul oli sellest tulenevalt selgitamise kohustus, mida aga viimane ei täitnud), mistõttu ei saa kaebajale taotluse esitamisega hilinemist ette heita. Kuna antud kriminaalmenetluses lahendati ka kannatanu tsiviilhagi, siis tuli maakohtul kohaldada tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid, mis reguleerivad menetluskuludega seotud asjaolusid. Kannatanu esindaja esitas õigusabikulude hüvitamise taotluse kolme tööpäeva jooksul kohtuistungi toimumisest arvates, mis on mõistlik aeg. Esindaja teeb viite Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 07.09.2016 kohtuotsuse nr 3-2-1-60-16 p-dele 13 ja 14 ja leiab, et Harju Maakohus oleks pidanud kohtuistungil andma menetlusosalistele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja nende osas taotluste esitamiseks, kuna viimane kohtuistung, millega seoses kannatanul tekkisid menetluskulud toimus 18.10.2018.a. Samas saab kriminaalmenetluses taotleda menetluskulude hüvitamist, kui on esitatud õigusabikulude kandmist tõendavad arved, tööaruanded ja maksekorraldused, millised antud olukorras sai esitada alles pärast 18.10.2018.a kuupäeva. 4.
7. Esindaja taotleb: tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu Harju Maakohtu otsus, millega Deniss Västrik mõisteti süüdi 12.06.2018 esitatud süüdistuses KarS § 121 (alates 7 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 1) järgi ja karistati rahalise karistusega. Teha uus otsus millega mõista sama paragrahvi järgi Deniss Västrikule rangem karistus. Tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu Harju Maakohtu otsus osas, millega maakohus jättis kannatanu esindaja taotluse õigusabikulude hüvitamiseks läbi vaatamata ning saata asi tagasi maakohtusse kannatanu õigusabikulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kannatanu esindaja ei taotle asja suulist arutamist vaid palub apellatsioon lahendada kirjalikus menetluses. KANNATANU ESINDAJA SEISUKOHT KAITSJA APELLATSIOONI OSAS:
8. Kannatanu esindaja ei nõustu süüdistatava kaitsja seisukohtadega apellatsioonis, kus taotletakse süüdistatava käitumise ümber kvalifitseerimist KarS § 121 lg-le 1, süüdistatava õigeks mõistmist KarS § 121 lg 2 p 1 järgi süüteos õigusvastasuse puudumise tõttu. On seisukohal, et maakohus on tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest, järgides seejuures veatult tõendite hindamise põhimõtteid, kohtuotsuse põhjendavast osast tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta ning kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale hõlpsasti jälgitav. Kohtuotsuses on küllaldase põhjalikkuse ja üksikasjalikkusega käsitletud, millised asjaolud luges kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines. Maakohus on kajastanud ja uurinud kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid, kõrvutanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning olemasoleva tõendusliku baasi pinnalt jõudnud põhjendatult järeldusele, et kinnitust on leidnud süüdistuse versioon toimunust. Eeltoodust tulenevalt on kannatanu esindaja seisukohal, et Denis Västrikule süüdistuses inkrimineeritud süütegu KarS § 121 (alates 01.01.2015.a. KarS § 121 lg 2 p 1 ) järgi on tõendatud ja tema käitumine on kvalifitseeritud õigesti ning puudub vähimgi õiguslik alus tema õigeks mõistmiseks. Kaitsja seisukohad mõistliku menetlusaja ületamise kohta on ainetud, kuna antud kriminaalasjas ei ole mõistlik menetlusaeg ületatud. Kaitsja seisukohad ja taotlused tema tsiviilhagi lahendamise osas maakohtu poolt ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks. Palub jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. KAITSJA VASTUS KANNATANU ESINDAJA APELLATSIOONILE:
9. Pärast apellatsiooniga tutvumist jääb kaitsja oma apellatsioonis toodud seisukohtade ja taotluste juurde. Leiab, et XX esindaja apellatsioonis toodud seisukohad ei anna iseenesest alust kohtuotsusega Deniss Västrikule määratud karistuse muutmiseks ega XX esindaja hilinemisega esitatud menetluskulude nimekirja läbivaatamiseks. Seetõttu palub kaitsja jätta XX esindaja apellatsioon, sõltumata kaitsja apellatsiooni suhtes tehtavast lahendist, täies ulatuses rahuldamata. KOHTUKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
10. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega ja apellatsioonidega ning nendele esitatud vastuväidetega, asub alljärgnevale seisukohale. 8
11. Kaitsja leiab, et Deniss Västrik tuleb õigeks mõista tema poolt toimepandus õigusvastasuse puudumise tõttu. Kaitsja on seisukohal, et Deniss Västrik tegutses XX lüües hädakaitses. Analoogsel kaitsepositsioonil olid kaitsja ja süüdistatav ka maakohtus ning maakohus on oma otsuses nimetatud versiooni analüüsinud ning andes hinnangu tõendite kogumile, sh kannatanu, süüdistatava kui ka tunnistaja MM ütlustele ning asitõendi protokolli ja vahetult kohtuistungil uuritud turvakaamera lindistusele on jõudnud järeldusele, et süüdistatava käitumises puudub õigusvastasust välistav asjaolu. Seetõttu kolleegium ei nõustu kaitsja väitega, et otsusest ei nähtu millistele tõenditele maakohus oma järelduses on tuginenud. Otsusest nähtub, et maakohus on tuginenud kõikidele esitatud tõenditele, millised sisaldavad andmeid teo tehiolude kohta. Kaitsja leiab apellatsioonis, et kuna kannatanu otsis aktiivselt süüdistatavaga eelnevalt kontakti ja kannatanu autos olid koerad, polnud tegemist juhusliku kohtumisega. Otsusest nähtuvalt kaitseversioon sellest, et sündmuste toimumise päeval ootas kannatanu parklas süüdistatavat on ümber lükatud kohtu poolt turvakaamera salvestise alusel tuvastatuga, et süüdistatav oli parklas juba enne kannatanut. Ka kaitsja poolt viidatud koerte viibimine autos maakohtu järeldust, et tegemist oli juhusliku kohtumisega, ei kummuta ega sea ka kahtluse alla kannatanu ütlusi sellest, et tal oli õigus parklas autot hoida ja sellel hommikul soovis ta minna trenni. Kolleegium osutab, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendites ( vt nt lahend nr 3-1-1-52-06) märkinud, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitlus tagab süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava isiku ütluste usaldusväärsust kontrollida. Maakohtu menetluses pole kaitsja ristküsitlemise käigus küsitlenud kannatanut koerte saatusest tema trennis viibimise ajal, ega seadnud kannatanu ütlusi trenni minekust kuidagiviisi kahtluse alla. Seega on apellant jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et tal oli võimalus maakohtu istungil ristküsitleda kannatanut tema ütluste ebaselguse kohta või täpsustada asjaolusid, mis oli vajalik kaitseversiooni kinnitamiseks ning süüdistusversiooni ümberlükkamiseks, kuid antud asjas kaitsja seda teinud ei ole, mistõttu on alusetu ka alles apellatsioonis selles osas kannatanu ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada. Kaitsja poolt on esitatud seisukoht, et kui XX-l puudus kavatsus Deniss Västrikut rünnata, puudus tal ka arusaadav põhjus autost väljumiseks. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Kannatanu on andnud ütlusi sellest, et nägi autoga parklasse sõitnuna Deniss Västrikku autode vahel ja sai aru, et viimane pöördub tema poole. Automootori töötamise tõttu ta ei kuulnud mida talle räägiti. Talle oli kohtumine ootamatu, ta vajutas pidurit. Deniss Västrik tuli tema auto juurde, avas juhipoolse ukse ja käskis tal autost välja tulla. Tema väljuski autost, tegi seda nii hea tooni reegli alusel kui ka tulenevalt asjaolust, et auto rooli taga ei saa ta vabalt liigutada ega kaitsta end agressiooni korral ( 3 kd. t.lk. 52 pöördel). Kolleegiumi veendumuse kohaselt isiku autost väljumise fakt ei anna automaatselt alust järelduseks, et autost väljutakse vaid vägivalla kasutamise eesmärgil. Ka teise inimesega vestlemine ja viisakas suhtlemine ja ka vajadusel enda tõhusam kaitsmine võib tingida autost väljumise, mistõttu hindab kolleegium kannatanu ütlusi autost väljumise põhjuste osas usutavateks ning loogilisteks. Kolleegium leiab, et täpne ei ole kaitsja seisukoht nagu kohus oleks tõsikindlalt tuvastanud kannatanu XX poolt esimesena süüdistatava ründamise. Tegelikult on maakohus esmalt kummutanud süüdistatava ütlused sellest, et pärast seda kui XX autoga parklas peatus, tegi viimane ukse lahti ja astus autost väga enesekindlalt välja. Nimelt on maakohus turvakaamera salvestise alusel tuvastanud, et hoopis süüdistatav tuleb kannatanu sõiduki juurde ja avab juhipoolse ukse, alles seejärel väljub juht autost. Seega kummutavad asitõendi 9 vaatlusprotokolli( 2kd. t.lk. 20) andmed, millised olid kontrollitud ka vahetult uuritud turvakaamera lindistusega süüdistatava ütlused toimunust, kuid kinnitavad kannatanu samasisulisi ütlusi süüdistatava käitumise kohta. Teiseks on maakohus tõdenud, et füüsilise konflikti alguse kohta objektiivsed tõendid puuduvad kuna konflikti algus pole kaameralindistuselt nähtav ning ka tunnistaja MM konflikti algust ei näinud. Selles osas on vaid kannatanu ja süüdistatava vastuolulised ütlused. Kohus on nentinud, et isegi kui uskuda süüdistatava ütlusi kannatanu poolt löögiliigutuse tegemisest ja hinnata rusikaga kannatanule kõhtu löömist kui hädakaitset, siis järgnevat intensiivset vägivalda Deniss Västriku poolt ei saa kuidagi pidada hädakaitseseisundis toimepanduks( otsuse lk. 5). Edasi on kohus, võttes aluseks nii süüdistatava, kannatanu kui ka turvakaamera salvestiselt nähtu, leidnud, et isegi kui väidetavat kannatanu käe liigutust hinnata ründena, oli pärast Deniss Västriku poolt antud esimest lööki kõhtu kannatanu väidetav ründetegevus lõppenud (otsuse lk 6). Kolleegium leiab, et otsuses esitatud põhistuse sisust tulenevalt pole tegemist kannatanu poolse ründe tõendatuks lugemisega maakohtu poolt vaid tegemist on kaitseversiooni analüüsile järgnenud järeldusega, mis oma sisult on oletuslikku laadi ning kaitsja on apellatsioonis esitatud väited rajanud ebaõigele eeldusele maakohtu poolt kannatanu ründe tõendatuks hindamise osas. Samas kolleegium märgib, et süüdistatavale ei ole inkrimineeritud kannatanule rusikaga kõhtu löömist, mistõttu kohtu oletused sellel ajal hädakaitseseisundi võimaliku olemasolu kohta pole antud juhul olulised. Siinkohal kolleegium peab vajalikuks märkida, et otsusest nähtuvalt ei ole kohus süüdistuse välises kõhtu löömises Deniss Västrikut süüdi tunnistanud ega selle eest karistanud, mistõttu otsuses sellise kaitseversiooni analüüsi tegemine mingeid järelmeid otsuse suhtes endaga kaasa ei too. Kaitsja poolt avatud

§ 61

lg 1 näeb tõesti ette põhimõtte, et ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, kuid ekslik on kaitsja järeldus, et seetõttu pole kohtul õigust hinnata kannatanu ütlusi usaldusväärsemateks süüdistatava poolt antutest.

§ 61

lg-s 1 sätestatu tähendab seda, et kõik lubatavad tõendiliigid kui ka kõik sama tõendiliigi sisesed erinevad tõendid on põhimõtteliselt võrdse väärtusega, st, et keelatud on ühtede tõendite eelistamine teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Kolleegium peab vajalikuks meenutada kohtupraktikas korduvalt märgitut, et tõendades kriminaalasja tehiolusid isikuliselt tõendiallikalt pärineva teabega, ei saa kohus jätta lahendamata küsimust nende ütluste andja usaldusväärsusest (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-8711), mille käigus võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-89-12), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-114-13). Siinjuures kolleegium osutab, et maakohus ei olegi poolte vahelise füüsilise konflikti alguse asjaolude tuvastamisel arvestanud vaid kannatanu ütlustega vaid on nendele lisaks hinnanud ka asitõendi vaatlusprotokollis kajastatud turvakaamera salvestise andmeid. Samuti on maakohus, võttes just aluseks süüdistatava ütlused konflikti alguse osas, analüüsinud otsuses ka õigusvastasust välistava asjaolu võimalikku esinemist. Seega on ekslikud kaitsja väited maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigadest. Kolleegium märgib, et hädakaitse olemasoluks KarS § 28 lg 1 järgi tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisund, s.o vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüve vastu. Ründe olemasolu ja selle lõpuhetke tuvastamine sõltub faktilistest asjaoludest 10 ja lähtub objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt teo toimepanemise ajal (vt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-111-04). Kolleegium juba eelpool otsuses nõustudes maakohtu järeldustega, leidis, et kaitseversioon kannatanu agressiivsusest ja autost väljumisel kavatsusest süüdistatavat rünnata, pole mitte ainult kinnitust leidnud vaid maakohtu poolt põhistatult ka ümber lükatud. Seega on kaitsja apellatsioonis esitatud väited kannatanu agressiivsusest ainetud. Süüdistuse piiridest lähtuvalt kolleegium analoogselt maakohtuga leiab, et asendis, kus kannatanu hoiab kahe käega kõhust kinni, olles ettepoole kummardunud ei kujutanud ta Deniss Västrikule sellist ohtu, mis õigustaks süüdistuses esitatud agressiivset ja jõulist kannatanu peksmist. Kolleegium jagab maakohtu seisukohta, et süüdistatava ütlustest nähtuval põhjusel kõhust kinni hoidev ja kummargil olevas asendis kannatanu mingi liikumine ja seda ka süüdistatava suunas, pole hinnatav kannatanu poolse ründena, mis annaks aluse rääkida hädakaitseseisundist. Kolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga maakohtu järelduse põhjendamatusest või ebaloogilisusest kuna kannatanu poolne ründe oht pole tõenäoline ka objektiivse kõrvaltvaataja seisukohalt. Kohtuistungil vahetult uuritud tõenditega, sh. ka kannatanu ja süüdistatava enda ütlustega, on tõendamist leidnud, et ajal, mil kannatanu oli ette poole kallutatud, võttis süüdistatav kannatanul kahe käega kukla tagant kinni tõmmates pead enda poole lõi põlvega kannatanut pähe, misjärel kannatanu ütluste kohaselt kaotas ta teadvuse. Seejärel lõi korduvalt rusikaga vastu pead nii et kannatanu kukkus auto istmele. Nii kannatanu kui süüdistatava ütluste kohaselt oli kannatanu teadvusetu. Eelnimetatud peksmist nägi pealt ka tunnistaja MM, kes peksmisesse sekkus. Ka tunnistaja on selgitanud, et kannatanu mingit vastupanu ei osutanud kuna oli teadvusetu. Kolleegium leiab, et eeltoodud peksmine pole hinnatav kannatanu õigusvastase ründe tõrjumisena, kuivõrd kannatanu enne temale põlvega näkku löömist süüdistatavat ei rünnanud ja mingit ohtu süüdistatavale ei kujutanud. Kuna hädakaitseseisund tekib vahetult olemasoleva või vahetult eesseisva ründe tõttu, mis antud juhul pole tuvastatav, pole alust järelduseks, et kannatanut pekstes oli süüdistatav hädakaitseseisundis ning seetõttu pole alust ka vaagida hädakaitset. Kaitsja seisukoht sellest, et süüdistatav üritas suruda kannatanu autosse ja sulgeda auto ukse kuna kartis autos olnud koeri, ei ole kooskõlas eelnimetatud peksmise asjaoludega ega anna alust tuvastada ründe olemasolu. Looma rünne iseenesest ei loo hädakaitseseisundit ning sellisele ründele ässitamise osas igasugused viited puuduvad, seda enam, et kannatanu oli pärast põlvega näkku löögi saamist ja autosse löögi tagajärjel kukkumise ajal teadvusetu. 9. Kaitsja leiab, et maakohtu järeldus, et süüdistatav pani KarS § 121 lg 2 p 1 järgi toime kavatsetult on ekslik. Süüdistataval ei olnud mingitki alust möönda, et tema löökide tagajärjel võib saabuda tervisekahjustus, mis kestab vähemalt neli nädalat. Eelnevast tulenevalt kaitsja leiab, et süüdistatava käitumine tuleb kvalifitseerida kehtiva KarS § 121 lg 1 järgi. 9.1. Esmalt kolleegium, väljudes

§ 340

lg 1 alusel apellatsiooni piiridest, märgib, et kohus on omal algatusel laiendatud Deniss Västrikule esitatud süüdistust, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

§ 268

lg 1 kohaselt on kriminaalasja kohtuliku arutamise piirid määratletud süüdistatava suhtes koostatud süüdistusaktiga. Süüdistusakti lõpposas oleva süüdistuse kohaselt peksis Deniss Västrik korduvalt käte ja jalgadega XX pea ja näo piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu ja tervisekahjustusi, mis kestavad vähemalt neli nädalat. 11 Maakohtu otsusest nähtuvalt on nii kannatanu kui ka süüdistatav andnud ütlusi kannatanu peksmise asjaoludest ja süüdistatava käitumisaktidest, millised jäävad aga süüdistuse piiridest välja. Nii on süüdistatav selgitanud, et lõi kannatanut ka põlvega vastu keha ning kooskõlas kannatanu ütlustega on kinnitanud, et lõi uksega vastu kannatanu pead ja seejärel veel jalaga vastu kannatanu jalgu. Maakohus on süüdistatava käitumisele ja eelkõige subjektiivse tunnuse osas esitatud põhjendustest nähtuvalt tuvastanud, et Deniss Västrik lõi kannatanut rusikatega, põlvega, jalgadega, vastu pead auto uksega. Otsuse pinnalt on võimalik aru saada, et maakohus on autouksega vastu pead löömise ja lisaks põlvega löömisele veel ka jalgadega peksmise tuvastamisel väljunud süüdistuse piiridest. Kuigi jalgadega löömine on süüdistuses märgitud, siis on materjalidega tuvastatud, et näkku lõi süüdistatav kannatanut ühel korral põlvega, jalgadega lõi kehasse ja vastu jalgu, mida pole aga süüdistuses inkrimineeritud. Riigikohtu korduvates lahendites( vt nt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-12-16, 3-1-1-96-06) on sedastatud, et süüdistusakti lõpposas sisalduvas süüdistatava tegevuse kirjelduses tuleb näidata kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada. Süüdistuse piiridest väljumine on kaitseõiguse rikkumine ja kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist

§ 339lg 2 mõttes, milline rikkumine toob kaasa maakohtu otsuse tühistamise.

Rikkumine on kõrvaldatav Deniss Västriku süüditunnistamisest KarS § 121 (KarS § 121 lg 2 p 1) järgi jalgadega vastu kannatanu keha ja jalgu löömise ja auto uksega vastu kannatanu pead löömise välja jätmisega. 9.

1. Ringkonnakohus oma järelduste tegemisel lähtub süüdistuse piiridest ja süüdistusaktis Deniss Västrikule inkrimineeritud tegudest. Vaidlus puudub maakohtu poolt kriminaalasja materjalidele ja eelkõige ekspertiisiaktidele ja töövõimetuslehtedele tugineva järelduse osas, et Deniss Västriku poolt XX-le tekitatud tervisekahjustus kestis vähemalt neli nädalat ning kannatanu suhtes toimepandu vastab sündmuste toimumise ajal kehtinud KarS 121 sätestatud objektiivsele koosseisule ja täidab kehtiva KarS § 121 lg 2 p 1 objektiivse koosseisu. Kaitsja on esitanud seisukoha, et kuna KarS § 121 lg 2 p 1 ettenähtud terviskahjustus, on vastutust raskendav enamohtlik tagajärg, tuleb selle kohaldamisel arvestada KarS § 19 sätestatud reegliga, mille kohaselt vastutab isik enamohtliku tagajärje eest, kui ta põhjustas selle vähemalt ettevaatamatusest. Kolleegium osutab, et eeltoodust tuleneb, et isiku süüdmõistmiseks KarS § 121 lg 2 p 1 järgi piisab kui on tuvastatud tahtlus teise isiku tervise kahjustamises ehk KarS § 121 lg 1 ettenähtud põhikoosseisu suhtes ja põhjustatud tagajärje, vähemalt neli nädalat kestva tervisekahjustuse suhtes ettevaatamatus. Samas on aga kaitsja, viidates kaudse tahtluse ja kergemeelsuse piiritlemist selgitavale Riigikohtu lahendile, ekslikult jõudnud järeldusele, et kuna süüdistatav ei möönnud saabunud vähemalt neli nädalat kestvat terviskahjustust, tuleb toimepandu kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi. Maakohus on, tuues välja peksmise iseloomu, leidnud, et Deniss Västrik tegutses eesmärgipäraselt ja tahtluse liigina kavatsetult. Kolleegium leiab, et eelnimetatu kohaselt on maakohus tuvastanud Deniss Västriku tahtluse tekitada kannatanut lüües talle tervisekahjustus ja kolleegium sellise seisukohaga nõustub. Kolleegium peab vajalikuks korrata, et Deniss Västrik lõi kannatanut ajal, mil ta oli ette kallutatud, hoidis kahe käega kõhust kinni. Süüdistatav võttis kannatanul kahe käega kukla 12 tagant kinni ja tõmmates pead enda poole lõi põlvega kannatanut näkku, misjärel kannatanu ütluste kohaselt kaotas ta teadvus. Seejärel lõi korduvalt rusikaga vastu pead nii et kannatanu kukkus teadvusetult auto istmele. Kolleegium märgib, et kohtupraktikas on peetud tahtluse tuvastamist võimalikuks ka üksnes välise teopildi alusel (vt nt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-46-15). Välisele teopildile saab tervisekahjustuse tekitamise tahtluse tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest tervist kahjustada võivast teost (nt korduvad löögid pähe). Nimetatud juhul võib süüdistataval olla juba üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema vallandatud kausaalahela katkematu kulgemine võib päädida tervisekahjustuse koosseisupärase tagajärjega. Kolleegium osutab, et süüdistatava enda kinnituse kohaselt on ta eelnevatel aastatel edukalt tegelenud võitluskunstidega ja nimelt kick-boksinguga ja ka tai- boksinguga. Seega on süüdistatava näol kahtlematult tegemist treenitud inimesega, kelle löögijõud on kindlasti tugev ja kes juba oma elukogemusest lähtuvalt sai täielikult aru, et tema löökide, eelkõige tugevast põlvega löögist näkku, tõmmates seejuures kannatanu pead põlve suunas, tagajärjel saab kannatanu tervisekahjustusi. Kolleegium leiab, et süüdistatava teadmised ja oskused ning süüdistuse piiridesse jääv tuvastatud peksmise laad annab aluse järelduseks, et süüdistatava eesmärgiks ja sooviks oli kannatanu tervist kahjustada ning talle on omistatav ka koosseisupärane enamohtlik tagajärg. Seega on maakohus seaduslikult Deniss Västriku süüdi tunnistades teo toimepanemise ajal kehtinud seaduse alusel KarS § 121 järgi, tuvastanud kehtiva KarS § 121 lg 2 p 1 koosseisulised tunnused. Apellandi väited ei anna alust tuvastada materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mistõttu kaitsja taotlus kvalifitseerida süüdistatava käitumine kehtiva KarS § 121 lg 1 järgi jääb rahuldamata.
2. Kaitsja leiab, et mõistlik menetlusaeg on ületatud ja taotleb kriminaalmenetluse lõpetamist või alternatiivselt vastava asjaolu arvestamist Deniss Västrikule karistuse mõistmisel. Analoogse taotluse on kaitsja esitanud ka maakohtus ning kohus on otsuses mõistliku menetlusaja küsimust vaaginud ning on jõudnud järeldusele, et veidi üle nelja aasta kestnud menetlusaega tuleb pidada antud juhul mõistlikuks. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel on erandlik abinõu, mille kohaldamata jätmise põhjendus on nõutav vaid mõistliku menetlusaja nõude ulatusliku rikkumise korral, eriti juhtudel, mil puudub selge perspektiiv, et kriminaalmenetlus nähtavas tulevikus lõpule jõuab. Juba

§ 2742lg 1 sõnastusest tulenevalt on kohtupraktikas ( nt.

Riigikohtu otsus nr 3-11-138-13) omaks võetud seisukoht, et ringkonnakohtus tuleb üldjuhul kriminaalmenetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja möödumise tõttu kõne alla juhul, kui apellatsioonimenetluse tulemusena tuleks kriminaalasja tagastada maakohtule uueks menetlemiseks või esinevad muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Osutatud seisukoht põhineb arusaamal, et kriminaalmenetluse lõpetamine

§ 2742

lg 1 alusel ei ole suunatud niivõrd juba toimunud õiguste rikkumise heastamisele, kuivõrd edasise rikkumise ärahoidmisele. Apellatsioonimenetluses ei ole ringkonnakohus tuvastanud rikkumisi, mis lõppjäreldusena tooks kaasa kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks. Samuti ei nähtu apellatsioonist ega ka kriminaalasja materjalidest, et esineksid muud mõjuvad põhjused kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Asjaolu, et menetlus on kestnud veidi üle nelja aasta iseenesest selleks alust ei anna. Apellatsioonimenetluses on võimalik teha sisuline otsus, mistõttu on prognoositav ka edasise asja menetlemise lühiajalisus. Kaitsja argumendid kriminaalasja menetlemisel erinevate otsustuste tegemistest ja sellest, et maakohtus lõplik süüdistus esitati vaid ühe kuriteo toimepanemises, ei anna kolleegiumi arvates alust tuvastada mõistliku menetlusaja riivet kuna mõistliku menetlusaja kestuse hindamisel ei 13 saa lähtuda üksnes lõplikust ja prokuröri poolt toetatud süüdistusaktis kirjeldatud tegude mahust, vaid arvestama peab kõiki samas kriminaalasjas menetluse esemeks olnud tegusid (vt Riigikohtu lahend nr 3-1-1-63-14). Kolleegiumi hinnangul pole kohtueelses menetluses ega ka kohtumenetluses tuvastatav riigivõimu poolt menetlustoimingute tegemisel viivitusi, mis annaks aluse tuvastada menetlusaja ebamõistlikkust. Kohtumenetluses asja seaduslikuks lahendamiseks on olnud vajalik teha korduvalt õigusabitaotlusi Vene Föderatsiooni pädevale ametiasutusele ja seda ka kaitsja taotluse alusel. Nimetatud asjaolu on takistanud asja lahendamist 2017 aastal. 2018 aastal on kohtuistungid läbi viidud vastavalt seaduses ettenähtule ja kokkuleppel pooltega arvestades nende, sh, kaitsja istungil viibimise võimalikkust. Kolleegium märgib, et tegemist on küll teise astme kuriteoga, kuid tuvastatud on paljude inimeste kasutuses olevas parklas teise isiku intensiivne peksmine, mille tagajärjeks oli kannatanul muuhulgas peaajuvapustus, ninaluu murd ja parema silmakoopa põhja murd. Seega pole tegemist väikese süüga. Samuti tuleb arvestada, et süüdistatav oma süüd ei tunnista. Eelnimetatut arvestades kolleegium ei nõustu kaitsja väitega avaliku menetlushuvi puudumisest. Analoogselt maakohtuga ei tuvastanud kolleegium mõistliku menetlusaja möödumist ega riivet, mis annaks aluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks või mõistetud karistuse kergendamiseks. Siinkohal kolleegium ka osutab, et kohtuotsuse kohaselt on maakohus KarS § 73 kohaldamisel juba arvestanud, et teo toimepanemisest on möödunud üle 4 aasta. 11. Kaitsja on viitega varasematele seisukohtadele ja taotlustele leidnud, et kannatanu XX poolt esitatud tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei mõistnud Deniss Västrikut õigeks ega lõpetanud ka kriminaalmenetlust, mistõttu puuduvad

§ 310lg 2 ettenähtud alused tsiviilhagi läbi vaatamata jätmiseks.

Maakohtu poolt tsiviilhagi puutuvate järelmite ebaseaduslikkusele pole apellant viidanud ega esitanud vähimatki põhjendust tsiviilhagi osas maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium, kontrollides maakohtu põhjendusi esitatud varalise ja mittevaralise nõude seaduslikkusest ja põhjendatusest, ei tuvastanud tsiviilhagi osas lahendi tegemisel menetlusõiguse olulist rikkumist ega ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, millega oleks kaasnenud süüdistatava olukorra raskendamine või ebaseaduslik kohtulahend. Seetõttu puuduvad alused apellatsioonis tsiviilhagi puudutava, kuid igasuguse põhjenduseta esitatud taotluse rahuldamiseks ja tsiviilhagi osas maakohtu otsuse tühistamiseks. 12. Kaitsja on taotlenud apellatsioonis Deniss Västriku õigusabikulude hüvitamist seonduvalt

§ 181lg-s 1 sätestatud õigeksmõistva otsuse tegemisega.

Kuna ringkonnakohus ei mõistnud Deniss Västrikut esitatud süüdistuses õigeks ei ole ka seaduslikku alust maakohtu poolt käsitatud menetluskulude osas

§ 181kohaldamiseks ja süüdistatavale menetluskulude hüvitamiseks.

1. Kannatanu esindaja on apellatsioonis leidnud, et maakohus on karistuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Põhjendustes esindaja avab Riigikohtu lahendis sedastatu karistuse mõistmise põhimõtete kohta. Samuti esitab seaduses ettenähtud keskmise rahalise karistuse määra. Kokkuvõtvalt esindaja leiab, et Riigikohtu lahenditest tulenevalt kuulub maakohtu otsus tühistamisele ja uue otsusega tuleb Deniss Västrikule mõista rangem karistus kuna kuritegu oli toime pandud kavatsetult. Kolleegium osutab, et pelgalt Riigikohtu lahenditele ja seadusele viitamine ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 14 Ringkonnakohus märgib vastuseks apellatsiooni taotlusele, et edasikaebemenetluses saab karistuse osas kohtuotsuse tühistamise aluseks olla eelkõige see, kui on tuvastatav selge materiaal- või menetlusõiguslik rikkumine, sellel konkreetsel eksimusel on olnud vahetu toime kohtu siseveendumuse kujunemisele ja see on toonud kaasa süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise (RKKKo 3-1-1-70-16, p 11). Kannatanu esindaja poolt viidatud asjaolu, et süüdistatav pani kehalise väärkohtlemise toime kavatsetult, pole kohtuotsuse tühistamise aluseks kuna maakohus on juba arestanud, et süüdistatava poolt kannatanule tervisekahjustuse tekitamisel tegutses süüdistatav kavatsetult. Kannatanu esindaja, kelle apellatsioon seab ringkonnakohtule ka piirid uue karistuse mõistmisel, pole apellatsioonis esitanud konkreetset taotlust ei karistuse liigi ega määra osas. Kolleegium leiab, et apellatsioonis esitatu ei anna alust maakohtu poolt piisava selgusega põhjendatud karistuse muutmiseks. Maakohus on arvestanud nii süü suurust kui ka süüdlase isikut ning ka asjaolu, et sündmustest on möödas neli aastat ning puuduvad andmed uue kuriteo toimepanemise kohta. Ringkonnakohtul puuduvad maakohtu otsusele karistuse mõistmist puudutavas osas materiaalning menetlusõiguslikud etteheited, mistõttu mõistetud karistuse osas maakohtu otsus tühistamisele ei kuulu.
2. Maakohtu poolt süüdistatavale mõistetud karistust ei ole kaitsja eraldi vaidlustanud. On sidunud taotluses kergema karistuse mõistmise süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisega, mida ringkonnakohus ei teinud, mistõttu nimetatud alusel pole kergema karistuse mõistmiseks alust. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus mõistliku menetlusaja riivet, mistõttu ka nimetatud alusel karistuse muutmine pole põhjendatud. Maakohus on mõistnud süüdistatavale karistuseks sanktsioonis ettenähtud kergemaliigilise karistuse, rahalise karistuse ja seda seaduses ettenähtud raamidest lähtuvalt keskmisest väiksemas määras. Samuti on maakohus kohaldanud KarS § 73 sätteid ning jätnud mõistetud karistuse täielikult täitmisele pööramata. Kolleegium leiab, et vaatamata asjaolule, et ringkonnakohus tühistab otsuse süüdistuse piiridest väljuva vägivalla tuvastamise osas pole süüdistatavale mõistetud karistuse korrigeerimiseks ja veelgi leevendamiseks alust. Kolleegiumi veendumuse kohaselt mõistetud karistus vastab KarS § 56 ettenähtud karistuse mõistmise alustele ja kehtestatud põhimõtetele ning on süüdistuse piirides tuvastatud peksmist ja tekitatud tagajärge arvestades küllaltki leebe.
3. Kannatanu esindaja leiab, et maakohus kohaldas valesti materiaalõigust kui jättis esindaja taotluse õigusabikulude hüvitamiseks läbi vaatamata. Esindaja leiab, et kuna menetluskulude esitamise ajal kehtinud kriminaalmenetluse seadustik ei näinud ette menetluskulude esitamise tähtaega, ning maakohus lahendas ka tsiviilhagi, siis tuleb taotluse esitamisel lähtuda tsiviilkohtumenetluse seadustikust. Kolleegium leiab, et esindaja on ekslikul seisukohal. Kriminaalmenetluse kulude kindlaksmääramise ja hüvitamise regulatsioon sisaldub

1. peatüki §-des 173-
2. Sarnaselt

§ 189

lg-s 2 sätestatule pannakse ka

§ 306

lg 1 p-s 14 kohtule kohustus lahendada kohtuotsuse tegemisel küsimus, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda nõuet peab

§ 331lg 1 kohaselt apellatsioonimenetluses järgima ka ringkonnakohus.

Viidatud sätete sisustamisel on Riigikohtu kriminaalkolleegium varasemas praktikas leidnud, et kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustus tuleb vastavalt

§ 306

lg 1 p-le 14 teha samal ajal kohtuotsusega ja seda isegi juhul, kui kohus vormistab sellise otsustuse

§ 189

lg-s 2 ette nähtud võimalust kasutades mitte kohtuotsuses, vaid eraldi määruses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-06). 15 Kriminaalkolleegium jääb senises praktikas omaksvõetud seisukohtade juurde ja leiab, et vastavalt

§ 189

lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 tuleb taotlus valitud esindajale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Esmalt tuleneb eeltoodud järeldus asjaolust, et

§ 306

lg 1 p-s 14 loetletud küsimuste lahendamine kohtuotsuse või määrusega eeldab vastava taotluse ja kuludokumentide esitamist esindaja poolt. Vastasel korral ei oleks kohtul võimalik teha otsustust, millised on kannatanul tekkinud kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Sellise taotluse esitamine on aga

§ 306

lg 1 p-s 14 sätestatu pinnalt võimalik üksnes kohtumenetluse raames asja sisulise arutamise käigus. Samale seisukohale on vaidlustatud otsuses asunud ka maakohus. Arvestada tuleb sedagi, et lahendamaks küsimust

§ 175

lg 1 p-s 1 sätestatud menetluskulude suuruse mõistlikkusest ja vajalikkusest, on kohtul õigus küsida taotluse põhjendatuse osas prokuröri ja menetlusosaliste arvamust. Pärast kohtu lahkumist nõupidamistuppa selline võimalus kohtulikku uurimist uuendamata puudub. Teise põhjusena on oluline märkida, et ka

§ 189

lg 2 kohaselt peab otsustus kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks olema tehtud kohtumenetluse käigus. Kriminaalasja materjalidest, kohtuotsusest ja ka esitatud apellatsioonist nähtub, et kannatanu esindaja on õigusabikulude hüvitamise taotluse esitanud ajal, mil kohus oli juba nõupidamistoas, ehk siis hilinenult ning maakohus on kooskõlas nii seadusega kui ka Riigikohtu juhistega jätnud selle läbi vaatamata. Seega on kohtu järeldus hilinenult esitatud menetluskulude hüvitamise taotluse läbi vaatamata jätmisest seaduslik ning apellatsioonis esitatud taotlus selles osas maakohtu otsuse tühistamiseks rahuldamisele ei kuulu. 16. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 4, § 340 lg 1 tühistab ringkonnakohus Harju Maakohtu 27.

novembri 2018 aasta otsuse osas, millega kohus omistas Deniss Västrikule süüdistuse piiridest väljuvad vägivallateod ja jätab need süüdimõistvast kohtuotsusest välja. Kaitsja ja kannatanu esindaja apellatsioonid jätab rahuldamata. 17. Kaitsja ja kannatanu esindaja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabiga seotud kulude hüvitamist.

§ 185

lg 1 kehtestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337lg 1 p 4 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.

Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale ja esindajale makstav tasu on käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-108-12, p 29.) Seejuures on kohtul kaalutlusruum, hindamaks tehtud kaitsetoimingute ja selleks koostatud dokumentide vajalikkust, samuti nende koostamisele kulunud aega. Valitud kaitsjale ja esindajale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte. Isikule tuleb hüvitada tasu üksnes ulatuses, mis on seotud põhjendatud toimingutega. Kohtu poolt ebavajalikeks loetavate teenuste eest või õigusabi osutamiseks liigselt kulutatud aja eest makstud tasu isikule ei hüvitata (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-11, p-d 9-12). 17.

1. Apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seonduvalt on Deniss Västriku kaitsja taotlenud hüvitada süüdistatavale kaitsjatasu koos käibemaksuga summas 2472.48 eurot. Taotluse kohaselt on tunnitasu hinnaks 120.00 eurot. Esitatud arve kohaselt on kaitsja kulutanud teenuse osutamiseks 17 tundi. Spetsifikatsiooni kohaselt on kaitsja
2. jaanuaril 2019 maakohtu lahendiga tutvumiseks ja kliendiga kirjavahetuse pidamiseks kulutanud 3 tundi.
3. jaanuarist kuni
4. jaanuarini 2019 16 apellatsiooni projekti koostamiseks ja kliendiga kirjavahetuseks kulutanud 6,5 tundi.
5. jaanuaril 2019 apellatsiooni lõpliku redaktsiooni koostamiseks, esitamiseks ja kirjavahetusele kliendiga kulutanud 3,5 tundi. Tutvumisele kannatanu esindaja apellatsiooniga on kulutanud 1,5 tundi ja vastuse koostamiseks ja kliendiga kirjavahetuseks veel 1,5 tundi. Ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja kirjavahetuseks on kulutanud 1 tunni. Kolleegium hindab mõistlikuks õigusabiteenuse tunnihinnaks 120,00 eurot. Samuti saab lugeda mõistlikuks maakohtu otsusega tutvumisele ja kliendiga suhtlemisele kulutatud 3 tundi, so summas 360.00 eurot. Samas ei saa taotluses nimetatud apellatsiooni koostamiseks kulunud aega ja ka kannatanu esindaja apellatsiooniga tutvumiseks ning sellele vastuse koostamiseks kulutatud aega ning ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks kulutatud aega sh. kõik koos kliendiga suhtlemisega, pidada

§ 175lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks.

Käesolevas asjas moodustavad olulise osa apellatsioonist analoogsed seisukohad, millised on kaitsja juba oma kirjalikes teesides esitanud maakohtus, mistõttu nende taasesitamist ei saa hinnata mahukaks ja aeganõudvaks tegevuseks. Kolleegium hindas kaitsja apellatsioonis esitatud väited kogumahus põhjendamatuteks, sh osutus alusetuks apellandi taotlus menetluse lõpetamiseks menetluse mõistliku aja möödumise tõttu kui ka süüdistatava poolt toimepandu ümber kvalifitseerimiseks. Neil põhjustel ja arvestades, et kriminaalasi pole mahukas ega keerukas, saab valitud kaitsjale makstud tasu apellatsiooni koostamisega seonduvalt hinnata mõistlikuks 5 tunni ulatuses ehk summas 600.00 eurot. Arvestades, et kannatanu esindaja apellatsiooni põhjendused pole mahukad ega juriidiliselt keerukad ja sellele kaitsja poolt koostatud vastus hoopis lühike, pool lehekülge, saab apellatsiooniga tutvumise ja vastuse koostamis mõistlikuks ajakuluks hinnata 1,5 tundi, so 180.00 eurot. Ringkonnakohtu mõnerealise määruse, milline oli kättesaadav ka süüdistatavale, tutvumise ja kliendiga selle alusel suhtlemise eest on võimalik mõistlikuks ajakuluks hinnata 0,5 tundi, so 60.00 eurot. Seega saab

§ 175

lg 1 p-ga 1 kooskõlas olevaks valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks lugeda 1200.00 eurot, millele lisandub käibemaks 240.00 eurot, kokku 1440.00 eurot. Selline summa kuulub Deniss Västrikule hüvitamisele. 17.2. Kannatanu esindaja on taotlenud apellatsioonimenetluses õigusabi osutamisega seonduvalt kannatanu kasuks välja mõista koos käibemaksuga 1104.00 eurot. Lisatud arvest nähtuvalt on tunnihinnaks 80,00 eurot. Esindaja on spetsifikatsioonis märkinud maakohtu otsusega tutvumisele ja kliendiga nõupidamisele kulutatud ajaks 2,4 tundi, apellatsiooni koostamisele ja kliendiga nõupidamisele kulutatud ajaks 5,2 tundi, tutvumisele süüdistatava apellatsiooniga ja sellele vastuse koostamisele ning kliendiga nõupidamisele kulutatud ajaks 3,3 tundi ja tutvumisele ringkonnakohtu määrusega ja kliendiga nõupidamisele 20 minutit. Kolleegium hindab mõistlikuks õigusabiteenuse tunnihinnaks 80,00 eurot. Esmalt kolleegium osutab, et spetsifikatsioonis eraldi esitatud menetlustoimingute aeg on 11,1 tundi, mitte 11,5 tundi nagu on arvel kajastatud. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele osaliselt. Apellatsiooni koostamiseks kulunud aega koos kliendiga suhtlemisega ei saa pidada

§ 175lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks.

Apellatsioon ei ole oma põhjenduste poolest mahukas ning kolleegiumi hinnangul ei olnud apellandi argumendid põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul apellatsiooni koostamise mõistlikuks ajakuluks saab pidada koos kliendiga suhtlemisega 3 tundi, so 17 summas 240.00 eurot. Ülejäänud osas on toiminguteks kulutatud ajad mõistlikud ning kuuluvad hüvitamisele. Seega kuulub apellatsioonimenetluses õigusabiga seotud kuluna kannatanule hüvitamisele koos käibemaksuga 854.40 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) 18