) § 445 lõikest 1 tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Kohus asus seisukohale, et arvestades elatisevõla suurust kohtuotsuse tegemise aja seisuga ja väljamõistetavat igakuist elatist 250 eurot kuus, tuleb pidada põhjendatuks kostja taotlust lubada tal tekkinud elatisevõlg tasuda 100 euro suuruste osamaksetega kuni võlgnevuse täieliku kustutamiseni. 5. Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus, et
lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on õiglane jätta poolte menetluskulud nende endi kanda, sest kohus rahuldas hagi osaliselt, jättes välja mõistmata elatise enne 23.03.2017, ning kohus rahuldas hagi ka viisil, millega nõustus kohtuistungil kompromissi korras kostja. Apellatsioonkaebus
23.08.2018 istungil kompromissi arutamise käigus kostja esitatud soov tasuda elatisevõlg 100 euro suuruste osamaksetena ei ole käsitletav taotlusena määrata otsuse täitmise kord ja viis, kuna kostja taotlus peaks olema ka põhistatud ja tõendatud. Kohus tuvastas otsuses, et 4 kostja tõendeid oma vastuväidete tõendamiseks ei esitanud. Samuti on kostja istungil antud ütlustest ilmne, et ta sihilikult ja tahtlikult ei tasunud elatist ning seega oli ja pidi olema teadlik, et tal koguneb elatisevõlg ning oli võimeline elatiseks tasumata summat kõrvale panema. Maakohtu määratud viisil tasuks kostja elatisevõlga 47 kuu ehk ligi 4a jooksul. See ei ole lapse huvides ega põhjendatud.
lõikes 1 sätestatuga kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Otsus on vaidlustatud osaliselt otsuse täitmise viisi ja korra kindlaksmääramise osas, samuti menetluskulude jaotuse osas. Seega ülejäänud osas, sh igakuise elatise määra ja tagasiulatuva elatise 4672.47 euro väljamõistmise osas, on otsus jõustunud. 11. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb
lõike 1 punkti 2 alusel tühistada osas, milles kohus võimaldas kostjal tasuda hagejale elatisevõla 4672.47 eurot igakuiste osamaksetega 100 eurot kuus (s.o osaliselt resolutsiooni punkt 4), ja jätta uue otsusega kostja vastav taotlus rahuldamata. Menetluskulude jaotuse osas puudub alus otsuse tühistamiseks. Eeltoodust tulenevalt kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt. 12.
lõike 5 järgi tuleb kohtul otsuses lahendada mh poolte seni lahendamata taotlused. Apellant on esitanud 28.02.2019 seisukoha lisana täiendavad tõendid (kohtuistungi protokoll tsiviilasjas nr 2-17-14115; väljavõte kinnistusraamatu reg.osadest nr XXXXXX ja YYYYYY; Maanteeameti 26.10.2017 vastuskiri koos kahe lisaga), mille vastuvõtmisest tuleb keelduda.
lõike 4 järgi tuleb apellandil esitada tõendid, mida esimese astme kohtus ei esitatud ja mille vastuvõtmist apellant kohtult taotleb, koos apellatsioonkaebusega. Kaebuse esitas apellant 15.11.2018. Seega on tegemist hilinenult esitatud tõenditega. Apellant ei ole ka põhjendanud, miks esitatakse vastavad tõendid alles apellatsioonimenetluses (
lõige 4) ning lisaks alles peale ringkonnakohtu poolt viimaste seisukohtade esitamise tähtaja ja otsuse kuulutamise aja määramist. Kuna viidatud dokumendid esitati elektrooniliselt, siis need esitajale tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19). 13.
lõikest 1 tulenevalt võib kohus määrata otsuses kindlaks lahendi täitmise viisi ja korra üksnes poole taotlusel. Kolleegium nõustub apellandiga, et nagu iga kohtule esitatavat taotlust tuleb ka kõnealust taotlust põhjendada (
lõike 1 punkt 6), tuues esile need erandlikud asjaolud, mille tõttu soovitakse otsuse täitmise viisi või korra kindlaksmääramist, eelkõige aga rahalise nõude korral kohustuse täitmise ajatamist. Iseenesest võis maakohus käsitleda kostja poolt 23.08.2018 istungil avaldatud soovi tasuda elatisevõlga 100 euro suuruste igakuiste osamaksetena (vt 5 istungiprotokoll, t lk 50 pöördel)
Apellatsioonkaebuses on aga õigesti leitud, et kostja taotlus on täielikult põhjendamata – kostja ei ole toonud esile mingeid asjaolusid (mh nt oma majandusliku seisundi kohta), mis annaksid aluse elatisevõla tasumise ajatamiseks ning taotletavas summas osamaksete määramiseks. Sellises olukorras saanuks kohus taotluse rahuldada üksnes juhul, kui hageja täitmise korrale vastu ei vaidle, mida antud juhul on hageja aga selgelt kohtuistungil teinud. Seega puudus maakohtul alus taotluse rahuldamiseks ning kaevatav otsus on selles osas põhjendamata. Otsusest nähtuvalt on kohus sellise täitmise korra määramisel arvestanud üksnes elatisevõla ja igakuise elatise suurust, millised asjaolud aga iseseisvalt (st taotleja täiendavate põhjendusteta) ei anna alust taotluse rahuldamiseks. Ka vastuses apellatsioonkaebusele ei ole kostja toonud esile elulisi asjaolusid, mille alusel saaks kolleegium kaaluda maakohtu otsuse põhjenduste täiendamist. Kostja küll märgib, et väljamõistetud elatis ei või olla maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav, seejuures ei ole aga kostja väitnud, et kogu elatisevõla korraga tasumine oleks tema jaoks ebamõistlikult koormav ega toonud esile asjaolusid, millest seda järeldada saaks. Kolleegium nõustub kaebajaga, et mõistlik ega lapse huvides ei ole olukord, kus kostja tasub elatisevõlga ca 4a jooksul olukorras, kus ei ole tõendatud, et kostjal ei ole võimalik võlgnevust korraga tasuda. 14. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et ka maakohtu määratud menetluskulude jaotuse osas tuleb otsus tühistada. Seda küll mitte põhjusel, et praegusel juhul ei olnud tegemist hagi osalise rahuldamisega (nagu leiab kaebuses apellant), vaid seetõttu, et maakohus on jätnud ebaõigesti arvesse võtmata, et hagi jäi rahuldamata sedavõrd väikeses ulatuses, millisel juhul on põhjendatud jätta menetluskulud kostja kanda (vt ka Riigikohtu lahend nr 2-15-8794, punkt 13). Vastuseks kaebuse väidetele märgib kolleegium, et õige on maakohtu seisukoht, et hagi kuulus rahuldamisele osaliselt, kuivõrd algselt oli hagi esitatud elatise saamiseks pikema perioodi eest (hagis nõutud alates 03.03.2016, maakohus rahuldas alates 23.03.2017). Eeltoodut ei muuda hageja 23.08.2018 istungil väljendatud nõusolek elatise väljamõistmiseks alates 23.03.2017, kuna vastava nõusoleku esitas hageja kompromissiläbirääkimiste käigus. Hageja ei ole väitnud, et ta oleks vastavas osas hagist loobunud või hagi tagasi võtnud. Ringkonnakohus aga leiab, et maakohus ei ole menetluskulude jaotuse otsustamisel arvestanud asjaoluga, et hagi jäi rahuldamata sedavõrd ebaolulises ulatuses. Edasiulatuv elatisenõue rahuldati täies ulatuses ja tagasiulatuv nõue jäi rahuldamata üksnes väheses ulatuses (taotleti perioodi 03.03.2016–23.03.2018 eest 5505 eurot ja välja mõisteti perioodi 23.03.2017–31.10.2018 eest 4672.47 eurot). Seejuures tuleks hagi rahuldamise proportsiooni arvestamisel võtta edasiulatuva elatisenõude kui korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude puhul arvesse tulevikus sissenõutavaks muutuvate perioodiliste maksete kogusummat (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-56-16, punkt 9) ehk hageja puhul maksete kogusummat kuni tema täisealiseks saamiseni 7 aasta ja 9 kuu eest. Eeltoodust tulenevalt saab asuda seisukohale, et hagi jäi rahuldamata niivõrd väheses ulatuses, mistõttu on mõistlik ja põhjendatud jätta maakohtu menetluskulud
15. Kuivõrd apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, jäävad ka apellatsioonimenetlusega seotud kulud
Menetluskulude jaotust saab
lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.
lõike 4 ja § 177 lõike 2 alusel määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul peale käesoleva otsuse jõustumist. 6 Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.