← Eesti

2-18-4014/95

Obsah (4)§ 137§ 134§ 123§ 124

Tsiviilasi nr 2-18-4014 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-4014 Määruse tegemise aeg ja koht 31.01.2019, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Indrek Soots, Ulvi Loonurm K

§ 137lg 3 asjaolusid ja leiab, et hooldusõiguse üleandmine lähtub WW huvidest.

YY väited, et laps võiks tema juures elada ning ta saaks Hiiumaal tööd, ei ole asjakohased. Probleemid vanemate ühise hooldusõiguse teostamisega on olnud alates 2016/2017 talvest, kui ema esmakordselt pöördus lastekaitsesse. YY asus Soomes tööle 2017 sügisest. Sel ajal olid juba hooldusõiguse teostamise küsimused teravalt päevakorral. Vaatamata probleemidele WW hooldusõiguse teostamisel otsustas YY siiski oluliselt muuta oma elukorraldust ning tsiviilasjas olevatest materjalidest ei nähtu, et see oleks kaasa toonud positiivseid muutusi hooldusõiguse ühisel teostamisel vanemate poolt. Vastupidi, probleemid on veelgi süvenenud. YY leiab, et ajal, kui tema viibib Eestis on tal vaid õigused, arvestamata lapse ja teise vanema huvidega.

  1. Kohus leiab, et XX on vaimselt rohkem valmis WW kasvatama kui YY. Samuti on lapse emal olemas kindel elukoht, samas kui YY on viimastel aastatel vahetanud korduvalt elukohti, mis ei ole samuti kooskõlas lapse huvidega. XX on pühendunult tegelenud WW haridusküsimustega ning saab aru lapse käitumishäiretest. YY ei mõista täielikult, et vanemate omavahelised halvad suhted ning lapsel kindlustunde puudumine toob endaga kaasa lapse süvenevad käitumishäired ning lapse üldise heaolu languse, mis ei vasta lapse huvidele. Määruskaebus
  2. Puudutatud isik I (laste isa) esitas maakohtu määrusele määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse resolutsiooni punktid 1-3 tühistada ja teha tühistatud osas uues määrus, millega jätta avaldus täielikult rahuldamata, lahendada kaebus istungimenetluses ning jätta menetluskulud avaldaja kanda. Ka palus laste isa täiendava lahendi tegemist, kuna maakohus ei ole määruse resolutsioonis avalduse rahuldamata jätmist sätestanud. 9

(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014
  1. Määruskaebuse kohaselt on maakohus määruse resolutsioonis jätnud osad avaldaja nõude selgelt ja ühemõtteliselt lahedamata osas, milles jäeti avaldus rahuldamata nign rikkunud TsMS 438 lg 1 ja § 442 lg
  3. Maakohus on kohtumääruse lahendamisel lähtunud ebaõigesti TsMS § 563 sättest, kuigi asjakohane säte on TsMS §
  4. Kohus oleks TsMS § 4 lg 4 ja § 561 rakendamisel saanud kohustada vanemaid osalema lepitusmenetluses ja pidanud vanemad lepitusmenetlusse suunama. Laste isale jäävad arusaamatuks kohtu põhjendused selles osas, et kohus ei saa justkui vanemaid käesolevas asjas lepitusmenetlusse suunata tuginedes

§ 134lg-le 3.

Kohus on õigustanud arusaamatult XX poolt nõustamisest keeldumist. Seejuures on kohus jätnud nimetatud asjaolu asja sisulisel lahendamisel arvestamata.

  1. Maakohus on tuvastanud valesti asjaolusid ning hinnanud ebaõigesti tõendeid. Maakohus on kohtumääruse p-s 23 leidnud, et vanematel on erimeelsused igas tõusetunud küsimuses. Laste isa on terve menetluse vältel ning ka enne seda selgitanud ja põhjendanud, et vanemate erimeelsused ei ole hooldusõiguslikes küsimustes, vaid peamiselt igapäevastes küsimustes. Asjaolu, et vanematel ei ole olnud hooldusõiguslikke vaidlusi W elu- ja viibimiskoha ega haridusküsimuste osas, kinnitasid ka laste esindaja ja eestkosteasutus. Kohus on meelevaldselt ja vastuolus asjas esitatud ja kogutud tõenditega asunud kohtumääruses ebaõigele seisukohale, et ligi aasta on olnud vanematel justkui vaidlus hooldusõiguse teostamise osas. Tsiviilasjas nr 2-17110504 ei olnud vanematel vaidlusi W vahelduva elukoha ja haridusküsimuste üle, ka ei ole vaidlused tekkinud mitte 2017 aasta algusest, vaid lõpus ja peale seda, kui laste isa asus tööle Soomes ning laste ema ümber mõtles. Ka peale seda on tegelikult ja faktiliselt lapse vahelduv elukorraldus vanemate vahel toiminud (vt STAR toimingute kokkuvõte p.47, 48 ja 50) ning lapse käitumine ja õppetegevus on muutunud klassijuhataja RR sõnul paremaks, mitte halvemaks.
  2. Juhul, kui maakohus oleks arvestanud tegelikku W elukorraldust, tunnistajate ütlusi ja selgitusi ning seda, et lapse elukorraldus on muutunud pigem stabiilsemaks ja lapsele sobivamaks nüüd, mil laps viibib 20 päeva isaga ja 20 päeva emaga, oleks kohus jõudnud järeldusele, et lapse elukorralduse sedavõrd oluliseks muutmiseks, et edaspidi W peab elama XX juures, mitte vahelduvalt, nagu seni, muutmiseks puuduvad igasugused mõjuvad põhjused. Pigem võib selline järsk elukorralduse muudatus, mis on lapse soovidega vastuolus ja vähendab oluliselt lapse isa juures viibimist, mõjuda W-le negatiivselt. Seejuures on nimetatule viidanud ka perelepitaja LL (vt STAR toimingute kokkuvõte p.70 lk 11 ning 21.06.2018 telefonivestluse protokoll LL’iga). Kohus on nimetatu jätnud asja lahendamisel aga täielikult arvestamata.
  3. Ühise hooldusõiguse lõpetamine on ennatlik ja ebaproportsionaalne sekkumine laste isa hooldusõigusesse. Vanemate omavahelised suhted ei ole niivõrd kehvad, et nad ei ole suutelised omavahel suhtlema või sellised, et omavaheline kehv suhtlemine takistaks laste hooldusõigust ühiselt teostada peale eraldi elama asumist juba 4 aastat tagasi on kõik laste hooldusõiguslikud otsustused vanemate poolt ühiselt tehtud ja vanemad ei ole selle üle vaielnud ega sattunud seetõttu ka lastekaitsesse või kohtusse. Vanemad on aastaid suutnud W vahelduva elukorralduse osas kokku leppida ja see on toiminud. Samuti on koostöös kooli ja spetsialistidega W hariduslikud küsimused lahendatud. Ka elatise vaidluse lahendasid vanemad kokkuleppel. Lisaks sellele on vanemad ka menetluse jooksul olnud võimelised omavahel suhtlema ja arutama lastesse puutuvat, nt W haridusküsimusi
  4. oktoobris või
  5. veebruaris. Kohus on ekslikult ja erapoolikult taandanud hooldusõiguse teostamise probleemid laste isale.
  6. Kohus on ilma analüüsimiseta teinud järelduse, et lapsele on vahelduv elukorraldus 10

(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014 tüütu. Lapsele oli tüütu nädal-nädal suhtlemiskord, kuna ta soovis isa juures rohkem olla. Kohus ei ole selgitanud, kuidas on selline vahelduv elukorraldus lapsele hariduslikus mõttes negatiivseks osutunud ja vajab muutmist. Kohus on jätnud analüüsimata, et lapse senise elukorralduse muutmisele ja ühe elukoha rakendamisele on olnud vastu laste isa, laste esindaja, Hiiumaa Vallavalitsus.
  1. Kohus on ilma selgitamata nentinud, et XX on avalduses põhjendanud, miks tema hinnangul peaks lapsel olema üks elukoht ja viidanud, et XX on põhistanud seda lapse erivajadusega, sellega, et lapse isa viibib palju välisriigis ning tema on korraldanud lapse haridusega seotud küsimusi. Seejuures ei ole kohus ühtegi nimetatud asjaolu sisuliselt analüüsinud selles kontekstis, kuidas nimetatud põhjendused tegelikult õigustavad laste isalt hooldusõiguse osalist äravõtmist.
  2. Kohus ei ole selgitanud, millest tulenevalt laste isa W hariduslikke erivajadusi ei mõista. Tunnistajatena on RR, LL ja MM andnud ütlusi ning ka kirjalikud tõendid (vt II kd tl 32) tõendanud, et lapsele vastutuse panemine iseseisva õppimise osas oli ka erialaspetsialistide soovitus vanematele. Rajaleidja ja PPP spetsialistid on pigem pidanud XX nõudmist, et W peab saama individuaalset õpet (vt STAR toimingute väljavõte p.50) põhjendamatuks ning selgitanud vajadust, et laps peab iseseisvalt õppima ja võtma vastutust oma õppetegevuse eest, mis on kooskõlas laste isa seisukohaga. Põhjust on seega asuda seisukohale, et pigem XX ei mõista W erivajadusi ning laste isa seisukoht, et XX püüab last näidata abitumana, kui laps tegelikult on, on õigustatud.
  3. Millele tuginevalt kohus on leidnud määruse p-s 27, justkui laste isa ei märka, et lapsel on raskusi tavaõppes ning arvab, et tegemist on teise vanema kiusuga, jääb arusaamatuks.
  4. Arusaamatu on kohtu selgitus selles osas, justkui oleks XX poolt nõutud HH juures W õppimine peale koolipäeva parem, kui laste isa poolt lapsega õppimine ajal, kui W viibib isa juures. Kohus ei ole kõiki tõendeid hinnanud, kuna vastupidisel juhul oleks kohus jõudnud järeldusele, et vanemad ei vaidle W õppekorralduse osas ning mingisugust alust väita, et ajal, mil laps viibib isa juures ja õpib koduseid töid isaga, on põhjust pidada kehvemaks, kui W õppimist HH-ga, ei esine.
  5. Kohtu poolt HH ütlustele tuginemine, et lapse isa juures tulles on lapsel kodused ülesanded tegemata, on põhjendamatu üldistamine ning ei tulene HH ütlustest. Seejuures ei ole kohus nimetatud osas arvestanud tõendeid kogumis, sh seda, et klassijuhataja RR kinnitas, et erinevust isa juurest tulles ja ema juurest tulles W koduste tööde tegemise osas ei esine. Märkimisväärne on, et kohus ei näe mingisugust probleemi selles, et XX ise W-ga kodus ei õpi ega lapse õppetegevusega kodus ei tegele, vaid on selle delegeerinud oma emale. Laste isa on suutnud lapse õppetööga toime tulla nii enne kui peale Soomes tööle asumist. Kohus on jätnud täielikult kaalumata ja analüüsimata selle, miks või mil viisil on üksnes HH juures koduste tööde tegemine enam lapse huvides, kui see, et laps ajal, mil laps viibib isaga, õpib koos isaga, mitte HH-ga.
  6. Laste isale jäävad arusaamatuks ka kohtu väited, et HH ütlused kinnitavad, et mõlemad vanemad ei esita lapsele ühetaolisi nõudmisi õppetöö osas ning sellest tehtud järeldus, et see ei ole kooskõlas W huvidega. Arusaamatu on, mida kohus on pidanud silmas umbmäärase ja sisustamata väite puhul „ühetaolisi nõudmisi“.
  7. W haridusküsimustes XX-le hooldusõiguse üleandmist ei õigusta vanemate alaliselt lahus elamine, mis on selgelt põhjendamatu ja

ning kohtupraktikaga vastuolus olev seisukoht. 59. Lapse elukorralduse osas on kohus samuti tõendeid valesti hinnanud, olnud erapoolik ning teinud arusaamatuid etteheiteid. 11

(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014
  1. Kohus ei ole tuvastanud ega selgitanud, milles seisnevad erinevad nõudmised.
  2. Kohus on vastuoluliselt asunud seisukohale, et vanematel puudub kokkulepe, kus on lapse elukoht ja see häirib last ning et vanemad ei ole suutnud lapsele selgitada juunist novembrini 2017 seda, kus on lapse elukoht ning see ei ole lapse huvides.
  3. Kohus on jätnud asja lahendamisel tähelepanuta, sh selgitamata, miks kohus ei pea põhjendatuks arvestada seda, et tegelikult ei ole lapse vahelduv elukoht senini muutunud ja seoses laste isa Soomes tööle asumisega muutus üksnes vahelduva elukoha ajaperiood; et tegelikult on selline muutunud elukorraldus 20 päeva ja 20 päeva pigem stabiilsem, rahulikum, laps ise on sellega enam rahul ning mingisuguseid negatiivseid hariduslikke probleeme selline muudatus kaasa toonud ei ole, pigem vastupidi, ka koolis on lapse õpitulemused paranenud.
  4. Kohtu viide, et lastekaitse vormistas kirjaliku kokkuleppe, kus laps võiks elada, ei vasta samuti tõele ega tulene kirjalikest tõenditest.
  5. Kohus on määruses asunud seisukohale, et laste isa on surunud peale elukorraldust 20 päeva ja 20 päeva. Kohtu etteheited laste isale on otsitud ja põhjendamatud.
  6. Kohus on paljasõnaliselt nentinud, et W „vaimse tervise huvides on oluline, et lapsel oleks üks kodu, kus on asjad ja turvatunne“. Seejuures viitab kohus ka LL kui eriteadmisi omavale isikule ning väidab, et sellist seisukohta W osas on tema põhjendanud. Kohus on otsustanud asja lahendada üldise teooria põhjal, jättes tegelikult lapse vajadused välja selgitamata ja hindamata. Seejuures on kohus jätnud kaalumata selle, kuidas vahelduva elukorralduse järsk muutmine lapse huvidele vastab.
  7. Laste isale on arusaamatu tegeliku elukorralduse ja sellega seonduvate asjaolude täielik eiramine kohtu poolt, samuti XX poolt antud istungitel ütluste mittearvestamine, mh selle kohta, et laste suhtlemine isaga võiks jätkuda samas mahus. XX on toonud kohtu ette W senise vahelduva elukorralduse muutmisel põhjenduseks selle, et laps isa juures enam ei ööbiks ning ööbiks XX juures. Jääb arusaamatuks, kuidas selline ööbimiste muutmine W senist elukorraldust stabiilsemaks muudab, pigem muutub lapse elukorraldus siis vastupidi ebastabiilsemaks, sest senise isaga koos viibimise aeg tükeldatakse üksnes seetõttu arusaamatult 20 päeva jooksul ära.
  8. Kohus on teinud järelduse, et W-l on ilmsed käitumisraskused ja selle on põhjustanud isa käitumine – surudes peale vahelduvat elukohta ning vanemate omavaheline halb läbisaamine.. Millele tuginevalt on kohus sellised järeldused teinud, on arusaamatu. Kohtu järeldused on meelevaldsed. Samuti oleks selliste järelduste tegemine ilmselt vajanud eriteadmisi, mida kohtul pole.
  9. Kohus on jätnud tõendid kogumata selle kohta, kas lapsel on diagnoositud käitumishäired ja aktiivsus-tähelepanuhäire. Kohus on jätnud arvestamata ka selle, et isa juures W-l käitumishäireid ei esine ning ka ajal, mil laps viibib isaga enam, lapse käitumine paraneb ka koolis. Arusaamatu on ka see, et kohus on erapoolikult isegi W vihahood XX-ga püüdnud laste isa süüks arvata, kuigi LL andis tunnistajana ütlusi, et vihapursked on W-l vaid XX-ga, mitte isaga.
  10. Kohus on jätnud täielikult tähelepanuta ja asja lahendamisel arvestamata, et XX poolsele laste alavääristamisele, laste ja laste isa peale karjumisele ning laste kehalisele väärkohtlemisele või ka lapsele kohase vastutuse mitteandmisele (eest ära tegemine) on viidanud nii laste isa kui erinevad tunnistajad.
  11. Kohtu seisukoht, et lapse üks elukoht tekitab kindlad nõudmised ja lahendab justkui W osas probleemid, on selgelt ebaloogiline, sest arvestades seda, et XX ei pea vajalikuks W suhtlemist isaga senisega võrreldes muus osas kui ööbimiste osas muuta, on arusaamatu, kuidas peaksid lihtsalt XX-le W elu- ja viibimiskoha hooldusõiguse üleandmisega tekkima ühtsed nõudmised ja W käitumisprobleemid XX-ga ja koolis 12
(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014 lahenema.
  1. Tunnistaja KK ütlused ei ole usaldusväärsed ning tegemist on isikuga, kes on rikkunud eetika ja konfidentsiaalsusnõudeid, kuivõrd ta pidas võimalikuks kõigepealt viibida ohvriabi ruumides advokaadi poolt nii XX-le kui YY-le konfidentsiaalse nõustamise juures ehk samaaegselt vastaspoolte nõustamist pealt kuulata, seejärel sai KK ise XX asemel XX esindajalt Tiina Mare Hiob’ilt nõustatud, seejärel asus KK ise tugikeskuse töötajana XX nõustama ning tuli siis tunnistajana käesolevas asjas ütlusi andma.
  2. Laste isa leiab, et kohus on arusaamatult ja kontekstist väljavõetult asunud seisukohale, et laste isa on üleolev, ei pea vajalikuks laste ja teise vanema ärakuulamist ning halvustab teist vanemat. Kohus on asunud koguni laste isale etteheiteid tegema Soomes tööle asumise osas. Hooldusõiguslik vaidlus on seega tekkinud XX tõttu. Varasemalt ei olnud vanemad lastekaitse ega kohtu vaateväljas, seega väita, et probleemid on süvenenud, on põhjendamatu.
  3. Kohtu seisukoht, et XX on vaimselt rohkem valmis W kasvatama kui laste isa, on arusaamatu ja sisustamata. Nimetatud kohtu seisukoht eirab täielikult seejuures LL ütlusi, milles viimane selgitas, et laste isa saab W kasvatamisega paremini hakkama, kui XX, rääkimata sellest, et kohus on eiranud G ja SS ning laste isa selgitusi selles osas, kuidas XX lapsi alandab, laste peale karjub ja lapsi kehaliselt väärkohtleb. 74.

§ 137

lg 3 ei anna alust käesolevas asjas laste isa hooldusõigust W osas osaliselt ära võtta. W elu- ja viibimiskoha hooldusõiguse täielik üleandmine XX-le ei ole õigustatud, sest alust või mõjuvat põhjust muuta lapse senist vahelduvat elukorraldust, ei ole. Rääkimata sellest, et elu- ja viibimiskoha täielik üleandmine, piiramata seda isegi Hiiumaa või Eestiga, on jäänud kohtul täielikult tegemata. Menetluse edasine käik

  1. Pärnu Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja edastas menetlusosalistele arvamuse saamiseks.
  2. Pärnu Maakohtu 14.09.2018 määrusega jättis kohus rahuldamata määruskaebuses esitatud taotluse täiendava kohtumääruse tegemiseks.
  3. Avaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Avaldaja ei näe, et vanemate suhted lubaksid teostada W suhtes ühist hooldusõigust, kuid avaldaja nõustub õigusrahu huvides määruse seisukohtadega ja leiab, et määrus võimaldab poja erivajadustest tulenevalt tema suhtes hooldusõigust paremini teostada. Erivajaduste ja õpiraskustega laps vajab stabiilsust ning vahelduv elukoht lapsele ei sobi. Lapsele on oluline stabiilsus ja rutiin, mille saavutamine oli avalduse peamine eesmärk.
  4. Puudutatud isikule III riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et määruskaebus on põhjendatud ning WW huvides on vajalik säilitada praegune elukorraldus. YY on suuteline tagama pojale kodu isa juures. Arvestada tuleb ka hingelist sidet, mis on laste esindaja veendumusel isa ja lapse vahel tugev, mistõttu osaliselt isa juures elades on see lapse arengule kasulik.
  5. Eestkosteasutus leidis vastuses määruskaebusele, et see tuleks rahuldada, kuna maakohtu lahend ei lahenda olukorda laste huvidest lähtuvalt ning olukorra võiks lahendada perelepitusteenusel osalemine.
  6. Pärnu Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja saatis vastavalt TsMS § 663 lg-le 5 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu põhjendused
  7. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 13

(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014 657 lg 1 p 2, § 659, § 667 lg 2, et vaidlustatud Pärnu Maakohtu kohtumäärus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normide rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus rahuldas avaldaja avalduse osaliselt ning lõpetas YY (lapse isa) ja XX (lapse ema) (üheskoos lapse vanemad) ühise hooldusõiguse laps WW (laps) osas osaliselt ja andis hooldusõiguse lapse igakordse elu- ja viibimiskoha ning haridusküsimustes osas üle avaldajale. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue määruse, millega jätab avaldaja avalduse selles osas rahuldamata.
  1. Maakohtu määrust ei ole sisuliselt vaidlustatud osas, millega kohus jättis rahuldamata lapse ema avalduse laps QQ suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamise nõudes seoses lapse igakordse elu- ja viibimiskoha, hariduse ja raviküsimustega, laps WW suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamise nõudes lapse raviküsimustega seoses ning menetluskulude jaotuse osas. Seega on maakohtu määrus nimetatud osas jõustunud. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
  2. Asjas vaieldakse selle üle, kas lapse vanematel peaks säilima ühine hooldusõigus laps WW igakordse elu- ja viibimiskoha määramisel ning haridusküsimuste üle otsustamisel või tuleks ühine hooldusõigus selle osas lõpetada ning üle anda lapse emale.
  3. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes eelnimetatud valdkondade osas ennatlikult lõpetanud ning lapse ema avaldus oleks tulnud rahuldamata jätta, kuna selle rahuldamine ei vasta lapse huvidele. Maakohtule saab ette heita nii asjaolude vale tuvastamist, tõendite ebaõiget hindamist kui ka hindamata jätmist, põhjendamiskohustuse rikkumist, diskretsiooni piiride ületamist ja materiaalõiguse väära kohaldamist. 85.

§ 123

lg 1 kohaselt teeb kohus lapsesse puutuvaid asju läbi vaadates esmajoones lapse huvidest lähtuva lahendi, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi.

§ 137

lg 3 kohaselt lähtub kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise korral hooldusõiguse ühele vanemale andmise otsustamisel eeskätt lapse huvidest, arvestades muu hulgas kummagi vanema vaimset ja majanduslikku valmisolekut last kasvatada, hingelist seotust lapsega ja senist pühendumist lapse eest hoolitsemisele ning lapse tulevasi elamistingimusi. TsMS § 477 lg 5 kohaselt ei ole kohus hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. 86. Ühise hooldusõiguse lõpetamine ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme kohus sekkub juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt näiteks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-159-15, p 28). Vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (

§-d 123 ja 137) (vt Riigikohtu lahend nr 2-16-5794/104, p 22.2). 87. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidluse all järgnevad asjaolud: - XX.XX.XXXX sündis XX ja YY kooselust poeg WW (I kd, tlk 11), - 01.03.2015 aastal lõppes lapse vanemate kooselu, lapsed jäid elama emaga senisesse elukohta Hiiumaal (I kd, tlk 1, 190), - 2017 septembrist töötab lapse isa Soomes (I kd, tlk 60, 190), - alates kooselu lõppemisest on laps elanud vahelduvalt ema ja isaga (I k, tlk 2) järgnevalt: 1 nädala kaupa (I kd, tlk 3); pärast lapse isa välisriiki tööle asumist 20 päeva kaupa (I kd, tlk 3), ka 18 päeva isaga ja 20 emaga (I kd, tlk 59) ja 3 nädala kaupa (I kd, tlk 49, III kd, tlk 18 pöördel), - alates 01.09.2016 õpib laps PPP (I kd, tlk 75, 162), - 2016/2017 õppeaastal õppis laps põhikooli riikliku õppekava järgi, kuid 14

(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014 individuaalse õppekava alusel (I kd, tlk 13), 14.09.2017 moodustas PPP Innove Rajaleidja Hiiumaa Nõustamiskomisjoni otsuse, millega soovitati lapsele õpet õpiraskustega õpilaste klassis kuni põhihariduse omandamiseni (I kd, tlk 16), alusel õpiraskustega õpilaste klassi koosseisus WW (I kd, tlk 158), laps õpib õpiraskustega õpilaste klassis (I kd, tlk 157, 158, 161); - alates 05.03.2018 määrati laps kooli pikapäevarühma (I kd, tlk 157).
  1. Maakohus põhjendas lapse elu- ja viibimiskoha määramisega seoses ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas emale üleandmist sellega, et laps on ise leidnud, et vahelduv elukoht on tüütu ning ta soovib ühte kodu, vahelduv elukoht ei ole lapse vaimse tervise huvides, lapse ema on vaimselt valmis last rohkem kasvatama, lapse isa ei mõista lapse käitumishäireid ning probleemid vanemate vahel on alates lapse isa Soome tööle minekust süvenenud.
  2. Ringkonnakohus nõustub lapse isaga selles, et maakohus on valesti järeldanud nagu oleks lapsele senine elukorraldus tüütu või oleks laps segaduses, kus on tema kodu.
  3. Asjas esitatud ja kogutud tõenditest nähtuvalt on:
(1)laps 07.06.2017 eestkosteasutusele 07.06.2017 avaldanud, et vaheldumisi nädala kaupa kummagi vanemaga elamine sobib, kuid soovib rohkem olla isaga (I kd, tlk 104); laps 15.06.2017 lastekaitsespetsialistile avaldanud, et näeb, et elab nii isa kui ema juures, kuid lisanud et on ka tüütu, tahab elada rohkem isa juures (I kd, tlk 105, 111-112); 20.11.2017 selgunud, et ema andis lapsele teada, et laps elab kooliperioodil ema juures ja suhtleb isaga nädalavahetuseti, isa andis teada, et laps võib kolm nädalat järjest isa juures olla, laps soovib selgust, kuidas asi on ja tahab isaga ka kolm nädalat koos olla (I kd, tlk 106, II kd, tlk 38);
(2)laps 20.03.2018 ärakuulamisel maakohtule selgitanud, et elab kummagi vanema juures 3 nädala kaupa, ta on sellega rahul ning tahab, et selline elu sama moodi edasi jääks, kuid tahab rohkem isa juures olla (I kd, tlk 49),
(3)laps talle määratud esindajale öelnud, et praegune elukorraldus meeldib talle väga ja ta soovib, et see oleks ka edaspidi nii, et ta elaks 3 nädalat ema juures ja 3 nädalat isa juures (I kd, tlk 94);
(4)laps 27.03.2018 lastekaitsespetsialistile vastanud, et talle meeldib isa juures rohkem, sooviks muuta seda, et saaks isaga rohkem olla, aga muidu meeldib praegune olukord, et laps on umbes 2 nädalat isaga ja 2 nädalat emaga, päris koduks peab ema kodu (I kd, tlk 108; II kd, tlk 41);
(5)lapse ema kohtule 14.03.2018 esitatud avalduses välja toonud, et laps tahaks elada kas vanematega vaheldumisi või ainult isaga (I kd, tlk 6);
(6)PPP psühholoognõustaja LL 25.06.2018 istungil tunnistanud, et talle teadaolevalt meeldib lapsele praegune elukorraldus, kuid laps sooviks, et ema ja isa elaks koos (II kd, tlk 58-59).
  1. Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et võimalik ei ole asuda seisukohale, et lapsele oleks praegune elukorraldus tüütu või esineks lapses segadus. Vahelduv elukoht on lapse jaoks tüütu tundunud perioodil, kui laps elas kummagi vanema juures 1 nädala kaupa. Ka on lapses esinenud segadus olnud ajutine ning tulenes lapse isa Soome tööleminekuga seoses vanematel tekkinud erimeelustest selle üle, milline peaks olema lapse edaspidine elukorraldus. Pikenenud vahelduva elukoha korraldusega 2 nädala ja lõpuks 3 nädala kaupa on laps selgelt rahul ning seda väljendanud ka ringkonnakohtule, kuigi eelistaks võimaluse korral elada isaga (III kd, tlk 18 pöördel, 19 pöördel).
  2. Lapse ema on avalduses väitnud, et alates sügisest 2017 muutus kahe vanema vahel varasem nädal-nädal süsteem ja kulgeb sügisest 20:20 päeva süsteemis (I kd, tlk 3). Eestkosteasutusele on lapse ema 08.02.2018 teada andnud, et laps läheb isa juurde 20 päevaks (II kd, tlk 40). Lastekaitsespetsialistile avaldas lapse isa 27.03.2018, et hetkel on elukorraldus 20 päeva isa juures, 20 päeva ema juures toimiv, mida lapse ema kinnitas, kuigi lisas, et laps võiks isa juures olla esimesel nädalal peale seda kui isa 15
(21)- Tsiviilasi nr 2-18-4014 Soomest tuleb, edasi nädalavahetusel, ka kooli päeval peale seda, kui lapsel on õpitud (II kd, tlk 41).
  1. Eeltoodu kinnitab, et lapse vanemad on siiski jõudnud lapse elukorralduse osas kokkuleppele, pikendades vahelduva elukoha ajaperioodi. Seega ei saa nõustuda ka selle maakohtu järeldusega, et lapse vanematel lapse elukorralduse osas kokkulepe puudus ning muutunud elukorraldus on lapse isa poolt peale surutud.
  2. Ringkonnakohus nõustub lapse isaga ka selles, et maakohus on, leides, et üks elukoht on lapse vaimse tervise huvides, tõendeid valesti hinnanud ja neist ebaõiged järeldused teinud.
  3. Psühhiaater LL 18.08.2016 hinnangust nähtuvalt on lapsega käidud enne kooliaasta algust nii psühhiaatri, logopeedi kui psühholoogi konsultatsioonil, kes hindasid lapse võimekust seoses eelseisva koolikohustusega ning tõendist nähtuvalt on laps häiritud survestamisest (I kd, tlk 159-160). Hinnangut lugedes ei ole võimalik järeldada seda, et isa last survestaks. Maakohtu järeldus selle kohta, et lapse käitumisprobleemid on tingitud lapse isa poolsest vahelduva elukoha pealesurumisest, on meelevaldne.
  4. PPP psühholoog-nõustaja LL, kelle juures laps käis nõustamisel esimesest klassist (01.09.2016) kuni 2018 aasta veebruarini, on 25.06.2018 istungil tunnistanud, et soovitas 2016/2017 õppeaastal lapse osas ühte kodu, lähtudes nn üldisest teadmisest, et lapse vaimse tervise, turvalisuse seisukohalt on oluline, et laps elab ühes kodus, kus on tema asjad, õppimine, voodi. Samas nentis psühholoog, et konkreetsele lapsele ei ole vaheldumisi kummagi vanema juures elamine midagi negatiivset kaasa toonud ja midagi ei ole välja tuua ka seoses lapse erivajadustega (II kd, tlk 58-59). Eelnevat arvesse võttes saab küll nõustuda selle maakohtu seisukohaga, et psühholoog on põhjendanud ühe kodu vajadust, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei saa asuda seisukohale, et psühholoogi soovitus on antud konkreetse lapse parimaid huve kaaludes. Asja materjalidest ei nähtu, et psühholoog oleks arvamuse andmisel arvestanud lapse soovi ja rahulolu oma elukorralduse osas ning tugevat hingelist seotust isaga või sisuliselt hinnanud, kuidas võib senise elukorralduse muutmine nn ühe kodu printsiibil eelnevat arvestades lapsele mõjuda. Psühholoog on kinnitanud, et tema hinnangul ei ole senine vahelduv elukorraldus lapsel negatiivset mõju avaldanud.
  5. Maakohtule saab ette heita ka tõendite hindamata jätmist. Nimelt nähtub eestkosteasutuselt saadud dokumentidest, et perelepitusteenuse spetsialist LL hinnangul võib konkreetse juhtumi puhul lapse sooviga mittearvestamine elukorralduse osas ning temalt harjumuspärase elukorralduse äravõtmisel kaasneda negatiivne mõju (II kd, tlk 43, 51). Kuivõrd asjas ei ole esitatud ühegi erialaspetsialisti hinnangut, millest nähtuks, et konkreetse lapse parimaid huve ja vaimset tervist arvesse võttes oleks temale sobilik elukorraldus üks kodu ja seda just nimelt ema juures, ei ole võimalik maakohtu eeltoodud järeldusega nõustuda.
  6. Ringkonnakohus nõustub ka selle määruskaebuse väitega, et maakohus on jätnud arvestamata lapse ema käitumist ja suhtumist puudutavad asjaolud ning põhjendamata, milliste tõendite alusel kohus leidis, et lapse ema on võrreldes lapse isaga vaimselt valmis last rohkem kasvatama.
  7. Maakohus on tähelepanuta jätnud ega pole hinnanud tõendeid selle kohta, et lapse sõnul on ema teda löönud (II kd, tlk 41) ning erinevalt lapse isast ei tegele lapse ema lapse õpetamisega ega aita teda selles, vaid on selle delegeerinud oma emale ning ainult küsib üle, kas lapsel on õpitud (I kd, tlk 49). Maakohus ei ole ka arvesse võtnud, et 28.05.2018 istungil avaldas lapse ema, et sellise lapsega õppima hakkamine, kui ta tuleb töölt, on täiesti välistatud (I kd, tlk 190). Laps on ema poolt esinenud vägivaldsust ning sisulises õpetamises isiklikult mitteosalemist kinnitanud ka ringkonnakohtule (III kd, tlk 18 16
(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014 pöördel, tlk 19 ja 19 pöördel). PPP psühholoog-nõustaja LL on 25.06.2018 istungil tunnistanud, et on mõlemat vanemat mh nõustanud seoses lapse toetamisega peres eesmärgiga kasvatada last enesekindlamaks, julgemaks ning otsustusvõimelisemaks (II kd, tlk 58).
  1. Asjas pole esitatud tõendeid selle kohta, et lapse isa ei soovi või pole võimeline hooldusõigust teostama ja last kasvatama, ei osale lapse elus, ei saa aru lapse õpiraskustest või esinenud käitumishäiretest, ei tegele lapsega, on lapse suhtes vägivaldne või talle muul viisil ohtlik või omab lapse huvidega vastuolus olevat suhtumist ja väärtushinnanguid või lapsele sobimatut elukohta. Lapse ema on 25.06.2018 istungil avaldanud, et tänu sellele, et lapse isa kolis ära, on temast saanud parem isa, kes tegeleb lastega ning et pärast lahkuminekut on laste isa saanud vanema kohustustega paremini hakkama (II kd, tlk 79). Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda selle maakohtu järeldusega, et lapse ema on võrreldes lapse isaga last vaimselt valmis rohkem kasvatama.
  2. Asja materjalidest nähtuvalt on küll õige see maakohtu järeldus, et lapse isal on alates vanemate lahkuminekust olnud mitu elukohta, kuid kuna puuduvad tõendeid selle kohta, et lapse isa elukoht oleks lapse jaoks sobimatute tingimustega, ei ole elukohtade vahetamise fakt iseenesest iseseisvaks aluseks lapse ema nõude rahuldamiseks.
  3. Lapse ema on elu- ja viibimiskoha osas hooldusõiguse talle üleandmise nõuet põhistanud mh lapse õpiraskustest tingitud hariduslike erivajadustega ning sooviga võimaldada lapsele kindel rutiin ja stabiilsus. Sealjuures on tähelepanuväärne, et 25.06.2018 istungil kirjeldas lapse ema lapse võimalikku elukorraldust selliselt, et päeval võib laps isaga suhelda, kuid õhtul tuleb koju, kus sööme, peseme ja ta magaks oma voodis, oleks oma asjade seas (II kd, tlk 79). Millisel moel oleks selline elukorraldus stabiilsem ning lapse õpiraskusi senisest paremini leevendav, arvestades, et lapsel on koduseid ülesandeid õppida aidanud lapse ema poolne vanaema, isa ja pikapäeva rühma õpetaja, kuid lapse ema ise mitte (I kd, tlk 49, 184, III kd, tlk 19), maakohus hinnanud ei ole. Seega saab maakohtuga nõustuda küll selles, et laps on hariduslike erivajadustega, kuid kuna lapse ema ei ole suutnud põhistada, et lapse parimates huvides on üks kodu ja seda just ema juures, puudub maakohtu lõppjäreldusega nõustumiseks alus.
  4. Maakohus põhjendas lapse haridusküsimuste otsustamisega seoses ühise hooldusõiguse lõpetamist ja selles osas emale üleandmist sellega, et lapsel on erivajadused, mida isa ei mõista, vanemad ei esita lapsele ühetaolisi nõudmisi, lapse õpiedukus kannatab isa juures elades, isal puudub välisriigis töötamise tõttu koolivälisel ajal iga 20 päeva möödumisel 20 päeva järjestikku võimalus lapse õppetööga tegelemiseks.
  5. Ringkonnakohus nõustub selle määruskaebuse väitega, et maakohus on teinud vale järelduse, nagu ei mõistaks lapse isa lapse erivajadusi.
  6. Maakohtus 25.06.2018 toimunud istungiprotokollist nähtub küll tõesti, et esialgu on lapse isa arvanud, et lapsel pole erivajadusi, edasi selgub aga, et lapse isa on erivajaduste mõistet sisustanud füüsilise puudena ning lõpuks möönnud, et võib olla valesti aru saanud ning ka vaimsed vajakajäämised on siiski erivajadused. Lapse isa on kinnitanud, et tal pole etteheiteid, et laps käib väikeklassis ning laps vajab individuaalset lähenemist, kuna ta ei jõua järgi ning on aeglasem kui teised (II kd, tlk 55-57). Seda, et lapse isa oleks vaidluse alla seadnud lapse määramise õpiraskustega õpilaste klassi või mõne selle otsuse aluseks olnud dokumentides esitatud järeldused lapse kohta, asjas esitatud tõendid ei näita. Tõenditest nähtuvalt on lapse isa lapse senise õppekorraldusega olnud nõus. Ka on lapse isa 22.11.2017 lastekaitsespetsialistile 17
(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014 kinnitanud, et vanaema juures õppimine peab säilima (II kd, tlk 39), samuti nõustunud lapse pikapäeva rühma määramisega alates 05.03.2018 (II kd, tlk 31). PPP tugiteenuste juht MM on 25.06.2018 istungil tunnistanud, et kumbki vanem ei ole protestinud lapse õppevormi vastu (II kd, tlk 63).
  1. Alates 05.03.2018 määrati laps mõlema vanema teadmisel ja nõusolekul kooli pikapäevarühma (I kd, tlk 157), eesmärgiga hakata iseseisvalt vastutama ja koduseid töid tegema (II kd, tlk 62-63). PPP psühholoog-nõustaja LL hinnangul on lapse eest liiga palju ära tehtud, teda hellitatud ja ka koolis käimahakkamisel püütakse tema eest õppimist palju ära teha (II kd, tlk 60), vanemaid on mh nõustatud eesmärgiga kasvada last enesekindlamaks, julgemaks ning otsustusvõimelisemaks, laps on tema hinnangul vaimselt arengult normaalne ja hakanud võtma vastutust oma õppimise eest (II kd, tlk 58-59). Klassijuhataja RR on 25.06.2018 istungil tunnistanud, et laps on suuteline pikapäevarühmas õppima ja iseseisvalt ülesandeid täitma (II kd, tlk 65), lapse õpitulemused on nii head nagu nad praegu on, tänu sellele, et ta õpib riikliku õppekava järgi kohaldatud individuaalse õppekava järgi õpiraskustega õpilaste klassis (II kd, tlk 67). Kooli tugiteenuste juht MM sõnul pole ta pidanud last väga palju aitama, vaid ütlema ainult, et laps alustaks iseseisvat tööd ning last ei ole vaja abistada, vaid pigem kontrollida (II kd, tlk 62-63). Asja materjalidest nähtuvalt on lapse isa kooli ning psühholoogi arvamusega kogu aeg nõustunud ning lapse õppetegevusel lähtunud sellest, et laps käiks pikapäevarühmas, sest õpib seal oma asjad iseseisvalt, kodus teeb ära need, mis on tegemata, mis on tehtud, kontrollib isa üle (I kd, tlk 55). Laps on 26.11.2018 ärakuulamisel ringkonnakohtule selgitanud, et ema on lubanud tal pikapäevarühmas käia kuni kella 3-ni, siis tuleb lapsel minna vanaema juurde, kuid laps ei jõua 1 tunniga kõike ära õppida (III kd, tlk 19 ja 19 pöördel). PPP kokkuvõttest lapse õppimisest 2081/2019 õ-a kohta selgub aga, et laps käib pikapäevarühmas siis, kui elab isaga, ema juures elades õpib laps peale tunde vanaema juures. Pikapäevarühmas suudab laps enamus kodustest ülesannetest täita vajades õpetaja suunamist ja kontrolli (III kr, tlk 40). Eeltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohtu hinnangul nõustuda selle maakohtu seisukohaga, et lapse isa ei mõista lapse erivajadusi.
  2. Ringkonnakohus nõustub ka selle määruskaebuse väitega, et kohus on jätnud tõendid kogumis hindamata ning teinud vale järelduse selle kohta, et lapse õpiedukus kannatab isa juures elades. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjas esitatud tõendid midagi sellist järeldada ei võimalda.
  3. Last alates esimese klassi teisest veerandist õppimisel aidanud emapoolne vanaema HH on 28.05.2018 istungil tunnistanud, et õpetas last tähti kirjutama ja lugema ning õpetamine on toimunud kokkuleppel lapse isaga, kes on vanaema selle eest ka tunnustanud. Alates ajast, kui lapse isa Soome läks, on laps nädalatel, kui isa on kodus, jäänud isa hoolde ning ühel korral olid 3 nädala inglise keele õppetükkide sõnad kirjutamata, samuti läheb tagasi lugemise ja arvutamise oskus (I kd, tlk 183-185). Maakohus tegi sellest absoluutjärelduse, kuid jättis arvesse võtmata, et vanaema väidet lapse õpiedukuse langemise kohta ajal, mil laps elab isaga, lapse kooli personal ei kinnita. Vastupidi, klassijuhataja RR on 25.06.2018 istungil tunnistanud, et lapse tunnistus oli hea ja praeguse õppekorraldusega tuleb ta toime (II kd, tlk 64), ta ei ole täheldanud erinevusi lapse õppetegevuses ja lapse ettevalmistuses olenevalt sellest, kumma vanemaga laps on, eesti keele õpetajalt ei ole infot, et lapsel oleks isa juurest tulles lugemisoskuses taandarengut (II kd, tlk 66).
  4. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna alust asuda maakohtuga ühele seisukohale ka määruskaebusmenetluses esitatud tõendid.
  5. Lapse ema poolt edastatud PPP kokkuvõttest lapse õppimise kohta 2018/2019 18
(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014 õ-a nähtub, et kodused ülesanded on lapsel matemaatikas alati korrektselt tehtud, õppevahendid kaasas ja korras, eesti keeles samuti hästi tehtud (III kd, tlk 40).Tõendist ei tulene, et oleks erisusi perioodil, kui laps elab isa juures. Ka 29.11.2018 e-kooli väljavõttest (III kd, tlk 37-39) ei nähtu, et lapse õpitulemused erineksid oluliselt ja oleksid kehvemad perioodil, kui laps elab isaga. Lapse isa on ringkonnakohtule avaldanud perioodid, mil laps viibis kummagi vanema juures (III kd, tlk 45 pöördel), mida lapse ema ei ole vaidlustanud. Tõendeid kogumis hinnates nähtub, et kehvemaid õpitulemusi on saanud laps nii ajal, mil on elanud ema juures ja õppinud vanaemaga kui ka siis, kui on elanud isaga. Lapse isa poolt esitatud päeviku väljavõttest nähtuvalt on lapsel ema juures elades tegemata jäänud inglise keele kodutöö (III kd, tlk 48).
  1. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuse esitajaga ka selles, et maakohus on rikkunud põhjendamiskohustust ning diskretsioon pole jälgitav osas, milles maakohus leidis, et vanematel on lapsele erinevad nõudmised.
  2. Nõustuda tuleb ka selle määruskaebuse väitega, et maakohus on vääralt järeldanud, et lapse isa töötamine välisriigis on ühise hooldusõiguse teostamist takistav.
  3. Maakohus on õigesti leidnud, et lapse vanemate omavahelised suhted ei ole kõige paremad. Samas nähtub asja materjalidest, et vaatamata sellele ning lapse isa Soome tööle minekule, on lapse vanemad suutnud ühise hooldusõiguse teostamisega üldjoontes toime tulla nii, et küsimusi, mis oleksid jäänud lahendamata, ei esine. Lapse esindaja ei ole välja toonud, et vanematel oleks lahendamatuid hooldusõiguslikke küsimusi (I kd, tlk 94). Eestkosteasutus on avaldanud, et vanemad osalevad ühiselt haridust puudutavates toimingutes, on käinud koos ümarlaudadel, mõlemal vanemal on kontakt klassijuhatajaga ja tugipersonaliga, lapse isa on käinud ka lapse koolitundi vaatlemas, mõlemad vanemad on teostanud võrdselt hooldusõigust tervise ja hariduse küsimustes (I kd, tlk 109-110). Lapse klassijuhataja RR on kinnitanud, et lapse isa on tundnud huvi poja õppimise ja käitumise vastu, osalenud lastevanemate koosolekutel, arenguvestlustel, tihe suhtlus toimub telefoni teel, isa on osalenud oma soovil ka lapse klassitunnis (I kd, tlk 75). Seega ei võimalda tõendid asuda maakohtuga samale seisukohale, et isa töötamine välisriigis takistab ühise hooldusõiguse teostamist.
  4. Maakohtule on ette heidetav põhjendamiskohustuse rikkumine ka osas, milles kohus leidis, et lapse emale tuleks hooldusõigus haridusküsimustes üle anda põhjusel, et lapse isal puudub välisriigis töötamise tõttu koolivälisel ajal iga 20 päeva möödumisel 20 päeva järjestikku võimalus lapse õppetööga tegelemiseks. Nii ei selgu vaidlustatud määrusest, miks on kohus vanemate puhul lähtunud erinevatest standarditest ja miks on lapse isa puhul ühise hooldusõiguse säilitamiseks nõutav, et ta osaleks järjepidevalt lapse õppetöös, samal ajal kui lapse ema lapsega ise ei õpi, on sellise lapsega pidanud seda võimatuks ning oma kohustuse (

§ 124lg 1) selles osas lapse vanaemale delegeerinud.

  1. Ringkonnakohus ei nõustu selle määruskaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud ettekirjutusega saatma laste ema kohustuslikus korras lepitusmenetlusse. Lastekaitsespetsialistile on lapse ema 21.06.2018 avaldanud, et tal ei ole vaja leppida, ta soovib isa oma elust ära kustutada, ta ei näe, et oleks midagi kokku leppida (II kd, tlk 43, 49-50). 28.05.2018 peetud istungil on lapse ema avaldanud, et ei soovi lepitusmenetlust (I kd, tlk 167) ning 25.06.2018 istungil põhjendanud seda sellega, et on olnud perevägivalla ohver ja kedagi ei tohi koos nõustada vägivaldsega, ka on kumbki vanem saanud nõustamist 3 aastat LL-lt, millest peaks piisama (II kd, tlk 77).
  2. On küll õige see määruskaebuse väide, et TsMS § 561 lg 1 kohaselt peab kohus last puudutavas menetluses igas menetlusstaadiumis asjaosaliste tähelepanu juhtima ka võimalusele kasutada perenõustaja abi, kuid kohtul ei ole TsMS § 561 lg 1 teises lauses 19

(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014 sätestatu kohaselt kohustust suunata lapse vanemaid perenõustaja juurde, kui üks või mõlemad vanemad selleks valmis ei ole. Samuti ei anna

§ 134

lg 3 kohtule õigust teha vanemale ettekirjutust ning määrata kohustuslikus korras lepitusmenetluse läbimist. Ringkonnakohus on seisukohal, et

§ 134

lg 3 mõtte kohaselt saaks kohus teha küll vanemale ettekirjutusi, kuid seda vaid lapse, mitte tema enese suhtes kohustavalt. Kohus saab TsMS § 561 lg 1 kaudu teha vanemale üksnes ettepaneku osaleda vajalikuks peetavas teraapias või nõustamises ning TsMS § 561 lg 2 alusel menetluse selleks ajaks peatada.

  1. Nõustuda saab selle määruskaebuse väitega, et maakohus rikkus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 5 jättes määruse resolutsioonis selgelt märkimata, millises osas laste ema avaldus rahuldamata jääb.
  2. Maakohtule ei ole ette heidetav tõendite kogumata jätmise seoses sellega, kas lapsel on diagnoositud käitumishäireid ja aktiivsus-tähelepanuhäire. Asja materjalidest nähtuvalt on lapse käitumisprobleeme kurtnud nii lapse ema kui koolipersonal, laps on nõustamisel käinud psühholoogi juures, psühhiaatri 2016 aastal antud hinnangu kohaselt on lapsel tähelepanu ja keskendumisraskused. Ringkonnakohus juhib vanemate tähelepanu sellele, et neil on alati võimalik lähtuda lapse parimatest huvidest, lasta teostada vajalikuks peetavad uuringud ja saada vajalikku nõustamist.
  3. Kuivõrd lapse isa määruskaebuse rahuldatakse, ei vasta ringkonnakohus muudele määruskaebuses esitatud väidetele menetlusökonoomilistel põhjustel.
  4. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, et asjas esitatud ja kogutud tõendite pinnalt ei ole võimalik vanemate ühist hooldusõigust lapse elu- ja viibimiskoha ning haridusküsimuste osas lõpetada ja lapse emale üle anda. Lapse isa osaleb lapse kasvatamises ning hoolib lapsest, lapse isa töötab ning omab sissetulekut. Lapse elutingimused isa juures ei ole talle mittesobivad. Lapsel on tugev hingeline side oma isaga. Laps on selgelt väljendanud rahulolu senise vahelduva elukorraldusega, mis võimaldab tal elada kummagi vanemaga, kuigi on väljendanud, et võimaluse korral sooviks elada isaga. Laps on rahul, et saab õppida nii vanaema kui isaga, aga ka pikapäevarühmas. Lapse õpitulemused ei ole isaga elades oluliselt kehvemad võrreldes nendega, mis on saavutatud vanaemaga õppides. Seega ei vasta ühise hooldusõiguse lõpetamine eelnimetatud valdkondades lapse parimatele huvidele. Taotluste lahendamine
  5. Ringkonnakohus jätab rahuldamata lapse isa taotluse määruskaebuse läbivaatamiseks kohtuistungil. TsMS § 667 lg 3
  6. lause kohaselt lahendatakse määruskaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Käesoleval juhul ei ole asja istungile määramine vajalik, kuna ringkonnakohtul on lõpplahend võimalik teha asja materjalide põhjal.
  7. Ringkonnakohus rahuldab nii avaldaja 03.12.2018 kui määruskaebuse esitaja 06.12.2018 poolt esitatud taotlused tõendite juurde võtmiseks ning võtab tõenditena TsMS § 238 lg 1 alusel vastu kõik eelnimetatud tähtpäevadel esitatud menetlusdokumentide lisaks olevad tõendid. Menetluskulude jaotus
  8. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Muud määruskaebusmenetluses kantud menetluskulud jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, kuna see on vaidluse asjaolusid arvestades õiglane. 20

(21)Tsiviilasi nr 2-18-4014 Kaebeõigus
  1. Määrus ei ole edasikaevatav resolutsiooni punktide 1,5 ja 6 osas. Muus osas võib määrusele tulenevalt TsMS § 696 lg 3
  2. lausest tulenevalt määruskaebuse esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates.
  3. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
  4. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm kohtunik 21
(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.