KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Marget Henriksen Kohtujurist Kaia Hälvin Otsuse tegemise aeg ja koht 05.03.2019, Tallinn Tsiviilasja nu

§ 8lg 2 näeb ette, et täielik teovõime on 18-aastaseks saanud isikul (täisealisel).

Alla 18aastasel isikul (alaealisel) ja isikul, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu kestvalt ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida, on piiratud teovõime. Täisealise isiku piiratud teovõime mõjutab isiku tehingute kehtivust üksnes ulatuses, milles ta ei suuda oma tegudest aru saada või neid juhtida.

§ 8

lg 3 sätestab, et kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Isiku teovõimet saab hinnata tema poolt tehingu tegemise aja seisuga, sealhulgas tagasiulatuvalt. Kuigi Harju Maakohtu 10.10.2016 määrusega määrati kostjale eestkostja alates antud määruse tegemise ajast ning vaidlusalused laenulepingud sõlmiti varem, saab kohus käesolevas menetluses tagasiulatuvalt hinnata, kas kostja oli laenulepingute sõlmimise ning laenutaotluste esitamise ajal teovõimeline ja sai aru oma tegude tagajärgedest.

§ 11

lg 1 sätestab, et piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Vaidlus puudub selle üle, et kostja seaduslik esindaja ei ole laenulepinguid pärast nende sõlmimist heaks kiitnud.

§ 84lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Eeltoodust tuleneb, et kui laenuleping on tühine, ei saa kostja vastu esitada laenulepingust tulenevaid nõudeid, sealhulgas laenu põhiosa tasumise ja viivise nõudeid. Ühtlasi sätestas VÕS § 4032 lg 1 kuni 21.03.2016 kehtinud redaktsioonis, et krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hilisemas seaduses on see põhimõte sätestatud §-s

1. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja muuhulgas enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediiti lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Kohtu hinnangul ei ole laenuandja kostjaga laenulepingu sõlmimisel piisavalt järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kogunud või hinnanud andmeid, mis oleksid võinud laenuandjas tekitada kahtlusi kostja teovõimes ning võimekuses laenu tagasi maksta. VÕS § 4034 lg 1 p 2 järgi on krediidiandja kohustatud hindama tarbija krediidivõimelisust. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et enne laenulepingu 22.03.2016 sõlmimist on kostja edastanud enda konto väljavõtte perioodi 01.09.2015 - 31.03.2016 kohta ja täitnud laenutaotluse. Laenutaotluse järgi oli kostja sissetulekuks FIE tegevusest 800 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et kostja pea ainuke sissetulek oli xxx ja –toetus, mis nähtus eelpool nimetatud konto väljavõttest. Väljavõttest nähtub veel ka 11.09.2015 ülekanne xxx OÜ-lt selgitusega augusti tasu summas 381,70 eurot, 05.02.2016 ülekanne xxx AS-lt selgitusega jaanuar 2016 summas 96,40 eurot ning 04.03.2016 ülekanne xxx AS-lt selgitusega veebruar 2016 summas 365,62 eurot. Riigikohus on sedastanud lahendis nr 2-14-21710, et kostjal I oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Hageja 29.01.2019 seisukohast nähtub, et administraator süsteem rahuldas laenutaotluse lähtudes arvutustehtest. Krediidiandja pidanuks seega andmeid kontrollima ja seadma kahtluse alla FIE ettevõtlusest tulu teenimise ning tuvastama piisava sissetuleku puudumise, lähtudes kostja konto väljavõttest. Kohtu hinnangul ei saa asjas kogutud tõenditest järeldada, et laenuandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 5 Enne laenulepingu 20.08.2015 sõlmimist on kostja edastanud enda konto väljavõtte perioodi 01.02.2015 - 21.08.2015 kohta ja täitnud laenutaotluse. Laenutaotluse järgi oli kostja sissetulekuks töötasu 600 eurot/kuus AS-lt xxx ja pension 300 eurot/kuus. Konto väljavõttelt aga nähtub vaid üks makse, mida võib pidada töötasuks, so 12.08.2015 ülekanne xxx OÜ-lt selgitusega juuli tasu summas 107,97 eurot. Töötasu maksmist AS-lt xxx ei nähtu. Kohus nõustub kostjaga, et tegelikkuses oli kostja pea ainsaks sissetulekuks xxx ja –toetus. Riigikohus on sedastanud lahendis nr 2-14-21710, et kostjal I oli VÕS § 14 lg 1 teise lause järgi kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja hageja võis krediidiandjana sellest lähtuda. Samas ei tähenda see, et krediidiandjal ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kohustust esitatud andmeid kontrollida ja vajadusel lasta täpsustada. Hageja 29.01.2019 seisukohast nähtub, et administraator süsteem rahuldas laenutaotluse lähtudes arvutustehtest. Krediidiandja pidanuks seega andmeid kontrollima ja seadma kahtluse alla kostja tegeliku sissetuleku suuruse ja allika. Kohtu hinnangul ei saa asjas kogutud tõenditest järeldada, et laenuandja oleks järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja esitas kohtule ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti nr xxx (II köide tl 27-30), ekspertiis viidi läbi 27.10.
2. Ekspertiisiaktis leidis xxx xxx, et kostjal esineb raske xxx – mis piirab tema võimet oma käitumisest xxx. Ekspertiisiakti nr xxx kohaselt esines kostjal xxx – xxx. Ta on ettearvamatu ja enda ning kaaskodanike julgeolekut ning tervist ohustava käitumisega, haiguskriitika puudumisega, mis piirab tema võimet oma käitumisest adekvaatselt aru saada või seda õigesti juhtida. Ekspertiis viidi läbi 10.09.
3. Eesti Töötukassa 02.10.2017 otsusega puudus kostjal töövõime. Eelviidatud kostja seisundit kajastavaid tõendeid kogumis hinnates leiab kohus, et kostja ei olnud laenulepingute sõlmimise ajal 22.03.2016 ja 20.08.2015 ega pärast seda

§ 8

lg 2 mõttes täielikult teovõimeline ja ta ei olnud oma haigusliku seisundi tõttu võimeline oma tegudest, sealhulgas laenulepingute sõlmimisest täielikult aru saama. Kostjal oli raskekujuline haigus. Kuigi kostja ei viibinud haiglaravil ajal, mil ta laenulepingud sõlmis ning laenutaotlused esitas, viibis ta ravil enne ja pärast neid toiminguid. Kostja ei olnud laenulepingu sõlmimise ajal ning enne ja pärast seda võimeline adekvaatselt hindama, kuidas oma eluga toime tulla, mis nähtub kohtu hinnangul nii ravilugudest kui ka kostja suhtes läbi viidud ekspertiisist. Kostja igakuiste sissetulekute või kohustuste suurust ei hinnanud ka laenuandja, kes võttis endale kostjaga lepingute sõlmimisel riski, mida oleks võinud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmisel vältida. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et hageja õiguseellase ja kostja vahel sõlmitud laenulepingud on tühised. Tühise tehingu täitmist ei saa hageja kostjalt nõuda, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus tegi otsuse hageja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta hageja kanda. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et kostjal esineksid rahaliselt hinnatavad menetluskulud, mistõttu kohus menetluskulude rahalist suurust käesolevas lahendis kindlaks ei määra. /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik 6