) § 132 lg 1² kohaldamine on vastuolus põhiseadusega, kuna ei arvesta võlgniku eluasemekulusid, ei taga võlgnikule sissetulekut tema inimväärse äraelamiseks ning seaduse sätte, mille järgi sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri, on vastuolus põhiseadusega kuna toimetulekupiiri nõue on meelevaldselt või formaalselt võetud sotsiaalhoolekande seadusest, arvestamata sotsiaalhoolekande seaduse nõudeid. Avaldaja palus kaebuses täituri töövõimetoetuste arestimise aktid tühistada ning peatada aktide kehtivus kuni kaebust lahendava otsuse jõustumiseni. 3. 13.03.2018 otsusega jättis täitur avaldaja kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei selgu kaebusest, millise seadusega täituri koostatud akt avaldaja arvates vastuolus on. Täitur leidis, et ei saa hinnata seaduse sätete kooskõla põhiseadusega. Täitur eeldas, et võlgnik pidas täituri akti vastuolus olevaks
-i sätetega.
lg 12 tuleneb, et kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20%
Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri. Täituri 04.02.2018 koostatud akti alusel on arestitud võlgniku töövõimetoetus 20% ulatuses ehk seadusega lubatud ulatuses. Muud vara võlgnik ei oma. Täitemenetluse kestel on võlgnikule garanteeritud
-i alusel arestimisele mittekuuluv summa, millest võlgnikul tuleb ära elada. Muid soodustusi või erandeid, näiteks eluaseme kuludega arvestamiseks jne, ei ole seadusega ette nähtud. Akti tühistamise nõude rahuldamata jätmise tõttu ei pidanud täitur vajalikuks ka akti täitmise peatamist. 2
Kohtule esitatud kaebuse põhjenduste kohaselt on kohtutäituril
Täitur oli kohustatud arvestama avaldaja esitatud asjaoludega ja põhjendama arestimise määra suurust. Täitur ei ole seda aga teinud ning tegi formaalse otsuse arestita maksimaalse määra järgi 20% avaldaja sissetulekust. Avaldaja leiab, et selline otsus on õigusvastane. Avaldaja leidis, et
lg 1² kohaldamine on vastuolus põhiseadusega, kuna ei arvesta avaldaja eluasemekulusid ega taga avaldajale inimväärseks äraelamiseks vajalikku sissetulekut. Seaduse säte, mille kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri, on vastuolus põhiseadusega, kuna toimetulekupiir 140 eurot on meelevaldselt võetud sotsiaalhoolekande seadusest (SHS), arvestamata sama seaduse nõudeid ja erisusi. Arestimise aktide täitmine ja
lg 1² kohaldamine piirab olulisel määral avaldaja võimalusi inimväärseks äraelamiseks. PUUDUTATUD ISIKUTE SEISUKOHAD
MS) § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda. Määruse põhjenduste kohaselt sai kohus kontrollida vaid kaevatava otsuse seaduslikkust, mistõttu tuli kohtul lähtuda selle otsuse tegemise aluseks olnud võlgniku kaebusest ning käesolevas avalduses esitatud nõudest. Maakohus leidis, et täituri otsuse õiguspärasusele hinnangu andmisel sai anda õigusliku hinnangu, kas täituri tegevus oli kaebuses vaidlustatud ulatuses ja täiturile esitatud kaebuse menetlemise ajal õiguspärane või mitte. Täituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise ajaks olid vastu võetud ja 10.06.2018 jõustunud
muudatused, millega muudeti sissetuleku arestimise tingimusi. Seaduse muudatuse eesmärk selle seletuskirja kohaselt oli õigusselguse suurendamine.
lg 12 lubab alates 10.06.2018 täituril arestida võlgniku alampalga (ja sellest väiksema) suurusega sissetulekust kuni 20% kuus, kui võlgniku muust varast ei piisa võlausaldaja nõuete rahuldamiseks. Seejuures tuleb kõigepealt lahutada alampalgast maha arvestuslik elatusmiinimum ja alles seejärel saab leida 20%, mis võib võlgnikult ära võtta. Arvestuslik elatusmiinimum on 2017. a kohta oli Statistikaameti poolt arvutatuna 207 eurot 23 senti. Nii on võlgnik jätkuvalt sunnitud panustama võlausaldaja nõuete rahuldamisse, kuid tema panustamise määr oli kuni 10.06.2018 kehtinud õigusega võrreldes oluliselt väiksem ja 3
alusel arestimisele mittekuuluv summa, millest võlgnikul tuli ära elada. Ülalpeetavaid võlgnikul ei ole. Muid soodustusi või erandeid, nt eluaseme kuludega arvestamiseks, ei olnud täituri otsuse tegemisel ajal kehtinud seadusega ettenähtud. Kohtu hinnangul ei olnud täitur 04.02.2018 töövõimetoetuse arestimise aktide koostamisel ületanud diskretsioonipiire. Täituril oli õigus arestida kuni 20%
Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus avaldaja kaebuse täituri 13.03.2018 otsuse peale täiteasjades nr 031/2009/795 ja nr 031/2009/1982 rahuldamata. Kohus ei tühistanud täituri 13.03.2018 otsust ega 04.02.2018 koostatud arestimisakte. Kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse tunnistada
Maakohtu hinnangul ei olnud avaldaja märkinud, millise põhiseaduse sättega on
Kohus leidis, et kaebuse lahendamise hetkel puudub alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, kuna avaldaja tõstatatud küsimus on alates 10.06.2018 täitemenetluse seadustikus uuesti ja võlgnike huve rohkem arvestavamalt reguleeritud ning
MÄÄRUSKAEBUS 8. 12.07.2018 esitas avaldaja maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega avaldaja kaebus rahuldada. Menetluskulud palus avaldaja jätta täituri kanda. Avaldaja kordas määruskaebuses ka taotlust jätta kohaldamata 20.03.2018 kehtinud
Kaebuse põhjenduste kohaselt rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme.
lg 2 kohaselt vaatab kohus kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi hagita menetluses kaebuse esitamisest alates 15 päeva jooksul. Avaldaja esitas maakohtule kaebuse 23.03.2018 ja kõrvaldas selle puudused 20.04.2018. Seega pidi maakohus
Maakohus tegi määruse aga alles 26.06.2018. Sellega rikkus maakohus kohtumenetluse norme. On oluline ka asjaolu, et maakohus tegi alles 10.04.2018 määruse, millega jättis avaldaja kaebuse käiguta. Avaldaja leiab, et eelmärgituga rikkus maakohus avaldaja põhiõigust kohtu menetlusele 15 päeva jooksul. Samuti rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 5 lg 3, § 436 lg 7 ning § 477 lg-d 5 ja 7), kui põhjendas avaldaja taotluse tunnistada
lg 1² põhiseadusega vastuolus olevaks rahuldamata jätmist sellega, et võlgnik ei ole märkinud, millise põhiseaduse sättega on
Avaldaja esitas kohtule kaebuse 23.03.2018, mil see
-i sätte ei kehtinud. Avaldaja väitis maakohtule esitatud kaebuses, et täituri otsus on õigusvastane, kuna täitur ei ole arestimise aktide tegemisel ja
lg 1² kohaldamisel arvestanud võlgniku asjaoludega ega ole põhjendanud arestimise määra suurust. Maakohus ei ole vaidlustatud määruses märkinud ega põhjendanud, milliste konkreetsete asjaolude alusel peab avaldaja töövõimetoetus olema arestitud just maksimaalse määra (20%) järgi. Samuti ei nähtu maakohtu määrusest, miks kohus ei nõustunud võlgniku põhjendustega vähendada määra. Ka sellega on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme. Võlgnik jääb ka kõikide maakohtule esitatud kaebuses märgitud seisukohtade juurde ning palub määruskaebuse lahendamisel nendest lähtuda. MENETLUSE EDASINE KÄIK
Seda eelkõige põhjusel, et säte ei arvesta avaldaja eluasemekulusid ega taga talle inimväärseks äraelamiseks vajalikku sissetulekut. Maakohus on põhjendanud
lg 12 põhiseaduspärasuse sisulist kontrollimata jätmist esiteks sellega, et avaldaja on jätnud märkimata, millise põhiseaduse sättega on
Teiseks on maakohus leidnud, et kaebuse lahendamise hetkel puudus alus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, kuna avaldaja poolt tõstatatud küsimus on alates 10.06.2018 täitemenetluse seadustikus uuesti ja võlgnike huve rohkem arvestavamalt reguleeritud (ning
Kolleegium maakohtu viidatud põhjendustega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb need põhjendused vaidlustatud määrusest välja jätta ning asendada need järgnevate põhjendustega. 14. Avaldaja on määruskaebuses põhjendatult märkinud, et kohus peab kohaldama seadust ise ning kohus ei ole seejuures seotud menetlusosalise poolt antud õiguslike hinnangutega (TsMS § 436 lg 7; § 438 lg 1 ja § 477 lg 1). Asja lahendamisel peab kohus kohtu ette toodud asjaolude põhjal kontrollima ka iga asjassepuutuva sätte põhiseaduspärasust (vt ka PS § 152). 5
lg 1² enne 10.06.2018 kehtinud redaktsioon on kolleegiumi hinnangul asjassepuutuv säte, kuna täitur on vaidlusaluste 04.02.2018 töövõimetustoetuse arestimise aktide koostamisel sellest lähtunud. Juhul kui
lg 1² oleks põhiseadusele mittevastav, ei oleks täituril olnud alust arestida kuni 20%
lg-s 1 nimetatud sissetulekust (s.o ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurus või vastav osa nädala või päeva sissetulekust) ning täituri 13.03.2018 otsus tuleks tühistada. 14.2. Kolleegiumi hinnangul võiks
lg 1² asjassepuutuv redaktsioon avaldaja poolt esitatud argumentide põhjal olla vastuolus eelkõige PS §-st 10 tulenevate sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtetega. Isiku vara arestimist puudutavate regulatsioonide puhul võib üldisemalt tõusetuda ka küsimus nende võimalikust vastuolust PS §-ga 32. 14.3. Kolleegiumi hinnangul ei olnud
Kuigi
lg 1² alates 10.06.2018 kehtiv redaktsioon on võlgniku suhtes soodsam, tagades arvestusliku elatusmiinimumi jäämise võlgnikule, ei saa sellest kolleegiumi hinnangul veel järeldada, et enne kehtinud regulatsioon ei olnud põhiseadusega kooskõlas. Kuigi täitemenetlus ei tohi võlgniku huve ebaproportsionaalselt kahjustada, toimub selline menetlus eelkõige ikkagi sissenõudja huvides ning ringkonnakohtu hinnangul on seadusandjal täitemenetluse erinevate osaliste huve (mis on sageli vastandlikud) puudutavate õiguspoliitiliste otsustuste tegemisel lai kaalutulusruum. Toimetulekupiiri kehtestamisel lähtutakse minimaalsetest tarbimiskuludest toidule, riietusele ja jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks (SHS § 131 lg 3). Seega peaks toimetulekupiiris saadav sissetulek tagama inimesele minimaalsed rahalised vahendid esmavajaduste rahuldamiseks tarvilike tarbimiskulutuste tegemiseks. Tuleb ka arvestada, et
lg 1² rakendamise eelduseks on see, et sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele. Ka
lg 1 p-st 61 ja lg-st 2 tulenevalt saab võlgniku töövõimetustoetusele sissenõude pöörata üldse üksnes juhul, kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Seega on seadusandja normi loomisel kaalunud sissenõudja ja võlgniku huvisid ning andnud täiturile arestimisel seaduses piiritletud kaalutulusõiguse. Lisaks annab
võlgnikule õiguse taotleda kohtult täitemenetluse peatamist või täitmise pikendamist või ajatatamist, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. 15. Maakohtu määruse põhjendustest ei jääb ebaselgeks, millisel hetkel kehtinud
Vaidlustatud määrus on selles osas nõuetekohaselt põhjendamata (TsMS § 465 lg 2 p 8; § 478 lg 1). Ringkonnakohus 6
lg 1² redaktsioonist, mis kehtis vaidlusaluste töövõimetustoetuse arestimise aktide koostamisel 04.02.
lg 2 esimese lause järgi vaatab kohus kaebuse kohtutäituri otsuse peale läbi hagita menetluses kaebuse esitamisest alates 15 päeva jooksul. Avaldaja on määruskaebuses iseenesest õigesti märkinud, et maakohus ei ole praegusel juhul nimetatud tähtaega järginud, kuid see minetus ei anna kolleegiumi hinnangul alust vaidlustatud määruse tühistamiseks. TsMS § 2 järgi peab kohus lahendama tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kolleegium märgib, et
lg-s 2 sätestatud tähtaeg on seletatav eelkõige täitemenetluse tõhusa korralduse huvidega. Kaebuse lahendamise viibimisest tingitud võlgniku põhiõiguste rikkumist kolleegium ei tähelda. Samuti märgib ringkonnakohus, et
lg 2 esimesest lausest tulenevat tähtaega ei ole kohtutel suure töökoormuse tõttu võimalik praktikas sageli järgida. 16.2. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole põhjendatud avaldaja väide, nagu ei oleks täitur arestimise aktide tegemisel ja
lg 1² kohaldamisel arvestanud võlgniku asjaoludega ega ole põhjendanud arestimise määra suurust. 13.03.2018 täituri otsuses põhjendustest järelduvalt olid
lg 1² kohaldamise eeldused täidetud, st sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei olnud viinud nõude täielikule rahuldamisele. Täituri tuvastatu kohaselt võlgnikul muud vara ei ole. Avaldaja ei ole menetluses ka vastupidist väitnud. Täitur on 13.03.2018 otsuse samuti märkinud, et täitemenetluse kestel on võlgnikule garanteeritud
-i alusel arestimisele mittekuuluv summa, millest võlgnikul tuleb ära elada. Võlgniku maakohtule esitatud kaebusest ei selgu, milliste faktiliste asjaoludega oleks täitur pidanud arestimisel veel arvestama. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et täitemenetlustes täidetavate nõuete täielikuks rahuldamiseks piisanuks avaldaja töövõimetustoetuse arestimisest väiksemas ulatuses. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.