← Eesti

2-18-5316/23

Obsah (8)§ 657§ 392§ 351§ 435§ 438§ 656§ 658§ 173

Tsiviilasi nr: 2-18-5316 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 19.03.2019, Tallinn Tsi

) § 231 lg-te 2 ja 4 alusel tuvastatuks. 14. Toimiku materjalidest nähtuvalt sõlmisid NN ja võlgnik 30.03.2017 korteriomandite võlaõigusliku müügilepingu. Lepingu koostas ja tõestas Tallinna notar Ragne Tehveri asendaja Kersti Paeveer. 3

(8)Tsiviilasi nr: 2-18-5316
  1. Kuigi NN ja võlgnik sõlmisid lepingu vabatahtlikult ja poolte vahel kokkulepitud tingimustel, selgitas maakohus, et lepinguvabaduse põhimõte ei ole absoluutne, kuna lepingust tulenevate õiguste teostamisel ja ka kohustuste täitmisel tuleb silmas pidada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja VÕS §
  2. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ja lg 2 kohaselt ei ole õiguse teostamine lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ja sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
  3. Maakohtu hinnangul tegi NN tehingu sisuliselt iseendaga. NN võlgniku juhatuse liikmena müügilepingus sätestatud kohustusi ei täitnud. Maakohus nõustus kostjaga 2, et müügilepingu rikkumise toimumise riisikot kandis NN ise. Kohtu ette ei toodud asjaolusid, millest nähtuks, mis põhjusel NN võlgniku juhatuse liikmena ei tasunud ostuhinda ega käinud notaris kinnistute asjaõiguslepinguid sõlmimas. Maakohus leidis, et NN oli oma õigusi kuritarvitanud ja käitus võlgniku suhtes halvas usus ning tekitas sellise tegevusega võlgnikule kahju. Seega oli NN kaotanud müügilepingust tuleneva nõudeõiguse võlgniku vastu, millest tulenevalt ei saanud ta ka vastavat nõuet hagejale loovutada, kuna loovutamise eelduseks on nõude olemasolu. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
  4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada, alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Hageja palus jätta menetluskulud kostjate kanda.
  5. Maakohtu otsus on vastuoluline, üllatav ning põhjendamata.
  6. Maakohus tõlgendas ja kohaldas vääralt materiaalõiguse normi ning jõudis seetõttu ebaõigele järeldusele, et NN käitus võlgnikuga lepingut sõlmides halvas usus ja kuritarvitas oma õigusi. Maakohtu poolt väljatoodud asjaolud ei ole kehtiva õiguse kohaselt piisavad selleks, et asuda seisukohale, et NN on kaotanud igasugused müügilepingust tulenevad nõudeõigused võlgniku vastu.
  7. Maakohus leidis, et leping on tühine, kuna NN kuritarvitas oma õigusi, käitus võlgniku suhtes halvas usus ja tekitas võlgnikule kahju. Maakohus ei arvestanud asjaoluga, et hea usu põhimõtte rikkumine ei too kaasa tehingu tühisust.
  8. Tsiviilasja õige ja seadusliku lahendamise seisukohalt ei omanud tähtsust maakohtu järeldus, et NN sõlmis tehingu sisuliselt iseendaga ning et müügilepingu rikkumise toimumise riisikot kandis NN ise. AÕS § 6 lg 2 sätestab selgelt, et juriidilise isiku vara ega juriidiline isik ei saa kuuluda teistele isikutele.
  9. Ka viited NN poolt kahju tekitamisele võlgnikule ei ole asjakohased, kuna kahju tekitamise korral saab võlgnik kahju hüvitamise nõudega teha tasaarvestuse, mitte ei kaota võlausaldaja nõudeõigust hea usu põhimõtte väidetava vastasuse tõttu. Samas ei ole menetlusosalised esitanud maakohtule asjaolusid ega tõendeid, millest tulenevalt oleks kohus saanud asuda seisukohale, et NN poolt on reaalselt tekitatud võlgnikule kahju ja mis on tekitatud kahju suuruseks. 4
(8)Tsiviilasi nr: 2-18-5316
  1. Poolte vahelisse eraõiguslikku lepingusse võib kohus sekkuda eelkõige tarbija seadusega tagatud õiguste ja huvide kaitseks või juhul, kui poolte vahelised kokkulepped on vastuolus seaduse imperatiivsete normidega, avaliku korra või heade kommetega, rikuks isiku põhiõigusi või oleks vastuolus hea usu põhimõttega. Menetlusosalised ei esitanud kohtule asjaolusid ega tõendeid, millest tulenevalt oleks kohus saanud asuda seisukohale, et leping vastaks nimetatud tingimustele. Tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava lepinguga, samuti ei ole lepingu pde 3.1, 3.4, 4.4 ja 4.5 osas tegemist erakordsete ja kokkuleppevabadust kuritarvitavate tingimustega.
  2. Põhjendamatu ja väär on maakohtu poolne lepingust tulenevate erinevate nõuete ühine käsitlemine. Maakohus oleks pidanud eraldiseisvalt analüüsima erinevatest müügilepingu punktidest tulenevate nõuete vastavust hea usu põhimõttele. Lepingut ei ole tühistatud, sellest ei ole taganetud ega selle kehtivust vaidlustatud mitte ühegi menetlusosalise poolt, mistõttu leidis maakohus ekslikult, et NN poolseid rahalisi nõudeid võlgniku vastu üleüldse ei eksisteeri.
  3. Viivise summa suurust piiravate VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 kohaselt juhul, kui tasumisele kuuluv viivis on ebamõistlikult suur, siis võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda kohtult selle vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit, kuid kohus ei saa jätta viivist täielikult välja mõistmata. Seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Menetlusosalised ei esitanud maakohtule faktilisi asjaolusid ega tõendeid, millest tulenevalt oleks maakohus saanud vähendada müügilepingu p-dest 4.4 ja 4.5 tulenevat asjaõiguslepingu sõlmimisega viivitamisel tekkinud NN leppetrahvi nõuet võlgniku vastu ega leppetrahvi tasumisega viivitamisel tekkinud müügilepingu p-st 4.5 tulenevat viivise nõuet. Vastus apellatsioonkaebusele
  4. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
  5. Kolleegium, ära kuulanud kohtuistungil pooled ja tutvunud tsiviilasja toimikus olevate materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada seoses menetlusõiguse normide olulise rikkumisega ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega ja saata tsiviilasi uueks menetlemiseks maakohtule (

§ 657lg 1 p 3).

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõiguse norme määral, mis toob kaasa otsuse tühistamise. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada alternatiivse taotluse osas. 28.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks.

§ 351

lg-st 1 tulenevalt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt 5

(8)Tsiviilasi nr: 2-18-5316 ei ole maakohus eelmenetluse käigus selgitanud välja poolte faktilisi ja õiguslikke väiteid ega selgitanud pooltele asjaolude esiletoomise ja tõendamisega seonduvat. Kohtuotsuse saab

§ 435

lg 1 järgi langetada pärast seda, kui asja on arutatud ammendavalt ja asi on lahendi tegemiseks valmis. Asi on otsuse tegemiseks valmis siis, kui kohus saab

§ 438

lg 1 kohaselt hinnata asjas kogutud tõendeid ning otsustada, millised asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb kohaldada ehk lahendatava küsimuse õiguslikult õigesti kvalifitseerida ning teha järelduse, kas hagi kuulub rahuldamisele. Praegusel juhul ei ole maakohus viinud läbi nõuetekohast sisulist eelmenetlust ning on jätnud täitmata selgitamiskohustuse, mis võis kaasa tuua ebaõige ja üllatusliku otsuse. Samuti on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust.

  1. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud järgnevad asjaolud, mida ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustatud:  12.12.2017 kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti;  04.01.2018 esitas hageja nõudeavalduse, milles kohaselt oli hagejal seisuga 12.12.2017 nõue võlgniku vastu summas 1 661 640 eurot;  13.03.2018 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlesid kostjad hageja nõudele täies ulatuses vastu;  Hageja nõue tulenes 30.03.2017 NN kui müüja ja võlgniku kui ostja vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud korteriomandite võlaõiguslikust müügilepingust ja eelmärke kinnistamise avaldusest, mille kohaselt võlgnik kohustus ostma ning NN kohustus müüma Tallinnas ÜÜÜ asuva korteriomandi (registriosa nr ÜÜÜÜÜÜ) ja KKK asuva korteriomandi (registriosa nr KKKKKKKK) kokku hinnaga 392 000 eurot.  Asjaõiguslepingut müügilepingu poolte vahel sõlmitud ei ole.  27.04.2017 loovutas NN lepingust ning eelmärke kinnistamise avaldusest tulenevad nõuded hagejale.
  2. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuses, et hagejal ei ole õigus nõuda lepingu täitmist, kuna talle nõudeõiguse loovutanud NN oli tehingut tehes käitunud hea usu põhimõttega vastuolus ja eesmärgiga tekitada võlgnikule kahju, mistõttu oli ta kaotanud müügilepingust tuleneva nõudeõiguse võlgniku vastu.
  3. Ebaõige on apellandi väide, et maakohus tuvastas lepingu tühisuse. Kostjad on küll esitanud vastuses hagile väite, et NN-l ja võlgnikul ei olnud tegelikult soovi sõlmida müügilepingut ja sõlmitud lepingu eesmärgiks oli tekitada fiktiivne nõue võlgniku vastu, kuid maakohus neid väiteid hinnanud ei ole. TsÜS § 89 lg 1 järgi näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad ja lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Kolleegium leiab, et eelnevalt toodud kostjate vastuväidete puhul oleks maakohus pidanud esmalt hindama seda, kas leping on kehtiv, sest ainult kehtivast tehingust tulenev nõudeõigus võib olla TsÜS § 138 lg 2 ja VÕS § 6 lg 2 järgi lõppenud. 6

(8)Tsiviilasi nr: 2-18-5316
  1. Tehingu tühisuse peab kohus tuvastama olenemata sellest, kas pooled on sellele selgesõnaliselt tuginenud, kuid kohtu järeldused ei tohi tulla pooltele üllatusena. Seetõttu tuleb kohtul, kui on alust arvata, et tegemist võib olla tühise tehinguga, pooltega arutada asjaolusid, mis võivad olla aluseks sellise järelduse tegemisele. Maakohus eeltoodut pooltega arutanud ei ole. Samuti pole arutatud seda, kas tehinguga võis olla varjatud mõnda teist tehingut, näiteks võis selleks olla tehing eesmärgiga saavutada tekitatud nõude kaudu võlgniku pankrotimenetluses oluline mõju pankrotimenetluse üle. Tehingu tühisuse kohta esitatud väidete hindamata jätmine on kolleegiumi arvates oluline menetlusnormide rikkumine.
  2. Samuti on maakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, tuvastades, et NN oli kaotanud tehingust tuleneva nõudeõiguse. Maakohtu järeldus põhines asjaolul, et NN, kes esindas ka ostjat, tegi tehingu sisuliselt iseendaga ja tema mõjusfääris oli ostuhinna tasumine ja asjaõiguslepingu sõlmimine. Õige on hageja apellatsioonkaebuse väide, et maakohtu poolt väljatoodud asjaolud ei ole kehtiva õiguse kohaselt piisavad selleks, et asuda seisukohale, et NN on kaotanud igasugused müügilepingust tulenevad nõudeõigused võlgniku vastu. Seega pole maakohtu järeldus piisavalt põhjendatud.
  3. TsÜS § 138 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning lg 2 kohaselt ei ole õiguste teostamine lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. VÕS § 6 lg 1 kohaselt võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt ning lg 2 järgi võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-41-07 p-s 27 selgitanud, et tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09 tehtud otsuse p-s 11 Riigikohus selgitas, et hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju.
  4. Kolleegiumi arvates ainuüksi sellest, et müüja oli samal ajal ka ostja juhatuse liige ja osanik ning tema mõjusfääris oli lepingu täitmine, ei saa järeldada, et NN müüjana on kaotanud lepingust tuleneva nõudeõiguse. Sellist tehingut ei saa iseenesest pidada vastuolus olevaks ühiskonna moraalistandarditele. Müüja nõudeõiguse kaotamine võib aga sellise tehingu puhul näiteks tuleneda sellest, et müüjal ei olnudki kavatsust või võimalust lepingus toodud tingimustel asjaõiguslepingut sõlmida, tehingu eesmärk oli tekitada ostjale lepingu rikkumisest tulenevate viiviste ja leppetrahvidega kahju, müüja teadis lepingut sõlmides, et ostjal puudub raha ostuhinna tasumiseks ja muud sarnased asjaolud. Maakohus selliste asjaolude esitamise vajadust kostjatele ei selgitanud ega palunud neil eelmenetluses oma väiteid täpsustada.
  5. Puuduliku eelmenetluse tõttu ei ole ringkonnakohtul võimalik asja ise sisuliselt lahendada, sest apellatsiooniastmes esmakordsel asja lahendamiseks oluliste faktiliste asjaolude kogumi olulises ulatuses tuvastamisel või ka selle puudumise tuvastamisel 7
(8)Tsiviilasi nr: 2-18-5316 rikutaks kassatsioonimenetluse eripära arvestades poolte õigust kohtuotsuse peale faktiliste asjaolude tuvastamise ja tõendite hindamise osas edasi kaevata. Eeltoodu põhjal tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks lahendamiseks eelmenetluse staadiumis (

§ 656lg 2 viimane lause).

37. Kuivõrd asi saadetakse maakohtule tervikuna uueks läbivaatamiseks, ei pea ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuses sisalduvaid etteheiteid, mis puudutavad tõendite väidetavat ebaõiget või puudulikku hindamist ning faktiliste asjaolude ebaõiget tuvastamist.

§ 658

lg 2 järgi on asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud üksnes ringkonnakohtu otsuse seisukohad materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi tõlgendamisel ja kohaldamisel. 38. Menetluskulude jaotuse määrab

§ 173lg 3 teise lause alusel maakohus sõltuvalt asja uue lahendamise tulemustest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar . /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.