RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-18-5670 Määruse kuupäev Tartu, 24. aprill 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampu

) § 11 lg-st 1 ja sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) §-st

1. Tahtevastaselt psühhiaatriahaiglasse paigutamisel on peamiseks kriteeriumiks isikule ravi osutamine. Puudutatud isiku raviarsti kinnitusel on suurimaks probleemiks asjaolu, et puudutatud isik ei teadvusta enda ravi vajadust ning ei soovi vabatahtlikult ravimeid võtta. Seetõttu vajab puudutatud isik kontrollitud keskkonda, kus on tagatud kohustuslik ravimite võtmine. Tahtevastast ravi osutatakse üksnes psühhiaatriahaiglas. Puudutatud isik on küll viibinud kontrollitud keskkonnas Kodijärve Kodus, kuid tema ohtlik käitumine on taastunud ning ta on sattunud korduvalt psühhiaatriakliinikusse.
2. Viru Maakohtu määratud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi teinud psühhiaater Olev Toomla leidis, et kuna hoolimata ravist püsib puudutatud isikul paranoiline luul ja ohtlikkus teistele inimestele, siis vajab ta oma tervisliku seisundi tõttu kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja pikendamist (soovitav kuni üks aasta) koos vabaduse võtmisega.
3. Viru Maakohus tegi
4. mail 2018 määruse, millega paigutas puudutatud isiku kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse) ning lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut 2

§ 11lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 533 lg 1 p-le

1. Maakohus ei pidanud vajalikuks puudutatud isiku isiklikku ärakuulamist, viidates TsMS § 5391 lg-le 2 ja asjaolule, et Tartu Maakohus kuulas puudutatud isiku ära
2. märtsil 2018 tsiviilasjas nr 2-18-
3. Maakohus viitas psühhiaater O. Toomla ja puudutatud isiku esindaja arvamustele ning leidis, et puudutatud isiku tervis ei võimalda tal avaldada selget tahet temaga ravilepingu sõlmimiseks. Puudutatud isikul esinevad rasked psüühilised häired, mis piiravad tema võimet oma tegusid juhtida ning tingivad ohu talle endale. Muu ravi ja jälgimine peale statsionaarse ei ole praegu võimalik, kuna puudutatud isik ei teadvusta ravi vajadust. Arvestades asjaolu, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta ettearvamatu käitumise tõttu iseenda ja ümbritsevate elu, tervist ja julgeolekut, leidis maakohus, et kohtumäärus tuleb tunnistada TsMS § 541 lg 4 järgi täitmisele kuuluvaks teatavakstegemisega puudutatud isikule.
4. SA Viljandi Haigla esitas
5. mail 2018 Viru Maakohtule taotluse, milles palus teha maakohtu määruses vigade parandus ja asendada sõna „psühhiaatriakliinik“ sõnadega „kinnine psühhiaatriline hooldusasutus, kohtumääruse alusel“. SA Viljandi Haigla märkis, et avalduses on palutud paigutada puudutatud isik kinnisesse hooldusasutusse, mitte kinnisesse raviasutusse.
6. Viru Maakohus tegi
7. mail 2018 määruse, millega parandas
8. mai
9. a määruse resolutsiooni p 1 ja asendas sõnad „Paigutada E. K kinnisesse haiglasse (psühhiaatriahaiglasse)“ sõnadega „Paigutada E. K kinnisesse asutusse (kinnine psühhiaatriline hooldusasutus)“. Muus osas jättis maakohus
10. mai
11. a määruse muutmata. Maakohus viitas TsMS § 447 lg-tele 2 ja 3 ning § 661 lg-le 2 ja leidis, et tegemist on ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta otsuse sisu.
12. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus tühistada Viru Maakohtu
13. mai
14. a määrus ja jätta menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.
15. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
16. juuni
17. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse, tühistas Viru Maakohtu
18. mai
19. a määruse ja saatis SA Viljandi Haigla taotlusena sõnastatud määruskaebuse maakohtule läbivaatamiseks. Menetluskulud jättis ringkonnakohus Eesti Vabariigi kanda. Ringkonnakohus leidis, et asjaolu, kas isik tuleb paigutada tahtevastasele psühhiaatrilisele ravile või hooldusele psühhiaatriahaiglasse või hooldusasutusse, ei ole käsitatav ilmselge ebatäpsusena, mis ei mõjuta kohtulahendi sisu. SA Viljandi Haigla
20. mai
21. a taotlust oleks tulnud käsitada määruskaebusena maakohtu
22. mai
23. a määruse peale. Ringkonnakohus leidis, et maakohus valis taotluse lahendamiseks menetluslikult vale viisi ning ei põhjendanud selle rahuldamist. Määruskaebuse uuel lahendamisel tuleb maakohtul välja selgitada, kas puudutatud isik tuleb paigutada kinnisesse psühhiaatriahaiglasse või kinnisesse hoolekandeasutusse.
24. Viru Maakohus saatis
25. augustil 2018 psühhiaater O. Toomlale ja avaldajale kohtunõude, milles palus neil kohtule teatada, kas puudutatud isik tuleb paigutada kinnisesse psühhiaatriahaiglasse või kinnisesse hoolekandeasutusse. Avaldaja vastas, et puudutatud isik tuleks paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse. Psühhiaater O. Toomla leidis, et soovitatav on ravi alustada kinnises psühhiaatriahaiglas ja optimaalse ravikuuri saavutamise järel jätkata ravi kinnises hoolekandeasutuses. Puudutatud isiku esindaja pidas põhjendatuks Viru Maakohtu
26. mai
27. a määrust. 3

§ 11lg 1) või kinnisesse hoolekandeasutusse (SHS § 105 lg 1). Ts

MS § 533 lg-st 1 tulenevalt on isik võimalik kinnisesse asutusse paigutada üksnes avalduse alusel. Praegusel juhul on avaldus esitatud SHS § 105 lg 1 alusel, kuna avaldaja on

1. mai
2. a menetlusdokumendis märkinud, et puudutatud isik vajab ööpäevaringset erihooldusteenust. Ka vastuses kohtunõudele on avaldaja leidnud, et puudutatud isik tuleks paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse. Kuna avaldaja taotles isiku paigutamist kinnisesse hoolekandeasutusse, ei saanud maakohus paigutada teda psühhiaatriahaiglasse. Maakohus lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sh tahtevastast ravimite manustamist. Ringkonnakohus pidas vajalikuks täiendada maakohtu määrust selliselt, et tahtest olenematu psühhiaatriline ravi toimub meditsiiniliselt näidustatud ravimite ja ravivõtetega (sh antipsühhootikumidega). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Puudutatud isik esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a määruse ja jätta jõusse maakohtu
6. septembri
7. a määruse. Ühtlasi palus puudutatud isik anda endale menetlusabi ja vabastada end määruskaebuse esitamisel kautsjoni tasumise kohustusest. Määruskaebuse kohaselt nõustub puudutatud isik ringkonnakohtuga selles, et vaidlustatud ei ole seda, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on täidetud. Asja keskne vaidlusküsimus on see, millisesse kinnisesse asutusse puudutatud isik tuleb paigutada. Puudutatud isik ei nõustu ringkonnakohtuga selles, et avaldaja on avalduses taotlenud paigutamist hoolekandeasutusse SHS alusel. Avaldaja on avalduses märkinud, et võttes aluseks

ja puudutatud isiku tervisliku seisundi, tuleb ta paigutada kinnisesse hooldusasutusse tahtevastasele ravile. Seega on avaldaja lähtunud oma taotluses korraga nii

-st kui ka SHS-st. Seega on maakohus põhjendatult lahendanud avalduse

alusel. Isiku paigutamist psühhiaatriahaiglasse ei 4

. Tahtevastast ravi on võimalik rakendada üksnes

alusel kinnisesse asutusse paigutamise korral. SHS ei võimalda isiku kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamise korral kohaldada tema suhtes tahtest olenematut ravi.

1. Riigikohus vabastas
2. novembri
3. a määrusega puudutatud isiku määruskaebuse esitamisel kautsjoni tasumisest hilisema hüvitamiskohustuseta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 691 p 5, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 695 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu
5. mai
6. a määruse osas, millega puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse), ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega paigutas puudutatud isiku hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele. Tühistatud osas tuleb jätta jõusse maakohtu
7. mai
8. a määrus. Muus osas tuleb ringkonnakohtu
9. oktoobri
10. a määrus jätta muutmata. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
11. Riigikohtule esitatud määruskaebuses vaidlustab puudutatud isik ringkonnakohtu määruse kinnisesse asutusse paigutamise kohta. Määruskaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 543 redaktsiooni esimese lause kohaselt võib kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale esitada määruskaebuse mh isik, kelle suhtes on abinõu rakendatud. Kinnisesse asutusse paigutatud isiku õigus esitada määruskaebus ka maakohtu määruse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale tuleneb TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest (vt Riigikohtu
12. märtsi
13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-15, p 10). Kolleegium märgib, et praeguse lahendi tegemise ajaks on möödunud puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise tähtaeg, mis maakohtu
14. mai
15. a määruse kohaselt kestis kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui
16. märtsini 2019, ja mida ringkonnakohus vaidlustatud määrusega ei muutnud. Tulenevalt määruskaebuse esitamise ajal kehtinud TsMS § 543 redaktsiooni teisest lausest võib isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Ka pärast kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist saab kõrgema astme kohus tuvastada kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi et avaldust ei saa enam uuesti lahendada (vt Riigikohtu
17. veebruari
18. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 19). Eelnevast tulenevalt ei takista kinnisesse asutusse paigutamise tähtaja möödumine puudutatud isiku määruskaebuse lahendamist.
19. Kolleegium ei nõustu puudutatud isiku määruskaebuses esitatud väitega, et avaldaja ei taotlenud puudutatud isiku paigutamist hoolekandeasutusse. Viru Maakohtule esitatud avalduses palus avaldaja paigutada puudutatud isik kinnisesse hooldusasutusse tahtevastasele ravile (tl 4). Viru Maakohtu
20. augusti
21. a kohtunõudele, milles maakohus palus avaldajal täpsustada, kas puudutatud isik tuleb paigutada kinnisesse psühhiaatriahaiglasse või kinnisesse hoolekandeasutusse, vastas avaldaja, et puudutatud isik tuleks paigutada kinnisesse hoolekandeasutusse (tl 90). Seega järeldas 5

§ 11

lg-s 1 sätestatud eeldused isiku paigutamiseks tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta ravile haigla psühhiaatriaosakonda on sarnased. Erinev on nende asutuste ja seal osutatavate teenuste iseloom. Hoolekandeasutus on SHS § 4 p 2 kohaselt sotsiaalteenust osutav asutus. SHS § 105 lg 1 alusel paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama. SHS § 100 lg 1 järgi on ööpäevaringne erihooldusteenus täisealise isiku ööpäevaringne hooldamine ja arendamine koos majutuse ja toitlustamisega, et tagada teenust saava täisealise isiku iseseisva toimetuleku säilimine ja suurenemine ning turvaline elukeskkond teenuseosutaja territooriumil. Seevastu

§ 11

lg 1 alusel võetakse isik haigla psühhiaatriaosakonda vältimatu psühhiaatrilise abi korras. Psühhiaatriline abi hõlmab

§ 2

p 2 järgi psüühikahäirete diagnostikat, psüühikahäirega isiku ravi ja taastusabi ning psüühikahäireid ennetavat tegevust.

§ 6

lg 2 järgi annavad psühhiaatrilist abi sellekohase tegevusloaga raviasutused, arstid ja muud spetsialistid. Psühhiaatrilise abi osutamine on seega tervishoiuteenus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 tähenduses. Eelnevast järeldub, et psüühikahäirega isik paigutatakse psühhiaatriahaiglasse ravi eesmärgiga (vt ka Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-07, p 17; psühhiaatriahaigla ja hoolekandeasutuse eristamise kohta vt ka Riigikohtu
3. märtsi
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06, p-d 16 ja 17). TsMS § 533 lg 1 p 1 järgi paigutatakse psüühiliselt haige isik tema tahteta või tahte vastaselt nii psühhiaatriahaiglasse kui ka hoolekandeasutusse isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse avalduse alusel. Seega on kinnisesse asutusse paigutamise menetluse algatamise eelduseks isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse vastav avaldus. Pärast menetluse algatamist kohaldub TsMS § 477 lg-st 5 tulenev üldine põhimõte, mille kohaselt ei ole kohus hagita asja läbivaatamisel seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti. Sellest tuleneb, et maakohus ei ole avalduse läbivaatamisel seotud avalduses esitatud taotlusega paigutada isik just kindlat liiki kinnisesse asutusse ning avalduse esitaja hinnanguga selle kohta, kas isik tuleb paigutada hoolekandeasutusse või psühhiaatriahaiglasse. Alles menetluse käigus, sh kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi põhjal võib kohus jõuda veendumusele, kas isikule on sobiv kinnine hoolekandeasutus või psühhiaatriahaigla, arvestades nende asutuste erinevat olemust ja eesmärke ning neis osutatavaid teenuseid.
5. Ringkonnakohtu määrus on materiaalõigusega vastuolus osas, milles ringkonnakohus paigutas puudutatud isiku SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele, kuid samal ajal jättis jõusse maakohtu määruse osas, millega maakohus lubas kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi, sh tahtevastast ravimite manustamist. 18.
6. Isiku tahtest olenematu psühhiaatriline ravi, sh tahtevastane ravimite manustamine on käsitatav tervishoiuteenusena, mille osutamist reguleerib võlaõigusseaduse (VÕS)
7. peatükk (vt Riigikohtu
8. veebruari
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p-d 53 ja 54). VÕS § 766 lg 3 esimese lause kohaselt võib üldjuhul osutada tervishoiuteenust üksnes patsiendi nõusolekul. VÕS § 766 lg 6 järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik. Seega peab tahtevastase ravi osutamise võimalus tulenema seadusest. 6

§ 3

lg 1 järgi vaba tahte alusel, st isiku soovil või teadval nõusolekul (vt otsuse p-d 36 ja 53). Kui VÕS § 766 lg 4 järgi saab piiratud teovõimega patsiendi asemel nõusoleku avaldada ka tema seaduslik esindaja, siis

§ 3

lg 2 teise lause järgi ei saa esindaja esindatava asemel avaldada tahet psühhiaatrilise abi osutamiseks. Seega on psühhiaatrilise ravi suhtes kehtestatud eriregulatsioon (otsuse p 53). Psüühikahäirega isiku ravi tema enda teadva nõusolekuta on

§ 3

lg 3 järgi lubatud ainult

§-des 11 ja 17 sätestatud juhtudel (vt otsuse p-d 36 ja 53). Ka vältimatut psühhiaatrilist abi saab psüühikahäirega isik

§ 10

lg 2 järgi vaba tahte avalduse alusel, välja arvatud

§ 11

lg-s 1 sätestatud juhtudel.

§ 11

näeb ette tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmise tingimused,

§ 17

reguleerib psühhiaatrilist sundravi, st karistusseadustiku § 86 alusel määratud sundravi. Tegemist on VÕS § 766 lg-s 6 sätestatud juhtudega, mille järgi ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks vajalik (otsuse p 53; vt ka nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-09, p 15). 18.
3. Kolleegium märgib, et SHS-st ei tulene hoolekandeasutusele õigust osutada seal viibivale isikule tahtevastast ravi. SHS § 100 lg 2 p 4 järgi on ööpäevaringse erihooldusteenuse osutaja kohustatud lähtuvalt täisealise isiku vajadustest ja suunamisotsuses nimetatud teenuse saamise eesmärgist järgima tervishoiuteenuse osutaja poolt täisealisele isikule määratud raviskeemi. Seda kohustust saab täita üksnes meetoditega, mille kasutamisel isik ise vabatahtlikult ja teadlikult võtab talle määratud ravimeid. Sellele, et tahtest olenematut ravi osutatakse ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isikute suhtes üksnes haigla psühhiaatriaosakonnas, viitab ka

§ 11lg 5.

Viidatud sätte kohaselt teeb SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks otsuse kohaldada tahtest olenematut ravi kohtu loata kuni 48 tundi tahtest olenematu haiglaravi algusest haigla psühhiaatriaosakonna psühhiaater isiku psühhiaatriaosakonda saabumisel viivitamata pärast isiku arstlikku läbivaatust. Sellest tuleneb, et ka SHS § 105 alusel hoolekandeasutusse paigutatud isik tuleb tahtevastase ravi kohaldamiseks toimetada haigla psühhiaatriaosakonda tahtest olenematule haiglaravile, mitte kohaldada tema suhtes tahtevastast ravi hoolekandeasutuses. 18.4. Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium puudutatud isikuga selles, et ringkonnakohus ei saanud ühel ajal paigutada puudutatud isikut hoolekandeasutusse ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi. Kui kohtu hinnangul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning isik vajab tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, tuleb ta paigutada ravile haigla psühhiaatriaosakonda

§ 11lg 1 alusel.

Seega tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osas, millega puudutatud isik paigutati kinnisesse asutusse (psühhiaatriahaiglasse), ja tegi tühistatud osas uue määruse, millega paigutas puudutatud isiku hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele.

1. Kolleegium leiab, et tühistatud osas saab jätta jõusse Viru Maakohtu
2. mai
3. a määruse. Maakohus tuvastas nimetatud määruses, viidates mh psühhiaater O. Toomla arvamusele, et puudutatud isiku puhul on täidetud kinnisesse asutusse paigutamise eeldused ning muu ravi ja jälgimine peale statsionaarse ei ole võimalik, kuna puudutatud isik ei teadvusta ravi vajadust. Maakohus järeldas, et põhjendatud on pikendada tahtest olenematut ravi kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui üheks aastaks (vt maakohtu määruse lk 4). Seega oli maakohtu määruse resolutsioon, millega puudutatud isik paigutati psühhiaatriahaiglasse, kooskõlas määruse põhjendustega. Maakohus analüüsis sobivat kinnist asutust ka oma
4. septembri
5. a määruses ja leidis, et ekspert O. Toomla ekspertiisiaktis esitatud arvamust ja hilisemat täiendavat seisukohta arvestades ei olnud põhjendatud SA Viljandi Haigla määruskaebus, milles taotleti 7