← Eesti

1-19-47/35

Obsah (7)§ 1371§ 130§ 154§ 262§ 385§ 199§ 390

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuste esitajad Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakoh

§ 1371

lg 1 sätestab, et kahtlustatava, süüdistatava või prokuröri taotlusel võib eeluurimiskohtunik või kohus vahistatu nõusolekul asendada vahistamise kohustusega alluda KarS § 751 lg-s 1 sätestatud elektroonilisele valvele. Seega on elektrooniline valve tõkendina käsitatav teise tõkendi – vahistamise – asendajana. See tähendab, et elektroonilist valvet on võimalik kohaldada üksnes isikule, keda põhimõtteliselt oleks alust ka vahi all pidada.

  1. Ehkki M. Keis ja tema kaitsja taotlevad tõkendi vahistamine asendamist elektroonilise valvega, keskenduvad nad määruskaebustes põhiliselt püüule eitada vahistamisaluste olemasolu. Vahistamisalused
  2. M. Keis vahistati kohtueelses menetluses Viru Maakohtu
  3. septembri
  4. a määrusega. Vahistamisalusena nägi kohus ohtu, et M. Keis võib vabaduses toime panna uue vägivallakuriteo ja hakata kriminaalmenetlusest kõvale hoiduma. Mõlema vahistamisaluse esinemist jaatas kohus ka M. Keisi tõkendi pikendamise määruses
  5. novembril 2018 ning M. Keisi kohtu alla andmise määruses
  6. jaanuaril
  8. Ringkonnakohus leiab, et kohtud on põhjendatult hinnatud M. Keisi uue kuriteo riski tema vahi all hoidmiseks piisavalt suureks. M. Keisi süüdistatakse oma endise abikaasa M.K. tapmises, s.o tekkinud tüli käigus kägistas ta naise surnuks. M. Keisi selline arvatav käitumine näitab, et konfliktsituatsioonis võib ta tegutseda äärmiselt agressiivselt ja vägivaldselt ning tema teod võivad päädida raskete tagajärgedega. Seega tuleb süüdistatavas ohtu näha inimestele, nende elule ja tervisele, kes temaga kokku puutuvad ning kellega tal tekib riid. Maakohus leidis õigesti, et M. Keis võib ohustada iseäranis M.K. omakseid ja kannatanuga lähedastes suhetes olnud M.A. . Tähele tuleb panna, et M.K. le saigi saatuslikuks just suhe M.A. ga. M. Keis ise ei pea konflikti tekkimist M.K. lähedaste ja M.A. ga reaalseks, kuna M.K. on surnud. Selline argument ei ole veenev. M.K. surm ei välista 3

(5)tema lähedaste, sh M.A. ja M. Keisi kokkupuuteid. Menetletavat kuritegu ja kriminaalmenetluse läbiviimist arvestades on nimetatud isikute võimaliku lävimise korral tüliolukorra tekkimine aga pigem tõenäoline. Seega, kuigi M. Keisi ei ole varem kriminaalkorras karistatud, näitavad tema kuriteo raskus ja asjaolud küllaldast uue kuriteo toimepanemise riski.
  1. Ringkonnakohus näeb ohtu, et M. Keis võib vabaduses toime panna teiste inimeste tervist ja elu ohustavaid tegusid. Arvestades süüdistatava varasemat seaduskuulekat elukäiku ei pruugi taoline ohutõenäosus olla küll kõrge, kuid nagu käesoleva määruse eelmises punktis mainitud, sellist negatiivset prognoosi eitada ei saa. Kui on oht, et isik (kahtlustatav või süüdistatav) paneb toime mõrva (KarS § 114) või tapmise (KarS § 113), ei peagi uue kuriteo toimepanemise tõenäosus vahistamisaluse jaatamiseks olema samavõrd kõrge kui siis, mil kahtlustatav või süüdistatav vahistatakse nt uue varguse (§ 199) või kehalise väärkohtlemise (KarS § 121) toimepanemise riski tõttu. Ehk siis teisisõnu öelduna raskemate kuritegude toimepanemise ohu korral võib vahistamiseks piisata sellisest uue kuriteo toimepanemise tõenäosusest, mis kergemat liiki kuriteo toimepanemise ohu puhul vahistamiseks alust ei annaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. aprilli
  3. a määrus asjas nr 3-1-1-32-12, p 9.3).
  4. Maakohus jaatas ka ohtu, et M. Keis võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma. Vahistamismääruses ja vahistamise pikendamise määruses põhjendas kohus taolist ohtu sellega, et M. Keis asus arvatava kuriteo toimepanemise järgselt seda varjama, peites surnukeha ja püüdes võimalikku kahtlust kuriteo sooritamises suunata M.A. le. M. Keisi kohtu alla andmise määruses ja vaidlustatud kohtumääruses põhistas kohus kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu üksnes süüdistuses märgitud kuriteo raskusega. Ringkonnakohus nõustub M. Keisiga, et kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu vahistamisalusena ei ole kohtud veenvalt ära näidanud. Kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise oht ei saa vahistamisaluseks olla üksnes selle põhjendusega, et kahtlustust või süüdistust sisustav kuritegu on raske. Samuti peab kolleegium kaheldavaks, kas asjaolust, et M. Keis püüdis vahetult pärast talle süüksarvatavat kuritegu veeretada süüd M.A. le, saab järeldada tema edasist tegevust (või tegevusetust) eesmärgiga vältida enda suhtes menetluse läbiviimist. Tähele tuleb ka panna, et kahtlustatavana kinnipidamise järgselt toimunud ülekuulamisel tunnistas M. Keis kuriteo toimepanemist ja andis selle kohta üksikasjalikud ütlused.
  5. Küsimusel, kas M. Keisi puhul on kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise oht, ei ole aga määravat tähendust.

§ 130

lg-s 2 sätestatud vahistamisalused on alternatiivsed ehk siis isiku vahistamiseks ja vahi all pidamiseks piisab neist ühe esinemisest. M. Keisi vahistus on põhjendatud seetõttu, et välistada tema poolt uute kuritegude toimepanemine. Tõkendi asendamine

  1. Nagu märgitud, nägi maakohus M. Keisi vahistamisel ohtu, et ta võib hakata kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduma ja toime panna uue kuriteo. Elektroonilise valve kohaldamata jätmist põhistas Viru Maakohus aga üksnes asjaoluga, et kõnealuse soovitava tõkendiga ei ole võimalik välistada M. Keisi kuritegude jätkumist. Seda, et elektrooniline valve tagaks süüdistatava kohtusse ilmumise sama hästi kui vahistamine, kohus kahtluse alla ei seadnud.
  2. Kuivõrd esimese astme kohus põhjendas M. Keisi suhtes elektroonilise valve kohaldamata jätmist üksnes uute kuritegude toimepanemise ohuga ning ringkonnakohus erinevalt maakohtust kriminaalmenetlusest kõrvalehoidumise ohtu M. Keisi puhul ei näe, tuleb määruskaebemenetluses hinnata, kas elektrooniline valve oleks meetmena küllaldane, 4

(5)tagamaks süüdistatava seaduskuulekus.
  1. Maakohtuga nõustudes leiab kohtukolleegium, et arvestades M. Keisi uue kuriteo toimepanemise riski suurust (vt käesoleva määruse punktiid 13–14), ei oleks elektrooniline valve selle riski maandamiseks piisavalt tõhus meede. Kodustes tingimustes viibimisel säilib M. Keisil võimalus kontakteeruda laiema isikute ringiga kui vaid oma pereliikmed (sh M.K. lähedased ja M. A) ning välistatud ei ole ka otsese ja vahetu kontakti tekkimine. Konfliktsituatsiooni kujunemine võib aga päädida M. Keisi uue raske kuriteoga. M. Keisi koduseinte vahel kujunevaid olukordi ja süüdistatava käitumist elektroonilise valve kohaldamisega kontrollida ega vältida ei saa. Määruskaebuste väited ringkonnakohut vastupidisele seisukohale ei veena.
  2. M. Keis on määruskaebuses palunud ka kaaluda süüdistusakti tagastamist prokuratuurile. Ringkonnakohus kaebuse seda taotlust sisuliselt läbi vaadata ei saa. Süüdistusakti vastavus

§ 154

nõuetele on üheks kohtu alla andmise eelduseks

§ 262

lg 1 järgi.

§ 385

p-s 16 sätestatud edasikaebepiirang hõlmab maakohtu otsustusi, millega kontrollitakse kohtu alla andmise eelduste täidetust. Nii pole

§ 385

p-st 16 lähtudes vaidlustatavad otsustused, millega maakohus on kohtuliku eelmenetluse käigus sedastanud, et asja arutamine allub sellele kohtule, süüdistusakt vastab

§ 154

nõuetele ja puuduvad

§ 199

lg 1 p-des 2–6 ette nähtud kriminaalmenetluse lõpetamise alused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a määrus asjas nr 1-17-1205, p 20).
  3. Eeltoodud põhjustel ning juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu 18.

veebruari 2019. a määruse M. Keisi tõkendi asendamise küsimuses muutmata ning M. Keisi ja tema kaitsja määruskaebused rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.