← Eesti

1-14-6088/184

Obsah (6)§ 184§ 65§ 75§ 76§ 263§ 74

KOHTUMÄÄRUS Kohus Määruse kuupäev Kohtuasja number Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Määruskaebuse esitaja Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise viis Tartu Ringkonnakohus

) § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 392 lg 2 p 2 järgi (alates 1. jaanuarist 2015 on see tegu kvalifitseeritav

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi) ning talle mõisteti karistuseks üheksa aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati seda karistust Harju Maakohtu 4.

juuli

  1. a otsuse järgi ärakandmata vangistuse 1 kuu 21 päeva võrra ning A. Liinsoole mõisteti liitkaristus 9 aastat 1 kuu 21 päeva vangistust. A. Liinsoo karistusaeg algas
  2. veebruaril
  3. ja lõpeb
  4. märtsil
  7. jaanuaril 2019 saatis Viru Vangla Viru Maakohtule materjalid A. Liinsoo tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamiseks elektroonilise valve kohaldamisega. Vangla ja prokuratuur ei toeta A. Liinsoo ennetähtaegset vabastamist. Viru Maakohtu
  8. veebruari
  9. a määrus
  10. Viru Maakohus jättis
  11. veebruari
  12. a määrusega A. Liinsoo karistuse kandmiselt vabastamata.
  13. Kohus tuvastas positiivsena, et A. Liinsoo käitumine vanglas on olnud hea, ta on omandanud keskhariduse, asunud õppima Mainori kõrgkoolis, töötanud koristajana ning osalenud mitmesugustes taasühiskonnastavates tegevustes. Ka A. Liinsoo võimalused vabaduses on head – tal on pere, elu- ja töökoht. Need asjaolud annavad aluse loota, et süüdimõistetu hoiakute muutmiseks on loodud teatud eeldused ehk kinnipidamisasutuse poolt on talle antud teadmised ja oskused oma käitumise korrigeerimiseks. Veendumust, et A. Liinsoo hoiakud on muutunud ning tema karistuse eesmärk on täidetud, maakohtul siiski ei tekkinud. Ohuprognoos, et A. Liinsoo võib toime panna uue kuriteo, baseerub tema kuriteo asjaoludel ja varasemal elukäigul, lisaks on täheldatav ka uue kuriteo toimepanemise riskitegur – alkoholi ja narkootikumide tarvitamine.
  14. Kohus märkis ära, et A. Liinsoo vangistuse aluseks olnud narkokuritegu oli rahvusvahelise mõõduga. Grupis teiste isikutega organiseeris ta narkoaine toimetamist välisriigist Eestisse. Käideldud narkootilise aine kogus oli kilogrammides. A. Liinsoo ei olnud reategelane, vaid osales narkoaine käitlemise korraldamises ja mõjutas otsustusprotsesse, kuidas narkootilise aine vedu toime panna. Kuriteo pani ta toime kriminaalhooldusel olles. Kehtivaid karistusi on süüdimõistetul kaks. Maakohtu hinnangul ei ole põhjust arvata, et sellise isiku puhul, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud ja kes on kriminaalhoolduse ajal toime pannud raske rahvusvaheliste mõõduga narkokuriteo, oleks karistuse eesmärgid täidetud vangistusest vaid veidi rohkem kui poole ärakandmisel. A. Liinsoo hoiakud kriminaalses elus on kujunenud pikema aja jooksul ja temas juurdunud. Fakt, et kinnipeetav käitub vanglas laitmatult, ei ole piisav tõdemaks tema hoiakute lõplikku muutumist. Kriminaalhoolduse läbimise tõenäosus oleks süüdimõistetu puhul pigem negatiivne. Lisaks on oluline märkida, et A. Liinsoo on tunnistanud enne vangistust pidevalt alkoholi ja narkootikumide tarvitamist. Joobes olles ei suutnud ta oma käitumist kontrollida, muutus vägivaldseks ning võttis vastu ebaratsionaalseid otsuseid. Kohtuotsusest nähtuvalt püüdis kaitsja toona kohut veenda selles, et A. Liinsoo tarvitas nii palju aineid, et ei juhtinud oma tegevust ja tal esines kõrge intoksikatsioon. Seega, kui süüdimõistetut peaks vabaduses tabama mõni tagasilöök, siis võib ta probleemide lahendamiseks otsida abi alkoholist ja narkootikumidest, ehk siis kõnealune riskitegur on oluline praegugi. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  15. Maakohtu määruse vaidlustas A. Liinsoo kaitsja vandeadvokaat Küllike Namm. Ta palub kohtumääruse tühistada ja A. Liinsoo tingimisi enne tähtaega vanglast elektroonilise valve alla vabastada. Kaitsja argumendid on järgmised.
  16. Tuvastatud on hulgaliselt süüdimõistetut positiivselt iseloomustavaid asjaolusid. Kohtumääruse põhjendused jäävad üldsõnaliseks küsimuses, miks on jätkuvalt suurem kaal A. Liinsoo varasemal elukäigul ja narkokuriteo toimepanemise asjaoludel. Pigem järeldub, et märgitud positiivsete asjaoludega sisuliselt ei arvestatud ja üldpreventiivsete kaalutluste kõrval tugineti vaid andmetele, mis iseloomustavad süüdimõistetu käitumist karistuse kandmisele eelnenud ajal. Samuti on kohus alusetult arvestanud uue kuriteo riskitegurina A. Liinsoo varasemat alkoholi ja narkootikumide tarvitamist. Süüdimõistetu on enam kui viis aastat olnud vanglas. Seega pole alust väita, et ta võiks otsida probleemide lahendamiseks abi alkoholist ja narkootikumidest.

§ 75

lg 2 p-de 1 ja 2 alusel määratavad lisakohustused aitaksid vähendada alkoholi ja narkootikumide tarvitamisega seotud seaduserikkumiste toimepanemise riski. 8. Arusaamatuks jääb, millistele tõendite tuginedes leidis kohus, et A. Liinsoo ei suuda vabaduses kuritegude toimepanemisest hoiduda. Ta on viimase viie aasta jooksul käitunud eeskujulikult ja seaduskuulekalt. Kui isik on ennast karistuse kandmise ajal hästi ülal 2

(5)pidanud ja täitnud individuaalses täitmiskavas ettenähtud eesmärgid, siis see tõendabki, et uute kuritegude toimepanemise risk on maandatud.
  1. Veel ei ole võimalik aru saada, millistel asjaoludel kohus leidis, et A. Liinsoo käitumiskontrollile allutamine ei maanda piisavalt uute kuritegude toimepanemise riski. Ka on põhjendamatu kohtu järeldus, et A. Liinsoo puhul on kriminaalhoolduse läbimise tõenäosus pigem negatiivne. Aastatel 2006–2008 läbis süüdimõistetu käitumiskontrolli probleemideta.
  2. Kohus on möönnud, et A. Liinsoo on vangistuses viibitud ajal muutunud, ta käitub vanglas laitmatult, tema vabanemisjärgsed elutingimused on head ja toetavad sotsialiseerumist ühiskonda. Vaatamata sellele ei tekkinu maakohtul veendumust, et isik ei pane toime uusi kuritegusid. Jääb arusaamatuks, mida veel saab A. Liinsoo teha, et kohtul vastav veendumus tekiks. Ka on maakohus jätnud tähelepanuta, et A. Liinsoo on vangistuses esmakordsest ja narkokuritegusid ei ole ta varem toime pannud.
  3. Kinnipeetava ütlustest, vangla koostatud iseloomustusest ja A. Liinsoo käitumisest vangistuse jooksul nähtub, et ta on teinud omad järeldused ja suudab edukalt reeglite kohaselt käituda. A. Liinsool on selge sisemine soov elada seaduskuulekalt. Tema puhul on täidetud kõik

§ 76

lg-s 3 sätestatud eeltingimused karistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks – distsiplinaarkaristused puuduvad, vanglas on ta pidevalt töötanud ja õppinud, ta soovib elada seaduskuulekalt, joovastavate ainete tarvitamisest tahab ta alatiseks loobuda, tal on kindlad elu- ja töökoht ning lähedaste toetus, tema hoolt ja tuge vajab alaealine laps. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 12.

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) 13. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole A. Liinsood ennetähtaegselt vabastamata jättes teinud sellist kaalutlusviga, mis annaks ringkonnakohtule aluse kohtumääruse tühistamiseks. Esimese astme kohus on hinnanud

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid kogumis, pannes tähele ja arvestades ka määruskaebuses nimetatud A. Liinsood positiivselt iseloomustavaid fakte. Ringkonnakohus leiab maakohtuga nõustuvalt, et A. Liinsoo vabastamine oleks vaatamata tema puhul täheldatavale positiivsele arengule praegu veel ennatlik. 14. Riigikohus on selgitanud, et kuna

§ 76

lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2017. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 21). Menetletavas asjas ongi maakohus rajanud uue kuriteo toimepanemise ohuprognoosi A. Liinsoo kuriteo asjaoludele ja tema eelneva elukäigu kohta käivatele andmetele. 3

(5)
  1. Esimese astme kohus käsitles A. Liinsoo viimase kuriteo asjaolusid (vt käesoleva määruse punkti 5). Ka ringkonnakohtu arvates viitavad konkreetse narkokuriteo toimepanemise asjaolud sedavõrd suurele retsidiivsusriskile, et süüdimõistetu senine hea käitumine vanglas praeguseks seda veel üles ei kaalu. Kuriteo tehioludest ilmneva retsidiivsusriski suurust silmas pidades on selle maandamiseks tarvis suuremat kindlust, et iseenesest selgelt nähtavad positiivsed tendentsid A. Liinsoo käitumises on kinnistunud ja püsivad.
  2. Süüdimõistvast kohtuotsusest (KoTo, tl 12–30) selgub, et A. Liinsool oli oluline roll käitlemisteos, mis seisnes 1964,4 grammi kokaiinipulbri (sisaldas 702 grammi puhast kokaiini) omandamises, valdamises ja vedamises Hollandist Eestisse. Tema oli üks kuriteo organiseerijatest ja Hollandis kokaiini ostmas käinud isikutest. Tema korraldamisel ja kaasosalusel toimus ka kokaiini vedamine Eestisse. Samuti oli A. Liinsoo ülesandeks määratud Eestisse toimetatavale kokaiinile ostjate leidmine. Veel on A. Liinsoo sama otsusega süüdi tunnistatud käitlemisteos, mis seisnes tuvastamata isikult ebaseaduslikult suures koguses narkootilise aine (4,99 g kokaiinipulbrit, mis sisaldas 3,25 g puhast kokaiini) omandamises, selle valdamises, vedamises ja edasimüümises.
  3. Ringkonnakohus märgib, et eelmises punktis refereeritud kuriteo asjaolud viitavad sellele, et A. Liinsoo tegeles narkokaubandusega professionaalsel tasemel ja ulatuses, mis annab rääkida sellise tegevuse märkimisväärsest tulukusest. Olukorras, kus inimene on omandanud teadmised, kogemused ja kontaktid sedavõrd ulatuslike – ja nende õnnestumise korral eelduslikult ka väga tulusate – narkotehingute korraldamiseks, saab rääkida märkimisväärsest tõenäosusest, et tal võib vabaduses tekkida suur kiusatus rakendada oma oskusi uute narkokuritegude toimepanemiseks ja sellega illegaalse tulu teenimiseks. A. Liinsoo puhul suurendab sellist riski täiendavalt ka asjaolu, et ta ei ole end enne praeguse vangistuseni näidanud õiguskuuleka inimesena. Selgub ju A. Liinsoo elukäiku vaadates, et teda on kriminaalkorras karistatud ka varem, kehtivaid karistusi on tal kaks. Seega karistamine seni talle mõju avaldanud ei ole. Oluline on seegi, et viimase raske narkokuriteo pani A. Liinsoo toime ajal, mil talle Harju Maakohtu
  4. juuli
  5. a otsusega

§ 263

p 1 järgi mõistetud vangistus oli asendatud üldkasuliku tööga ja ta oli määratud kriminaalhooldusametniku järelevalve alla. Seega on A. Liinsoo kohtu usaldust juba rängalt kuritarvitanud ja näidanud, et kriminaalhooldus ei pruugi teda uutest kuritegudest eemale hoida.

  1. Lisaks tuleb tähele panna – nagu maakohuski seda tegi –, et A. Liinsoo uue kuriteo tõenäosust suurendab tema varasemast elukäigust esile kerkiv riskifaktor – narkootiliste ainete ja alkoholi tarvitamine. Vangla koostatud iseloomustusest selguvalt proovis süüdimõistetu narkootikume esimest korda põhikooli lõpus. Esiuimasti oli kanep, kuid hiljem järgnesid ka teised. Põhiuimastiks jäi kokaiin. Narkootikumi tarvitas süüdimõistetu sageli koos alkoholiga, mis muutis tema käitumise ettearvamatuks ning vägivaldseks. Uinumiseks tarvitas A. Liinsoo GHB-d. Vahistamisele eelneval aastal oli ta enda sõnul pidevas uimas – kas alkoholist, kokaiinist või mõlemast (KoTo, tl 6). Viru Maakohus tõi vaidlustatud määruses välja, et A. Liinsoo süüküsimuse arutamisel kohtus oli kaitsja püüdnud väita, et tema kaitsealuse tarvitamisharjumus on sedavõrd suur, et ta ei juhtinud oma tegevust ja tal esines kõrge intoksikatsioon. Eeltoodust järelduvalt oli A. Liinsoo lõiminud uimastid ja alkoholi oma igapäevaeluga nii tihedalt, et tema vabanedes on suur oht tagasilanguseks. Langedes uuesti narkootikumide ja alkoholi küüsi, oleks aga kerged tulema ka uued kuriteod. Ehk siis vaatamata asjaolule, et kinnipeetav on vanglas olnud viis aastat, et ta on
  2. aastal läbinud kaks kuud kestnud sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening“ ja
  3. a märtsis on temaga läbi viidud vestlus alkoholi mõjust, on tema puhul alkoholi ja narkootikumide tarvitamisega seotud risk ning ohtlikkus olemas ja kaugeltki mitte väike. 4

(5)
  1. Mida raskemaid kuritegusid on süüdimõistetult tema varasema käitumise põhjal karta, seda suurem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema kindlus, et inimene suudab vabaduses asuda õiguskuulekale teele (Tartu Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a määrus asjas nr 1-11-9382, p 7) Arvestades Harju Maakohtu
  4. veebruari
  5. a otsusega tuvastatud narkokuriteo asjaolusid, on A. Liinsoo võimalikust käitumisest lähtuv oht rahvatervisele (potentsiaalsete kuritegude raskus) sedavõrd suur, et hea käitumine vanglas, mis osutab retsidiivsusriski mõningasele vähenemisele, ei anna hetkel veel piisavat kindlust, et A. Liinsoo vabaduses uusi kuritegusid toime ei paneks.
  6. Kohtukolleegium leiab, et kirjeldatud asjaoludel annab A. Liinsoo kuriteo toimepanemise asjaoludest ja varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos küllaldase põhjuse karta tema kuritegeliku käitumise jätkumist. Taoline hinnang ei tähenda, et tähelepanuta jäävad kinnipeetava pingutused vanglas. A. Liinsoo tegevused vangistuses ja vanglakorra kohane käitumine ei veena aga ringkonnakohut, nagu eelnevalt maakohutki, selles, et tema varasemad kuritegelikud hoiakud on juba nüüdseks muutunud. Ka ei mõjuta uue kuriteo riskihinnangut oluliselt süüdimõistetu elutingimused ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivad tagajärjed. Tuleb ju viimaste osas tähele panna, et elu- ja töökoht ning toetavad lähedased oli A. Liinsool olemas ka varasematel aegadel, kui ta pani toime korduvad kuriteod.
  7. Ringkonnakohus ei ole ka piisavalt veendunud, et käitumiskontrolli kohaldamise ajaks pandavate kohustustega oleks võimalik A. Liinsoo uusi kuritegusid vältida. Nähtub ju süüdimõistetu varasemast elukäigust, et narkokuriteod pani ta toime käitumiskontrolli tingimustes. Kuivõrd A. Liinsoo osas on selgunud, et enne vangistust tarvitas ta alkoholi ja narkootikume, siis rikkus ta kaheldamatult ka talle Harju Maakohtu
  8. juuli
  9. a otsusega

§ 74lg 2 p 2 alusel pandud vastavat keeldu.

  1. Samas peab ringkonnakohus võimalikuks, et kui A. Liinsoo hea käitumine vanglas jätkub ja positiivsed käitumismustrid kinnistuvad, võib tema ennetähtaegne vangistusest vabastamine edaspidi siiski kõne alla tulla. Praegu oleks see aga ennatlik.
  2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
  3. veebruari
  4. a määruse muutmata ning A. Liinsoo kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
  5. Kaitsja K. Namm on palunud jätta A. Liinsoo menetluskulu – valitud kaitsjale määruskaebuse koostamise eest makstud 900 eurot – riigi kanda. Ringkonnakohus leiab, et kuna Viru Maakohtu määrus jääb muutmata, tuleb menetluskulu KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel jätta A. Liinsoo kanda. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Juhan Sarv Mati Kartau Tiit Lõhmus 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.