KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 25. märts 2019 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-10322 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Aarne Sarjas, Mati Kartau Vaid

§ 22

lg 2 ja § 120 lg 1 järgi Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Anu Toluk Teised määruskaebemenetluse pooled Aleksandr Kondratev ja tema kaitsja Nikolai Rõžov RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu
2. veebruari
3. a määrus muutmata.
4. Määruskaebus jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määrusele võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtu kaudu Riigikohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. aprillil
7. a registreeriti Viru Maakohtus süüdistusakt Aleksandr Kondratevi süüdistuses KarS §

§ 22lg 2 ja § 120 lg 1 järgi ning V.K. süüdistuses Kar

S § 274 lg 2 p 3, § 404 lg 1 ja § 263 lg 1 p 2 järgi. Kriminaalasi esitati kohtusse üldmenetluse korras.

1. Viru Maakohtu
2. mai
3. a määrusega anti süüdistatavad kohtu alla. Tsiviilhagid võeti menetlusse, lahendati kaitsjatasutaotlused ning määrati kindlaks kohtuistungite toimumise ajad ja kutsutavate isikute ring. Tõkendi kohaldamise määrust ei tehtud, ent A. Kondratevi suhtes määrati kindlaks lisapiirangute kehtestamine.
4. Viru Maakohtu
5. detsembri
6. a määrusega eraldati prokuröri taotlusel A. Kondratevi süüdistus. Määruse kohaselt saadeti A. Kondratev Eesti Vabariigist välja Vene Föderatsiooni. Talle kohaldati sissesõidukeeld 5 aastaks. A. Kondratev ületas
7. aprillil
8. a riigipiiri.
9. Eelistungil märkis prokurör, et etteheited süüdistusakti puudustele on hõlmatud subjektiivsusega, ent üldjoontes oli kohtu etteheidetega nõus. Kaitsja hinnangul on etteheited süüdistusaktile põhjendatud, sest süüdistusakt peab olema konkreetne ja täpne. A. Kondratevi kontaktandmed ja elukoha aadress kaitsjale teada ei ole.
10. a seisuga oli tema asukohaks Venemaa Föderatsioon. MAAKOHTU MÄÄRUS
12. veebruari
13. a määrusega tagastas maakohus süüdistusakti prokuratuurile. Peamised põhjused selleks olid järgmised.
14. Kuriteo asjaolud ei ole täpsed, selged ning üheselt mõistetavad. Tuues välja konkreetsed näited süüdistuseakti põhiosas kajastatud kuriteo asjaolude kohta, nentis kohus, et nendes on segadust, mõttekatkestusi ja mõistmatust tekitavaid lauseid. Lisaks on selles keeleliselt sedavõrd ebakorrektseid lauseid, et nende mõte jääb täielikult arusaamatuks. Kihutamisteo osas on asjaolud jäänud üldse avamata. Eksitud on õigekirjareeglite vastu ning tekst on raskesti loetav. Kuriteo asjaolude kirjeldus on osaliselt täiesti mõistetamatu ning ebaõigesti on kirjutatud ka süüdistatava nimepilt. Samuti puudub tekstis osaliselt loogika ning kuriteo asjaolude seotus isikule etteheidetava süüdistuse kontekstis. Ühte lausesse koondatud mitu mõtet ei võimalda tekstist osaliselt aru saada. Keeleliselt ebakorrektsete lausete tõttu jääb lause mõte arusaamatuks.
15. Süüdistusakti põhiosast ei ilmne kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus. Prokuratuur on asunud vaagima tsiviilhagiga seonduvaid asjaolusid, sh kellelt ja kui suures ulatuses tuleb kannatanute nõuded rahuldada. Kohus möönis, et kuriteoga tekitatud kahju liik ja suurus ning tsiviilhagi nõue võivad arvuliselt kattuda, ent õiguslikult ei ole kuriteoga tekitatud kahju ja tsiviilhagi nõue oma tähenduses identsed. Tsiviilhagi lisatakse süüdistusaktile eraldi dokumendina. Prokuratuuril puudub volitusnorm otsustada süüdistusaktis tsiviilhagi põhjendatuse ja väljamõistmise osa.
16. Kriminaalmenetluse kulude osas vajab süüdistusakt korrigeerimist. Prokuratuuril tuleb süüdistusakti märkida, kas kohtueelsel menetlusel tekkis menetluskulusid. Juhul, kui need tekkisid, tuleb märkida kulu alaliik ja suurus. Arusaamatult on prokurör süüdistusaktis asunud lahendama küsimust, kellelt ja kui suures ulatuses tuleb menetluskulud välja mõista.
17. Süüdistusakt vajab korrigeerimist asitõendite ja muude kriminaalmenetluses ära võetud objektide osas.
18. Süüdistusakti põhiosas tuleb märkida karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud. Kohus juhtis tähelepanu, et karistust raskendavate asjaolude ammendav kataloog on kehtestatud KarS §-s
19. Praegusel juhul jääb arusaamatuks, kas prokuratuur peab silmas kahte või kolme karistust raskendavat asjaolu. A. Kondratevile on esitatud süüdistus mitme eriliigilise kuriteo toimepanemises, ent süüdistusaktis on raskendavad asjaolud või alternatiivsete raskendavate ja kergendavate asjaolude puudumine eraldi iga kuriteo lõikes esitamata.
20. Tõendite loetelule esitas kohus järgmised etteheited. Mõne tõendi sisu on avatud ülemäära (nt sündmuskoha vaatlusprotokoll fototabelitega, S. K kambrist leitud kirjad), ehkki asjaolu tuleks tõendada kohtuliku uurimise käigus, tõendist ei ole võimalik järeldada, mida konkreetse tõendiga tõendada soovitakse, tõendite loetelus ei saa välja tuua, mida 2 läbiotsimise käigus leiti, vaid üksnes see, mida konkreetne tõend tõendab. Ebakorrektne on viide sellele, et mingi asi viitab kuriteo asjaoludele. Mõistetamatud on ka kirjed, et mingi asi on pakendatud pakendisse nr
21. Kasutatud on abstraktseid käsitlusi, millest ei ole aru saada, mida prokuratuur soovib konkreetse tõendiga tõendada. Lubamatult on kajastatud V. K ja A. Kondratevi kohtueelses menetluses antud ütluste sisu.
22. Süüdistus KarS §

§ 22lg 2 järgi on keeleliselt arusaamatu.

Süüdistuse teksti esimeses lõik on pikk ja keeleliselt ebakorrektne ning algab ülemäärase kantseliidiga. Lausest jääb arusaamatuks, mida see materiaalõiguslikult võiks tähendada. Süüdistuse teine lõik koosneb kahest lausest. Esimene lause on ülipikk, informatsioonist küllastunud ja keeleliselt vigane ning raskesti jälgitav. Lisaks tekitab see ka sisulisi küsitavusi. Näiteks jääb ebaselgeks, milles väljendus A. Kondratevi „mõju avaldamine“ S. K kihutamisteo osana. Avamata ja selguseta jääb see, mida tähendab „heaoluline kooselu“. Süüdistuse neljandas lõigus on taas ülipikk informatsioonist üleküllastunud lause, mis teeb lause mõttest arusaamise keeruliseks. Lisaks kasutatakse süüdistuses ebakorrektset terminit „ametlik“ kasutaja. Keeleliselt arusaamatu ning erinevate mõtete esitamine ühes lauses on ka A. Kontratevi süüdistuse viiendas lõigus. Avamata on kihutusteo sisu. Arusaamatuks jääb, kas V. K adresseeritud kirjades termini „organiseeritud grupi poolt“ kasutamine tähendab kirja pealkirja või on võimalik mõttekonstruktsioon, et kuskil tegutses kuritegelik ühendus. Mõistetamatu on seegi, kuidas käsitletavas lõigus „terrorile kutsumine“ märgitu haakub A. Kondratevile inkrimineeritava kuriteoga pommiähvarduse süüdistuses. Erinevate mõtete ja korduste esitamine ühes lauses esineb ka süüdistuse kuuendas ja seitsmendas lõigus. Ka süüdistuse kaheksas ja kümnes lõik on kokkuvõte kuriteo asjaoludest. Küsitavusi tekitab AS-i XX reisioperaatoriks nimetamine (tsiviilhagist tekib kahtlus, kas äriühingu põhitegevusvaldkonnaks on reisioperaatori teenused, millise tegevusala tõttu tekkis aktsiaseltsile kahju).

1. Ka KarS § 120 järgi ette heidetava teo sisu on süüdistusaktis keeleliselt niivõrd ebakorrektne, kordusi ja tarbetut informatsiooni ning vastuolusid sisaldav, et piisava täpsuse ja selgusega ei ole edasi antud isikule tehtava etteheite faktilist alust. Süüdistuses on kasutatud täiesti arusaamatult korduvaid lõike ja kirjeldatud tegevusi, millest ei ole aru saada, kellele neid omistatakse. MÄÄRUSKAEBUS
2. Määruskaebuses taotleb prokuratuur maakohtu määruse tühistamist ning kriminaalasja saatmist I astme kohtule üldmenetluse jätkamiseks. Kokkuvõtlikult on määruskaebuse väited järgmised.
3. Kuriteo asjaolud ei võrdu süüdistusega. Kui süüdistus on puudulik või ebatäpne, siis prokurör (ega ka kohus) ei saa asjaoludest võtta mingit osa ja selle võrra asuda süüdistust täiendama või parandama, sest viimaseks tuleb kasutada KrMS §-s 268 sätestatut. Sellest sättest lähtutakse ka siis, kui tekib vajadus asjaolusid täiendada või parandada. Asjaoludel ei ole õiguslikult sellist kaalu, et nende ebatäpsus või keeleline mittekorrektsus ei lubaks hinnata süüdistust.
4. Kahju on koosseisuline asjaolu, mida tavaliselt süüdistuses kajastatakse. Kui tegemist on varalise kahjuga, mis tavaliselt väljendub tsiviilhagis, siis selle punkti all saab ja peabki selle ära näitama. Tsiviilhagi puhul esitatakse andmeid esitamise aja, kannatanu, tsiviilkostja ja süüdistatava kohta ja süüdistusaktis on need olemas. Puuduseks saab tõepoolest pidada, et prokurör on välja kirjutanud, kellelt, mis summas ja kelle kasuks millisel aluselt tuleb see välja mõista. Selles osas on prokurör koostanud süüdistusakti kui enda töövahendi (mis kohtu jaoks ei ole korrektne vorm), ent süüdistusakti ei saa 3 võrdsustada prokuröri süüdistuskõnega kohtus ega kohtulahendiga. Tegemist ei ole puudusega, mis tingiks süüdistusakti tagasisaatmise.
5. Menetluskuluna saigi prokurör süüdistusakti märkida vaid kaitsjatasu ja sundraha. Muud kulu (eri- ja lisakulu) toimikust ei nähtu. Sundraha suuruse puhul tuleks kaaluda selle otstarbekust, kuivõrd tegemist on muutuva summaga. Siiski saab aktist teha järeldusi võimaliku kulu kohta. Prokurör on märkinud, et kulud kuuluvad välja mõistmisele süüdistatavalt süüdimõistva otsuse korral. Ka siinkohal on prokurör koostanud süüdistusakti kui oma töövahendi ning kohus ei ole aktis toodud kulu väljamõistmise skeemiga seotud. Tegemist ei ole puudusega, mis tingiks süüdistusakti tagasisaatmise.
6. Prokurör saab süüdistusaktist aru nii, et asitõendid asuvad toimiku juures. Kui akti koostaja on eksinud plaatide arvus, siis süüdistusakti tagasisaatmise alus see ei ole. Prokurör taotleb tõendi vastuvõtmist ja ei saa välistada olukorda, kui mingil põhjusel ta seda tõendit ei esitagi. Samuti ei ole välistatud olukord, et prokurör on aktis eksinud. Sel juhul on võimalik kas akti parandada või taotleda tõendi lisatõendina vastuvõtmist.
7. Nõustuda tuleb kohtuga, et süüdistusaktis on raskendava asjaoluna kirjas KarS §-s 58 nimetamata asjaolu. Samas on tegemist asjaoluga, mida saab kõrvaldada menetluse igas etapis, nt avakõnes või süüdistuskõnes ja paluda kohtul sellega mitte arvestada.
8. Prokurör möönab, et süüdistusaktis kajastatakse tõendeid erinevalt. Ühe võimalusena pannakse akti ainult konkreetse toimingu dokument kui tõend (protokoll, ekspertiisiakt). Teise võimalusena ka toimingu alusdokument (ekspertiisimäärus, läbiotsimise taotlus/määrus vm)kuna eeldatakse toimingu tegemise seaduslikkuse vaidlust. Teisel juhul eeldatakse, et alusdokument ja selle tulem moodustavad terviku. Antud juhul on süüdistusakti koostaja lähtunud teisest võimalusest. Samas ei saa seda pidada veaks. Süüdistusaktis loetletud tõendite eesmärk on lihtsustada kohtul tõendi asjakohasuse hindamist, kohtumenetluse planeerimist ja juhtimist ning vältida tähtsusetu tõendi esitamist. Kui tõendi sisu on avatud ülemäära, siis prokuröri ettekujutuses „kustutab“ kohus selle info oma teadmisest, edaspidi kohus aga otsustab tõendi vastuvõtmise andes hinnangu tõendile nõupidamistoas. Prokurör julgeb väita, et kui ka tõend on liiga avatud, ei saa selle tulemiks olla kohtu eelotsus (praktikas võib prokuröri poolt akti koostamisel süüstavaks hinnatud tõend ka ära langeda). Ehkki kõrgemad kohtud on ette kirjutanud, et aktis ei tohi olla märget süüdi tunnistamise või mittetunnistamise kohta, on see siiski moment, mille alusel saab kohus planeerida istungi mahtu ja vaidlusmomente. Praktikas võib süüdistatav oma positsioone muuta ja seega näitab taoline viide süüdistusaktis vaid seda, millisel positsioonil oli süüdistatav eeluurimise lõpuleviimise aja seisuga. Kui tõendi avamine seisnes selles, et lahti kirjutati, mida läbiotsimise käigus leiti, siis isegi kui see veaks lugeda, ei riku see tõendi hindamist.
9. Maakohtu määruses on süüdistusaktile ette heidetud veel liiga pikki laused, raskesti jälgitavust, keelelist arusaamatust ning sisu avamata jätmist. Prokurör nõustub, et süüdistuse tekst sarnaneb pigem kuriteo asjaolude all tooduga. Samuti nõustub prokurör sellega, et koostada saab ka lühemaid lauseid. Teisalt aga on süüdistuses KarS § 363 järgi toodud aeg, koht ja tegevus, mida süüdistatavale ette heidetakse. Akti koostaja on selle koostanud selliselt, et kõigepealt on lahti kirjutatud kihutamistegu. Seejärel aga tegu, mille on toime pannud kallutatud isik ehk teine süüdistatav. Seejärel on akti koostaja lahti kirjutanud ebaseadusliku tegevuse tulemi. Süüdistuses KarS § 120 järgi on teksti koostaja alguses sisustanud mõtet, mida võib vaadata kui kuriteo toimepanemise põhjust. Süüdistuses ei ole keelatud välja tuua teo ajendit. Seejärel on akti koosaja sisustanud ähvardust ennast, kuhu on sisse jäänud kordus. Seda viga aga saab kohtumenetluse käigus parandada (KrMS § 268). Tõendite avamis küsimus on alati subjektiivselt hinnatav. 4
10. Riigikohus on leidnud, et kohus peab eelmenetluses kontrollima, kas prokurör on süüdistusaktis kajastanud kõiki kriminaalasja lahendamiseks vajalikke asjaolusid, sh teo toimepanemise koht, aeg ja lisanud neid väiteid kinnitavad tõendid. Kui vastavad asjaolud on nõuetekohaselt esitatud, puudub alus kriminaalasja tagastamiseks.
11. Antud juhul on kaks kohtu koosseisu hinnanud süüdistusakti erinevalt. Viru Maakohtu Jõhvi kohtumaja võttis akti menetlusse. Kaitsjad ei avaldanud, et akt oleks puudulik või arusaamatu. V. K suhtes lõppes menetlus otsuse tegemisega. Sama akt on aga selles menetluses hinnatud niivõrd puudulikuks, et see takistab kohtu hinnangul kiiret ja mõistlikku kohtumenetlust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12. Kolleegium leiab maakohtu lõppjäreldusega nõustuvalt, et menetletavas kriminaalasjas kohtusse saadetud süüdistusakt ei vasta KrMS §-st 154 tulenevatele nõuetele ja see akt tuleb KrMS § 262 lg 1 p 2 alusel prokuratuurile tagastada.
13. KrMS § 262 lg 1 p 2 järgi võib kohtunik teha eelistungil mh määruse prokuratuurile süüdistusakti tagastamiseks, kui süüdistusakt ei vasta sama seadustiku § 154 nõuetele. Ringkonnakohus on varasemas praktikas leidnud, et KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks ei pea süüdistusakti puudused olema sellised, et need muudaksid kriminaalasja menetlemise, sh kaitseõiguse teostamise võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Piisab sellest, kui süüdistusakti kvaliteediprobleemid raskendavad kriminaalasja menetlemist määral, mis ei ole ebaoluline, näiteks kui süüdistuse sisu on raskesti jälgitav (Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
14. juuni
15. a määrus asjas nr 1-15-10510, p 26). Riigikohus on korduvalt osutanud sellele, et süüdistusakti puudused, mis ei muuda asja menetlemist võimatuks ega ebamõistlikult raskeks, võivad siiski menetlust raskendada ja aeglustada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. juuni
17. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 51;
18. juuni
19. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 634 ja
20. veebruari
21. a otsus asjas nr 3-11-109-15, p-d 197–200). Kriminaalasja arutamine selliste puudustega süüdistusakti alusel pole küll käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ega tingi menetluse tulemina valmiva kohtuotsuse tühistamist, kuid samas annavad kõnealused vead süüdistusaktis küllaldase aluse KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks.
22. Silmas tuleb pidada, et KrMS § 262 lg 1 p-s 2 nimetatud otsustuse saab maakohus teha üksnes kohtulikus eelmenetluses enne kohtuliku arutamise algust. Seega ei tingi puudustega süüdistusakti prokuratuurile tagastamine kohtuliku uurimise ega muude ajamahukate menetlustoimingute täielikku ega osalist kordamist. Samuti ei kaasne süüdistusakti prokuratuurile tagastamisega üldjuhul vajadust teha mahukaid menetlustoiminguid kohtueelses menetluses. Tavaliselt pole vajalik isegi KrMS §-des 224–225 ette nähtud protseduuride kordamine. Prokuratuuril on võimalik süüdistusakti puudused KrMS §-s 226 sätestatud korras kiiresti kõrvaldada ja süüdistusakt uuesti kohtusse saata. Seega ei põhjusta KrMS § 262 lg 1 p-s 2 ette nähtud otsustus tavaliselt märkimisväärset aja- ega muud kulu ja süüdistusakti kvaliteediprobleemide kõrvaldamisega saavutatav menetluslik eelis kaalub reeglina üles menetluse mõningase pidurdumise. KrMS § 262 lg 1 p 2 üks olulisi eesmärke ongi anda kohtule võimalus ennetada aegsasti menetluslikke raskusi ja vaieldavusi, mis võivad tekkida kohtulikul arutamisel, kui selle aluseks olev süüdistusakt on puudulik.
23. Eeltoodust tulenevalt asuski ringkonnakohus osundatud lahendis seisukohale, et KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamise lävend on võrdlemisi madal: süüdistusakti prokuratuurile tagastamiseks ei pea selle puudused olema sedavõrd olulised, et need tõkestaksid edasise menetluse, ehkki samas ei piisa mõistetavalt ka ebaolulistest pisivigadest. Ühtlasi leidis kolleegium sedagi, et otsustades, kas süüdistusaktis olevad puudused tingivad selle 5 prokuratuurile tagastamise, on maakohtul teatav kaalutlusruum, mille piiresse jäävat otsustust ei peaks kõrgema astme kohus muutma. Maakohtu otsustus süüdistusakt prokuratuurile tagastada tuleb määruskaebemenetluses tühistada üksnes siis, kui esimese astme kohus sedastab KrMS § 154 nõuete rikkumise, mida tegelikult ei ole, või kui rikkumine küll on, kuid see on selline, mis ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada (vaata osundatud lahendi p 28).
24. Praeguse menetluse eripäraks on see, et tegelikult nõustub prokuratuur mitmete maakohtu etteheidetega, st rikkumisi kui selliseid prokuratuur mitmes punktis möönab või on kohtu märkustest määruskaebuses vaikimisi mööda vaadatud. Samas leiab riiklik süüdistaja, et kohtu poolt välja toodud minetused ei anna ilmselgelt piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada. Nii näiteks nõustub riiklik süüdistaja osaliselt maakohtu etteheidetega tsiviilhagi, kriminaalmenetluse kulude, raskendavate asjaolude ja tõendite avamise ning süüdistuse osas. Prokurör möönab, et vale on süüdistusaktis kajastada andmeid, kellelt, mis summas, kelle kasuks ja mille alusel tuleb tsiviilhagi välja mõista. Samuti on vale panna kirja, kellelt kuuluvad välja mõistmisele menetluskulud ning sundraha kajastamisel tuleks samuti kaalutleda selle eraldi märkimise otstarbekust. Määruskaebuse esitaja põhjendab maakohtu määruses välja toodud menetluskulusid ja tsiviilhagi puudutavaid minetusi sellega, et prokurör koostas süüdistusakti enda töövahendiks kasutades kokkuleppemenetluse vormi. Kohus ei ole aga seotud ei menetluskulude ega kahju väljamõistmise skeemiga, mis on kirjas süüdistusaktis. Määruskaebuse esitaja nõustub maakohtu etteheidetega ka selles, et süüdistusaktis on raskendava asjaoluna kirjas seaduses nimetamata asjaolu. Ent ka siin leiab prokurör, et selline viga on kõrvaldatav ava- või süüdistuskõnes. Vastuväiteid ei ole esitatud määruse sellele osale, milles maakohus heitis süüdistusaktile ette kergendavate ja raskendavate asjaolude (või nende puudumise) esitamata jätmist eraldi iga kuriteo lõikes, arvestades, et süüdistusakt on koostatud mitme kuriteo kohta. Vastuväiteid ei ole määruskaebuse esitajal sellelegi maakohtu määruse osale, kus märgitakse, et tõendite sisu on avaldatud abstraktselt ning üksnes viidates, et tõend viitab kuriteo asjaoludele. Samuti ei ole prokuratuur vaielnud vastu sellele, et isikute kohtueelses menetluses antud ütluste kajastamine tõendite osas ei ole lubatav. Osaliselt nõustub prokurör sellegagi, et süüdistuse tekstis saaks kasutada lühemaid lauseid ning et süüdistuse teksti algus sarnaneb pigem kuriteo asjaolude all tooduga, mis teeb kordamise otstarbekuse küsitavaks. Teksti sisse jäänud korduse saab määruskaebuse esitaja hinnangul aga parandada KrMS § 268 korras kohtumenetluse kestel.
25. Ringkonnakohus leiab, et vead, mida prokuratuur möönab (või millest vaikimisi mööda vaatab), ent mis määruskaebuse esitaja hinnangul ilmselgelt ei anna piisavat põhjust süüdistusakti prokuratuurile tagastada, on oma kogumis sellised, et tekitavad küsimuse, kuivõrd asjatundlikult ja pühendunult on prokuratuur süüdistust koostanud. Nimelt nähtub määruskaebusest üsna üheselt, et selle esitajale on teada, millist teavet süüdistusakt sisaldada ei tohi. Võimalikud vead süüdistusaktis (korduste esinemine, rikkumised või parandused) on prokuratuur sellele vaatamata plaaninud teha alles kohtumenetluses. Ringkonnakohus möönab, et mitmedki määruskaebuses nimetatud vead on n-ö parandatavad kohtumenetluses. Arvestades, et süüdistakt on kriminaalasja kohtuliku arutamise aluseks olev menetlusdokument, on kohtul õigus juhtida prokuratuuri tähelepanu selle sisu- ja vorminõuete rikkumisele. Isegi kui mitmed prokuröri määruskaebuses välja toodud puudused ei muuda asja menetlemist võimatuks, raskendavad ja aeglustavad need kohtumenetlust.
26. Määruskaebuses on välja toodud ka mõned KrMS § 154 nõuete rikkumised, mida prokuratuuri hinnangul tegelikult ei ole. Näiteks leiab riiklik süüdistaja, et kuriteo asjaolude kirjeldus ei vaja täiendusi ega täpsustusi, sest asjaoludel ei ole sellist kaalu, et nende ebatäpsus või keeleline mittekorrektsus ei lubaks süüdistust hinnata. Kohtu etteheidetega ei 6 nõustu prokuratuur ka asitõendite osas, sest saab aktist aru selliselt, et kõik viidatud asitõendid on toimiku juures. Siiski möönab määruskaebuse esitaja, et isegi kui eksitud on plaatide arvus, ei ole see akti tagastamise aluseks, sest prokurör taotleb tõendite vastuvõtmist, samuti ei ole välistatud paranduste taotlemist või tõendi lisatõendina vastuvõtmise taotlemist. Tõendite osas on prokuratuuri kaebuses selgitatud, et viitamine nii aktile kui ka selle alusdokumendile ei ole vale, kuna eeldatakse toimingu tegemise seaduslikkuse vaidlust. Tõendite liigse avamise osas on prokurör seisukohal, et tõendile hinnangu andmine toimub nõupidamistoas ning isegi kui tõend on liialt avatud, ei saa selle tulemiks olla kohtu eelotsustus. Tõendite avamise küsimus on subjektiivselt hinnatav. Veel leiab prokurör, et kuna mõlema süüdistuse puhul on ära toodud aeg, koht ja süüdistatavale ette heitetav tegevus, siis on kriminaalmenetluse lahendamiseks vajalikud asjaolud olemas, ning puudub alus süüdistusakti tagastamiseks.
27. Asitõendite andmete osas on määruskaebuses viidatud sellele, et isegi kui akti koostaja on eksinud plaatide arvus, ei ole see alus akti tagastamiseks. Ringkonnakohus nõustub selles osas prokuratuuriga. Tegemist on veaga, mis ei anna eraldivõetuna alust KrMS § 262 lg 1 p 2 kohaldamiseks.
28. Tõendite avamise osas on määruskaebuse esitaja leidnud, et avamise tõendite avamise küsimus on subjektiivselt hinnatav. Siiski leiab ringkonnakohus, et tõendite avamisel ei tohiks kajastada tõendite sisu ja analüüsi, silmas pidades põhimõtet, et kohus tutvub tõenditega alles pärast nende esitamist.
29. Määruskaebuse esitaja leiab vastuseks maakohtu kahel lehel tehtud kuriteo asjaolude täpsust ja selgust kajastavatele märkustele vaid, et kuriteo asjaolude kajastamisele midagi ette heita ei saa: need ei vajaks juurdekirjutusi. Ka asjaolude ebatäpsus või keeleline mittekorrektsus ei oma õiguslikult sellist kaalu, mis ei lubaks süüdistust hinnata. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et kuriteo asjaolud ei võrdu süüdistusega ning ebatäpset süüdistust ei saa asjaoludega täiendama või parandama asuda. Küll aga ei nõustu kohtukolleegium määruskaebuse vastuväidetega ja leiab, et maakohus on õigesti viidanud relevantsele kohtupraktikale. Asjakohaselt on osundatud ka rikkumistele seoses põhiosas kajastatud kuriteo asjaolude täpsuse ja selgusega. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus üks menetleja (kohus) leiab, et kuriteo asjaolud ei ole piisavalt täpselt edasi antud ning üheselt mõistetavad, asjaoludes esineb sisulisi vastuolusid ning kihutamisteo osas on kuriteo asjaolud hoopis avamata, on kohtult võetud võimalus kriminaalasja arutamist nõuetekohaselt ette valmistada ning menetlust tõhusalt ja õiglaselt juhtida. Rikutud on ka keeleseadust, mille kohaselt peavad süüdistusakti põhiosas märgitud kuriteo asjaolud olema keeleliselt arusaadavad ja vastama eesti keele normidele. Kummastav on määruskaebuse väide, justkui polekski asjaolude ebatäpsusel või keelelisel mittekorrektsusel süüdistuse seisukohalt õiguslikku kaalu. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus oma etteheited sisustanud konkreetsete näidetega. Maakohtu määrusest nähtub, et ebakorrektne keelekasutus ning raskesti loetavus, ühte lausesse pandud erinevad mõtted ja isikute käitumisakte kirjeldavad teod tekitavad arusaamatust, kellele milliseid käitumisakte ette heidetakse. Välja on toodud ka muid vigu, nagu süüdistava nime ebaõige kirjapilt, loogikavead ning õigekirjareeglite vastu eksimine. Praegusel juhul nähtuvad maakohtu määrusest selged põhistused, miks süüdistusversioon kohtule süüdistuse asjaolusid lugedes terviklikult arusaadav ei ole. Kohtukolleegium leiab, et määruskaebuse väited maakohtu põhistusi ümber ei lükka ning leiab, et süüdistusakti tagastamine KrMS § 154 lg 2 p 1 nõue rikkumise tõttu oli igati õigustatud ja seaduslik.
30. Menetletavas kriminaalasjas näeb kolleegium süüdistusakti prokuratuurile tagastamise alusena puudusi ka süüdistuse sisus, ehk KrMS § 154 lg 3 p 2 nõuete rikkumist. 7
31. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks (vt nt Riigikohtu üldkogu
32. novembri
33. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14 ja kriminaalkolleegiumi
34. veebruari
35. a otsus asjas nr 1-17-1327, p 13 jpt). Süüdistuse selgus eeldab muu hulgas süüdistuse teksti jälgitavust. Riigikohus on korduvalt juhtinud prokuratuuri tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Süüdistus peab vastama kirjakeele normile ja taunitav on praktika formuleerida süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita mõttekatkestusi. Süüdistuse sisu kirjeldades tuleb hoiduda ka põhjendamatutest kordustest. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
36. veebruari
37. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 197 koos seal viidatud kohtupraktikaga.)
38. Ringkonnakohtu praktikas on leitud, et süüdistuse selgus eeldab vältimatult sedagi, et väidetava kuriteo elulised asjaolud oleksid süüdistuses esitatud nii, et karistusõiguslikult relevantsete sündmuste käik oleks ülemääraste raskusteta mõistetav ka lugejale, kellel erinevalt prokurörist pole kuriteosündmuse kohta eelteadmisi. Mõistetavalt on süüdistuse selguse nõuet rikutud ka siis, kui süüdistuses on sisemised vasturääkivused (Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
39. juuni
40. a määrus asjas nr 1-15-10510).
41. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti välja toonud KrMS § 154 lg 3 p 2 nõuete rikkumised A. Kondratevi süüdistuses. Selles osas on prokuratuur vähemalt osaliselt kohtuga ka samal meelel mööndes, et süüdistuse tekst sarnaneb pigem kuriteo asjaolude all tooduga. Samuti oleks võimalik kasutada lühemaid laused. Kokkuvõtvalt on siiski leitud, et kuna nii KarS § 363 [ehkki tegelikkuses on süüdistuses A. Kondratevile ette heidetud KarS § 263 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemist, ringkonnakohtu märkus], kui ka KarS § 120 järgi on välja toodud kriminaalasja lahendamiseks vajalikud asjaolud, nagu teo toimepanemise aeg, koht ning süüdistatavale etteheidetav tegevus, s.o tegemist on nõuetekohaselt põhistatu süüdistusega.
42. Kohtukolleegium sellega ei nõustu. Kohus on süüdistusele ette heitnud selle teksti keelelist arusaamatust, mis on tingitud ülipikkadest, informatsioonist üleküllastunud, keeleliselt vigastest ja raskesti jälgitavatest lausetest. Konkreetsemalt on kohtule süüdistuses KarS §

§ 22

lg 2 järgi on kohtule jäänud arusaamatuks süüdistuses esinevate lausete materiaalõiguslik tähendus (vt maakohtu määruse p 35), avamata ja sisulisi küsitavusi tekitavad süüdistuses kasutatud mõisted ja terminid (vt maakohtu määruse p-d 36 ja 41), esile on toodud ebakorrektsete terminite kasutamist (vt maakohtu määruse p 37 ja 38), süüdistuses nimetatud tegevus on süüdistuses avamata (vt määruse p 38). Süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi on taas ette heidetud keelelist ebakorrektsust, laialivalguvust, korduvusi, tarbetut informatsiooni ja vastuolusid. Samas ei nähtu piisava selguse ja täpsusega isikule etteheidetava teo faktiline alus. Teo ajendi väljatoomine süüdistuses ei ole mõistagi keelatud, nagu seda leiab määruskaebuse esitaja. Ringkonnakohtu hinnangul võiks aga sellised faktid, millel isiku karistusõigusliku vastutuse seisukohast otsest tähtsust ei ole, ent mis hõlbustavad süüdistuses kirjeldatud kuriteo toimepanemise kontekstist aru saamist, olla kirjeldatud kuriteo asjaolude juures (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-16-04, p 9). Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistuse sisus peaksid kajastuma piisava selguse ja täpsusega kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks: süüteokoosseisus tuleb välja tuua isikule süüks arvatava kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised 8 asjaolud. Praegusel A. Kondratevile esitatud süüdistused ei vasta süüdistuse tekstile esitatavatele nõuetele. 39. Eeltoodut arvestades ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus maakohtu 5. veebruari 2019. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk Mati Kartau Aarne Sarjas 9