← Eesti

2-17-9910/133

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-17-9910 Määruse kuupäev Tartu,

  1. aprill 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Jaak Luik Kohtuasi F M. R avaldus lepitusmenetluse korraldamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu
  2. detsembri
  3. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik F M. R määruskaebus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Avaldaja F M. R Puudutatud isikud S. M, A-M. R ja E-M. R Eestkosteasutus Tartu Linnavalitsus Asja läbivaatamise kuupäev
  4. aprill
  5. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  6. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu
  7. detsembri
  8. a ja Tartu Maakohtu
  9. oktoobri
  10. a määrused tsiviilasjas nr 2-17-
  11. Saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
  12. Rahuldada F M. R määruskaebus osaliselt.
  13. Tagastada E. L-le määruskaebuselt tasutud kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  14. F M. R (avaldaja, laste isa) esitas
  15. märtsil 2018 Tartu Maakohtule avalduse, milles palus korraldada lepitusmenetluse enda ning A-M. R (sündinud xx. xxxxxxxx xxx) ja E-M. R (sündinud x. xxxxxxxxx xxxx) (puudutatud isikud, lapsed) suhtlemist korraldava määruse rikkumise kõrvaldamiseks. Avaldaja palus määrata, et avaldaja ja lapsed suhtlevad
  16. veebruari
  17. a määruse alusel, ning sätestada sunnivahendid juhuks, kui S. M (puudutatud isik, laste ema) määrust ei täida. Avalduse kohaselt määras maakohus
  18. veebruari
  19. a määrusega kindlaks laste isa ja laste suhtluskorra selliselt, et avaldajal on õigus kohtuda lastega iga kuu teisel ja neljandal laupäeval kl 11.00–18.00 ning lastel on õigus avaldajaga suhelda telefoni teel, arvestades koolipäeva kestust ja tegevusi, kolmapäeviti peale kooli. Kohtumise ärajäämisest ja selle põhjustest tuleb teist vanemat 2-17-9910 teavitada hiljemalt seitse päeva enne kohtumise toimumist ning kõik teated edastavad vanemad teineteisele e-posti teel. Avaldaja teatas kohtule, et suhtluskorda reguleerivat määrust on rikutud, kuna laste ema ei võimalda isal kolmapäeviti lastega telefoni teel suhelda ja nädalavahetustel lastega kohtuda.
  20. Laste ema vaidles avaldusele vastu ja väitis, et pole laste ja isa suhtlust takistanud. Isale on tagatud lastega suhtlemine telefoni teel igal kolmapäeval alates kella 17.00-st, kuid isa soovib lastega rääkida pärast kella 14.
  21. Laste isa ei ole kohtumistele ilmunud ja mitteilmumisest ei ole ta enamasti ette teatanud. Lapsed on emale, lastepsühhiaatrile ja lastekaitsespetsialistile korduvalt väljendanud, et ei soovi isaga kohtuda. Vastumeelne suhtlus võib kahjustada laste vaimset tervist. Kui isa hakkaks käima psühhoterapeudi juures, saaks laste nõusolekul suhtlust taasalustada.
  22. Tartu Linnavalitsus avaldas arvamust, et avaldaja suhtlusõigust tuleks piirata, kuni isa pöördub psühholoogi vastuvõtule lastega suhtlemise taastamise eesmärgil. Lapsed on lastekaitsespetsialistile väljendanud, et ei soovi isaga kohtuda. Isa ei arvesta laste arvamusega ja survestab lastega kohtumiseks nii lapsi kui ka nende ema. Selline käitumine kahjustab laste vaimset ja füüsilist tervist.
  23. Luunja Vallavalitsuse arvates tuleks avaldaja ja laste suhtlusõigus lõpetada seni, kuni isa pöördub psühholoogilisele nõustamisele, et lastega suhtlemist parandada.
  24. Tartu Maakohus tunnistas
  25. oktoobri
  26. a määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, muutis maakohtu
  27. veebruari
  28. a määrusega kehtestatud suhtluskorda ja piiras isa suhtlusõigust lastega, kuni isa on läbinud psühholoogilise nõustamise lastega suhtlemise taastamise eesmärgil. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb lepitusmenetluse raames kontrollida, kas kohtu määratud suhtluskord on laste huvides. Kui lapsed ei ole valmis suhet isaga taastama, siis ei ole laste huvides neid selleks survestada. Suhete taastumine võtab aega ja nõuab vanemate koostööd. Laste isa ei ole menetluse kestel astunud samme lastega suhete parandamiseks. Kuigi
  29. mail 2018 toimunud istungil andis isa nõusoleku, et läbib lastega suhtlemise taastamiseks psühholoogilise nõustamise, ei ole ta seda teinud. Lisaks leppisid pooled istungil kokku, et laste ja isa kohtumine toimub
  30. mail 2018 lastekaitsetöötaja juuresolekul, kuid laste isa kohtumisele ei ilmunud ega teavitanud mitteilmumisest. Seega ei ole isaga suhtlemine praegusel ajal laste huvidega kooskõlas ning see kahjustaks laste tervist ja arengut. Isa suhtlusõigust laste suhtes tuleb perekonnaseaduse (PKS) § 143 lg-te 3 ja 5 alusel piirata, kuni isa on läbinud psühholoogilise nõustamise lastega suhtlemise taastamise eesmärgil.
  31. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu
  32. oktoobri
  33. a määruse tühistada ja teha uus määrus, millega kohustada ema täitma
  34. veebruari
  35. a määrust.
  36. Lapse ema vaidles määruskaebusele vastu ja leidis, et ta ei ole takistanud isal lastega suhelda.
  37. Tartu Linnavalitsuse arvamuse kohaselt vastab maakohtu määrus laste huvidele ja tugineb lastekaitsespetsialisti esitatud seisukohtadele.
  38. Luunja Vallavalitsuse arvates tuleks laste ja isa suhtlusõigus lõpetada, kuni ta pöördub psühholoogilisele nõustamisele. Isa ei ole teinud koostööd kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialistidega ja ei ole ilmunud kokkulepitud kohtumistele. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 2

(5)2-17-9910
  1. Tartu Ringkonnakohus jättis
  2. detsembri
  3. a määrusega määruskaebuse rahuldamata, maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse menetlemise kulud avaldaja kanda. Määruse põhjenduste kohaselt tuli lastega suhtlemise piiramine lahendada lähtuvalt hetkeolukorrast. Laste isal puudub lastega emotsionaalne side, kuna pärast
  4. a-t on isa huvi laste vastu olnud vähene. Lapsed on korduvalt avaldanud, et pelgavad isa ja ei tunne end temaga koos olles hästi. Eestkosteasutuste esindajad leidsid, et kuna lastel on isaga suhtlemise suhtes tõrge, peaks isa kõigepealt pöörduma vastava eriala spetsialistide poole, ning laste esindaja pidas vajalikuks, et esialgu viibiks kohtumiste juures kolmas isik. Asja materjalidest nähtus avaldaja enesekeskne arusaam, et talle tuleb tagada võimalus lastega
  5. veebruari
  6. a määruses sätestatud aegadel suhelda ning seda sõltumata laste soovidest ning arvestamata, millist mõju jõuliselt pealesurutud suhtlus lastele avaldab. Avaldaja käitumise ja toimikus olevate kõikvõimalike kirjalike pöördumiste põhjal on alust teha järeldus, et isal puuduvad mitte ainult lastega suhtlemise oskused, vaid tema isikuomadused on sellised, et tal on keeruline mõista teiste inimeste, sh oma laste tundeid. Samas psühholoogilisest nõustamisest, mis võiks neid vajakajäämisi leevendada, on isa keeldunud. Isa jättis ilma igasuguste põhjendusteta tulemata ka lepitusmenetluse raames kokkulepitud kohtumisele lastega ja keeldus tegemast koostööd eestkosteasutustega. Isa käitumine on ilmselgelt tasakaalutu ja ebausaldusväärne. Ringkonnakohus nõustus maakohtu, eestkosteasutuste esindajate ja ema seisukohaga, et lastel on praegu isaga suhtlemise suhtes sedavõrd tugev vastumeelsus, et sunnitud kohtumised kahjustaksid laste tervist ja arengut. Isal tuleb teadvustada vajadus teha koostööd eestkosteasutuste lastekaitsespetsialistidega, et läbida suhtluse taastamise eelduseks seatud psühholoogiline nõustamine. Seejärel on võimalik asuda kaaluma, millised on järgmised sammud, et laste suhtlemist avaldajaga taasalustada. Lapsed on mh soovinud kohtuda isaga vanaema juures. Isa ei põhjendanud, miks talle ei sobi kohtuda lastega oma ema juures, kus lapsed tunnevad end turvaliselt. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  7. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub maakohtu
  8. oktoobri
  9. a ja ringkonnakohtu
  10. detsembri
  11. a määrused tühistada ning teha uue määruse, millega kohustada laste ema maakohtu
  12. veebruari
  13. a määrust täitma. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlustatud määrused põhjendatud ega seaduslikud. Kohtud ei selgitanud, milline laste isa konkreetne tegu laste suhtes lõi lastes väidetava kartuse, ning tegid kaebaja kohta järeldusi üksnes selle põhjal, et kaebaja ei talunud enda alandamist. Põhjendatud ei ole kohtu järeldus, et isal puudub lastega emotsionaalne side. Kohus ei hinnanud laste ema manipuleerivat käitumist ega selgitanud, mis saab siis, kui kaebaja läbib psühholoogilise nõustamise lastega suhtlemise taastamise eesmärgil. Ainus mõistlik võimalus lastega suhtluse taastamisel oleks see, kui kohus sunniks laste ema kohtumäärust täitma.
  14. Laste ema vaidleb määruskaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Maa- ja ringkonnakohtu määrused on seaduslikud ja põhjendatud, kuna kohtud selgitasid ja põhjendasid avaldajale oma otsustuste aluseid ning arvestasid oma ala spetsialistide (lastepsühhiaatri, sotsiaalpedagoogi ja lastekaitsespetsialistide) hinnangute, laste huvide ja kõikide kohtule esitatud tõenditega. Avaldaja lubas maakohtu
  15. mail 2018 toimunud istungil esitada kohtule nõustajate nimekirja, kellega ta koostööle asub. Seejärel avaldaja loobus edasises menetluses osalemisest. 3
(5)2-17-9910
  1. Luunja Vallavalitsus jäi oma varem esitatud seisukohtade juurde ja märkis, et neile teadaolevalt ei ela avaldaja enam Luunja vallas.
  2. Tartu Linnavalitsuse arvamuse kohaselt vastab kohtumäärus laste huvidele. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et maa- ja ringkonnakohtu määrused tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 701 lg 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks lahendamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt.
  4. Menetlusosalised vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas maakohtus toimunud lepitusmenetluse ebaõnnestumise tõttu oli alust saata laste isa psühholoogilisele nõustamisele, et taastada suhtlus lastega.
  5. TsMS § 563 järgi toimub vanema ja lapse suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise korral rikkumise kõrvaldamiseks vanema palvel kohtus lepitusmenetlus. Riigikohus on varem selgitanud, et kuigi lepitusmenetluse eesmärgiks on lepitada vanemaid ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe selle kohta, kuidas lapsest lahus elav vanem saab lapsega suhelda, on vaja tagada lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmine ka siis, kui vanemad kokkulepet ei saavuta (vt Riigikohtu
  6. juuni
  7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-10, p 34). Kui lepitusmenetlus luhtub, määrab kohus TsMS § 563 lg 7 järgi, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses muuta suhtlemist puudutavat määrust või milliseid muudatusi teha vanema õigustes lapse suhtes. Nii võib kohus TsMS § 563 lg 7 p 2 järgi lepitusmenetluse ebaõnnestumisel otsustada suhtlemist reguleerivat määrust muuta ja sätestada lapse huvide ning vanemate võimalustega paremas kooskõlas oleva suhtlemise korra. Viidatud sätte alusel saab kohus PKS § 143 alusel anda lapsest lahus elavale vanemale varasemas suhtlemist reguleerivas kohtumääruses sätestatust kas suuremas või väiksemas mahus suhtlusõiguse, samuti lõpetada lapse huvides suhtlusõiguse.
  8. Praeguses asjas tuvastas maakohus lepitusmenetluse raames, et kohtu
  9. veebruari
  10. a määrusega kehtestatud laste isa ja laste suhtluskord ei ole laste huvides. Maakohus tunnistas vaidlustatud määrusega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks, muutis kehtestatud suhtluskorda ning piiras PKS § 143 lg-te 3 ja 5 alusel isa ja laste suhtluskorda, kuni isa on läbinud psühholoogilise nõustamise lastega suhtlemise taastamise eesmärgil. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega ja jättis määruse muutmata. Iseenesest leidsid kohtud õigesti, et lepitusmenetluse luhtumisel saab kohus vajaduse korral PKS § 143 lg-te 3 ja 5 alusel laste isa ja laste suhtluskorda piirata, kuid kolleegiumi arvates on maakohtu määruse resolutsioon lepitusmenetluse ebaõnnestumise tagajärgede osas ebaselge. Ringkonnakohus ei ole määrust tehes nimetatud puudust kõrvaldanud. Seetõttu tuleb maa- ja ringkonnakohtu määrused tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.
  11. Menetlusosalistele tekivad kohustused üksnes kohtulahendi resolutsioonist (vt Riigikohtu
  12. juuni
  13. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-17, p 15). Riigikohus on mitmes varasemas lahendis selgitanud, et kohtulahendi resolutsioon peab TsMS § 442 lg 5 teise lause järgi olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita (vt nt Riigikohtu
  14. oktoobri
  15. a määrus tsiviilasjas nr 2-14-50251/139, p 19). 4
(5)2-17-9910 19.
  1. Kolleegiumi arvates ei vasta maakohtu määruse resolutsioon osas, millega lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise tagajärjel muudeti varasema määrusega kehtestatud suhtluskorda ning piirati isa suhtlusõigust lastega ja kohustati teda läbima psühholoogiline nõustamine lastega suhtlemise taastamise eesmärgil, TsMS § 442 lg 5 teise lause nõudele. Selline resolutsioon ei ole arusaadav ega täidetav määruse muu tekstita, kuid isegi selle abil jääb arusaamatuks, mida peetakse silmas „psühholoogilise nõustamise läbimise“ all ning millised tagajärjed on „psühholoogilise nõustamise läbimisel“ lastest lahus elava vanema ja laste suhtluskorrale. Selle vältimiseks pidanuks kohus lahti kirjutama, mida ta „psühholoogilise nõustamise läbimise“ all mõistab ning kuidas on selle läbimise järgselt tagatud laste ja isa suhtlemine. Praegune maakohtu määruse resolutsioon võib tekitada pigem uue vaidluse vanemate vahel, kuivõrd jääb ebaselgeks, millisel viisil ja millise tulemuse korral saab lugeda nõustamine läbituks. Selgelt väljendatud kohtulahendi resolutsiooni eesmärk on muu hulgas ära hoida samast vaidlusküsimusest tekkida võivaid vaidlusi. Vaidlusi tekitada võivat kohtulahendi resolutsiooni tuleb vältida. 19.
  2. Lisaks peab kolleegium vajalikuks lepitusmenetluse ebaõnnestumise aspektist juhtida tähelepanu järgmisele. Lepitusmenetluse luhtumise korral peab kohus omal algatusel kontrollima, kas lisaks lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamisele tuleb lapse huvide tagamiseks kohaldada abinõusid ning kui tuleb, siis milliseid. Siiski ei pruugi ühe vanema psühholoogilisele nõustamisele saatmine lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral olla kohane meede ja vahend TsMS § 563 lg 7 mõttes. Kuigi seadusest ei tulene üheselt, milliseid abinõusid lepitusmenetluse ebaõnnestumise korral kohus kohaldada võib, ei ole kolleegiumi hinnangul kohtud praeguses asjas põhjendanud, kuidas saab isiku psühholoogilisele nõustamisele saatmine eelduslikult tagada laste ja avaldaja suhete paranemise.
  3. Ülaltoodust tulenevalt tuleb asi saata maakohtule, et korraldada avaldaja ja laste suhtlemist kindlaks määrava määruse rikkumise kõrvaldamiseks uus lepitusmenetlus. Maakohtul tuleb asja uuel lahendamisel lepitusmenetluse raames hinnata avaldaja ja laste suhtlemise reguleerimise võimalikkust vastavalt laste huvidele. Olukorras, kus lepitusmenetluses ilmneb, et laste huvides on suhtluskorra piiramine või lõpetamine, tuleb kohtul lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamise korral sõnaselgelt ja võimalikult täpselt otsustada edaspidise suhtlusõiguse ulatus ning vajaduse korral võtta tarvitusele sobivad meetmed TsMS § 563 lg 7 alusel. Samuti ei tohi jätta lastega suhtlemist sisuliselt otsustamata (vt Riigikohtu
  4. novembri
  5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-83-11, p 21–22).
  6. Kuna asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ja laste ema esitatud lisatõendite toimikusse võtmine maakohtu otsustada.
  7. Määruskaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada. Peeter Jerofejev Ants Kull Jaak Luik 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.