← Eesti

3-18-731/13

Obsah (5)§ 7§ 10§ 8§ 3§ 2

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Maret Hallikma Otsuse tegemise aeg ja koht 18.03.2019, Tallinn Haldusasja number 3-18-731 Haldusasi RAHAUS OÜ kaebus Tarbijakaitse

) § 8 lg-s 3 sätestatud sunnivahendi rakendamist keelavaid aluseid. Kaebajat hoiatati ettekirjutuses sunniraha rakendamise võimaluse (

§ 7

lg 1) ja rakendatava sunniraha suuruse (

§ 7lg 5) eest.

Kaebajal oli reaalselt võimalik ettekirjutust selles antud tähtaja jooksul täita. Seega olid sunniraha eeldused täidetud ning sunniraha määramine ei olnud õigusvastane. 11.

  1. Vastustaja ei ole andnud signaali, et kaebajale sunniraha ei määrata. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma vastupidise väite kinnitamiseks.Vastustajal ei ole võimalik rahuldada taotlusi, mis toovad kaasa tahtliku menetluse venimise. Olukord, kus tarbijatele esitatav teave on eksitav, ebaselge või puudub üldse, kahjustab oluliselt tarbijale seadusega antud õigusi ning piirab tarbijate õigust teha teadlikke ja kaalutletud tehinguotsuseid. 11.
  2. Sunnivahendi rakendamise põhjuseks on kaebaja poolt ettekirjutusega pandud kohustuse täitmata jätmine. Vastustaja teostas kaebaja 02.04.2018 kirjas väidetu kontrollimiseks kaebaja veebilehel järelkontrolli ning tuvastas, et ettekirjutus oli eelviidatud punktide osas täitmata. Otsus sunniraha määramise kohta on tehtud kõigi täitmata ettekirjutuse punktidega seoses. 11.
  3. Arvestades juhtumi olulisust ja rikkumise asjaolusid, oli sunniraha proportsionaalne. Kuna ettekirjutus oli täitmata ka täiendavaks tähtajaks, määras vastustaja kaebajale sunniraha summas 500 eurot, mis on vastustaja hinnangul proportsionaalne ning vastab ettekirjutuse täitmata jätmise määrale. Vastustaja kontrollis ka 18.06.2018 ettekirjutuse täitmist ning tuvastas, et enam kui kolm kuud pärast ettekirjutuse tegemist oli ettekirjutus samas mahus endiselt täitmata.
  4. Kaebaja on esitanud keelamiskaebuse eesmärgiga vältida kehtiva haldusakti (ettekirjutuse) täitmist, kuna asjakohaseid faktilisi põhjendusi keelamiskaebuse esitamiseks kaebaja esitanud ei ole. Asjakohaste põhjenduste puudumise tõttu ei ole vastustajal võimalik esitada keelamiskaebusele vastuväiteid. KOHTU PÕHJENDUSED
  5. Vaadanud läbi poolte seisukohad ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
  6. Kaebaja on vaidlustanud talle sunniraha määramise otsuse õiguspärasuse, kuid ei ole vaidlustanud sunniraha määramise otsuse aluseks olevat ettekirjutust. Seega on jõustunud ettekirjutusega tuvastatud, et kaebaja pani oma veebilehel toime õigusrikkumisi, mille kõrvaldamiseks tehtud ettekirjutus oli kaebajale täitmiseks kohustuslik.
  7. Sunniraha rakendamine on haldusorgani kaalutlusotsus. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 järgi kontrollib kohus kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. Seega piirdub sisuline kohtulik kontroll käesoleval juhul kaalutlusreeglitest kinnipidamise hindamisega.
  8. Sunniraha rakendamise õiguslikud alused on sätestatud ATTS-is, mille § 2 lg 1 kohaselt rakendatakse sunnivahendit, kui haldusorgani ettekirjutus jäetakse hoiatuses märgitud tähtaja 4

(6)3-18-731 jooksul täitmata.

§ 10

lg 1 näeb ette, et sunniraha on hoiatuses kindlaksmääratud summa, mille adressaat peab tasuma, kui ta jätab ettekirjutusega pandud kohustuse hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täitmata.

§ 8

lg 1 täpsustab, et sunnivahendit on lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud ning ei esine sunnivahendi rakendamist välistavaid asjaolusid.

§ 8

lg 3 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada siis, kui sunni rakendamise alused on ära langenud (p 1) või ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks (p 2), samuti siis, kui sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi (p 3) või kui halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras (p 4).

  1. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et sunniraha määramine on õigusvastane, sest otsuse kirjeldavas osas ei ole viidatud ettekirjutuse kõikidele punktidele, ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamisele ning et otsus on sisuliselt motiveerimata. 17.
  2. Sunniraha rakendamine on toiming, mitte haldusakt (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-172-14 p 11). Sellest tulenevalt ei pidanud vastustaja sunniraha rakendamise otsust põhjendama haldusaktile esitatud nõuetele vastavalt. Toimingu puhul ei ole nõutav selle eelnev põhjendamine, põhjendused tuleb esitada isiku nõudmisel (HMS § 108) või toimingu õiguspärasuse kontrollimisel vaide- või kohtumenetluses. Kaebaja pöördus 06.04.2018 vastustaja poole selgituste saamiseks (tl 15) ning vastustaja esitas 10.04.2018 kaebajale ka asjakohased selgitused (tl 16-19). Samuti on vastustaja sunniraha määramist veelkord põhjendanud kohtumenetluse käigus kaebusele esitatud vastuses ning selgitanud, et kaebaja veebilehel 02.04.2018 teostatud järelkontrolli käigus selgus, et kaebaja täitis ettekirjutuse üksnes osaliselt. Seega ei ole vastustaja põhjendamisnõudeid rikkunud. 17.
  3. Lisaks on vastustaja sunniraha määramise otsuse kirjeldavas osas ettekirjutuse sisu lühidalt välja toonud. Samuti on vastustaja selgelt viidanud, et sunniraha määramise põhjuseks on asjaolu, et paikvaatlusel on fikseeritud ettekirjutuse p 2 alapunktide 2.2.1; 2.3.1; 2.3.6, 2.3.9; 2.4.1 ja 2.4.3 täitmata jätmine või täitmises eksimine.
  4. Kaebaja leiab, et juhul, kui vastustaja oleks sunniraha määramisel viidanud etttekirjutuse asjakohastele punktidele, oleks sellest selgunud kohustuste maht, mida kaebaja pidi täitma ebamõistlikult lühikese aja jooksul. Selgitan, et asjaolu, et kaebaja peab ettekirjutuse täitmise tähtaega ebamõistlikult lühikeseks, ei saa olla lahendatava haldusasja esemeks, kuna kaebaja ei ole ettekirjutust vaidlustanud ning ettekirjutus on kehtiv haldusakt. Lisaks on kohtupraktikas rõhutatud, et sunnivahendi rakendamise õiguspärasus ei sõltu ettekirjutuse õiguspärasusest. Kohus kontrollib haldustäite vaidlustes üldjuhul seda, kas sunnivahendi rakendamise eeldused on täidetud, kas sunni liik ja selle kohaldamise viis olid proportsionaalsed ning ega ei esine sunni kohaldamist välistavat asjaolu (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-72-14, p 16).
  5. Ekslik on ka kaebaja seisukoht, et vastustaja on sunniraha rakendamisega teda teatud moel sanktsioneerinud. Sunnivahendi rakendamine ei ole karistuslik meede (

§ 3lg 2).

Tegemist on haldusmeetmega, mille eesmärgiks on isiku sundimine temale pandud kohustuse täitmiseks. Isikul on võimalik sunniraha määramist vältida ettekirjutuse täitmise läbi. Kuna kaebaja parandas veebilehel andmed üksnes osaliselt ning kuna ettekirjutuses sisaldus sunniraha määramise hoiatus, olid täidetud sunnivahendi rakendamise eeldused (

§ 2lg 1, § 8 lg 1).

20. Ainetud on kaebaja väited seoses vastustaja poolse väidetava selgitamiskohustuse rikkumisega. Ehkki selgitamiskohustus kannab endas menetlusosalise informeerimise funktsiooni, on selle sisustamisel eelkõige määravaks menetlusosalise tahe selgitusi saada (HMS § 36). Kui menetlusosaline selgituste saamise soovi ühelgi viisil ei väljenda, ei saa haldusorganilt selgitamist ka nõuda. Praegusel juhul on vastustaja teavitanud kaebajat ettekirjutuse menetluse algatamisest. Kusjuures kaebajale on selgitatud, milles vastustaja hinnangul õigusrikkumine täpselt seisnes ning kaebajale on antud võimalus rikkumine kõrvaldada ilma ettekirjutuseta. Lisaks anti kaebajale võimalus esitada omapoolsed vastuväited ja arvamus. Vastustaja kinnitusel kaebaja vastustaja 5

(6)3-18-731 poolsele teatele ei reageerinud. Kaebaja taolist vastustaja väidet menetluse kestel tõenditega ümber lükanud ei ole. Seepärast tuleb asuda seisukohale, et vastustaja ei ole selgituskohustust täitmata jätnud.
  1. Asja materjalidest ei ilmne ka vastustaja sõnamurdlikkust. Kaebaja väited telefonivestluses vastustaja poolt lubatu kohta on jäänud paljasõnaliseks. Esitatud dokumentidest nähtub, et kaebaja esitas vastustajale 19.03.2018 taotluse ettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamiseks kuni 02.04.2018 (tl 7-8). Vastustaja nõustus taotlusega ja pikendas ettekirjutse täitmise tähtaga kaebaja poolt soovitud aja võrra (tl 9). 02.04.2018 esitas kaebaja uue taotluse (tl 10-11), milles taotles tähtaja pikendamist üksnes seoses ettekirjutuse p 2.4.1 täitmisega (tootekirjelduste tõlkimise kohustusega). Sealjuures kinnitas kaebaja, et on muus osas ettekirjutuse täitnud. Sunniraha määramise otsusest ilmneb, et sunniraha määrati kaebajale ettekirjutuse täitmata jätmise tõttu suuremas ulatuses kui kaebaja 02.04.2018 taotluses märgitud ettekirjutuse p 2.4.1 osas. Seega ei saa sunniraha määramist põhjendamatuks pidada sõltumata isegi juhul, kui asuda seisukohale, et TTJA oleks pidanud enne sunniraha määramise otsust kaebaja 02.04.2018 taotluse osas seisukoha võtma. Sunniraha määrati kaebajale ettekirjutuse resolutsiooni punkti 2 mitmete alapunktide ebakohase täitmise eest kogumis.
  2. Kaebaja seiuskoht, et TTJA on sunniraha määramise õigusliku alusena viidanud õigusaktidele, mis on ettekirjutuse tegemise, mitte sunniraha määramise aluseks, ei tingi sunniraha määramise õigusvastaseks tunnistamist. TTJA on muuhulgas viidanud KKS § 23 lõikele 4, mis näeb ette sunniraha määramise õiguse ning sunniraha määramise aluseks olnud asjaoludele (ettekirjutuse täitmata jätmine). Sunniraha otsust saab pidada kontrollitavaks ning mõistlikult tegutsevale isikule arusaadavaks.
  3. Sunniraha suurust ei saa pidada ka ebaproportsionaalseks, arvestades ettekirjutuse olulisust ja rikkumise asjaolusid. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et sunniraha määramine oleks ebaproportsionaalne tema majanduslikust seisundist tulenevalt. Sunniraha rakendamise eest hoiatati kaebajat ettekirjutuses, kaebajal oli seda ettekirjutuse nõuetekohase täitmisega võimalik vältida.
  4. Kuna vastustaja toiming kaebajale sunniraha määramisel oli õiguspärane, puudub alus rahuldada kaebajat nõuet keelata vastustajal edaspidi sunniraha määramine kaebajale.

§ 2

lg 2 järgi võib sunnivahendit kuni ettekirjutusega taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. Kaebajal oli KorS § 23 lg 3 järgi talumiskohustus tema suhtes seaduse alusel kohaldatud riikliku järelevalve meetme suhtes. Kaebaja käitumist ettekirjutuse jätkuval rikkumisel ei saa kuidagi pidada selliseks, mis tingiks sunniraha määramise õigusvastasuse. 25. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kaebaja menetluskulud jäävad seega tema enda kanda. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. (allkirjastatud digitaalselt) Maret Hallikma 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.