← Eesti

2-18-7538/28

Obsah (8)§ 218§ 187§ 445§ 657§ 651§ 436§ 652§ 163

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ele Liiv (eesistuja), Margo Klaar, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 19.03.2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-7538

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavaldus 1. YY (hageja I) ja CC (hageja II) esitasid 15.05.2018.a hagiavalduse AA (kostja) vastu miinimummääras elatise saamiseks alates hagi esitamisest ja tagasiulatuva alammääras elatise saamiseks perioodi 01.04.-14.05.2018.a eest 362 eurot kummagi hageja kasuks. Hagejad on alates 01.02.2018 üksnes ema ülalpidamisel ja elavad koos emaga. Hagejad paluvad kostjalt välja mõista elatis miinimummääras 250 eurot kuus alates 14.05.2018.2018 ja siduda see Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammääraga. Kostja ainsaks sissetulekuks ei ole riiklik toetus 267 eurot, vaid kostja töötab XXX taksos taksojuhina. 2017 novembris ostis kostja uue auto, mille eest maksab maksegraafiku alusel neli aastat. Sissemaks 3000 eurot tasuti perekonna ühisest rahast. Kostja suudab teha tööd ja tasuda uue sõiduki liisingumakseid. 2

(10)Lapsed käivad tasulistes huviringides ja elavad laste ema poolt pangalaenuga soetatud korteris Maardus, mis maksis 41 000 eurot ja laenu maksab ema tagasi 23 aastat. Laste ema töötab kahel töökohal, et peret ülal pidada. Kulutused iga hageja osas on: kütusekulu, kindlustus 48 eurot; TV, mobiilside, Internet 17,5 eurot; kulutused eluasemele 114,05 eurot; toit 150 eurot; sõprade sünnipäevad 22,5 eurot; laste sünnipäevad 2,5 eurot; hügieenitarbed 10 eurot; majapidamistarbed ja ravimid 10 eurot; laagrid, klassiekskursioonid, muuseumid, kino, teater, suusatamine talvel, uisutamine 8,125 eurot; huviringid, raamatud 44 eurot; taskuraha 28 eurot; riided, jalatsid 50 eurot, Xil lisaks kuupilet Tallinnase 17,5 eurot. Eluasemelaenu suurus on 197,55 eurot kuus, korteri kommunaalkulude arve juunis 2018 oli 102,76 eurot, talvel on suurem; elektriarve 29,97 eurot, kodukindlustus 11,88 eurot. Kostja vastuväited
  1. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja on keskmise puudega osalise töövõimega isik, kellele riik maksab toetust 267 eurot kuus. Kostja on aidanud lapsi, kuid ei suuda seda teha hagejate poolt nõutavas ulatuses. Suuliselt avaldas kostja kohtuistungil, et on võtnud rendile XXX auto ja teeb tööd taksojuhina kui FIE, mõni päev rohkem, mõni päev vähem. Kostjal on liikumispuue. Tema kulutused elamispinnale on 60 eurot, eraldi 72 eurot gaas ja elekter. Ta sooviks, et poeg elaks temaga ja ta oleks võimeline poega ülal pidama. Maakohtu otsus
  2. Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja elatise 220 eurot kuus, sidudes selle 88%-ga Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ½ kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest kuni nende täisealiseks saamiseni, tagasiulatuva elatise osas jättis maakohus hagi rahuldamata. Poolte menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda ja määras, et kohtuotsuse jõustumisel tuleb tühistada hagi tagamise määrus. Maakohus kohaldas PkS § 96, § 97 p 1, § 99 lg 1 ja lg 2, § 101 lg 1, § 102 lg 1 ja
  3. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - kostja on hagejate ema ja hagejad elavad oma emaga; - hageja II ülalpidamiseks vajalikud kulud on 526 eurot ja hageja I 509 eurot kuus; - kummagi hageja eluasemega seotud kulud on 114 eurot; - kostjal on osaline töövõime ja ta saab riigilt toetust 267 eurot kuus, lisaks töötab ta taksojuhina XXX Taksos. Kohus leidis, et hagis toodud lastele tehtavad kulud on mõistlikud ja kohtupraktikaga kooskõlas. Kostja kinnitas oma seisukohtades, et jõuaks hagejat II üleval pidada, kui poeg elaks tema juures. Hageja II vajalikud kulud on üldise kohtupraktika ja käesolevas tsiviilasjas tuvastatud asjaolude põhjal ligikaudu 500 eurot kuus. Kui kostjal on võimalik tema juures elavat last üleval pidada, siis peaks tal eelduslikult olema võimalik ka eraldi elavaid lapsi toetada samas summas. Kohus arvestab elatise väljamõistmisel, et kostjale on määratud osaline töövõimekaotus ja mõistab temalt kummagi hageja kasuks välja elatise 220 eurot kuus, s.o 88% alammääras elatisest. 3
(10)Kohus jättis rahuldamata tagasiulatuva elatise nõude, kuna vanemad elasid nõutaval ajaperioodil osaliselt koos ja ülalpidamise kohustuse andmise vajadus on selgelt tuvastatav alates sellest ajast, kui hagejate vanemad asusid eraldi elama. Seoses menetluse lõppemisega tühistab kohus 21.08.2018.a määrusega kohaldatud hagi tagamise.

§ 445lg 1 ja Pk

S § 100 lg 4 alusel määras kohus, et elatis tuleb tasuda iga kuu eest ette iga kuu

  1. kuupäevaks CC kontole. Apellatsioonkaebus
  2. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldavas osas (otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3) ja saata asi maakohtule uueks lahendamiseks. Maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse normi. Kohus ei ole selgitanud, millised tõendid jäid vastu võtmata ja põhjendanud, miks ta mõistis välja just 88% miinimummäärast elatisest. Kohus ei ole arvestanud
  3. novembris Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE teadurite poolt koostatud uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs. Lõppraport November 2013" toodud seisukohtadega. Uuringu järgi on kuni 13-aastase lapse ülalpidamiskulu kuus 194 eurot ja kuni 6-aastased lapsed on 274 eurot. Riigikohtu praktika kohaselt võib olla üheks elatise väljamõistmise aluseks alla alammäära see, kui hageja tegelikud ülalpidamiskulud on seadusjärgsest miinimumist väiksemad. Ning kui kohustatud isik esitab kohtumenetluse kestel sellist vastuväidet hagile, et lapse tegelikud igakuised vajadused on väiksemad, siis peab elatis nõutav isik kõiki neid vajadusi tõendama. Apellant esitas vajaduste nimekirja põhjendatuse osas vastuväiteid (vt nt 24.09.2018.a. kohtuistungil protokolli lk 3 „Kuskohast summad võetud on?“, 02.08.2018.a. kohtuistungil protokolli lk 2 „Tal (emal) on olemas XXX kahetoaline korter, mille sai pärandiks. Miks oli vaja uus korter osta, seda ei tea. Seda, et elamispinna vajadust oleks, sellest ma aru ei saanud“). Vastustajad omalt poolt ei ole tõendanud kõiki kululiike ja summasid, mis on toodud punktis 2.2 kulutuste nimekirjas. Hagejad korrigeerisid 02.08.2018.a. toimunud kohtuistungil transpordikulude summat (protokolli lk 3 „Transport oli 35 eurot, nüüd on tasuta“), kuid kohus sellega ei arvestanud. Kohus ei ole tasaarveldanud apellandi poolt tasutud elatisraha ning pole arvestanud, et kohtumenetluse jooksul vastustajad said riigilt elatisabi 21.08.2018 hagi tagamise kohtumääruse alusel, kuni kohtuotsuse tegemiseni. Maksete teostamist apellandi poolt vähemalt summades 150 eurot ja riigi poolt elatisabi saamist kinnitas ka vastustajate seaduslik esindaja 24.09.2018.a. kohtuistungil. Elatise väljamõistmisel alates 15.05.2018.a. summas 220 eurot ei ole kohus arvesse võtnud, et apellant andis vastustajatele taskuraha (kuigi antud kulu on toodud vastustajate vajaduste nimekirja punktis 2.2.). Et apellant andis taskuraha, kinnitasid nii apellant, kui ka vastustajate seaduslik esindaja 02.08.2018.a. kohtuistungil (protokolli lk 2 – „Xi konto peale kandis raha“, lisaks „X sai 75 eurot minult“, „Ta saadab sõnumi, kui tahab raha. Ta ütles, et tahab riideid osta, kui 75 eurot andsin“). 4

(10)Kohus ei võtnud kohtuotsuse tegemisel arvesse, et ajavahemikus 15.05.-06.11.2018 veetsid lapsed osaliselt aega apellandiga. (02.08.2018.a. toimunud kohtuistungi protokolli lk 2 – „Nad ööbivad siis, kui tahavad ... X ka nädalavahetustel (tuleb isa juurde)“). Kohus pole uurinud ning välja selgitanud vanemate majandusliku seisu ega apellandi enda igakuiseid vajadusi. Kohus ei kohustanud pooli esitama sellekohaseid tõendeid. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et kui poeg elaks tema juures, siis on apellandi jaoks võimetekohane igakuiselt elatise tasumine kummagi vastustajale kokku summas 220 x 2 = 440 eurot. RAKE uuringu järgi on lapse igakuised vajadused on reeglina vähem kui 500 eurot kuus. Seega kohtu poolt eeldusele rajatud järeldus ei ole selles osas õige apellandi suhtes. Apellandilt välja mõistetud elatise suurus on tema majandusliku seisu arvesse võttes tema jaoks liiga suur. Kohus ei arvestanud ka sellega, et vastustajate igakuised kulud on osaliselt kaetud riiklike toetusega. Vastus apellatsioonkaebusele
  1. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Menetluse edasine käik
  2. Ringkonnakohus palus 15.02.2019 pooltel täiendavalt selgitada oma väiteid ja tegi ettepaneku vastavaid väiteid ka tõendada. Pooled esitasid täiendavad väited ja tõendid. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles maakohus mõistis hagejale I välja 211,72 eurot ületava elatise ja hagejale II 197,61 eurot ületava elatise. Muuta tuleb maakohtu otsust elatise väljamõistmise kuupäeva osas. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus saab teha asjas ise uue otsuse (

§ 657lg 1 p 2).

Maakohus on jätnud otsuse olulises osas põhjendamata ning ei ole pooltele selgitanud asjaolude väljatoomise ning tõendite esitamise vajadust. Asjas ei ole kohaselt läbi viidud eelmenetlust. 8. Kuigi kostja on apellatsioonkaebuses palunud tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni p-d 2 ja 3, on kostja 01.03.2019 menetlusdokumendist arusaadav, et apellant ei vaidlusta kummalegi hagejale elatise väljamõistmist 97 euro ulatuses. Hagejad ei ole vaidlustanud maakohtu otsust tagasiulatuva elatise väljamõistmata jätmise osas ja elatise 220 eurot ületavas (sidudes selle Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud ½ kuupalga alammääraga) väljamõistmata jätmise osas. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus nimetatud osades jõustunud ja ringkonnakohus selle seaduslikkust ei kontrolli (

§ 651lg 1).

I 9. Põhjendamatu on kostja esmakordselt apellatsioonimenetluses esitatud seisukoht, et laste vajadused tuleks kindlaks määrata vastavalt RAKE uuringus toodud seisukohtadele, mille kohaselt on kuni 13-aastase lapse ülalpidamiskulud 194 eurot kuus. Uuring annab kinnitust, et mitme lapsega peredes võib esineda mastaabisääst, kuid kostja ei ole sellele maakohtu menetluses tuginenud ega mingeid asjaolusid sellega seoses esile toonud. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE 2013 uuringus "Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" välja toodud lapse keskmised ülalpidamiskulud 5

(10)on uuringust möödunud viie aasta jooksul seoses üldise elukalliduse tõusu ja tarbijahinnaindeksi muutmisega (vt: https://www.stat.ee/stat-tarbijahinnaindeksi-muutus) suurenenud ning nendest ei saa lapse vajaduste määratlemisel praegusel hetkel enam lähtuda. Kolleegium on seisukohal, et iga konkreetse lapse puhul tuleb lähtuda tema vajadustest ja selliste statistiliste andmetega automaatselt arvestada ei saa.
  1. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et üheks elatise alla miinimummääras väljamõistmise aluseks võib olla laste tegelike vajaduste väiksem suurus. Kostja on maakohtu 24.09.2018 istungil püstitanud retoorilise küsimuse: „Kustkohast on summad võetud“, kuid selgesõnaliselt vastu vaielnud kahele kulu liigile: „Pole nõus maksma ema autot ja korterit“. Seega ei pidanud vastustajad tõendama teisi kululiike, peale eluasemekulude ja autole kuluva bensiini ja kindlustuse.
  2. Eluasemekuludele korteri ostmise osas vaidles kostja vastu vaid eluaseme soetamise kulude osas. Kostja leidis, et hagejate ema ei pidanud ostma endale Maardus korterit, kuna tal oli päranduseks saadud korter XXX. Nimetatu kohta selgitas hagejate seaduslik esindaja 24.09.2018 kohtuistungil, et tema vanemad on pärandanud temale korteri XXX. Tema isa on surnud, kuid ema elab ja kasutab korterit. Seega pole võimalik asuda asjas seisukohale, et nimetatud korterit pidanuksid hagejad koos oma vanaemaga kasutama ja hagejate ema ei olnud vajadust osta endale omaette elamispinda.
  3. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-69-13 selgitanud, et lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti, kuna on selge, et kui vanemal, kelle juures laps elab, napib vahendeid endale eluruumi hankimiseks või selle kasutamiseks, mõjutab see temaga koos elava ja iseseisva sissetulekuta lapse elukvaliteeti. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-69-13 selgitanud, et eluaseme kindlustamise kulusid saab mõistlikus ulatuses arvata lapsele langevas osas lapse eluasemevajaduse rahuldamiseks tehtavate kulutuste hulka, sest nende eesmärgiks võib olla tagada lapse eluasemevajaduse rahuldamine juhuks, kui eluruum hävib.
  4. Käesolevas asjas elavad lapsed emale kuuluvas eluruumis ja on tõendanud, et ema tasub laste praeguse eluaseme soetamiseks võetud laenu- ning kindlustusmakseid. Hagejad on esile toonud 23.08.2018 menetlusdokumendis, et eluaseme soetamiseks võetud laenu suurus on 197,55 eurot, korteri kommunaalkulud 102,76 eurot ja kodukindlustus 11,88 eurot. Nimetatu on tõendatud maksekorraldusega O KÜ-le 102,76 euro maksmise kohta (tl 43), laenu tagasimaksmise kolme järgmise makse graafikuga (tl 44), Eesti Energia AS arvega (tl 45) ja kindlustusandjale kindlustusmakse tasumise maksekorraldusega (tl 46). Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendatult leidnud, et hagejate ülalpidamiskulude hulka kuuluvad hagis toodud eluasemega seotud kulutused kummagi hageja kohta 114 eurot kuus.
  5. Bensiini ja kindlustuse kulule ei ole kostja vastu vaielnud, küll võib tema 24.09.2018 kohtuistungil esitatud vastuväitest aru saada, et ta vaidlustas laste ema auto soetamise kulu. Nimetatud osas on hagejad selgitanud, et auto on välja ostetud. Asja materjalidest ei nähtu, et hagejad oleksid sõidukulude hulka arvestanud auto soetamise kulusid. Seega on maakohtu otsus ka 48 euro ülalpidamiskulu hulka arvestamise osas põhjendatud.
  6. Hagejad selgitasid maakohtus ja on seda kinnitanud ka apellatsioonimenetluses, et alates hagi esitamisest kuni september 2018 maksis hageja II kuupilet 35 eurot ja edaspidi sai ta sõita tasuta. Õige on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole seda arvesse võtnud, et alates 6
(10)01.09.2018 on hageja II ülalpidamiskulud 35 euro võrra väiksemad, seega 526 – 35 = 491 eurot. Arvestades aga hagejalt väljamõistetud elatisraha suurust, ei muuda see otsuse lõppjäreldust. Kuigi hageja II ülalpidamiseks kulub alates septembrist 491 eurot ja kostja peaks sellest tasuma 245,50 eurot, on temalt on välja mõistetud 220 eurot.
  1. Maakohus ei pidanud arvestama summadega, mida hagejad olid saanud hagi tagamise korras riigilt. Nimetatud summade osas tekib kostjal suhe riigiga. Perehüvitiste seaduse (PHS) § 57 ja § 58 reguleerivad elatisnõude üleminekut riigile ja selle sissenõudmist. PHS § 57 lg 1 kohaselt, kui lapsel oli kohtumenetluse ajal õigus nõuda ülalpidamist kostjalt, läheb kohtumenetlusaegse elatisabi saaja nõue elatisabi määramise otsuse tegemisel üle riigile kostja ja lastevahelises vaidluses tehtud kohtulahendis märgitud ulatuses, kuid mitte rohkem kui elatisabi taotlejale riigi poolt väljamakstud elatisabi ulatuses. § 57 lg 5 kohaselt teatatakse võlgnikule kirjalikult, milline nõue, millisest hetkest, millises ulatuses ja millisel õiguslikul alusel on riigile üle läinud. Ühtlasi tehakse võlgnikule ettepanek kohtumenetlusaegse elatisabi maksmisest tulenev riigi nõue rahuldada ja antakse nõude rahuldamiseks vajalikke juhiseid.
  2. Osaliselt on põhjendatud apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja menetluse ajal rahas tasutud maksetega lastele. Samas ei toonud kostja maakohtu menetluses konkreetselt esile, milliseid summasid ta elatisena lastele menetluse kestel tasus. Ainuke summa, mida kostja 24.09.2018 kohtuistungil avaldas, oli 75 eurot X-le ja 150 eurot laste ema kontole selgitusega „nälg“. Laste ema kohtuistungil esitatust saab järeldada, et ta on nõus aktsepteerima neid summasid lastele elatise maksmisena. Apellatsioonimenetluses tõi kostja esile, et tasus laste ema pangakontole veel 150 eurot. Nimetatu on tõendtaud konto väljavõttega (tl 99), mille kohaselt on kostja tasunud hagejate ema pangakontole 05.09.2018 ja 31.10.2018 kokku 300 eurot. Samuti arvestab ringkonnakohus hagejale II makstud taskuraha 75 euroga, kuna ema on selle arvestamisega apellatsioonimenetluses nõustunud. Kuivõrd kostja ei ole määratlenud, kelle ülalpidamiskohustuse katteks ta 2x150 eurot tasus, eeldab kohus, et see on tasutud kummagi lapse ülalpidamiseks võrdsetes osades ja arvestab sellest 150 eurot hageja I ülalpidamiskulude katteks ning 150 eurot hageja II ülalpidamiskulude katteks. Ringkonnakohus ei arvesta kostja poolt peale maakohtu otsust tehtud maksetega kirjega „TS 218-7536“, sest nende arvestamine toimub poolte vaidluse korral täitemenetluses.
  3. Apellatsioonkaebuses esile toodud täiendavate hagejale II makstud ülekannetega hagi maakohtus menetlemise perioodil kokku 258 euro ulatuses ringkonnakohus arvestada ei saa. Kuigi kostja on nimetatud summade tasumist tõendanud konto väljavõttega (tl 98), ei ole hagejate seaduslik esindaja aktsepteerinud seda elatise maksmisena. Lapse arvele ülekannete tegemine selgitusega „tugi“ ei ole vaadeldav ülalpidamise andmisena. Seda saaks arvestada elatise maksmisena juhul, kui lapsevanemad on sellises elatise maksmise viisis kokku leppinud. Kostja nimetatule tuginenud ei ole ja hagejad seda omaks võtnud ei ole.
  4. Maakohus jättis põhjendatult arvestamata asjaoluga, et hagejad külastasid kostjat või veetsid temaga osa aega, lapsed ja kostja käisid Saaremaal suvel 3-4 päeva puhkamas. Poolte seletustest 24.09.2018 kohtuistungitel nähtub, et hageja I on külastanud kostjat harva ja hageja II peamiselt ööbinud kostja juures. Vanem kannab eelduslikult tema juures viibiva lapse esmased kulud, nt söögikulud ja eluasemekulud. Laste riiete, trennide ja koolikulud kuuluvad laste püsikulude hulka. Nende kulude kandmine ei sõltu eeldatavasti sellest, kumma vanema juures laps on. Kostja ei ole esile toonud, millised on tema kulud sellel ajal, kui lapsed on temaga viibinud. Kostja esitatud tõenditest saab järeldada, et ta on lastele teinud maakohtu menetluse ajal marginaalseid kulutusi (kahele lapsele kokku 66,18 eurot ligemale 6 kuu jooksul, seega ca 5 eurot kuus ühele lapse kohta). Kostja ei ole seostanud esitatud kviitungeid riiete 7
(10)ostmise kohta konkreetsele hagejale tehtavate ülalpidamiskuludega (kviitungid tl 100). Seega ei ole nende kulutustega võimalik elatise väljamõistmisel võimalik arvestada. II
  1. Kostja tugines 31.05.2018 menetlusdokumendis asjaolule, et ei ole suuteline tasuma hagejate poolt nõutud ulatuses elatist. Maakohus ei ole otsuses tuvastanud kostja võimekust hagejaid ülal pidada. Maakohus järeldas kostja kinnitusest, et ta jõuaks hageja II enda juures elamise korral poega ülal pidada. Kostja kinnitusest ei saa kolleegiumi hinnangul järeldada, et kostja kinnitas oma suutlikkust pidada X üleval hagis nõutud ulatuses. Seda põhjusel, et kostja ei pidanud hagejatele vajalikeks kulutusteks eluaseme ja transpordikulusid. Sellisest eeldusest oleks kohus võinud lähtuda, kui kostja oleks kinnitanud, et suudab täita hagis nõutud X ülalpidamiskohustust, kui laps elaks temaga.
  2. Eelduslikult peavad vanemad kandma laste ülalpidamiskohustust võrdses ulatuses ja pool nõutavast elatisest miinimummääras peab maksma hageja ema. Hagejad ei ole tuginenud asjaolule, et nende ema ei suudaks selles ulatuses kohustust täita, seega puudus kohtul vajadus ema sissetulekute suurust kindlaks teha.
  3. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks. Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta PKS § 102 lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt. Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot kuus, lapse vajadused 300 eurot ja vanemal 450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas proportsioonis (vt RKTKo 3-2-1-35-17, p 21.4).
  4. Seega ei tähenda PKS § 102 lg 2 teise lause järgi vanema käsutuses olevate vahendite enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt kasutamise kohustus tema käsutuses olevate vahendite aritmeetilist jagamist ülalpeetavate ja ülalpidaja arvuga, vaid kohtupraktika kohaselt tähendab see seda, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (vt RKTKm nr 3-2-1-119-05, p 11).
  5. Kostja sissetulekute suuruse kindlakstegemine on oluline, tuvastamaks asjaolu, kas kostja on võimeline hagejaid nõutud osas ülal pidama ja milline on ülalpidamise vajalik proportsioon. Eesti Töötukassa tõendiga (tl 54-55) on tõendatud, et kostjal on osaline töövõime alates 20.03.2017 kuni vanaduspensionieani. Kostja on selgitanud apellatsioonimenetluses, et tal on keskeriharidus (keskastme jurist), ta töötas kuni töövõime kaotamiseni aastal 2000 politseis ja hetkel on ta registreeritud FIE-na. Viimatinimetatu on tõendatud väljavõttega äriregistrist (tl 105). Vaidlust ei ole poolte vahel, et kostja osutab taksoteenust. Kostja seletuse kohaselt on tal probleemid jalgadega, talle on tehtud operatsioon ja tal ei ole võimalik teha füüsilist tööd, mistõttu ta tegeleb autoga sõitmisega. Kostjale kuulub korteriomand asukohaga WWW, Tallinnas, mis on tõendatud kinnistusraamatu väljavõttega (tl 101). Kostjale kuulub sõiduk Volvo V40 (
  6. a väljalase), mis tehnilise seisundi tõttu seisab ja millel puudub kehtiv liikluskindlustus. Nimetatu on tõendatud väljavõttega Maanteeameti kodulehelt (tl 102). 8
(10)
  1. Kostja on esitanud apellatsioonimenetluses ka andmed ja tõendid oma sissetulekute ja kulude kohta.
  2. Kostja saab Eesti Töötukassalt toetust ca 270 eurot kuus, mis on tõendatud konto väljavõttega (tl 103). Lisaks saab kostja toetust Sotsiaalkindlustusametilt 41,47 eurot kuus, mis on tõendatud konto väljavõttega (tl 103 pöördel – 104). Tulu taksoteenuse osutamisest on 10001100 eurot kuus ja sõltub tehtud töö mahust. Kostja on apellatsioonimenetluses põhistanud ja tõendanud, kuidas tasumine taksoteenuse osutamise eest toimub ning asjaolu, et ühes kuus laekub tema arvele ca 784 eurot + klientide poolt sularahas makstavad summad, kokku 1000 – 1100 eurot (tl 128-134). Vastustajate poolt esitatud kohtuistungi protokoll (tl 84-85) kinnitab kostja väiteid puudetoetuse 276 eurot ja erineva sissetuleku, aga minimaalselt 1000 eurot saamise kohta.
  3. Kostja on selgitanud ja tõendanud, et töö tegemiseks taksojuhina kasutab ta rendiautot XXX R OÜ-ga sõlmitud rendilepingu alusel (tl 105 pöördel – 108). Kostja on esile toonud ja tõendanud, et tal on sõlmitud AS-ga XXX Takso frantsiisileping frantsiisi kasutamiseks ja lisalepingud taksovarustuse kasutamise kohta (tl 109-115). Kostja on esile toonud ja tõendanud konto väljavõttega, samuti AS XXX Takso ja XXX R OÜ arvetega (tl 115 pöördel – 127), et kostjal tuleb tasuda rendilepingu alusel kord kuus ja frantsiisilepingu alusel kord nädalas kuus keskmiselt kokku 875 eurot. Kulud koosnevad peamiselt liiklus- ja kaskokindlustusest, kütusekulust, kuludest rehvide vahetuseks.
  4. Kostja on esile toonud, et tema igakuised kulutused on toidukulu 150 eurot; kommunaalkulud ühes kuus 120 eurot (telefon, internet ja TV, gaas, elekter) (tõendatud konto väljavõttega tl 128-134); tervisega seotud kulud 50 eurot; riiete ja jalatsite ostmisele tehtavad kulutused 30 eurot. Lisanduvad veel taksoteenuse osutamisega seonduvad kulud 875 eurot, kokku 1225 eurot. Kostja sissetulek on 1100 + 270 + 41,47= 1411,47 eurot.
  5. Asjas on tuvastatud, et hageja I ülalpidamisvajadus on kuus 509 eurot, hageja II ülalpidamisvajadus on 491 eurot ja kostja enda vajadused moodustavad kuus 1225 eurot. Seega tuleb jagada kostja sissetulekud tema ja kahe lapse vahel järgmises proportsioonis: kostja 71% + hageja I 15% ja hageja II 14%. See teeb kostja sissetulekust (1411,47 eurot) hagejale I jäävaks osaks 211,72 eurot kuus, hagejale II jäävaks osaks 197,61 eurot kuus ja kostjale endale jäävaks osaks 1002,14 eurot kuus. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu otsust muuta laste ülalpidamiskulude suuruse osas.
  6. Elatise miinimummäär oli kohtuotsuse tegemise ajal 250 eurot, hageja I kasuks väljamõistetav elatis 211,72 moodustab sellest seega ligikaudu 85% ja hageja II kasuks väljamõistetav elatis 79%. Nimetatud osas kuulub maakohtu otsus muutmisele.
  7. Arvestades menetluse jooksul hageja I ülalpidamiseks makstud 150 euroga ja hageja II ülalpidamiseks makstud 150+75=225 euroga, asjaoluga, et hagi esitati 15.05.2018, elatise päevamäär on hageja I puhul 7,06 eurot ja hageja II puhul 6,59 eurot, on kostja tasunud hagejale I elatist sisuliselt 21 päeva eest ja hagejale II elatist 34 päeva eest. Seetõttu tuleb hageja I kasuks välja mõista elatis kostjalt alates 05.06.2018 ja hageja II kasuks alates 18.06.2018
  8. Ringkonnakohus ei arvesta apellatsioonkaebuse peretoetust puudutavate väidetega. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (vt Riigikohtu
  9. juuni
  10. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p 28.2). Seda seisukohta ei mõjuta

§ 436lg 6, mille järgi ei ole kohus 9

(10)perekonnaasjas seotud esitatud asjaolude ega seisukohtadega. Viidatud sätte eesmärgiks elatisasjades on kaitsta last. Kostja ei ole maakohtus tuginenud asjaolule, et hagejate emale makstakse peretoetust ja kostja ei ole taotlenud lapsetoetuse arvestamisega ülalpidamiskulude määramisel. Ringkonnakohus jätab kostja hilinemisega esitatud vastuväited tähelepanuta (

§ 652lg 4).

  1. Kolleegium võtab asja juurde kostja poolt 06.03.2019 menetlusdokumendiga esitatud tõendid (lisad 1-16). Kolleegium tagastab hagejatele 31.12.2018 vastustajate vastusele lisatud maakohtu protokollid (tl 80-83), kuna need on toimikus olemas ja nende topelt asja juurde võtmiseks puudub vajadus. Kuivõrd dokumendid on esitatud elektrooniliselt, nende füüsilist tagastamist ei toimu. Kolleegium võtab asja juurde sama menetlusdokumendiga hagejate esitatud kohtuistungi protokolli tsiviilasjas 2-18-14134, kuna tegemist on asjakohase tõendiga kostja sissetulekute suuruse kohta.
  2. Arvestades apellatsioonkaebuse osalist rahuldamist jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes poolte endi kanda (

§ 163lg 1 ja § 171 lg 1).

Seoses eeltooduga ringkonnakohus poolte hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra ega vastaspoolelt välja ei mõista. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.