← Eesti

2-12-53592/116

Tsiviilasi nr 2-12-53592 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi nr 2-12-53592 Määruse tegemise aeg ja koht 16.10.2018.a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Kaupo Paal

) § 173 lg-dest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve.

  1. 08.06.2017.a esitas võlgnik seisukoha võlausaldaja taotluse osas, märkides et on jätnud aruande ja lisad esitamata rahaliste vahendite puudumise tõttu. Võlgnik palkas juristi, kes pidi kohtuga suhtlema, kuid jättis lubadused täitmata võlgnikul raha puudumise tõttu. Pärast aruande esitamise tähtaja möödumist oli võlgnikul häbi, mistõttu ta ei esitanud aruannet. Võlgnik ei varja vara ega tulu, kuna need puuduvad. Võlgnik saab palka samast töökohast juhatuse liikmena ning loodab sissetuleku suurenemisele lähitulevikus.
  2. Seisukoha esitanud võlausaldajad Riigi Tugiteenuste Keskus, kohtutäitur Arvi Pink, AS SEB Pank, QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaal, Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), Luminor Bank AS ja Danske Bank A/S Eesti filiaali kaudu toetasid Swedbank AS-i taotlust.
  3. 14.09.2017.a esitas võlgnik usaldusisiku aruande oma 2015.a – 2016.a tegevuse kohta, mille kohaselt oli võlgniku ainus sissetulek töötasu Y OÜ-st, kust talle on vahemikul 22.09.2015.a -21.09.2016.a laekunud nelja kuu töötasud kogusummas 2600 eurot. Arvutades sellest maha töötasu alammäärad ja pangakontole makstud intressid, maksti välja 686,44 eurot. Kui viidatud summale lisada ka eelmise aruandeperioodi 21.09.2014.a - 21.09.2015.a jääk summas 1024,51 eurot, tegi võlgnik võlausaldajatele väljamakseid kogusummas 1710,95 eurot. Kuna võlgnikul puudusid võlausaldajate pangarekvisiidid, ei saanud ta viidatud makseid sooritada.
  4. 14.09.2017.a toimunud ärakuulamisel avaldas võlgnik, et ta töötab ettevõttes Y OÜ alates 2014.a. Alates 2017.a on võlgnik ka nimetatud ettevõtte juhatuse liige. Võlgniku vend on ettevõtte osanik selle asutamisest alates 2007.a. Võlgniku töötasu oli algselt 500 eurot, hiljem 700 eurot kuus. Juhatuse liikmeks olekuga võlgnikule suuremat tasu ei kaasne. Võlgnik selgitas, et tema võlgnevused on suured, tema korterid müüdi madalate hindadega ja ta ei usu, et suudaks tasuda nt võlausaldajale Swedbank AS viie aasta jooksul ligi 30 000 eurot. Võlausaldaja Swedbank AS selgitas ärakuulamisel, et kohustustest vabastamise menetluse lõpetamise ja võlgniku kohustustest vabastamise taotluse esitamine oli tingitud eelkõige asjaolust, et võlausaldajal puudus igasugune teave võlgniku tegevuse kohta. 14.09.2017.a toimunud ärakuulamisel lükkas kohus taotluse läbivaatamise edasi ning andis võlgnikule aega kuni 29.12.2017.a aruande esitamiseks, millest nähtuksid ka võlgniku pangakonto väljavõtted.
  5. Võlgnik ei ole kohtule viidatud tähtaja jooksul ega hilisemalt ühtegi menetlusdokumenti esitanud.
  6. Võlausaldajad Eesti Vabariik (Riigi Tugiteenuste Keskuse kaudu), QBE Insurance (Europe) Limited Eesti filiaal, Luminor Bank AS, kohtutäitur Arvi Pink, Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti kaudu), AS SEB Pank ja Danske Bank A/S Eesti Filiaal leidsid, et võlgniku kohustustest vabastamise menetlus tuleb lõpetada ning võlgnik tuleb jätta kohustustest vabastamata. 3

(10)Tsiviilasi nr 2-12-53592 15. Harju Maakohus tegi 23.04.2018.a määruse, millega lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus vabastamast võlgnikku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda. Võlgnik rikkus

§ 173

lg-s 1 nimetatud kohustust, jättes täitmata kohustuse tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ning kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsida. Võlgnik on peaaegu kogu kohustustest vabastamise menetluse perioodi jooksul töötanud ettevõttes Y OÜ ning olnud alates 2017.a ka viidatud ettevõtte juhatuse liige. Ettevõtte osanik on alates selle asutamisest olnud võlgniku vend. Y OÜ 2015.a majandusaasta aruandest nähtuvalt oli ettevõtte kasum 135 503 eurot, kuid võlgniku töötasu oli algselt vaid 500 eurot, hiljem 700 eurot kuus, kusjuures juhatuse liikme kohustuste täitmise eest võlgnik suuremat tasu ei saanud. Kuigi igakuise töötasu suurus ei sõltu üksnes võlgnikust, vaid ka tööandjast ning sellest, palju tööandja on valmis pakutava töö eest maksma, ei saa kohtu hinnangul mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemiseks nimetada aastaid samas kohas töötamist, lisaks juhatuse liikme kohustusi täites, pigem madala töötasu eest. Üksnes töökoha olemasolu, arvestamata töötasu, ei saa käsitleda mõistlikult tulutoova tegevusena. Ei ole eluliselt usutav, et sellise kasumiga ettevõttel, kus võlgnik täidab lisaks ka juhatuse liikme kohustusi, ei ole võimalik võlgnikule peaaegu kogu kohustustest vabastamise perioodi jooksul suuremat tasu maksta. Kohus ei pidanud usutavaks, et võlgnik töötab kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul oma vennale kuuluvas ettevõttes asjaolusid arvestades pigem madala töötasu eest ega pinguta piisavalt leidmaks püsivat ja tasuvat tööd.

§ 173

mõtte kohaselt peab võlgnik ise olema aktiivne ning otsima tööd, mille eest saadav sissetulek võimaldaks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele ka tasuda võlausaldajate nõudeid. Võlgnik ei ole põhjendanud ega esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, mida ta on teinud püsiva ja tasuva töökoha otsimiseks. Kui võlgnik oleks aktiivselt tasuvama töö võimalust otsinud, oleks see tal ka õnnestunud. Sellega, et võlgnik ei ole aktiivselt otsinud tasuvamat tööd, mis võimaldanuks lisaks enda igapäevavajaduste katmisele tasuda ka võlausaldajate nõudeid, kahjustas võlgnik kohtu hinnangul võlausaldajate huve ja takistas nende nõuete arvestatavas ulatuses rahuldamist. Võlgnik ei ole esile toonud ühtegi põhjendatud asjaolu, mis õigustaksid tema võimatust tulutoovamat tööd otsida. Ebapiisav eesti keele oskus ei ole vabandus töö leidmisele, kuna paljud ettevõtted ei nõua pakutavatel töökohtadel eesti keele oskust. Lisaks on olnud võlgnikul võimalus oma eesti keele oskusi parandada või täiendada. Võlgniku pahatahtlikkust võlausaldaja nõuete rahuldamisel näitab ka asjaolu, et võlgnik ei olnud võlausaldajatele hea tahte märgiks kogu kohustustest vabastamise menetluse jooksul enne võlausaldaja poolt esitatud taotlust teinud ühtegi makset võlgnevuse katteks. Võlgnik rikkus

§ 173

lg-s 2 nimetatud kohustust, mille kohaselt peab võlgnik viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Aruandeid, millest nähtuks võlgniku

§ 173

tulenevate kohustuste nõuetekohane täitmine, on võlgnik kohustustest vabastamise menetluse kestel esitanud puudulikult või üldse mitte. Kohus pöördus korduvalt võlgniku poole saamaks informatsiooni võlgniku töökoha, sissetuleku, vara, võlausaldajatele tehtud väljamaksete ja tulutoovama töö otsimise kohta, kuid ei ole saanud võlgnikult nõutud informatsiooni. 14.09.2017.a toimunud ärakuulamisel andis kohus võlgnikule aega kuni 29.12.2017.a aruande esitamiseks, millest nähtuksid ka võlgniku pangakonto väljavõtted, kuid võlgnik ei ole seda tänaseni teinud. Võlgnik rikkus

§ 173lg-st 2 tulenevat teabe andmise kohustust.

Võlgnik on kohustuste rikkumisel käitunud süüliselt. Võlgnik ei ole usutavalt põhistanud kohustuste rikkumise vabandatavust ning asjas tõendamist leidnud asjaoludest nähtuvalt on võlgnik pankrotiseadusest tulenevate kohustuste täitmisel tegutsenud vähemalt 4

(10)Tsiviilasi nr 2-12-53592 raske hooletusega. Kohus leidis, et võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldaja nõude rahuldamiseks ning on süüliselt jätnud oma kohustused täitmata, kahjustades sellega võlausaldajate huve. Kohus tuvastas, et võlgniku käitumine on käsitletav võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele suunatud tegevusena ja süülise käitumisena. Võlgnik on tahtlikult rikkunud

§ 173lg-s 1 ja 2 sätestatud kohustusi.

Kuivõrd võlgnik ei andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ning jättis süüliselt oma kohustused täitmata, kahjustades sellega võlausaldajate huve, lõpetas kohus kohustustest vabastamise menetluse. Kohus jättis TsMS § 172 lg 7 teise lause alusel kohustustest vabastamise menetluse kulud võlgniku kanda. 16. 09.05.2018.a esitas võlgnik maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada. Maakohus lahendas 12.05.2017.a esitatud taotluse aasta hiljem ega ei kogunud selleks teavet. Maakohus lähtus üksnes võlausaldajate soovist jätta võlgnik kohustustest vabastamata. 14.09.2017.a toimunud istungil avaldas kohtunik, et võlakohustustest vabastamine on võimalik ainult siis, kui võlausaldajad on sellega päri. Võlgnik lootis, et viidatud kohtuniku seisukoht realiseerub alles 2018.a septembris, millal lõpeb menetluse viies aasta. Seejuures on kohtunikul õigus pikendada võlgadest vabastamise menetlust. Võlgadest vabastamata jätmine viie aasta möödumisel pole imperatiivne isegi juhul, kui võlgnik ei täida oma kohustusi. Antud juhul pole lõppenud viieaastane periood. Võlausaldaja taotluse esitamisest oli möödunud aasta aega, rääkimata võlgniku võimalikust rikkumisest. Maakohus ei teinud määrust enda algatusel, vaid võlausaldaja Swedbank AS-i taotluse alusel. Seejuures ei andnud kohus võlgnikule võimalust esitada omapoolset seisukohta ja tõendeid enne 23.04.2018.a määruse tegemist, olukorras kus võlausaldaja taotluse esitamise ajast 12.05.2017.a oli väga palju muutunud. Maakohus lähtus vaidlustatud määruse tegemisel üksnes võlausaldaja Swedbank AS-i taotluses toodud väidetest mitte aga ühe aasta jooksul muutunud tegelikest asjaoludest. Kohus lõpetas menetluse enda algatusel. Võlgniku puhul ei esine

§ 175lg 2 alust.

Võlgnik ei rikkunud süüliselt

§-s 173 nimetatud kohustusi ja ei kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Ei vasta tõele maakohtu väide, et kaebaja pole esitanud enda kui usaldusisiku aruannet. Kaebaja tegi seda 14.09.2017.a. Samuti teostas kaebaja ka vastavad maksed võlausaldajatele pärast 14.09.2017.a istungit. Kaebaja õigust olla ära kuulatud on rikutud.

  1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  2. Seisukoha esitanud vastustajad vaidlesid määruskaebusele vastu, palusid jätta maakohtu määruse muutmata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda. Määruse põhjendused
  3. Tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab Tallinna Ringkonnakohus, et määruskaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  4. Võlgnikul on võimalik saada kohustusest vabaks üksnes juhul, kui ta on täitnud ettenähtud seadusest tulenevad kohustused ning suutnud kohustuste täitmist kohtule ka tõendada.

§ 175lg-d 2 ja 4 sätestavad absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (RKTKm 3-2-1-49-16, p 15). Juhul kui võlgnik 5

(10)Tsiviilasi nr 2-12-53592 ei ole enda kohustusi täitnud, peab ta tooma kohtu ette asjaolud ja tõendama, et ta ei rikkunud kohustusi süüliselt või ei kahjustanud sellega võlausaldajate huve. 21. Peamise kohustusena peab võlgnik enda kohustustest vabastamise menetluses tooma kohtu ette asjaolud ja esitama tõendid, mille alusel saab kohus jõuda veendumusele, et ta on tegelenud võlgadest vabastamise menetluse ajal mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsinud (

§ 173lg 1).

Seda on maakohus ka korduvalt võlgnikule selgitanud (II kd, tl 42, 79, 82). Sealjuures ei piisa üksnes töötasu saamisest või ametikoha pidamisest, vaid võlgnik peab tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega, või kui see ei ole mingil põhjusel võimalik, siis vähemalt tegema kõik endast mõistlikult võimaliku, et selline tegevus leida. Ajutise pankrotihalduri aruandest selgub, et vahetult enne pankrotimenetlust oli võlgnik töötu (I kd, tl 112), kuid võlgnik avaldas kohtule, et tal on kõrgharidus ning ta omas enne töötuks jäämist head töökohta (I kd, tl 162). Kohustustest vabastamise menetluse ajal oli võlgnik kuni 01.05.2014.a töötu ning alates 2014.a maist töötas ta müügikonsultandina Y OÜ-s netotöötasuga 500 eurot ja alates 01.04.2015.a netotöötasuga 700 eurot ning alates 13.12.2016.a on võlgnik registreeritud sama äriühingu juhatuse liikmena, mille osas võlgnik märkis, et kõrgemat töötasu ei kaasnenud (II kd, tl 179 pöördel). 14.09.2017.a istungil kinnitas võlgnik, et ta on Y OÜ-s töötanud kolm aastat. Võlgnik tõi kolmandas aruandes välja, et ajavahemikul 22.09.2015.a – 21.09.2016.a laekus võlgnikule töötasu nelja kuu eest 2600 eurot (II kd, tl 177). Määruskaebusele lisatud tõenditest nähtub, et võlgnik on võlausaldajale 09.02.2018.a teatanud, et ta alustas 01.01.2018.a C OÜ-s tööd müügijuhina (III kd, tl 15) netotöötasuga 482 eurot kuus (III kd, tl 17). Eeltoodud asjaoludest lähtuvalt on õige maakohtu järeldus, et kohustustest vabastamise menetluse ajal ei tegelenud võlgnik mõistlikult tulutoova tegevusega järgmistel põhjustel. Perioodil 19.09.2013.a (menetluse algus) kuni 01.05.2014.a ehk rohkem kui 7 kuu jooksul oli võlgnik töötu, mida ei saa pidada mõistliku tulutoova tegevusega tegelemiseks. Võlgnik ei ole kohtu ette toonud asjaolusid ega tõendanud ka seda, et netotöötasu eest 500 eurot või 700 eurot kuus (mis on oluliselt väiksem kui keskmine töötasu sellel perioodil) töötamine oli võlgniku jaoks mõistlikult tulutoov tegevus, arvestades nii võlgniku isikut (tal on kõrgharidus ning ta on võimeline töötama juhatuse liikmena) kui ka tööandja majanduslikku seisu - Y OÜ, mis kuulus võlgniku vennale, oli 2014.a ja 2015.a kasumlik äriühing, teenides 2014.a kasumit 69 402 eurot ja 2015.a 61 933 eurot, kusjuures võlgnik oli 2014.a äriühingu ainus töötaja, 2015.a üks kahest töötajast ning alates 2016.a lõpust juhatuse liige (II kd, tl 156). Samuti ei ole mõistliku tegevusena arvestatav võlgniku poolt endale juhatuse liikme kohustuste kui keskmiselt vastutusrikkama positsiooni vastuvõtmine, saamata selle eest kõrgemat töötasu. Ka Riigikohus on hiljutises lahendis sedastanud, et on ebamõistlik eeldada, et isik nõustuks juhtima äriühingut, milles tal ei ole osalust, ja kandma juhatuse liikmele seaduses ettenähtud vastutust ilma äriühingust mingit vastutasu saamata ning et äriühingu juhatuse liikmel, kes tegutseb nn võõrorgani põhimõttel (olemata ise samal ajal osanik), on vähemalt üldjuhul õigus saada oma tegevuse eest tasu (RKTKo 2-15-18186, p 15). See näitab samuti, et võlgniku huvid ei olnud suunatud tulutoova tegevusega tegelemisele ning võlgnik ei ole pingutanud, mh nõudnud ühingult juhatuse liikme tasu, et menetluse tulemusel saaksid võlausaldajad enda nõuetele maksimaalset rahuldust. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et võlgniku kolmanda aruande kohaselt laekus võlgnikule perioodil 22.09.2015.a – 21.09.2016.a tasu üksnes nelja kuu eest (2015.a septembri, 2016.a jaanuari, veebruari ja augusti töötasud) kokku summas 2600 eurot, kuigi kokkuleppe kohaselt oleks pidanud laekuma 8400 eurot (700 eurot × 12 kuud). Võlgnik ei ole ka põhjendanud, miks talle laekus töötasu üksnes nelja kuu eest. Seega olenemata 6

(10)Tsiviilasi nr 2-12-53592 kokkulepitud töötasu suurusest, ei saaks ka sellel perioodil leida, et võlgnik oleks tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega. Kõigile eelnimetatud põhjendustele tugines põhilises osas ka maakohus asja lahendamisel ning seega oli võlgnikul võimalik see järeldus hiljemalt määruskaebuses asjakohaste asjaolude ja tõendite esitamisega ümber lükata, kuid võlgnik ei teinud seda. Seoses määruskaebemenetluses ilmnenud uute asjaoludega, ei ole võlgnik toonud kohtu ette ka asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks kohus leida, et alates 2018.a võlgniku poolt Y OÜ-st äratulemine ja C OÜ-s töötamine müügijuhina veel väiksema töötasuga (miinimumtöötasuga, millest ei ole võimalik teha võlausaldajatele väljamakseid) on mõistlik tulutoov tegevus. Kohus ei arvesta mõistliku tulutoova tegevuse hindamisel üksnes ametikohta, vaid ka ametikohale ja sellega kaasneva vastutuse ja kohustuste ringile vastava töötasu saamise võimalust. Võlgnik on ise kohtule selgitanud, et tal on kõrgharidus, mis eelduslikult tagab võlgnikule paremad väljavaated tööturul kui miinimumtöötasuga töötamine. Võlgnik ei ole kohtu ette toonud ka konkreetseid asjaolusid ega tõendeid, mille alusel saaks kohus leida, et võlgniku tegevus kohustustest vabastamise menetluse ajal oli mõistlikult tulutoov, kuna võlgnikul on ebapiisav keeleoskus suurema sissetuleku teenimiseks või põhjusel et ta on nn võlglaste mustas nimekirjas. Selliste üldsõnaliste väidete alusel ei saa kohus jõuda teistsugusele järeldusele. Võlgniku poolt esitatud aruannetest, menetlusdokumentidest ja tõenditest (võlgniku poolt kirjutatud e-kirjad) ei nähtu, et võlgniku eesti keele oskus oleks puudustega. Seda kinnitab ka asjaolu, et võlgnik loobus istungitel tõlgist ning kohus tegi kindlaks, et võlgnik ei vaja tõlki, mis samuti kinnitab võlgniku piisavat eesti keele oskust (II kd, tl 179). Sellest hoolimata ei ole võlgnik ka toonud kohtu ette konkreetseid elulise juhtumiga seonduvaid asjaolusid, millest saaks kohus järeldada, et just keeleoskuse või nn mustas nimekirjas olemise tõttu ei ole võlgnik saanud tulutoovama tegevusega tegeleda. 22. Kuivõrd võlgnik ei toonud kohtu ette asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks kohus leida, et ta tegeles menetluse jooksul mõistliku tulutoova tegevusega, oleks ta pidanud tooma kohtu ette asjaolud ja tõendid, mille alusel kohus saanuks leida, et ta tegi kõik mõistlikult võimaliku, et leida endale mõistlik tulutoov tegevus. Maakohtu menetluses ei esitanud võlgnik ühtegi asjaolu ega tõendit, mis oleks kinnitanud, et ta tegeles mõistliku tulutoova tegevuse otsimisega. Üksnes üldsõnaline väide, et võlgnik otsis kuni 2014.a aprillini tööd, ei ole piisav. Määruskaebuses on võlgnik märkinud üldsõnaliselt, et ta ei rikkunud kohustusi. Määruskaebusele on võlgnik lisanud tõendeid, kuid ei ole täpsustanud, milliseid konkreetseid asjas tähendust omavaid asjaolusid soovib ta tõenditega tõendada ja mis tõendiga ta soovib millist asjaolu tõendada. Ka hagita menetluses peab menetlusosaline tõendi esitamisel kohustustest vabastamise menetluses põhjendama, milliseid asjaolusid soovib ta konkreetse tõendiga tõendada (RKTKm 3-2-1-31-16, p 13). Seega ei saa ringkonnakohus nimetatud tõendeid asja lahendamisel arvestada. Sellest hoolimata märgib ringkonnakohus, et mõistliku tulutoova tegevuse otsimisena ei ole piisav, kui võlgnik saadab viieaastase kohustusest vabastamise menetluse jooksul mõnel kuul enda CV-sid erinevatel konkurssidel osalemiseks. Mõistliku tulutoova tegevuse otsimine eeldab lisaks osalemissoovi väljendamisele ka seda, et võlgnik teeb ka täiendavaid pingutusi, et konkursi ametikoht endale saada. Määruskaebusele lisatud tõenditest nähtub, et võlgnik on saatnud enda CV 17 erineva konkursi raames, kuid üksnes kahe osas on ta esitanud ka järgneva kirjavahetuse, sh kohtumise kokkuleppimise või teise vooru pääsemise osas, kuid ka nende osas ei ole võlgnik esitanud asjaolusid ega infot, mis põhjusel või kellest tulenevatel asjaoludel (kas töötajast endast või tööandjast) ta konkursil edasi ei pääsenud. Ülejäänud 15 konkursi osas pole 7
(10)Tsiviilasi nr 2-12-53592 kohtule esitatud asjaolusid, miks kandideerimine pooleli jäi ning võlgnik endale ametikohta ei saanud. Olenemata eeltoodust, arvestades, et kohustustest vabastamise menetlus kestis juba alates 2013.a septembrist, ei saa 5 aasta jooksul üksnes ühe viiekuulise perioodi jooksul (perioodil 2016.a juuli kuni 2016.a november) 17 CV saatmist pidada mõistliku tulutoova tegevuse otsimisega tegelemiseks. Ka menetluse alguses oli võlgnik töötu seitsme kuu jooksul, kuid võlgnik ei ole esitanud ühtegi tõendit ega asjaolu, mis annaks kohtule võimaluse teha järelduse, et ta sel ajal mõistliku tulutoova tegevuse otsimisega tegeles. Nimetatud asjaolud annavad alust pigem leida, et võlgnik saatis CV-d mitte reaalse soovi ja eesmärgiga leida endale mõistlik tulutoov töö, vaid tekitada kohtu ja võlausaldajate jaoks tõendeid. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb siin lähtuda sellest, mida oleks võlgniku olukorras teinud heas usus tegutsev mõistlik isik, kui ta soov oleks kohustustest vabastamise menetluse ajal rahuldada võimalikult suures ulatuses võlausaldajate nõudeid ja leida endale mõistlik tulutoov töö. Mõistlik isik oleks võlgniku asemel otsinud terve menetluse ajal endale paremat ja tulutoovamat tööd. Selliseid asjaolusid ega tõendeid aga võlgnik kohtu ette toonud ei ole. Ka maakohus põhjendas kohustustest vabastamisest keeldumist sama argumentatsiooniga ning seega oli võlgnikul võimalus määruskaebuses tuua kohtu ette kõik terve menetluse jooksul võlgniku poolt töö otsimiseks tehtud pingutuste asjaolud ja tõendid, kuid võlgnik ei teinud seda. Isegi kui parema töö leidmine ei oleks olnud võimalik, oleks võlgnik mõistliku isikuna, arvestades, et ta teadis, et tema suhtes on käimas kohustustest vabastamise menetlus ning tal on kohustus sellel perioodil tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, pidanud tegema pingutusi, et leida tasuvam töö. Kohustustest vabastamise menetluse üks eesmärk on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks (RKTKm 3-2-1-46-13, p 11). Juhul kui võlgnik endast parimat ei anna, riskib võlgnik sellega, et kohus teda kohustustest ei vabasta. 23. Lisaks eelmainitud kohustustele tegeleda mõistliku tulutoova tegevuse või selle otsimisega, peab võlgnik

§ 173

lg 2 kohaselt andma kohtu ja usaldusisiku nõudel ka teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik on käesoleval juhul rikkunud ka kohustust anda teavet oma sissetulekute ja vara kohta. Võlgnikult on korduvalt küsitud andmeid tema sissetulekute ja vara kohta, mida võlgnik ei ole käesoleva ajani teinud. Toimikust nähtuvalt on võlausaldaja korduvalt palunud esitada võlgnikul enda kõikide pangakontode väljavõtted, mida võlgnik teinud ei ole. Võlgnik on ka määruskaebusega esitanud üksnes usaldusisiku rolliga seonduvalt avatud konto väljavõtte, kuhu laekub kohtule teatud töötasu ning kust võlgnik kannab endale miinimumtöötasu ja 25% ülejäävast summast enda teisele kontole. Vaid ühel korral perioodi 15.09.2014.a – 22.09.2015.a kohta on võlgnik esitanud ka teise pangakonto väljavõtte. Ka istungil kohustas kohus võlgnikku esitama põhjaliku ülevaate koos aruandega ja konto väljavõtetega hiljemalt 29.12.2018.a (II kd, tl 179 pöördel), kuid võlgnik ei teinud seda. 24. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et mõistlik isik ei oleks võlgniku asemel leppinud töötusega ega võlgniku poolt saadud töötasu suurusega ning oleks teinud reaalseid pingutusi, et leida endale tasuvam töö, mh täiendanud enda eesti keele oskusi, kui võlgniku hinnangul see oli takistus parema töö leidmisel. Samuti oleks heas usus käituv võlgnik esitanud kõikide pangakontode väljavõtted ja ülevaate enda majanduslikust olukorrast, kui temalt on seda korduvalt palutud. Enda käitumisega on võlgnik kahjustanud võlausaldajate huve. Kui võlgnik oleks tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega või otsinud tasuvamat tööd menetluse ajaks ja selle saanud, oleks võlausaldajatele olnud võimalik teha väljamakseid ulatuses, mida käesoleval juhul ei tehtud. Võlausaldajad ei saa kohustustest vabastamise menetluse kestel pöörata sissenõuet võlgniku varale (

§ 174lg 1). Võlausaldajatele ja 8

(10)Tsiviilasi nr 2-12-53592 kohtule andmete ja pangakontode väljavõtete esitamata jätmine kahjustab võlausaldajate huve, kuna see rikub võlausaldajate õigust saada täielikku teavet võlgnikku majandusliku seisundi kohta ja sellest tulenevalt võimalust ja õigust saada enda nõuetele maksimaalset rahuldust. Muuhulgas ei saa võlausaldajad menetluse kestel pöörata sissenõuet usaldusisikule üleandmisele kuuluvatele rahasummadele (

§ 174lg 2).

Seega olukorras, kus võlausaldajatel kehtib menetluse ajal sissenõude keeld ning võlausaldajate võimalused saada enda nõuetele rahuldust sõltub üksnes sellest, kas võlgnik täidab enda kohustusi, on võlausaldajate huvid selgelt saanud kahjustada, kui võlgnik rikub menetluses enda kohustusi, jättes mõistliku tulu teenimata, mõistliku tulu teenimise võimaluse otsimata ning esitamata ka täielikud andmed enda sissetulekute ja vara kohta. 25. Võlgnik on kinnitanud, et teab enda kohustusi kohustustest vabastamise menetluses (I kd, tl 159) ega ole toonud kohtu ette asjaolusid, millest saaks järeldada, et võlgnik järgis käibes vajalikku hoolt. Hinnates võlgnikku käitumist ja suhtumist enda kohustuste täitmisesse, on võlgnik jätnud käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata, arvestades, et võlgniku olukorras oleks mõistlik isik käitunud oluliselt hoolsamalt, ning et võlgnik rikkus enda kohustusi pikaajaliselt (sisuliselt terve menetluse jooksul). Enda sissetulekute ja vara kohta teabe andmata jätmine (nii nagu ka vara varjamine, vt RKTKm 3-2-1-31-16, p 15) ei saa selle kohustuse olemusest tulenevalt olla muu kui tahtlik. Eeltoodust tulenevalt on tegemist süülise kohustuste rikkumisega (

§ 175lg 2 p 2).

26. Määruskaebuses toodud etteheide, et maakohus lahendas taotluse aasta hiljem ei ole asjakohane. Seaduses ei ole iseenesest ettenähtud tähtaega

§ 175lg 5 kohaldamisel.

Samuti on

§ 175

lg 5 alusel kohtul õigus ka omal algatusel keelduda kohustustest vabastamisest ja lõpetada menetlus. Käesolevas asjas esitas võlausaldaja taotluse küll 12.05.2017.a, kuid sellele järgnes nii võlgniku kui ka võlausaldajate seisukohtade väljaselgitamine, võlgnikule täiendavate asjaolude ja tõendite esitamiseks tähtaegade andmine, istungi pidamine 14.09.2017.a, kus anti võlgnikule aasta lõpuni tähtaeg aruande esitamiseks, mida võlgnik ei esitanud ning mille järgselt küsis kohus võlausaldajatelt lõplikud seisukohad. Seega ei saa käesoleval juhul maakohtule määruse tegemisega viivitamist ette heita. Etteheited, et maakohus ei kogunud taotluse lahendamiseks objektiivset teavet, ning et maakohus ei andnud võlgnikule võimalust esitada omapoolset seisukohta ja tõendeid, ning et kaebaja õigust olla ära kuulatud on rikutud, on alusetud ja pahausksed väited, arvestades võlgniku käitumist menetluse jooksul (korduv kohtunõuete täitmata jätmine). Kohustustest vabastamise menetluses ei pea kohus ise aktiivselt informatsiooni ja tõendeid koguma, vaid kohus saab lähtuda asjaoludest, mis võlgnik ja võlausaldajad on kohtu ette toonud, selgitades vajadusel menetlusosalistele, mis andmeid ja tõendeid peab kohtu ette tooma. Maakohus andis korduvalt võlgnikule võimalusi esitada andmeid ja tõendeid enda kohustuste täitmise kohta, mh viimane kord 14.09.2017.a istungil tähtajaga kuni aasta lõpuni, mida võlgnik eiras. Võlgnik jättis ka eelnevalt korduvalt täitmata kohtu nõuded (02.11.2016.a ja 08.12.2016.a kirjad), esitades aruande aasta aega hiljem istungiks. Võlgnik jättis korduvalt küsitud andmed esitamata, mh esitas võlgnik kolmanda aruande aasta aega hiljem ega esitanud neljandat aruannet ega pangakontode väljavõtteid. Sellest hoolimata, kui võlgnik leidis, et maakohus on jätnud teda mingite andmete osas ära kuulamata, oli tal võimalus esitada need andmed määruskaebuses ringkonnakohtule. Võlgniku ootus, et kohus otsustab võlgniku võlgadest vabastamise alles 2018.a septembris, ei ole õigustatud.

§ 175lg 4 lubab kohtul ka enne viie aasta möödumist otsustada kohustustest vabastamisest keeldumise ja menetluse lõpetada, kui ilmneb, et võlgnik ei ole enda 9

(10)Tsiviilasi nr 2-12-53592 kohustusi täitnud. Käesoleval juhul oli otsuse tegemise ajaks möödunud rohkem kui 4,5 aastat, mis tähendab, et võlgnikul oli piisavalt aega, et ennast tõestada. Eelnevalt on tuvastatud, et maakohtul oli õigus käesoleva asja asjaoludel lõpetada menetlus ka enne viie aasta möödumist. Samuti ei ole õiguspärane ka võlgniku ootus menetluse pikendamisele. Menetluse pikendamine on kohtu diskretsiooniotsustus ning käesoleval juhul ei saa ringkonnakohus leida, et maakohus on ületanud menetluse pikendamata jätmisel diskretsiooni piire. Võlgnik ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, mille alusel saaks kohus leida, et menetluse pikendamisel suudab võlgnik võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses rahuldada, arvestades ka seda, et 2018.a võttis võlgnik endale töö, mille tasust ei saa võlausaldajatele mitte ühtegi väljamakset teha, kuna töötasu suurus vastab miinimumtöötasule. Võlgniku seisukohad seoses tema määramisega usaldusisikuks ei oma asja lahendamisel tähtsust. Käesoleval juhul ei ole alust leida, et usaldusisiku ülesannetega hakkama saamine oleks võlgnikul olnud takistatud. Võlgnik esitas esimesed kaks aruannet õigeaegselt ning arusaadava sisuga. Hilisemalt aruannetega hilinemine ja andmete esitamata jätmine oli põhjustatud võlgnikust endast tulenevatest asjaoludest, mh nii nagu võlgnik ise on selgitanud – sellest, et tal oli häbi. Isegi kui usaldusisikuks oleks määratud teine isik, ei annaks see alust leida, et see oleks käesoleva menetluse tulemust muutnud või et usaldusisikuks kellegi teise määramine tagaks selle, et võlgnik leiab tulutoovama töö ja suudab võlausaldajate nõudeid suuremas ulatuses rahuldada. Võlgniku viited Riigikohtu lahenditele on seostamata ning võlgnik ei selgita, mida ta nimetatud lahendite viidetega maakohtule ette heidab. Seega ei saa ringkonnakohus leida, et need on käesolevas asjas asjakohased. Sellest hoolimata märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole keeldunud võlgnikku kohustustest vabastamast põhjusel, et võla tasumise perspektiiv on vähene. Samuti ei ole maakohus heitnud võlgnikule ette seda, et võlgnik varjas vara või sissetulekuid, vaid seda, et võlgnik ei esitanud küsitud andmeid. Samuti ei otsustanud maakohus võlgniku vabastamist

§ 175lg 11 alusel.

See, kas võlgnik on tegelenud mõistliku tulutoova tegevusega, on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus saab teha tsiviilasja raames kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilasja materjalid, sh ka määruskaebuses esitatud väited ja asjaolud ei anna alust järeldada, et maakohus oleks vaidlustatud järelduse tegemisel diskretsiooni piire ületanud. 27. Kuivõrd määrus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka määruskaebusega seotud menetluskulud jätta määruskaebuse esitaja kanda (TsMS § 171 lg 1). Vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 2 määrab menetluskulud pärast lõpplahendi jõustumist summaarselt kindlaks asjas lahendi teinud maakohus TsMS §-s 177 sätestatud korras. Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.