← Eesti

3-16-448/64

Obsah (9)§ 152§ 43§ 165§ 158§ 104§ 108§ 109§ 51§ 101

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 10. oktoober 2017, Tallinn Haldusasja number Menetlusosalised 3-16-448 AS East-West Cons

) § 152 lg 1 p 4 kohaselt lõpetab kohus menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust sama paragrahvi lõike 1 punkti 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb.

  1. I maksuotsuse punkti 6c kohaselt suurendati EWC
  2. a juuni 20% määraga maksustatavat käivet 1 283 410,39 euro võrra ja arvestatud käibemaksu 256 682,08 euro võrra (KMD read 1 ja 4) ning vähendati
  3. a jaanuari 20% määraga maksustatavat käivet 575 205 euro võrra ja arvestatud käibemaksu 115 041 euro võrra (KMD read 1 ja 4). II maksuotsusega 7

(20)muudeti I maksuotsuse punkti 6c selliselt, et suurendati
  1. a juuni 20% määraga maksustatavat käivet 575 205 euro võrra ja arvestatud käibemaksu 115 041 euro võrra (KMD read 1 ja 4) ning vähendati
  2. a jaanuari 20% määraga maksustatavat käivet 575 205 euro võrra ja arvestatud käibemaksu 115 041 euro võrra (KMD read 1 ja 4). Seega vähendas maksuhaldur II maksuotsusega kaebaja käibemaksukohustust 141 641,08 euro võrra (käibemaks arvutati 575 205 eurolt, mitte 1 283 410,39 eurolt). Kaebaja on teatanud, et MTA tagastas nimetatud summa 04.05.2017 kaebaja ettemaksukontole ja kaebaja ei soovi selles osas menetluse jätkamist. Vastustaja oli menetluse osalise lõpetamisega nõus. Seega saab menetluse lõpetada osas, milles II maksuotsusega vähendati kaebaja käibemaksukohustust 141 641,08 euro võrra, sest kaebaja on selles osas oma kaebuse eesmärgi saavutanud. Menetluse lõpetamine hõlmab ka I vaideotsust osas, milles kaebaja vaie jäeti 141 641,08 euro suuruse käibemaksu ebaõige määramise osas rahuldamata, sest vaideotsus on peale II maksuotsuse vastuvõtmist nimetatud summa osas ammendunud (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-44-14).
  3. Pärast menetluse lõpetamist ei saa samal alusel ja sama nõudega uuesti kohtusse pöörduda (

§ 43lg 1 p 2 ja § 155 lg 6).

Menetluse lõpetamisega seonduvate menetluskulude üle otsustab kohus allpool. Käibemaks

  1. Kohus märgib esmalt vastuseks kaebaja 03.09.2017 seisukohale, et III maksuotsus puudutas üksnes I maksuotsusega määratud tulumaksukohustust ja seega ei tunnistanud maksuhaldur sellega kaebajale I maksuotsusega määratud ja II maksuotsusega muudetud käibemaksukohustust täielikult kehtetuks. Seega käibemaksu määramisega seonduvalt on pooltel jätkuvalt vaidlus käibe tekkimise aja ja käibemaksu määramise aegumise üle.
  2. KMS § 11 lg 1 p-st 1 tulenevalt on käive tekkinud teenuse osutamise päeval. Käibe tekkimise aeg tähendab müüja jaoks maksukohustuse tekkimise aega. See on kooskõlas Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ artikliga 63, mille kohaselt tekib maksustatav teokoosseis ning käibemaks muutub sissenõutavaks teenuse osutamise hetkest. KMS § 11 lg 4 kohaselt teenus, mille osutamine kestab kauem kui maksustamisperiood, loetakse osutatuks, kui selle teenuse osutamine lõpeb. KMS § 37 lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud väljastama teenuse osutamise korral arve seitsme kalendripäeva jooksul, arvates teenuse osutamise päevast.
  3. MTA on I kontrollakti punktis 2, I maksuotsuse punktis 3, I vaideotsuse punktis 20 ja II maksuotsuse punktis 2 leidnud, et EWC ja OÜ Alfa Property vaheline 31.01.2007 leping ja selle lisad (I kd, tl 117-121) olid suunatud nn Hipodroomi ala detailplaneeringu kehtestamisele ning teenuse osutamise ajaks tuleb lugeda detailplaneeringu kehtestamise ehk otsuse nr 93 (I kd, tl 208-223) vastuvõtmise aega (02.06.2011), mitte aega, mil kohus tühistas otsuse nr 93 kehtivuse peatamiseks kohaldatud esialgse õiguskaitse (06.11.2012; I kd, tl 236-259) või selle kohtuotsuse jõustumise aega (07.12.2012), samuti mitte OÜ-le Alfa Property arve (I kd, tl 122) esitamise aega (18.01.2013). Kohus nõustub käibe tekkimise aja määratlemisel maksuhalduriga ja

§ 165lg-le 2 tuginedes neid põhjendusi ei korda, märkides täiendavalt järgmist.

37. Kaebaja selgitas 17.10.2016 seisukoha punktis 3.31, et kaebajale tundus esialgu, et otsuse nr 93 vastuvõtmisega on tema töö tehtud ning tal on õigus saada esimene osa tasust; OÜ Alfa Property oli aga teist meelt ning pärast vaidlusi lepingu tõlgendamise üle lugesid pooled teenuse osutatuks pärast otsuse nr 93 lõplikku jõustumist. Õiguskirjanduses on peetud teenuse osutamise hetkeks seda hetke, millal teenuse sisuks oleva töö tegemine on lõpetatud ning töö esitatakse tellijale ülevaatamiseks ja vastuvõtmiseks (L. Lehis. Maksuõigus, 2012, lk 315). Kui teenuse üleandmine ja vastuvõtmine toimuvad eri aegadel, siis määratakse käibe toimumise aeg üleandmise või töö valmimisest teavitamise aja järgi. Kui teenus antakse üle ja võetakse vastu mitmes osas, siis tekib käive iga etapi valmimisel 8

(20)(L. Lehis. Eesti maksuseaduste kommentaarid, 2016, lk 307). Seega on käesolevas asjas käibe aja määratlemisel oluline eeskätt see, et kaebaja ise pidas teenuse osutamist lõpetatuks
  1. a juunis ja teavitas sellest ka teenuse tellijat (sellele viitab mh kaebaja selgitus, et alustati vaidlusi teenuse eest tasumise teemal). Määrav ei ole see, kas OÜ Alfa Property oli nõus lepingu täitmise kohe vastu võtma ja selle eest tasuma, millisel viisil ja kui kaua pooled tasumise üle vaidlesid ning kuidas maksmises kokku leppisid, samuti ei ole määrav otsuse nr 93 kehtivuse peatamine kohtu 12.07.2011 määrusega nr 3-11-1650 või asjaolu, et OÜ-d Alfa Property esindas selles kohtumenetluses või muudes menetlustes V.K..
  2. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg viis aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. KMS § 27 lg-st 1 tulenevalt on käibemaksu maksustamisperiood kalendrikuu ja käibedeklaratsioon esitatakse maksuhaldurile maksustamisperioodile järgneva kuu
  3. kuupäevaks.
  4. Vaidlust ei ole selle üle, et I maksuotsusega käibemaksu määramine on õiguspärane üksnes siis, kui on tuvastatud kaebaja tahtlus jätta maksusumma tähtaegselt tasumata, sest MTA tegi I maksuotsuse 15.12.2016 ning korrigeeris sellega kaebaja
  5. a juuni käibemaksukohustust.
  6. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-1-54-11, et maksuhaldur peab maksuotsuses põhjendama, miks maksusumma tasumata jätmine oli tahtlik ning halduskohus ei saa ise tahtlust tuvastada, vaid üksnes kontrollida, kas maksuhaldur on tahtluse õigesti tuvastanud (p-d 10-12). Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-67-12 on tahtluse tuvastamisel tuginetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg-s 5 antud mõistele, mille kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine; käibemaksuseaduse ebaõiget tõlgendamist pidas Riigikohus selles asjas hooletuseks (p 17).
  7. I kontrollaktis (p 2.2) oli MTA seisukohal, et EWC deklareeris käibe tahtlikult hilinemisega, sest arvestas 18.01.2013 arvel teenuse mitteõigeaegse tasumise eest viivist alates 01.07.2011 (vt arve ja viivisarve I kd, tl 122) ning pidas seega teenust osutatuks ja käivet tekkinuks juba
  8. a juunis. Samuti tuvastas maksuhaldur, et kaebaja
  9. a pearaamatust nähtuvalt näitas EWC 03.07.2011 müüki ja nõuet OÜ Alfa Property vastu. Sama kordas MTA I maksuotsuses (p 3.2, 4.1, 5) ja II maksuotsuses (p 2).
  10. Esialgsest maksumenetlusest selgub täiendavalt järgmist. Kaebaja juhatuse liikme F.K.u 02.05.2014 seletuse kohaselt tegi kaebaja pärast detailplaneeringu kehtestamist teenuse osutamise arve, kuid kuna otsus nr 93 vaidlustati kohtus, siis arvet ei tasutud, kuid viiviseid arvestati ikkagi alates otsuse nr 93 vastuvõtmisest (I kd, tl 24-25, küsimus 25). Ka 08.05.2014 seletuses väitis F.K., et OÜ Alfa Property maksis kaebajale viivist, kuna jäi maksmisega hiljaks ning viivist hakati arvestama just detailplaneeringu kehtestamisest, mitte jõustumisest (I kd, tl 32-33, küsimused 1, 2). Kaebaja selgitas täiendavalt 01.04.2015 (I kd, tl 52), et ei saanud
  11. a juulis arvet väljastada, sest siis oleks kaebajal tekkinud käibemaksukohustus ja oli teada, et arvet ei tasuta. Täiendavalt tuleb arvestada, et I kontrollaktile esitatud eriarvamuses (I kd, tl 61) väitis kaebaja, et viivise arvestamine oli seotud muude asjaoludega, mille vastu ei ole maksuhaldur huvi tundnud, kuid ei esitanud vastuseks MTA täpsustavale 30.10.2015 e-kirjale (I kd, tl 62) mingeid sisulisi selgitusi ega tõendeid, mida maksuhaldur oleks saanud I maksuotsuses täiendavalt analüüsida.
  12. Eeltoodu kinnitab kohtu arvates, et kaebaja sai aru, et käive tekkis juba detailplaneeringu kehtestamisega 02.06.2011, kuid teadlikult ei deklareerinud käivet
  13. a juulis, sest sellega oleks kaasnenud kohustus tasuda käibemaksu olukorras, kus OÜ Alfa Property ei oleks arvet tõenäoliselt kohe tasunud. See kinnitab I maksuotsuse järeldust, et kaebaja jättis käibe tahtlikult õigel perioodil deklareerimata. Tegemist ei ole raskustega käibemaksuseaduse tõlgendamisel, 9
(20)nagu kaebaja väidab, sest KMS § 11 lg 1 punktid 1-2 seavad käibe tekkimise aja üheselt sõltuvusse asjaolust, mis ilmneb varem – kas müüja poolt teenuse osutamine või müüjale teenuse eest makse laekumine. Seega kohaldus käibemaksu määramisel 5-aastane aegumistähtaeg.
  1. Kohus ei nõustu kaebajaga, et kui mõlemad tehingupooled on käibemaksukohustuslased ja käibemaks on tasutud, siis pole vahet, millisel kuupäeval käive tekib. Kaebaja kui teenuse osutaja maksukohustuse tekkimine oli seotud käibe tekkimise ajaga (KMS § 38 lg 1), kuid kaebaja lükkas oma käibemaksu deklareerimise ja tasumise kohustuse teadlikult edasi aega, kui oli kindel teenuse saaja poolse makse laekumises. Sellises olukorras ei ole ebaõiglane, et kaebajal tuleb tasuda riigile intressi käibemaksu õigeaegse tasumisega viivitamise eest.
  2. Seega kokkuvõttes on maksuhaldur käibe tekkimise aja õigesti määranud ning õigesti kohaldanud ka 5-aastast aegumistähtaega. Tulumaks
  3. I maksuotsusega määrati kaebajale tulumaksu kolme erineva faktiliste asjaolude kogumiga seonduvalt ning kaebaja peab tulumaksu määramist õigusvastaseks kõigi episoodide osas.
  4. Tulumaksu määramise õiguspärasuse hindamisel tuleb muu hulgas võtta seisukoht, kas ja millises ulatuses saab asja lahendamisel arvestada tõendeid, mille kaebaja esitas alles kohtumenetluses. Kohus märgib, et kohtumenetluses esitatud tõenditega seonduvat on maksuhaldur analüüsinud 14.11.2016 otsuses, millega maksumenetlus osaliselt uuendati, samuti II kontrollaktis ja III maksuotsuses. Kuigi kohus selgitas 04.04.2017 kohtuistungil, et kogu vaidlus oleks mõistlik lahendada käesolevas menetluses ja asja menetlus oli ka vahepeal peatatud, et ära oodata uuendatud maksumenetluse tulemus, soovis kaebaja uuendatud maksumenetluses tehtud otsused kokkuvõtteks siiski käesolevast haldusasjast eraldi hoida. Seega uues maksumenetluses tehtud otsuste õiguspärasust ei saa kohus selles kohtuotsuses kontrollida. Nimetatud otsused omavad siiski puutumust käesoleva asjaga, sest vastustaja on kohtule esitatud vastustes viidanud neile otsustele kui oma seisukohtadele käesolevas asjas.
  5. TuMS § 51 lg 1 kohaselt peab residendist äriühing maksma tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on sellisteks kuludeks ka väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, ning TuMS § 51 lg 2 p 5 kohaselt kulud või väljamaksed ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks.
  6. MKS § 56 lg 1 sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. MKS § 92 lg 4 sätestab, et maksuhaldur ei ole maksusumma määramisel kohustatud arvestama maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevaks maksukohustuslase poolt deklareerimata jäetud maksukohustust vähendavat asjaolu, millest maksuhaldur ei ole teadlik ilma maksukohustuslase tahteavalduseta. MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt saab maksukohustuse vähendamiseks maksuotsust muuta või kehtetuks tunnistada uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest.
  7. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-1-56-16 MKS § 92 lg 4 ja § 102 lg 1 p 2 kohaldamise kohta järgmist: „
  8. MKS § 102 lg 1 p 2 lubab uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustust vähendada, kui asjaolu või tõendi hilisem teatavakssaamine ei ole olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest. Kolleegium asus
  9. novembril 2007 asjas nr 3-31-47-07 tehtud otsuse punktis 12 MKS § 92 lõikele 4 tuginedes seisukohale, et kuigi uusi tõendeid on võimalik esitada ka kohtumenetluses, on tahtlusest või raskest hooletusest esitamata jäetud tõenditele seatud piirang käsitatav kaasaaitamiskohustuse rikkumise tagajärjena. Kõnealuses asjas oli maksukohustuslane asunud alles maksuotsust vaidlustades esitama 10
(20)dokumentaalseid tõendeid sisendkäibemaksu kohta, mida ta polnud varem deklareerinud. Seejuures oli maksukohustuslane seisukohal, et maksuotsus tulnuks tühistada, kuna selle tegemisel polnud sisendkäivet arvestatud. Tegemist oli tõenditega, mis said olla üksnes maksukohustuslase valduses ning mida varem maksuhalduri eest varjati. Sisuliselt nõustus kolleegium asjas nr 3-3-1-47-07 niisuguste maksukohustust vähendavate tõendite kogumata jätmisega, mis esitatakse pahatahtlikult alles vaide- või kohtumenetluses. Selliste tõendite vastuvõtmine ning selle tulemusel maksuotsuse tühistamine muudaks sisutühjaks MKS-is ja maksuseadustes maksukohustuslasele seatud nõuded deklareerimise ja maksuarvestuse kohta ning annaks võimaluse korrata maksumenetlust, kuni maksu määramise aegumistähtaeg saabub.
  1. Praeguses asjas on olukord põhimõtteliselt erinev. Kõik isikud, kelle ülekuulamist on taotletud, olid seotud kas OÜ-ga Rhombus või OÜ-ga Elamute Kommunaalhooldus ning seega sai maksuhaldur nii maksu- kui ka vastutusmenetluses uurimispõhimõtet teostades ka ise otsustada vajaduse üle neid üle kuulata. Teisisõnu ei ole vaidlusalused võimalikud tõendiallikad olnud maksuhaldurile ettenägematud ning kaebaja ei ole neid varjanud, samuti pole nende olemasolu olnud teada üksnes kaebajale. Kaebaja eesmärgiks on tunnistajate ülekuulamisega seada kahtluse alla maksuhalduri järeldusi. Kolleegiumi hinnangul ei ole niisuguses olukorras MKS § 102 lg 1 p 2 kohaldamise eeldused täidetud. Kõnealuse sätte kohaldamisel tuleb silmas pidada, et mõne faktilise asjaolu kohta käivaid kõiki mõeldavaid tõendeid või nende esitamise vajadust ei pruugi ükski menetlusosaline suuta ette näha. Seda eriti niisuguste tõendite puhul, mille fikseerimise ja säilitamise kohustust MKS §-d 57 ja 58 ei sätesta. Kui maksuhaldur ei ole maksukohustuslaselt niisuguste tõendite esitamist nõudnud ning maksukohustuslane ei ole neid tõendeid varjanud, ei saa maksukohustuslasele ette heita, kui ta mõistab alles pärast maksuotsuse tegemist, et on vaja koguda või esitada mõnd tõendit, seadmaks kahtluse alla maksuotsuses kasutatud tõendite usaldusväärsust või vaidlustamaks nende põhjal tehtud järeldusi. Niisugusel juhul kohalduvad asjas tavapärased halduskohtumenetluse tõendamisreeglid.“ (a) Tulumaks 600 000 euro suuruselt väljamakselt (I maksuotsuse p 2.1)
  2. MTA tuvastas I kontrollaktis (p 1.1.2) järgmist: 1) OÜ Alfa Property ja EWC sõlmisid 31.01.2007 lepingu, mille alusel osutatud teenuse eest jäi EWC-l 18.01.2013 arve alusel saamata 600 000 eurot; 2) J.M. ja V.K. sõlmisid 10.11.2008 ja 02.07.2009 laenulepingud, millega J.M. andis V.K.ule laenu kokku 725 000 eurot, kuid seoses V.K.u makseraskustega laenu tagastamisel sõlmisid V.K. ja J.M. 23.01.2013 uue kokkuleppe laenu tagastamise tähtaegade pikendamiseks, sh lepiti 600 000 euro tagastamise ajaks kokku 25.01.2013; 3) EWC loobus 600 000 euro suurusest nõudest OÜ Alfa Property vastu V.K.u kohustuse täitmiseks, sest OÜ Alfa Property tasaarvestas EWC ees tekkinud kohustuse 600 000 eurot J.M. võlanõudega V.K.u vastu ning kandis 600 000 eurot J.M. isiklikule arvelduskontole; 4) EWC vormistas 23.01.2013 tagatiseta laenulepingu V.K.uga summas 600 000 eurot teades, et V.K.u varasid, sissetulekuid ja kulusid arvestades puudusid tal vahendid EWC-le laenu tagasi maksmiseks ning laenu tagasimakse on ebatõenäoline. Eeltoodu põhjal leidis maksuhaldur, et kaebaja loobus OÜ Alfa Property vastu olevast 600 000 euro suurusest nõudest (õigusest tulule), sest kaebajal oli nõue OÜ Alfa Property vastu, kuid kaebaja tasaarveldas selle V.K.u laenukohustusega J.M. ees summas 600 000 eurot ja kuigi kaebaja sõlmis V.K.uga samas summas laenulepingu, oli ta teadlik, et V.K. tõenäoliselt ei suuda laenu tähtaegselt tagastada. Sellega tegi EWC
  3. a jaanuaris 600 000 euro suuruse väljamakse ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks ja peab sellelt tasuma tulumaksu kooskõlas TuMS § 51 lg 2 p-ga
  4. I maksuotsuses (p 2.1 ja 4.2) jäi maksuhaldur I kontrollaktis toodud järelduste ja õigusliku aluse juurde.
  5. Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuotsus tuleks tühistada pelgalt selle õigusliku ja faktilise aluse ebaselguse tõttu. Nii I kontrollaktis kui ka I maksuotsuses on õigusliku alusena viidatud TuMS § 51 lg 2 p-le 5, st kaebajale heideti ette väljamakseid ettevõtlusega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Maksu määramise faktiline alus on nii I kontrollaktis kui ka I 11
(20)maksuotsuses asjaolu, et kaebaja sisuliselt loobus V.K.u kasuks oma 600 000 euro suurusest nõudest OÜ Alfa Property vastu, sest täitis selles summas V.K.u kohustuse J.M. ees teades, et V.K. tõenäoliselt ei maksa kaebajale laenu tagasi.
  1. Kaebaja väitel ei loobunud ta nõudest OÜ Alfa Property vastu, vaid see nõue asendus samas summas nõudega V.K.u vastu. Kohus leiab, et formaalselt see nii tõesti ka oli, sest kaebaja ja V.K. vormistasid 23.01.2013 vastava laenulepingu (I kd, tl 179) ning seda I maksuotsuses ka ei vaidlustata. MTA etteheite sisuks on see, et kaebaja tasus V.K.u kohustuse kui ettevõtlusega mitteseotud kohustuse J.M. ees teades, et kaebaja selle eest tegelikult midagi vastu ei saa hoolimata sellest, et formaalselt asendati üks nõudeõigus teisega.
  2. Kaebaja väitel oli kulutus seotud tema ettevõtlusega, sest eespool kirjeldatud kokkulepeteta ei oleks OÜ Alfa Property 18.01.2013 arvet tasunud, vaid oleks selle üle edasi vaielnud. Kaebaja väitel kinnitab seda J.M. 06.08.2014 seletus (p 21; I kd, tl 40). J.M. seletus kinnitab, et J.M. soovis V.K.ult oma laenu tagasi saada ja V.K.u makseraskuste tõttu nõudis, et 600 000 eurot, mille OÜ Alfa Property pidi tasuma kaebajale, jõuaks J.M. arvelduskontole V.K.u laenu kustutamiseks. Sellest ei saa siiski järeldada, et OÜ Alfa Property oleks kaebajale tasumisest keeldunud, kui V.K. oleks füüsilise isikuna J.M.lt võetud laenu muul viisil ja oma isiklikest vahenditest J.M.le tagastanud. On ilmne, et J.M. huvi oli kokkuvõttes suunatud V.K.ule antud laenu tagasi saamisele, mitte kaebajale tema ettevõtlusega seotud ettekirjutuste tegemisele.
  3. Kaebaja väidab, et maksuhaldur rikkus uurimispõhimõtet ja ei küsinud maksumenetluses täiendavaid tõendeid V.K.u varalise seisukoha kohta. Maksutoimikust selgub, et MTA 11.04.2014 korraldusega (I kd, tl 157) alustati kaebaja suhtes maksumenetlust, mis hõlmas kaebaja ja V.K.u 23.01.2013 laenulepingult tulumaksu tasumise õigsuse kontrolli. Kaebajat kohustati esitama kõik 23.01.2013 laenulepinguga seotud dokumendid (läbirääkimiste dokumendid, lepingu lisad, tasumist tõendavad dokumendid, laenuintresside läbirääkimisi puudutavad dokumendid ja muud asjasse puutuvad dokumendid) ning andma selle laenulepingu kohta suulisi selgitusi. Kaebaja juhatuse liige F.K. seletas MTAle 08.05.2014 (I kd, tl 34-35), et V.K.ule laenu andmise ja intresside teemal ei olnud pikemat vestlust, vaid lähtuti V.K.u ja J.M. vaheliste laenulepingute tingimustest; V.K. ei ole laenu seletuse andmise seisuga tagasi maksnud, vaid seda tehakse perioodi lõpus; tagatist laenule ei ole; ning et kaebaja ei tea, millistest vahenditest V.K. laenu tagasi maksab, kuid teab, et V.K. on võimeline laenu tagasi maksma ja ka teeb seda. V.K. andis kolmanda isikuna 08.05.2014 seletuse (I kd, tl 36) ja ütles, et plaanib EWC-le laenu tagasi maksta oma tööga teenitud tasudest ja lepingulistest tasudest (küsimused 9, 16). MTA küsis 29.10.2014 korraldusega (I kd, tl 195) kaebajalt täiendavalt raamatupidamiskannete aluseks olevaid dokumente, sh 01.01.201108.09.2014 pearaamatu kontol 2690 „Võlad seotud isikud_VK“ kajastatud tehingute aluseks võetud originaaldokumente, millele kaebaja vastas 10.11.2014 e-kirjaga (I kd, tl 197), et selle kontoga ei ole seotud ühtki muud dokumenti. Seejärel kirjeldas maksuhaldur I kontrollaktis (p 1.1.2.d) kinnistusraamatu, liiklusregistri ja tuludeklaratsioonide põhjal V.K.u varalist seisu ja leidis, et eeltoodu põhjal ei ole usutav, et V.K. on võimeline laenulepinguga antud 600 000 eurot tähtaegselt tagastama. MTA on viidanud ka sellele, et F.K. ega V.K. ei seletanud 08.05.2014, millised asjaolud andsid kaebajale kindluse sellise laenulepingu vormistamiseks ning MTA arvates oli F.K. juhatuse liikmena teadlik V.K.u ebasoodsast varalisest ja rahalisest seisust. MTA arvates ei olnud eluliselt usutav, et EWC oleks sellises olukorras ja tingimustel andnud laenu mitteseotud isikule. MTA leidis, et laenu tagasimakse oli algusest peale ebatõenäoline ja kaebaja oli oma juhatuse liikme kaudu sellest teadlik. Kohtu arvates oli eelneva põhjal selge, et MTA soovis välja selgitada V.K.ule laenu andmise asjaolusid, sh V.K.u võimekust seda laenu tähtaegselt tagastada. Maksuhaldur küsis kaebajalt 23.01.2013 laenulepinguga seotud dokumente, küsis laenu andmise kohta suuliste seletuse andmise käigus ja seejärel esitas I kontrollaktis oma järeldused tuvastatud asjaolude ja kogutud 12
(20)tõendite kohta. Seega kui kaebajal oli veel täiendavaid selgitusi või tõendeid, mis oleks maksuhalduri järeldused ümber lükanud, oleks ta saanud need esitada hiljemalt I kontrollakti kohta antud eriarvamuses. V.K.u ja tema pere omandis olev vara, mille kohta oleks kaebaja saanud maksuhaldurile tõendeid esitada või vähemalt selle olemasolule viidata, et maksuhaldur oleks saanud seda V.K.ult kui kolmandalt isikult küsida, oli eeldatavasti olemas juba maksumenetluse ajal (medalid, kunstikogu jms). 07.10.2015 esitatud eriarvamuses (I kd, tl 61) heitis aga kaebaja maksuhaldurile ette selgeltnägija võimeid; viitas, et kui V.K.uga sõlmitud laenuleping on piisava tagatiseta, saavad pooled vastava lepingu alati sõlmida; ning märkis, et revidendil ei ole ega saagi olla ettekujutust V.K.ule kuuluvast vallasvarast ning seetõttu pole tema arutlused asjakohased. Ühtki sisulist selgitust ega tõendit kaebaja I kontrollakti väidete ümberlükkamiseks ei esitanud. Seejuures oli kaebaja volitatud esindajaks maksumenetluses V.K., kes on juriidiliste eriteadmistega isik ja kelle jaoks maksumenetluses kehtiv kaasaaitamiskohustus pidi olema teada. Ka F.K.ule on 08.05.2014 seletuste protokolli kohaselt tutvustatud maksukohustuslase õigusi ja kohustusi. Seetõttu ei saa maksuhaldurile selle episoodi osas ette heita uurimis- ega motiveerimiskohustuse rikkumist. MTA on maksumenetluses kogutud tõendeid kogumis õigesti hinnanud ja oma seisukohti ka piisavalt põhjendanud.
  1. Kaebaja on kohtumenetluses esitanud selle episoodi kohta järgmised uued tõendid: 1) I maksuotsusega hõlmatud tehinguid puudutav skeem (I kd, tl 26); 2) tõendid V.K.u ja tema pere varalise seisu kohta (II kd, tl 51-75; III kd, tl 2-3); 3) tõendid selle kohta, et tasaarvestuse tulemusena on V.K.u kohustus kaebaja ees vähenenud 263 479,54 euroni (III kd, tl 40-44, 52-64 ja 80-152). Kaebaja möönab, et tehingute skeemil on selgitav tähendus, kuid ülejäänud tõenditega soovib kaebaja tõendada, et V.K.ul oli kaebajalt laenu saamise hetkel ja oli ka
  2. a lõpuni piisavalt vara laenu tagasi maksmiseks, samuti et nõuete tasaarvestamise tulemusena ei eksisteeri kaebajal alates 31.12.2016 enam 600 000 euro suurust nõuet kaebaja vastu.
  3. Kohus leiab, et kaebaja koostatud skeemi saab asja lahendamisel arvestada, kuid see ei muuda I maksuotsuse järeldusi, sest skeem ei sisalda eraldi võetuna uusi asjaolusid, vaid üksnes näitlikustab kaebuses kirjeldatud versiooni I maksuotsusega hõlmatud isikute ja tehingute omavahelistest seostest.
  4. V.K.u ja tema pere varalist seisu puudutavad uued tõendid tuleb MKS § 102 lg 1 p 2 alusel jätta arvesse võtmata. Kaebaja on seisukohal, et 23.01.2013 laenulepingu sõlmimise ajal oli kaebaja juhatuse liikmele F.K.ule teada oma isa V.K.u ja tema pere varaline seis, samuti oli kaebajal kindlus, et V.K. maksab võla tagasi. Kohus on eespool kirjeldanud maksumenetluse käiku ja selle põhjal on ilmne, et kaebaja pidi hiljemalt I kontrollaktist mõistma, et maksuhaldur kahtleb V.K.u varalise seisu tõttu selles, et V.K. maksab kaebajale laenu tähtaegselt tagasi, ning et maksuhalduri arvates oli kaebaja sellest juba V.K.ule laenu andes teadlik. Maksumenetluses kehtiva kaasaaitamiskohustuse (MKS § 56-58) tõttu tulnuks kaebajal seega hiljemalt kontrollakti peale esitatud eriarvamusega esitada ka selgitused ja tõendid lükkamaks ümber maksuhalduri järeldused, mis kaebaja arvates olid ekslikud. Kaebaja ei väida, et V.K.u ja tema pere varalise seisu kohta tõendite saamine oli maksumenetluses võimatu, vastupidi, kaebaja väitel oli tal oma juhatuse liikme F.K.u (V.K.u poja) kaudu sellest täielik ülevaade olemas. Seetõttu viitavad eespool kirjeldatud asjaolud sellele, et kaebaja jättis tahtlusest või vähemalt hooletusest tõendid õigeaegselt esitamata ning seetõttu ei saa kaebaja neile tõenditele ka kohtumenetluses edukalt tugineda. Kuna kaebaja V.K.u vara koosseisu maksuhaldurile isegi mitte ei seletanud, siis ei saa maksuhaldurilt eeldada selle kohta ka omal algatusel tõendite kogumist rohkem, kui maksuhaldur avalike allikate põhjal juba tegi ja I kontrollaktis kirjeldas. Seega, kuna kohtumenetluses V.K.u varalise seisu kohta esitatud tõendid tuleb jätta asja lahendamisel arvestamata, on kaebaja väited paljasõnalised ja seega ei ole kaebaja maksuotsuse järeldusi kohtumenetluses veenvalt ümber lükanud. 13
(20)59. Kuna kohus kontrollib haldusakti õiguspärasust selle andmise hetkel olemasolevate faktide põhjal (HMS § 54,

§ 158

lg 2), siis ei muuda I maksuotsust õigusvastaseks ega too kaasa selle tühistamist asjaolu, et kaebaja väitel on V.K.u laenukohustus kaebaja ees vähenenud erinevate nõuete tasaarvestamise tõttu. Nimetatud asjaolusid on maksuhaldur analüüsinud III maksuotsuses, millega seonduvat vaidlust kaebaja ei soovinud käesoleva asja juurde lisada. Seega saab nõude tasaarvestamist puudutavate tõenditega seonduva lahendada III maksuotsuse õiguspärasuse kontrolli menetluses. Kohus märgib vaid, et kui nõue on tõepoolest tasaarvestatud, siis saab kaebaja teha maksudeklaratsioonis tulumaksu ümberarvutuse ja nõuda enammakstud tulumaksu tagastamist (TuMS § 54 lg 6).

  1. Kohtule esitatud tõendid selle kohta, et tasaarvestuse tulemusena on V.K.u kohustus kaebaja ees väidetavalt vähenenud 263 479,54 euroni, ei ole veenvaks kinnituseks selle kohta, et juba I maksuotsuse tegemise ajal oli V.K.ul kavatsus laen tagastada ja kaebaja teadis sellest. F.K. on kaebaja esindajana maksuhaldurile 08.05.2014 selgelt öelnud, et ei tea, kuidas V.K. laenu plaanib tagastada. Seetõttu viitab kaebaja käitumine pigem soovile tagantjärele oma varasemat, I maksuotsuses etteheidetud tegevust usutavamaks muuta (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-53-16, p 22). Seda seisukohta toetab ka II kontrollakti punkt 2.2.3 ja III maksuotsuse punkt 2.2.3.3, milles maksuhaldur jõudis uusi tõendeid analüüsides järeldusele, et OÜ Bannister nõudeid kaebaja vastu ei omandanud tegelikult V.K., vaid kaebaja ise.
  2. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust I maksuotsust tühistada osas, milles kaebajale määrati tasumiseks tulumaksu
  3. a jaanuaris tehtud 600 000 euro suuruselt väljamakselt. (b) Tulumaks 175 000 euro suuruselt väljamakselt (I maksuotsuse p 2.2)
  4. MTA tuvastas I kontrollaktis (p 1.2.2 ja p 1.1.2 b), et kaebaja tegi
  5. a jaanuarist
  6. a augustini ülekandeid V.K.u arvelduskontole kokku 722 878,15 eurot. Sellest summast 458 169,26 eurot maksis kaebaja V.K.ule enne
  7. a tekkinud võla katteks ja see summa ei ole maksukontrolliga seotud. Ülejäänud summa – 264 708,89 eurot – maksti välja
  8. a juulist
  9. a aprillini ning kajastati algselt pearaamatu kontol 2690 „Võlad seotud isikule_VK“. Kontol 2690 tehtud tehingute alusdokumendina esitas kaebaja maksuhaldurile 14.12.2012 EWC ja V.K.u vahel sõlmitud lepingu, mis on V.K.u ja J.M. vahel 02.07.2009 sõlmitud laenulepingu ja selle lisa 1 tagajärjeks ning mille summaks oli 175 000 eurot (V.K.u ja J.M. vahelise laenulepingu kohaselt oli J.M. andnud V.K.ule laenu, millest 550 000 eurot kandis J.M. V.K.u arveldusarvele ja 175 000 Türgi äriühingu arveldusarvele; V.K. ei maksnud J.M.le tähtaegselt – vastavalt
  10. a ja
  11. a lõpuks – laenu tagasi). Kaebaja ja V.K.u vahelises laenulepingus kinnitab EWC, et 175 000 eurot on investeeritud Türgi äriprojekti ja tunnustab 175 000 eurot kui tagasimakse kohustust V.K.ule. Kaebaja ja V.K. leppisid 14.12.2012 ka kokku, et 175 000 euro suuruse kohustuse osas sõlmitakse laenuleping, kui üks pooltest sellist soovi avaldab. MTA märkis, et maksumenetluses ei ole kaebaja sellist lepingut esitanud. EWC kajastas oma raamatupidamises 175 000 eurot laenukohustusena V.K.u ees ja kui EWC Infoline OÜ-le edasi antud laenu. EWC Infoline OÜ müüs
  12. a oma osaluse Türgi äriühingus 0 euroga ning kaebaja
  13. a pearaamatu kontodel 1440 „Muud lühiajalised debitoorsed võlad“ ja 8101 „Finantsinvesteeringu ümberhindlus“ nähtub, et 31.12.2013 seisuga hindas kaebaja oma laenunõude EWC Infoline OÜ vastu alla ja kandis kuludeks. Samas tasus kaebaja oma laenukohustuse V.K.u ees ajavahemikus
  14. a juulist
  15. a aprillini. MTA leidis, et kuna Türgi äriühing oli J.M. ja EWC Infoline OÜ ühine äriprojekt, siis oleks pidanud EWC Infoline OÜ, mitte kaebaja, kajastama oma raamatupidamises laenukohustuse 175 000 eurot V.K.u ees ja edasi antud laenu Türgi äriühingule. Maksuhaldur tuvastas ka, et J.M. kandis 175 000 eurot Türgi äriühingule
  16. a mais, kaebaja ja V.K.u laenuleping sõlmiti alles 14.12.2012 ning V.K.ult saadud laen ja selle edasiandmine EWC Infoline OÜ-le kajastati kaebaja raamatupidamises alles
  17. a alguses. F.K.u 01.04.2015 seletust, et leping koostati ja raamatupidamise kanded tehti hiljem unustamise tõttu, ei pidanud MTA usutavaks, sest tegemist 14

(20)oli omavahel seotud isikutega. MTA pidas usutavaks, et leping ja kanded tehti tagantjärele selleks, et hüvitada kaebaja kaudu V.K.ule tema investeerimistegevuse tulemusena kaotatud raha. Sellega võttis kaebaja enda kanda teise äriühingu, EWC Infoline OÜ, kohustuse V.K.u ees, sest EWC Infoline OÜ-l (aga ka Türgi äriühingul) puudusid laenu tagastamiseks vahendid, kuid kaebajal oli olemas kindel tuluallikas kinnisvara alasest tegevusest. I maksuotsuses (p 2.2) jäi maksuhaldur samale seisukohale ja kohustas kaebajat TuMS § 51 lg 2 p 5 alusel deklareerima ja tasuma tulumaksu
  1. a juulist
  2. a aprillini tehtud väljamaksetelt, kokku 175 000 eurot, sest need väljamaksed ei olnud seotud EWC ettevõtlusega.
  3. Kaebaja väitel toimus investeering Türgi äriühingusse algusest peale selliselt, et V.K. võttis laenu füüsilise isikuna nii Sampo Pangalt kui ka J.M.lt ja laenas raha edasi kaebajale, kes laenas selle edasi EWC Infoline OÜ-le ja viimane omakorda Türgi äriühingule. Seega toimus kogu Türgi äriühingu finantseerimine algusest peale kaebaja kaudu. Selle episoodiga seotud väidete tõendamiseks esitas kaebaja kohtumenetluses järgmised tõendid: 1) EWC Infoline OÜ äriregistri väljavõte ja 2008-
  4. a majandusaasta aruanded (II kd, tl 76-77 ja 160-190, III kd tl 4-9); 2) Sampo panga kinnituskiri (II kd, tl 81-82); 3) Maarjamäe 16 kinnistu kinnistusraamatu väljavõte (II kd, tl 83); 4) kaebaja äriregistri väljavõte ja 2007-
  5. a majandusaasta aruanded (II kd, tl 78-80 ja 84-159); 5) Türgi äriühingu aktsionäride 15.06.2009 leping ja osanike 05.05.2010 leping (II kd, tl 191-198); 6) Sekerbank 31.05.2010 väljavõte ja 13.03.2015 e-kiri (II kd, tl 200201).
  6. Kohus märgib, et Maarjamäe kinnistu väljavõte, EWC Infoline OÜ
  7. a majandusaasta aruanne ja Türgi äriühingu pangakonto väljavõte on juba maksutoimikus olemas (vt MTA 11.04.2016 vastuse lisad 9, 17 ja 35) ja teisi eespool nimetatud tõendeid ei ole MTA 11.04.2014 korralduses (I kd, tl 157) ega 29.10.21014 korralduses (II kd, tl 195) kaebajalt selgesõnaliselt nõutud. MTA kohustas küll 29.10.2014 korralduses esitama kõik pearaamatu kontol 2690 kajastatud tehingute aluseks olevad dokumendid, kuid vastuseks MTA 29.10.2014 korraldusele esitas kaebaja V.K.uga 14.12.2012 sõlmitud lepingu ning tehingute ahelaid ja omavahelist läbipõimumist arvestades ei pruukinud kõigi kohtule esitatud tõendite esitamise vajadus olla kaebajale arusaadav. Äriregistri väljavõtted ja majandusaasta aruanded olid maksuhaldurile põhimõtteliselt ka avalikest allikast kättesaadavad, st kaebaja ei varjanud neid maksuhalduri eest. I kontrollaktist pidi kaebaja küll aru saama, et 175 000 euro suurune väljamakse on vaidluse all, sh on MTA esitanud selle kohta oma versiooni, mida kaebaja pidi ümber lükkama. Eriarvamusest (I kd, tl 61) võib aga järeldada, et kaebaja arvates oli ta selle asjaolu kohta juba piisavalt tõendeid esitanud. Vastavalt Riigikohtu selgitustele ei pruugi kõiki mõeldavaid tõendeid või nende esitamise vajadust maksukohustuslane suuta ette näha. Seega saab neid tõendeid kohtumenetluses sisuliselt hinnata.
  8. Pole vaidlust, et EWC Infoline OÜ oli kaebaja tütaräriühing ja EWC Infoline OÜ omakorda omandas osaluse Türgi äriühingus. Tõendamata on aga kaebaja väide, et kaebaja pöördus aastatel 2007-2008 Türgi äriprojekti investeerimiseks laenu saamiseks kõigi Eesti pankade poole, kellest ükski ei olnud nõus kaebajale projekti riskantsuse tõttu laenu andma. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, et Sampo Pank pakkus välja lahenduse, mille järgi oli nõus andma laenu V.K.ule kui füüsilisele isikule. AS Sampo Pank on 04.04.2008 väljastanud teatise, mille kohaselt V.K. sai pangast laenu ja V.K.ult saadud teabe kohaselt on laenu eesmärgiks investeerida see Infoline’i projekti Türgis (II kd, tl 81), kuid asjaolus, et V.K. Sampo Pangast laenu võttis, ei olegi vaidlust ning raha liikumise skeemi kohta ei ütle see teatis midagi. Kaebaja ja V.K. ei teinud enne Türgi projekti alustamist ja V.K.u poolt pangast laenu küsimist mingeid kirjalikke lepinguid, polnud ka kirjalikku äriplaani vms (või vähemalt pole neid maksuhaldurile ega kohtule esitatud), mis tõendaks poolte väidetavat kokkulepet selle kohta, et V.K. võtab füüsilise isikuna laenu, annab selle edasi kaebajale, kes omakorda investeerib selle EWC Infoline OÜ kaudu Türgi projekti ning kaebaja omakorda kohustub tagastama V.K.ule selle laenu kulupõhiselt (s.o koos intresside ja muude kõrvalkuludega). 15
(20)
  1. V.K. kinkis
  2. a kaebajale oma alaealise tütre S. K. omandis oleva XXXXXXX kinnistu. Kaebaja on selgitanud, et V.K.ul oli pangast laenu saamiseks tagatist vaja, kuid kuna alaealise omandis olevale kinnistule panga kasuks hüpoteegi seadmine oli keeruline, siis kinkis S. K. kinnistu kaebajale, saades vastu V.K.u omandis olevad kaebaja aktsiad, ning V.K. seadis kinnistu Sampo Pangast saadava laenu tagatiseks. Kohus peab usutavaks, et V.K. pidi andma pangale laenu saamiseks tagatise. Tõendamata on aga kaebaja väide, et kinnistu tasuta üleandmine oli V.K.u poolt kaebajale laenu andmise eeltingimus.
  3. Kuna kaebaja kõiki 2007-
  4. a majandusaasta aruannetega hõlmatud tehinguid ei ole kontrollitud, samuti ei ole kontrollimenetlust läbi viidud EWC Infoline OÜ suhtes, siis ei ole nende äriühingute majandusaasta aruannetel käesolevas asjas määravat tähtsust. Kuigi majandusaasta aruanded olid maksuhalduri jaoks põhimõtteliselt kättesaadavad, oleks maksuhaldur saanud neist sisulisi järeldusi teha, sh uurida konkreetsete summade liikumisi ja nende kohta vajadusel täiendavaid tõendeid koguda, siiski üksnes juhul, kui kaebaja oleks esitanud maksumenetluses selge versiooni, mida maksuhaldur oleks saanud ja pidanud kontrollima (nt andnud selge ülevaate, kuidas oli korraldatud Türgi projekti investeerimine ja kes kellele laenu andis ning nõudeid ja kohustusi omas). Kaebaja maksumenetluses sellist selget versiooni ei esitanud ja kohtumenetluses ei ole enam võimalik ammendavalt kontrollida, mis oli tegelikult kaheksa aasta majandusaasta aruannetes kajastatud numbrite taga.
  5. Aga isegi kui oletada, et V.K.u poolt Sampo Pangast saadud laen liikus läbi kaebaja EWC Infoline OÜ-le ja sealt edasi Türgi äriühingule, nagu kaebaja väidab, puuduvad ikkagi veenvad tõendid, et ka V.K.u poolt füüsilise isikuna J.M.lt saadud laen summas 175 000 eurot liikus samamoodi läbi kaebaja. Kaebaja ja EWC Infoline OÜ majandusaasta aruannetest ei ole võimalik tuvastada, et V.K.u poolt J.M.lt saadud laen 175 000 eurot, mille J.M. kandis otse Türgi äriühingule, liikus sinna kaebaja kaudu. Seda ei saa järeldada ka V.K.u 08.05.2014 seletusest (I kd, tl 36-37), J.M. 06.08.2014 seletusest (I kd, tl 42) ega ka J.M. 04.04.2017 kohtuistungil tunnistajana antud ütlustest (III kd, tl 195-196). Tunnistaja ei teadnud, kas V.K. andis raha Türgi äriprojekti füüsilise isikuna või läbi mingi äriühingu (kell 10:43:42). Samuti ütles J.M., et EWC oli Türgi projekti aktsionär (kell 10:46:36), kuigi tegelikult oli see EWC Infoline OÜ. J.M. maksumenetluses ja kohtumenetluses antud selgitustest võib pigem järeldada, et ta suhtles erinevate äriprojektide ja tehingute raames V.K.uga ega olnud täpselt kursis või ei mäletanud enam, milliste konkreetsete äriühingute vahendusel V.K. konkreetseid tehinguid tegi.
  6. Seega kokkuvõttes puuduvad veenvad tõendid, mis kinnitaks Türgi projekti läbiviimisega seotud väidetavaid kokkuleppeid ja sellega ka kaebuse väiteid. Maksuhaldur seevastu on tuvastanud, et J.M. kandis 175 000 eurot Türgi äriühingule juba
  7. a mais, kuid kaebaja ja V.K.u laenuleping sõlmiti 14.12.2012 ning V.K.ult saadud laen ja selle edasiandmine EWC Infoline OÜ-le kajastati kaebaja raamatupidamises
  8. a alguses, kui oli selge, et Türgi äriühingu ja EWC Infoline OÜ olid halvas majanduslikus seisus. Kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates tuleb nõustuda maksuhalduriga, et F.K.u 01.04.2015 seletus, mille kohaselt leping koostati ja raamatupidamise kanded tehti hiljem unustamise tõttu, ei ole usutav. Seega kokkuvõttes on maksuhaldur õigesti leidnud, et 175 000 euro ulatuses V.K.ule tehtud väljamakse seotus kaebaja ettevõtlusega ei ole tõendatud.
  9. Eeltoodust tulenevalt ei ole alust I maksuotsust tühistada ka osas, milles kaebajale määrati tasumiseks tulumaksu
  10. a juulist
  11. a aprillini tehtud 175 000 euro suuruselt väljamakselt. (c) Tulumaks 89 708,89 euro suuruselt väljamakselt (I maksuotsuse p 2.3)
  12. MTA leidis I kontrollaktis (p 1.2 ja 1.3), et kaebaja tegi
  13. a jaanuarist
  14. a augustini ülekandeid V.K.u arvelduskontole kokku 722 878,15 eurot. Sellest summast 458 169,26 eurot maksis kaebaja V.K.ule enne
  15. a tekkinud võla katteks ja see summa ei ole maksukontrolliga 16
(20)seotud. Ülejäänud summa – 264 708,89 eurot – maksti välja
  1. a juulist
  2. a aprillini ning kajastati algselt pearaamatu kontol 2690 „Võlad seotud isikule_VK“. Nimetatud summast 175 000 eurot on välja makstud kaebaja ja V.K.u vahel 14.12.2012 sõlmitud lepingu täitmiseks ja ülejäänud summa (264 708,89-175 000=89 708,89 eurot) kohta ei ole kaebaja esitanud raamatupidamise algdokumente, mistõttu tuleb need lugeda ettevõtlusega mitteseotud kuludeks ja TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel maksustada tulumaksuga. Samale seisukohale jäi maksuhaldur I maksuotsuses (p 2.3).
  3. Kaebaja väidab, et väljamaksed summas 89 708,89 eurot olid V.K.ule vastavalt kaebaja võimalustele tehtud finantskulude hüvitamised, mille aluseks on V.K.u ja Sampo Panga vahelise laenulepingu intressiarvestused. Selle kinnituseks esitas kaebaja kohtumenetluses uute tõenditena V.K.u poolt Sampo pangast võetud laenu dokumendid ja laenuintresside arvestuse ning kaebaja ja V.K.u vahel 02.11.2016 sõlmitud nõuete tasaarvestamise kokkuleppe (III kd, tl 10-35 ja 40-44).
  4. Kohus leiab, et enne I kontrollaktiga tutvumist ei olnud kaebajale mõistlikult arusaadav, et ta peab esitama täiendavaid selgitusi ja tõendeid V.K.ule 89 708,89 euro suuruste väljamaksete kohta perioodil aprill kuni august
  5. MTA 11.04.2014, 09.09.2014 ja 29.10.2014 korraldustes (I kd, tl 157-158 ja 195-196, II kd, tl 202-204) ei ole selgesõnaliselt nende väljamaksetega seonduvale viidatud ning kaebajalt ei ole nende väljamaksete kohta konkreetseid küsimusi esitatud ka suuliste seletuste andmise käigus.
  6. I kontrollaktist pidi kaebaja siiski aru saama, et maksuhaldur on V.K.ule nimetatud perioodil tehtud väljamakseid tulumaksuga maksustanud algdokumentide puudumise tõttu, eriti arvestades, et kaebajat esindas maksumenetluses ka V.K., kellel olid olemas nii õigusteadmised kui ka ülevaade kaebaja majandustegevusest ja füüsilise isikuna kaebajale antud laenudest. Seega kui nimetatud väljamaksed olid tõesti seotud V.K.u laenu kulude hüvitamisega, pidi see kaebajale teada olema juba maksumenetluse ajal ja kaasaaitamiskohustuse (MKS § 56-58) tõttu oleks kaebaja pidanud selle asjaolu avaldama ka maksuhaldurile. Asjaolu, et väljamaksed olid seotud V.K.u poolt Sampo Pangast võetud laenu kuludega, ei saanud maksuhaldurile ilma kaebaja selgituseta teada olla, seetõttu ei olnud maksuhalduril seda versiooni võimalik maksumenetluses ka kontrollida. Kaebaja eriarvamus ja isegi I maksuotsuse peale esitatud vaides ei olnud mingit selgitust ega tõendeid, mis oleks andnud maksuhaldurile aluse väljamaksete ettevõtlusega seotust ümber hinnata. Seetõttu tuleb kaebaja väited ja selle kinnitamiseks tõendid, mille kaebaja esitas alles kohtumenetluses V.K.ule tehtud väljamaksete ettevõtlusega seotuse tõendamiseks, jätta MKS § 102 lg 1 p 2 alusel arvestamata.
  7. Aga isegi kui arvestada käesoleva asja lahendamisel tõenditega, mis puudutavad V.K.u poolt Sampo Pangast võetud laenu dokumentide ja laenuintresside arvestust ning tasaarvestamist, ei anna see alust I maksuotsuse tühistamiseks. Kohus on eespool selgitanud, et puuduvad veenvad tõendid selle kohta, et kaebajal ja V.K.ul oli kokkulepe selle kohta, et V.K. võtab füüsilise isikuna laenu, annab selle edasi kaebajale, kes omakorda investeerib selle EWC Infoline OÜ kaudu Türgi projekti ning kaebaja omakorda kohustub tagastama V.K.ule selle laenu kulupõhiselt (s.o koos intresside ja muude kõrvalkuludega). Seega on tõendamata, et kaebajal oli kontrolliperioodil kohustus V.K.ule laenuintresse ja muid kõrvalkulusid hüvitada. Sellele, et kaebaja väited ja nende kinnituseks esitatud tõendid on tagantjärele otsitud ja seetõttu ebausaldusväärsed, viitab ka asjaolu, et kaebaja ei kajastanud kontrolliperioodil neid summasid oma raamatupidamises (kontol 2690 kohustusena V.K.u vastu).
  8. Seega ei ole alust I maksuotsust tühistada ka osas, milles kaebajale määrati tasumiseks tulumaksu
  9. a juulist
  10. a aprillini tehtud 89 708,89 euro suuruselt väljamakselt. Menetluslikud rikkumised 17
(20)
  1. Kaebaja etteheidete kohta, mis puudutavad uurimispõhimõtte ja motiveerimiskohustuse rikkumist, võttis kohus seisukoha juba eespool konkreetsete maksustamise episoodide raames. Need menetluslikud rikkumised ei too kaasa I maksuotsuse tühistamist.
  2. Kaebaja etteheide, et sisuliselt viis maksuhaldur läbi revisjoni (MKS § 75 jj), mitte üksikjuhtumi kontrolli, ei ole samuti põhjendatud. Riigikohus selgitas otsuses nr 3-3-1-20-05, et revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on enamkoormava kontrollimisega ning revisjoni puhul on tegemist pikaajalisema ja järjepidevama menetlusega (p 15). Käesolevas asjas kestis kontrollimenetlus 11.04.2014 kuni 16.12.2015 ning hõlmas perioodi
  3. a jaanuarist
  4. a augustini. Kontrolliperioodi ulatus on põhjendatav sellega, et väljamaksed, mis olid seotud kontrollimenetlusega hõlmatud tehingutega, toimusid pikema perioodi vältel. Maksutoimiku mahtu ning kaebajale teabe ja dokumentide esitamiseks tehtud korralduste hulka ja sisu arvestades ei saa kontrolli pidada nii koormavaks, et seda peaks käsitama revisjonina. Seega ei too I maksuotsuse tühistamist kaasa ka kaebaja väide, et sisuliselt viis maksuhaldur läbi revisjoni, kuid ei järginud sellele MKS-s kehtestatud nõudeid. Kokkuvõte ja menetluskulud
  5. Kokkuvõttes leiab kohus, et asja menetlus tuleb lõpetada osas, milles II maksuotsusega muudeti I maksuotsust ja vähendati kaebajale tasumiseks määratud käibemaksusummat 141 641,08 euro võrra. Menetluse lõpetamine nimetatud osas puudutab nii I maksuotsust kui ka I vaideotsust. Ülejäänud osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. 80.

§ 104

lg 5 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Kaebaja on tasunud riigilõivu 765 eurot – 750 eurot kaebuse (I kd, tl 129) ning 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluse eest (I kd, tl 130). Kohus ei tagasta kaebajale esialgse õiguskaitse taotluse eest tasutud riigilõivu, sest vaatas esialgse õiguskaitse taotluse sisuliselt läbi ning rahuldas selle 14.03.2016 määrusega (I kd, tl 145-147) osaliselt. Seega on lõivustatud toiming tehtud ning riigilõiv ei kuulu tagastamisele (vt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-9-11 p 10). Kohus ei tagasta ka kaebuselt tasutud riigilõivu 750 eurot. Kaebaja vaidlustas 01.03.2016 esitatud kaebuses maksusummat 371 500,40 eurot. Kuna kohus lõpetas käesoleva otsusega menetluse 141 641,08 euro osas, siis jätkus vaidlus ning kohus tegi sisulise otsuse 229 859,32 euro suuruse maksusumma kohta. Seega vaatas kohus kaebuse olenemata menetluse osalisest lõpetamisest sisuliselt läbi ulatuses, mille eest tuli riigilõivuseaduse § 60 lg 4 järgi igal juhul tasuda riigilõivu 750 eurot (229 859,32x0,03=6895,78, mis ületab 750 eurot). Järelikult ei ole riigilõivu tagastamine õigustatud ei osaliselt ega terviklikult. 81.

§ 108

lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest.

§ 109

lg-st 1 tulenevalt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (

§ 109lg 6).

Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu lahendi 3-3-1-17-11, p 13; 3-3-1-28-14, p 13). Kohtu hinnangul rakendub menetluskulude proportsionaalse jaotamise põhimõte ka olukorras, kus kaebuse menetlus osaliselt lõpetatakse ning ülejäänud osas jäetakse kaebus rahuldamata. 82. Osas, milles menetlust ei lõpetata, tehakse otsus kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Seega kohus kaebajalt vastustaja kasuks 18

(20)menetluskulusid välja ei mõista. Menetluse osalise lõpetamisega seoses on vastustajalt kaebaja kasuks proportsionaalselt menetluskulude väljamõistmine aga põhjendatud, sest puudub vaidlus, et I maksuotsuse muutmine oli tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja taotles 04.07.2017 koos menetluse osalise lõpetamise taotlusega vastustajalt menetluskulu 16 841,64 eurot väljamõistmist (38,13% kogu seni tekkinud menetluskulust, IV kd, tl 2-3). Kaebaja 30.08.2017 menetlusdokumendis (IV kd, tl 90) taotletakse lisaks menetluse lõpetamisega seotud menetluskuludele ka kõigi ülejäänud menetluskulude väljamõistmist, märkides, et kokku on kaebaja kandnud menetluskulu 49 601 eurot. Kohtule 11.09.2017 esitatud lõpliku menetluskulude nimekirja (IV kd, tl 107) kohaselt on kaebaja menetluskuluks aga 51 509 eurot. Kuigi kõik lõplikud avaldused, sh menetluskulusid puudutavad dokumendid, tuli kohtu 18.08.2017 määruse kohaselt esitada hiljemalt 30.08.2017, arvestab kohus

§ 51lg-t 4 järgides ka kaebaja 11.09.2017 esitatud dokumentidega.

Kaebaja märkis, et uued menetluskulud on tekkinud pärast kuupäeva 30.08.2017 ning kohtu hinnangul ei põhjusta nende dokumentidega arvestamine ka menetluse viibimist.

  1. Lõplikust menetluskulude nimekirjast nähtuvad kaebaja menetluskulud järgmiselt: 1) riigilõiv kaebuselt 750 eurot; 2) riigilõiv esialgse õiguskaitse taotluselt 15 eurot; 3) lõivud äriregistri ja kinnistusraamatu toimingute eest 66 eurot; 4) lepinguliste esindajate kulu kokku 50 678 eurot. Riigilõivu 765 eurot ja lõivude 66 eurot kohta on esitatud kuludokumendid ning nende kantus on tõendatud (riigilõiv 765 eurot I kd, tl 129, 130; lõivud 66 eurot IV kd, tl 8, 11, 14). Esindajate kulude kohta on esitatud dokumendid ning nende kantus on tõendatud mitte 50 678 euro, vaid 50 628 euro ulatuses (37 836 eurot IV kd, tl 8-10, tl 14; 5502 eurot tl 12-13, 15; 5382 eurot IV kd, tl 91-93; 1908 eurot IV kd, tl 108-110). Seega on kaebaja kantud menetluskulude ulatus kokku 51 459 eurot.
  2. Kohus leiab, et vastustajalt väljamõistetava menetluskulu hulgas ei saa arvestada kaebuselt tasutud riigilõivu 750 eurot. Riigilõivu suhtes kehtib erisäte (

§ 104

lg 5 p 4), mille alusel kohus praeguses asjas kaebuse eest tasutud riigilõivu tagastamist õigustatuks ei pidanud. Samal põhjusel ei ole põhjendatud ka selle väljamõistmine vastustajalt. Küll aga kuuluvad põhjendatud ja vajalike väljamõistetavate kulude hulka esialgse õiguskaitse taotluselt tasutud riigilõiv 15 eurot, sest kohus rahuldas kaebaja taotluse osaliselt, ning lõivukulud 66 eurot (

§ 101lgd 1, 2; § 102 p 2).

Õigusabikulud 50 628 eurot ei ole kohtu arvates täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud. OÜ Õigusbüroo Kaasik & Co arve nr 2017001 ja tööde spetsifikatsiooni järgi tegi V.K. kaebaja esindajana tööd 32,75 tundi tunnitasuga 140 eurot. Advokaadibüroo Attela OÜ advokaadid tegid arvete MS00328 (IV kd, tl 8), MS00330 (IV kd, tl 91) ja MS00335 (IV kd, tl 108) ning nende spetsifikatsioonide järgi tunnitasuga 150 eurot tööd 235,3 tundi ning tunnitasuga 100 eurot 23,1 tundi. Arvestades asja mahtu ja keerukust, kohtumenetluse pikkust, asjas istungi toimumist, vaidlustatud maksusumma suurust, kaebaja poolt menetlusdokumentides oma seisukohtade kordamist ja asjaolu, et kaebaja esitas kohtumenetluses hulgaliselt selliseid tõendeid, millega ei olnud põhjendatud asja lahendamisel arvestada, peab kohus kokkuvõttes vajalikeks ja põhjendatud menetluskuludeks kokku 20 100 eurot. 85. I maksuotsusega määratud ning halduskohtus vaidlustatud maksusumma oli 371 500,40 eurot. Kohus lõpetab käesoleva otsusega menetluse 141 641,08 euro osas, mis moodustab kogu vaidlustatavast summast 38,13%. Seega proportsionaalselt kuuluvad vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele menetluskulud 7664,13 eurot (koos käibemaksuga). 86.

§-st 106 tulenevalt kohaldatakse tunnistajakuludele tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-des 151-161 sätestatut. TsMS § 160 lg-te 1 ja 2 kohaselt makstakse tunnistajale tasu üksnes nõudmisel ning tunnistajatasu maksmise ja tunnistajale kulude hüvitamise nõue lõpeb kolme kuu möödumisel ajast, millal tunnistaja menetluses viimati osales, kui tunnistaja ei esita kohtule taotlust tasu maksmiseks ja kulutuste hüvitamiseks. 19

(20)
  1. Kohus määras 13.09.2016 määrusega asja läbivaatamiseks kohtuistungi ning otsustas tunnistajana üle kuulata J.M. tingimusel, et kaebaja tasub ette tunnistajatasu 50 eurot või esitab kohtule selle asemel tunnistaja allkirjastatud kinnituse, et tunnistaja ei taotle tunnistajatasu ja võimalike muude kulude hüvitamist. Kaebaja nimel tasus 14.09.2016 tunnistajatasu 50 eurot Attela Advokaadibüroo OÜ. J.M. osales asjas 04.04.2017 toimunud istungil tunnistajana, kuid ei ole esitanud kohtule taotlust tasu maksmiseks ja kulutuste hüvitamiseks. Arvestades, et istungist on praeguseks möödunud üle kuue kuu, tuleb tunnistajatasu ettemakse kaebajale tagastada. Vastavalt kaebaja 04.07.2017 taotlusele tagastab kohus 14.09.2016 makstud tunnistajatasu 50 eurot AS East-West Consulting arveldusarvele nr EE70 1010 2200 6251
  2. /allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit 20
(20)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.