Obsah (7)

§ 238§ 130§ 180§ 175§ 313§ 326§ 185

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-1818 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Sten Lind ja Ivi Kesküla Kriminaalasi Iris

§ 238lg 2 alusel vähendati karistust 1 (ühe) kuu ja 10 (kümne) päevani. Kar

S § 65 lg 2 alusel suurendati I. Aamisepale mõistetud karistust Harju Maakohtu 22.01.

1. a otsusega nr 1-19-509 mõistetud ärakandmata karistuse võrra (1 aasta 5 kuud ja 28 päeva) ning mõisteti temale liitkaristuseks 1 (üks) aasta 7 (seitse) kuud ja 8 (kaheksa) päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati I. Aamisepa karistusaja algust tema kinnipidamisest s.o 04.03.
2. a.

§ 130lg 41 alusel vahistati I. Aamisepp ning Kar

S § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuse aeg karistusaja hulka. Määrati, et tõkend tühistatakse kohtuotsuse jõustumisel. I. Aamisepalt mõisteti välja

§ 180

lg 1 ja

§ 175

lg 1 p 4, 9, § 179 lg 1 p 2 ja § 2565 lg 2 alusel kaitsekulu 150 eurot ja sundraha 405 eurot.

§ 313

lg 1 p 7 ja

§ 180

lg 3 aluselt määrati, et menetluskulu summas 555 eurot tuleb tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest vastava kuu viimaseks kuupäevaks igal kuul 46,25 eurot. ESITATUD APELLATSIOONID

1. Harju Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja Siim Mõistlik, kes palub maakohtu otsus mõistetud karistuse osas tühistada ning teha uus otsus, millega mõista I. Aamisepale süüdistuses märgitud kuriteo toimepanemise eest rahaline karistus. Harju Maakohtu 05.03.
2. a otsuses toodud karistuse jõusse jätmisel, tühistada süüdistatava suhtes kohaldatud vahistamise tõkend ning asendada see elukohast lahkumise keeluga. Juhul kui kohus leiab, et põhikaristusena vangistus ja tõkendina vahistamine tuleb süüdistatava suhtes jõusse jätta, siis asendada vahistamine süüdistatava soovil kautsjoniga. Kaitsja hinnangul tuleb karistusliigi puhul arvestada ka isiku süü suurust. Vastasel korral ei ole võimalik tagada, et mõistetud karistuse reaalsed tagajärjed oleks vastavuses eksimuse suurusega. Kaitsja märgib, et ilmselt ei ole käesolevas asjas vaidlust, et süüdistatava süü on väike. Seda on möönnud ka Harju Maakohus süüdistatava kahetsust ning varastatu koguväärtust silmas pidades. Kaitsja osundab täiendavalt veel, et varastamisega tekkis kahju üksnes 1 euro ning 85 sendi ulatuses (ostusaalis otse kommikarbist ärasöödud kommid), mille hüvitamist kannatanuks olev kauplus süüdistatava poolt isegi ei soovinud. Kaitsja hinnangul 2 oleks süü suurust silmas pidades põhjendatud kergemaliigilise karistusliigi (rahalise karistuse) kohaldamine. Maakohus on raskema karistusliigi valikul pidanud oluliseks asjaolu, et süüdistatav pani kuriteo toime katseajal. Samas on kaitsealune avaldanud kahetsust ning kohus on seda ka siiraks pidanud. Süüdistatav on kohtus märkinud, et tal on olemas elatusvahendid (on hariduselt XXX ning töötab mitteametlikult) ning puudub tegelik vajadus varguste toimepanemiseks. Samuti on süüdistatav kohtus kinnitanud, et tegemist oli tema puhul rumala ja mõtlematu käitumisega, mida ta vabadusse jäädes ei kordaks. Kaitsja hinnangul iseloomustab kauplusest kommikarbist kompvekkide söömine, oma katkise sõrmuse vahetamine terve vastu ning silmapliiatsi varastamine tõesti mõtlematut tegevust. Viidatu erineb oma laadilt ja raskuselt selgesti ka kriminaalasjas nr 1-19-509 esitatud süüdistusest. Eeltoodut silmas pidades, võib siiski pidada tõenäoliseks, et ka rahalise karistuse mõistmine oleks süüdistatavale piisavaks karistuseks mõjutamaks teda edaspidiselt kuritegude toimepanemisest hoidumiseks. Samuti saab süüdistatava puhul arvestada, et isik ei ole varasemalt vahi all viibinud ega vangistust kandnud ning on kinnipidamiskohas viibinud juba peaaegu kuu aega, mis annab lootust uskuda, et süüdistatav hoiduks edaspidiselt süütegude toimepanemisest. Samuti võimaldaks rahalise karistuse mõistmine, säilitada süüdistataval oma perekondlikud ning tööalased sidemed, mis on samuti olulised taasühiskonnastumise protsessi õnnestumise seisukohalt. Süüdistatav on kohtus märkinud, et vabaduses viibides osales ta ka narkosõltuvuse ravimisega seotud programmis „Sütik“. Süüdistatav on kohtule ka avaldanud, et oleks võimeline rahalist karitust kandma, kuivõrd omab igakuist sissetulekut, mistõttu ei saa rahalise karistuse täitmist süüdistatava poolt pidada ka perspektiivituks. Raskema karistusliigi kasuks otsustamist on kohus põhjendanud ka läbi üldpreventiivse vajaduse anda ühiskonnale signaal, et järjepidev varastamine viib vangistuse kandmisele. Kaitsja nõustub kohtuga selles, et ühiskonnas peab valitsema veendumus, et kuriteo eest kohaldatakse seaduses ettenähtud karistusi. Samas süüdistatava suhtes raskema karistusliigi valik ning liitkaristuse mõistmisega kaasnev tagajärg 1 aasta 7 kuu ja 28 päeva pikkuse reaalse vangistuse näol, ei ole kaitsja hinnangul konkreetset süü suurust arvestades proportsionaalne. Karistuse mõistmine peaks lähtuma positiivsest üldpreventsioonist – suurendama ühiskonna usku õigusnormide kehtivusse. Selle kõrval aga ei saa unustada, et õigusnormide kehtivus tähendab proportsionaalse tagajärje kehtivust, mis on positiivse üldpreventsiooni tegelik siht. Ilmselt ei riivaks ühiskonna õiglustunnet siiski see, kui pisivarguse toimepanekul mõistetaks isikule rahaline karistus ning antaks selle täitmise läbi võimalus vältida väga pika vangistuse reaalselt kandma asumist. Eeltoodust lähtuvalt on kaitsja seisukohal, et süüdistatava süü ja karistamise eesmärkidega kooskõlas oleks isikule rahalise karistuse mõistmine kohtu poolt õiglaseks peetud määras. Kohus on

§ 130

lg 41 alusel pidanud vajalikuks süüdistatava vahistamist seoses pakkuminemise ohu vältimisega. Kaitsja hinnangul ei ole süüdimõistvas kohtuotsuses toodud konkreetseid asjaolusid, millest lähtuvalt saaks arvata, et süüdistatav asub kõrvale hoidma talle mõistetud karistusest. Isiku vahistamine üksnes vanglakaristuse kestvusest lähtuvalt, ilma seda sidumata süüdistatava isikuga seotud asjaoludega, ei ole kaitsja hinnangul põhjendatud ning tooks kaasa tõkendi automaatse kohaldamise ega võimaldaks konkreetse süüdistatava suhtes proportsionaalse kaalutlusotsuse tegemist. Samuti on süüdistatav kaitsjale avaldanud, et juhul kui vahistamine tema suhtes jõusse jääb, siis sooviks ta selle asendamist kautsjoniga.

1. Maakohtu otsusele on apellatsiooni esitanud ka I. Aamisepp, kes palub talle mõistetud karistuse asendamist ning vahistamisotsuse tühistamist või selle asendamist elektroonilise valve või kautsjoniga. Süüdistatav avaldab kaebuses kahetsust tehtu pärast. Samuti annab ta ülevaate oma hariduskäigust ning plaanidest, mis tal on juhuks, kui kohus peaks tema karistuse asendama 3 ning ta vahi alt vabastama. Samuti märgib ta, et muretseb oma ema pärast, kes elab majas, mis on tema nimel ning mis võidakse võlgade katteks maha müüa. Ta märgib, et tema vangistuses viibides katkeksid tema perekondlikud ning tööalased suhted. Senine vangistuses viibimine on avaldanud talle šokivangistuse mõju ning on ta pannud asjade üle järele mõtlema. Lisaks leiab kaebaja, et talle vangistuse määramine on võrreldes tema süü suurusega ebaproportsionaalne. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
2. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
3. Esitatud apellatsioonides ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada. Taotletakse maakohtu otsuse muutmist vaid süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kohtukolleegiuim leiab, et esitatud apellatsioonidel puudub ilmselgelt edulootus. Apellandid leiavad, et maakohus oleks pidanud arvestama süüdistatavale karistuse määramisel seda, et isiku süü on väike ning sellest tulenevalt paluvad maakohtu otsus tühistada ja määrata karistuseks rahaline karistus. Samuti palutakse tühistada vahistamine ning asendada see kas kautsjoni või elektroonilise valvega. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. Maakohtu otsusest nähtub, et maakohus on hinnanud süüdistatava teosüü väikseks, kuid pidanud vaatamata sellele välistatuks rahalise karistuse mõistmise põhjusel, et isikul puudub ametlik töökoht ning talle on varem määratud kergemaliigilisi karistusi, mis ei suutnud mõjutada süüdistatavat hoiduma süütegude toimepanemisest. I. Aamisepale juba mõisteti Harju Maakohtu 22.01.
4. a otsusega liitkaristus, mis asendati üldkasuliku töö tundidega. Sellest 4 tulenevalt on maakohus ainuõigesti leidnud, et isegi teadmine, et I. Aamisepp on katseajal ning selle rikkumise korral on võimalik karistus täitmisele pöörata, ei mõjutanud süüdistatavat seadusekuulekalt käituma, mistõttu ei täidaks rahalise karistuse mõistmine käesoleval juhul karistuse eesmärke ning isikut tuleb karistada vangistusega. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega süüdistatavale mõistetud karistusliigi ja –määra valiku osas ning peab vajalikuks lisada, et kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt iga uue tahtliku kuriteo toimepanemisele, kui eelnevalt mõistetud karistused süüdistatavale soovitud mõju ei avaldanud, tuleb reageerida aina rangema karistusliigi ja – määra valikuga. Tuleb märkida sedagi, et kuna reaalne vangistus on ülaltoodust lähtuvalt Iris Aamisepa puhul ainuke võimalik karistuse alternatiiv, siis perspektiivitu on ka kaitsja taotlus süüdistatava suhtes tõkendi muutmiseks või asendamiseks.
5. Eelnevast tulenevalt asub ringkonnakohus üksmeelselt seisukohale, et esitatud apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 326

lg-st 3 jätab kohtukolleegium esitatud apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. 8. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 180 eurot (sh käibemaks). Kaitsja taotluse kohaselt on tal kaitsealuse edasikaebamise soovi väljaselgitamisele, kohtule edasikaebeõigusest kirjalikult teatamisele, kohtuotsusega tutvumisele, apellatsiooni koostamisele, apellatsiooni kaitsealusele vanglas tutvustamisele ja selle täpsustamisele kulunud kokku 3 tundi. Kohtukolleegium märgib esmalt, et tasutaotluses märgib kaitsja ekslikult, et taotlus on esitatud määruskaebuse esitamisega seonduvalt. Tegemist on apellatsioonkaebusega lühimenetluses. Ringkonnakohus osutab Justiitsministri määruse (edaspidi Määrus) „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 6 lg 4, mille kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel lihtmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 100 euro ühes kohtuastmes. Kohtukolleegium märgib, et Määruse § 2 lg 1 sätestatud juhtudel võib advokaadi põhjendatud taotluse alusel kohus tasu suurendada, kuid käesoleval juhul advokaat sellist põhjendatud taotlust tasu suurendamiseks kohtule esitanud ei ole. Seega maksimaalseks hüvitamisele kuuluvaks tasu suuruseks võib olla 100 €, millele lisandub käibemaks. Arvestades asjaolu, et kaebus on esitatud vaid karistuse vaidlustamiseks, s.t ei vaidlustata maakohtu otsust sisuliselt, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud hüvitada kaitsjale tasu Määruses sätestatud maksimaalses määras. Nii peab ringkonnakohus põhjendatuks käesoleval juhul määrata kaitsja tasuks 50 eurot, millele lisandub käibemaks, seega kokku 60 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu Iris Aamisepa kanda. allkirjastatud digitaalselt 5