← Eesti

2-17-16076/49

Obsah (6)§ 651§ 173§ 175§ 174§ 177§ 178

Tsiviilasi nr 2-17-16076 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 12.02.2019.a, Tallinn Tsiviilas

§ 651lg 1).

Kostja vaidlustab maakohtu otsust osas, millega maakohus hagi rahuldas (resolutsiooni p-d 2 ja 3). Seega arvestades, et maakohus jättis hagi tagasiulatuva elatise nõudes rahuldamata ning selles osas ei ole maakohtu otsuse peale kaevatud, ringkonnakohus otsust elatisevõlgnevuse nõude rahuldamata jätmise osas ei kontrolli. Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsust seega üksnes osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja elatise alates hagi esitamisest.

  1. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole kostja nõus maakohtu otsusega ei hageja vajaduste, kostja maksevõime ega ka kostja teiste laste vajaduste tuvastamise osas. Kostja on samas esitanud üldsõnalised etteheited, ega ole täpsustanud, mis asjaolu või tõendi arvestamata jätmise või arvestamise tõttu on maakohtu otsus ebaõige. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjärelduses õige, ehk et kostja poolt kuulub tasumisele elatis miinimummääras. Ringkonnakohus saab ise vajadusel tuvastada asjas esitatud materjalide pinnalt asjaolud, mis on asja lahendamiseks vajalikud ning täiendada maakohtu põhjendusi.
  2. Maakohus on iseenesest õigesti viidanud lapse ülalpidamisnõude õiguslikule alusele ja üldisele kohtupraktikale. Riigikohus on täiendavalt selgitanud, et mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks peab olema piisavalt kaalukas, mille juures tuleb tagada, et kahjustada ei saaks elatise maksmise eesmärk, ning et ka kohustatud vanem suudaks elatise maksmise järel toime tulla ühetaoliselt lapsega, ning et teised lapsed ei osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps (RKTKo 2-16-11905, p 18; 2-16118651, p 12; 3-2-1-35-17, p-d 28.1-28.2; 3-2-1-174-16, p 13). Ringkonnakohus märgib kostja maksevõime, hageja vajaduste ja kostja vajaduste kohta järgmist.
  3. Maakohus ei ole selgelt tuvastanud, mis summas kostja sissetulekust tuleks lähtuda, vaid on üksnes märkinud, et kostja on selleks avaldanud 750 – 850 eurot ja MTA tõendi kohaselt oli keskmine brutosissetulek 909,93 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul aga nähtub nii MTA tõendist (I kd, tl 131) kui ka kostja enda poolt esitatud pangakonto väljavõttest (I kd, tl 60 ja 149), et kostja on olnud suuteline teenima töötasuna ligikaudu 1000 euro suurust netosissetulekut. Ringkonnakohus märgib, et kohus hindab kostja maksimaalseid võimalusi sissetuleku teenimiseks, mistõttu ei ole põhjendatud lähtuda üksnes teatud perioodil ajutise töövõime kaotuse tõttu esinenud väiksemast keskmisest sissetulekust. Seoses kostja töövõimetusega selgitab ringkonnakohus, et ajutine töövõimetus ei mõjuta korduva kohustusena igakuise elatise väljamõistmist. Kohtupraktika kohaselt saab miinimumelatise vähendamiseks arvestada ülalpidamist tasuma kohustatud isiku puhul eelkõige püsivat 5

(10)Tsiviilasi nr 2-17-16076 töövõimetust. Asjaolusid, mille alusel kohus saaks leida, et kostja on püsivalt töövõimetu, kostja kohtu ette toonud ei ole. Kostja on üksnes maininud, et tal on olnud kaks rasket operatsiooni ning esitanud arstitõendi töövõimetuslehel viibimise kohta. Maakohus on sellega ka arvestanud. Täpsemaid asjaolusid töövõimetuse püsiva iseloomu kohta kostja esitanud ei ole. Kuivõrd maakohus ka otsuses märkis, et kostja ei ole tõendanud enda tervislikku seisundit, oleks kostja saanud apellatsioonkaebuses esitada kõik asjaolud ja neid tõendavad tõendid, mis annaks alust leida, et kostja tervislik seisund on selline, mille tulemusel on sissetuleku teenimine püsivalt raskendatud. Seda kostja ei teinud. Samuti tuvastas maakohus kostja teiste laste ema sissetulekuna 1200 eurot, millele lisanduvad peretoetused 167,54 eurot. Nimetatud asjaolude tuvastamist ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses vaidlustanud, seega saab ringkonnakohus nendest lähtuda.
  1. Kostja on enda teiste laste igakuiste kuludena ise avaldanud 500 - 670 eurot. Maakohus tuvastas, et kostja teistele lastele tehtud mõistlikud kulud on 600 eurot kuus. Nimetatud asjaolu tuvastamist ei ole kostja ka apellatsioonkaebuses vaidlustanud, seega saab ringkonnakohus sellest lähtuda. Eelnimetatud laste põhjendatud kuludest saab maha arvestada kostja perele laekuva peretoetuse 167,54 eurot, mis tähendab, et kostja uues peres kulub laste peale 432,46 eurot. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, arvestades kostja ja kostja teiste laste ema sissetulekute väikest erinevust, et nende ülalpidamise kohustuse proportsioon peaks kalduma kõrvale võrdsuse põhimõttest. Seega saab arvestada kostja-poolse kostja teiste laste ülalpidamiskohustusena 216,23 eurot (432,46 eurot ÷ 2). Eeltoodust tulenevalt jääb kostjal nii enda ülalpidamiseks (perekonna igakuisteks teisteks kulutusteks peale laste ülalpidamise) kui ka hagejale elatise tasumiseks 783,77 eurot (1000 eurot – 216,23 eurot). Kostja on eraldi perekonna igakuiste kuludena välja toonud 2144 eurot. Isegi, kui leida, et kostja poolt väljatoodud perekonna igakuised kulud on kõik põhjendatud (arvestades siiski välja laste kulude juures väljatoodud kulud transpordile 90 eurot, toidule 150 eurot, riietele ja jalanõudele 150 eurot, tervishoiukuludele 50 eurot ja hageja toetuseks arvestatud summa 100 eurot), oleks kostja pere igakuised väljaminekud 1604 eurot, millest suurema sissetulekuga laste ema kannab kostja sõnul suurema osa. Arvestades, et laste ema sissetulek on 1200 eurot, millest tuleb maha arvestada laste ülalpidamiseks 216,23 eurot, on laste ema osa kulutuste kandmisest 983,77 eurot. Kostja naise sissetulekute arvestamine on põhjendatud, kuivõrd kostja on toonud välja enda vajadused perekonna igakuiste kulutustena, mille kandmisel ei osale kostja üksi. Ka kostja ise sedastas istungil, et ta naine kannab ülejäänud kulud (I kd, tl 56). Seega jääb kostja kanda eelduslikult 620,23 eurot (1604 eurot – 983,77 eurot), mida saab arvestada kostja igakuiste vajadustena.
  2. Maakohus on ebaõigesti otsuses lähtunud sellest, et hageja igakuiseid vajadusi pole vaja tõendada, arvestades et kostja on nendele osaliselt vastu vaielnud. Samas täitis maakohus selgitamiskohustuse lähtudes eeldusest, et hageja peab enda vajadusi tõendama. Seega saab ringkonnakohus hinnata toimiku põhjal hageja vajadusi ning täiendada selles osas maakohtu põhjendusi. Hageja igakuiste keskmiste vajadustena kulude näol on välja toodud ümardatult 540 eurot, mille hulka on arvestatud kütte eest 15 eurot, elektri eest 21,66 eurot, vee eest 10 eurot, kulutuste eest toidule 170 eurot, hügieenitarvetele 10 eurot, riietele ja jalanõudele 110 eurot, TV-le ja Internetile 8,21 eurot, sidekuludele 10 eurot, tervishoiule 30 eurot, koolitarvetele 40 eurot, juuksurile 10 eurot, taskurahale 40 eurot, mänguasjadele ja raamatutele 25 eurot, sünnipäevale 20 eurot, nutitelefonile 13 eurot ning sünnipäevakinkideks teistele lastele 5 eurot. Jalgratta kulu arvestamisest hageja loobus kostja vastuväite tulemusel. Ringkonnakohus märgib üldisena selgituseks, et teatud kulud on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamise ja tema arengu tagamiseks eeldatavad. Kohus ei saa vajaduste kindlaksmääramisel 6
(10)Tsiviilasi nr 2-17-16076 lähtuda üksnes varem tekkinud ja kuludokumentidega tõendatud kuludest, vaid saab ja peab hindama hageja poolt esiletoodud asjaolude ja kostja poolt esitatud vastuväidete alusel, mis on umbkaudselt teatud kulugrupile igakuiselt kuluv summa, et hageja aastaringsed vajadused saaks kaetud. Kostja ei vaielnud vastu toidukulu suuruse (170 euro) osas. Samuti ei ole vaidlust elektri, vee, hügieenitarvete, juuksurikulu, TV ja Interneti, tervishoiu ning mänguasjade ja raamatute igakuise keskmise kulu üle. Samuti on hageja esitanud ka tõendid nii elektri, vee kui ka TV ja Interneti teenuse kulu kohta (I kd, tl 77, 78 ja 79). Küttepuude osas on eluliselt usutav, et neid ostetakse müüjatelt, kes ei anna tšekki. Asjaolu, et kostja teab, et turuhind peaks olema 35 eurot, ei ole piisav alus, et hageja väljatoodud kulu suuruses kahelda. Hulgi ostes võib hind olla odavam, kuid arvestades ka, et küttepuude hinnad on üldtuntud asjaoluna järjepidevalt tõusmas, ei ole 45 eurot tihumeetri eest ülemäärane. Samuti on tavapärane ning usutav igakuine kulu taskurahale 40 eurot kuus (s.o 2 eurot päevas) ja teiste laste sünnipäevakingitustele (5 eurot kuus), mille kohta ei ole võimalik tõendit esitada. On mõistetav ja usutav, et hageja sünnipäeva tähistatakse iga-aastaselt ning sellises vanuses võib sünnipäeva korraldamisel mängutoas ja sellega seonduvale toitlustusele ja muudele dekoratsioonidele kuluda umbkaudselt 240 eurot. Sünnipäeva pidamise kulu osas ei ole kostja vaielnud vastu sellise kulu tekkimise võimalusele, vaid asjaolule, et 2018.a tema teada mängutoas sünnipäeva ei peetud. See ei ole aga alus leida, et sellist kulu lapsel ei teki igaaastaselt. Hageja vanuses lapsel on tavapärane ning mõistetav mobiili olemasolu vajadus ning see ei ole tänapäeval enam selline erakorraline kulu, mida peaks kandma üksnes üks lapsevanem erakorraliselt. Mobiilikulu kohta on esitatud ka tõend (I kd, tl 80), mis ei ole ülemääraselt suur. Sellega kaasnevalt on hagejal vajadus ka sideteenustele, mille eest kuus 10 eurot kõnekaardi puhul ei ole põhjendamatult palju. Kostja on küll märkinud, et tema telefoniarved on 4 eurot kuus, kuid on ka enda pere sidekuludena toonud välja 30 eurot kuus. Samuti on eluliselt usutav, et teismeikka jõudva poisi riietele ja jalanõudele kulub keskmiselt 110 eurot kuus ning koolitarvetele keskmiselt 40 eurot kuus, arvestades, et tegemist on ka tõendatult käitumishäirega lapsega (I kd, tl 94 jj), kellel kulub eeldatavasti rohkem riideid, jalanõusid ja koolitarbeid, kuna laps närib, rebib katki ja kahjustab enda asju. Sellele ei ole kostja ka vastu vaielnud ning õpetajate selgitustega on tõendatud, et käitumishäired on nähtavad ka koolis (I kd, tl 81 ja 95). Hageja on esitanud ka paar tõendit, mis näitlikustavad, et lapse saapad on maksnud 95 eurot ja jope 48 eurot, mis on üksnes paar riideeset, mille peale kulub rohkem kui ühele kuule arvestatud summa riietele ja jalanõudele. Kulude vajalikkust ja põhjendatust tuleb hinnata iga lapse erivajadusi arvestades. Kostja on üksnes väitnud, et ta ei ole last näinud uue riideesemega. See aga kinnitab, et hagejale ei ole kostjapoolse piisava elatiseta suudetud osta järjepidevalt riided ja jalanõusid, et laps saaks korralikult riietuda. Ei ole põhjendatud, et laps peab käima ringi katkiste riietega. Samuti tuleb arvestada, et kasvueas ja nelja aastaajaga kliimas elades tuleb uusi riideid soetada tihedamini. Seega on hageja kohtule esitatud asjaolude ja tõenditega muutnud usutavaks, et igakuiselt kulub hageja heaolu tagamisele umbkaudselt kahekordsele miimumumelatisele vastav summa. Kostja ei ole esitanud selliseid vastuväiteid ega ka tõendeid, mis annaks alust kahelda hagejal eelnimetatud vajaduste igakuise keskmise kulu suuruses. Hageja on ka märkinud, et paljusid kulusid ei ole nimekirjas toodud. Kohus nõustub, et nimekirjast on näha ning eluliselt usutav, et paljud kulud, nt voodiriietele, mööblile, meelelahutusele, rehabilitatsiooniteenustele (mille vajadust on kostja ise sedastanud istungil) ja muudele erakorralistele vajadustele, ei ole selles kajastatud. Pigem on üritatud näidata, et kulud on vähemalt kahekordsele miinimumelatisele 7
(10)Tsiviilasi nr 2-17-16076 vastavad. Maakohtu otsuses on arvestatud igakuisest elatisest maha ka ½ riikliku lapsetoetuse määr (2019.a 60 eurot, millest ½ on 30 eurot), mis tähendab, et kostja kanda jääks hageja kuludest 2019.a 240 eurot (270 eurot – 30 eurot).
  1. Kostja ja hageja vajadused on kokku seega 860,23 eurot (240 eurot + 620,23 eurot). Eeltoodust tulenevalt peaks kostjale ülejäänud kulutuste tegemiseks ülejääv 783,77 eurot (vt p 10 viimane lõik) jagunema vähemalt ümardatult kümnelisteni 30% (240 eurot ÷ 860,23 eurot × 100%) ulatuses hagejale, mis on ümardatult kümnelisteni 240 eurot (30% × 783,77 eurot), mis vastab suurusjärgus miinimumelatisele, millest on maha arvestatud lastetoetus. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja toonud kohtu ette selliseid asjaolusid ega tõendeid, mille alusel kohus saaks leida, et kostja ei suuda tasuda maakohtu poolt väljamõistetud elatist.
  2. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses väljatoodud väitega, et maakohus on ebaõigesti jätnud väljamõistetud elatise summast maha arvamata menetluse ajal kostja poolt kohtu ette toodud tõendatud asjaoludel tasutud elatisesummad. Kohus on märkinud resolutsiooni ebaselge sõnastusega lause, et kohtumenetluse kestel kõik hagejale makstud elatise summad kuuluvad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Ringkonnakohus nõustub iseenesest sellega, et olukorras, kus kostja on elatise osaliselt või täielikult jätnud tasumata, saab hageja pöörduda kohtutäituri poole ning ainult selle summa ulatuses, mida kostja täitnud pole, kuid sellest hoolimata peab kohus otsuse tegemisel arvesse võtma kostja poolt kohtu ette toodud tõendatud asjaoludel ülalpidamise kohustuse täitmised. Kostja poolt esitatud pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on tasunud 13.01.2018.a elatisena 50 eurot, 11.02.2018.a elatisena 100 eurot, 13.03.2018.a 100 eurot, 17.04.2018.a 100 eurot, 12.05.2018.a 100 eurot ning 14.06.2018.a 100 eurot (I kd, tl 149 jj). Eeltoodust tulenevalt saab kohus tuua 2018.a jaanuaris – juunis tasumisele kuulunud elatise summa puhul resolutsioonis välja summa, kust on eelnevalt märgitud tasutud summad maha arvestatud. Hagiavalduses on hageja ise tuginenud sellele, et alates 2017.a on kostja tasunud igakuiselt 50 eurot, mis nähtub ka hageja esitatud pangakonto väljavõttest (I kd, tl 24). Seega saab kohus ka arvestada sellega ning mõista 2017.a tasumisele kuuluvate summade osas välja elatise 150 eurot (maakohtu poolt väljamõistetud 200 eurot – 50 eurot). Maakohtu resolutsiooni p 5 tuleb seega välja jätta, arvestades siiski, et hageja saab täituri juurde pöörduda elatise nõudes üksnes summa ulatuses, mida kostja ei ole juba eelnevalt tasunud (sh arvestades kostja poolt tasutud summasid alates 01.07.2018.a, mis tuleb otsuse resolutsioonis märgitud elatisesummast maha arvestada). Täiendavalt asendab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni punktis 3 ilmselge eksimusena järgmises lauseosas „kuni YY täisealiseks saamiseni“ sõna „J“ sõnaga „X“.
  3. Vastuseks ülejäänud apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja ei ole RAKE uuringule maakohtus tuginenud, kuigi oleks seda saanud teha, ning seega on tegemist uue väitega, millega ringkonnakohus ei arvesta. Samas märgib ringkonnakohus, et RAKE uuringu puhu on tegemist üldistatud kokkuvõttega ning elatisevaidlust lahendades peab kohus määrama elatise suuruse lähtuvalt hageja vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Samuti on RAKE uuring läbi viidud 2010.a – 2012.a andmete põhjal (ehk vähemalt 7 aasta taguste hindade põhjal). Tarbijahinnaindeks on 2018.a võrreldes tõusnud 9,
  4. Seetõttu ei leia kohus, et üksnes RAKE uuringus sedastatu annaks alust vähendada elatist alla miinimumelatise.
  5. Vastustaja esitas 29.01.2019.a uued tõendid. Tõendid esitati apellatsioonimenetluses, peale apellatsioonkaebuse esitamise ja kaebusele vastuse esitamise tähtaja möödumist, alles peale seda, kui kohus teatas pooltele otsuse kuulutamise aja ja määras viimaste seisukohtade 8
(10)Tsiviilasi nr 2-17-16076 esitamiseks tähtaja. Viimaseid seisukohti sai esitada ulatuses, mida seadus võimaldab. Juhul, kui mingi asjaolu või tõend sai menetlusosalisele teatavaks peale viidatud tähtpäevi, tuleb taotlus esitada esimesel võimalusel. Ringkonnakohus, tutvunud taotlusega, leiab, et uute tõendite vastuvõtmiseks menetluslik alus puudub ning sellest tulenevalt tuleb nende vastuvõtmisest keelduda ja tõendid toimikust eemaldada. Kuna tõendid esitati elektrooniliselt, siis ringkonnakohus tõendeid ei tagasta. Puuduvad põhjused, miks vastustaja ei oleks saanud esitada iseloomustust varem. Asjaolu, et iseloomustus on väljastatud väidetavalt jaanuaris, ei anna alust järeldada, et vastustaja ei oleks saanud iseloomustust küsida varem. Ka video oleks vastustaja saanud esitada varem. Menetluskulude jaotus ja rahalise suuruse kindlaksmääramine 17. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Arvestades, et ka ringkonnakohtu otsusega rahuldati hagi jätkuvalt üksnes osaliselt ning hageja ei kaevanud menetluskulude jaotuse peale, ei ole alust maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta ehk maakohtu menetluskulud jäävad ka apellatsioonimenetluse tulemusel jätkuvalt poolte endi kanda. 18. Lähtudes

171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus menetluskulud kostja kanda, arvestades et suures osas jäi maakohtu otsuse resolutsioon muutmata ning muutmisele kuulus tasumisele kuuluv elatisesumma üksnes üksikute kuude osas seoses kostja poolt osalise kohustuse täitmisega. 19. Kuna maakohtu menetluskulud jäid poolte endi kanda ning maakohtu menetluskulude rahalist suurust pole vaja kindlaks määrata, määrab ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse.

§ 175

lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on

§ 175

lõike 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire. Hageja esindaja esitas tähtaegselt enda menetluskulude nimekirja, mille kohaselt kulus hageja esindajal kokku 3 tundi apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele. Apellant selles osas vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohtu hinnangul on see põhjendatud ja vajalik kulu, arvestades nii esitatud apellatsioonkaebuse sisu (kostja esitas mitmeid vastuväiteid) ja mahtu (u 3 lk teksti) ning apellatsioonkaebuse osas esitatud seisukoha sisu (vastatud on kõigile vastuväidetele) ning mahtu (u 3 lk teksti). Samuti vajas apellatsioonkaebusele vastamine usutavalt ka aega vaidlustatud kohtuotsusega tutvumisele ning vastuväidete analüüsimisele. Seega ei ole ajakulu 3 tundi ülepaisutatud. Esindajale makstav tunnitasu ei ületa sarnase õigusabiteenuse keskmist turuhinda, arvestades ka varasemat kohtupraktikat (Tallinna Ringkonnakohtu otsused tsiviilasjades nr 2-17-9928, 2-17-360, 2-15-16862). Kuivõrd menetluskulude nimekirjas on kinnitatud, et õigusabi saaja oli füüsiline isik, tuleb menetluskulud arvestada koos käibemaksuga (

§ 174

lg 10) ja vastaspoolelt tuleb välja mõista apellatsioonimenetluse kulu summas 360 eurot. Viivist taotletud ei ole ning seega kohus seda ka välja ei mõista (

§ 177lg 4).

Vastaspoolelt välja mõistmisele ei saa kuuluda vastustaja esindaja poolt 29.01.2019.a menetlusdokumendi koostamisega seotud menetluskulu. Viidatud menetlusdokumendis esitatud taotlused jättis 9

(10)Tsiviilasi nr 2-17-16076 ringkonnakohus rahuldamata ja nö viimase sõna kirjas esitatu oli selline, mis oleks tulnud esitada menetluslikult varem. 20.

§ 178

lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.