1-11-12872/72

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-12872 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
2. veebruari
3. a määrus Hannes Alliksaare tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Hannes Alliksaare (isikukood 36603195210) kaitsja vandeadvokaat Kalju Kutsari määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
4. veebruari
5. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. H. Alliksaar tunnistati Tartu Maakohtu
7. novembri
8. a otsusega süüdi KarS § 274 lg 1 järgi ning teda karistati 1-kuulise vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati seda vangistust 8 aasta 4 kuu ja 14 päeva pikkuse ärakandmata vangistuse võrra, mille mõistis H. Alliksaarele Norra kohus ja mille täitmise tunnistas Eestis lubatavaks Harju Maakohus
9. aprilli
10. a määrusega. Liitkaristuseks mõisteti 8 aastat 5 kuud ja 14 päeva vangistust.
11. Tartu Maakohtu
12. veebruari
13. a määrusega jäeti H. Alliksaar vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. 2.1 Maakohus leidis, et H. Alliksaare vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. 2.
14. Maakohtu määruse kohaselt kannab H. Alliksaar liitkaristust esimese ja teise astme kuritegude toimepanemise eest. Kohtuistungi toimumise ajaks on H. Alliksaar temale mõistetud vangistusest ära kandnud pisut üle 7 aasta ja 2 kuu. 2.
15. Kinnipeetaval on võimalik vabanemisel elama asuda oma abikaasale kuuluvasse 4-toalisesse korterisse, kus on kõik elamiseks vajalikud tingimused. 2.
16. H. Alliksaart on karistatud nii vara- ja isikuvastaste kui ka ühiskonnaohtlike kuritegude eest (vargused, röövimine, huligaansus, vahistatu põgenemine, vägivald ametiisiku vastu, tapmine, sugulise kire vägivaldne rahuldamine). Ta kannab kuuendat reaalset karistust. Isiku käitumine on pikalt olnud vägivaldne ja kriminaalne ning viinud üliraskete kuritegude toimepanemiseni. 2.
17. Kohtu hinnangul on H. Alliksaare puhul retsidiivsusoht jätkuvalt kõrge. Tegemist ei ole isiku jaoks esmakordse, vaid kuuenda vangistusega, mistõttu on põhjendamatu loota, et vangistus kui spetsiifiline karistusliik suudaks isikut motiveerida seadusekuulekal teel viibima. H. Alliksaare kuriteod on olnud eriliigilised, kuid seejuures pidevalt vägivaldsed. Käesolevat karistust kannab ta võimuesindaja suhtes vägivalla kasutamise ning sugulise kire vägivaldse rahuldamise ja tapmise eest. Isiku poolt toime pandud kuritegude rohkus ja raskus näitab temas sügavalt juurdunud kuritegelikke käitumismalle, julmust ning jõhkrust. Ohvriteks on peamiselt olnud naisterahvad. Ta on korduvalt kaotanud oma käitumise üle enesevalitsuse ja pole olnud võimeline mõistma oma tegude tagajärgi. Samuti nähtub vangla iseloomustusest, et isik on rigiidse mõtlemisega, tunneb endiselt suurt korrektsioonisüsteemi poolset ülekohut ja lootusetust ning tema edusammud on olnud aeglased. 2.
18. Kohtu hinnangul on äärmiselt murettekitav vangla iseloomustuses märgitu, mille kohaselt ei tunnista H. Alliksaar toime pandud kuritegusid. Eksimusi tunnistamata ei ole võimalik neist õppida. Kui isik, kelle varasemat elukäiku iseloomustab järjepidev vägivallakuritegude toimepanek, keeldub toimepandut tunnistamast, eksisteerib äärmiselt suur tõenäosus sellise käitumise kordamiseks. 2.
19. Uute kuritegude toimepanemise riski suurendab asjaolu, et kinnipeetaval ei ole garanteeritud töökohta. Kuigi isik selgitas, et saab jätkata töötamist Tartu XXX, ei ole vastavat garantiikirja kohtule esitatud. Kindel töökoht tagaks stabiilse sissetuleku, parema majandusliku toimetuleku ning pakuks isikule sisukat tegevust. Selle puudumine võib kaasa tuua pingeid ja probleeme, mida isik ei ole suuteline seaduskuulekalt maandama ja lahendama. 2.
20. Häid märke süüdlase positiivsest käitumisest on üksjagu, näiteks korrektne käitumine vangistusasutuses ja avavanglasse üleviimine alates
21. novembrist 2018, töökoht Tartu XX alates
22. detsembrist 2018 ning kodu külastus 21.-
23. jaanuaril
24. Kohus tunnustab H. Alliksaart selle eest. Vangistustoimikust nähtub, et muutused käitumises on toimunud suhteliselt lühikest aega tagasi – viimased distsiplinaarmenetlused on aastast
25. Liiga vara on teha järeldusi süüdlase avavanglasse üleviimisest. Vangla on olulisel määral vähendanud H. Alliksaare ohtlikkuse astet, sest tal lubatakse väljaspool avavanglat tööl käia ning teda on lubatud isegi kodukülastusele. Samas on selline periood (alates novembrist 2018) olnud väga lühike võrreldes süüdlase varasema käitumisega ning tõsikindlaid järeldusi kohus sellest veel teha ei saa. 2.
26. Kokkuvõtvalt ei kaalu antud juhul süüdimõistetu ennetähtaegset vabastamist pooldavad asjaolud üles sooritatud kuritegude rohkust ja raskust, samuti ohtu, mida võib kinnipeetava ennetähtaegne vabastamine ühiskonnale kujutada. H. Alliksaare varasem elukäik ning seisukohad annavad kohtule põhjuse arvamuseks, et tegemist on agressiivse, enesekeskse ja ennast õigustava isikuga, kelle puhul ei ole uute kuritegude risk piisavalt maandatud. Kohtul ei ole kujunenud täit veendumust, et H. Alliksaar ei jätkaks vabanedes oma kuritegelikku käitumist, sest positiivsed muutused käitumises on varasema käitumisega võrreldes lühiaegsed. MÄÄRUSKAEBUS
27. H. Alliksaare kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja H. Alliksaare vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. 3.
28. Määruskaebuse kohaselt on maakohus käsitlenud tõendeid valikuliselt ning jätnud põhjendamata, miks ei võimalda kinnipeetavat iseloomustavad positiivsed andmed eeldada, et ta on oma käitumist muutnud ning tulevikus enam kuritegusid toime ei pane. 3.
29. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et vangla antud hinnang on otseses vastuolus vangla administratsiooni tegevusega. H. Alliksaar on viidud üle avavanglasse, ta töötab väljaspool vangla territooriumi ning talle on võimaldatud puhkusele sõitmist. Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et 2 kinnipeetav ei kujuta vangla juhtkonna hinnangul ohtu ühiskonnale, teda on võimalik usaldada ning ta ei ole seda usaldust kuritarvitanud. Seega on vangla hinnang H. Alliksaare kõrgohtlikkusele arusaamatu. Sellise näitaja kujunemise käik on arusaamatu ning maakohus ei oleks pidanud sellele oma lahendit rajama. 3.
30. Arusaamatu on maakohtu etteheide, et kinnipeetaval puudub vabanemisel töökoht. H. Alliksaar esitas maakohtule OÜ Tartu XX iseloomustuse, millest nähtuvalt töötab kinnipeetav nimetatud ettevõttes alates
31. detsembrist 2018 ning ta on kohusetundlik ja positiivse ellusuhtumisega. H. Alliksaar selgitas kohtuistungil, et jätkaks vabanemise korral meeleldi tööd samas äriühingus ning ka tööandja on sellega nõus, kuid võimalus vabanemise korral seal tööd jätkata sõltub kriminaalhooldaja loast (kinnipeetava elukoht on Viljandis). Samas kinnitas H. Alliksaar, et ta on suuteline ka Viljandis endale tööd leidma ning arvestades tööandaja poolt väljastatud iseloomustust on see ka usutav. Seetõttu on põhjendamatu viidata tööandja formaalse garantiikirja puudumisele kui asjaolule, mis suurendab uute kuritegude toimepanemise ohtu sedavõrd, et ennetähtaegne vabastamine on mõeldamatu. 3.
32. Tartu Vangla poolt esitatud materjalidest nähtuvalt on H. Alliksaar karistuse kandmise aja jooksul läbinud mitmeid sotsiaalprogramme, mille tulemusi hindab vangla positiivseteks. Kinnipeetav on pikka aega osalenud majandustöödel, tema töösse suhtumisele ja töö kvaliteedile ei ole etteheiteid. H. Alliksaare käitumine vanglas on olnud korrektne, distsiplinaarkaristused puuduvad. Tartu Vangla iseloomustuse põhjal on võimalik jälgida kinnipeetava suhtumise muutumist paremuse suunas. Seega on H. Alliksaare tulevikuplaanid realistlikud ja väärtushinnangud ootuspärased. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatud maakohtu etteheide, et kinnipeetav ei ole toime pandud kuritegusid tunnistanud. Küsimusi H. Alliksaare poolt toime pandud kuritegudest, nende tunnistamisest ja toimunule antavast hinnangust maakohtu istungil ei käsitlenud. Asjaolust, et kinnipeetav ei ole varem täielikult nõustunud tema suhtes tehtud kohtulahendiga, ei saa järeldada, et ta ei tunnista oma süüd ning sellest tulenevalt on retsidiivsuse oht ülemäära kõrge. 3.
33. Kinnipeetav on käitunud vanglas korrektselt, läbinud sotsiaalprogramme ja osalenud majandustöödel.
34. a lõpust alates on vangla pidanud võimalikuks lubada H. Alliksaart tööle ettevõttesse, mis ei asu vangla territooriumil. Talle on võimaldatud abikaasa külastamiseks puhkust. H. Alliksaar on täitnud talle pandud kohustusi korrektselt, rikkumata esitatud tingimusi. Nimetatud asjaolud viitavad sellele, et kinnipeetav on muutnud oma ellusuhtumist, mistõttu on alust arvata, et ennetähtaegse vabanemise korral ta uusi õigusrikkumisi toime ei pane. 3.
35. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole maakohus kõigi eelpool nimetatud positiivsete asjaoludega arvestanud ning on oma seisukoha kujundanud esmajoones H. Alliksaare poolt toime pandud kuriteo ja Tartu Vangla vastuolulise hinnangu alusel. Tulenevalt Riigikohtu suunistest pidanuks maakohus samas lähtuma ennekõike H. Alliksaare käitumisest karistuse kandmise ajal.
36. H. Alliksaar esitas
37. märtsil 2019 ringkonnakohtule ka oma seiskohad määruskaebuse kohta. 4.
38. Süüdimõistetu märgib, et praegune vangistus algas juba
39. aprillil
40. aastal ning ta on selle pika aja jooksul jõudnud korduvalt oma mineviku üle järgi mõelda. H. Alliksaar kahetseb seda, et on alkoholi tarvitamise käigus olnud teiste poolt kergesti mõjutatav. Samas ei tunnista ta rasket alkoholisõltuvust. Ta märgib, et ei pea end täielikult süütuks ja tunnistab, et igas kuriteos oli ka tema süüd. 4.
41. H. Alliksaar on alates
42. aastast teinud vanglas majandustöid, läbinud ettenähtud programme ja osalenud grupitöös, mis käsitles viha reguleerimist ja erinevate probleemide lahendamist.
43. aastal määrati H. Alliksaar vangla välikoristajaks. Töö hõlmas muru niitmist, autode pesu ja transporditöid. Süüdimõistetu märgib, et sai tehtud töö eest pidevalt kiita. Välikoristajaks saamise eelduseks oli distsiplinaarkaristuste puudumine. Alates
44. aastast on H. Alliksaar avavanglas ja käib
45. detsembrist 2018 tööl Tartu XX, kus ollakse tema tööga rahul. Tartu XXX on nõus teda pärast vabanemist tööle võtma. 3 4.
46. Kinnipeetaval avastati
47. aasta suvel XXX. Tal on lubatud ka kodu külastada. Kõik käigud vanglast välja on kulgenud õiguskuulekalt. H. Alliksaar märgib, et soovib eeltooduga näidata, et on oma iseloomu kardinaalselt muutnud ja palub võimalust ennetähtaegselt vabaneda. Ta soovib edaspidi elada õiguskuulekalt, pühenduda abikaasale, kodule, tööle ja oma hobile – keraamikale. Süüdimõistetu lubab edaspidi hoiduda alkoholist ja kunagistest tuttavatest ning mõistab kriminaalhoolduse tähendust. Tal ei ole ühtegi võlgnevust ja saab vabanemise korral toetust 1620 eurot. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
48. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu põhjendused selle kohta, miks KarS § 76 lg-s 4 sätestatud materiaalsed alused kogumis välistavad H. Alliksaare vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise, on asjakohased ja piisavad ning määruskaebuses märgitu ei anna alust väita, et maakohus tegi sätte kohaldamisel kaalutlusvea. Kuna ringkonnakohus maakohtu põhjendustega nõustub, ei pea kolleegium vajalikuks neid täielikult korrata ning märgib vastuseks määruskaebuse järgnevat.
49. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Selle eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20.)
50. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus H. Alliksaart iseloomustavaid asjaolusid hinnanud kooskõlas eelnimetatud Riigikohtu lahendis antud juhisega. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja etteheitega, et maakohus on H. Alliksaare vabanemisega kaasnevaid riske ebaõigesti hinnanud. 7.
51. Maakohus on võtnud arvesse, et süüdimõistetul on vabanemisel elukoht abikaasa juures ning H. Alliksaar on motiveeritud edaspidi õiguskuulekalt elama. Samas on õige ka maakohtu viide sellele, et H. Alliksaare tööandja ei ole kirjalikult kinnitanud, et garanteerib süüdimõistetule töökoha. Tartu XXX tootmisjuht on H. Alliksaart positiivselt iseloomustanud ning H. Alliksaare väitel on tööandja lubanud tal ka vabanemisel XX töötada. Samas sõlmiti H. Alliksaarega tööleping alles
52. detsembril 2018 ning tööandja ei ole kohtule saadetud kirjas kinnitanud, et süüdimõistetu seal vabanemisel tööd saab jätkata. Seega ei saanud maakohus töökoha olemasoluga kindlalt arvestada. Ringkonnakohtu hinnangul on paarikuune töötamise periood veel liiga lühike, et teha kindlaid järeldusi sellest, et H. Alliksaarele ka vabanemisel töökoht garanteeritakse. 7.
53. Ringkonnakohus märgib täiendavalt vastuseks määruskaebusele, et vangla iseloomustusest nähtuvalt on H. Alliksaar enne vangistust töötanud traktoristi, treiali, töödejuhataja-autojuhi ja ehitustöölisena, kuid pidev tööga hõivatus ei ole tema puhul uute kuritegude toimepanemise riski maandanud. Töötamise võimalus ei ole H. Alliksaare vabastamata jätmisel määrava kaaluga küsimuseks, kuna tema puhul tuleneb uue kuriteo toimepanemise risk eelkõige kaldumisest impulsiivsele käitumisele ja vägivaldsusele.
54. Ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga, et H. Alliksaare isikust, varasemast elukäigust ja kuriteo toimepanemise asjaoludest tuleneb risk vabaduses kuritegude toimepanemist jätkata. 4 8.
55. H. Alliksaare varasemat elukäiku iseloomustab pikaajaline kriminaalne eluviis ning varasemalt mõistetud vangistustest sõltumata raskete vägivallakuritegude toimepanemise jätkamine. Tartu Maakohtu
56. novembri
57. a otsusega mõisteti talle liitkaristus
58. juunil 2011 vanglas valvuri ähvardamise ning varasemalt toime pandud sugulise kire vägivaldse rahuldamise ja tapmise eest. Eelnimetatud kuritegu seisnes selles, et ta tõmbas kannatanu maha, surus põrandale, hoidis kõrist, surus oma sõrmed jõuga naise tuppe ja pärakusse ning tappis pärast seda kannatanu. Seejärel sisenes ta teise kannatanu magamistuppa ja surus naise pea vastu voodit nii, et tal oli raske hingata, sundis naise oraalsele seksuaalvahekorrale ja surus oma sõrmed tema tuppe ja pärakusse. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et H. Alliksaare poolt toime pandud kuritegude hulk ja raskus viitavad temas pikaajaliselt juurdunud kuritegelikule käitumismustrile, julmusele ja jõhkrusele. 8.
59. Maakohus on põhjendatult võtnud arvesse kuritegude raskust ja asjaolu, et H. Alliksaar ei ole oma süüd toime pandud kuritegudes ka karistuse kandmise ajal täielikult tunnistanud. Nii vangla iseloomustusest kui ka süüdimõistetu poolt ringkonnakohtule esitatud seisukohast nähtub vaid süü osaline omaksvõtt. Vangla iseloomustuse kohaselt võib H. Alliksaar kergesti ärrituda ja kontrolli kaotada ning kalduda vägivalda tarvitama. Süüdimõistetu on vanglas saanud psühholoogilist abi ning läbinud programme, mis aitavad tal oma käitumist ja emotsioone juhtida. Samas näitab H. Alliksaare elukäik, et tema vägivaldne käitumismuster on kinnistunud väga pika aja jooksul, viinud jõhkrate seksuaalkuritegude ja tapmise toimepanemiseni ning seni ei ole tal vabaduses ilma vanglapoolse kontrollita õnnestunud õiguskuulekaks jääda.
60. Määruskaebuse kohaselt on maakohus jätnud põhjendamata, miks ei võimalda kinnipeetavat iseloomustavad positiivsed andmed eeldada, et ta on oma käitumist muutnud ning tulevikus enam kuritegusid toime ei pane. Samuti seatakse määruskaebuses kahtluse alla vangla hinnang, mille järgi on H. Alliksaar ohtlik. Kaitsja leiab, et H. Alliksaare viibimine avavanglas ning tema hea käitumine vangla territooriumilt väljaspool kinnitavad seda, et H. Alliksaare pidamine ohtlikuks ei ole enam põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et nii vangla kui ka maakohus on H. Alliksaare ohtlikkuse hindamisel võtnud põhjendatult arvesse H. Alliksaare varasemat elukäiku ja kuriteo toimepanemise asjaolusid. Arvestades eelpool viidatud kuriteo raskust ja süüdimõistetu vägivaldsust, leiab kolleegium sarnaselt maakohtuga, et H. Alliksaare positiivsed muutused ei ole jõudnud veel piisavalt kinnistuda. Süüdimõistetu on küll viimase paari aasta jooksul käitunud vanglas õiguskuulekalt, kuid tema ohtlikkuse hindamisel ei saa jätta kõrvale varasemast elukäigust ja kuritegude toimepanemise asjaoludest tulenevaid riske. Ka ringkonnakohus ei ole veendunud, et positiivsed muutused H. Alliksaare käitumises püsiksid pärast vanglapoolse järelevalve ja toe kadumist. H. Alliksaarel on 8 aasta 5 kuu ja 14 päeva pikkusest vangistusest ära kandmata veidi üle aasta. Ta viidi avavanglasse üle alles
61. novembril 2018, seega vaid ligikaudu 4 kuud tagasi. Avavangla režiimiga pikemaajalisem kohanemine garanteeriks paremini selle, et H. Alliksaar tulevikus õiguskuulekat eluviisi jätkab. Seetõttu täidab ringkonnakohtu hinnangul karistuse eesmärke praegu kõige paremini vanglas karistuse kandmise jätkamine ning H. Alliksaare ennetähtaegne vabastamine ei ole veel põhjendatud.
62. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Mati Kartau Tiit Lõhmus 5