1-13-11088/81

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-13-11088 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. veebruari
3. a määrus Sergei Henningu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdimõistetu Sergei Henningu (isikukood 36105247018) ja tema kaitsja advokaat Marko Paabumetsa määruskaebus RESOLUTSIOON
4. Jätta Tartu Maakohtu
5. veebruari
6. a määrus sisuliselt muutmata, täiendades maakohtu määruse põhjendusi.
7. Jätta määruskaebused rahuldamata.
8. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo In Jure makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sergei Henningule määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi eest 120 (sada kakskümmend) eurot, sh käibemaks 20 (kakskümmend) eurot.
9. Mõista Sergei Henningult menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 120 eurot.
10. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates lahendi jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtulahendi ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. jaanuari
13. a otsusega tunnistati S. Henning süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati S. Henningule mõistetud karistust Harju Maakohtu
14. septembri
15. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-9723 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 2 kuu ja 18 päeva vangistuse, võrra. S. Henningule mõisteti liitkaristuseks 10 aastat 2 kuud ja 18 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 järgi arvati eelvangistus karistusaja hulka ning karistusaja alguseks loeti S. Henningu kahtlustatavana kinnipidamise aeg, s.o
16. juuni
17. Tallinna Ringkonnakohtu
18. märtsi
19. a otsusega tühistati eelnimetatud otsus mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega mõistis S. Henningule KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 7 aastat vangistust. Nimetatud karistust suurendati KarS § 76 lg 6 ja § 65 lg 2 alusel Harju Maakohtu
20. septembri
21. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 2 kuu ja 18 päeva vangistuse, võrra. S. Henningule mõisteti liitkaristuseks 8 aastat 2 kuud ja 18 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguse osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Kinnipeetava karistusaeg algas
22. juunil 2013 ja lõppeb
23. septembril
25. Tartu Maakohtu
26. veebruari
27. a määrusega jäeti S. Henning vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. 2.
28. Maakohus leidis, et S. Henningu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine ei ole põhjendatud. S. Henningut on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Praegu kannab ta karistust suures koguses narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest. S. Henningut on ka varasemalt samalaadse kuriteo toimepanemise eest süüdi mõistetud. Harju Maakohtu
29. septembri
30. a otsusega kriminaalasjas nr 1-10-9723 mõisteti S. Henningule karistuseks vangistus, mille kandmiselt ta Harju Maakohtu
31. märtsi
32. a määrusega tingimisi enne tähtaega vabastati. Vaatamata sellele, et S. Henningule anti võimalus jätkata karistuse kandmist vabaduses ning täita kriminaalhoolduse nõudeid ja kohtu määratud kohustusi, kuritarvitas S. Henning talle antud usaldust ja jätkas vahetult pärast karistuse kandmiselt vabanemist
33. a juunis uute kuritegude toimepanemist. Varasemad karistused ei ole ilmselgelt S. Henningule piisavat mõju avaldanud. Seega ei ole alust olla veendunud, et senini ärakantud karistus on S. Henningu suhtes täitnud eesmärki ja ta tõepoolest ei pane enam vabaduses toime uusi kuritegusid. 2.
34. Karistuse kandmise ajal on S. Henning osalenud sotsiaalprogrammis Eluviisitreening ja Õige hetk. Samuti on S. Henning osalenud tööhõives ja riigikeele õppes, kuid ei ole sooritanud lõpueksamit. S. Henningul puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, mis näitab, et ta on piisava tahtmise korral võimeline kinnipidamisasutuses kehtestatud reegleid ja norme järgima. 2.
35. Vabanemise korral soovib S. Henning minna SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskusesse, kus ta elaks koos juhuslike kaaslastega. Materjalide kohaselt on S. Henning registreeritud keskuse teenuse järjekorda. Pärast ravi plaanib S. Henning elama asuda oma elukaaslase juurde Tallinnasse. Materjalidest nähtuvalt elab S. Henningu elukaaslane sotsiaalpinnal. Tallinna Sotsiaaltöö Keskuse andmetel on klientidel võimalik taotleda linnavalitsuselt luba abikaasa elama asumiseks keskusesse, kuid tegemist on pikaajalise taotlusprotsessiga ja pole kindel, et S. Henning saab vabanedes sinna elama minna. Eeltoodud asjaoludest tulenevalt puudub S. Henningul kindel elukoht. 2.
36. Kohtule on edastatud OÜ X garantiikiri, mille kohaselt on ettevõtte valmis S. Henningu tööle võtma maalri ametikohale. S. Henningul ei ole varasemalt ametlikke töökohti olnud. S. Henning soovib vabanemise korral läbida ravi. Arvestades, et OÜ X tegevuskoht on Tallinn, on S. Henningul töötamine nimetatud ettevõttes raskendatud. 2.
37. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et S. Henningu tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmiselt ei ole põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohus leiab, et S. Henningi ennetähtaegset vabastamist ei võimalda eelkõige tema varasem elukäik, kuriteo toimepanemise asjaolud, aga ka vabanemisjärgsed elutingimused. MÄÄRUSKAEBUS
38. S. Henningu kaitsja taotleb maakohtu määruse tühistamist ja S. Henningu vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. 2 3.
39. Kaitsja leiab, et seni ärakantud karistuse mõju pole õige hinnata varasemate karistuste pinnalt. S. Henning on karistuse kandmise ajal osalenud tööhõives ning sotsiaalprogrammides Eluviisitreening ja Õige hetk. Lisaks on ta õppinud riigikeelt, kuid ei ole sooritanud lõpueksamit. Vastupidiselt maakohtu järeldustele on võimalik järeldada seda, et isik on muutunud ja karistus on oma eesmärgi täitnud. S. Henningul puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, mis näitab kohtu hinnangul seda, et piisava tahtmise korral on S. Henning võimeline kinnipidamisasutuses kehtestatud reegleid ja norme järgima. See annab alust arvata, et S. Henningul on ka vabaduses samasugune suhtumine. 3.
40. Kaitsja ei nõustu maakohtu järeldusega, et S. Henningul puudub elukoht. Tema elukohaks saab SA Viljandi Haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskus. Lisaks sellele on võimalus asuda elama oma elukaaslase juurde Tallinnas. Samuti on tal olemas töökoht, mis on resotsialiseerumise seisukohalt väga positiivne. 3.
41. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et S. Henningu tingimisi ennetähtaegne vabastamine karistuse kandmiselt ei ole põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. S. Henningul ei ole vangistuses rikkumisi. Ta mõistab oma teo õigusvastasust ning alkoholi ja narkootikumidega seotud riske. Maakohtu määruses puuduvad põhjendused, missuguse konkreetse kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustav teave kaalub üles süüdimõistetu positiivse iseloomustuse. 3.
42. Maakohus ei ole KarS § 76 kohaldamise eeldusi nõuetekohaselt hinnanud. S. Henningut positiivselt iseloomustavad tegurid on maakohtu määrusesse märgitud, kuid kohtu põhjendused jäävad üldsõnaliseks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks on S. Henningu varasemal elukäigul ja eelnevalt toimepandud kuritegude asjaoludel nii suur kaal. Kohus ei ole positiivsete asjaoludega sisuliselt arvestanud ning on üldpreventiivsete kaalutluste kõrval tuginenud vaid andmetele, mis iseloomustavad süüdimõistetu käitumist karistuse kandmisele eelnenud ajal. 3.
43. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu otsustus rajaneb tõendite ja asjaolude valikulisel hindamisel. Tegemist on kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seades vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise sõltuvusse erandlike asjaolude tuvastamisest, on kohus kohaldanud ebaõigesti ka materiaalõigust.
44. S. Henning taotleb maakohtu määruse tühistamist ja enda vangistusest tingimisi ennetähtaegset vabastamist. 4.
45. Süüdimõistetu leiab, et maakohus ei ole kõiki asjaolusid arvestanud. S. Henning on ära istunud 2/3 karistusest, läbinud kõik sotsiaalprogrammid, õppinud riigikeelt ja osalenud tööhõives. Ta on terve karistusaja jooksul väljendanud soovi töötada ja tal puuduvad distsiplinaarkaristused. 4.
46. S. Henning märgib, et on eelneva elu üle järgi mõelnud ja teinud õiged järeldused. Ta ei jätkaks pärast nii pikka karistust praeguses vanuses enam varasemat eluviisi. Vabastamise korral läheb S. Henning Viljandisse rehabilitatsioonikeskusesse. Ta soovib ka ise panustada keskuse töösse ning rääkida seal oma kogemusest narkootikumide sõltuvusega. S. Henningu tuttaval on Narvas rehabilitatsioonikeskus, mis teeb Viljandi keskusega koostööd. Ka tuttav on valmis teda sotsialiseerumisel ja rehabilitatsiooniprogrammis töö leidmisel aitama. 4.
47. S. Henning soovib luua pere. Ta on oma naisega pikemat aega tuttav ja soovib vabanemisel abielluda. Garantiikirja kohaselt võetakse ta vabanemisel maalrina tööle. S. Henning on vanglas elu üle järgi mõelnud ja valmis vabanemisel seaduskuulekalt elama. Viljandi keskuses aitavad spetsialistid tal sotsialiseeruda. Üheksa kuud keskuses on piisav aeg selleks, et oma elu korraldada. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
48. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et KarS § 76 lg-s 4 sätestatud materiaalsed alused kogumis välistavad S. Henningu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise. 3 Määruskaebustes märgitu ei anna alust väita, et maakohus tegi sätte kohaldamisel kaalutlusvea, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks maakohtu määruse põhjendusi täiendada.
49. Vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise peamine sisuline eeldus on isiku edasine õiguskuulekas käitumine. Selle eelduse olemasolu saab KarS § 76 lg 4 kohaselt hinnata esmajoones selle kaudu, kuidas isik ennast karistuse kandmise ajal ülal on pidanud ja kas ta on täitnud individuaalses täitmiskavas ette nähtud eesmärgid. Süüdlase resotsialiseerumise võimalusi tuleb seejärel hinnata veel isiku elutingimuste ja ennetähtaegse vabastamisega kaasneda võivate tagajärgede kaudu. Kuna KarS § 76 lg-s 4 kirjeldatud asjaolusid peab vaagima kogumis, on kohus mõistetavalt õigustatud tõdema, et süüdimõistetut, kes on käitunud vangistuse kandmise ajal õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid ning kelle elutingimused vabaduses on head, ei saa siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest või isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. Sellisel juhul peavad kohtumääruses kajastuma selged põhjendused, missugused konkreetsed kuriteo toimepanemise asjaolud ja isikut või tema elukäiku iseloomustavad andmed sellise arvamuse tingivad ning miks need kaaluvad üles süüdimõistetut positiivselt iseloomustava teabe. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 20.)
50. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole KarS § 76 kohaldamise eeldusi kooskõlas Riigikohtu praktikast tulenevate juhistega nõuetekohaselt hinnanud. Kolleegium nõustub kaitsja etteheitega vaid osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus S. Henningut iseloomustavaid asjaolusid õigesti hinnanud, kuid ei ole kohtumäärust piisavalt põhjendanud. 7.
51. Riigikohtu
52. märtsi
53. a määruse nr 1-09-14104 kohaselt lasub kohtul kohustus osutada nendele konkreetsetele kuriteo tehioludele, mis vaatamata pikaajalise vangistuse kandmisele jätkuvalt retsidiivsusriski suurendavad. Maakohus on viidanud sellele, et S. Henningut on korduvalt karistatud narkootiliste ainete suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Viimase kuriteo pani ta toime paar kuud pärast seda, kui ta tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastati. Samas ei ole maakohus kuriteo tehioludele kooskõlas Riigikohtu lahendist tuleneva juhisega viidanud. Selles osas täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse põhjendusi. 7.
54. S. Henning tunnistati Harju Maakohtu
55. septembri
56. a otsusega süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi selles, et ta omandas ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit, kokku massiga 5 grammi (puhtal kujul fentanüüli 0,36 grammi), s.o rohkem kui kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks mõeldud mõjudoosi ulatuses. S. Henning hoidis narkootilist ainet enda valduses kuni ta kahtlustatavana kinni peeti ja politseitöötajad minigripp kilekotti pakitud narkootilise aine tema rahakoti vahelt ära võtsid. S. Henning pani kuriteo toime katseajal, mil ta oli samalaadse kuriteo toimepanemise eest mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi ennetähtaegselt vabastatud.
57. Riigikohus on eelviidatud määruses lisaks märkinud, et kuigi kuritegude kordumine ja nende tegude toimepanemine ajal, mil isik oli vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud, tekitab kahtlusi süüdimõistetu õiguskuulekuses, tuleb kohtul põhjendada, miks need andmed võimaldavad järeldada, et ka pärast pikaajalist vangistuses viibimist pole isiku hoiakud ning suhtumine muutunud. Ka selles osas tuleb ringkonnakohtul maakohtu määruse põhjendusi täiendada. 8.
58. Kolleegium märgib maakohtu põhjenduste täienduseks, et vangla hinnangu kohaselt iseloomustavad S. Henningut endiselt kalduvus impulsiivsele käitumisele, riskivalmidus, puudulikud probleemide lahendamise oskused ja kriminaalsed hoiakud, mis on varasemalt narkootikumide tarvitamise ja kuritegude toimepanemiseni viinud. Süüdimõistetu võlad ja kindla elukoha puudumisest tingitud majanduslik ebakindlus tõstavad samuti riski, et ta võib vabaduses tulu teenimise eesmärgil uuesti narkootilisi aineid käitlema hakata. Seetõttu esineb S. Henningu kui pikaajalise süstemaatilise õigusrikkuja ja narkootikumidest sõltuva isiku puhul risk ka pärast pikaajalise vangistuse kandmist kuritegeliku käitumise kordumiseks. 8.
59. Vangla kontrollitud andmete kohaselt on S. Henning küll Viljandi rehabilitatsioonikeskuse teenuse järjekorras, kuid sealset elukohta ei ole talle garanteeritud. Seega on S. Henning 4 määruskaebuses tuginenud vaid lootusele keskusest tuge saada. Ka võimalus asuda elama oma elukaaslase või ema juurde ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud. Järelikult on maakohus süüdimõistetut vabanemisel ootavaid riske õigesti hinnanud ja selles osas maakohtu määruse põhjenduste muutmiseks puudub alus. Eeltoodud põhjustel nõustub ringkonnakohus maakohtu hinnanguga, et ka S. Henningut vabanemisel eesootavad tingimused tõstavad riski kuritegude toimepanemist jätkata.
60. Määruskaebuste kohaselt on S. Henningu vangistus oma eesmärgi täitnud. Kaitsja ja süüdimõistetu rõhutavad, et S. Henning on karistus kandmise ajal hästi käitunud, töötanud, läbinud sotsiaalprogramme ja kursusi. Süüdimõistetu motivatsioon katseajal õiguskuulekalt elada ning Viljandi rehabilitatsioonikeskusesse elama asumine tagavad määruskaebuste esitajate hinnangul selle, et S. Henning enam kuritegusid toime ei pane. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole S. Henningu puhul uue kuriteo risk maandatav käitumiskontrolli kohaldamise ja kontrollkohustuste määramisega. Eelmise vangistuse järel ennetähtaegselt vabanedes ei avaldanud kontrollnõuded ja -kohustused S. Henningule piisavat mõju ning ta jätkas vabanedes narkokuritegude toimepanemist. S. Henningu vabanemisega kaasnevad riskid ei ole viimase vangistuse jooksul oluliselt muutunud. Ta on kuritegusid toime pannud rahalise kasu saamise eesmärgil ja sõltunud kuritegelikul teel saadud vahenditest. Kuritegude toimepanemist on soodustanud narkootikumide tarvitamine, impulsiivne iseloom ja juurdunud kriminaalne käitumismuster. Kuigi S. Henning on läbinud sotsiaalprogramme ja koolitusi, ei ole need vangla iseloomustuse kohaselt täielikult tema mõtlemis- ja käitumismustreid muutnud. Ta on vangistuse jooksul muutunud küll hoolivamaks ja soovib edaspidi õiguskuulekalt käituda, kuid temas on juurdunud kriminaalsed hoiakud ja ükskõikne suhtumine ühiskonda. S. Henning on oma sõltuvust narkootikumidest tunnistanud alles ennetähtaegse vabastamise menetluses maakohtu istungil ja ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses, kuid mitte vanglaametnikega toimunud vestlustes. Seega on vastavad positiivsed muutused isiku mõtlemises ja hinnangutes aset leidnud alles hiljuti.
61. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 3 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse sisuliselt muutmata ja S. Henningu tingimisi ennetähtaegselt vangistusest vabastamata, kuid täiendab määruse põhiosa ringkonnakohtu seisukohtadega.
62. Kaitsja on kohtule esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Kaitsja on koostanud määruskaebust 2 tundi. Tehtud töö eest taotleb ta tasu 120 eurot (sh käibemaks 20 eurot). Ringkonnakohus leiab, et arvestades määruskaebuse mahtu ja sellele kulutatud aega ning tasumäärasid, kuulub kaitsja taotlus rahuldamisele. Kuna maakohtu määrus jääb sisuliselt muutmata, jäävad menetluskulud KrMS § 187 lg 2 järgi S. Henningu kanda. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Tiit Lõhmus Mati Kartau 5