Obsah (6)

§ 404§ 121§ 64§ 65§ 58§ 57

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 19. detsember 2018 Kriminaalasja number 1-18-2762 (kirjalik menetlus) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Ku

§ 404

lg 1 ja

§ 121

lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)

1. septembri 2018 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Vladimir Viira ja kaitsja vandeadvokaat Rein Napa Prokurör ringkonnaprokurör Aro Siinmaa Süüdistatav Vladimir Viira, isikukood: 37205310236, asukoht: Tartu Vangla; kriminaalkorras karistatud Kaitsja vandeadvokaat Rein Napa RESOLUTSIOON:
2. Tartu Maakohtu
3. septembri 2018 otsus jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.
4. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt Advokaadibüroo Rein Napa kaudu 90 (üheksakümmend) eurot, sealhulgas käibemaks 15 (viisteist) eurot, vandeadvokaat Rein Napale süüdistatav Vladimir Viirale määratud korras kaitse teostamise eest.
5. Menetluskulud jäävad Vladimir Viira kanda. Süüdistatav Vladimir Viiral tasuda väljamõistetud kaitsja tasu otsusele lisatud makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. Süüdistus
6. Vladimir Viirat süüdistatakse: 1.1.

§ 404

lg 1 järgi selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus, Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, 11.05.2016 kella 08.00 paiku Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr 1072 süütas temale Tartu Vangla poolt väljastatud voodivarustuse, mis oli asetatud kambri nr 1072 akna alla, radiaatori juurde, tekitades sellega kambris nr 1072 tulekahju, mis seadis ohtu hoones viibivate isikute elu ja tervise; 1.2.

§ 121

lg 1 järgi selles, et tema, olles kinnipeetav Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vanglas, 04.12.2017 kella 11.47 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone

1. osakonna (S-6) köögis kasutas kaaskinnipeetav R.H. suhtes füüsilist vägivalda, lüües R.H. tahtlikult korduvalt kätega peapiirkonda. Kui R.H. liikus S-6 koridori, järgnes V. Viira talle ja kella 11.51 paiku lõi jälle R.H. korduvalt kätega peapiirkonda. V. Viira tekitas sellise tegevusega R.H. le füüsilist valu ja kehavigastused – vasaku sarnaluu piirkonnas turse ja hematoomi ning kaela tagapinnal vasakul ca 1 cm marrastuse. Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu
2. Tartu Maakohtu 24.09.2018 otsusega karistati V. Viirat

§ 404

lg 1 järgi 2 aasta vangistusega ja

§ 121

lg 1 järgi 3 kuu vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti V.

Viirale liitkaristus, lugedes kergem karistus kaetuks raskeima karistusega, ning karistati V. Viirat 2 aasta vangistusega.

§ 65lg 2 alusel moodustati liitkaristus, liideti V.

Viirale käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.03.2016 otsusega kriminaalasjas 31-1-27-16 mõistetud karistuse ärakandmata osa (seisuga 24.09.2018) 5 aastat 7 kuud 1 päeva vangistust ning karistati V. Viirat 7 aasta 7 kuu 1 päeva vangistusega. Karistuse algust loeti kohtuotsuse kuulutamisest, s.o 24.09.

1. Rahuldati Tartu Vangla tsiviilhagi ja mõisteti V. Viiralt välja VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 5 ja p 7 alusel Tartu Vangale tekitatud kahju hüvituseks 190,99 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel, arvestades V. Viira majanduslikke võimalusi kinnipeetavana, mõisteti V. Viiralt välja riigieelarvesse pool sundrahast, s.o 375 eurot ja kaitsjatasust pool, s.o 810 eurot. Pool sundrahast, s.o 375 eurot ja poolt kaitsjatasust, s.o 810 eurot, jäeti riigi kanda. Menetluskulud tasuda 1 aasta jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
2. Maakohus asus süüdistuse osas

§ 404lg 1 järgi järgmisele seisukohale.

3.

1. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et 11.05.2016 kella 8 paiku hommikul leidis Tartu Vangla E-2 eluosakonnas aset tulekahju. Eelnevat on kinnitanud pea kõik tunnistajad, keda selle episoodi osas maakohtus üle kuulati. See nähtub ka asitõendist, s.o CD-plaadist, millel on Tartu Vangla videovalvesüsteemi eeluuritavate osakonna II eluosakonna koridori valvekaamera 11.05.2016 videosalvestus, vaatlusprotokollist, kuna selles kajastatud videosalvestiste väljavõtetelt on näha E-2 eluosakonna koridori suitsuga täitumist, samuti V. Viira kambrist välja toimetamist ning kinnipeetavate evakuatsiooni, lisaks aga kaitsemaskides vanglaametnike tegutsemist. Kõnealune tulekahju sai alguse ning toimus Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr
2. See asjaolu nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist, milles vaadeldakse Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambrit nr
3. Viidatud vaatlusprotokollist on selgelt näha, et kambri nr 1072 akna all põrandal maas ja radiaatori peal on osaliselt põlenud poroloonmadrats ja riided. Samast on näha seegi, et kambri ventilatsiooniava ning õhutusluugi juures on tumedad 2 suitsukahjustused ning et kambris paiknevad esemed on kaetud heledat värvi pulbriga, mis, nagu saab järeldada tunnistajate ütlustest ja asitõendi vaatlusprotokollist, on sinna tekkinud tule pulberkustutiga kustutamise tagajärjel. Asjaolu, et vahepeal olid poolpõlenud esemed viidud nende lõpliku kustutamise eesmärgil kambrist ära välitingimustesse ning toodi tagasi sisse alles enne vaatluse toimetamist, ei väära nimetatud tõendi usaldusväärsust, kuna esemed asetati samasse kohta, kust need varem olid ära võetud. Viimast kinnitavad kasvõi põlengu ajal sündmuskohta vahetult näinud tunnistaja R.T. ütlused selle kohta, et tulekolle asetses kambri akna juures, kuhu akna ja tooli vahele oli pandud pooleks murtud madrats, muu voodivarustus ning kinnipeetava vanglariided. Seda, et tulekahju sai alguse ning toimus Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr 1072, tuleb üheselt välja ka fototabelist tunnistaja J.P. 29.06.2016 ülekuulamise protokolli juurde ning J.P. maakohtus antud ütlustest sama fototabeli selgituseks. Tunnistajate ütlustest ilmneb, et kambrisse nr 1072 oli sel ajal paigutatud käesolevas kriminaalasjas süüdistatav V. Viira ainuisikuliselt. Ka V. Viira ise ei ole eeltoodud fakti eitanud. Samuti ei ole ta saladust teinud asjaolust, et põlengu kambris tekitas tema, süüdates selleks enda kasutuses olnud madratsi, voodiriided jm esemed, mille ta oli eelnevalt kuhjanud kambri akna juurde. Ta kirjeldas üksikasjaliselt koguni seda, kuidas tal see võimalik oli – ta pani fooliumitüki seinakontakti, sai juhtmest sädeme, süütas sellega algul vati ning siis teised esemed. Eelnevaga luges maakohus usaldusväärselt tõendatuks, et V. Viira süütas 11.05.2016 kella 08.00 paiku Tartu Vangla E-2 eluosakonna kambris nr 1072 temale Tartu Vangla poolt väljastatud madratsi jm voodivarustuse ning tekitas seal tulekahju. 3.
4. V. Viirale on süüdistuses ette heidetud ohu tekitamist mitte üksnes inimese tervisele, vaid ka elule. Maakohus nõustub süüdistusega selles osas täielikult, põhjendades seda alljärgnevaga. Käesolevas asjas tuleb lugeda tuvastatuks, et V. Viira tekitatud tulekahju suitsuga täitus terve E-2 eluosakond, lisaks veel E-1 osakond ning et tulekahjuga kaasnev suits levis koguni vangla nendesse osadesse, kus olid vanglaametnikele mõeldud ruumid. Seda tõendavad kogumis nii G.T., J.P. kui ka J.H. ütlused. E-2 osakonna suitsuga täitumine on selgelt nähtav ka asitõendi vaatlusprotokollist. Seejuures oli E-2 eluosakonnas suitsu nii palju, et ilma kaitsemaskita ei olnud võimalik seal olla. Väidetut kinnitasid otsesõnu nii G.T., P.J., J.H. kui ka R.T.. Ka eelviidatud asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvate videosalvestiste väljavõtetelt on näha, kuidas E-2 eluosakonna koridor täitub suitsuga sellisele tasemele, kus nähtavus täienisti puudub, ning et suitsus toimetavad vanglaametnikud peavad kasutama kaitsemaske. Sama asitõendi vaatlusprotokoll koostoimes G. T ütlustega tõendavad, et põlengu suits levis kiiresti laiali – kui tulekahju avastamisel kella 08.04 paiku oli E-2 eluosakonna koridoris täheldatav vaid suitsuvine, siis juba kella 08.07 paiku oli E-2 eluosakonna koridor suitsu nii täis, et selle seest läbi näha ei olnud võimalik. Suitsu kiiret levikut kinnistasid ka teised üle kuulatud tunnistajad: A.T., J. H, J. P, R.T. Suits suudeti tõrjuda alles kella 08.35-ks. Kuna vanglaruumidel oli ühine ventilatsioonisüsteem, siis levis suits ka teistesse kambritesse. Viimasele viitasid näiteks tunnistajad K.J., A.J. ja J. P. Ka süüdistav V. Viira ise märkis, et kuna ta ei saanud WC ust korralikult sulgeda, läks tulekahju suits sealse ventilatsiooni tõttu mööda šahti laiali. P. J. lisas, et põlengu suits kandus teistesse kambritesse ka koridori kaudu, kuna kambrite uksed ei olnud hermeetiliselt suletud. 3.
5. Teiste asjade seas süütas V. Viira ka enda kasutuses olnud voodimadratsi. Nagu selgub sündmuskoha vaatlusprotokollist ja fototabelist tunnistaja J.P. 29.06.2016 ülekuulamise protokolli juurde, oli tegu poroloonmadratsiga. Sellele, et tegu oli just poroloonist madratsiga 3 viitavad ka mitmete maakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused, kus on kirjeldatud, et vanglaruumides levis nimelt selle materjali põlengule iseloomulik lõhn. Üldteada on, et põlemisega kaasnev põlemisgaas (vingugaas) on mürgine. Eriti ohtlikud on aga tekstiilide (sh ka puuvillase kanga), plastmasside, reliini, kemikaalide ning ka porolooni põlemisega kaasnevad tsüaniidiühendid, mille tappev toime on vingugaasist veelgi tõhusam. Sellele, et põlenguga kaasnenud suits ning gaasid vanglahoones viibinud isikute tervisele ka negatiivset mõju avaldasid, viitavad näiteks tunnistaja J.P. ütlused. Nimelt väitis ta, et suitsugaas, mis koridoris levis, tekitas ebameeldivustunnet ja kipitust kurgus ning et kui ta oleks sinna ilma gaasimaskita läinud, siis oleks ta mingil hetkel ise võib-olla kannatanu olnud. Tunnistaja P. J. väitis maakohtus, et temalgi vaikselt kurgus kipitas ja pisarad voolasid ning kuulda oli ka, kuidas kinnipeetavad hõikasid, et kellegi on juba hingamisraskused. Vanglas tekkinud olukorra tõsidusest annavad märku P. J. ütlused, kus ta kirjeldas, et kuna valvuritel olid kaitsemaskid ja kinnipeetavad olid ilma, siis liikus evakueerimise ajal iga kinnipeetava kõrval ka valvur või vähemalt oli lähedal, et juhul, kui mõni kinnipeetav oleks sügavalt sõõmu tõmmanud ja kokku vajunud, siis oleks kohe keegi, kes ta püsti oleks tõstnud. Lisaks kinnitab vastus nõudekirjale kriminaalasjas nr 16922900033, et 11.05.2016 põlenguga seoses pöördusid Tartu Vangla meditsiiniosakonna valveõe poole neli kinnipeetavat: K.J., A.J., M.K. ja A.U.. Ehkki nende kõigi elulised näitajad olid korras, kurtsid nad kõik peavalu, lisaks oli neist kolmel kurgus imelik tunne ning ühel iiveldas. Ka vanglaametnikel esines kurgus imelikku tunnet (nt S.N.) ning pearinglust ja väljahingamisel vähest takistust (nt R.T.). Üldteadaolevalt on nimetatud tervisehäired vingugaasimürgituse sümptomiteks. Seega süütamise ning põlengu tekitamisega lõi V. Viira olukorra, mis oli ohtlik inimeste tervisele. Käesoleval juhul oli tegu aga vanglaga, s.o kinnise asutusega, kust inimesed ei saanud turvameetmete tõttu kiiresti väljuda ning kust evakueeriminegi oli samal põhjusel tavapärasest aeganõudvam. P. J. ütlustest selgub, et E-2 eluosakonna näol on tegu kambritega, mis on 24/7 suletud. Et tegu oli lukustatud kambritega, nähtub ka G. T. ütlustest. Järelikult olid neisse kambritesse paigutatud kinnipeetavad eriliselt ohustatud, kuna viibisid lukustatud uste taga ega saanud end mürgise põlemisgaasi eest kaitsta välitingimustesse vm ohutusse kohta liikumisega. Selle kujukas näide on süüdistatav V. Viira ise, kellele tuli kambrist väljumisel osutada kõrvalist abi ning kellele ei piisanud vanglapoolsest meditsiinilisest sekkumisest, vaid kes tuli tema tervisliku seisundi tõttu toimetada Tartu Ülikooli Kliinikumi erakorralise meditsiini osakonda. Sellega luges maakohus igakülgselt tõendatuks, et süütamise ja põlengu tekitamisega seadis V. Viira ohtu mitte üksnes teiste inimeste tervise, vaid ka E-2 eluosakonda paigutatud kinnipeetavate elu. 3.
6. Maakohus on seisukohal, et käesolevalt oli süütamise osas tegu kavatsetusega. Sellisele väitele annavad alust eelkõige süüdistatava V. Viira enda ütlused, kus ta tunnistab, et vastuseks vangalaametnike pikaaegsele ignorantsusele tema soovide ja palvete suhtes, kogus ta 11.05.2016 hommikul pärast söögi saamist oma asjad kokku ja pani need põlema – ta oli kuri ja arvas, et pärast tulekahju korraldamist ei ole võimalik teda enam eirata. V. Viira selliseid ütlusi ning järelikult ka kavatsetult tegutsemist kinnitavad sündmuskoha vaatlusprotokoll ning R.T. ütlused, millest nähtub, et tulekolde keskmes olnud, seega põlema pandud asjad – madrats koos muu voodivarustusega, jm – asetsesid kambri akna all põrandal ja radiaatori peal. Kuna tegu ei olnud viidatud asjade tavapärase asukohaga, siis said need sinna paigutuda üksnes V. Viira sihipärase (kavatsetult) tegutsemise tulemusel. Süüdistatava sihipärast ja seega ka kavatsetult tegutsemist kinnitab veel tõik, et enda asjad pani ta eelnevalt kilekotti ja asetas kambri tualettruumi, mis jäi tulekoldest võimalikult kaugele. 4 Muude koosseisuliste asjaolude suhtes oli süüdistataval maakohtu hinnangul vähemalt kaudne tahtlus. Kaudne tahtlus tähendaks praegusel juhul seda, et isik pidas võimalikuks, et asja põlema panemisega põhjustab ta ohu inimese elule ja tervisele. Süüdistatav teadis, et vanglakambritel on ühine ventilatsioonisüsteem ning et suits läheb mööda šahti laiali. Tavalise elukogemuse pinnalt pidi ta teadma ka põlemisega, eriti poroloonmadratsi põlemisega tekkiva põlemisgaasi mürgisust. E-2 eluosakonna kinnipeetavana pidi ta väga hästi teadma sedagi, et tegu on ööpäevaringselt lukustatavate kambritega ning iseseisev väljapääsemine sealt ei ole võimalik. Kahtlemata teadis süüdistatav sedagi, et vanglast ei ole võimalik väljuda ka akende kaudu. Kui ta neid asjaolusid teades süütas oma madratsi jm esemed, siis nõustus ta ka kõigi võimalike tagajärgedega, sh ka teiste inimeste tervise ja isegi elu ohustamisega. 3.
7. Süüdistatav väitis ning ka kaitsja toetas positsiooni, et süütamine oli „provotseeritud“ Tartu Vangla poolt, kuna sealt ei tuldud vastu V. Viira arvukatele erinevatele nõudmistele – V. Viira oli ametnike tahtliku tegevusetuse tõttu justkui viidud väljapääsmatusse olukorda, kus tal ei jäänud muud käitumisvõimalust kui tekitada kambris põleng. Samas jätsid mõlemad täpsustamata, millist tähendust omaks selline väide kehtiva karistusõiguse kontekstis. Juhul kui nende eesmärgiks oli juhtida maakohtu tähelepanu sellele, et V. Viira käitumises puudus õigusvastasus, kuna ta viibis hädaseisundis, siis märgib maakohus, et V. Viira olukord ei vastanud üheski aspektis

§-s 29 toodud hädaseisundile, kuna puudus juba kõige esmasem eeldus – st vahetu või vahetult eesseisev oht V. Viira enda või teise isiku õigushüvedele. 3.

1. Kuna maakohus ei tuvastanud V. Viira käitumises ka muid õigusvastasust välistavaid asjaolusid, samuti süüd välistavaid asjaolusid, tuleb teda 11.05.2016 toime pandud süütamise eest karistada.
2. Süüdistuses

§ 121lg 1 järgi märkis maakohus järgmist.

4.

1. Kannatanu R.H. ütlustest selgub, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas tekkis tal V. Viiraga konflikt – V. Viira heitis R.H. le ette, et viimane oli külmkapis pannud asjad V. Viira riiuli peale. Seda, et V. Viiral ja R.H. l tekkis külmkapiriiuli pärast vaidlus, kinnitasid ka teised maakohtus üle kuulatud tunnistajad: S.O. (endine M), A.I., S.H. ja A.B.. V. Viira ja R.H. vahelist konflikti riiuli pärast kinnitas ka J.H. Vaidlust R.H. ja V. Viira vahel kinnitab ka asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldakse DVD-plaati Tartu Vangla videovalvesüsteemi süüdimõistetute eluhoone
2. osakonna 04.12.2017 valvekaamerate videosalvestustega. Nimelt on salvestuste väljavõtetelt näha, kuidas 04.12.2017 kella 10.25 paiku toimub Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
3. osakonna köögis külmkapi juures väitlus V. Viira ja R.H. vahel. Ka süüdistatav V. Viira ise ei eita, et tal tekkis R.H. ga külmkapi pärast konflikt. Ta leidis, et keegi ei tohi oma asju võõrale kohale panna, ning püüdis seda ka R.H. le selgeks teha. Samas eitab ta seda, et selle konflikti raames ründas tema esimesena. Ta leiab, et kaklust alustas R.H. . V. Viira püüdis enda sõnul seda kaklust hoopis ära hoida, sest kartis, et muidu pannakse sektsioon kinni. 4.
4. Kuigi maakohus nõustub sellega, et 04.12.2017 kella 11.47 paiku toimus Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone
5. osakonna köögis V. Viira ja R.H. vahel vastastikune kehaline väärkohtlemine ehk kaklus, mille käigus löödi teineteisele kätega pea piirkonda – seda tõendavad kogumis nii kannatanu R.H. kui ka süüdistatava V. Viira ütlused, asitõendi vaatlusprotokoll, milles vaadeldakse DVD-plaati Tartu Vangla videovalvesüsteemi süüdimõistetute eluhoone
6. osakonna 04.12.2017 valvekaamerate videosalvestustega, samuti 5 aga ettekanded 6048-B ja 6048-1, millest nähtuvad V. Viiral ja R.H. l kaklusest tekkinud kehavigastused - siis sellega, et kõnealust kaklust alustas R.H. , maakohus ei nõustunud. Eelviidatud asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et R.H. vastab V. Viirale omapoolse löögiga alles pärast seda, kui viimane tuleb tema juurde ning teeb liigutuse tema parema õla suunas. Valvekaamera videosalvestusi vaadeldi vahetult ka maakohtus. Sealt nähtub asitõendi vaatlusprotokolliga võrreldes veelgi ilmekamalt, et köögis külmkapi juures ei tulnud V. Viira R.H. juurde mitte rahumeelselt, vaid tema esmane füüsiline kontakt R.H. ga oli järsk, ning erinevalt kaitsjast leiab maakohus, et see sarnanes kõige enam tugevalt rindu tõukamisele. Väärib tähelepanu, et selle sama külmkapiga seonduva konflikti raames oli süüdistatav V. Viira mõnevõrra varem kasutanud füüsilist vägivalda S.O. suhtes, mida nähtub nii S. O ütlustest kui ka asitõendist, milles vaadeldi DVD plaati Tartu Vangla videovalvesüsteemi süüdimõistetute eluhoone
7. osakonna 04.12.2017 valvekaamerate videosalvestustega. Olgu märgitud, et selles intsidendis kasutas füüsilist vägivalda üksnes V. Viira – S. O talle samaga ei vastanud. See kinnitab maakohtu hinnangul V. Viira kestvat agressiivsust külmkapiga seoses tekkinud konflikti lahendamisel ning lükkab ümber süüdistatava väited, et tema soovis R.H. ga tekkinud kaklust hoopis ära hoida. Maakohus järeldas sellest, et V. Viira ütlused füüsilise konflikti algatamise osas selgelt ennastõigustavad ega ole vastavuses tegelikult aset leidnud sündmustega. Seetõttu maakohus nendega ei arvesta, vaid leiab eelkõige asitõendi vaatlusprotokollile, valvekaamerate videosalvestustele, samuti aga vahetult videosalvestusele endale tuginevalt, et vastastikuse kehalise väärkohtlemise ehk kakluse algatajaks oli V. Viira. 4.
8. Kannatanu R.H. ütlustest selgub, et pärast köögis toimunud intsidenti, võib-olla mingi 1015 minuti pärast, kui R.H. koridoris kõndis ja rahunes, tuli V. Viira uuesti tema juurde ja lõi teda, mistõttu tekkis uuesti väike kaklus. Sama nähtub asitõendi vaatlusprotokollist. Nimetatud vaatlusprotokollist nähtub, kuidas 04.12.2017 kella 11.51 paiku liiguvad V. Viira ja R.H. koos kambrite suunas ning kui R.H. soovib lahkuda, haarab V. Viira käega algul R.H. käest ja siis kaelast. Pärast seda toimub vastastikune löömine kummagi pea piirkonda, kuni V. Viira ja R.H. lahutatakse kaaskinnipeetavate poolt. V. Viira kasutas füüsilist vägivalda esimesena ning tegutses järsult ning jõuliselt. Seevastu R.H. püüdis esimeses järjekorras pigem V. Viira kätt endalt lahti raputada ning tema juurest eemalduda. Tulenevalt eelnevast luges maakohus igakülgselt tõendatuks süüdistuses esitatu ehk siis selle, et V. Viira lõi 04.12.2017 kella 11.47 paiku Tartu Vangla süüdimõistetute eluhoone köögis kaaskinnipeetav R.H. korduvalt kätega pea piirkonda ning kui R.H. liikus S-6 koridori, järgnes V. Viira talle ja kella 11.51 paiku lõi jälle R.H. korduvalt kätega pea piirkonda. 4.
9. Ettekanne nr 6048-1 tõendab, et sellise tegevusega tekitas V. Viira R.H. le vasaku sarnaluu piirkonnas turse, hematoomi ning kaela tagapinnal vasakul ca 1 cm suuruse marrastuse nagu on märgitud ka süüdistuses. Tegu on tervise kahjustamisega

§ 121lg 1 mõttes.

Vaatamata sellele, et kannatanu R.H. selgitas küll maakohtus, et sellest, kas tal ka valus oli, ta sel hetkel aru ei saanud, on maakohus seisukohal, et vigastused, eriti sarnaluu piirkonna turse ja hematoom, mis R.H. l meditsiiniosakonnas pärast intsidenti V. Viiraga fikseeriti, ei saanud tekkida ilma valuaistinguta. Nimelt veendus maakohus valvekaamera videosalvestusi vahetult vaadates, et V. Viira löögid R.H. pea piirkonda olid intensiivsed ja jõulised. Hariliku elukogemuse pinnalt võib väita, et selliseid lööke saades ei olnud võimalik valu mitte tunda. Ka olemuslikult on selline löömine valu tekitav. Järelikult tekitas V. Viira R.H. le lisaks tervisekahjustusele ka füüsilist valu. 6 V. Viira käitumises olid olemas

§ 121

lg-s 1 toodud koosseisu objektiivse külje tunnused – teise inimese tervise kahjustamine ning valu tekitav kehaline väärkohtlemine. 4.

1. Maakohus leiab, et teisele inimesele tugevalt mitmel korral kätega vastu nägu löömisel ei ole ei tervise kahjustamise ning samas ka valu tekitamise võimalusega arvestamine kahtluse all – iga keskmine inimene teab juba oma elukogemusest, et tugev löök vastu nägu on valus ning tekitab kui mitte enamat, siis vähemalt turse löögipiirkonnas. Seega pidi ka V. Viira aru saama, et ta kahjustab oma tegevusega teise isiku tervist ja põhjustab talle valu. Kui ta sellele vaatamata otsustas R.H. mitmel korral kätega vastu pead lüüa, siis jäi ta ükskõikseks mõlema alternatiivse tagajärje suhtes ja järelikult tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Maakohus leiab nagu süüdistajagi, et V. Viira tegevust tuleb käsitleda mitte korduva, vaid jätkuva kehalise väärkohtlemisena. V. Viira tegu oli suunatud sama objekti, s.o R.H. pihta, ka aeg-ruum oli üldjoontes sama. V. Viira ütlustega tuleb lugeda tõendatuks, et tema tegu oli kantud ka samast tahtlusest, kuna hilisemgi löömine oli ajendatud konfliktist külmkapiriiuli pärast ning soovist R.H. le selgeks teha, et see pole tema riiul ega ka saa kunagi tema omaks. Järelikult ei saa V. Viira käitumisakte lahutada õiguslikus mõttes mitmeks eraldiseisvaks teoks. 4.
2. Maakohus ei tuvastanud süüdistatava käitumises õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Kuna ei esine ka süüd välistavaid asjaolusid, siis tuleb V. Viirat selle teo eest karistada.
3. Karistuse osas märgib maakohus järgmist. 5.
4. Karistus

§ 404lg 1 järgi kvalifitseeritud teo eest.

V. Viira tegevuses puuduvad nii karistust raskendavad kui ka kergendavad asjaolud

§ 58

ja

§ 57lg 1 mõttes.

Kaitsja taotlusel luges maakohus

§ 57lg 2 alusel kergendavaks asjaoluks seda, et kõige enam kannatas oma teo läbi V.

Viira ise. Maakohus nõustus prokuröriga selles, et V. Viira süü suurust mõjutab see, et ta pani oma teo toime vanglas, milles viibivad isikud, kes ei saa ise end päästa siseruumidest lahkumise teel, kus ei saa avada aknaid ning kust evakueeriminegi ei saa turvameetmetest tingituna väga kiiresti toimuda. Seega oli seal viibivate isikute näol tegu ohu mõttes väga kaitsetute isikutega. Seejuures tekitati konkreetne oht mitte ühe-kahe isiku, vaid kõigi E-2 ja E-1 osakonnas viibivate kinnipeetavate ja päästetöid teostavate vanglaametnike suhtes. V. Viira süüd tõstvaks asjaoluks on maakohtu hinnangul seegi, et V. Viira süütamistegevus oli eelnevalt läbi mõeldud ja planeeritud (tegutses kavatsetult). Süüd suurendab seegi, et ta süütas endale võõrad asjad, tekitades sellega ka varalist kahju teisele isikule. Samas vähendab V. Viira süüd asjaolu, et varalise kahju suurus, mis ta Tartu Vanglale tekitas, ei olnud oluline – 199,99 eurot. Lisaks ei tegutsenud ta ohu loomisel kavatsetult, vaid üksnes kaudse tahtlusega. Arvestades karistust kergendavat ning süü suurust määratlevaid asjaolusid, leidis maakohus, et V. Viira süü on mõnevõrra alla keskmise. Ehkki V. Viirat on varemgi korduvalt karistatud eriliigiliste kuritegude eest ja need karistused ei ole käesolevaks ajaks kustunud, siis üldohtlike kuritegude toimepanemise eest teda enne karistatud ei ole. Samas viitab toimepandud kuritegude rohkus ja eriliigilisus sellele, et V. Viiral on välja kujunenud ükskõiksus ühiskonnas kehtivasse korda üldiselt. Samale järeldusele on jõutud ka tema iseloomustuses. Lisaks näitavad tema väljaütlemised ja seisukohad, millele maakohus oli vahetult tunnistajaks kohtusaaliski, et valdavalt ei näe V. Viira vastutust endal, vaid kaldub süüdistama kõiki teisi. Seega eripreventiivses mõttes peab V. Viirale mõistetav karistus olema selline, mis paneks teda enam oma tegude üle järele mõtlema ning mõjutaks teda muutma oma väljakujunenud üldisi mitteseaduskuulekaid hoiakuid. 7 Mõistetavalt peab V. Viirale kohaldatav karistus kandma ka üldpreventiivset signaali. Nimelt on vanglasüütamise näol tegu kahetsusväärselt tihti ette tuleva juhtumiga vanglate praktikas. Seetõttu tuleb karistusega anda nii praegustele ja ka tulevastele kinnipeetavatele selge signaal, et süütamine kinnipidamisasutuses ei ole mingil juhul tolereeritav. Maakohus leiab, et V. Viira süü suurust ning preventsioone arvestades ei ole võimalik teda karistada rahalise karistusega, vaid talle tuleb kohaldada vangistust. Samas süü suurust arvestades on teda võimalik karistada vangistusega alla

§ 404

lg 1 järgi ette nähtud sanktsiooni keskmist määra, mis on 2 aastat 6 kuud 15 päeva vangistust. Maakohus, leiab et V. Viirat tuleb karistada 2 aasta pikkuse vangistusega. 5.2. Karistus

§ 121lg 1 järgi kvalifitseeritava teo eest.

Puuduvad V. Viira tegevuses karistust raskendavad kui ka kergendavad asjaolud. Selle teo puhul mõjutab V. Viira süü suurust asjaolu, et ta ründas kannatanu R.H. kahel korral – nii köögis kui hiljem veel koridoris. Samas vähendab V. Viira süü suurust asjaolu, et ehkki kehalist väärkohtlemist alustas V. Viira, oli tegu kaklusega, kus füüsilist vägivalda V. Viira enda vastu kasutas ka R.H. . V. Viira süü väiksuse kasuks räägib seegi, et V. Viira nn ründerelvaks olid tema käed (mitte nt jalad või mingid kõvad esemed) ning et tema poolt R.H. le tekitatud tervisekahjustus, s.o vasaku sarnaluu piirkonna turse, hematoom ning ca 1 cm suurune marrastus kaelal, jäi pigem kergete kilda ega põhjustanud kannatanule hiljem ilmselgelt mingeid olulisi ebameeldivusi. Seega eelnevaist asjaoludest tulenevalt võiks V. Viira süüd määratleda keskmisest väiksemana. V. Viirale toimepandud kuriteo eest karistusliigi valimisel ning selle määra paikapanekul on oluline see, et kõnealust isikut on karistatud ja ta kannab praegugi vanglas karistust raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest. On kahetsusväärne, et kantav vangistus ning seal läbitud ühiskonnastavad tegevused (nt sotsiaalprogramm „Agressiivsuse asendamise treening“) ei ole mõjutanud teda edasistest samalaadsetest süütegudest hoiduma. Järelikult peab seda eesmärki täitma veel ka käesoleva otsusega mõistatav karistus. Tuleb arvestada ka sellega, et V. Viira pani oma teo toime karistusasutuses. Kuna taoline tegu kahtlemata õõnestab vanglasisest moraali ning raskendab ka kaaskinnipeetavate karistuseesmärkide täitmist, siis peab V. Viira karistus lisaks muule ära hoidma võimalike analoogsete tegude kordamist kinnipeetavate poolt. Maakohus leiab, et V. Viirat ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, vaid talle tuleb kohaldada vangistust. Samas tema süü suurust arvestades on võimalik karistada teda vangistusega alla

§ 121lg 1 järgi ette nähtud sanktsiooni keskmist määra.

V. Viirat tuleb tema teo eest karistada 3 kuu pikkuse vangistusega. 5.3. Maakohus leiab, et käesolevalt tuleb kohaldada absorptsiooni- ehk neeldumispõhimõtet, kuivõrd katab V. Viirale

§ 404

lg 1 järgi mõistetud 2 aasta pikkune vangistus ka tema poolt kehalise väärkohtlemisega tekitatud ebaõiglust. Seega tuleb

§ 64lg 1 alusel lugeda V.

Viirale mõistetud karistustest kergem kaetuks raskeimaga ning kuritegude kogumi eest tuleb talle mõista 2 aastat vangistust. Lisaks tuleb

§ 65lg 2 alusel liita V.

Viirale käesolevas kriminaalasjas mõistetud karistusele samale isikule Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.03.2016 otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-27-16 mõistetud karistuse ärakandmata osa 5 aastat 7 kuud 1 päev vangistust ning kohtuotsuste kogumis tuleb talle mõista 7 aastat 7 kuud 1 päev vangistust. Karistuse algust tuleb lugeda kohtuotsuse kuulutamisest 24.09.

2. Tsiviilhagi osas on maakohtu seisukoht järgmine. 8 Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu Tartu Vangla esitanud V. Viira kui temale kahju tekitanud isiku vastu tsiviilhagi 190,99 eurot nõudes. Kohtuistungil jäi kannatanu esindaja hagi juurde. Hagiavaldustes kirjeldatud varalise kahju näol on tegu otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg-te 2 ja 3 mõttes. Maakohus on seisukohal, et kriminaalmenetluses kogutud tõenditega, millel peatuti pikemalt juba eespool, on igakülgset tõendamist leidnud see, et kannatanule on varaline kahju tekkinud. Puudub vaidlus selle üle, et Tartu Vangla vara, mille väärtuse hüvitamist ta nõuab, hävines V. Viira poolt toime pandud süütamise käigus, st et süüdistatava tegevus oli kannatanule tekkinud varalise kahjuga põhjuslikus seoses (VÕS § 127 lg 4). Arvestades VÕS § 1045 lg 1 p 5, millele vastavalt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega, siis tekitas V. Viira kannatanule kahju õigusvastaselt. Süüdistatav V. Viira tekitas hagiavalduses nimetatud varalise kahju oma süülise käitumisega, kuivõrd VÕS § 1050 lg 1 kohaselt kahju õigusvastaselt põhjustanud isiku süüd eeldatakse ning käesolevas menetluses ei ole seda eeldust ümber lükatud. Kuna puuduvad ka VÕS §-s 1052 sätestatud vastutuse piirangud, siis asus maakohus seisukohale, et V. Viira tekitatud varaline kahju kuulub kannatanule hüvitamisele. Kahju ulatuse tõendamiseks esitas Tartu Vangla tekitatud kahju hindamise akti, mis on koostatud Tartu Vangla finants-majandusosakonna spetsialisti poolt ja millest nähtub, et kahju moodustub juba süüdistusestki kajastatud Tartu Vangla poolt V. Viirale väljastatud voodivarustuse (s.o padi, tekk, poroloonmadrats, voodilina ning padjapüür), kuid lisaks kahe käteräti ja kuue gaasimaski filtri soetusmaksumusest. Tegu on esemetega, mis hävisid või tarvitati ära (gaasimaski filtrid) V. Viira süüdatud tulekahju käigus 11.05.2016 ja mis Tartu Vanglal tuli asendada. Kaitsja leidis, et Tartu Vangla kahjunõuet tuleb vähendada käibemaksu, st 20% võrra. Maakohus seda seisukohta ei jaga. VÕS § 132 lg 1 ls 1 kohaselt tuleb asja hävimisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Seega lähtutakse kahju ja hüvitise kindlaks määramisel endise olukorra taastamiseks vajaminevate kulutuste suurusest. Kuna Tartu Vangla poolt uue samaväärse asja soetusmaksumuse hulka kuulub vaieldamatult ka käibemaks, siis ei tule tema nõuet käibemaksu võrra vähendada. Apellatsioonid
3. Tartu Maakohtu 24.09.2018 otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav V. Viira kaitsja vandeadvokaat R. Napa, kes palub tühistada maakohtu otsuse V. Viira süüditunnistamises ja karistamises

§ 121

lg 1 järgi, samuti

§ 404lg 1 järgi karistuse mõistmises ning liitkaristuse mõistmises.

Apellatsioonis taotletakse V. Viira õigeksmõistmist

§ 121

lg 1 järgi,

§ 404

lg 1 järgi karistuse kergendamist, uue liitkaristuse moodustamist ning Tartu Vangla tsiviilhagi osalist rahuldamist. Apellatsioonis leitakse kokkuvõtlikult järgmist. 7.1. V. Viira on põhjendamatult süüdi tunnistatud

§ 121lg 1 järgi kaaskinnipeetava kehalises väärkohtlemises.

Kannatanu R.H. ütluste kohaselt lõi 04.12.2017 esimesena V. Viirat tema, edasine oli vastastikune kaklus, milles käigus ka R.H. korduvalt lõi V. Viirat. Kannatanu leidis, et süüdistatavat ei peaks juhtunu pärast karistama, sest tema ise oli kakluse algataja. Kannatanu ütlused leidsid kinnitamist ka videosalvestisel, mida maakohus kohtuistungil tõendite uurimise käigus kontrollis. Nendel asjaoludel puudub V. Viira käitumises

§ 121lg 1 sätestatud süüteoskoosseis.

9 7.2. V. Viira leiab, et teda on alusetult süüdi tunnistatud ka

§ 404

lg 1 järgi, sest tema käitumine oli provotseeritud Tartu Vangla töötajate poolt, kes ei reageerinud tema korduvatele kaebustele V. Viira kambris sanitaarsõlme ummistumisele ja ventilatsioonisüsteemi rikkele. Süüdistatava ütluste kohaselt ei leidnud ta teistsugust väljapääsu ja ei soovinud ei vangla vara hävitamist ega kellegi elu ja tervise ohustamist, vaid üksnes seda, et tema varasematele pöördumistele reageeritaks ja temale osutataks ärateenitud tähelepanu. Kuivõrd

ei sisalda provotseeritud süütamise süüteokoosseisu, ei jaga kaitsja kaitsealuse seisukohta süüteokoosseisu puudumises tema käitumises, küll aga tuleks arvestada V. Viira käitumismotiivi ja teo toimepanemise asjaolusid

§ 57lg 2 alusel karistuse kohaldamisel toimepandu eest.

7.

1. Maakohus rahuldas Tartu Vangla poolt esitatud tsiviilhagi täies ulatuses. Maakohus on teinud seda ekslikult, sest esitatud õiendi ja tsiviilhageja esindaja ütluste kohaselt sisaldub hageja nõudes 190,99 eurot ka käibemaks. Tartu Vangla on käibemaksukohustuslane, seega tagastatakse talle Maksu- ja Tolliameti poolt inventari soetamiseks tehtud kuludelt käibemaksu osa ja seda ei saa arvata tekitatud kahju hulka. 2016 maikuul oli vastavalt käibemaksuseadusele käibemaksu määraks 20%, seega on süüdistatavalt kohtuotsusega põhjendamatult välja mõistetud 31,83 eurot.
2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka süüdistatav V. Viira, kes leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja saata läbivaatamiseks uuele kohtukoosseisule. Alternatiivselt leiab süüdistatav, et teda tuleks asjas õigeks mõista. Süüdistatav leiab, et alates eeluurimisest kuni kohtuotsuse kuulutamiseni on rikutud menetlusnorme ja tema õigusi ning vabadusi. Süüdistatav leiab, et Tartu Vangla töötajate poolt on kasutatud tema suhtes piinamist ja tekitatud moraalset ning füüsilist kahju. Prokurör on uuritavas asjas tõendeid meelevaldselt kokku sobitanud ja süüdistatav on käesolevas asjas ohver.
3. Tartu Ringkonnakohtu 14.11.2018 määrusega võeti süüdistatava ja kaitsja apellatsioon menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada kirjalikke seisukohti, taandusi ning taotlusi kuni 22.11.
4. Nimetatud ajaks täiendavaid seisukohti ei esitatud. Süüdistatav V. Viira edastas aga nõudmise, et talle on vaja kindlasti määruse venekeelset tõlget ja ei nõustunud vanglatöötajate suulise tõlkega. Seetõttu koostas ringkonnakohus 05.12.2018 uue määruse ja andis aega seisukohtade esitamiseks kuni 12.12.
5. V. Viira esitas omapoolse selgituse, milles avaldab rahuolematust kaitsja tööga, samuti leiab, et teda on uuritavas asja koheldud ebavõrdselt kuna ta sai teo eest mitmekordselt karistada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
6. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasjas kogutud ja maakohtu poolt analüüsitud tõendeid, samuti maakohtu istungi protokolle, leiab, et Tartu Maakohtu 24.09.2018 otsus tuleb jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.
7. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusnormide rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mida on süüdistatav menetluse kestel ja apellatsioonis pidevalt väitnud. Samuti ei nõustu kohus süüdistatava taotlusega, et asi tuleks saata maakohtule uueks arutamiseks, sest selleks puudub igasugune mõistlik põhjendus, kuna kõik vajalikud toimingud on maakohtu menetluses läbi viidud. Ringkonnakohus ei nõustu ka süüdistatava väitega, et prokurör on uuritavas asjas tõendeid meelevaldselt loonud ja süüdistatav on käesolevas asjas ohver. Kahtlus, et prokurör pole olnud erapooletu, kuna ta ei teostanud objektiivset tõendite kogumist ja järelevalvet kohtueelses menetluses, on asjas kogutud materjalide pinnalt alusetu. KrMS § 30 lg 1 kohaselt kuulub prokuröri ülesannetesse kohtueelse menetluse juhtimine ja selle seaduslikkuse ja 10 tulemuslikkuse tagamine. KrMS § 211 järgi on kohtueelse menetluse eesmärk koguda tõendusteavet ja luua kohtumenetluseks muud tingimused. Kohtueelses menetluses teostab prokurör seega juhtimis- ja järelevalve funktsiooni, mis sisaldab endas kohustust tagada kohtueelse menetluse seaduslikkus ja isikute õiguste järgimine. Oluline on, et prokuröri otsustused ei oleks kantud sellistest sisemistest motiividest, mis ei ole seotud ametialaste ülesannete hoolsa täitmisega (näiteks isiklikest väärtushinnangutest tulenev eelarvamus kahtlustatava või süüdistatava suhtes või isiklik huvitatus kriminaalmenetluse tulemusest).
8. Põhimõttelist vaidlust ei ole süüdistatava süü tuvastamises kuriteos

§ 404lg 1 järgi.

Maakohtus uuritud isikuliste tõenditega on tõendatud, et süüdistatava tegevuse tagajärjel paljud isikud tajusid ohtu oma elule ja tervisele. Ilmselgelt on tulekahju puhul vangistusasutuses oht kinnipeetavate elule üks kõrgemaid, sest isikud viibivad lukustatud kambrites ja ei pääse tule tagajärjel tekkiva ohu korral vabalt liikuma. Samuti on ohustatud vangistusasutuse töötajate elu, kes püüavad kinnipeetavaid sellises olukorras päästa. Tõenditega leidis tuvastamist, et ving ja suits levisid ventilatsioonisüsteemi kaudu kambritesse ja koridori. Maakohtus antud ütluste kohaselt pidas V. Viira ise samuti võimalikuks, et ta võib vingu ja põlengu käes elu kaotada. Süüdistatav väljendas maakohtus, et „ ma olin sellises seisundis, et mul oli ükskõik, mis sellest saab. Ma ei teadnud, kas ma sel ajal tahtsin kätte maksta või tahtsin enesetappu sooritada. Ma olin nii kuri, siis arvasin, et kui tulekahju korraldan, siis ei saa sellest kõrvale hoida…“ (Ko To 1. kd, lk 135p). 13. Kaitsja on vaidlustanud süüdistatava süüdimõistmise kuriteos

§ 121lg 1 järgi ja leiab, et ta tuleb selles teos õigeks mõista.

Ringkonnakohus selle taotlusega ei nõustu. Oluliseks tõendiks on käesoleval juhul asja juurde võetud videosalvestus, mida ringkonnakohus samuti uuris. Asjas on kindlaks tehtud ja videosalvestiselt on jälgitav, et 04.12.2017 Tartu Vangla

1. osakonna köögis mõni aeg enne sündmust tõstis V. Viira külmkapist R.H. toiduained välja köögi lauale. Kui seejärel tuleb R.H. ja hakkab toiduaineid külmkappi tagasi panema, tõuseb laua tagant V. Viira, tuleb külmkapi juures oleva R.H. juurde ja aktiivselt füüsilise kontaktiga ründab teda. Maakohtus kannatanu selgitas, et „no ma ei tea, ma läksin kööki, panin oma asju külmkappi tagasi ja siis nagu tuligi lihtsalt“ (Ko To
2. kd, lk 128p). Tuvastamist on leidnud, et esmalt V. Viira lükkab R.H. , lööb parema käega R.H. õla suunas, R.H. lööb vastu ja seejärel nendevaheline kaklus lahutatakse ja R.H. kõnnib minema. Seejärel mõni minut hiljem V. Viira tungib koridoris aga uuesti R.H. le kallale, kuni nad jälle ära lahutatakse. Süüdistatav ise on maakohtus olukorda selgitanud järgmiselt: „Ta hakkas midagi rääkima eesti keeles, ma ei tea mida ja see ajas mind nii närvi, et ma otsustasin selle füüsiliselt lahendada“ (Ko To
3. kd, lk 136). Vahetult pärast sündmust fikseeriti R.H. l vigastusena sarnaluu piirkonna turse ja hematoom kaela tagapinnal. Vägivaldse tegevuse osas on V. Viira avaldanud, et kavatses füüsilist vägivalda kasutada ja seda ta ka tegi. Süüdistatav selgitas maakohtus, et ta oli vangla operatiivosakonda kirja saatnud, milles teavitas, et võib tekkida konfliktne olukord. „Ma kirjutasin siin seda, et ma tekitan füüsilise arveteõiendamise“ (Ko To
4. kd, lk 136p). Seejärel leiab süüdistatav jällegi, et konflikt oli provotseeritud vangla operatiivtöötajate poolt, kuna R.H. polevat üldse konfliktne isik. Sündmuse asjaolude õigeks hindamiseks peab kohus vajalikuks viidata ka asjaolule, et enne konflikti R.H. ga oli V. Viira samas köögis rünnanud vägivaldselt kaassüüdimõistetut S.M., millise tegevuse osas pole süüdistatavale süüdistust küll esitatud. See nähtub videosalvestuselt ja asja juures olevatelt fototabelitelt (Ko To
5. kd, lk 145-147). Seega oli V. Viiral juba eelhäälestatus vägivallale ja ründele kaaskinnipeetavate suhtes, kes vähegi mingil moel selleks süüdistatava arvates põhjust andsid. Väheoluline pole süüdistatava isiku iseloomuomaduste kontekstis hinnata V. Viira kohta Tartu Vanglast väljastatud iseloomustust. Nimelt tema poolt toimepandud kuriteod ja igapäevane 11 käitumine vangistuses viitavad impulsiivsusele. Teda on alust pidada isikuks, kes ei suuda mõelda oma tegude tagajärgedele, lahendada oma probleeme seaduskuulekalt ega õppida eelnevatest vigadest (Ko To
6. kd, lk 14).
7. Süüdistatav V. Viira leiab, et maakohtu otsus on tema jaoks vastuvõetamatu ja tuleb tühistada. Süüdistatava vastuväited on samas üldsõnalised ja ei rajane faktipõhiselt mitte millegil. Ringkonnakohus uuris samuti kriminaalasja materjale, kuid ei tuvastanud taolisi menetlusõiguse rikkumisi, mis peaks kaasa tooma maakohtu otsuse tühistamise. Vastates kaitsja kaebusele on ringkonnakohus juba analüüsinud, miks ei ole käesolevas asjas uuritud tõenditega kooskõlas süüdistatava taotlus teda õigeks mõista. Samuti ei nõustu ringkonnakohus süüdistatava väitega, et teda on uuritavate tegude eest mitmekordselt karistatud, sest seda ei kinnita asjas kogutud materjalid.
8. Ringkonnakohus ei soostu kaitsja väitega, et süüdistatavale

§ 404lg 1 järgi mõistetud karistus on liiga karm ja seda tuleks kergendada.

Maakohus on esitanud karistuse mõistmise osas igati jälgitavad seisukohad (Ko To 2. kd, lk 99p-100) ja ringkonnakohus nõustub nendega. Süüdistatava süü suurust analüüsides on maakohus õieti järeldanud, et süüdistatavat pole võimalik karistada rahalise karistusega. Vangistuse määra mõistmisel on kohus aga põhjendatult leidnud, V. Viirat tuleb karistada alla sanktsiooni keskmist määra. Samuti ei pea ringkonnakohus põhjendatuks kergendada süüdistatavale

§-de 64 lg 1 ja 65 lg 2 alusel mõistetud karistust.

1. Kaitsja apellatsioonis taotletakse tsiviilhagi osalist rahuldamata jätmise põhjusel, et maakohus on ekslikult rahuldanud Tartu Vangla tsiviilhagi koos käibemaksuga, kuid esitatud õiendi ja tsiviilhageja esindaja ütluste kohaselt sisaldub hageja nõudes 190,99 eurot ka käibemaks. Tartu Vangla on käibemaksukohustuslane, seega tagastatakse talle Maksu- ja Tolliameti poolt inventari soetamiseks tehtud kuludelt käibemaksu osa ja seda ei saa arvata tekitatud kahju hulka. 2016 maikuul oli vastavalt käibemaksuseadusele käibemaksu määraks 20%. Kaitsja arvab seega, et süüdistatavalt on kohtuotsusega põhjendamatult välja mõistetud 31,83 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt esitatud käibemaksuga seonduvad argumendid pole pädevad. Tartu Vangla on tõesti Maksu- ja Tolliameti andmete kohaselt käibemaksukohustuslane, kuid ainuüksi see asjaolu ei anna alust käibemaksu maha arvamiseks. Kaitsja hinnangul tagastatakse Tartu Vanglale käibemaksu osa. See, milline on äriühingu õiguslik vorm ja asjaolu, et Tartu Vangla on käibemaksukohustuslane, ei taga automaatselt sisendkäibemaksu maha arvamise õigust (RK lahend haldusasjas nr 3-3-1-10-16). Käibemaksuseaduse (KMS) § 3 lg 1 kohaselt on käibemaksukohustuslane ettevõtlusega tegelev isik, kaasa arvatud avalik-õiguslik juriidiline isik, või riigi-, valla- või linnaasutus (edaspidi isik), kes on registreeritud või kohustatud end registreerima maksukohustuslasena (§ 19). KMS § 2 lg 2 ls 3 kohaselt riigi-, valla- ja linnaasutuse ning avalik-õigusliku juriidilise isiku tegevust käsitatakse ettevõtlusena üksnes siis, kui see tegevus kujutab endast nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ I lisas sätestatud majandustegevust või selliseid käesoleva seaduse § 1 lõikes 1 loetletud tehinguid ja toiminguid, mida saavad teha ka teised maksukohustuslased ning mille maksustamata jätmine mõjutab oluliselt konkurentsi. Üldjuhul ei ole avaliku võimu teostamine ettevõtlusena käsitletav, samuti ei tule direktiivi I lisast, et selline tegevus oleks majandustegevus. Sisendkäibemaksu saab maha arvata selliselt kaubalt või teenuselt, mille maksumaksja on soetanud oma ettevõtluses Eestis või mõnes välisriigis tekkiva maksustava käibe või mõne KMS § 4 lg-s 2 nimetatud tehingu tarbeks. Nagu eelnevalt märgitud, ei tegele Tartu Vangla klassikalises mõttes ettevõtlusega ja puudub vajadus tsiviilhagist välja jätta käibemaks. 12
2. Kaitsja R. Napa on esitanud koos apellatsiooniga ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu 3 pooltunni ulatuses kohtuotsusega tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest summas 90 eurot, sh käibemaks 15 eurot. Teostatud tööde suurust hinnates leiab ringkonnakohus, et tasutaotlus nimetatud mahus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 185 lg 1 alusel tuleb V. Viiral hüvitada R. Napa kaitsjatasu 90 eurot.
3. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 24.09.2018 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Tiit Lõhmus Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ 13 Maarika Kuusk