1-18-4714/38

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg

1. jaanuar 2019 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-18-4714 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu
2. novembri 2018 otsus Kaarel Evarti süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Raul Tosmann Marja-Liina Talimaa Süüdistatav Kaarel Evart, isikukood: 38302286022; elukoht XXX, varem kriminaalkorras karistatud 2 korda. Kaitsja Vandeadvokaat Raul Tosmann RESOLUTSIOON:
3. Tartu Maakohtu
4. novembri 2018 kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioon jätta rahuldamata.
5. Määrata Advokaadibüroole Raul Tosmann apellatsioonimenetluses Kaarel Evartile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 300 ( kolmsada) eurot, millele lisandub käibemaks 60 (kuuskümmend) eurot, kokku on kaitsjatasu suuruseks 360 eurot.
6. Mõista Kaarel Evartilt menetluskulu katteks Eesti Vabariigi kasuks välja 360 eurot (sh käibemaks 60 eurot).
7. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik.
8. Menetluskulu on võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates otsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates 1 otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Tartu Maakohtu 08.11.2018 otsusega tunnistati Kaarel Evart süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning karistuseks mõisteti 2 aasta 6 kuud vangistust. Kars § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tartu Maakohtu 13.11.2017 kohtuotsusega mõistetud karistuse kandmata osa võrra, s.o üldkasulik töö 325 tundi, millele vastab 10 kuud ja 25 päeva vangistust ning Kaarel Evartile mõisteti liitkaristusena 3 aastat 4 kuud ja 25 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks määrati Kaarel Evarti vanglasse saabumise aeg. KrMS § 180 lg 1 ja § 180 lg 3 alusel tegi kohus menetluskuludega seotud otsustused.
10. K. Evartit süüdistati selles, et tema olles varem Tartu Maakohtu 25.05.2016 kohtuotsusega karistatud KarS § 121 järgi tingimisi vangistusega, tungis 16.02.2018 kella 18.45 paiku Viljandi maakonnas Viljandi vallas X külas kallale R.L., kellele lõi mitmel korral põlvega kõhtu, tekitades kannatanule füüsilist valu. Valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, mis oli toime pandud korduvalt, pani K. Evart toime KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. MAAKOHTU PÕHJENDUSED
11. Maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhiseisukohad olid järgmised. 3.1 Kohtuliku uurimise käigus kuulati üle süüdistatav, kannatanu ning tunnistajad T.L., K.T. ja M.S.. Lisaks uuriti kogutud kirjalikke tõendeid. Maakohus tuvastas, et poolte vahel on vaidlus selle üle, kas süüdistatav on kannatanu R.L. suhtes toime pannud tegusid, milliseid tuleks kvalifitseerida valu tekitava kehalise väärkohtlemisena. See tähendab, oluline on tuvastada, kas süüdistatav on süüdistuses kirjeldatud ajal ja kohas kannatanut löönud ning kas süüdistatava ja kannatanu ütlusi saab pidada usaldusväärseteks. Lisaks on vaidluse all tunnistajate T.L. , M.S. ja K.T. ütluste usaldusväärsus. 3.2 Hinnates tunnistaja T.L. ütlusi, märkis kohus, et kuigi isik ei mäleta täpset löökide arvu, riimuvad tema ütlused kannatanu ütlustega üldjoontes selles, millisel viisil süüdistatav kannatanut lõi. Samuti ründe koha ning aja osas, samuti selleski, et löömisele eelnes K.J. võla küsimine. 3.3 Kohtu arvates riimuvad kannatanu ütlustega ka tunnistaja K.T. ütlused. Kuigi tunnistaja ise sündmuse toimumise juures ei viibinud, sai ta teada süüdistatava poolt kannatanu jalaga löömisest vahetult pärast selle toimumist. Kohus hindas seetõttu K.T. ütlused KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt lubatavaks tõendiks. 3.4 Maakohus asus seisukohale, et kannatanu ning tunnistajate T.L. ja K.T. ütlustega leidis kinnitust asjaolu, et süüdistatav ründas kannatanut füüsiliselt süüdistuses märgitud ajal ja kohas, lüües kannatanule põlvega kõhtu, tekitades sel viisil viimasele füüsilist valu. 3.5 Kohtu hinnangul on süüdistatava K. Evarti ütlused ennastõigustavad ning kantud soovist oma süüd välistada. Kohus jättis kannatanu löömise faktis süüdistatava K. Evarti ütlused tõendikogumist välja, sest need on vastuolus kannatanu R. L ning tunnistajate K.T. ja T.L. ütlustega. Samal põhjusel jättis kohus tõendikogumist kõrvale süüdistatava ütlused selle kohta, 2 et kannatanu olevat sündmuskohal vehkinud oma kotiga ja sellega provotseerinud süüdistatavat. 3.6 Vastuolu tõttu kannatanu ja eelnimetatud tunnistajate ütlustega jättis kohus tõendikogumist kõrvale ka tunnistaja M.S. ütlused osas, milles tunnistaja kinnitas, et süüdistatav ei rünnanud kannatanut ja ei nõudnud kannatanult K.J. võlga. Lisaks ei ole maakohtu arvates M.S. ütlused ka eluliselt usutavad. Kohtu hinnangul oli pigem usutavam, et mootorimüra tõttu ei olnud M.S. l võimalik kuulda sündmuskohal kannatanu ja süüdistatava vahelist vestlust, sh võimaliku võla nõudmist. 3.7 Maakohus ei olnud nõus kaitsja väitega, et kannatanu ja tunnistaja T.L. on omavahelisel kokkuleppel andnud teadvalt tegelikkusele mittevastavaid ütlusi. Kohus hindas selle paljasõnaliseks ja tõendamata väiteks. 3.8 Maakohus hindas käesolevas kriminaalasjas tuvastatud asjaolusid ning leidis, et need on sarnased selle kuriteo asjaoludega, milles K. Evart mõisteti Tartu Maakohtu 25.05.2016 otsusega KarS § 121 järgi süüdi (05.04.2014 K. Evarti poolt teise inimese kehalise väärkohtlemise viis langes suurel määral kokku käesolevalt menetletava kuriteo toimepanemise viisiga). 3.9 Vastuseks kaitsja väitele selle kohta, et süüdistatava tervislik seisund ei võimaldanud temal süüdistuses kirjeldatud viisil kuritegu toime panna, leidis maakohus, et kaitsja poolt viidatud arstitõendid kinnitavad üksnes asjaolu, et süüdistatav oli 11.09-09.10.2018 ambulatoorsel ravil ja vajas ravi jätkamist. Samuti viibis ta psühhiaatri konsultatsioonil ja kaalumisel on haiglaravi vajadus. Viidatud tõendid ei andnud maakohtu arvates ülevaadet süüdistatava tervislikust seisundist süüdistuses märgitud ajal, s.o 16.02.
12. Samuti ei saa neist järeldada, et süüdistatava tervislik seisund ei võimaldanud tal kannatanut põlvega kõhtu lüüa. 3.10 Maakohtu hinnangul on kahtlusteta tuvastatud, et süüdistatavale etteheidetav tegu kannatanu R.L. mitmel korral põlvega kõhtu löömine- on kahtlusteta tuvastatud ning see tekitas kannatanule valu. Kohus nõustus ka süüdistuse kvalifikatsiooniga, s.o korduvuse tunnusega (süüdistatav on karistatud samasuguse kuriteo eest Tartu Maakohtu 25.05.2016 kohtuotsusega). Kohus järeldas teo asjaolusid silmas pidades, et valu põhjustava kehalise väärkohtlemise pani K. Evart toime otsese tahtlusega. 3.11 K. Evartile karistuse mõistmisel arvestas kohus kõigepealt K. Evarti süü suurust, mille hindas kohus suureks, sest ta lõi kannatanut mitmel korral põlvega kõhtu ning pani kuriteo toime otsese tahtlusega. Veel arvestas kohus süüdistatava isikut, kes on varem kahel korral karistatud. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse liiki valides märkis kohus, et rahaline karistus ei oleks süüdistatava isikut arvestades piisav, sest talle varem kohtuotsutega mõistetud karistused ei ole mõjutanud teda hoiduma uue tahtliku kuriteo toimpanemisest. Nimetatud asjaolusid arvestades mõistis maakohus K. Evartile vangistuse sanktsiooni keskmises määras, s.o 2 aastat 6 kuud vangistust. Lisaks kohaldas kohus liitkaristuse sätteid KarS § 65 lg 2 alusel. 3.12 Maakohus tuvastas, et süüdimõistva kohtuotsusega kaasneb süüdistatavalt väljamõistetav sundraha suuruses 750 eurot. Kaitsja riigi õigusabi tasu moodustas kokku 870 eurot. Võttes arvesse süüdistatava isikuandmeid ning asjaolu, et K. Evart on 3 töövõimetuspensionär, kes ei tööta, pidas maakohus võimalikuks kohaldada KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut. Maakohus jättis riigi kanda osa menetluskuludest, s.o sundrahast 350 eurot ja kaitsjatasust 520 eurot. KrMS § 180 lg 1 alusel mõistis kohus K. Evartilt välja riigituludesse sundraha 400 eurot ja õigusabi tasu 350 eurot. Kuna menetluskulu tasumine ühe kuu jooksul käib süüdistatavale ilmselgelt üle jõu, on põhjendatud anda K. Evartile tasumiseks aega 1 aasta alates kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOON
13. Kaitsja taotleb tühistada Tartu Maakohtu otsus ning mõista K. Evart KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigeks. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. 4.1 Kõigepealt toob kaitsja välja, et süüdistatavale ei tagatud kohtueelses menetluses reaalset kaitset, võeti formaalselt allkiri õiguste selgitamise kohta. Viitades K. Evarti selgitusele, väidab kaebaja, et süüdistatav ei ole uurijale avaldanud, et tema kaitsjat ülekuulamise juurde ei soovi, tegemist on protokollile tehtud hilisema juurdekirjutusega. K. Evart oleks kindlasti kaitsjat soovinud. Kaitsja peab õiguslikult tühiseks ülekuulamisprotokollile lisatud lauset, mille kohaselt K. Evart kaitsjat ülekuulamise juurde ei soovi. Eeltoodust järeldub, et tegemist on kaitseõiguse absoluutse rikkumisega, mille tulemusena on kahtlustatavana ülekuulamise protokoll ebaseaduslik tõend, mille pinnalt ristküsitluse läbiviimine oli võimatu. 4.2 Kaebaja hinnangul oli kannatanu ütlustes kahtlemiseks enam kui piisav alus. Kaitsja arvates on elementaarne, et isiku ütlustesse, kes on kriminaalkorras karistatud, tuleb suhtuda kriitiliselt. Kaitsja toob välja rida K. Evarti väiteid asjaolude kohta, lisades, et menetleja ei vaevunud kontrollima K. Evarti ja kannatanu kõneeristusi ja sõnumite sisu. Samuti on menetlejale etteheidetav toimingute tegemine põhjendamatult suure ajanihkega, mis võimaldas R.L. l, T.L. l ja K.T. l ütlustes kokku leppida. Menetleja ei ole huvi tundnud eelnimetatud isikute omavaheliste suhete-seoste kohta. Kaitsja hinnangul on tuvastatav nende selge ühine huvi asja menetluses (R. L ja T.L. on K. Evartile võlgu). K. Evart on jätkuvalt seisukohal, et temale süüks arvatava teo puhul on tegemist kannatanu poolt väljamõeldisega, tegelikkuses sai sõnaline konflikt alguse kannatanu poolt nende pere öisest tülitamisest, mille puhul tehti politseile väljakutse. Kuna väidetava tervisekahjustusega ei ole meditsiiniasutusse kannatanu pöördunud, siis nimetatu tõendab, et füüsiline rünne süüdistatava poolt on väljamõeldis. Kohus pole suhtunud vajaliku kriitikaga kannatanu väitesse, et teda löödi põlvega 2-3 korda kõhtu. Kaitsja jätkuvalt leiab, et kannatanu väidetav põlvega löömine on kannatanu kirjeldatud viisil faktiliselt võimatu. 4.3 Kaebaja arvates puudusid kohtul seaduses sätestatud eeldused audiovisuaalseks kaugülekuulamiseks ning kohus rikkus oluliselt menetlusnorme, ületades diskretsiooni piire. Kaitsja arvates oli antud juhul tegemist kohtu ja prokuratuuri varjatud koostööga, mistõttu on ainetu rääkida ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtete järgmisest, poolte võrdsest kohtlemisest. Eelmärgitu tõttu on tunnistaja T.L. ütlused kohtukõlbmatu tõend, mis tuleks kõrvale jätta. 4.4 Kaebaja toob välja, et kohus jättis tähelepanuta olulised lahknevused sündmuse toimumise asjaoludes tunnistaja T.L. ja kannatanu ütlusetes, mis omakorda veelkord kinnitab järeldust, et tegu on kannatanu ning tunnistajate T.L. ja K.T. ühine väljamõeldis. 4 4.5 Kaitsja ei nõustu kohtuga selles, et süüdistatava K. Evarti ütlused on ennastõigustavad. Kohus eksis, kui jättis süüdistatava ütlused kannatanu löömise faktis tõendikogumist välja. 4.6 Kaitsja ei nõustu kohtuga selleski, et jäeti tõendikogumist välja tunnistaja M.S. ütlused, osas, milles tunnistaja kinnitab, et süüdistatav ei rünnanud kannatanut ja ei nõudnud viimaselt ka K.J. võlga. Kaitsja ei nõustu kohtu arvamusega, et tunnistaja ütlused ei ole eluliselt usutavad ning kohus laskus sellise järelduse tegemisel oletustesse. PROKURATUURI KIRJALIK SEISUKOHT
14. Prokuratuur märgib, et apellatsioonis esitas kaitsja samad argumendid, mis maakohtus ning maakohus on neile kohtuotsuses ka vastanud. Maakohus tegi uuritud tõendite alusel veenvalt argumenteeritud kohtuotsuse ning apellatsiooniväited alust selle tühistamiseks ei anna. Kaitsja tugineb kannatanu ütluste ebausaldusväärsena hindamisel kannatanu varasemale kriminaalkorras karistatusele. Prokuratuur leiab, et nimetatud väitele ei saa tugineda, sest selle kohta kaitsja kohtuliku uurimise käigus tõendeid ei esitanud. Maakohus hindas põhjalikult kannatanu ütlusi ning leidis, et need haakuvad tunnistajate T.L. ja K.T. ütlustega. Kaitsja arvamus, et kannatanu audiovisuaalseks ülekuulamiseks alused puudusid, ei ole õige. Ühtegi vastuväidet kaitsja ja süüdistatav vastava toimingu läbiviimiseks ka ei esitanud. Prokuratuur arvates tuleb apellatsioon jätta rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
15. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tutvus kriminaaltoimikuga ning jõudis kogutud tõendeid kontrollides ja maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse põhjendusi üle vaadates veendumusele, et kohtuotsus K. Evarti süüdistuses jääb muutmata.
16. Apellant taotleb kriminaalasjas kogutud tõenditele teistsuguse, maakohtus erineva hinnangu andmist, mis tooks kaasa süüdistatava õigeksmõistmise.
17. Kolleegium osundab siinkohal kassatsioonikohtu seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu praktikas valitseb seisukoht, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-7705).
18. Ringkonnakohtu arvates hindas maakohus tõendeid vastavuses menetlusõiguses sätestatud põhimõtetega ning hinnangu tulemina põhjendas asjakohaselt, millised tõendid ning millistel põhjustel kinnitavad kogumis maakohtu siseveendumust süüdistatava K. Evarti süü tõendatuses talle esitatud süüdistuses. Apellatsioonis ei sisaldu sellise kaalukusega argumente, mis veenvalt kummutaksid maakohtu sisukohaseid ning tõenditele tuginevaid järeldusi. Apellatsioonikohtul jääb seetõttu üle vaid tõdeda, et maakohtu kõiki põhjendusi siinkohal üle korrata ei ole vaja. Kuna nimetatud põhimõttest lähtuvalt tuleb vastata apellatsiooni põhiväidetele, siis paratamatult tulevad osaliselt kordamisele maakohtu seisukohad ja järeldused, sest kaebeväited on samad, mis esitati juba maakohtu menetluses ning millele on maakohus otsuses vastanud. 5
19. Esmalt toob kaebaja välja, et kohtueelsel uurimisel rikuti süüdistatava K. Evarti kaitseõigust. Süüdistatava ülekuulamise protokollis on ebaõige märge selle kohta, et K. Evart kaitsjat ei soovi. K. Evart kinnitab, et pole sellist avaldust kunagi teinud, ta oleks kindlasti soovinud kaitsjat.
20. Ringkonnakohtul puudub vähimgi põhjus arvata, et kohtueelne menetleja oleks tahtlikult rikkunud K. Evarti kaitseõigust ning jätnud ta soovitud kaitsjata. Miks pidanuks kohtueelse menetluse läbiviija soovima K. Evarti kaitseõigust rikkuda, ei ole kaebuses välja toodud. Kolleegiumi hinnangul menetlejale isiku õiguste rikkumise etteheitmiseks ei piisa pelgalt vaid apellatsiooniastmes esitatud väitest.
21. Apellandi arvates jättis kohtueelne menetleja tegemata terve rea olulisi menetlustoiminguid (nt K. Evarti versiooni ei kontrollitud, kontrollimata jäeti kannatanu ja K. Evarti mobiiltelefonide kõneeritused ja sõnumite sisu).
22. Ringkonnakohus jätab eelviidatud märkused sisulise tähelepanuta, sest käesoleva menetlusetapi ülesanne on kontrollida esitatud apellatsiooni alusel kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust, sealhulgas anda hinnang kohtulikul uurimisel kogutud tõenditele. Kaebaja osundatud kogumata tõenditele apellatsioonikohus hinnanguid ei anna.
23. Järgmine apellandi menetlusõiguslik etteheide puudutab tunnistaja T.L. ülekuulamist. Kaitsja leiab, et maakohtul puudusid seaduslikud eeldused tunnistaja kaugülekuulamiseks ning rikuti ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. Kohus on tunnistaja kaugülekuulamise korraldamisel teinud prokuratuuriga lubamatut koostööd.
24. Ringkonnakohus kontrollis tunnistaja T.L. kaugülekuulamise põhjendatust ning leiab, et mingeid menetluslikke takistusi selle korraldamiseks ei ilmnenud ning maakohus järgis KrMS § 69 lg-s 1 sätestatud eeldusi. Tähelepanuvääriv on kaebaja ajas muutuv positsioon tunnistaja kaugülekuulamise läbiviimise osas. Nimelt näitab maakohtus peetud istungiprotokoll, et kaitsjal tunnistaja kaugülekuulamise korraldamisele vastuväited puudusid ning kaitsja kasutas aktiivselt õigust tunnistajat küsitleda (vt kohtuistungiprotokoll, lk 68 jj). Seega saab ringkonnakohus vaid tõdeda, et mingit nn. lubamatut koostööd prokuratuur ja kohus ei ole teinud. Teises linnas elava tunnistaja kaugülekuulamise operatiivne korraldamine ei ole hinnatav lubamatu koostööna.
25. Käesoleva kriminaalasja põhivaidlusküsimus seisneb selles, kas süüdistatav K. Evart süüdistuses välja toodud ajal ja kohas lõi kannatanut ning kas kannatanu ja tunnistajate ütlused on usaldusväärsed.
26. Maakohus analüüsis kannatanu R.L. ütlusi ning asus seisukohale, et kannatanu on usaldusväärne tõend ning ütlustes kahtlemiseks alust ei ole.
27. Apellant kohtuga ei nõustu. Kaebaja leiab, et R.L. ütlustes alust kahtlemiseks on piisavalt. Esmalt tuuakse välja asjaolu, et kannatanu on kriminaalkorras karistatud, mistõttu tuleb tema ütlustesse suhtuda kriitiliselt.
28. Nimetatud argumendi hindab ringkonnakohus ebapädevaks. Esmalt tuleb märkida, et kannatanu kriminaalkorras karistatus ei ole käesolevas menetluses olnud teemaks, s.t ühtegi nimetatud asjaolu kinnitavat tõendit ei ole kaitsja maakohtule esitanud. Teisalt osundab apellatsioonikohus asjaolule, et käesolevas menetluses on vaidlusteta tuvastatud, süüdistatav K. Evart on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, mistõttu kaebaja seisukohta silmas pidades tuleks süüdistatava ütlustesse juba seetõttu suhtuda äärmise kriitilisusega. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et isiku varasem kriminaalkorras karistatus ei anna alust tema poolt antud ütluste erilise kriitikaga hindamiseks. Kannatanu ütlused on samaväärselt hinnatavad teiste asjas ülekuulatud isikute ütlustega. 6
29. Apellant väidab, et kõik uurija toimingud antud kriminaalasjas on tehtud suure ajanihkega, mis võimaldas kannatanul R.L. l ning tunnistajatel T.L. l ja K.T. l ütlustes aegsasti kokku leppida.
30. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud kaebeväitel puudub vähimgi tõenduslik tugi ning on selge spekulatsioon, mistõttu pikemalt sellel ei peatu.
31. Kaebaja osundab süüdistatava K. Evarti seisukohale, et talle süüks arvatud teo puhul on tegemist kannatanu väljamõeldisega, tegelikkuses sai konflikt alguse kannatanu poolt nende pere öise tülitamise pärast, mille puhul tehtud politseile väljakutse. Kannatanut ajendab teda süüdistama kättemaks.
32. Maakohus on vajalikku tähelepanu pööranud süüdistatava versioonile toimunust ning tõendeid kogumis hinnates asus seisukohale, et tõesed on kannatanu ütlused. Kannatanu ütlused on toetatud tunnistajate K.T. ja T.L. ütlustega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning seetõttu pikemalt maakohtu kõigil argumentidel ei peatu.
33. Kaebaja toob välja, et kohtueelne menetleja ei tundnud huvi kannatanu ning tunnistajate K.T. ja T.L. vaheliste sidemete vastu. Kaebuses ollakse arvamusel, et nimetatud kolme isikut liitis ühine huvi. R. L ja T L on mõlemad võlgnikud K. Evartile. K.T. aga on R.L. nn tüdruksõber, olles enne olnud T.L. nn tüdruk-sõber. Selletõttu on põhjust arvata, et nad on omavahel kokkuleppinud süüdistatava süüstamises.
34. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaitsja argumendid ei ole piisavad selleks, et lugeda kannatanu ja eelnimetatud tunnistajate ütlused kohtukõlbmatuteks tõenditeks. Asjaolu, et K.T. on nii kannatanu kui ka tunnistaja T.L. ga seotud, ei anna veel põhjust süüdistada isikuid omavahelises K. Evarti –vastases valesüüdistuse sepitsemises. Asjaolu, et tunnistaja T.L. kahjustas oma tööandja - K. Evarti elukaaslasele M.S. le kuuluvat sõidukit, ei võimalda kuidagi järeldada, et tekitatud varalise kahju tõttu sooviks ta K. Evartit alusetult süüdistada teos, mida ta toime ei pannud. Tuleb veel märkida, et apellatsioonikohtule jääb mõistetamatuks, miks peaks tunnistaja soovima oma tööandja elukaaslase vara võimaliku kahjustamise tõttu tahtma kätte maksta oma tööandjale, sest see ei vabastaks tunnistajat kuidagi võimalikust varalise kahju nõudest. Väide selle kohta, et ka kannatanut ajendas K. Evartit vägivallateos süüdistama kättemaks, on samuti tõendamata ning vaid kaitsja oletus. Kaebaja vastavad argumendid on spekulatiivsed.
35. Kaebuses leitakse, et kannatanu ning tunnistajate T.L. ja K.T. ütlused ei ole eluliselt usutavad. Nimetatud väite kinnituseks argumente aga esitatud ei ole, mistõttu sellel kohtukolleegium pikemalt ei peatu.
36. Kaitsja märgib, et kuna väidetava tervisekahjustusega ei ole kannatanu meditsiiniasutusse pöördunud, siis ka see asjaolu tõendab, et füüsiline rünne on väljamõeldis. Siinkohal juhib ringkonnakohus kaebaja tähelepanu sellele, et K. Evartit süüdistatakse kannatanule valu põhjustanud kehalises väärkohtlemises, mitte tervisekahjustuse tekitamises. Miks pidanuks kannatanu ilmtingimata arsti poole pöörduma, kaebaja ei selgita. Igati eluline on olukord, kus füüsilise ründe ohver arsti poole ei pöördu, sest vaevused mööduvad. Nii ka antud juhtumi puhul kannatanul valuaisting möödus, mistõttu arstiabi ta ilmselgelt ei vajanud.
37. Kaitsja arvates ei ole kohus suutnud kriitiliselt suhtuda kannatanu väitesse, et teda löödi põlvega kõhtu. Kaitsja leiab jätkuvalt, et kirjeldatud viisil löömine oli praktiliselt võimatu.
38. Kannatanu kinnitas kohtus, et K. Evart küsis temalt K.J. võlga, saades vastuseks, et kannatanu on võla ära maksnud, lõi K. Evart talle põlvega 2-3 korda kõhtu. Nagu eelnevalt 7 märkis kohtukolleegium, tunnistaja K.T. ja T.L. ütlused kinnitavad kannatanu poolt räägitut. Nimetatud isikute ütlusi siinkohal välja tuua ei ole vaja, sest maakohus on neid oma lahendis piisavas ulatuses käsitlenud. Mis puudutab aga kaebeväidet, et kannatanu poolt kirjeldatud viisil löömine on võimatu, siis see väide ei ole tõendatud. Maakohus juba märkis, et Perearstikeskuse OÜ poolt väljastatud tõendid ei lükka süüdistust ümber. Nimetatud tõendid näitavad vaid, et süüdistatav oli 11.09-09.10.2018 ambulatoorsel ravi ning vajab ravi jätkumist. Asjaolust, et süüdistataval on üks jalg opereeritud ja seljas on disk, ei saa järeldada, et põlvega löömine on välistatud. Sellekohaseid tõendeid kohtule ei ole esitatud.
39. Veel toob kaitsja välja, et kriitiliselt tulnuks kohtul kõrvutada kannatanu ja tunnistaja T.L. ütlusi. Tunnistaja rääkis eeluurimisel ka näkku löömisest, kuid kohtus kaugülekuulamise käigus korrigeeris ütlused sobivamateks ja eluliselt usutavamateks.
40. T.L. ütluste osas märkis maakohus, et kuigi T.L. ei mäletanud täpselt löökide arvu, saab siiski järeldada, et need üldjoontes riimuvad kannatanu ütlustega ründe koha, aja ja löömise viisi osas. Samuti kinnitas tunnistaja, et ründele eelnes K.J. võla küsimine. Ringkonnakohus möönab, et tunnistaja T.L. ütlused detailselt ei kattu kannatanu poolt räägituga, kuid kõige olulisemas asjaolus, s.o K. Evarti poolt kannatanule põlvega kõhtu löömises on nad ühetaolised. Lisaks tuleb märkida, et mõningased erinevused detailides pigem lisavad isikute ütlustele enam usaldusväärsust. Juhul kui tunnistaja ütlused oleksid kõigis üksikasjades kannatanu ütlustega samasugused, võinuks pigem tõusetuda küsimus, kas isikud on võib-olla omavahel ütlusi kooskõlastanud.
41. Kaitsja märgib, et tunnistaja T.L. olevat Rapla kohtumaja saali jäänud üksinda ning sai lugeda laual või telefonis olevat teksti. Ka seetõttu on T.L. ütlused kohtukõlbmatu tõend. Nimetatud argumendi kohta apellatsioonikohus hinnangut ei anna, sest see on paljasõnaline ning tõendamata.
42. Kaitsja ei ole nõus maakohtuga, et süüdistatava ütlused on ennastõigustavad. Süüdistatav andis tõeseid ütlusi ning nendega haakuvad tema elukaaslase tunnistaja M.S. ütlused. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud tõendite hindamise menetlusõiguslike põhimõtete vastu ning hindas kõiki tõendeid, teistehulgas ka süüdistatava ja tunnistaja M.S. ütlusi. Nõustuda saab maakohtuga selles, et süüdistatava versiooni toimunust teised tõendid, v.a tunnistaja M.S. ütlused, ei toeta. Maakohus siinkohal osundas põhjendatult Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-25-15, p-le 8, mis käsitles tõendi usaldusväärsuse küsimust. Seejuures tuuakse välja, et oluline on seejuures tuvastada, kas süüdistatava ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid. Ringkonnakohus soostub maakohtu järeldusega selles, et süüdistatava ütlusi saab hinnata ennastõigustavatena. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava ja tema elukaaslase M.S. ütlused on ümber lükatud teise tõenditega (kannatanu ning tunnistajate T.L. ja K.T. ütlused), mistõttu süüdistatava K. Evarti versioonile kohtuotsust rajada ei saa.
43. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et K. Evart on toime pannaud süüdistuses kirjeldatud füüsilist valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise, s.o kannatanu R.L. le mitmel korral põlvega kõhtu löömise, tegi seda otsese tahtlusega ning see tegu on kvalifitseeritud KarS § 121 lg 2 p 3 järgi õigesti.
44. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus Tartu Maakohtu 08.11.2018 8 kohtuotsuse muutmata ning kaitsja apellatsiooni rahuldamata.
45. Kaitsja vandeadvokaat R. Tosmann esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal protokollidega tutvumisele ning apellatsiooni koostamisele kokku 6 tundi. Kaitsja taotleb 300 euro hüvitamist, millele lisandub käibemaks 60 eurot. Arvestades tehtud töö mahtu, on kaitsja taotletud tasusuurus põhjendatud ning kuulub talle hüvitamisele, juhindudes riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 22 lg-st 7 ning justiitsministri
46. juuli
47. a määruse nr 16 (tasude ja kulude kord) § 1 lg-test 6 ja 10; § 6 lg-st 3 ja § 17 lgtest 2 ja
48. Kuna apellatsioon jääb rahuldamata, jääb kaitsjatasu KrMS § 185 lg 2 alusel süüdistatava kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 9