Obsah (10)

§ 252§ 199§ 108§ 109§ 101§ 203§ 249§ 104§ 235§ 175

KOH TU MÄÄ RUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tanel Saar, Einar Vene, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 30.04.2019, Tartu Haldusasja number 3-19-421 Haldusasi J.T. esialgse õiguskaitse

§ 252lg 7 ls 2).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.T. esitas 04.03.2019 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus kohustada Viru Vanglat täitma ortopeedi ettekirjutust ja väljastama talle paksem madrats või lisamadrats meditsiinilise näidustuse alusel. Taotleja selgitas, et tal on korduvalt olnud seljatrauma, selja sees on metallist kruvid vigastuse fikseerimiseks ja kõval pinnal on tal äärmiselt valus lamada. Esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine tooks kaasa taotleja terviseprobleemide süvenemise ja tugevad seljavalud. J.T. esitas 04.03.2019 vaide, milles vaidlustas ortopeedi ettekirjutuse täitmata jätmise ja vangla tegevusetuse 01.02.2019 esitatud taotlusele vastamisel. J.T. palus vanglal täita ortopeedi ettekirjutus ja väljastada talle paksem madrats või lisamadrats.
2. Taotleja esitas halduskohtule täiendava avalduse ning andis teada, et 07.03.2019 vahetati tema madrats välja, kuid uus madrats on tegelikult samasugune nagu vana madrats, kuigi uus. Kuna madrats on uus, siis on see 5 mm paksem, kui taotleja kasutuses olnud madrats (vastavalt 6,5 cm ja 6 cm). Madratsil lamades mingit vahet aga tunda ei ole, seljas olevad metallist kruvid puutuvad kokku voodi põhjaga ja tekitavad valu. Taotleja palus vana madratsi samuti talle alles jätta, kuid vangla keeldus.
3. Viru Vangla palus jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Viru Vangla selgitas, et vanglas kasutusel olevad madratsid on soetatud riigihanke korras. Vanglal puudub põhjus eeldada, et need ei vasta sihtotstarbe tingimustele. Madratsite paksus on 7 cm, mitte 6 cm, nagu väidab taotleja. Arsti otsusest ei nähtu, et taotlejale tuleks väljastada kaks madratsit või ortopeediline madrats, samuti ei ole välja toodud madratsi mõõtmeid. Arst soovitas väljastada paksema madratsi, kuna olemasolev madrats oli õhuke. Kuni 07.03.2019 kasutas taotleja madratsit, mis oli talle väljastatud 19.05.
4. Vangla tegi kindlaks, et see madrats on kulunud, lohkus ja õhukeseks vajunud. 07.03.2019 väljastas vangla taotlejale uue madratsi, mis oli jäigem ja ei olnud ära vajunud ning oli silmnähtavalt vanast paksem. Vangla hinnangul vastab uus madrats arsti ettekirjutusele.
5. Tartu Halduskohus rahuldas 18.03.
6. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja kohustas Viru Vanglat väljastama taotlejale vanglas tavapäraselt kasutusel olevast madratsist paksem madrats või lisamadrats. Kohus leidis, et kui oodata taotlejale paksema madratsi väljastamisega vaide- ja kohtumenetluse lõppemiseni, siis võib see kahjustada taotleja tervist ja põhjustada kannatusi, mis ületavad vangistusega paratamatult kaasneva. Halduskohus mõistis Viru Vanglalt taotleja kasuks välja menetluskulud (riigilõiv taotluselt) 15 eurot.
7. Viru Vangla esitas 02.04.2019 määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu 18.03.
8. a määruse osas, millega kohus rahuldas esialgse õiguskaitse taotluse ja mõistis Viru Vanglalt välja taotleja menetluskulud (määruse p-d 1 ja 2). Määruskaebuse esitaja palub jätta esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Samuti palub Viru Vangla jätta taotluse esitaja menetluskulud taotleja enda kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
9. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et esialgse õiguskaitse taotluse kohta määrust tehes väljus halduskohus halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 4 lg-s 1 sätestatud halduskohtu pädevuse piiridest ning asus vangla eest korraldama taotlejale tervishoiuteenuse osutamist. Sellega rikkus halduskohus oluliselt menetlusõigust

§ 199lg 1 p 1 tähenduses.

Määruskaebuse esitaja leiab, et praegusel juhul asus halduskohus täitma vangistusseaduse § 52 lg-ga 2 vangla tervishoiutöötaja pädevusse antud küsimust. Asudes iseseisvalt laiendama arsti otsust paksema madratsi andmiseks, asus halduskohus ise osutama tervishoiuteenust. Lisaks märgib määruskaebuse esitaja, et kohus tegi otsustuse esitatud taotluse üle olukorras, kus vangla oli ortopeedi otsuse täitnud. Seega otsustas kohus õigusemõistmisest väljapoole jäävat küsimust. 7. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus on ka taotleja kantud riigilõivu väljamõistmisel eksinud menetlusreeglite vastu.

ei sätesta, kuidas tuleb menetlusosaliste vahel jaotada vaidemenetluse ajal esialgse õiguskaitse taotluse esitamisega seotud kulud. Üldreegli ehk

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

§ 109lg 2 järgi otsustatakse menetluskulude jaotus menetlust lõpetavas lahendis.

Vangla on seisukohal, et vaidemenetluse ajal kohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendi puhul ei ole täidetud kumbki nõue. Ei saa öelda, et esialgse õiguskaitse menetluses tehtav lahend oleks kummagi poole kahjuks – tegemist on õigussuhte ajutise reguleerimisega vaidluse ajaks ning see on kasuks-kahjuks teljel sisuliselt neutraalne. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et esialgse õiguskaitse taotluse kohta tehtav lahend ei ole lõpplahend materiaalses mõttes. Vaidemenetluse ajal kohtu poolt tehtav lahend esialgse õiguskaitse taotluse kohta on nö lõplik ainult formaalselt, sest sellele on antud oma menetluse number. Sisuliselt on lõplikuks lahendiks haldusorgani poolt tehtav vaideotsus ning halduskohus täidab kohtueelses menetluses talle seadusega võimaldatud erandlikku ülesannet. Seega on vangla hinnangul vaidemenetluse ajal kohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel kantud riigilõiv isiku kohtueelse menetluse kulu ning tegemist ei ole menetluskuluga

§ 101tähenduses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et Viru Vangla määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 18.03.
2. a määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 203lg 2 ja § 201 lg 4).

Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust määruskaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu määruse tühistamiseks. Vastuseks määruskaebuses väidetule selgitab ringkonnakohus järgmist.

1. Määruskaebuse esitaja märgib õigesti, et tervishoiuteenuse osutamine vanglas toimub tsiviilõiguslikus suhtes ning seega ei ole vaidlused tervishoiutöötajate sisuliste otsuste üle halduskohtu pädevuses ja tuleb lahendada maakohtus. Praegusel juhul ei vaidlustanud aga kinnipeetav arsti sisulist otsust, vaid selle täitmata jätmist (paksema madratsi andmata jätmist). Riigikohus on selgitanud, et kui meditsiiniline vajadus on tuvastatud, kuid vangla keeldub sellegipoolest abivahendit väljastamast, siis on tegemist haldusotsusega ning sellise otsuse vaidlustamine kuulub halduskohtu pädevusse (Riigikohtu erikogu 25.09.
2. a määrus asjas nr 3-17-1076, p 10; Riigikohtu halduskolleegiumi 06.04.
3. a määrus haldusasjas nr 3-17-1649, p 11).
4. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (

§ 249lg 3).

Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus kõike seda arvestanud ja hinnanud. Lisaks selgitas halduskohus, et ta ei anna hinnangut sellele, milline madrats tuleks taotlejale lähtudes tema tervislikust seisundist lõpptulemusena anda ning et esialgse õiguskaitse määrus on ajutine lahendus, mille eesmärk on kaitsta taotleja huve põhivaidluse ajal. Seega ei ole halduskohus esialgse õiguskaitse seadmisel asunud ise osutama tervishoiuteenust. 11. Määruskaebuse kohaselt tegi kohus otsustuse olukorras, kus vangla oli ortopeedi otsuse täitnud. Vangla leidis, et selliselt otsustas halduskohus õigusemõistmisest väljapoole jääva küsimuse üle. Ringkonnakohus selgitab, et vaidluse aluseks oleva kohustuse täitmine ei muuda esialgse õiguskaitse seadmist õigusemõistmisest väljapoole jäävaks küsimuseks ega lõpeta halduskohtu volitusi. Kohus hindab esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel esialgse õiguskaitse vajadust. Esialgse õiguskaitse vajaduse äralangemisel jätab kohus taotluse läbi vaatamata (

§ 249lg 3 ls 2).

Seega saab kohustuse täitmine olla taotluse läbi vaatamata jätmise aluseks, kuid lõpliku otsuse teeb siiski kohus. Kuivõrd praeguses asjas vana madratsi samasuguse, aga uuema vastu vahetamisega vaidluse aluseks olnud olukord ei muutunud, jäi esialgse õiguskaitse vajadus püsima ja halduskohus tegi sellele vastava otsustuse. 12. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses esitatud väidetega, et halduskohus saab välja mõista ainult halduskohtumenetluses kantud menetluskulusid ning haldusmenetluses kantud kulud ei kuulu menetluskulude koosseisu. Ringkonnakohus ei nõustu aga määruskaebuse esitaja seisukohaga, et vaidemenetluse ajal esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu puhul on tegemist haldusmenetluse kuluga.

§ 101

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 101

lg 2 kohaselt on kohtukulud riigilõiv, kautsjon ja asja läbivaatamise kulud.

§ 104

lg 1 näeb ette, et kaebuse esitamisel halduskohtule, samuti apellatsioonkaebuse esitamisel ringkonnakohtule ning esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutakse riigilõiv seaduse kohaselt. Riigilõivuseaduse § 60 lg 6 näeb ette, et halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutakse riigilõivu 15 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et

ja riigilõivuseadus koostoimes näevad riigilõivu tasumise kohustuse ette sõltumata sellest, kas esialgse õiguskaitse taotlus esitatakse halduskohtule pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist (

§ 249lg-d 2 ja 5).

Esialgse õiguskaitse menetlus on halduskohtumenetluse seadustikus reguleeritud erimenetlus, mille läbiviimine on kohtu pädevuses. Võimalus taotleda kohtult esialgset õiguskaitset juba vaidemenetluse ajal ei muuda esialgse õiguskaitse menetluse olemust – tegemist on kohtu(eri)menetlusega, mitte haldusmenetlusega (vaidemenetlusega). Eeltoodust järeldub selgelt, et esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõivu puhul on tegemist kohtukuluga, mitte haldusmenetluse kuluga. 13. Kohus lähtub menetluskulude jaotamisel

§ 108lg-st 1, mille kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Ringkonnakohtu hinnangul on see reegel kohaldatav ka vaidemenetluse ajal algatatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise menetluses. Kuivõrd halduskohus rahuldas J.T. e taotluse esialgse õiguskaitse saamiseks ja ei toetanud vangla seisukohta jätta J.T. e taotlus rahuldamata, siis tegi halduskohus lahendi Viru Vangla kahjuks

§ 108

lg 1 mõttes ja vanglal on kohustus kanda taotleja kohtukulud, mis seonduvad halduskohtule esitatud esialgse õiguskaitse taotluse menetlemisega. 14.

§ 109

lg 2 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ja mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Halduskohtu 18.03.2019. a määrusega lõppes praeguses asjas menetlus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Kuivõrd tegemist on vaidemenetluse ajal algatatud esialgse õiguskaitse menetlusega, millele ei pruugi alati põhivaidlust järgneda, on tegemist menetlust lõpetava määrusega

§ 109lg 2 mõttes.

Seda ei muuda asjaolu, et taotlejal on iseenesest õigus ka vastustaja poolt tehtava vaideotsuse vaidlustamiseks kohtu poole pöörduda. Seega on halduskohtu 18.03.

1. a määrus menetlust lõpetav määrus ja menetluskulude väljamõistmine selles on olnud õiguspärane.
2. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus Viru Vangla määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18.03.
3. a määruse muutmata. 16.

§ 252

lg 7 ls 2 järgi ei ole esialgse õiguskaitse määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus edasi kaevatav. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et praeguses asjas ei ole määrus edasikaevatav ka riigilõivu väljamõistmise (halduskohtu määruse p 2) tühistamata jätmise osas.

§ 235

lg 1 näeb ette, et poolel ja kolmandal isikul on õigus esitada ringkonnakohtu eraldi dokumendina vormistatud määruse peale määruskaebus, kui määruskaebuse esitamine on seadusega lubatud või kui määrus takistab asja edasist menetlust. Muu määruse kohta võib esitada vastuväite kassatsioonkaebuses, kui halduskohtumenetluse seadustikust ei tulene teisiti. Halduskohtumenetluse seadustiku 01.01.2018 jõustunud muudatuste eelnõu (496 SE) ettevalmistamisel kaaluti muu hulgas ettepanekut muuta määruskaebuste regulatsiooni nii, et seaduses sätestatakse sarnaselt kriminaalmenetluse seadustikuga ammendav loetelu määrustest, mis on määruskaebe korras vaidlustatavad. Eelnõu koostajad leidsid siiski, et kehtiv regulatsioon on paindlikum ning võimaldab kohtutel paremini hinnata, kas määrusega riivatakse oluliselt isiku menetluslikke põhiõigusi või mitte ning vajaduse korral aktsepteerida edasikaebeõigust ka juhul, kui seda pole sõnaselgelt seadustikus sätestatud. Praeguses asjas ei esine asjaolusid, mis õigustaks menetluskulude vaidluses edasikaebeõiguse käsitlemist põhitaotlusest erinevalt. 17.

§ 175

lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtumääruses ringkonnakohtu algatusel kaebaja nimi initsiaalidega. (allkirjastatud digitaalselt)