) § 29 järgi tõlgendada, et tuvastada, milles kokku lepiti, lähtudes esmalt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui sellist ühist tahet ei ole võimalik kindlaks teha, siis lähtudes lepingupooltega sarnase mõistliku isiku arusaamast. Arvestades poolte ühist tegelikku tahet võla tasumise kokkulepete sõlmimisel ning võla tasumise kokkulepetes kasutatud sõnade üldlevinud tähendust, oli lepingute pooleks ka kostja ning kostjat sidusid kõik võla tasumise kokkulepetes sisalduvad kokkulepped, sh kokkulepped aegumistähtaja osas (võla tasumise kokkulepete p-d 7). Arvestades, et hageja sai lepingute p-dest 7 tulenevalt tõlgendada võla tasumise kokkuleppeid hageja poolt ülalkirjeldatud viisil, mis on ka mõistlik, tuleb võla tasumise kokkuleppeid tõlgendada hageja poolt kirjeldatud viisil ehk selliselt, et hagejal oli ka kostjaga kokkulepe, et võla tasumise kokkuleppest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 5 aastat. Sellele viitab ka võla tasumise kokkulepete p 5 sõnastus.
lg 1 sätestab, et võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.
lg 2 kohaselt võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Arvestades, et kostja oli BAUDEG OÜ ainuosanik ja juhatuse liige võla tasumise kokkulepete sõlmimise ajal, on kostja poolt tuginemine väitele, et kokkulepped aegumistähtaja pikendamise kohta sidusid vaid BAUDEG OÜ-d, kuid mitte teda, vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu kostja tõlgendust ei saa vaidlusalusele õigussuhtele kohaldada. Võla tasumise kokkulepetest ei tulene, et pooled oleksid mistahes viisil soovinud käendaja vastutust piirata võrreldes BAUDEG OÜ vastutusega, peale käendaja vastutuse ülempiiris kokkuleppimise. Järelikult tuleb kostja taotlus aegumise kohaldamiseks jätta rahuldamata. 3.1. Võla tasumise kokkulepped ei ole tüüptingimustel sõlmitud lepingud. Väär on kostja seisukoht, et võla tasumise kokkulepete p-des 3-7 sätestatu näol oli tegemist tüüptingimustega. Vaidlusalused võla tasumise kokkulepped ei olnud välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmetes tulevikus sõlmitavates lepingutes, vaid olid välja töötatud üksnes konkreetsetest asjaoludest lähtuvalt sõlmimiseks BAUDEG OÜ-ga ja kostjaga ning kostjal oli võimalik kõiki lepingutingimusi läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Nagu ülal märgitud, sõlmisid BAUDEG OÜ (kelle ainuosanik oli kostja ja keda esindas kostja) ning kostja vaidlusalused võla tasumise lepingud enda majandus- ja kutsetegevuse käigus. Kostja ise pöördus 15.06.2012 hageja poole ettepanekuga koostada tema kui füüsilise isiku võlgnevuse kohta abstraktne võlatunnistus, misjärel pooled pidasid läbirääkimisi, kuidas reguleerida BAUDEG OÜ ja kostja poolt võlgnevuse tasumine, seejuures märkis kostja, et ta konsulteerib enne võla tasumise kokkulepete sõlmimist advokaadiga. Seega olid mõlemad pooled võimelised lepingutingimuste sisu mõjutama. Väheoluline ei ole ka asjaolu, et kostja on mõlemad võla tasumise kokkulepped allkirjastanud digitaalselt esimesena, mistõttu kostja oleks saanud mõjutada nende dokumentide sisu ja jätkata läbirääkimisi enne kokkulepete omalt poolt allkirjastamist. Kostja ei ole esile toonud, et hageja oleks kasutanud vaidlusaluseid lepingutingimusi mistahes muu isiku puhul kui kostja puhul, mistõttu kostja ei ole tõendanud eeldusi
tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamiseks. Vastupidi, poolte vahel läbirääkimiste pidamine enne kokkulepete sõlmimist tõendab üheselt, et võla tasumise kokkulepped ei olnud tüüptingimustel sõlmitud kokkulepped, vaid konkreetses olukorras poolte läbirääkimiste tulemusena sõlmitud kokkulepped.
kohaselt, kui tüüptingimus on sisult vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud tingimusega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus. Järelikult kehtivad hageja ja kostja vahel eraldi kokku lepitud tingimused, mitte mistahes tüüptingimused. 3.2. Vaidlusaluste tingimuste näol ei ole tegemist tühiste tüüptingimustega. Hageja leiab erinevalt kostjast, et isegi teoreetilisel juhul, kui võla tasumise kokkulepetele kohalduks
3 2-16-19012 tüüptingimuste regulatsioon, ei oleks tegemist tühiste tüüptingimustega.
kohaselt majandus- ja kutsetegevuse käigus sõlmitud lepingu puhul üksnes eeldatakse, et
Järelikult on see eeldus ümberlükatav ning käesoleval juhul ei olnudki võla tasumise kokkulepe BAUDEG OÜ-d ega kostjat ebamõistlikult kahjustav. Poolte ühine tegelik tahe võla tasumise kokkulepete puhul oli vastutasuks BAUDEG OÜ võla ajatamise eest leppida tema ainuosaniku ja juhatuse liikmega kokku, et tema kui füüsiline isik käendab tema omandis oleva äriühingu kohustusi ja võla tasumise kokkuleppest tulenevate nõuete aegumistähtaeg on 5 aastat. Tegemist ei ole tühise tüüptingimusega, kuna lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades ei kahjustanud need kokkulepped kostjat
Pooled rääkisid võla tasumise kokkulepped eraldi läbi ning kostja sai hagejalt vastusoorituse, mis seisnes selles, et hageja nõustus ajatama kostja ainuomandis oleva äriühingu kohustusi tingimusel, et tal oleks võimalik esitada kohtusse nõue 5 aasta jooksul (et pooled lepivad ühtlasi kokku aegumistähtaja pikendamises) ning võimalik BAUDEG OÜ maksejõuetus ei mõjutaks hageja õiguste teostamist (vt võla tasumise kokkulepete p 6). 3.
lg 1 mõttes enda majanduslikku seisundit, mis õigustaks kostja poolt tasumisele kuuluvate viiviste vähendamist. Nagu eelnevalt märgitud, käendas kostja äriühingu kohustusi, mille ainuosanik ja juhatuse liige ta oli – seega teadis kostja või pidi teadma, et BAUDEG OÜ võimalik äriregistrist kustutamine ei välista ega piira mistahes viisil tema enda kohustusi hageja ees. Risk, et hageja esitab kostja vastu nõude BAUDEG OÜ võlgnevuse tasumiseks koos 4 2-16-19012 viivistega, oli kostja poolt teadlikult ja tahtlikult enda majandus- ja kutsetegevuses võetud äririsk. Igal juhul puudub alus vähendada kostja poolt tasumisele kuuluvaid viiviseid vastavalt kostja taotlusele 5%-ni aastas, mis on väiksem kui seadusjärgne viivisemäär (8% aastas). 4. Kostja etteheide, et hageja ei ole esitanud hagi BAUDEG OÜ vastu, on alusetu. BAUDEG OÜ oli äriregistrist kustutatud juba enne hagi esitamist kostja vastu (11.01.2016), mistõttu hageja ei saanudki esitada hagi BAUDEG OÜ vastu, kuivõrd nimetatud äriühingul puudus juba enne kostja vastu hagi esitamist õigusvõime.
lg 4 kohaselt ei sõltu käenduse kehtivus põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Seega ei sõltu kostja kui käendaja vastutus ja käenduse kehtivus sellest, kas hageja on või ei ole esitanud nõudeid BAUDEG OÜ vastu, eriti olukorras, kus BAUDEG OÜ õigusvõime on lõppenud. Käenduslepingus kokku lepitud sissenõutavaks muutumise tingimus on saabunud. KOSTJA VASTUVÄITED
Alates 05.04.2011 kehtiv
lg 1 sätestab, et tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Kostja on füüsiline isik, mistõttu on 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide p-des 5-6 sõlmitud tarbijakäenduslepingud. Kuna lepingudokumentides on lepinguosalised nii juriidiline isik BAUDEG OÜ kui ka kostja füüsilise isikuna, on esmalt oluline mõista, millised 20.06.2012 ja 04.07.2012 kokkulepete sätted üldse seonduvad kostjaga, s.o moodustavad hageja poolt väidetud käenduslepingud. Kostja on seisukohal, et tema kui füüsilise isikuga seonduvad üksnes kokkulepete p-d 5 ja 6, muud lepingudokumentide sätted ei moodusta käenduslepingut ega seondu kostjaga. 20.06.2012 lepingudokumendi pealkirjaks on võla tasumise kokkulepe. Dokumendist nähtuvalt on väidetavaks võla tasumise kokkulepet sõlmivaks võlgnikuks BAUDEG OÜ, mitte kostja, kes on dokumentides märgitud käendajana. 20.06.2012 lepingudokumendi p-s 5 sisaldub käenduskohustuse kokkuleppimisele suunatud säte ning ka lepingudokumendi p-s 6 märgitud säte seondub kostja poolt antud käendusega. Rohkem käendusega seonduvaid sätteid lepingudokumendist ei nähtu. 20.06.2012 lepingudokumendi p-s 7 on sätestatud, et pooled lepivad kokku, et käesolevast kokkuleppest tulenevate nõuete aegumise tähtaeg on viis
Nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal, kui samad nõuded võlgniku vastu. Järelikult olid hageja käenduslepingutest tulenevad nõuded hagi esitamise ajaks TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. Kostja taotleb kohtult aegumise kohaldamist. 6.1. Hageja ja kostja vahel 20.06.2012 ning 04.07.2012 sõlmitud tarbijakäenduslepingud on
Juhul, kui kohus leiab, et 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide p-des 7 sätestatud pikendatud nõuete aegumistähtaeg on käenduslepingute tingimus, on
20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud lepingudokumendid on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks. Käesoleval juhtumil nähtub ainuüksi 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide võrdlemisest, et tegemist on sisuliselt identsete lepingudokumentidega, milledes erinevad üksnes lepingudokumentide p-des 1 ja 2 märgitud väidetavate võlgnevuste alused, summad ning võla tasumise maksegraafik. Kõik muud sätted (lepingudokumentide pd 3-7), sh ka kõik kostjaga sõlmitud käenduslepinguga seotud sätted on lepingudokumentides sõna-sõnalt identsed. Seega on 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingudokumentide näol tegemist lepingudokumentidega (iseäranis lepingudokumentide p-d 3-7), mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning mida hageja on kostja suhtes ka korduvalt (20.06.2012 ja 04.07.2012) kasutanud. Käesoleval juhtumil ei ole hageja kui tüüptingimuste kasutaja tõendanud, et pooled rääkisid lepingutingimused eraldi läbi ja et kostjal, kelle suhtes tingimusi kasutati, oli võimalik nende sisu mõjutada. Järelikult on
lg 1 alusel nii 20.06.2012 kui ka 04.07.2012 lepingdokumentide p-des 3-7 sätestatud lepingutingimuse näol tegemist tüüptingimusega ehk tarbijakäenduslepingud on sõlmitud tüüptingimustel. Kostja on seisukohal, et olukorras, kus tüüptingimustega laenulepingus on 5-aastast aegumistähtaega kehtestav tingimus tühine tüüptingimus, on tüüptingimustel käenduslepingus seda enam antud tingimus tühine, kuna erinevalt laenusaajast ei ole käendaja saanud tarbijakäenduslepingu alusel mistahes vastusooritust võlausaldajalt, mistõttu tarbijakäenduslepingus pikendatud aegumistähtaja kokkuleppimine ei taga seda enam sisulist poolte õiguste tasakaalu. Järelikult on 20.06.2012 ja 04.07.2017 lepingudokumentide p-des 7 sätestatud 5-aastane aegumistähtaeg tühine tüüptingimus. 20.06.2012 ja 04.07.2017 lepingudokumentide p-de 7 tühisuse tõttu kohaldub võlasuhtele seadusjärgne regulatsioon. Järelikult olid hageja käenduslepingutest tulenevad nõuded hagi esitamise ajaks TsÜS § 146 lg 1 alusel aegunud. 6.2. Hageja ei ole tõendanud hagis esitatud nõude olemasolu, mistõttu tuleb hagi jätta rahuldamata. Kuigi 20.06.2012 ja 04.07.2012 põhivõlgnikuga sõlmitud võla tasumise kokkulepetest nähtuvalt on põhivõlgnik tunnistanud põhivõlasuhetest tulenevate võlgnevuste olemasolu, ei tähenda põhivõlgniku poolt põhivõla tunnistamine
lg 1 alusel asjaolu, et kostja kui käendaja oleks vastuväidete esitamise õigusest loobunud. Kostjal on
lg 1 alusel õigus esitada hageja vastu kõiki põhivõlgnikule kuuluvaid vastuväiteid sõltumata sellest, et põhivõlgnik on ise selliste vastuväidete esitamisest loobunud. 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud käenduslepingutest ei nähtu, et kostja oleks loobunud mistahes
lg 1 kohaste vastuväidete esitamise õigusest lähtudes põhivõlgniku positsioonist. Kuigi põhivõlgnik BAUDEG OÜ on hagejaga 20.06.2012 sõlmitud kokkuleppe p-s 1 tunnistanud, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutnud võlgnevus summas 11 580,84 eurot ning 04.07.2012 sõlmitud kokkuleppe alusel 5280 eurot, ei ole hageja kostja vastu hagi esitamisel tõendanud antud nõuete olemasolu, sh nõude alust, tekkimise aega, arvutuskäiku ega muid 6 2-16-19012 nõudega seonduvaid asjaolusid. Väidetavad hageja nõuded põhivõlgniku vastu tulenevad väidetavalt sõlmitud töövõtulepingutest, kusjuures ei ole teada ning hageja ei ole ka tõendanud, 1) kas antud lepingud sõlmiti, 2) millised on antud lepingute tingimused, 3) kas üldse ning kui jah, siis milliseid töid on hageja antud lepingute alusel väidetavalt teinud, 4) kas sellised tööd on BAUDEG OÜ-le üle antud ning 5) millal muutus väidetav tasunõue ning kui suures summas sissenõutavaks. Hageja on hagi esitamisel vääralt ning ekslikult leidnud, et ta ei pea BAUDEG OÜ vastu esitatud põhinõudega seonduvaid asjaolusid tõendama. Asjaolu, et BAUDEG OÜ on 20.06.2012 ja 04.07.2012 võla tasumise kokkulepetes andnud deklaratiivse võlatunnistuse, ei tähenda seda, et käendajal ei oleks
lg 1 alusel õigus esitada kõiki vastuväiteid, mis käendajal on õigus põhinõudele esitada ning millest põhivõlgnik on deklaratiivse võlatunnistusega sisuliselt loobunud. Põhivõlgniku poolt deklaratiivse võlatunnistuse andmine ei oma
Olukorras, kus käendaja jaoks ei oma põhivõlgniku poolt deklaratiivse võlatunnistuse andmine
lg 1 alusel mistahes õiguslikku tähendust ning kus hageja ei ole tõendanud 20.06.2012 ja 04.07.2012 võla tasumise kokkulepetes märgitud põhivõlgnevuste olemasolu ning põhivõlgnevustega seonduvaid asjaolusid, on kohtule esitatud hagi täielikult sisutu. Hagi tuleb jätta tervikuna rahuldamata, kuna tõendamata on mistahes põhivõlgnevuste olemasolu. 6.3. Hageja ei ole hagis esitanud viiviste arvutuskäiku ning hageja viiviste tasumise nõue on alusetu. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist. Hagist nähtuvalt arvestab hageja põhinõudelt viivist 0,5% päevas, nõudes viiviseid põhivõlaga võrdses ulatuses ehk 16 860,84 eurot. Hageja ei ole hagis esitanud nõuetekohast viiviste arvutuskäiku, mistõttu ei ole aru saada, millise perioodi eest antud viivised on arvestatud. Järelikult ei ole ka viiviste arvutuskäik kontrollitav ning nõue tuleb jätta 16 860,84 euro ulatuses rahuldamata. Kuigi hageja ja BAUDEG OÜ on võla tasumise kokkuleppe sõlminud majandustegevuse raames, ei tähenda see seda, et tegemist oleks kehtiva tüüptingimusega.
alusel eeldatakse majandustegevuses sõlmitud tüüptingimuste ebamõistlikult kahjustavat iseloomu. Kostja on seisukohal, et viivise määr 182,5% aastas (0,5% päevas) ületab seadusjärgse määra ca 22,81 kordselt, mistõttu on selline viivise määr ka majandustegevuse raames sõlmitud lepingutes ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine tingimus. Kostjal on
lg 1 alusel õigus tugineda ka põhivõlgniku vastuväidetele ehk nõuda
Viivised summas 16 860,84 eurot on ka objektiivselt suur rahasumma, mille tasumine valmistanuks nii põhivõlgnikule kui valmistab ka kostjale kui tarbijakäendajale kahtlusteta raskusi, samas kui on ilmne, et raha tasumisega viivitamine ei ole tekitanud hagejale sellises ulatuses kahju. Esmalt on kostja seisukohal, et 16 860,84 eurot on objektiivselt väga suur summa. Sisuliselt on tegemist Eesti keskmist töötasu teeniva isiku ca 14-15 kuu netosissetulekuga. Seega on tegemist objektiivselt väga suure rahasummaga, mida ei ole Eesti keskmist töötasu teenival isikul kerge teenida. Teiseks on kostja arvamusel, et poolte majanduslikku seisundit arvestades ei ole samuti viiviste nõude täies ulatuses kostjalt väljamõistmine põhjendatud. Hageja puhul on tegemist tegutseva ning tulusa äriühinguga, kostja jaoks tähendab viiviste täies ulatuses väljanõudmine ilmselt pankrotistumist ehk viiviste kostjalt täies ulatuses väljamõistmine omab olulist mõju kostja toimetulekusuutlikkusele. Teisalt ei omaks viiviste vähendamine (sh ka alla seadusjärgse määra) hageja toimetulekusuutlikkusele vähimatki mõju. Seega on kostja seisukohal, et käesoleval juhtumil on põhjendatud viiviseid vähendada ning teha seda viivitusintressimäära vähendamise teel. Kostja palub kohtul vähendada viiviseid viivitusintressimäära vähendamise teel, vähendades viivitusintressimäära 5%-ni võlgnetavalt põhinõudelt aastas. Kostja leiab, et 5% võlgnetavalt põhinõudelt aastas on mõistliku suurusega viivis. 7 2-16-19012
lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse
lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt
lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 järgi vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
lg 1 kohaselt võib käendaja üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
lg 1 alusel tüüptingimustel lepingud ning kas lepingute p-s 7 sätestatud pikendatud nõuete aegumistähtaeg on
Pooled vaidlevad ka nõude olemasolu ja viivise tasumise üle, alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist. Lisaks on kostja esitanud aegumise vastuväite. 14. Kohus märgib, et
lg-st 1 tulenevalt on tarbijakäendusleping käendusleping, kus käendajaks on füüsiline isik. Erinevalt varasemast regulatsioonist ei ole alates 05.04.2011 enam omavahel otseselt seotud
lg-s 5 (varem
Praegu kehtiva (ja ka vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal kehtiva)
lg 1 kohaselt on tarbijakäenduslepinguks igasugune käendusleping, milles käendajaks on füüsiline isik ja seda sõltumata sellest, kas käenduslepingu sõlmimine on seotud käendaja iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega või mitte. Seega on antud juhul kostja tarbijakäenduse andnud isikuks. Märgitu üle ei ole pooltel ka vaidlust. 15. Esmalt hindab kohus, kas 20.06.2012 ja 04.07.2012 sõlmitud lepingute p 7 kehtib üksnes hageja ja põhivõlgniku vahelises suhtes või ka hageja ja kostja vahelises suhtes. Viidatud lepingute p-s 7 on pooled (st hageja, põhivõlgnik ja kostja) kokku leppinud, et kokkuleppest tulenevate nõuete aegumise tähtaeg on viis
lg 1 järgi tuleb esmalt lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest ja kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb lepingut
lg 4 järgi tõlgendada nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda 9 2-16-19012 samadel asjaoludel pidi mõistma. Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada
lg 5 p-des 1-6 nimetatud asjaolusid, mh lepingu sõlmimise asjaolusid, tõlgendust, mille pooled on samale lepingutingimusele varem andnud, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, lepingu olemust ja eesmärki ning tavasid ja pooltevahelist praktikat (vt Riigikohtu 1205.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-14, p 19; 09.01.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12, p 12; 11.05.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-09, p 11). Vaidlus puudub, et kokkulepete sõlmimise ajal oli kostja põhivõlgniku juhatuse liige ja ainuosanik (vt ka tl 104105). Kohtu hinnangul tuleneb 20.06.2012 ja 04.07.2012 lepingute p-st 7 otseselt poolte (sh kostja) vahel sõlmitud kokkulepe nõuete aegumise tähtaja pikendamises. Kohtu seisukohta toetab lepingute päises sätestatu, et hagejat (võlausaldaja), põhivõlgnikku (keda esindas seadusliku esindajana kostja) ja kostjat (käendaja) viidatakse ka kui pool või ühiselt pooled. Asjas ei ole esitatud ega leidnud ka tuvastamist asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja ei oleks aru saanud sellisest kokkuleppest või ei soovinud sellega seotud tagajärgi. 16. Järgnevalt peab kohus vajalikuks käsitleda vaidlusküsimust, kas aegumistähtaja pikendamist (viiele aastale) ette nägev lepingutingimus (p 7) tarbijakäenduslepingutes on tüüptingimusena
Juhul kui see lepingutingimus on tüüptingimusena tühine, tuleks juba
järgi lähtuda pooltevahelises õigussuhtes seadusjärgsest aegumistähtajast (kolm aastat) ning puuduks vajadus käsitleda kostja teisi vastuväiteid nõuetele, kuivõrd sellisel juhul oleksid hageja nõuded aegunud. 17. Pooltel on esmalt vaidlus selle üle, kas aegumistähtaja pikendamist ette nägev lepingutingimus (p 7) on praegusel juhul tüüptingimus
Kohtu hinnangul ei toeta asja materjalid kostja seisukohta, et tegemist on hageja tüüptingimusega.
lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.
Kohtupraktikas on
lõikeid 1 ja 2 nende koostoimes tõlgendatud selliselt, et pool, kes soovib, et kohus kohaldaks lepingutingimuse suhtes võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsiooni, peab esile tooma ja tõendama asjaolud, mille alusel on lepingutingimus
Selleks, et sellisele lepingutingimusele ei kohalduks tüüptingimuste regulatsioon, peab tingimuse kasutaja
lg-st 2 tulenevalt tõendama, et lepingupooled rääkisid tingimuse eraldi läbi (vt Riigikohtu 30.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 17).
lg-s 1 sätestatud reegli kohaselt tekib käendaja vastutus solidaarsena põhivõlgniku vastutuse kõrvale. Käendaja vastutus tekib automaatselt alates põhivõlgniku poolt kohustuse rikkumisest. Seega tekkis pärast võlatunnistuste täitmata jätmisest põhivõlgniku ja kostja solidaarvastutus, st võlausaldaja võib nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt (solidaar)võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (
Seoses kostja vastuväidetega selgitab kohus, et deklaratiivse võlatunnistuse eesmärgiks on mh võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega lihtsustatakse võla sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 18.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24). Samuti on võlatunnistuse tagajärjeks tõendamiskoormise muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (vt nt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 23; 06.02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 21). Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja
Käendatava kohustuse puudumise vastuväidete kasutamisel on käendaja tõenduslikus mõttes samas seisundis kui põhivõlgnik, st tõendamiskoormus käendaja ja võlausaldaja vahelises suhtes jaguneb samamoodi nagu põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelises suhtes (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: P. Varul jt. Tallinn 2016, lk 777). Seega lasub tõendamiskoormus selle kohta, et käendatav nõue puudub või ei ole sellise suurusega, kostjal. Lisaks selgitab kohus, et võlatunnistustele toetumisel ja nende esitamisel ei pea hageja täpselt esitama töövõtulepingu alusel tekkinud asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis lasub kostjal. Samas ei ole kostja tõendamiskoormis piiramatu. Hea usu põhimõttest tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormis pöördub ümber, kui kostja esitab asjaolud, mis viitavad nõude puudumise võimalikkusele. Eelkõige kehtib eelöeldu olukorras, 11 2-16-19012 kus tuleb tõendada asjaolu, mille esinemine on hageja kontrolli all, kostjal ei ole objektiivselt võimalik tõendeid esitada ja hageja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Seega kui kostja on kausaalsuhtest tulenevalt võla puudumise tõenäosust põhistanud, hageja on aga keeldunud võla tekkimise asjaolusid selgitamast ja tõendeid esitamast, peaks hageja hagi rahuldamiseks tõendama kausaalsuhtest tulenevat võlga (vt Riigikohtu 10.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 26; 12.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Kohtu hinnangul ei ole praegusel juhul kostja aga esitanud menetluses selliseid asjaolusid, mis tingiksid tõendamiskoormise ümberpöördumise. Kohus on 11.04.2018 toimunud eelistungil pooltele vastavat tõendamiskoormist korduvalt selgitanud (vt tl 143 pöördel), kuid kostja ei ole põhistanud ega tõendanud, et käendatav nõue puuduks.
lg-st tulenevalt võib käendaja (kostja) esitada ka põhivõlgniku suhtes käendatud kohustuse aegumise vastuväite, kui käendatud kohustusele vastav nõue on põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelises suhtes aegunud. Kuna käenduslepingust tulenev võlausaldaja nõue käendaja vastu muutub sissenõutavaks ja hakkab aeguma samal ajal, kui muutub sissenõutavaks käendatud kohustusele vastav võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu, aeguvad nõuded põhivõlgniku ja käendaja vastu üldjuhul samaaegselt (vt nt Riigikohtu 20.04.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09, p 10; 18.05.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-16, p 13). Seega ei ole praegusel juhul aegumise kohaldamise üle otsustamisel oluline, kas ja millal hageja esitas nõuded põhivõlgniku vastu (vt ka Riigikohtu 11.12.2015 otsus tsiviilasjas nr 32-1-116-15, p 11), kuivõrd hageja on esitanud enne aegumistähtaja lõppemist nõuded käendaja vastu (
Viivist võib võlausaldaja
lg 1 kohaselt võlgnikult nõuda, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 27. Hageja nõuab kostjalt sissenõutavaks muutunud viivise tasumist summas 16 860,84 eurot. Kokkulepete I ja II p 3 järgi on viivisemääraks 0,5% päevas ning p-s 5 käendab käendaja (kostja) kõigi põhivõlgniku vaidlusalustest kokkulepetest tulenevate kohustuste täitmist oma isikliku käendusega ja vastutab põhivõlgniku kohutuste, sh viivised, täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga. Hageja on selgitanud, et ta nõuab kostalt viivisevõlgnevuse tasumist üksnes kuni põhivõlgnevuse suuruseni (11 580,84 + 5280). Veel on hageja selgitanud, et isegi kui lähtuda sellest, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks alles 01.01.2013, siis juba 31.12.2013 ületas põhivõlgniku viivisevõlgnevus põhivõlgnevust. Võttes aluseks, et kalendriaastas
lg 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Leppetrahvi nõudmist käsitleva
162 lg 1 kohaselt võib kohus juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, vähendada seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (vt nt Riigikohtu 12.12.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1162-12, p-d 18 ja 19). Riigikohus on 12.12.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12 (p-s 20) märkinud, et
Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes
§-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Antud juhul ei ületa hageja viivisenõue põhivõlgnevust (16 860,84 eurot) ning kostja ei ole tõendanud viivise vähendamise eelduste olemasolu. Kusjuures kohus on 11.04.2018 toimunud istungil kostjale vastavat tõendamiskoormist selgitanud (vt tl 144). Kostja väited, et põhivõlgniku majanduslik seisund polnud eeldatavasti hea, kuna ta kustutati äriregistrist ning 13 2-16-19012 et kostjal on 4 ülalpeetavat, kellele ta tasub igakuiselt ülalpidamistasu, mistõttu põhivõlaga võrdses ulatuses viivise tasumine käiks talle igal juhul üle jõu, on paljasõnalised ja tõendamata. Seejuures nähtub asja materjalidest, et põhivõlgnik, kelle ainuosanik ja juhatuse liige oli kostja, kustutati äriregistrist hoopis seetõttu, kuna ta jättis esitamata majandusaasta aruanded (vt tl 104-105). Hageja on esitanud viivise nõuded nii, et need kokku ei ületa võlatunnistustest tulenevaid põhivõla nõudeid. Kohtu arvates ei ole hageja viivisenõue summas 16 860,84 eurot ebamõistlikult suur ning puuduvad
§-st 162 tulenevad objektiivsed alused selle vähendamiseks. Kohus arvestab seejuures ühelt poolt asjaoluga, et kokkulepetes I ja II kokku lepitud viivisemäär 0,5% tasumata summalt päevas on oluliselt suurem
Teiselt poolt ei ole viivisenõude suurus iseenesest tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid eeskätt ikkagi viivituse pikkusest. Ajavahemikul 01.01.2013 – 19.12.2016 oli kostja olnud võlgnevuse tasumise kohustusega viivituses 1449 päeva. Seejuures on kostja põhikohustused senini täitmata. Kummalgi lepingupoolel ei ole kohtu hinnangul ülekaalukaid huve, mida tuleks
Kohtule ei ole esitatud kontrollitavaid väiteid ega tõendeid hageja või põhivõlgniku/kostja majandusliku olukorra kohta.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.