KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus (Võru kohtumaja) Määruse tegemise aeg ja koht 17. aprill 2019, Võru Kriminaalasja number 1-18-10376 Kohtunik Erkki Hirsnik Kohtuistungi sekretärid Liia Tigane ja Krist

) § 120 lg 1 ja § 263 lg 1 p 2 järgsete tegude toimepanemise tõttu Prokurör ringkonnaprokurör Terje Alkesašin Psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele allutatud isik A. Isikukood xxxxxxxxxxx; elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; viibib ravil xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx; Eesti Vabariigi kodanik; emakeel eesti keel; keskharidusega; ametlik töökoht puudub Kaitsja vandeadvokaadi abi Eve Laine RESOLUTSIOON 1. Tagastada kriminaalasi kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 402 lg 2 alusel A 21. aprilli 2018 teo osas prokuratuurile menetluse jätkamiseks üldkorras. 2. Lõpetada KrMS § 402 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel 26. septembril 2018 toime pandud

§ 120lg 1 pärase õigusvastase ähvardamise osas A suhtes toimetatud kriminaalmenetlus.

1. Jätta hoolimata käesoleva määruse resolutsiooni
2. punktis nimetatud teo toimepanemisest A-le psühhiaatriline sundravi kohaldamata.
3. Määrata Advokaadibüroole Ann Saar vandeadvokaadi abi Eve Laine poolt A-le kohtumenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 478,80 eurot (sh käibemaks).
4. Jätta käesoleva määruse resolutsiooni
5. punktis menetluskulude hulka arvatud kaitsjatasu 478,80 eurot ja kohtueelses menetluses menetluskulude hulka arvatud
6. oktoobril 2018,
7. detsembril 2018 ja
8. detsembril 2018 tekkinud kokku 240 eurone kaitsjatasu ning 798 eurone ekspertiisitasu ehk kokku 1516,80 eurot KrMS § 183 lg 1 alusel riigi kanda.
9. Saata käesolev määrus teadmiseks Eesti Kohtuekspertiisi Instituudile ja SA-le Tartu Ülikooli Kliinikum võimaldamaks neil tutvuda ekspertiiside, süüdivuse ja sundravi kohta 1 märgituga. Saata see määrus teadmiseks ka Justiitsministeeriumile tutvumaks eeskätt määruse põhiosa p-dega 23–
11. Asitõendina ära võetud nuga tagastada prokuratuurile. Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA
12. Kohus toob kõigepealt välja menetluse käigu ja poolte seisukohad, tuvastab seejärel faktilised asjaolud, annab neile õigusliku hinnangu, vaagides kõigepealt
13. aprilli 2018 ja seejärel
14. septembri 2018 sündmust, ja teeb viimaks otsustuse menetluskulude kohta. Menetluse käik ja poolte seisukohad
15. Lõuna ringkonnaprokuratuur saatis Tartu Maakohtu Võru kohtumajale kriminaalasja A suhtes psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks

§ 120

lg 1 ja § 263 lg 1 p 2 järgi toime pandud õigusvastaste tegude tõttu.

§ 263lg 1 p 2 järgse teo sooritas A 21.

aprillil 2018. Kõigepealt ütles A umbes kell 17.15 Võrus xxxxxxxxxxxxxxxxx aias olnud M. P. viimase alaealise poja juuresolekul, et M. P. sureb täna ja lubas M. P. näpud läbi torgata. Seejärel tõi A oma korterist bensiinipudeli, kaltsu ja tulemasina ja naasis nendega umbes 10 minutit pärast M. P. juurest ära minekut M. P. juurde ning andis mõista, et paneb M. P. maja põlema. Kui A kuulis, et M. P. oli kutsunud politsei, tõi ta oma kodunt kööginoa, läks sellega M. P. aeda ja hakkas viimast taga ajama, mistõttu M. P. ja tema poeg jooksid oma aiast minema.

§ 120lg 1 pärase teo pani A toime 26.

septembril 2018 kell 16.30 Võrus xxxxxxxxxxxxxx-x korteris. Ta sulges küdeva ahju ukse ja siibri, lastes nii korterisse suitsu, ja ähvardas oma ema J. J. kirvega. J. J. tundis A vaimse seisundi tõttu hirmu oma elu ja tervise pärast. A-le tuleb nende tegude toime panemise tõttu kohaldada psühhiaatrilist sundravi, sest ähvardamise toime panemise ajal oli A paranoidse skisofreenia, alkoholisõltuvuse ja kannabinoidide kuritarvitamise ehk psüühikahäirete tõttu süüdimatu, A on ohtlik ja vajab ravi.

1. Prokurör jäi kohtuistungil sundravi kohaldamise taotluse juurde ja leidis, et ravi võib toimuda ambulatoorses vormis.
2. Ka A kaitsja leidis, et A-le tuleb kohaldada ambulatoorset sundravi.
3. A tunnistas tegude toime panemist ja kinnitas, et ta jätkab enda ravimist. Faktilised asjaolud
4. Kohus tuvastab kõigepealt, mis juhtus.
6. aprillil 2018 leidis aset järgmine sündmus. Purjus A jõudis mööda Võrus asunud Katariina alleed kõndides umbes kell 17.15 majani xxxx, mille hoovis töötas M. P. . A jäi seisma ja ütles M. P. korduvalt, et viimane sureb veel selsamal päeval ja lubas M. P. näpud läbi torgata. M. P. läks tänavale, kus tal tekkis A-ga rüselus. Juhtunut nägi pealt M. P. 11-aastane poeg S. P. . Seejärel läks A oma sealsamas lähedal asunud koju, võttis kaasa pudeli bensiiniga, kaltsu ja välgumihkli ning läks tagasi M. P. maja juurde, kuhu jõudis mõni minut pärast oma ära 2 minemist. M. P. ja S. P. nägid A-d ja tundsid bensiinihaisu. Seejärel helistas M. P. politseisse ja A läks uuesti oma koju. Sealt võttis ta 34-cm pikkuse noa ja läks sellega mõni minut pärast M. P. juurest ära minemist M. P. juurde tagasi. Seda nägid tänaval olnud inimesed, kes helistasid politseisse. M. P. majani jõudnuna läks A aeda sisse. M. P. ja S. P. läksid seepeale aiast välja tänavale. S. P. läks kaugemale, aga M. P. võttis oma autost kurika. A hakkas endiselt nuga käes hoides M. P. suunas liikuma ja M. P. taganes kurikaga vehkides mööda tänavat. Seejärel jõudis kohale politsei, kes A kinni pidas.
7. Selle juhtumi osas vaidlus puudub. See tuleb tuvastada M. P. , S. P. ja osaliselt ka A ütluste, noa hoiule võtmise protokolli, noa vaatlusprotokolli, indikaatorvahendi kasutamise protokolli ja A kainenemisele toimetamise protokolli alusel.
9. septembril 2018 käitus A jälle vägivaldselt. Umbes kella 16 paiku nägi Võrus xxxxxxxxxxxxxx-x oma kodus olnud J. J. , et A nuusutab kilekotis atsetooni. J. J. tõmbas A-l kilekoti käest. Mõni aeg hiljem küttis J. J. sealsamas ahju. Tema juurde tuli A, kes pani küdeva ahju ukse ja siibri kinni. Tuppa hakkas suitsu tulema. J. J. helistas politseisse. A võttis seejärel kirve ja hakkas sellega vehkima ning karjuma. J. J. tekkis hirm, et A lööb teda kirvega. Mõni minut hiljem läks A majast välja ja politsei pidas ta kinni.
10. Sellegi sündmuse osas vaidlust ei ole. Et see aset leidis, tuleb tuvastada J. J. ja V. B. ütluste ning telefonikõnede salvestuste alusel. Õiguslik hinnang
11. Kohus analüüsib kõigepealt
12. aprilli 2018 tegu ja peatub seejärel
13. septembril 2018 juhtunul.
14. aprilli 2018 tegu
16. aprillil 2018 toime pandu kujutab endast objektiivses mõttes

§ 263

lg 1 p 2 pärast tegu ehk avalikus korras käitumise üldnõuete rikkumist relvaga ähvardades. A pani oma teo toime Katariina alleel ehk avalikus kohas korrakaitseseaduse (KorS) § 54 mõttes. A eksis KorS § 55 lg 1 p 2 vastu, mille järgi on avalikus kohas keelatud teist isikut hirmutada või ähvardada. A käitumine tekitas M. P. hirmu: viimasel tekkis arvamus, et A paneb midagi temale kuuluvat põlema ja tekitab temale kas vahetult oma kehaga või noaga mingeid tervisekahjustusi. A käitumine häiris juhtunut pealt näinud läheduses viibinud inimesi. Nuga ei saa pidada relvaks. Tõsi, nuga võiks olla külmrelv relvaseaduse (RelvaS) § 11 p 4 tähenduses. Seda ta siiski ei ole, sest RelvaS §-d 18–20, mis sisaldavad piiramata tsiviilkäibega, piiratud tsiviilkäibega ja tsiviilkäibes keelatud relvade loendit, nuga iseenesest või nt kööginuga ei maini. Küll aga saab nuga pidada relvana kasutatavaks esemeks

§ 263

lg 1 p 2 tähenduses, sest sellega saab tekitada samasugust kahju, nagu mitmete relvaseaduses mainitud külmrelvadega (nt jahinoa, jahipussi või torketäägiga). 13. A-l oli tahtlus kõigi objektiivse koosseisu asjaolude suhtes ehk ta täitis

§ 263lg 1 p 2 subjektiivse koosseisu.

1. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ilmne.
2. Järgnevalt tuleb otsustada, kas tegu oli süüline. Süü võib välistada

§ 34ehk A-l teo ajal esinenud psüühikahäire.

3 16.

§ 34

kohaselt ei ole isik süüdiv, kui ta teo toimepanemise ajal ei olnud võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima seose vaimuhaiguse, ajutise raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkuse, nõdrameelsuse või muu raske psüühikahäirega. Inimese süüdimatus

§ 34

mõttes tuleb seega tuvastada kahetasandiliselt ehk nn bioloogilis-psühholoogilise ehk psüühilis-normatiivse meetodi alusel: kõigepealt peab kindlaks tegema nn meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemise (vaimuhaigus, ajutine raske psüühikahäire, nõrgamõistuslikkus, nõdrameelsus või muu raske psüühikahäirega) ja seejärel tuleb analüüsida nn juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid (võime mõista oma teo keelatust või suutlikkus juhtida oma käitumist vastavalt oma arusaamale keelatusest) (RKKKo 3-1-1-2209, p 6.1; RKKKm 3-1-1-105-16, p 18 jj., Pikamäe –

. Kommentaar.

1. trükk, § 34/2; Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum Strafgesetzbuch (StGB),
2. Auflage, § 20/1; Fischer zum StGB,
3. Auflage, § 20/5).
5. juuni 2018 (allkirjastamise kuupäev) kohtupsühhiaatria ekspertiisi akti kohaselt põdes A teo toimepanemise ajal skisotüüpset häiret (Rahvusvaheliste Haiguste Klassifikatsiooni
6. versiooni (RHK-10) kood F21), alkoholisõltuvust (episoodiline tarvitamine) (F10.26) ja kanepi kuritarvitamist (praegu kaine) (F12.10) (tl 40). Lisaks nähtub ekspertiisiaktist viiteid veel kahele psüühikahäirele. Et A väljahingatavas õhus oli alkoholi 1,05 mg liitri kohta (tl 3), oli tal äge alkoholi intoksikatsioon RHK-10 koodi F10.0 mõttes. Ka leiti A organismist THC-d (tl 5) ja ekspertiisiaktis märgitaksegi, et A oli kanepijoobes (tl 41). Selline joove vastab RHK-10 koodile F12.
7. Ilmselt ei joobediagnoose ekspertiisiaktis otsesõnu välja toodud seetõttu, et RHK-10 järgi tuleb sõltuvuse ja kuritarvitamise korral eelistada sõltuvus- ja kuritarvitamisdiagnoosi intoksikatsiooni diagnoosile: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm. Ekspertiise tehes sellest regulatsioonist siiski lähtuda ei tohiks. RHK-10 pole mõeldud mitte ekspertiiside tegemiseks, vaid inimeste ravimiseks. Diagnoosimisel ravimiseks on aga teistsugune eesmärk kui diagnoosimisel juriidilise otsustuse tegemiseks. Viimasel juhul on inimese käitumise mõistmiseks oluline, kas teo ajal intoksikatsioon esines või mitte. Seepärast tuleks ekspertiisi tehes diagnoosida intoksikatsioon ka juhul, kui tegemist on sõltlasega.
8. Niisiis tuleb süüdimatuse esimest tasandit, st meditsiiniliste (bioloogiliste) tunnuste esinemist jaatada. Kohus ei pea vajalikuks analüüsida, millisele

§-s 34 sätestatud viiest alternatiivist A-l esinenud haigused vastavad. Seda seetõttu, et konkreetne alternatiiv ei oma tähendust. Lisaks tuleb märkida, et vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse ja nõdrameelsuse mõisted on vananenud. Tänapäeval kasutatakse üldmõistet „psüühikahäire“. Nt Saksamaal – mille karistusseadustik tunneb

§-ga 34 väga sarnaselt sõnastatud normi – on leitud, et vananenud ja ebatäpsed mõisted tuleks nende difameeriva tähenduse tõttu seadusest kustutada (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,

1. Auflage, § 20/3).
2. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas A psüühikahäirete tõttu tuleb jaatada ka süüdimatuse juriidilisi (psühholoogilisi) tunnuseid. Juriidilisi tunnuseid vaagides tuleb otsustada, kas bioloogiliste tunnuste olemasolul saab inimesele ebaõigusarusaama/ebaõigusteadvust (st võimet oma teo keelatusest aru saada; nn intellektuaalne element) või juhtimisvõimet (st võimet oma käitumist juhtida; nn voluntatiivne element) omistada või mitte (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
3. Auflage, § 20/25–26). Süüdimatuse eristamine süüdivusest on võimalik vaid võrdleva meetodi abil: kui süüdiv on „normaalses“ psüühilises seisundis inimene, kes suudab mõista oma teo ebaõigust ja vastavalt sellele oma käitumist suunata, ei ole alust teha süüdivusetteheidet isikule, kelle puhul on „bioloogilistel“ tunnustel baseeruvad vaimsed häired jõudnud sellise tasemeni, et on alust rääkida isiksuspildi raskest, st normaalseid piire ületavast muutumisest, mistõttu on inimese suutlikkus mõistuspäraseks käitumiseks täielikult või vähemalt mingites olukordades võimatuks muutunud (Perron/Weißer – Schönke/Schröder zum StGB,
4. Auflage, § 20/26; Streng – Münchener Kommentar zum StGB,
5. Auflage, § 20/61). 4
6. Ekspertiisiaktis on leitud, et teo tingis alkoholi- ja kanepijoove (tl 41).

§ 36kohaselt joove süüd ei välista.

Ka sisuliselt (st jättes kõrvale kriminaalpoliitilistel kaalutlustel kehtestatud

§ 36

) on viiteid sellele, et A arusaamis- ja juhtimisvõime täielikult pärsitud ei olnud. Süüdistatava käitumine oli võrdlemisi pika aja kestel küllaltki sihipärane: A käis suisa kaks korda kodus ja võttis sealt kaasa esemeid, mida ta soovis M. P. vastu kasutama hakata. Sealjuures on süüdistatav viidanud sellele, et ta oli vihane ja soovis M. P. kätte maksta (tl 14 ja 40).

1. Samas oli A käitumine siiski mõnes mõttes „normaalsest“ (vt käesoleva määruse p 19) selgelt erinev ja see erisus ei paista olevat seletatav üksnes alkoholi või kanepiga, vaid võib olla taandatav A skisotüüpsele häirele. Nii on A korduvalt selgitanud (nii eksperdile kui ka kohtus), et ta hakkas M. P. kõnelema seepärast, et tema hinnangul võis M. P. , kes oli oma aias korduvalt taskulambiga ringi jalutanud, kaevata kellelegi hauda. Ekspertiisiaktis viidatakse, et maailmas sündivat tunneb A ülekaalukalt kui kellegi vandenõu tulemust (tl 41). Selline arusaam on seotav skisotüüpse häirega, sest seda haigust põdevatel inimetel võivad olla veidrad veendumused või maagiline mõtlemine ja esineda luulutaolised mõtted (https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm). Lisaks on puutuvalt A teosse oluline seegi, et skisotüüpsest häirest tulenevalt tõlgendab A teiste inimeste neutraalseid või sõbralikke tegusid vaenulike ja põlglikena (tl 41).
2. Käesoleva määruse eelmises punktis öeldu ei tähenda siiski, et A süüdivus on välistatud. Skisotüüpne häire on mõningal määrale sarnane skisofreeniale, aga kindlaid ja tüüpilisi skisofreenseid häireid siiski veel ei esine (https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm). Pigem on skisotüüpne häire võrreldav isiksusehäirega (samas). Isiksushäired pole aga üldjuhul kuigivõrd raskekujulised psüühikahäired ega välista seetõttu reeglina süüd (vt Tartu Maakohtu
3. jaanuari 2018 otsus asjas nr 1-16-7948 (Kotkas) piirialast tüüpi isiksushäire kohta; Schneider, Frister, Olzen. Begutachtung psychischer Störungen.
4. Auflage, lk 141–142). Tulenevalt sellest, et eeskätt mõjutas A-d joove (vt käesoleva määruse p 20), tuleb ka praegu leida, et skisotüüpne häire süüd ei välistanud. Niisiis oli A tegu toime pannes süüdiv
6. Kui isik paneb teo toime süüdivana, tuleb ta vähemalt üldjuhul süüdi tunnistada ja teda on vaja karistada. Küsida tuleb aga, kas süüdi tunnistamine ja karistamine saab (ja peab) järgneda ka siis, kui süüdivana teo toime pannud inimese psüühikas on pärast seda tegu toimunud (olulised) muudatused. Nii see praegu olla võikski, sest A pani pärast
7. aprilli 2018 süüdimatuna toime ühe õigusvastase teo (vt käesoleva määruse p 35) ja tal on ka praegu psüühikahäire (vt käesoleva määruse p 36 jj.). Asjasse puutuvad võivad olla mitmed pärast tegu tekkinud psüühikahäirest kõnelevad seadusesätted.
8. Kõigepealt tuleb teha siiski üks märkus n-ö sulgude ees. Kohtu hinnangul on järgnevalt nimetatavate normide puhul ühine see, et ehkki nad kõik räägivad psüühikahäire vms hilisemast tekkimisest, ei ole nende kohaldamine välistatud ka siis, kui isikul oli (võrdlemisi) vähese intensiivsusega psüühikahäire juba teo toime panemise ajal (ehk rangelt võttes pole psüühikahäire tekkinud pärast tegu). Vastupidine tõlgendus – st silmas peetakse kitsalt olukordi, kus teo toimepanemise ajal ei olnud isikul mingitki psüühikahäiret – oleks ebaloogiline, sest psüühikahäire kui selline ei ole karistusõiguslikult oluline: tähtsust saavad omada vaid sellised psüühikahäired, mis on piisavalt raskekujulised. Seega tuleb järgnevalt käsitletavaid norme lugeda nii, et nad räägivad psüühikahäire tekkimisest või selle häire intensiivistumisest. Küll aga võib käesoleva määruse p-s 21 märgitu viidata sellele, et A süüdivus võis olla piiratud

§ 35mõttes.

See aga süü tasandil rolli ei mängi: ka piiratult süüdivana tegu toime panev isik käitub süüliselt. Piiratud süüdivus omab tähendust üksnes karistuse suurusse puutuvalt. Vt täpsemalt Tartu Maakohtu 11. jaanuari 2018 otsus asjas nr 1-16-7948 (Kotkas), p-d 32–36. 1 5 25. Esiteks tuleb kõne alla

§ 86

lg 1, mille teise alternatiivi kohaselt määrab kohus psühhiaatrilise sundravi inimesele, kes on pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne karistuse ärakandmist jäänud vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire ning ta on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi. See norm praegu rakenduda ei saa, sest ta kõneleb olukorrast, kus isik on jäänud vaimuhaigeks pärast kohtuotsuse tegemist – ja käesoleval juhul sellise situatsiooniga tegemist pole. 26. Asjasse puutuv on hoopiski

§ 79

lg 2 ls 1: kui isik on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire ja ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima, vabastab kohus ta karistusest või selle kandmisest. See säte kohaldub selgelt ka olukordades, kus süülise teo toimepanijal tekib psüühikahäire enne otsuse tegemist. Samas aga tuleb pidada silmas seda, et norm ei räägi igasugusest psüühikahäirest: viidatud on sellisele psüühikahäirele, mille tõttu ei ole teo toimepanija võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Selline regulatsioon näib vähemalt esmapilgul üsnagi mõistetamatu. Paistab, et seadusandja on

§ 79

lg 2 kehtestades lähtunud

§-st 34: nende sätete sõnastused on suuresti kattuvad. Samas aga tuleb tähele panna seda, et nn arusaamis- ja juhtimisvõime (vt käesoleva määruse p 19) seotakse

§-s 34 väga selgelt konkreetse õigusvastase teoga ehk viidatud võimeid tuleb analüüsida puutuvalt toime pandud teosse.

§ 79

lg 2 puhul aga midagi sellist ei ole: isik oli õigusvastase teo toimepanemise ajal süüdiv ehk ei saa väita, et tal oli mingi (piisav) defitsiit arusaamis- või juhtimisvõimes teo sooritamise ajal. Niisiis tekib küsimus, millisest teost arusaamise võimest ja sellele arusaamisvõimele vastavast juhtimisvõimest

§ 79lg 2 räägib.

Kohtu hinnangul ei saa tulla kõne alla ükski muu kui menetletav tegu. Ainus võimalus

§ 79

lg-le 2 loogiline sisu anda paistab olevat n-ö hüpoteetiline süüdivuse kontroll ehk küsida tuleb, kas juhul, kui isikul oleks olnud selline psüühikahäire, nagu on tal praegu, juba teo toimepanemise ajal, oleks ta olnud võimeline saama aru oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. 27. Tõsi, käesoleva määruse eelmises punktis esitatud tõlgendusele võib esitada vastuväite. Nimelt võib väita, et kuivõrd pärast kohtuotsuse tegemist tekkinud psüühikahäire ei eelda ei

§ 86lg 1 alt 2 ega Kr

MS § 425 lg 2 kohaselt psühhiaatrilise sundravi kohaldamiseks n-ö hüpoteetilist süüdivuse kontrolli, ei tohiks seda kontrolli rakendada ka olukorras, kus psüühikahäire on tekkinud enne otsuse tegemist. See vastuväide tuleb siiski ümber lükata. Esiteks: ei saa mööda vaadata sellest, et erinevalt

§ 86lg 1 alt-st 2 ja Kr

MS § 425 lg-st 2 kõneleb

§ 79

lg 2 otsesõnu teo keelatusest arusaamise ja sellele vastavast käitumise juhtimise võimest. Teiseks: kohtu hinnangul ei saa ka

§ 86lg 1 alt 2 ja Kr

MS § 425 lg 2 rakendamist tuua kaasa igasugune pärast otsuse tegemist tekkiv psüühikahäire, vaid üksnes rasket laadi häire. Kerge häire puhul psühhiaatrilise sundravi kohaldamine ei oleks kuidagi õigustatud. Lisaks eiraks see reaalsust, sest suurel hulgal kinnipeetavatel on kerget laadi psüühikahäired (vt nt Maailma Terviseorganisatsiooni koduleht http://www.euro.who.int/en/health-topics/health-determinants/prisons-and-health/data-and-statistics?fbclid=IwAR0Zz_ff3wFwvuDUMe9ieLKr_-CbbQr8jUwnciww5RZAa6ubgM4dm_KZpE4 (a high proportion of prisoners ehk suur hulk vange) või Maailma Terviseorganisatsiooni infoleht http://www.euro.who.int/__data/assets/pdf_file/0020/250283/Fact-Sheet-Prison-and-HealthEng.pdf?fbclid=IwAR0eqOifFj0d5yhjXrLOTu7JH35jr4HTXoWLtbSqFwbqgT0WPb1dWKpxQpM (up to 40% of prisoners ehk kuni 40% vangidest) või Fazel, Hayes et al. Mental health of prisoners: prevalence, adverse outcomes and interventions. Lancet Psychiatry. 2016 Sep; 3

§ 79

lg 2 alusel tuua kaasa teistsugust tulemust kui

§ 86

lg 1 alt 2 alusel selle kontrollimine, kas isikul on tekkinud piisavalt raske psüühikahäire. Nimelt võib psühhiaatriline sundravi mõlemal juhul ära langeda tulenevalt sellest, et isiku psüühika on piisavalt n-ö normaalne: kui esimesel juhul tuleks öelda, et rääkida ei saa hüpoteetilisest süüdimatusest, oleks vaja teisel juhul viidata sellele, et psüühikahäire pole piisavalt raskekujuline. Esimesel juhul oleks tulem see, et isik jääb karistusest vabastamata ja teisel juhul peaks ta jätkama juba alustatud karistuse kandmist. 28. Seetõttu tuleb

§ 79

lg 2 alusel uurida, kas A-l esinev psüühikahäire tooks hüpoteetiliselt kaasa tema süüdimatuse.

1. A jättis endast kohtuistungil n-ö adekvaatse mulje: sai aru situatsioonist ja andis küsimustele loogilisi vastuseid. Ka tuleb viidata psühhiaater Doris Madissooni
2. veebruari 2019 kirjale, mille kohaselt on A viimasel ajal olnud rahulik, viisakas, koostööaldis ja stabiilses seisundis. Selles vastuses tuuakse välja ka A ema kinnitus, et tema poeg on viimasel ajal korralikult käitunud. Seda kinnitas J. J. ka kohtus. Ka kaitsja väitis kohtus, et A on viimasel ajal väga tugevasti muutunud ja seda just paremuse poole. Tartu Maakohtu
3. detsembri 2018 määrusest asjas nr 2-18-18832 nähtub, et
4. septembrist 2018 kuni
5. detsembrini 2018 oli A xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx psühhiaatriakliinikus ravil. Selles määruses viidatakse psühhiaatri arvamusele, mille kohaselt on A seisund mõnevõrra paranenud. Määruse koostanud kohtunik leidis, et A on rahulik. Neid asjaolusid arvesse võttes tuleb öelda, et A psüühiline seisund on praegu vähe erinev n-ö keskmise kurjategija omast. Seepärast ei saa kuidagi väita, et kui A oleks
6. aprillil 2018 aset leidnud teo pannud toime niisuguses seisundis, ei oleks ta olnud võimeline aru saama selle teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. See tähendab seda, et

§ 79

lg 2 eeldused täidetud ei ole ja A-d ei saa nimetatud sätte järgi karistusest vabastada. See omakorda tähendab aga seda, et A-ga tuleks talitada täpselt nii, nagu iga isikuga, kes on toime pannud koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo. Kohtumenetluses oleks niisugusel juhul vaja isik süüdi mõista ja teda tuleks karistada.

1. Selliselt toimimine on aga välistatud menetluslike takistuste tõttu. Nimelt toimub praegu kriminaalmenetluse seadustiku
2. peatüki järgne psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlus. Selle menetluse n-ö lõplik koormav järelm saab tulenevalt KrMS § 402 lg-st 1 olla vaid psühhiaatriline sundravi, aga mitte isiku süüditunnistamine ja karistamine. Selline regulatsioon on mõistetamatu: jääb arusaamatuks, miks on psühhiaatrilise sundravi kohaldamise tarvis eraldi menetlust. Oleks kõigiti loogiline, et menetlusliik ei piiraks kohtu võimalusi valida õigusvastase teo toime panemise eest kohaldatavat järelmit ehk kohus saaks pärast asja arutamist otsustada, kas isik süüdi tunnistada ja karistada või kohaldada talle sundravi või jätta see kohaldamata. Vajadusel oleks seadusandjal võimalik näha ette mingid isiku psüühikahäirest lähtuvad menetluslikud erisused, nagu nt on nähtud ette alaealiste puhul: vt nt KrMS § 290 ja §
3. Niisiis ei jää kohtul praeguses olukorras üle midagi muud, kui tagastada kriminaalasi A
4. aprilli 2018 teo osas KrMS § 402 lg 2 alusel prokuratuurile menetluse jätkamiseks üldkorras. Ilmselt tähendab menetluse jätkamine üldkorras seda, et prokuratuuril tekib võimalus valida kõikide tal kasutada olevate meetmete vahel: nt saata asi kohtusse üldmenetluse toimetamiseks, saata asi kohtusse lihtmenetluse raames või lõpetada asi otstarbekuse kaalutlusel.
5. Obiter dictum-korras olgu märgitud, et asi oleks ilmselt veelgi segasem siis, kui kohus oleks hüpoteetilise süüdimatuse kontrolli põhjal jõudnud järeldusele, et A ei oleks oma praeguses psüühilises seisundis
6. aprilli 2018 tegu toime pannuna saanud aru selle teo keelatusest või vähemasti poleks ta olnud võimeline oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtima. Ka niisugusel juhul oleks kohtu hinnangul olnud tarvis A süüdi tunnistada ja karistada: seda seetõttu, et ta pani toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo. Küll aga oleks ta tulnud

7 § 79 lg-st 2 lähtuvalt karistusest vabastada, analüüsida psühhiaatrilise sundravi kohaldamise vajalikkust ja selle vajaduse jaatamisel sundravi kohaldada. On väga ebaselge, milline oleks pidanud sellisel juhul välja nägema menetlus. Nt tuleks küsida, kas sellisel juhul oleks kohus ikkagi saanud A psühhiaatrilise sundravi menetluses

1. a)süüdi mõista,
2. b)karistada,
3. c)karistusest vabastada,
4. d)analüüsida sundravi eelduseid ja
5. e)vajadusel seda ravi kohaldada. Kui jaa, siis omakorda tekiks küsimus, mida oleks tulnud teha siis, kui kohus sundravi eeldusi jaatanud ei oleks: kas niisugusel juhul saakski psühhiaatrilise sundravi menetlus päädida isiku süüdtunnistamise ja karistamisega? Needki küsimused viitavad sellele, et seadusandja võiks mõelda psühhiaatrilise sundravi menetluse kui sellise kaotamise peale. Psühhiaatrilist sundravi peaks olema võimalik kohaldada n-ö tavamenetluse lõppemisel täpselt samamoodi, nagu saab tavamenetluse lõppemisel kohaldada karistusseadustiku 3. peatükis sätestatud karistusi või

§-s 87 ette nähtud noorukite mõjutusvahendeid.

1. septembri 2018 tegu
3. septembril 2018 toime pandud tegu täidab

§ 120lg 1 järgse ähvardamise objektiivse koosseisu.

Kirvega vehkides andis A J. J. mõista, et tekitab viimasele mingeid tervisekahjustusi. Selline ähvardamine oli tõsiselt võetav: esiteks seetõttu, et A ei piirdunud sõnadega, vaid hoidis käes kirvest, teiseks oli ta endast täiesti väljas ja kolmandaks suurendas tema ohtlikuna paistmist see, et ta oli natuke enne kirve haaramist sulgenud põleva ahju avaused. 33. A pani

§ 120lg 1 pärase teo toime tahtlikult.

1. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei esinenud.
2. Küll aga ei olnud tegu süüline. Ekspertiisiakti kohaselt esines A-l teo toime panemise ajal kolm psüühikahäiret: paranoidne skisofreenia (jälgimisperiood alla aasta) (RHK-10 F20.09), alkoholisõltuvus (RHK-10 F10.26) ja kannabinoidide kuritarvitamine (käesolevalt kaine) (RHK-10 F12.10). Niisiis erines A olukord psüühikahäirete mõttes
3. septembril 2018 tema olukorrast
4. aprillil 2018 kahes aspektis. Esiteks ei olnud A-l mitte skisotüüpne häire, vaid skisofreenia. Teiseks ei olnud A joobes. Et alkoholisõitus ja kannabinoidide kuritarvitamine oli A-l nii
5. aprillil kui ka
6. septembril 2018, aga
7. aprillil 2018 oli A süüdiv (vt ülal), saab öelda, et need kaks psüühikahäiret A süüdivust ei välista. Seega tuleb A teo süüdivust mõjutava psüühikahäirena kõne alla skisofreenia. Nt Saksamaal leitakse, et teo skisofreeniahoo foonil toime panemine toob endaga üldjuhul kaasa süüdimatuse, kusjuures võimalik on nii arusaamiskui ka juhtimisvõime ära langemine (Fischer zum StGB,
8. Auflage, § 20/9a). See on seletatav sellega, et skisofreenia on tõsist laadi häire, mis mõjutab inimest äärmiselt tugevasti: https://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/RHK/RHK10-FR17.htm. Praegu on A ekspertidele väitnud järgmist (tl 76–77): ilmselt on tema vastu suunatud vandenõu; käib võimu kuritarvitamine ja teda on tehtud süüdlaseks; ei tea, kas ema uus mees üldse on inimene; teda hoitakse haiglas ilmaasjata kinni. Ekspertiisiaktis leitakse, et A valikud lähtuvad paranoilistest luulumõtetest (tl 77). Seepärast tuleb leida, et skisofreenia tõttu ei olnud A-l oma teo keelatusest aru saamise võimet: tulenevalt oma luululistest ettekujutustest ei lähtunud ta sellest, et teeb midagi valesti. Niisiis ei ole A-le võimalik teha süüetteheidet. Kriminaalmenetlus tuleb KrMS § 402 lg 1 ja § 199 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Sundravi
9. Eeltoodu tähendab, et A poolt
10. septembril 2018 toime pandud tegu pole kuritegu ja A-d selle eest süüdi mõista ega karistada ei saa. Küll aga tuleb otsustada, kas A-le tuleb

§ 86lg 1 alt 1 alusel kohaldada psühhiaatrilist sundravi.

Selle ravi eelduseks on, et teo toimepanija on oma teo ja vaimse seisundi tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale ning vajab ravi. Ülioluline on 8 ka otsustada seda, kas ravi peab olema statsionaarne (st isikult võetakse vabadus) või ambulatoorne (st et toimija jääb vabadusse) (

§ 86lg 12 ja RKKKm 3-1-1-105-16, p 28 jj.).

Neid asjaolusid kohus järgnevalt analüüsibki. 37. Menetlusele allutatu peab olema ohtlik endale ja ühiskonnale (või õigemini endale või ühiskonnale: Lind ja Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik. Juridica, VII/2014, lk 537, allmärkus 59). Nii peab see olema nii statsionaarse kui ka ambulatoorse sundravi puhul. Seda sõltumata sellest, et

§ 86

lg 12 ütleb otsesõnu, et ambulatoorsele ravile saab isiku allutada siis, kui ta ei kujuta ohtu endale ja ühiskonnale. Ei oleks aga mingit alust hakata ravima inimest, kes kuidagi ohtlik ei ole. Ka Riigikohus on leidnud, et

§ 86lg 12 on ohtlikkuse osas ebaõnnestunud (RKKKm 3-1-1-105-16, p 31).

Kahjuks siiski seadusandja

1. a suvel tehtud seadusemuudatusega seda normi ei muutnud.
2. Inimese ohtlikkus ei ole mitte meditsiiniline, vaid normatiivne/juriidiline kriteerium: see kujutab endast prognoosotsustust, mis tuleb rajada kõigile relevantsetele asjaoludele (RKKKm 3-1-1-105-16, p 24; Stree/Kinzig – Schönke/Schröder zum StGB,
3. Auflage, § 63/21; Pollähne – Kindhäuser/Neumann/Paeffgen zum StGB,
4. Auflage, § 63/47; Lind ja Eino. Isikult vabaduse võtmine põhjendusel, et ta on psüühikahäire tõttu endale või teistele ohtlik. Juridica, VII/2014, lk 536). Seetõttu ei saa pöörata kuigivõrd tähelepanu ekspertiisiaktis esitatud põhistamata sedastusele, et A võib olla oma psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ühiskonnale (tl 79).
5. Ohtlikuks võib pidada sama hästi kui igat inimest: teoreetiliselt võib igaüks mingites situatsioonides mingitel põhjustel mingite asjaolude kokkusattumisel mingeid õigushüvesid rikkuda. Seetõttu saab ohtlikkus

§ 86

lg 1 mõttes tähendada vaid seda, et uute rikkumiste tõenäosus ei ole üksnes teoreetiline. Niisiis peab

§ 86lg 1 silmas reaalset ehk piisavat ohtlikkust.

40. Ohtlikkuse määra kindlaks tegemisel tuleb pöörata tähelepanu kahele asjaolule. Esiteks on ohtlikkuse tase oluline seoses raviliigiga. Nimelt ei saa ohtlikkusele (või õigemini ohutusele) viitamist

§ 86lg-s 12 selle sätte tõlgendamisel tähelepanuta jätta.

Kohus leiab, et seadusandja tahe on ohtlikkuse määra diferentseerida: kui uute õigusrikkumiste risk on suur või kui on alust eeldada, et oma tulevaste tegudega tekitab isik raskeid tagajärgi, viitab see statsionaarse ravi vajadusele; ambulatoorses vormis tuleb sundravi kõne alla pigem olukordades, kus isikult kardetavate uute õigusvastaste tegude tõenäosus on väiksem või kus inimeselt on karta õigusrikkumisi, mis ei ole väga rasked (tulenevalt käesoleva määruse eelmises punktis öeldust aga ei saa ka ambulatoorset sundravi õigustada üksnes väga madal õigusrikkumise risk). Kohtu hinnangul on sellele kaudselt viidanud ka Riigikohus, kes on leidnud, et kui inimese ohtlikkuse prognoos ei tingi vabaduse võtmist statsionaarse sundravi kohaldamise näol, võib kohus talle määrata ambulatoorse sundravi (RKKKm 3-1-1-105-16, p 31).

1. Teine aspekt seoses ohu suurusega on järgmine. Ka psühhiaatrilise sundravi puhul peab ohtlikkust hinnates ehk prognoosides ehk ennustades kehtima sama põhimõte, mis kehtib nt vangistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmisel (vt nt Tartu Maakohtu
2. novembri 2018 otsus asjas nr 1-17-105, p 31 (Keem)), süüdimõistetu vangistusest ennetähtaegsel vabastamisel (vt nt Tartu Maakohtu
3. märtsi 2019 määrus asjas nr 1-18-2214, p 16 (Mäeots)) või kahtlustatava vahistamisel (vt nt Tartu Maakohtu
4. veebruari 2019 määrus asjas nr 1-19-1673, p 16 (Kahar)): mida raskemaid tagajärgi on isikult karta, seda väiksemast nende tagajärgede aset leidmise tõenäosusest piisab, et isikule koormavat (st ühiskonda kaitsvat) meedet kohaldada.
5. Äärmiselt oluline on, et sundravi kohaldamist õigustav ohtlikkus peab

§ 86lg 1 kohaselt tulenema isiku „teost ja vaimsest seisundist“.

„Tegu“ tähendab menetluse esemeks olevat rikkumist. „Vaimse seisundi“ all aga tuleb aga

§ 86

lg 1 alt 1 alusel sundravi kohaldamise 9 üle otsustades pidada silmas just seda psüühikahäiret, mis välistab isiku süü. Muud õigusrikkumiste ohtu suurendavad n-ö vaimsed tegurid, nagu nt impulsiivsus, (tulevane) alkoholijoove või ka muud psüühikahäired (st sellised, mis süüd ei välista) iseenesest olulised olla ei saa: mõõduandev on süü välistanud psüühikahäire (psüühikahäired) (mida ravivajaduse esinemisel saaks ravima hakata) (sarnasel seisukohal ollakse ka nt Saksamaal: Kinzig – Schönke/Schröder zum StGB,

1. Auflage, § 63/20).
2. Kohus peatub kõigepealt A ühiskonnaohtlikkusel. Ühiskonnaohtlikkus tähendab ohtu teistele (RKKKm 3-1-1-105-16, p 24). Eeskätt tulevad kõne alla teiste inimeste elu ja tervis, aga ka muud karistusseadustikuga kaitstud õigushüved (RKKKm 3-1-1-121-12, p 13).
3. Kõigepealt tuleb märkida, et (ühiskonna)ohtlikkust ei saa tuletada üksnes psüühikahäire esinemisest. Väga paljud psüühikahäiretega isikud teiste isikute õigushüvesid ei riku. Nii on see ka skisofreenia puhul ehk selle haiguse puhul, mis tingis A süüdimatuse: enamik skisofreeniat põdevaid inimesi ei ole vägivaldsed (American Psychiatric Association.

§ 86lg 1 mõttes tänasel päeval ühiskonnaohtlik.

1. aprilli 2018 teo puhul ei mänginud olulist osa isegi mitte A-l esinenud skisotüüpne häire – mis on skisofreeniaga mõneti sarnane (vt käesoleva määruse p 22) ja mis seetõttu võiks ehk ka käesoleva määruse p-s 42 öelduga kooskõlas olevalt A ohtlikkust hinnates asjasse puutuda –, vaid A joove (vt käesoleva määruse p 20). Alkoholi- ja narkojoovet aga ei saa sisulises mõttes skisofreeniaga siduda.
2. aprilli 2018 tegu võimaldab niisiis püstitada hüpoteesi, et A võib ka tulevikus meelemürkide tõttu õigusrikkumisi toime panna – nii nagu paneb neid toime väga suur hulk kurjategijaid. See oht aga ei tulene A skisofreeniast.
3. Väga oluline on seegi, mis on juhtunud pärast
4. septembrit
5. Sellega seoses tuleb korrata juba käesoleva määruse p-s 29 välja toodut.
6. septembrist kuni
7. detsembrini 2018 oli A psühhiaatriakliinikust tahtest olenematul ravil. Tartu Maakohtu
8. detsembri 2018 määruse põhjal asjas 2-18-18832 saab öelda, et selle ravi tagajärjel muutus A varasemast märksa rahulikumaks. Ka hakkas A mõistma, et ta peab raviga jätkama.
9. veebruaril 2019 koostatud D. Madissooni kirja põhjal saab öelda, et positiivne trend on jätkunud ka pärast A psühhiaatriakliinikust vabanemist: A on olnud rahulik, koostööaldis ja järginud ravijuhiseid. A rahulikkust kinnitas ka tema ema J. J. . Lisaks jättis A ise kohtuistungil rahuliku ja adekvaatse mulje.
10. Teoreetiliselt on loomulikult võimalik, et A katkestab ravi ja tal tekivad uuesti skisofreeniahood. Sellega seoses on aga olulised kaks aspekti. Esiteks ei pruugi skisofreeniahoog tuua endaga tingimata kaasa õigusrikkumisi (vt käesoleva määruse p 44). Teiseks esineb ravimite võtmise katkestamise risk sama hästi kui alati. Selline teoreetiline risk aga ei anna tulenevalt 10 käesoleva määruse p-s 45 märgitust alust öelda, et inimene on sedavõrd ohtlik, et talle on tarvis kohaldada sundravi.
11. Ülal toodust lähtuvalt on vähetõenäoline, et A hakkab edaspidi skisofreeniast tingituna uusi õigusrikkumisi toime panema. Nagu öeldud, võib siiski olla tarvis pidada ka vähese retsidiivsusriskiga inimest ohtlikuks – seda siis, kui temalt on karta rasket laadi õigusrikkumisi (vt käesoleva määruse p 41). Praegu see nii ei ole.
12. septembril 2018 ei kahjustanud A J. J. tervist: A piirdes üksnes ähvardamisega – seda hoolimata sellest, et tal oli võimalik J. J. reaalselt rünnata tervelt ca veerand tunni jooksul ehk kuni politsei saabumiseni. Sellest lähtuvalt tuleb öelda, et ka tulevikus ei ole A-lt karta väga rasket laadi õigusrikkumisi, mistõttu ei õigusta A ohtlikuks pidamist ka potentsiaalsete tulevaste rikkumiste raskus.
13. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et A ühiskonnaohtlikkus ei ole nii suur, et talle saaks kohaldada psühhiaatrilist sundravi.
14. Viimaks tuleb peatuda ka A ohtlikkusel talle endale. Tõsi, on küsitav, miks peab riik karistusõiguslike vahenditega sekkuma sellesse, kui isik ohustab enda õigushüvesid – seda just pidades silmas, et karistusseadustik kriminaliseerib üksnes võõraste õigushüvede rikkumise. Praegu siiski pole tarvis hakata A õigusi tema enda kaitseks piirama, sest A ei ole skisofreenia tõttu enesele ohtlik. Kõigepealt on siingi oluline see, mis on toimunud
15. septembri 2018 järgselt: A on olnud rahulik, võtnud ravimeid ja probleeme tal esinenud ei ole (vt käesoleva määruse p-d 29 ja 47). Tõsi, esinevad mõningad viited, et A on varem end ohustanud – ja seetõttu on võimalik, et ta teeb seda edaspidigi. Nimelt on A end mitmel korral purju joonud ja seejärel peksa saanud (tl 75). Seetõttu võib öelda, et alkoholi tarbimine kujutab A jaoks selget ohtu: peale alkoholi vahetu negatiivse mõju võib A alkoholijoobe tõttu ka kehavigastusi kannatada. Lisaks on A oma emale korduvalt öelnud, et ta poob enese üles (tl 75). Need asjaolud aga ei võimalda öelda, et A on skisofreenia tõttu enesele ohtlik. Esiteks toimusid peksa saamised ja enese ära tappa ähvardamised enne seda, kui A hakkas põdema skisofreeniat. Peksa saamiste puhul on selgelt olnud probleemiks alkoholiintoksikatsioon, mitte aga mõni muu psüühikahäire. Enese üles poomise ähvardus aga kuigivõrd suurele ohule ei viita: selliseid tühje lubadusi annavad millegi saavutamiseks paljud inimesed, eriti veel siis, kui nad on noored. Niisiis ei saa öelda, et A on enesele (piisavalt) ohtlik.
16. Et A pole tema teo süüdimatust kaasa toonud vaimse seisundi tõttu piisavalt ohtlik ei ühiskonnale ega talle endale, ei saa talle psühhiaatrilist sundravi kohaldada. Menetluskulud ja asitõend
17. KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaselt peab kohus otsustama, millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad. Seda normi tuleb siiski lugeda koostoimes KrMS § 189 lg-ga 1: kohtueelses menetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine uurimisasutuse või prokuratuuri määrusega. Viimasena viidatud norm tähendab seda, et kohtueelses menetluses otsustab selle, kas mingi rahasumma on kriminaalmenetluse kulu, uurimisasutus või prokuratuur. See omakorda tähendab, et kohus saab niisuguste kulude osas otsustada KrMS § 306 lg 1 p 14 kohaldades üksnes seda, kelle kanda need jäävad.
18. Kohtule esitatud toimikus on viited järgmistele menetluskuludele: - vandeadvokaat Anu Pärteli poolt A-le riigi õigusabi osutamine
19. aprillil 2018 toimunud ülekuulamisel seoses
20. aprilli 2018 teoga, maksumus 109,68 eurot (tl 16–19); 11 - SA Tartu Ülikooli Kliinikum poolt esitatud arve
21. aprilli 2018 tegu puudutava kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise eest, maksumus 510 eurot (tl 46); - vandeadvokaadi abi Eve Laine poolt A-le riigi õigusabi osutamine
22. oktoobril 2018 toimunud ülekuulamisel seoses
23. septembri 2018 teoga, maksumus 60 eurot (tl 56–58); - SA Tartu Ülikooli Kliinikum poolt esitatud arve
24. septembri 2018 tegu puudutava kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tegemise eest, maksumus 798 eurot (tl 83); - vandeadvokaadi abi E. Laine poolt A-le riigi õigusabi osutamine
25. ja
26. detsembril 2018, maksumus 180 eurot (tl 89–90). Kõik ülal viidatud summad arvati menetluskulude hulka (tl 19, 47, 58, 87–88 ja 90).
27. Advokaadibüroos Ann Saar töötav vandeadvokaadi abi E. Laine esitas
28. märtsil 2019 kohtule taotluse arvata menetluskulu hulka kohtumenetluses A kaitsmisega seoses tekkinud õigusabi kulu 478,80 eurot (sh käibemaks). See taotlus on põhjendatud ja taotletav summa tuleb arvata KrMS § 175 lg 1 p 4 ja Justiitsministri
29. juuli 2016 määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ alusel menetluskulude hulka.
30. Seega on menetluskulu kokku 2136,48 eurot. Kohus ei saa otsustada, kelle kanda jääb 109,68 eurone kaitsjatasu ja 510 eurone kohtupsühhiaatriaekspertiisi tegemise tasu. Seda seetõttu, et need kulud on selgelt seotud üksnes
31. aprilli 2018 teoga, mille osas menetlus jätkub. Seega tuleb nende kulude maksja otsustada tulevikus. Ülejäänud kulud (60 eurot, 798 eurot, 180 eurot ja 478,80 eurot, kokku 1516,80 eurot) on seotud nii
32. aprilli kui ka
33. septembri 2018 tegudega. Siiski leiab kohus, et nende kulude kandja saab panna paika praeguses menetluses, sest suuresti puudutasid need kulud praegust ehk psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlust. KrMS § 183 lg 1 alusel tuleb jätta need 1516,80 eurot riigi kanda.
34. KrMS § 306 lg 1 p 13 kohaselt tuleb otsustada ka seda, mida teha asjas asitõendina ära võetud noaga. Et see nuga puudutab
35. aprilli 2018 tegu, mille osas menetlus jätkub, ei võta kohus seisukohta, mida tuleb noaga lõplikult peale hakata. Esialgu on see aga vaja koos toimikuga prokuratuurile tagastada. /alla kirjutatud digitaalselt/ 12