KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-17-

) § 101 lg 1 nõuete täitmine väidetavalt võimatu. Kostja on töötanud pikemat aega Rootsi Kuningriigis, omandanud sõiduki, puhanud välismaal ning kasutanud käesolevas vaidluses õigusabi 850 euro eest. Ülalpidamiskohustusega oleks kostja pidanud arvestama enne muude kohustuste võtmist. Kuna kostja on pidanud endale jõukohaseks eluasemelaenu tasumist, suhteliselt suuri kommunaalkulusid, kallist sõiduautot, õigusabi ning puhkusereise, siis viitab tema elatustase sellele, et ka laste ülalpidamiskohustuse täitmine on soovi korral võimalik. 2 Hagejad soovivad elatist alates 01.04.

1. Pärast seda kuupäeva on kostja täitnud ülalpidamiskohustust osaliselt. Vaid kahel kuul (
2. aasta juuli ja august) ei ole kostja elatist tasunud viidates sellele, et pooled leppisid 27.06.2017 toimunud kohtuistungil nii kokku. Kokkulepe lähtus aga eeldusest, et lapsed elavad
3. aasta juulis ja augustis koos isaga, kuid lapsed seda ei soovinud ning seetõttu ei õnnestunud ka kokkulepet ellu viia. Seega palusid hagejad mõista elatis välja alates 01.04.2017 arvestades seejuures kostja tasutut.
4. Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kostja arvates on ta püüdnud hagejate seadusliku esindajaga saavutada kokkulepet elatise tasumiseks, kuid see ei ole õnnestunud, hagejate seaduslik esindaja ei ole kostja SMS-idele vastanud. Ei vasta tõele, et kostja ei ole oma lapsi vabatahtlikult toetanud. Hagejad ei esitanud kohtule andmeid oma kulutuste kohta, mistõttu kostjale ei ole teada kui palju hagejate esindaja reaalselt kulutab hagejate ülalpidamiseks. Kostja leidis, et hagiavalduse menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna Tartu Maakohus ei ole pädev asja lahendama. Hagejate peamiseks elukohaks on Läti Vabariik, kus lastele on tagatud hariduse saamise võimalus (lapsed õpivad Läti Vabariigis XX) ja kus lastele on tagatud tervishoiuteenused. Hagejad on ennatlikult ja täiesti asjatult pöördunud kohtusse elatise saamiseks olukorras, kus kostja on laste ülalpidamiskohustust täitnud ning on valmis seda ka edaspidi täitma igakuiste maksetena. Kostja rõhutas, et kuna hagejate peamiseks elukohaks on Läti Vabariik tuleb elatise summa kindlaksmääramisel arvestada kõiki aluseid, mis võimaldavad määrata elatise suuruse kindlaks väiksemas summas kui

§ 101lõikes 1 sätestatud määras.

Kostja keskmised igakuised kohustused ja kulud kokku on 797 eurot, millest eluasemele kulub 513 eurot, toidule kulub 207 eurot, muud kulud 77 eurot (sh hügieenitarbed, riietus, kütus jne.) Kostja igakuine sissetulek sõltub kostja igakuisest tööhõivest (tükitöö), seega kostja keskmine igakuine sissetulek 987 eurot (netosumma). Arvestades eeltoodut puudub kostjal võimalus maksta kummalegi hagejale elatist 250 eurot kuus. Arvestada tuleb ka mõlema vanema majanduslikku seisundit ning võtta arvesse last kasvatava vanema poolt saadavaid peretoetusi (lapsetoetus ja lasterikka pere toetus). Kostja tõi esile ka Riigikohtu 09.06.2017 otsuse nr 3-2-1-35-17, p-s 30 märgitu, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire (elukallidusest kiirema ja keskmisest sissetulekust suurema) tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses. Kostja palus määrata elatise alla miinimummäära

§ 102lg 2 alusel.

MAAKOHTU LAHEND

1. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja 80 % igakordsest kehtivast elatise miinimummäärast alates 01.04.2017 kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda. Hagejad on esitanud hagiavalduse elatise saamiseks kehtivas alammääras alates 01.04.
2. Kostja on elatise suurusele vastu vaielnud ning leidnud, et põhjendatud on kostjalt hagejate kasuks välja mõista elatis Lätis kehtiva elatise miinimummäära järgi ning tuginenud alternatiivselt erinevatele alustele elatise vähendamiseks. Kohus on andnud varasemas menetluses hinnangu kohtualluvuse ja kohalduva õiguse kohta. Kohtule ei ole teada, et hagejate emal oleks rohkem lapsi kui hagejad ning lasterikka pere toetus on perehüvitiste seaduse § 21 alusel ette nähtud peredele, kus kasvab kolm ja enam last. Samuti ei ole kostja menetluses esile toonud ega tuginenud asjaolule, et teda on tabanud töövõime kaotus. Maksu- ja Tolliameti 16.08.2018 teatisest tuleneb, et 01.02.2018 kuni 31.07.2018 on kostjale 3 tehtud pärast tulumaksu ja kohustusliku kogumispensioni ning töötuskindlustusmaksete mahaarvamist väljamakseid 6900 eurot, s.o ühe kuu sissetulek on 1150 eurot. Kostja Swedbanki konto väljavõttelt nähtub, et lisaks laekuvale töötasule on kostja kontole laekunud ka sularahamaksed:
3. aasta
4. juunil kokku 800 eurot,
5. juunil 500 eurot,
6. juulil 850 eurot,
7. juulil 340 eurot,
8. juulil 200 eurot ja
9. augustil 450 eurot. Seega on kostjale laekunud raha ka lisaks töötasule. Kohus nõustus hagejate seisukohaga, et kostja püüab näidata enda võimekust elatist tasuda tegelikust väiksemana. Oluline on ka vanema võimekus teenida sissetulekut ja arvestada tuleb kohustatud vanema elulaadi. Hagejad on toonud esile, et kostja on töötanud pikemat aega Rootsi Kuningriigis, omandanud sõiduki, puhanud välismaal ning kasutanud praeguses vaidluses õigusabi 850 euro eest. Kostja on kohtule esitanud tõendi selle kohta, et sõiduauto AUDI A6 ALLROAD QUATTRO (
10. aasta väljalase) on talle kingitud. Kohtu hinnangul ei näita sõiduauto kinkimine kostjale seda, et kostjal ei ole võimalik elatist tasuda, vastupidi võiks öelda, et kostja on selle arvelt säästnud mõistlikult ning ta ei ole pidanud ise kulutama raha auto ostmiseks. Maanteeametilt saadud andmetel kuulub kostjale Volkswagen BORA Variant (
11. aasta väljalase), eelnimetatud AUDI A6, Paadiveok Respo, Madel Stema ja Väikelaev Progress
12. Kohtu hinnangul on kalastamine hobina vastuvõetav, kuid olukorras, kus kostja püüab enda varalist olukorda näidata võimalikult väiksena, ei ole mõistlik omada väikelaeva. Selle võõrandamisest on võimalik saada ülalpidamist nii endale kui alaealistele lastele. Samuti on kostja esitanud tõendi selle kohta, et tal on laenumakse kohustus. Kostja elukohaks on eramaja Valga linnas ning laenukohustus on eluasemelaen. Lisaks on menetluses esitatud tõendid selle kohta, et kostja käib puhkusereisidel. Kostja selgitas, et puhkusereiside eest tasuvad sõbrad. Kohtu hinnangul säästab kostja raha ka puhkusereiside arvelt, kui ta ise nende eest ei tasu ja saab seda enam panustada oma sissetulekust oma laste ülalpidamiseks. Siiski pidas kohus hagejate nõuet põhjendatuks osaliselt, s.o 80 % ulatuses kehtivast elatise miinimummäärast. Kohtu hinnangul ei tähenda

§ 102

lg 2 teises lauses sisalduv sõna „ühetaoliselt“, et vanema käsutuses olevad vahendid tuleb aritmeetiliselt jagada ülalpeetavate isikute (sh ülalpidaja) arvuga. Pigem tähendab see, et vahendeid tuleb kasutada võrdväärselt kõigi ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks (Riigikohtu 19.10.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15). Ülalpidajale endale kui täisealisele isikule peab tema teenitavast sissetulekust jääma kasutada suurem osa, kui lastele kuluv. Kohtu hinnangul peab täisealisel isikul olema selline rahaline reserv, mis tagaks ootamatute kulude katmise kasvõi osaliselt. Samuti peab üle 40-aastane inimene mõtlema ka pensionisäästude peale, et mitte ise pensionieas langeda abivajaja rolli. Seega ei pea kohus õigeks, et kostja sissetulek tuleb automaatselt jagada tema enda ja ülalpidajate vahel, et teada saada kostja enda võimekus elatist tasuda. Riigikohus on märkinud, et miinimumpalk (mis on aluseks elatise suuruseks) ei seostu laste vajadustega ega ole praeguses olukorras sobiv vahend elatise määramiseks. Seega on praeguses asjas põhjendatud kostjalt välja mõista 80 % elatise miinimummäärast. Kostja, kes saab Eesti keskmise töötasuga (I kvartal 2018. a 1242 eurot bruto) võrreldavat töötasu, ei peaks üldjuhul tasuma oma laste ülalpidamiseks rohkem kui pool oma sissetulekust, sest muidu võib tema enese tavaline ülalpidamine saada kahjustatud. Kohtu hinnangul on kostja võimekus teenida sissetulekut 1000-1100 euro eest kuus ning kohtu väljamõistetud elatis ei moodusta tema sissetulekust 50 %. Hagejate seaduslik esindaja on kohtule kinnitanud, et tema sissetulek on 1100-1200 eurot. Praeguses asjas ei tule kalduda kõrvale vanemate võrdsest kohustusest oma last ülal pidada, kuivõrd kostja sissetulek on samas suurusjärgus. Kostja on esile toonud, et arvestada tuleb lastele makstavate toetustega.

§ 101

lg-st 1 ei tulene, nagu võiks kohus

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist 4 üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on õigus saada vastavalt perehüvitiste seadusele lapsevanema kaudu perehüvitisi (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.03.2017 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 14). Kohtupraktikas on arvestatud lapse vajaduste kindlaksmääramisel Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE

1. a uuringuga „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs" (RAKE uuring). RAKE uuringus leiti, et aastatel 2010-2012 oli keskmine lapse ülalpidamiskulu Eestis 280 eurot kuus ühe lapse kohta. Seega leiti, et lapse keskmised vajadused on madalamad kui praegune elatise seaduses sätestatud miinimummäär. Arvestades tarbijahinna muutust 9,6 % perioodil 2012-2018, saab lugeda keskmiseks ülalpidamiskuluks lapse kohta 305 eurot kuus. Kehtiv õigus paneb kostjale kohustuse ülal pidada oma lapsi 500 euro eest kuus (alates 01.01.2019 aga 540 euro eest kuus) mis aga kohtu hinnangul ei ole mõistlik ega kooskõlas üldise arusaamaga laste ülalpidamiseks vajatava kohta. Lapsel on lisaks teine vanem, kes saab samuti anda neile ülalpidamist. Seega kui kostja tasub kummagi hageja ülalpidamiseks 80 % elatise alammäärast ja samaväärse summa panustab rahaliselt hageja seaduslik esindaja ning riigi poolt saadav lapsetoetus (55 eurot hageja kohta) on hagejate kulud kaetud. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Kostja on tõendanud, et täidab vabatahtlikult hagejate ülalpidamise kohustust, mistõttu puudub alus hagi rahuldamiseks. Hagiavalduse juurde ei olnud lisatud ühtegi tõendit, seega ei tea kostja, kui palju raha hagejate seaduslik esindaja reaalselt hagejate ülalpidamiseks kulutab. Hagejate peamiseks elukohaks on Läti Vabariik. Ei vasta tõele, et hagejate elukohaks on Valga linn. Hagejate registreeritud elukohaks on Frica Rozina iela 1-1, Valka LV-4701, Läti Vabariik. Hagejad õpivad Läti Vabariigis asuvas XX. Asjaolu, et laste ema, kelle peamine töökoht asub samuti Läti Vabariigis, on registreerinud end Eesti Vabariigi Valga linnas asuvasse korterisse asukohaga X, mis kuulub tema õele, ei anna alust lugeda seda korterit tema ja laste peamiseks elukohaks, millega isik on kõige enam seotud. Seega tuleb edastada elatishagi Läti Vabariigi maakohtule. Vaatamata kostja motiveeritud seisukohtadele ei ole kohus analüüsinud, kas kostja sissetulekutest piisab kostja vajaduste rahuldamiseks.
3. Hagejad (vastustajad) ei pea apellatsioonkaebust põhjendatuks. Tõepoolest on kostja hagejaid materiaalselt toetanud, kuid tasutud summad on olnud ebapiisavad ning laekunud ebaregulaarselt. Kostja tasutud summad on jäänud oluliselt alla elatise alammäära, ehkki kostjal on materiaalsed võimalused piisava elatise tasumiseks. Hagejate seaduslikule esindajale kuulub Valga linnas Leiva 3 kinnistu, kus lapsed tegelikult elavad. Asjaolu, et nad õpivad Läti Vabariigis Valka linnas asuvas gümnaasiumis ja nende ema töötab samas linnas, ei tähenda seda, et nende elukoht oleks Lätis. Valga ja Valka on tihedalt seotud ning paljud elanikud õpivad või töötavad ühes riigis, kuid elavad teises riigis. Ajal, kui kostja elas koos oma lastega, oli nende elukoht samuti Eestis. Hagejad elasid Lätis vaid lühikest aega pärast lahutust, kuni nende ema leidis üüripinna Valgas X. 5 Kostja viidatud õiendid Läti Vabariigi rahvastukuregistrist on väljastatud 17.08.2017 ning ei kajasta enam tegelikku olukorda. Käesolevaks ajaks on mõlemate alaealiste elukohaks Leiva 3, Valga linn. Nimetatud asjaolu ei saa olla kostjale teadmata, kuna ta keeldus andmast oma nõusolekut laste elukoha määramiseks ning Tartu Maakohtu 30.11.2018 määrusega anti hagejate seaduslikule esindajale selles osas ainuotsustusõigus.
4. Hagejad (vastuapellandid) esitasid maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsus tühistada osas, milles kohus määras elatise suuruseks miinimummäärast väiksema elatise hageja kohta kuus. Hagejad paluvad teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja elatis alates 01.04.2017 kuni 31.12.2017 235 eurot kuus ning alates 01.01.2018 kuni hagejate täisealiseks saamiseni 250 eurot kuus, kuid mitte vähem kui ½ Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast ühe lapse kohta. Menetluskulud apellatsiooniastmes paluvad hagejad jätta kostja kanda. Hagejate hinnangul ei esine kostja puhul

§ 102lg 2 nimetatud mõjuvaid põhjendusi elatise vähendamiseks.

Kogutud tõendid ei kinnita, et kostja puhul võiks esineda mõni

§ 102lg 2 tingimustele vastav erandlik asjaolu elatise määra vähendamiseks.

Maakohus on otsuses põhjalikult analüüsinud kostja varalist olukorda ning möönnud, et kostja on suuteline soovi korral lastele elatist tasuma. Muu hulgas on maakohus leidnud, et kostja on püüdnud näidata oma tulusid tegelikest väiksemana, samuti on kostja püüdnud saavutada kõigi vahenditega elatise määra vähendamist (väited selle kohta, et alaealised elavat tegelikult Läti Vabariigis, mida on järjekordselt esitatud ka apellatsioonkaebuses). Samas on maakohus järgnevalt leidnud, et hagi tuleb rahuldada vaid osaliselt ning elatis tuleb välja mõista seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema summana. Selline järeldus ei tulene kohtu poolt tuvastatud asjaoludest. Kõike eeltoodut arvestades leiavad hagejad, et maakohus on põhjendamatult vähendanud ülalpidamiseks välja mõistetud elatise määra alla

§ 101sätestatud miinimumi ning otsus tuleks selles osas tühistada.

7. Kostja (vastuapellatsioonis vastustaja) palub jätta vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja leiab, et hagejate nõuded on kostja elukorraldust ülemäära kahjustavad. Elatise väljamõistmine on suunatud lapse vajaduste rahuldamisele, aga mitte elatist maksva vanema halvemasse varalisse olukorda sattumine. Seetõttu on käesolevas asjas oluline välja selgitada, missugune on mõlema vanema varaline seisund. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Apellatsioon- ega vastuapellatsioonkaebuses toodud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. 9. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kohtualluvuse osas, sest kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et asi tulnuks lahendada Läti kohtus. Juhul, kui kohus on hagiavalduse ekslikult menetlusse võtnud ning asi ei allu tegelikult Eesti kohtule, on kohtul (sh kõrgema astme kohtul) hiljem võimalik jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 13 alusel. Ringkonnakohus saab kontrollida rahvusvahelist kohtualluvust mh apellatsioonkaebuse alusel, kuivõrd kostja vaidlustas kohtualluvust juba esimese astme kohtus (TsMS § 75 lg 4). Kostja on seisukohal, et hagejate peamiseks elukohaks on Läti Vabariik ning seega tulnuks asja lahendada Läti kohtus. Kostja on apellatsioonkaebuses õigesti viidanud, et kohtualluvuse kontrollimisel tuleb käesolevalt kohaldada Euroopa Liidu Nõukogu määrus (EÜ) nr 4/2009, 18. detsember 2008, kohtualluvuse, kohaldatava õiguse, kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise ning koostöö kohta ülalpidamiskohustuste küsimustes (ülalpidamismäärus). Ülalpidamismääruse artikkel 3 sätestab mh, et liikmesriikides on ülalpidamiskohustuste küsimustes pädevad otsustama: 6

1. a)selle riigi kohtud, kus on kostja harilik viibimiskoht (ingl k habitual residence); või
2. b)selle riigi kohtud, kus on õigustatud isiku harilik viibimiskoht. Ülalpidamismääruse artiklis 3 punktides a – d on sätestatud alternatiivsed alused, mille järgi võib kohtualluvust määrata. Käesoleval juhul on hagejad otsustanud pöörduda kostja hariliku viibimiskoha järgsesse kohtusse. Seega tuligi maakohtul kontrollida, kas ülalpidamismäärus sätestab võimaluse Eesti kohtul kostja vastu esitatud elatise nõuet lahendada. Maakohus palus kostjal 23.04.2018 selgitada, kas kostja elukoht on või ei ole Eesti Vabariigis (I kd, tl 133), mille peale kostja vastas, et vaidlust ei ole asjaolus, et kostja elukoht on Eesti Vabariigis Valga linnas. Seega on järelikult täidetud ülalpidamismääruse artikkel 3 punkti a eeldus, st elatise nõuet võib arutada Eesti kohus seetõttu, et kostja harilik viibimiskoht on Eestis. Eeltoodust tulenevalt ei olnudki vaja maakohtul kontrollida, kas hagejate harilik viibimiskoht on Lätis või Eestis, kuna artikkel 3 punktist a tuleneb Eesti kohtule kohtualluvus. Järelikult leidis maakohus õigesti, et käesolev asi allub Eesti kohtule. Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus tähelepanuta hagejate vastusele lisatud tõendid, s.o väljatrüki kinnistusraamatust ja Tartu Maakohtu 30.11.2018 määruse tsiviilasjas nr 2-18-13266. Nimetatud tõenditega soovivad hagejad tõendada, et nende harilik viibimiskoht asub Eestis, kuid nagu selgitatud, ei oma antud asjaolu kohtualluvuse osas tähtsust. 10. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud asjas Eesti õigust. Eesti õiguse kohaldamine tuleneb ülalpidamismääruse artiklist 15 koosmõjus ülalpidamiskohustuste suhtes kohaldatava õiguse 23.11.2007. aasta Haagi protokolli (2007. aasta Haagi protokoll) artikkel 4 lg-st 3. Ülalpidamismääruse artikkel 15 sätestab, et ülalpidamiskohustuse suhtes kohalduv õigus määratakse kindlaks vastavalt 2007. aasta Haagi protokollile. 2007. aasta Haagi protokolli artiklist 3 tuleneb üldreegel, mille järgi kohaldatakse ülalpidamiskohustuste suhtes õigustatud isiku hariliku viibimiskoha (ingl k habitual residence) riigi õigust. Küll aga sätestab artikkel 4 lg 3, et olenemata artiklist 3 kohaldatakse juhul, kui õigustatud isik on pöördunud kohustatud isiku harilikuks viibimiskohaks oleva riigi pädeva asutuse poole, nimetatud asutuse asukoha riigi õigust. Kuivõrd hagejad pöördusid Eesti kohtu poole, s.o kostja hariliku viibimiskoha riigi kohtu poole, tuligi maakohtul järelikult kohaldada Eesti õigust. 11. Kostja on seisukohal, et elatise nõue tuleks jätta rahuldamata, kuna kostja on tõendanud, et täidab vabatahtlikult hagejate ülalpidamise kohustust. Hagiavalduse kohaselt ei ela kostja hagejatega koos alates 25.03.2017. Kostja esitatud maksekorraldustest ja pangakonto väljavõttest nähtub, et kostja on hagejate seadusliku esindaja pangakontole kandnud 18.04.2017 470 eurot (I kd, tl 19), 08.05.2017 470 eurot (I kd, tl 20), 12.06.2017 470 eurot (I kd, tl 28), 11.09.2017 180 eurot (I kd, tl 43) ja 11.10.2017 180 eurot (I kd, tl 180); 10.11.2017 180 eurot (I kd, tl 96), 10.12.2017 180 eurot (I kd, tl 98 pöördel), 30.01.2018 180 eurot (I kd, tl 101), 12.02.2018 180 eurot (I kd, tl 102 pöördel), 26.03.2018 180 eurot (I kd, tl 105). 2017. aastal oli

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimumelatis 235 eurot kuus ja 2018.

aastal 250 eurot kuus. Seega

1. aasta aprillis, mais ja juunis maksis kostja
2. aastal kehtinud miinimummääras elatist (s.o 235 eurot kummagi hageja kohta). Edaspidi on kostja tasunud küll regulaarselt elatist (v.a
3. aasta juulis ja augustis), kuid valdavalt on ülekantud summa olnud miinimumist oluliselt väiksem ning alates septembrist 2017 on kostja tasunud elatist 180 eurot, s.o 90 eurot kummagi hageja kohta. Arvestades, et olulise osa vaidlusalusest perioodist on kostja elatist tasunud mõlema hageja kohta kokku tunduvalt alla miinimummäära, ei saa asuda seisukohale, et kostja oleks oma ülalpidamise 7 andmise kohustust hagejate ees nõuetekohaselt täitnud. Elatise hagi rahuldamiseks on põhjust ka juhul, kui elatise maksmise kohustust ei ole küll täielikult täitmata jäetud, kuid kohustust on rikutud ebapiisava ja ülalpeetavate vajadusi mittearvestavas suuruses elatise maksmisega.
4. Põhjendamatu on kostja etteheide, et hagejate seaduslik esindaja ei ole esitanud andmeid selle kohta, kui suuri kulusid ta hagejate suhtes kannab. Maakohus viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15909, p 12). Seega ei tulnud hagejatel oma kulutusi miinimumelatise nõude ulatuses tõendada.
5. Ebaõige on ka kostja väide, et maakohus ei ole tuvastanud hagejate seadusliku esindaja sissetulekute suurust. Vastupidi, maakohus tuvastas põhjenduste p-s 31 hagejate seadusliku esindaja sissetuleku suuruse ning leidis, et ei saa kõrvale kalduda vanemate võrdsest kohustustest oma last ülal pidada, kuivõrd kostja ja hagejate seadusliku esindaja sissetulekud on samas suurusjärgus.
6. Seega jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kostja märkis, et juhul, kui ringkonnakohus leiab, et kostja on ikkagi kohustatud ülalpidamist andma, siis palub kostja saata tsiviilasi uueks arutamiseks maakohtule. Ringkonnakohus selgitab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 3 alusel saab ringkonnakohus asja tagasi saata üksnes juhul, kui kohtuotsus tühistatakse kas osaliselt või täielikult ning ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada. Tegemist on ringkonnakohtu õiguse mitte kohustusega ning asja tagasisaatmine ei sõltu sellekohase taotluse esitamisest. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks kostja apellatsioonkaebuses toodud asjaoludel ning seega ei tule ka asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saata.
7. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti leidnud, et esinevad mõjuvad põhjused elatise suuruse vähendamiseks alla miinimummäära.

§ 102

lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.

§ 102

lg 2 kohaselt ei vabane vanemad

§ 102lg 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.

Kui vanem on

§ 102

lg 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on 07.02.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-16-118651 p-s 12 selgitanud, et

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt Riigikohtu 13.04.2016 otsus asjas nr 3-2-1-17-16, p 11; 28.10.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 15; 16.01.2013 otsus asjas nr 3-2-1-160-12, p 17). Muuhulgas ei ole

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esiletoodud asjaolud seda tingivad. Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt ka Riigikohtu 22.03.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13; 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused 8 rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 28.1).

1. Alljärgnevalt hindab ringkonnakohus, kas maakohus on kaalunud lapse ja kohustatud vanema huvisid ning hinnanud, et miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaks hagejate igapäevased vajadused rahuldatud ja arenguks piisavad vahendid tagatud (Riigikohtu 07.02.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 13). Maakohus mõistis kostjalt kummagi hageja kasuks välja 80 % elatise alammäärast. Alates
2. aastast on elatise alammäär 270 eurot (s.o pool töötasu alammäärast, milleks on 540 eurot). Järelikult tuleb maakohtu otsuse kohaselt tasuda kostjal mõlemale hagejale elatist 216 eurot kuus. Samas ulatuses on ka hagejate seaduslikul esindajal kohustus hagejaid ülal pidada ning lisaks saab hagejate seaduslik esindaja lapsetoetust 55 eurot mõlema hageja kohta. Seega on maakohus hinnanud, et kummagi hageja ülalpidamiseks on piisav 487 eurot (s.o 216 eurot + 216 eurot + 55 eurot) kuus ning selliselt on hagejate vajadused kaetud. Maakohus viitas seejuures RAKE uuringule koosmõjus tarbijahinna muutusega, et keskmine ülalpidamiskulu lapse kohta võib olla 305 eurot kuus. Iseenesest on õige hagejate märkus, et RAKE uuring põhineb 2010-
3. aasta andmetel. Samas on maakohus võtnud arvesse tarbijahinnaindeksi muutust. Lisaks ei ole maakohus leidnud, et laste vajadused piirduvadki üksnes 305 euroga kuus, vaid leidnud, et selleks on mõlema vanema poolt tagatav 80 % miinimumelatis, millele lisandub lapsetoetus, s.o
4. aastal 487 eurot kuus. Seega ei ole maakohus andnud RAKE uuringule põhjendamatult suurt kaalu, vaid on käsitlenud seda abistava materjalina. Mh on hagejad ka ise pakkunud kompromissina välja elatise suurusega 180 eurot kuus, mis viitab sellele, et hagejate vajadused saaksid kaetud ka kui kostja tasuks elatist 180 eurot kuus. Seega puudub alus arvata, et elatis 216 eurot kuus ühe hageja kohta kahjustaks hagejate huve või arengut.
5. Lisaks lapse vajaduste hindamisele on maakohus hinnanud põhjalikult kostja huve ja varanduslikku seisu. Ainuüksi asjaolu, et maakohus märkis, et kostja on püüdnud oma sissetulekuid näidata väiksemana, ei välista automaatselt, et siiski võib esineda mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimumi. Maakohus tuvastas, et kostja sissetulek on ligilähedane keskmise töötasuga ning seetõttu ei peaks ta tasuma laste ülalpidamiseks rohkem, kui pool oma sissetulekust, et tema enda tavaline ülalpidamine kahjustada ei saaks. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud ja kaalunud asjaolusid elatise väljamõistmiseks alla kehtestatud miinimummäära ning leidnud, et esiletoodud asjaolud tingivad elatise vähendamise alla miinimumi. Maakohus on oma kaalutlustes arvestanud laste huvidega, aga ka kostja huvidega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et väljamõistetav elatis võimaldab hagejate piisavat ülalpidamist ja arengut, samas ei ole kostjale ebamõistlikult koormav, ega pane kostjat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus hagejate vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata.
6. Kuivõrd nii apellatsioonkaebus kui ka vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta menetluskulud poolte endi kanda. Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/