tähenduses võib olla tegemist ka juhul, kui soorituse tegija arvab ekslikult, et täidab sooritusega oma kohustust või pooltevahelist lepingulist suhet või kui üleandja arvab, et üleandmise vastuvõtmisega aktsepteerib teine pool pakkumist lepingu sõlmimiseks või selle muutmiseks, ent teine pool ei saa pakkumisest sellisel viisil aru ning lepingulist suhet ei teki või seda ei muudeta üleandja poolt soovitud viisil. Antud juhul arvas hageja ekslikult, et kandes kostja arvele 123 623 eurot, täidab ta pooltevahelist laenulepingut. Kuna hageja on tõendanud raha ülekandmise, siis tuleb kostjal tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Ei piisa üksnes sellest, et kohus mehaaniliselt loetleb, mis leheküljel toimikus mingid tõendid paiknevad, kuid ei ole aru saadav, mis järelduse ja mis põhjusel kohus neist teinud on. Kohus ei ole sisuliselt tõendeid hinnanud s.o jätnud hindamata ka hageja esitatud vastuväited neile. Ühtlasi ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et tegemist oleks olnud mittetäieliku kohustusega
Hageja ei vaidlusta, et ülekanded tegi kostjale tema kontolt N. Gontšarov. Samas eitab N. Gontšarov asjaolu, et tal olid kostjaga lähedased suhted. Tegemist oli sõpradega, kes töötasid ühiselt.
lg 2 p 1 tuleb tõlgendada pigem kitsendavalt ning selle kohaldamist õigustavad ennekõike juhud kus isikud on omavahel pereliikmed ja/või moodustavad ühise leibkonna. N. Gontšarov on olnud alates 30.06.1979 abielus Alla Gontšarovaga. Neil on ühine leibkond ja eluase. Kostjaga ei ole N. Gontšarov kunagi ühist leibkonda moodustanud ega lähedastes suhetes olnud. Tavapärasest sõprusest lähedasemat suhet ei tõendanud ka tunnistajate ütlused. Tegemist on kostja lähikondsetega, millest tulenevalt tuleb nende ütlustesse juba seetõttu suhtuda kriitiliselt. Ühtlasi võisid ka kostja kohtus vande all antud ütlused olla kantud soovist vabaneda kohustuste täitmisest. Kostja ei ole tõendanud, et iga konkreetne makse oleks olnud tehtud kinkena. Kostja ei ole tõendanud kinkelepingu olemasolu. Kostja ei ole tõendanud, et esitatud vestluste teiseks pooleks oleks olnud N. Gontšarov. Puuduvad mistahes andmed, mis annaks võimaluse identifitseerida vestluse teise poolena hageja isa. Seetõttu tuleb kostja poolt esitatud tõendeid, milles ta enese arusaamas vestleb N. Gontšaroviga jätta arvestamata. Ka sisuliselt hinnates ei tõenda käesoleval ajal hageja hinnangul esitatud tõendid kostja ja tema isa lähedasemaid suhteid kui tavaline sõprus. Kostja teeb esitatud tõendite alusel meelevaldseid järeldusi. Miski ei viita esitatud vestlustes sellele, et konkreetsete maksete näol olnuks tegemist kingitustega. Kostja esitab üksikuid vestlusi väidetavalt mahukatest vestlustest. Samas ei esita kostja väidetavaid vestlusi täies ulatuses, mis võimaldaks tuvastada nende konteksti ja eesmärgi. Maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust ka sellega, et ei rahuldanud hageja taotlust nõuda vastav kirjavahetus välja kostjalt tervikuna 03.05.2018 määrusega. Hageja esitas 07.05.2018.a menetlusdokumendis nimetatud tehingud, millest on näha, et peale seda kui raha on hageja poolt kostjale kantud, siis samal päeval või üksikud päevad hiljem on see kantud kostja erinevate võlgnevuste katteks. Hageja soovib viidatud tehingutega tõendada, et kostja kasutas hagejalt saadud rahasummasid kinnisvara soetamiseks kasutatud laenumaksete teenindamiseks. 5. Kostja palub jätta hageja apellatsioonkaebus rahuldamata ning jääb tervikuna esimese astme menetluses esitatud seisukohtade juurde. Puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja ei ole kunagi laenulepingut sõlminud. Lisaks ei vaidlusta hageja asjaolu, et hageja arvelduskontot käsutas faktiliselt hageja isa N. Gontšarov ning et 5 N. Gontšarov oli mh isikuks, kes tegi kostja arvelduskontole kõik käesolevas menetluses vaidluse all olevad ülekanded. Hagejal puudub õiguslik alus nõuete esitamiseks kostja suhtes. Sõltumata pangaülekannete õiguslikust kvalifikatsioonist saab vaidlusaluste ülekannetega seoses mistahes õigussuhe eksisteerida üksnes N. Gontšarovi ja kostja vahel ning hagejal puudub õiguslik alus nõuete esitamiseks kostja vastu. Asjas ei ole kogutud mistahes tõendeid, et N. Gontšarov oleks ülekandeid teostades või kostjaga muul viisil suheldes tegutsenud hageja nimel (st viimase esindajana) ja/või soovinud ülekannete teostamisega tekitada mistahes õigusi või kohustusi hagejale. Hageja nõudeõigust kostja vastu ei tekita üksnes asjaolu, et konkreetseid ülekandeid kostjale on tehtud hageja nimele avatud arvelduskontolt. N. Gontšarovi poolt hageja arvelduskontolt ülekannete teostamise näol on tegemist õiguslikus mõttes kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt
Maakohtu seisukohad hageja nõudeõiguse osas on vastuolulised, kuna ühelt poolt nõustub maakohus põhjendatult sellega, et hageja arvelduskontolt ülekannete teostamisel täitis N. Gontšarov kas mittetäielikku kohustust
lg 1 tähenduses või tegi kinke (st mõlemal juhul oli hageja arvelduskontolt maksete tegemine suunatud N. Gontšarovi kohustuste täitmisele/õiguste teostamisele), kuid teiselt poolt leiab maakohus siiski, et teoreetiline nõudeõigus tehtud maksete tagasinõudmiseks kuulub hagejale kui N. Gontšarovi ja kostja suhtes kolmandale isikule. Kostjale arusaadavalt on hageja nõudeõigus kostja suhtes igal juhul välistatud olukorras, kus maakohus on tuvastatud, et hageja kui kolmanda isiku arvelduskontolt teostati makseid N. Gontšarovi kui võlgniku (
Kostja viitas analoogsele vaidlusele Riigikohtu lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14 (p 9). Alusetu on hageja väide, justkui oleks hageja kostja arvelduskontole perioodil 01.01.2013 kuni 31.10.2016 kokku 123 623 ulatuses ülekandeid tehes ekslikult arvanud, et ta täidab laenulepingut. Hageja ei ole kostja arvelduskontole isiklikult kunagi mitte ühtegi ülekannet teinud. Hageja arvelduskontot käsutas N. Gontšarov, kelle poolt on tehtud ka kõik vaidlusalused ülekanded. Asjas puuduvad mistahes tõendid, millest nähtuks, et väidetavalt laenulepingu täitmiseks tehtud makseid oleks hageja või N. Gontšarovi poolt kunagi laenuna käsitletud ja/või kostjalt nende tagastamist nõutud enne, kui kostja teatas N. Gontšarovile soovist lähisuhe lõpetada. Hageja ei ole tõendanud alusetu rikastumise asjaolusid. Maakohus on põhjendanud otsuses toodud järeldusi asjas kogutud tõenditega. Samuti ei pea kostja tõsiseltvõetavaks hageja katseid seada kahtluse alla asjaolu, et kostja poolt esitatud erinevate sidevahendite kaudu peetud vestluste teiseks pooleks oli faktiliselt N. Gontšarov. Hageja ei vaidlustanud maakohtu menetluses kordagi N. Gontšarovi ja kostja vaheliste vestluste toimumist, vaid vastupidiselt üritas korduvalt kohtu kaudu välja nõuda kostja poolt väljavõtteliselt esitatud suhtlust terviklikul kujul. Lisaks on kostja vande all ütlusi andes kinnitanud, et viidatud vestlused on toimunud kostja ja N. Gontšarovi vahel ning kirjeldanud mh seda, milliste sidevahendite kaudu (nt Skype vms) on vestlused toimunud ja millisel moel konkreetsed väljatrükid on teostatud. Hageja peab põhjendatuks maakohtu seisukohta, mille kohaselt saab kostjale ülekannete teostamise alternatiivselt kinkele kvalifitseerida mittetäieliku kohustuse täitmisena. Nii asjas kogutud kirjalikud tõendid kui ka tunnistajate ja kostja vande all antud ütlused kinnitavad ümberlükkamatult pikaajaliste intiimsete lähisuhete olemasolu vastavate isikute vahel. Hageja seisukoht, mille kohaselt tuleks
lg 2 p 1 tõlgendada kitsendavalt, ei põhine õiguslikul regulatsioonil ega kohtupraktikal. Hageja möönis, et vähemalt osa tehtud maksetest olid või võivad olla käsitletavad kinkena. Asjakohane ei ole hageja viide kinkelepingu vorminõuete väidetavale rikkumisele. Suhtlusest nähtub, et tegemist oli eraeluliste ja olemuselt n-ö romantiliste kingitustega nagu ehted ja muud aksessuaarid. 6 Põhjendamatu on etteheide maakohtule seoses hageja tõendite kogumise taotluse rahuldamata jätmisega. Taotlus oli konkretiseerimata. Ometigi osales N. Gontšarov menetluses hageja esindajana ning saanuks soovi korral selgitada toimunud vestluste tegelikku konteksti ja eesmärki. Kostja ei vajanud hageja kontol laekunud summasid laenumaksete tasumiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
lg 1 alusel, sest sel juhul ei olnud tegemist mitte hageja, vaid tema isa poolse sooritusega kostjale (vt ka Riigikohtu eelviidatud otsus p 10). Ringkonnakohtu hinnangul on apellandi enda seisukohad menetluses vastukäivad. Kinnitades, et ülekannete faktiliseks tegijaks oli hageja isa N. Gontšarov, väidab apellant (hageja) samas siiski, et oli ülekandeid tehes ekslikul arvamusel, et raha kostja pangakontole kandmisega täidab ta pooltevahelist laenulepingut. Ringkonnakohus nõustub siinjuures täielikult maakohtu seisukoha ja põhjendustega, et asjas esitatud materjalide kohaselt puuduvad igasugused viited lepingulistele suhetele hageja ja kostja vahel (sh läbirääkimised lepingu sõlmimiseks, tahteavalduste vahetamine jms) ning seetõttu ei saa pidada eluliselt usutavaks, et hagejal võinuks üldse tekkida eksiarvamus, mille kohaselt oli tal tekkinud kohustus anda kostjale laenu kokku summas 123 623 eurot. 9. Riigikohus on oma praktikas korduvalt rõhutanud, et
lg 1 kohaldamise eeldusena peab hageja väitma, et kostja sai temalt midagi olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, ning tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära (vt Riigikohtu 7. juuni 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4411, p 34; 20. detsembri 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-11, p 13).
lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale
lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt Riigikohtu
tähenduses, vastab Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14 (p 10), mille kohaselt on tunnustatud mittetäieliku kohustuse tekkimise võimalikkust olukorras, kus teise isiku käsutusse on antud märkimisväärsed summad tingimusel, et seda õigustavad isiklikku laadi suhted poolte vahel. Arvestades N. Gontšarovi poolt kostjale tehtud ülekannete perioodi (05.02.2013 – 31.10.2016) ja kogusumma suurust ei ole eluliselt usutavad apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu olnuks tegemist koos töötanud sõprade vahelise laenusuhtega. Ei ole tõendatud, et N. Gontšarov oleks kogu perioodi vältel väljendanud, et raha on mõeldud üksnes laenuks ning ta eeldab selle tagastamist. Lähedaste suhete olemasolu ei välista iseenesest see, et N. Gontšarov on alates
lõikest 2 tulenevalt võidakse kinkeleping sõlmida ka kirjalikku vormi järgimata, kui kinkija täidab kinkelepingu järgse kohustuse. Arvestades kostjale tehtud rahaliste ülekannete pikka perioodi ja sarnast iseloomu on võimalik, et kinkeleping sõlmiti kaudsete tahteavalduste vahetamise teel ning see hõlmas mitte üksnes ühekordseid makseid, vaid sama õiguslik tähendus laienes ka hilisematele sarnastele ülekannetele. Apellant on seejuures möönnud, et osa ülekandeid võisid olla käsitatavad kinkena ka juhul, kui eeldada, et tegemist oli üksnes n-ö sõbrasuhete ja mitte lähemate isiklike suhetega. Samas ei ole välja toodud, millised ülekanded kuuluksid sellesse kategooriasse. Kinkena tehtud maksete puhul ei ole esile toodud asjaolusid, mis annaks kinkijale alust neid tagasi nõuda. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu seisukohaga, et hagi rahuldamiseks ei anna alust asjaolu, et kostja võis osa rahast kasutada muu hulgas enda varaliste kohustuste katteks, sh kinnisvaralaenude rahastamiseks. Põhistatud ega tõendatud ei ole, et kostjal oleks olnud kohustus kasutada saadud raha teatud kindlal otstarbel. 13. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Menetlusosalised on esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirjad ning ka vastuväited vastaspoole menetluskulude suhtes. Maakohus on oma otsuses menetluskulud üksnes jaotanud, jättes menetluskulud hageja kanda, kuid ei ole kindlaks määranud menetluskulude rahalist suurust. Maakohtu otsuses märgitu kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist. Seega ei määra tulenevalt TsMS § 174 lõikest 4 ka ringkonnakohus käesolevalt kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude rahalist suurust, vaid seda teeb Viru Maakohus tsiviilasjas lõpplahendi jõustumisel TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Üllar Roostoja /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ 9 Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.