lg 1 kohaselt lõpetab kohus määrusega menetluse pankrotti välja kuulutamata raugemise tõttu olenemata võlgniku maksejõuetusest, kui võlgnikul ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks ning ei ole võimalik vara tagasi võita või tagasi nõuda, sealhulgas puudub võimalus esitada nõue juhtorgani liikme vastu. Võlgnikul puudub vara pankrotimenetluse läbiviimiseks ning ajutine pankrotihaldur ei ole teinud kindlaks vara tagasivõitmise või – nõudmise võimalusi.
lg 2 järgi ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustus. Seadusandja ei ole seadnud pankrotiseaduse eesmärgiks võlgniku maksejõuetuks kuulutamist ainuüksi põhjusel, et ta viibib ajutiselt kinnipidamisasutuses ning tal puudub vangistuses viibimise ajal võimalus tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega ja selle läbi tasuda võlausaldajate nõudeid. MÄÄRUSKAEBUS
lg 11 on sätestatud
lg 1 suhtes eriregulatsioon, mis võimaldab kohtul raugemisele määratud menetluse puhul siiski pankrot välja kuulutada, kui füüsilisest isikust võlgnik on esitanud avalduse kohustustest vabastamise menetluse läbiviimiseks. Kohtul on
lg 2 alusel kaalutlusõigus, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Käesoleval ajal on maakohus kontrollinud kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmise eeldusi ning jõudnud järeldusele, et puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse menetlust algatada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid kõiki korrata vastavalt TsMS § 654 lõikele
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.