Obsah (4)

§ 24§ 131§ 25§ 27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 28. jaanuar 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18

§ 24

lg 1 p 3 kohaselt on pärast töölepingu lõppemist kohaldatav konkurentsipiirangu kokkulepe kehtiv üksnes juhul, kui selle eest makstakse hüvitist. Hageja ei ole tõendanud, et ta pidas konkurentsipiirangust kinni ning ei nõudnud konkurentsipiirangu kehtivuse ajal kostjalt hüvitist. Hageja nõutud hüvitise suurus ei ole mõistlik. Hageja ei töötanud spetsiifilisel erialal, mis oleks ta konkurentsipiirangu kehtivuse korral jätnud kuueks kuuks tööta. 2 MAAKOHTU LAHEND

1. Tartu Maakohus rahuldas
2. oktoobri 2018 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7285 eurot 6 senti ning alates otsuse tegemisest kuni põhivõla tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis hagi 5472 euro 20 sendi saamiseks rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Maakohus leidis, et poolte konkurentsipiirangu kokkulepe nähtub
3. augusti 2008 töölepingu p-st 7.1.
4. Kuna poolte töösuhe lõppes ja sellejärgne konkurentsipiirang kohaldus
5. aastal, tuleb vaidluse lahendamisel kohaldada

§ 131lg-te 1 ja 3 kohaselt kehtivat töölepingu seadust.

On tõendatud, et hageja täitis pärast töösuhte lõppemist konkurentsipiirangu kokkulepet, mistõttu ei saa kostja

§ 24

lg 2 kohaselt tugineda kokkuleppe tühisusele vastuolu tõttu

§ 24lg-ga 1.

Kostja väide, et

§ 24

lg 2 kohaldamise eelduseks peaks olema asjaolu, et hageja teavitab kostjat oma kohustuse täitmisest, ei põhine seadusel. Tähtis ei ole ka asjaolu, et pooled ei olnud hüvitise maksmises või selle suuruses kokku leppinud, kuivõrd hüvitise maksmise kohustus tulenes seaduse imperatiivsest sättest. Olukorras, kus kostja ei pidanud pärast töösuhte lõppemist enam konkurentsipiirangut vajalikuks, oleks pooled saanud töölepingu p-s 7.1.5 sisalduvat kokkulepet muuta ning samuti oli kostjal võimalus konkurentsipiirangu kokkulepe

§ 25lg-te 1 ja 4 kohaselt igal ajal üles öelda.

Kuigi kostja oli teadlik töölepingu seaduse muutustest, ei viinud ta konkurentsipiirangu kokkuleppe tingimusi seadusega vastavusse. Sellise tööandja eksitava käitumise takistamine on

§ 24lg 2 mõte.

Maakohus märkis, et hagejale ei saa hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest tulenevalt heita ette seda, et ta oma nõuet varem ei esitanud. Maakohus leidis, et kuivõrd pooled olid sõlminud pärast töösuhte lõppemist kohalduva konkurentsipiirangu kokkuleppe ja hageja võib sellele tugineda, pidi kostja maksma hagejale

§ 24

lg 3 kohaselt kokkuleppe kehtivuse ajal, st kuus kuud pärast töösuhte lõppemist, kokkuleppest kinnipidamise eest mõistlikku hüvitist. Kuna kostja on hüvitise maksmise kohustust rikkunud, saab hageja nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel kohustuse täitmist. Hüvitise suurus peab olema õiglane ja kompenseerima töökohavaliku piirangut (Riigikohtu

1. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-11, p 14). Muude asjaolude puudumisel saab lähtuda eeldusest, et töötaja sissetulek konkurentsipiirangu kokkuleppeta oleks sarnane sissetulekuga, mida töötaja sai eelnevalt tööandjalt töötasuna ning töötaja võimalik sissetulek koos konkurentsipiiranguga on sissetulek, mida töötaja konkurentsipiirangu kehtivuse ajal reaalselt sai. Hageja kuue kuu keskmine töötasu enne töölepingu lõppemist oli 2126 eurot 21 senti. Hageja sissetulekuks konkurentsipiirangu kehtivuse kuue kuu jooksul oli 5472 eurot 20 senti. Pooled ei ole esitanud asjaolusid ega tõendeid, millest võiks järeldada, et hageja võimalik sissetulek ilma konkurentsipiiranguta oleks suurem või väiksem tema varasemast töötasust või et hageja oleks vaatamata konkurentsipiirangule suutnud leida töökoha, kus tema sissetulek oleks suurem kui saadud töötuskindlustushüvitis. Maakohus lähtus seega hüvitise suuruse kindlaksmääramisel hageja poolt kostja juures töötades saadud keskmise töötasu ja konkurentsipiirangu kehtivuse ajal saadud töötuskindlustushüvitise vahest ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 7285 eurot 6 senti. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja tegi asjas kompromissiettepaneku 7200 euro tasumiseks ning hagi rahuldati isegi mõneti suuremas ulatuses, tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda. 3 MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2018 otsuse tühistamist osas, milles maakohus hagi rahuldas, ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei olnud poolte vahel sõlmitud kehtivat konkurentsipiirangu kokkulepet ning hageja ei ole väidetavat kokkulepet täitnud. Kui hageja oleks konkurentsipiirangut täitnud, oleks ta pärast töösuhte lõppu pöördunud koheselt kostja poole hüvitise maksmise osas. Konkurentsipiirangu kokkulepe üheks tingimuseks on hüvitise maksmine

§ 24

lg 1 p 3 alusel, mistõttu peavad pooled konkurentsipiirangu kokkuleppe sõlmimiseks leppima kokku hüvitise suuruses. Kuna seda ei olnud tehtud, ei olnud pooled kooskõlas VÕS § 9 lg-ga 3 konkurentsipiirangus kokku leppinud. Olukorras, kus konkurentsipiirangu kokkulepe ei vasta

§ 24

lg 1 p 1-4 tingimustele, ei ole

§ 24lg 2 kohaldatav.

Maakohus väitis, et hüvitise maksmise kohustus tuleneb seaduse imperatiivsetest sätetest, kuid jääb selgusetuks, milline on hüvitise suurus, mida tööandja peaks maksma. Hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et konkurentsipiirang oleks tal takistanud töökoha ja sissetuleku leidmist. Hageja tööalane tegevusetus pärast töösuhte lõppu ei tähenda automaatselt, et tegemist oli konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamisega. Hageja ei töötanud spetsiifilisel erialal, mis oleks ta pärast konkurentsipiirangu kehtivust jätnud kuueks kuuks tööta. Maakohus jagas tõendamiskoormuse valesti, leides, et konkurendi juures töötamist peab tõendama hageja. Hageja kohustuseks on tõendada, et talle tehti konkurentide poolt tööpakkumisi, millest ta konkurentsipiirangu tõttu pidi loobuma. Kostjal puudub ligipääs töötamise registrile, mille kaudu saaks kontrollida, kus hageja töötab.

§ 27kohaselt on teavitamiskohustus hagejal.

Asjaolu, et töölepingusse jäi puudustega konkurentsipiirang, ei anna alust järeldada, et tegu on kostjapoolse eksitava käitumisega. Töötaja saab ka ise ebaselgetes või oma õigusi rikkuvates olukordades pöörduda tööandja poole. Usutav ei ole olukord, kus töötu isik peab väidetavalt konkurentsipiirangust kinni, aga ei tunne huvi talle makstava hüvitise suuruse osas. Väljamõistetud hüvitise suurus ei ole põhjendatud. Kuna müügijuhi amet ei ole spetsiifiline, ei olnud hageja töökoha valiku piirang ulatuslik ja tal oli võimalik teenida sarnast sissetulekut erinevates ettevõtetes ja tegevusaladel. Maakohtu arvestuskäik ei ole mingil viisil põhjendatud. Kostja oleks pidanud esitama tõendid selle kohta, et ta ei oleks saanud müügijuhina teenida samaväärset töötasu muus majandussektoris kui kindlustusalal. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, milles nähtuks, et ta oleks tööd otsinud või soovitud tööpakkumised oleksid olnud tasu osas oluliselt madalamad endisest töökohast. Konkurentsipiirangu eest makstava hüvitise suurus ei pea katma töötaja sissetulekut, vaid peab töölepingu seaduse kohaselt olema mõistlik. Hüvitise suurus sõltub sellest, kui suures ulatuses on töötaja tööalane tegevus piiratud. Kostja esitas maakohtus analoogia hüvitise suuruse osas, milles pooled olid kunagi kokku leppinud (500 krooni kuus). Tähendust ei oma see, et pooled olid selle ära muutnud ja et tasu maksti töösuhte ajal. Maakohtu põhjendus menetluskulude jaotuse osas on ebaõige. 6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude kostja kanda jätmist. 4 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Kostja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. 8. Nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg 6 neid põhjendusi oma otsuses kordama. Mitte ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole aluseks maakohtu otsuse muutmisele. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja keskseks väiteks menetluses on olnud väide, et poolte vahel ei olnud sõlmitud kehtivat konkurentsikeeldu. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus tuvastas põhjendatult töölepingu lõpetamise järgse konkurentsikeelu töölepingu p-s 7.1.5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et

§ 24

lg 2 kohaselt ei saa kostja tugineda kokkuleppe tühisusele vastuolu tõttu

§ 24lg-ga 1.

Maakohtu tõlgendus

§ 24lg 2 osas on õige ja põhjendatud.

Asjaolu, et kostja tööandjana ei leppinud hagejaga kokku konkurentsikeelu järgmiseks vajalikus hüvises ei muuda konkurentsikeelu kokkulepet tühiseks, kui hageja on seda keeldu järginud. Hageja väidab, et ta on konkurentsikeelu kokkulepet järginud ja on esitanud asjakohase tõendina Eesti Töötukassa tõendi töötu hüvise maksmise kohta. Kui kostja väidab, et hageja ei ole konkurentsipiirangu kokkulepet täitnud, peab kostja oma väidet vähemalt põhistama. Kostja ei ole seda teinud. Kostja tööandjana ei saa tugineda praeguses menetluses hageja teavitamiskohustusele töötajana

§ 27

alusel, sest selline kohustus on töötajal üksnes tööandja nõudel ja kostja tööandjana ei ole taotlenud hagejalt kohtumenetluse eelselt teatamiskohustuse täitmist. Nõustuda ei saa kostja seisukohaga, et kehtiva konkurentsipiirangu olukorras peab töötaja aktiivselt tööd otsima ja tõendama endisele tööandjale, et ta ei oleks konkurentsipiirangu olukorras samaväärse tasuga tööd leidnud mujal majandussektoris. See ei ole kooskõlas konkurentsipiirangu eesmärgiga ja paneks töötajale põhjendamatu koormuse. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus tööandja on otsustanud kohaldada töötaja suhtes konkurentsipiirangut ka pärast töölepingu lõppemist, millisel juhul kohustab seadus tööandjat maksma töötajale konkurentsipiirangu kokkuleppest kinnipidamise eest igakuist mõistlikku hüvitist (

§ 24

lg 3), puudub töötajal sel perioodil kohustus otsida endale tööd, mis ei oleks vastuolus konkurentsipiirangu kokkuleppega. Seetõttu on põhjendatud maakohtu seisukoht, et hüvitis peab kompenseerima töötaja töökoha valiku piirangust tingitud sissetuleku vähenemise. Vähenenud sissetulek on eelduslikult töötasu, mida töötaja kuni töölepingu lõpetamiseni sai. Kostja ei ole esitanud asjaolusid, mille alusel saaks ringkonnakohus hüvise mõistliku suuruse osas asuda maakohtust teistsugusele seisukohale.

1. Kuigi maakohus rahuldas hagi osaliselt jättis maakohus kõik menetluskulud kostja kanda, kes ei nõustunud sõlmima hagejaga kompromissi tingimusel, et kostja tasub hagejale hüvisena 7200 eurot. Maakohus rahuldas hagi samas suurusjärgus. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, mistõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Põhjendatud on maakohtu järeldus, et kostja ei nõustunud hageja pakutud kompromissiga, mistõttu oli maakohtul TsMS § 163 lg 2 järgi õigus selle asjaoluga arvestada ja olukorras, kus kohus rahuldas hagi samas suurusjärgus kui hageja seda kompromissina pakkus, jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
2. Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb TsMS § 171 lg 1 kohaselt apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jätta kostja kanda. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kasutanud ringkonnakohtus õigusabi 4 h 50 min ulatuses ja tema menetluskulu suuruseks on 580 eurot. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus lepingulise esindaja kulud teiselt menetlusosaliselt välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja on vastustajana esitanud ringkonnakohtule vastuse apellatsioonkaebusele pikkusega kaks lahekülge ja 5 täiendavad seisukohad
3. jaanuaril 2019 pikkusega 1, 2 lehekülge. Seejuures kattub
4. jaanuari 2019 menetlusdokumendi sisu osaliselt
5. detsembril 2018 esitatud hageja vastusega apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebusega tutvumise aeg peab sisalduma menetlusdokumendi koostamise ajas. Ringkonnakohus leiab, et hageja põhjendatud ja vajalik kulu õigusabile ringkonnakohtus ei ületa 3 h ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja 3 h x 120 eurot = 360 eurot. Menetluskulude õigeaegse tasumata jätmise korral tuleb kostjal maksta hagejale ka viivist VÕS § 113 sätestatud määras. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks