RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 1.

oktoobri

1. a otsus Juri Sevjani kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila
2. aprill 2019, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. oktoobri
7. a otsus Juri Sevjani kriminaalasjas

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi.

1. Saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Juri Sevjani süüdistatakse karistusseadustiku (

) § 118 lg 1 p-de 1 ja 7 järgi selles, et

1. märtsil 2017 lõi ta V. S-i kööginoaga vasakusse reide, tekitades viimasele eluohtliku torke-lõikehaava, mis vigastas reiearterit ja põhjustas ägeda verekaotuse. Kannatanu suri saadud vigastuse tõttu lühikese ajavahemiku vältel.
2. Harju Maakohtu
3. aprilli
4. a otsusega tunnistati J. Sevjan süüdi

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ning teda karistati kuue aasta pikkuse vangistusega.

Kohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 2.1. J. Sevjanile esitatud süüdistus on tõendatud. Süüdistatav tekitas kannatanule noalöögiga reiearteri vigastuse, s.o eluohtliku tervisekahjustuse. Sellega kaasnes verejooks, mille tagajärjel kannatanu suri. Süüdistatava eesmärk oli tekitada kannatanule tervisekahjustus, kuid tema tahtlus ei ulatunud kannatanu reiearteri vigastamiseni ega surma põhjustamiseni. Ta ei teadnud, et noaga jala haavamine võib kaasa tuua

§ 118

lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud raske tagajärje ehk 1-17-5883 eluohtliku seisundi ja surma saabumise. Samas pidi süüdistatav piisava tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse korral pidama võimalikuks ka rasket tagajärge, kuid ta lootis, et see ei saabu. Seega põhjustas süüdistatav kannatanu eluohtliku seisundi ja surma kergemeelsusest. Ehkki süüdistatava väitel ründas ta kannatanut seepärast, et viimane alavääristas ja solvas teda, ei saa tema käitumist kvalifitseerida provotseeritud tapmisena

§ 115

järgi, sest tuvastatud pole kannatanu provokatsiooni ega süüdistatava tugevat hingelise erutuse seisundit. 2.

1. Kohus võttis karistuse mõistmisel süüdistatava süüd vähendava asjaoluna arvesse seda, et kannatanu ei surnud piinarikkalt. Lisaks tugines kohus asjaolule, et süüdistatavat on varem karistatud. Kuigi varasem karistus on praeguses asjas maakohtu otsuse tegemise ajaks kustunud, kehtis see teo toimepanemise ajal ja seetõttu saab seda asjaolu karistuse mõistmisel arvestada.
2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni J. Sevjan ja tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov. Süüdistatav palus end õigeks mõista, kaitsja taotles J. Sevjani õigeksmõistmist

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi ning teo ümberkvalifitseerimist

§ 115järgi.

Alternatiivselt taotles kaitsja mõistetud karistuse kergendamist.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. oktoobri
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus J. Sevjani süüditunnistamises

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Muus osas jäeti maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonid jättis kohus rahuldamata. Ringkonnakohtu põhjendused olid lühidalt järgmised. 4.1. Maakohus tuvastas, et süüdistatav tekitas kannatanule tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse, mille tagajärjel kannatanu suri. Süüdistatava tahtlus ulatus küll kannatanule tervisekahjustuse tekitamiseni, kuid surma põhjustas ta kergemeelsuse vormis. Kuna süüdistatava tahtlus ei hõlmanud kannatanu tapmist, ei saa tema käitumist kvalifitseerida

§ 115järgi, mis eeldab surma kui koosseisupärase tagajärje suhtes tahtluse olemasolu.

Küll tuleb süüdistatav mõista süüdi üksnes

§ 118

lg 1 p 7 järgi, sest

§ 118lg 1 p-s 1 nimetatud tagajärg neeldub selles.

Samas ei pidanud ringkonnakohus põhjendatuks muuta maakohtu mõistetud karistust. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse vaidlustas kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus tema kaitsealuse süüditunnistamises

§ 118lg 1 p 7 järgi.

Kaitsja palub tunnistada süüdistatav süüdi

§ 121

lg 2 p 1 järgi, alternatiivselt taotleb kaitsja süüdistatavale mõistetud karistuse vähendamist. 5.

1. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta vastuolu süüdistatava noalöögi ja kannatanu surma saabumise aja vahel. Lisaks on kohtud ekslikult leidnud, et süüdistatava tegu põhjustas raske tagajärje. Kannatanul oli võimalus päästa oma elu, kutsudes abi, kuid ta ei teinud seda. Surma saabumisele võisid mõju avaldada ka asjaolud, et kannatanul oli langetõbi ning ta tarvitas enne süüdistatava teo toimepanemist palju alkoholi. Samuti ei arvestanud kohtud kannatanu provokatsiooni. 5.
2. Kuigi ringkonnakohus tühistas osaliselt apelleeritud otsuse, ei vähendanud kohus süüdistatavale mõistetud karistust. Talle tuleb mõista kergem karistus.
3. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 2

§ 118

lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud tagajärgede ehk eluohtliku seisundi ja surma saabumise. Samuti on kohtuotsuses käsitletud kaitseversiooni provotseeritud tapmise kohta ja lükatud see veenvalt ümber. Kolleegium nõustub maakohtuga, et tõendatud ei ole kannatanu provokatsioon ega süüdistataval äkki tekkinud tugev hingelise erutuse seisund

§ 115tähenduses.

Seetõttu jäävad kassaatori argumendid tagajärjetuks. 8. Küll aga väärib väljaspool kassatsiooni piire tähelepanu järgnev. Maa- ja ringkonnakohus ei ole süüküsimust lahendades järginud täiel määral Riigikohtu hiljutises praktikas kanda kinnitanud seisukohti. Täpsemalt on kohtud eksinud

§ 118lg 1 subjektiivse külje tuvastamisel.

See viga kätkeb endas nii materiaalõiguse vale kohaldamist kui ka kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsuse tegemine. 9.

§ 118

lg 1 p-de 1–7 järgi saab karistada üksnes sellist raske tagajärje põhjustanud isikut, kellel oli tahtlus tekitada kannatanule tervisekahjustus ehk põhikoosseisule (

§ 121lg 1 alt 1) vastav tagajärg.

Viimase aja praktikas on rõhutatud sedagi, et tervisekahjustuse tekitamine

§ 118lg 1 tähenduses peab vastama täiendavatele tingimustele.

Nimelt on oluline, et toimepanija tahtlus hõlmaks just selle tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis

§ 118lg-s 1 sätestatud enamohtliku tagajärje saabumiseni.

Vaid siis avaldub isiku teos selline ebaõigussisu, mis õigustab võrreldes

§-de 117 ja 119 koosseisudega oluliselt raskemat karistust ettenägeva sätte, s.o

§ 118kohaldamist.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus nr 1-17-105/35, p-d 10–12 koos viidetega ja
3. novembri
4. a otsus nr 1-16-6512/64, p 8.)
5. Seega pidanuks kohtud süüdistatavale etteheidetava teo kvalifitseerimiseks

§ 118

lg 1 järgi kõigepealt tuvastama, et tema tahtlus ulatus sellise tervisekahjustuse tekitamiseni, mis põhjustas kannatanule eluohtliku seisundi ja viis seejärel tema surma saabumiseni. Kuna kindlaks on tehtud, et kõnealused tagajärjed tingis reiearteri vigastus, tuli järelikult hinnata, kas süüdistatav pidas vähemalt võimalikuks ja möönis (kaudne tahtlus), et kannatanut noaga lüües vigastab ta reiearterit. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtud seda küsimust nõuetekohaselt lahendanud.

1. Maakohus leidis esmalt, et „nuga on selline vahend, millega vehkides pihta saamisel ei teki ainult valu, vaid eelkõige just tervisekahjustus noateraga sisse lõikamise tulemusena“ ja seepärast tegutses süüdistatav „kavatsetult eesmärgiga tekitada [kannatanule] tervisekahjustus“. Samuti on kohtuotsuses märgitud, et „noalöögi pani toime [süüdistatav], kuid see ei tähenda, et ainuüksi noalöögi toimepanemisest saaks tuletada ka tahtlust eluohtliku tagajärje (reiearteri vigastuse) osas ja inimese surma osas“. Kohtu hinnangul võib „reiearteri vigastamise ja selle tulemusena omakorda inimese surma tagajärjena ette nägemist eeldada isikult, kellel on kas keskmisest suuremad teadmised anatoomiast (nt arst) või vastav eriväljaõpe (nt erivägede väljaõpe)“. Maakohtu otsuse kohaselt ei saa eeldada, et süüdistatav „teadis, et noaga jala haavamine võib kaasa tuua raske tagajärje“. Samas asus kohus seejärel seisukohale, et „[s]iiski, vehkides sihitult terava noaga kannatanu lähedal, pidi [süüdistatav] piisava tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse korral pidama võimalikuks ka raskema tagajärje saabumist, kuid lootis, et see siiski ei saabu“.
2. Maakohtu otsusest võib välja lugeda, et kohtu hinnangul ei ulatunud süüdistatava tahtlus kannatanu reiearteri vigastamiseni, kuna ta ei saanud sellist tagajärge ette näha. Teisiti öeldes väljendas kohus seisukohta, et süüdistatava tahtlus ei katnud selle tervisekahjustuse tekitamist, 3

§ 118lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud raskete tagajärgedeni.

Seda järeldades polnud maakohtul võimalik Riigikohtu hiljutise praktika valguses süüdistatavat raske tervisekahjustuse tekitamises süüdi mõista.

1. Tahtluse tuvastamiseks peavad esinema selle intellektuaalne element ehk koosseisupäraste asjaolude teadmine ja voluntatiivne element ehk koosseisupäraste asjaolude tahtmine (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-20-09, p 9.2). Tagajärje ettenägemine ehk tagajärje saabumise võimalikuks pidamine on kaudse tahtluse intellektuaalne element (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-76-16, p 17). Maakohtu väidetu, et süüdistatav ei saanud noalöögiga kannatanu reiearteri vigastamist ette näha, välistab selle tervisekahjustuse tekitamise suhtes juba kaudse tahtluse intellektuaalse elemendi. Ühtlasi on tagajärje ettenägemine ka kergemeelsuse ehk ettevaatamatuse raskema vormi intellektuaalne element, mis pole maakohtu seisukohti aluseks võttes samuti täidetud. Seega järeldub maakohtu otsusest, et süüdistataval puudus kannatanu reiearteri vigastamise suhtes nii kaudne tahtlus kui ka kergemeelsus.
6. Samas nentis maakohus, et süüdistatav pidi

§ 118

lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud raskete tagajärgede saabumist võimalikuks pidama, aga ta lootis, et need ei saabu. Sellega läks kohus otsesesse vastuollu otsuses eelnevalt järeldatuga, et süüdistatav ei saanud kannatanule eluohtliku tervisekahjustuse tekitamist ja tema surma saabumist ette näha. Sisuliselt leidis kohus, et süüdistatav ei näinud raskeid tagajärgi ette, aga lootis neid samal ajal siiski vältida. Need seisukohad pole omavahel loogiliselt ühildatavad ja jätavad ebaselgeks, kas süüdistatav pidas kannatanu noaga löömisel võimalikuks reiearteri vigastamist, millega kaasnesid

§ 118lg 1 p-des 1 ja 7 sätestatud tagajärjed.

Sellest tulenevalt on kohtuotsuses esitatud põhjendused vastuolulised ja korrektselt pole tuvastatud süüdistatava tahtlust raskete tagajärgedeni viinud tervisekahjustuse tekitamise suhtes.

1. Ringkonnakohus nõustus maakohtu vastuoluliste põhjendustega. Muu hulgas märkis kohus aga sedagi, et maakohus tuvastas kannatanule „tahtlikult eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise, mille tagajärjel saabus viimase surm“. Midagi sellist maakohtu otsusest ei tulene. Vastupidi, maakohus välistas süüdistatava tahtluse kannatanu reiearteri vigastamise suhtes. Seetõttu on ringkonnakohtu seisukoht ekslik ja irdub maakohtu otsuses leitust.
2. Eelneva kokkuvõtteks jätsid nii maa- kui ka ringkonnakohus nõuetekohaselt tuvastamata süüdistatava teo subjektiivse külje. Sellega on kohtud kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Need vead on kassatsioonimenetluses KrMS § 362 p-de 1 ja 2 kohaselt maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ning toovad KrMS § 361 lg 1 p 6 alusel kaasa kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks.
3. Asja teistkordsel arutamisel tuleb kohtul tuvastada, kas süüdistatava tahtlus kannatanu noaga löömisel ulatus viimase reiearteri vigastamiseni, mis viis kannatanu eluohtliku seisundi ja surma saabumiseni. Tahtluse tuvastamisel peab arvestama kõiki kriminaalasja menetlemisel tõendatuks loetud asjasse puutuvaid asjaolusid ja see tuleb kindlaks teha rangelt teo toimepanemise hetke seisuga (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 3-1-1-111-16, p-d 10 ja 11). Tahtluse hindamisel saab muu hulgas arvestada teo välist avaldumist, sh noalöögi suunda, sellesse rakendatud jõudu, löögijälgede olemasolu või puudumist, ründevahendi omadusi jms (vt viidatud otsus nr 1-17-105/35, p 15). 4

§ 118

lg 1 p-des 1 ja 7 kirjeldatud raske tagajärje tuvastamisel peab isiku teo kvalifitseerima mõlema nimetatud punkti järgi või üksnes seitsmenda punkti järgi. Kolleegium jagab ringkonnakohtu seisukohta, et juhul kui süüdistatav on tekitanud tervisekahjustuse tahtlikult, kuid mõlemad

§ 118

lg 1 p-des 1 ja 7 nimetatud rasked tagajärjed on saabunud ettevaatamatusest, vastutab isik üksnes

§ 118

lg 1 p 7 järgi, mis neelab eluohtliku seisundi kui surmale eelnenud vahetagajärje. Samas ei saa täiesti välistada olukordi, kus süüdistatava tahtlus ulatub lisaks tervisekahjustuse tekitamisele ka eluohtliku seisundi põhjustamiseni (

§ 118

lg 1 p 1), ent mitte surma saabumiseni (

§ 118lg 1 p 7).

Sellisel juhul tuleb süüdistatava käitumine kvalifitseerida

§ 118

lg 1 p-de 1 ja 7 järgi, kuna tahtlikult põhjustatud oht kannatanu elule ei neeldu ettevaatamatusest surma põhjustamises. 19. Kuigi maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb süüdistatava süüditunnistamises ja seetõttu ka karistamises

§ 118

lg 1 järgi tühistada, peatub kolleegium siiski karistuse mõistmisel maakohtu otsuses. Kohus ei ole karistusmäära valikut täiel määral korrektselt põhjendanud. Maakohus arvestas süüd vähendava asjaoluna seda, et kannatanu ei surnud piinarikkalt, mis ei võimalda praeguse juhtumi puhul teha sisukaid järeldusi süü suuruse kohta ja on süüdistatavale karistuse mõistmisel kohatu. Lisaks võttis kohus ekslikult eripreventiivse kaalutlusena arvesse süüdistatava varasema karistatuse, mis oli kohtuotsuse tegemise ajaks karistusregistrist kustunud. Kohus saab isikule karistust mõistes eripreventiivse kaalutluse all tuvastada tema varasema karistatuse üksnes juhul, kui see kehtib kohtuotsuse tegemise hetkel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2018. a otsus nr 4-17-5471/19, p-d 26 ja 27 koos viidetega). Kuna arutatavas asjas oli süüdistatava varasem karistus maakohtu otsuse tegemise hetkeks arhiveeritud, ei tohtinud kohus sellele tugineda. 20. Eelnevatel põhjustel ja juhindudes KrMS § 3602 lg-st 3, § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu 25. aprilli 2018. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2018. a otsuse J. Sevjani kriminaalasjas

§ 118lg 1 p-de 1 ja 7 järgi.

Kolleegium saadab asja uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt. (allkirjastatud digitaalselt) Saale Laos, Paavo Randma, Peeter Roosma 5