← Eesti

5-19-30/3

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Asja läbivaatamise viis 5-19-30

  1. mai 2019 Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Viive Ligi ja Tambet Tampuu Romeo Kalda kaebus Vabariigi Valimiskomisjoni
  2. aprilli
  3. a otsuse nr 103 peale Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Romeo Kalda kaebus rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Romeo Kalda (edaspidi ka kaebaja) esitas
  5. aprillil
  6. a esindaja kaudu Vabariigi Valimiskomisjonile e-kirjaga avalduse enda registreerimiseks üksikkandidaadina Euroopa Parlamendi
  7. aasta valimistel. Avaldus sisaldas taotlust vabastada kaebaja kautsjoni tasumisest. Esitatud dokumentides puudus kautsjoni tasumist tõendav maksekorraldus ja R. Kalda allkirjastatud kandideerimisavaldus.
  8. Riigi valimisteenistus tegi
  9. aprillil 2019 ettepaneku kaebaja kandideerimisdokumentides vigade parandamiseks. Esindaja esitas
  10. aprillil 2019 kaebaja allkirjaga kandideerimisavalduse. Kautsjonit ei tasutud.
  11. Vabariigi Valimiskomisjon jättis
  12. aprilli
  13. a otsusega nr 103 R. Kalda kandidaadina registreerimata. Valimiskomisjoni põhjenduste kohaselt ei vasta kaebaja kui kohtu poolt süüdi mõistetud ja vanglakaristust kandev isik Euroopa Parlamendi liikmeks kandideerivale isikule esitatavatele nõuetele. Teiseks ei ole kaebaja esitanud kautsjoni tasumist tõendavat maksekorralduse koopiat, mille puudumine on kandidaadi registreerimata jätmise aluseks.
  14. R. Kalda esitas
  15. aprillil Vabariigi Valimiskomisjoni kaudu Riigikohtule kaebuse, milles palus tühistada Vabariigi Valimiskomisjoni
  16. aprilli
  17. a otsuse ja kohustada Vabariigi Valimiskomisjoni kandma kaebaja Euroopa Parlamendi valimistel kandidaatide nimekirja. KAEBAJA SEISUKOHAD
  18. Kaebaja leiab, et Euroopa Parlamendi valimise seaduse (EPVS) § 4 lõike 6 punkt 2 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 58, Euroopa inimõiguste konventsiooni (EIÕK) esimese protokolli artikliga 3 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta (ELPH) artikliga
  20. Kaebaja ei nõustu Vabariigi Valimiskomisjoni seisukohtadega. Riigisisesest seadusest tulenev vangide absoluutne valimis- ja kandideerimiskeeld on selges vastuolus Euroopa Liidu (EL) õigusega ning sellist vastuolu on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastanud juba aastaid. Valimis- ja 5-19-30 kandideerimisõigus on üks fundamentaalsemaid põhiõigusi, mille piirangud peavad olema proportsionaalsed ning kooskõlas supranatsionaalse õigusega.
  21. Hääletamisõiguse piirang vanglakaristust kandvatele isikutele on muutunud ebaproportsionaalseks uute tehnoloogiliste lahenduste kasutuselevõtu tõttu. Samuti diskrimineerib kandideerimis- ja hääletamiskeeld vanglakaristust kandvaid isikuid võrreldes näiteks tingimisi vanglakaristust kandvate isikutega.
  22. Vabariigi Valitsus pole astunud samme viimaks valimiskeeld kooskõlla EIÕK nõuetega. Vabariigi Valimiskomisjon rikub tahtlikult rahvusvahelist õigust.
  23. Vanglakaristust kandvatele isikutele kandideerimisõiguse andmine ei ohustaks ühiskonda, kuna vang kui hääletamisõiguseta isik ei saaks enda poolt hääletada. Küll võib kõrgeimat riigivõimu omav rahvas oma häältega isiku rehabiliteerida sarnaselt armuandmisele, andes talle piisaval arvul hääli. Ülejäänud Euroopa vanglad täidavad lisaks karistamisele ka inimeste resotsialiseerimise eesmärki, mida hääleõiguse äravõtmine ei teeni.
  24. Kandideerimis- ja valimiskeeld on blanketne ja sellisena selges vastuolus EL õigusega, samuti pole seda isikule määratud kohtuotsuse alusel. Kõik kriminaalkaristused peaksid olema isikule karistusseadustikus nähtavad, mistõttu on rikutud seadusliku aluseta karistamise keeldu. Lisaks on keeld vastuolus korduvkaristamise keeluga.
  25. Õiguse rakendajal, sh Vabariigi Valimiskomisjonil, on kohustus valida kohaldamisele kuuluvate normide seast välja põhiseadusega kooskõlaline. Seejuures tuleb lähtuda nii põhiseaduse §-st 123 kui ka põhiseaduse täiendamise seadusest. EIK on pidanud vanglakaristust kandvate isikute absoluutset valimispiirangut EIÕK-ga vastuolus olevaks, kuid seadusandja ei ole EIK nõutud kriteeriume kehtestanud. Samuti tuleneb EIK praktikast, et hääleõiguse piirangu võib ette näha karistusõiguslike üldnormide, mitte valimisseadusega.
  26. Kuna tegemist on ka EL õigusega reguleeritud valdkonnaga ning puudub vastavasisuline Euroopa Kohtu (EK) praktika, tuleb küsida Euroopa Kohtult eelotsust järgmistes EL õiguse küsimustes: kas vanglakaristust kandvate isikute hääletamis- ja kandideerimisõiguse piiramine Euroopa Parlamendi valimistel on oma olemuselt karistus või karistava iseloomuga piirang; kas isikut saab karistada kandideerimis- ja valimisõiguse keeluga Euroopa Parlamendi valimistel, ilma et selline keeld oleks määratud kohtuotsusega; kas kõik karistuse liigid peavad olema kehtestatud ühtses seaduses või tohib isikutele karistusi määrata ka näiteks valimisseadusega või mõnes muus karistusi mittesisaldavas õigusaktis; kas kandideerimis- ja valimiskeeld on vastuolus korduvkaristamise põhimõttega; kas vanglakaristust kandvate isikute hääletamis- ja kandideerimiskeeld on EL õiguse alusel diskrimineeriv, sest kuriteos süüdi mõistetud, kuid tingimisi vangistusega karistatud isikud saavad kandideerimisel ja hääletamisel osaleda; kas EL õiguse alusel peab vanglakaristust kandval isikul olema õigus taotleda talle määratud valimis- ja või kandideerimiskeelu tühistamist või vähendamist riigisiseselt kohtult. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  27. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 37 lõikest 1 tuleneb, et isik, kes leiab, et valimiskomisjoni otsusega on rikutud tema õigusi, võib esitada Riigikohtule taotluse tühistada valimiskomisjoni otsus.
  28. Vabariigi Valimiskomisjon jättis kaebaja kandidaadina registreerimata EPVS § 31 lõike 3 punktide 2 ja 3 alusel. 2

(4)5-19-30
  1. EPVS § 31 lõike 3 punkt 2 sätestab, et kui EPVS § 30 lõikes 6 nimetatud tähtaja jooksul ei esitatud puuduvaid dokumente, jätab Vabariigi Valimiskomisjon kandidaadi, kelle dokumendid on puudu, registreerimata. Kuna R. Kalda ei esitanud EPVS § 29 lõike 4 punkti 2 kohaselt nõutavat kautsjoni tasumist tõendava dokumendi koopiat, leiab kolleegium, et Vabariigi Valimiskomisjon jättis kaebaja selle sätte alusel õigesti kandidaadiks registreerimata. Samuti on Vabariigi Valimiskomisjon õigesti leidnud, et seadus ei võimalda kandidaati kautsjoni tasumisest vabastada. Kolleegiumil ei ole kahtlusi kautsjoni tasumise kohustuse põhiseaduspärasuses. Seadus võib nõuda, et kandidaat tõestaks registreerimisel enda tõsiseltvõetavust. Kautsjoni suurus on mõõdukas.
  2. EPVS § 31 lõike 3 punkti 3 ja § 4 lõike 6 punkti 2 järgi peab Vabariigi Valimiskomisjon jätma registreerimata kandidaadi, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud kuriteos ja kannab vanglakaristust. Vaidlust ei ole selles, et kohus on R. Kalda süüdi mõistnud kuriteos ja ta kannab eluaegset vanglakaristust. Vabariigi Valimiskomisjon jättis kaebaja ka nende sätete alusel õigesti kandidaadiks registreerimata.
  3. Lähtuvalt põhiseaduse täiendamise seaduse §-st 2 tuleneb Eesti kodaniku põhiõigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel PS III peatükist (Riigikohtu üldkogu
  4. juuli
  5. a otsus asjas nr 3-4-1-33-09, punkt 40). Kolleegiumi hinnangul on Euroopa Parlamendi valimistel kandideerimise õiguse kontekstis asjakohane ka PS § 60 lõike 1 kolmas lause, mille kohaselt on valimised üldised, ühetaolised ja otsesed. PS § 58 võimaldab seadusega piirata nende Eesti kodanike osavõttu hääletamisest, kes on kohtu poolt süüdi mõistetud ja kannavad karistust kinnipidamiskohtades. Tegemist on lihtsa seadusereservatsiooniga valimispõhiõigusele, mis tähendab, et piirang peab sisalduma seaduses ning olema proportsionaalne.
  6. On selge, et EPVS § 4 lõike 6 punktis 2 sätestatud kandideerimispiirang riivab Eesti kodaniku õigust Euroopa Parlamendi valimistel kandideerida. Käsitledes vanglakaristust kandvate kinnipeetavate kandideerimispiirangut kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel, jõudis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium seisukohale, et kuna vabaduskaotusliku karistuse olemuslik osa on see, et isik ei saa vabalt ringi liikuda, ei ole põhjendamatu vanglakaristust kandvate isikute kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideerimise õiguse välistamine (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  7. oktoobri
  8. a otsus asjas nr 3-4-1-44-13, punkt 13). Kolleegium leiab, et samal põhjusel on vangide kandideerimisõiguse välistamine põhjendatud ka Euroopa Parlamendi valimistel.
  9. Kolleegiumi meelest on legitiimne seadusandja otsus arvata kandideerimisõiguslike isikute hulgast välja kurjategijad, kes on ühiselu aluseks olevaid, sh karistusseadustikuga kaitsmist väärivaks peetud õigushüvesid jämedal moel kahjustanud (vrd Riigikohtu üldkogu
  10. juuli
  11. a otsus asjas nr 3-4-1-2-15, punkt 51). Osalisriikide hindamisruum EIÕK esimese lisaprotokolli artiklis 3 sätestatud kandideerimisõiguse hindamisel on suurem kui aktiivse valimisõiguse puhul (nii nt EIK
  12. märtsi
  13. a otsus asjas nr 58278/00: Ždanoka vs. Läti, punkt 115).
  14. Euroopa Kohus on leidnud, et liikmesriigi kodaniku, kes soovib oma hääletamisõigust teostada riigis, mille kodanik ta on, hääletamisõigusest ilmajätmine Euroopa Liidu liikmesriigi õigusnormide alusel kujutab endast ELPH artikli 39 lõikes 2 tagatud õiguse teostamise piirangut. ELPH artikli 52 lõike 1 kohaselt on selline piirang lubatav, kui see on seatud seadusega, arvestatud on nimetatud õiguste ja vabaduste olemust ning järgitud on proportsionaalsuse põhimõtet (piirangud on vajalikud ning vastavad tegelikult liidu poolt tunnustatud üldise huvi eesmärkidele või vajadusele kaitsta teiste isikute õigusi ja vabadusi) (EK
  15. oktoobri
  16. a otsus asjas nr C-650/13: Delvigne, punktid 45– 46).
  17. Praeguses asjas vaadeldav kandideerimisõiguse piirang vastab ELPH-le. Iseäranis peab see paika kaebaja puhul. Kaebaja on süüdi mõistetud rasketes isikuvastastes kuritegudes, mille eest talle on 3
(4)5-19-30 mõistetud eluaegne vanglakaristus. Piirangu eesmärk – tagada karistuse vältimatus ja õiguskorda jämedalt rikkunud isikute eemalhoidmine avaliku võimu teostamisest – on liidu poolt tunnustatud Euroopa Liidu lepingu (ELL) artiklis 2 sätestatud õigusriigi põhimõtte raames. ELPH artikkel 40 ei ole käesolevas asjas kohaldatav, kuna see reguleerib isiku õigust hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel.
  1. PS § 58 ei nõua, et kohus peab kandideerimisõiguse äravõtmise eraldi otsustama. Ka EIK on sõnaselgelt asunud seisukohale, et õigus otsustada, kas valimisõiguse piiramise proportsionaalsust hindab kohtunik igal üksikul juhul eraldi või nähakse see tagajärg ette üldnormidega, kuulub konventsiooni osalisriikide hindamisruumi (nii EIK
  2. mai
  3. a otsus asjas nr 126/05: Scoppola vs. Itaalia
(3), punkt 99). Samuti ei ole kandideerimispiirang vastuolus PS § 23 lõikes 3 sätestatud korduvkaristamise keelu (ne bis in idem) või PS § 12 lõikest 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega.
  1. Sarnane järeldus kehtib ELPH artiklites sätestatud, põhiseaduses ette nähtutega analoogsete põhiõiguste kohta juhul, kui lugeda need praeguse juhtumi asjaolude valguses kohalduvaks. Esindajate otsest ja üldist Euroopa Parlamenti valimist käsitleva akti, mis on lisatud nõukogu
  2. septembri
  3. aasta otsusele 76/787/ESTÜ, EMÜ, Euratom, artikli 8 kohaselt reguleeritakse, kui selle akti muudest sätetest ei tulene teisiti, igas liikmesriigis valimismenetlust riigisiseste õigusnormidega. Liikmesriikidel on valimisnormide kujundamisel suur otsustusõigus, mida ei muuda olematuks ka liidu kodanike ELL artikli 14 lõikest 3 ja
  4. aasta akti artikli 1 lõikest 3 Euroopa Kohtu tuletatud liidu kodaniku Euroopa Parlamendi valimistel hääletamise õigus liikmesriigis, mille kodanik ta on.
  5. Tulenevalt eeltoodust jätab kolleegium, tuginedes PSJKS § 46 lõike 1 punktile 2, R. Kalda kaebuse rahuldamata. Ivo Pilving, Viive Ligi, Tambet Tampuu 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.