Obsah (12)

§ 163§ 162§ 657§ 651§ 456§ 232§ 442§ 231§ 459§ 5§ 652§ 102

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 15.03.2019, Tallinn Tsiviilas

§ 163lõikest 1 jäid menetluskulud 26% ulatuses isa ja 74% ulatuses hageja I kanda.

Kuna kohus rahuldas hageja II osas hagi osaliselt, siis juhindudes viidatud sättest jäid menetluskulud 26% ulatuses isa ja 74% ulatuses hageja II kanda. Kuna kohus rahuldas hageja III osas hagi osaliselt, siis juhindudes viidatud sättest jäid menetluskulud 85% ulatuses isa ja 15% ulatuses hageja III kanda. Kuna kohus rahuldas hageja IV osas hagi osaliselt, siis juhindudes viidatud sättest jäid menetluskulud 43% ulatuses isa ja 57% ulatuses hageja IV kanda. Hagejate I ja II liidetud hagis ema vastu jäid menetluskulud hagejate I ja II kanda

§ 162lõike 1 alusel.

Kohus leidis, et antud asjas on otstarbekas menetluskulud kindlaks määrata pärast kohtuotsuse jõustumist. Apellatsioonkaebus

1. 20.06.2018 esitatud apellatsioonkaebuses palub isa maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagejate I–IV hagi rahuldati ja jäeti rahuldamata hagejate I ja II hagi ema vastu, samuti osas, milles kohus jättis hagejate I ja II menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja palub teha uue otsuse, millega jätta hagejate I–IV hagi rahuldamata ja rahuldada hagejate I ja II hagi ema vastu ning jätta menetluskulud ema kanda.
2. Kohus on põhjendamatult eelistanud ema kulutusi isa samaväärsetele kulutustele. Kohus on jätnud täielikult käsitlemata isa vastuväited seoses lasteaiakuludega. Lasteaiakulud on ema poolt tõendamata osas, mis puudutab sularahas tasutud kulutusi. Ema ei ole põhjendanud, miks laste lasteaias osalemine on vajalik, kui samal ajal saaks lastega tegeleda isa. Kohus ei arvestanud, et hageja II lõpetas lasteaia käesoleval kevadel ning läheb sügisest kooli, kus ei ole vaja tasuda vastavaid kulusid. Ema ei ole põhistanud ega esitanud tõendeid, mille põhjal oleks alust arvata, et isa ei hakka kandma laste kooliga seotud kulusid.
3. Riiete ja jalanõude osas on kohus põhjendamatult eelistanud ema väiteid isa väidetele, leides, et isa on soetanud üksnes huviringiga seotud riideid ja jalanõusid. Isa ostetud spordirõivad ei ole kasutatavad ainult teeningul, vaid tegemist on dresside, nokamütside jms, mida lapsed on kandnud igapäevaselt.
4. Tervishoiukulude osas on kohus lugenud põhjendamatuks isa välja toodud kulud, samas leides, et põhjendatud on tervishoiukulu 9.22 eurot kuus, mis katab hooajaliste haiguste ravimite kulu. Kohus ei ole aga antud kulu isa kuluna arvestanud. Kui lapsed elavad 50% ajast isaga, tuleb isal sarnaselt emaga ravida laste hooajalisi haigusi ning varuda koju esmaseid ravimeid selliste haigusnähtude leevendamiseks. Seega tulnuks isa kulud tervishoiule lugeda sarnaselt emaga põhjendatuks vähemalt 9.22 euro ulatuses. 12
5. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas on tõendatud ema kantud hagejate I ja II muud kulud 12.09 eurot. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks huviringidega seotud kulud, mis samuti on laste eakohaseks arenguks vajalikud, ei kvalifitseeru lapse esmavajaduste rahuldamisena, kuid vaba aja veetmine, raamatud ja mänguasjad kvalifitseeruvad. Seega on kohus eelistanud ema kulutusi isa samalaadsetele kulutustele. Kohtuotsus on ka vastuoluline, lugedes ühtede tegevustega seotud kulutused esmavajaduste rahuldamiseks (nt veekeskus, bowling, uisuplats), kuid jättes põhjendamatult analoogsed muud tegevused (viiulitunnid, maadlus) esmavajaduste hulgast välja. Arusaamatu on ka, miks on sõprade sünnipäevadel osalemine kohtu hinnangul laste esmavajadus – kui vanematel puuduvad võimalused, ei saa olla lapse esmavajaduseks sõpradele kallite kingituste tegemine. Alati on võimalik midagi ise meisterdada või kinkida sõpradele ühiselt veedetavat aega. Sama kehtib lastele ostetavate mänguasjade osas ning raamatuid on võimalik laenutada raamatukogust. Samad kulutused on ka laste isal.
6. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata laste hobidega seotud kulud. Kohtu vastavad põhjendused on arusaamatud ega tugine tõenditel. Isa ei saa K MTÜ-ga teostatud tasaarvestusavalduse usaldusväärsust tõendada teisiti. Isa on MTÜ ainus juhatuse liige. Kohus on tasaarvestuse usaldusväärsuse seadnud kahtluse alla üksnes ema kahtluste alusel. MTÜ näol on tegemist ettevõttega, mis kohustub korrektselt kajastama oma raamatupidamist. Seega tuleb vastupidiste tõendite puudumisel eeldada esitatud dokumentide usaldusväärsust. Ema ei ole tegelikult kunagi esitanud ka vastuväidet, et isa poolt MTÜ kaudu tehtud kulutusi ei ole lastele reaalselt tehtud. Vaidlus on summade üle ning asjaolu üle, kas tegu on laste vajaduste rahuldamisega. Samuti on kohus leidnud põhjendamatult, et laste huviringidega seotud kulud ei kuulu esmavajaduste hulka. Nimetatud seisukoht on vastuolus otsuse punktides 44, 45 ja 46 leituga. Jääb arusaamatuks, kuidas veekeskus, bowling, uisuplats, teletorn ja telefonikulud kvalifitseeruvad esmavajadustena, kuid trennid, laagrid, viiulitund jms mitte. Seda eelkõige W puhul, kelle sportlaskarjäär on lootustandev ning kes oma vabal soovil on seadnud elu eesmärgiks saavutada spordis suuri tulemusi. Kohus ei ole neid isa väiteid käsitlenud. Ka teiste laste puhul ei ole sportlaskarjäär välistatud. Kaevatav otsus on vastuoluline ka põhjusel, et punktis 40 kohus vastupidiselt eeltoodule võtab arvesse, et isa on perioodil 31.03.2017–31.12.2017 kandnud huviringidega seotud kulusid 6548.54 euro ulatuses.
7. Otsus on põhjendamata ja vastuoluline tulevikus toimuvaid elumuudatusi silmas pidades. Y lõpetas lasteaia käesoleva aasta kevadel ning X lõpetab kahe aasta pärast. Samas on kohus W-le elatise väljamõistmisel arvestanud, et Aga sõlmitud leping kehtib kuni 2017/2018 õppeaasta lõpuni. Kohus ei ole seejuures täitnud selgitamiskohustust ega antud küsimust pooltega arutanud. Isa oleks saanud põhistada, millised on W võimalused õpingute jätkamiseks. Seega on kohus tõlgendanud sarnaseid olukordi erinevalt ning põhjendamatult isa kahjuks.
8. Kohus on tuginenud mh asjaolule, et isal on muud vara peale töötasu. Selliseks muuks varaks on kohus lugenud asjaolu, et isa teeb oma kontodele sissemakseid sularahas ning pidevalt väärtpaberite ostu- ja müügitehinguid. Jääb arusaamatuks, millistel tõenditel põhineb kohtu järeldus, et eeltoodu näol on tegu isa varaga. Isa taotles sissetulekute vähesuse tõttu elatise vähendamist, menetluse käigus aga loobus nimetatud vastuväitest, mistõttu on arusaamatu, miks kohus seda küsimust üldse käsitles. 13
9. Kohus ei selgitanud, miks isa põhjendused peretoetuste arvestamisel ei ole asjakohased. Kuigi lapsed elavad 50% ajast isaga, puudub tal õigus nõuda lastetoetuste maksmist endale. Kui olukorras, kus lapsed elavad võrdselt mõlema vanema juures, ei võeta arvesse emale makstavaid peretoetusi, peab olema tagatud, et isal on õigus saada pool toetustest endale. Antud juhul isale sellist võimalust seadusest ei tulene. Samuti on isa põhistanud, et laste vajadused on miinimumist väiksemad.
10. Kohtu seisukoht, et elatise väljamõistmisel ei ole võimalik arvestada ühekordse tulumaksutagastusega, on vastuolus Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-37-11 (punkt 11). Kui ema ei ole tõendanud, et ta ei ole tulumaksutagastust saanud või tal puudub tulevikus alus seda mingil kindlal põhjusel saada, tuleb seda elatise väljamõistmisel arvestada.
11. Meelevaldne on kohtu tõlgendus, et ema vajab täiendavaid vahendeid enda ja laste igapäevaste vajaduste rahuldamiseks, kuna talle teevad regulaarselt ülekandeid K ja ÜÜ. Ema ei ole vastavale asjaolule tuginenud. Samuti ei ole ema tõendanud, miks nimetatud isikud talle ülekandeid teevad. Kohus on tegelikult otsuses jõudnud järeldusele, et ema sissetulekust on võimalik katta ainult lastega seotud esmavajadused. Olukorras, kus ema sissetulekud katavad laste esmavajadused, saab isa katta hobidega seotud kulud. Seega on põhjendamata seisukoht, et hobidega seotud kulud ei ole arvestatavad, kuna esmajärjekorras tuleb katta laste esmavajadused.
12. Kohus, leides, et kui ema ei suudaks maksta enda ja laste pangalaenu, jääks ema koos lastega ilma kodust, on tuginenud üksnes ema tõendamata väidetele. Ema ei ole tõendanud, et ta oleks kinnistute müügist saadud rahast maksnud tagasi eluasemelaenu ning see ei nähtu ka pangakontodelt. Seega on otsus vastavas osas põhjendamata ega põhine tõenditel.
13. Y ja X hagis ema vastu tulnuks menetluskulude jaotuse osas kohaldada

§ 162lõiget 4.

Menetluskulude jätmine hagejate kanda on nende suhtes äärmiselt ebaõiglane olukorras, kus neil tuleb kasutada olemasolevaid rahalisi vahendeid enda ülalpidamiseks, samas puuduvad neil isiklikud rahalised vahendid. Vastustaja seisukoht

1. Ema vaidles hagejate I–IV nimel ning liidetud asjas kostjana apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
2. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad, uurinud ja hinnanud ringkonnakohtus vastuvõetud täiendavaid dokumentaalseid tõendeid kogumis maakohtus kogutud tõenditega ning tutvunud tsiviilasja muude materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebused on põhjendatud osaliselt. Maakohus rikkus ZZ vastu esitatud hagi lahendades osaliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme, mis tõi osaliselt kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega jätab rahuldamata XX ja YY hagi ZZ vastu ning vähendab YY ja WW kasuks ZZ-lt väljamõistetud elatise suurust (

§ 657lõike 1 punkt 2).

XX ja YY apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele menetluskulude jaotuse osas. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuste osalise rahuldamise alusel iga menetlusosalise enda kanda. 59.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi 14 kaevatud. Käesolevas asjas on apellatsioonkaebuses vaidlustatud maakohtu otsust järgmises ulatuses: 1) osas, milles maakohus rahuldas X, Y, Q ja W hagi isa vastu; 2) osas, milles maakohus jättis rahuldamata X ja Y hagi ema vastu; 3) osas, milles maakohus jaotas X ja Y hagis ema vastu menetluskulud. Osas, milles maakohus jättis rahuldamata X, Y, Q ja W hagi isa vastu ning jaotas selle hagi osas menetluskulud, apellatsioonkaebust ei esitatud ja maakohtu otsus on jõustunud (

§ 456lõige 1).

1. Maakohus rahuldas X ja Y hagi isa vastu osaliselt ja mõistis kummagi lapse kasuks isalt välja igakuise elatise suuruses 60 eurot kuus perioodil enne hagi esitamist 01.04.2017– 28.05.2017 ja alates hagi esitamisest 29.05.2017, arvestades otsuse tegemise seisuga välja võlgnevuse. Maakohus leidis, et X-l ja Y-l on võrdses ulatuses vahelduv elukoht mõlema vanema juures, kes kannavad vastavalt vahetult laste ülalpidamiskulud, v.a kulud lasteaiale, riietele ja jalanõudele ning tervishoiule kokku kuus kummagi lapse kohta 118.85 eurot. Maakohus tuvastas, et nimetatud kulud kannab ema, mistõttu mõistis isalt kummalegi lapsele välja kuus 60 eurot. Otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud elatise arvestamisel luges maakohus isa poolt ülalpidamiskohustuse siiski täiendavalt (lisaks vahetult kantud eluaseme-, toidu-, hügieeni- ja transpordikuludele) täidetuks kummagi lapse osas 21.40 euro ulatuses (kulud veekeskusele, bowlingule, uisuplatsile).
2. Ringkonnakohus nõustub X ja Y osas kaebuse väidetega osaliselt. Kolleegium on seisukohal, et X ja Y osas rikkus maakohus oluliselt menetlusõiguse norme (

§ 232

lõige 1, § 442 lõige 8) ja kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse norme (PKS § 99), kui leidis, et laste igapäevaste vajaduste hulka ei kuulu tegelemine spordiga ega võtnud isa poolt sel eesmärgil tehtud kulutusi arvesse ülalpidamiskohustuse täitmisena. Muus osas ei tuvastanud kolleegium maakohtu poolt selliseid rikkumisi, mis oleksid saanud X ja Y osas tuua kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus teeb nende laste osas uue otsuse, millega jätab hagi isa vastu täielikult rahuldamata järgmistel põhjendustel.

1. PKS § 99 lõike 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama sätte lõike 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase haridusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulusid. Maakohus asus seisukohale, et huviringides käimine ei kuulu laste esmavajaduste hulka ja et neid saab lastele võimaldada, kui vanemate elustandard ja sissetulek seda võimaldavad. Kolleegium nõustub maakohtuga eeldusel, et kohus pidas esmavajaduste all silmas vältimatult vajalikke kulutusi laste ellujäämiseks ja alghariduse saamiseks. Samas tuleb laste vajadused tuvastada, lähtudes konkreetsete laste, nende vanemate ja pere tavalisest elulaadist lähtudes. Käesolevas asjas ei ole vanemate vahel vaidlust, et sarnaselt suuremate lastega käisid X ja Y juba vanemate kooselu ajal maadlustrennis ja et selles osas ei ole laste elulaadis peale vanemate lahkuminekut olulisi muutusi toimunud. Laste tavalise elulaadi määravad vanemate varalised võimalused, mis võivad perekonna lahkumineku tõttu oluliselt muutuda. Käesolevas asjas sellist olulist muutumist vanemate varalises seisus, võrreldes kooselu ajaga, ei ole alust tuvastada. Eeltoodust tulenevalt tuleb arvata X ja Y tavalisest elulaadist tulenevate vajaduste hulka ka tegelemine spordiga ning selle vajaduse rahuldamiseks kantavad mõistlikud kulutused nende ülalpidamiseks vajalike kulude hulka. Kolleegium lisab, et ka vastavalt kohtupraktikale on tavapärane, et alaealiste laste vajaduste hulka kuulub regulaarne tegelemine vähemalt ühe hobiga. Sellest tulenevalt ei loe kolleegium Y ülalpidamiseks 15 vajaliku kulu hulka isa kulutusi viiuliõppele. Isal on õigus võimaldada Y-le lisaks maadlusele viiuliõpet, kui tema rahaline olukord seda võimaldab.
2. Vanemate vahel puudub vaidlus, et ema spordiga seonduvaid kulusid ei ole kandnud. Isa tõi maakohtus esile, et X ja Y spordiga seotud kuludeks on kuutasud, laagritasud, võistlustasud ja spordiklubi logoga spordirõivad. Isa tõi esile ja tõendas igakuist kulu spordile 2017.a märtsist 2018.a jaanuarini kummagi poisi kohta kuus keskmiselt 79.14 eurot (koondid t II kd lk 17, 18; II kd lk 24-120). Samas on kolleegium seisukohal, et kogu nimetatud kulu ei ole alust lugeda mõistlikuks ega vajalikuks. Arvestades, et poisid tegelevad maadlusega hobi korras, ei ole alust lugeda vajalikuks osavõttu sellistest võistlustest, mille puhul tuleb maksta osavõtutasu. Kui spordiklubi (ja isa) peab osavõttu siiski vajalikuks, tuleb vastav kulu katta kas klubi või isa poolt või muul viisil (nt sponsorite abiga). Seejuures ei oma tähtsust, kas isa arvates on või ei ole välistatud lastel tulevikus sportlase karjäär. Samal seisukohal on kolleegium lastele ostetud spordiklubi logoga dresside ja kilejopede osas (muude riiete ostmist isa esitatud tõenditest ei nähtu). Samas on selle spordiala jaoks vajalikud spetsiaalsed jalanõud ning kohtupraktikas on tavapärane enamuse spordialade puhul lugeda põhjendatuks osavõtt vähemalt ühest laagrist kalendriaastas. Eeltoodu alusel asub kolleegium seisukohale, et Y ja X põhjendatud ja vajalike kulude hulka tuleb lugeda täiendavalt igakuiselt keskmiselt hobile kuluv 30 eurot trennitasu kuus, kulu maadlusjalatsitele 75 eurot aastas (6.25 eurot kuus) ja spordilaagrile 120 eurot aastas (10 eurot kuus), kokku 46.25 eurot kuus. Kui isa soovib rohkem kulutada, on see tema õigus.
3. Kolleegium on seisukohal, et eelnevalt Y-ga ja X-ga seonduvalt tuvastatud maadlusega seotud mõistlikud ja vajalikud kulud on põhjendatud lugeda kantuks isa poolt. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et juhul, kui isa ei ole kuluarveid tasunud vahetult ise, vaid on teinud seda tasaarvestamise kaudu MTÜ-ga K, ei ole alust lugeda neid kantuks isa poolt. Ringkonnakohus hindab selles osas ümber maakohtu poolt hinnatud tõendid: MTÜ arved koos 03.01.2018 tasaarvestusavaldusega (t II kd lk 132). Kohtule ei ole esitatud tõendeid, millised annaksid aluse kahelda kulude tegelikus kandmises isaga seotud spordiklubi poolt. Lisaks isa poolt esitatud tasaarvestusavaldusele on kulude kandmist tõendanud klubi raamatupidaja (t I kd lk 135-136). Laste ema väide, et vanemate kooselu ajal olid treeningud kogu perele tasuta, ei anna kohtule alust teistsuguseks otsustuseks. Laste ema ei ole esitanud tõendeid, et faktiliselt saavad Y ja X käia treeningutel ja laagrites tasuta ning et isa ei pea tasuma ka nende maadlusjalatsite eest.
4. Ei ole tõendatud ema väide, et vanemad ei ole võimelised laste maadlustrenniga seotud mõistlikke kulusid kandma. Maakohtus tõid vanemad esile, et nii X kui Y igakuised vajadused on kaetud seadusest tuleneva VV poolt määratud töötasu alammääraga. Kumbki pool ei taotlenud kalduda elatise suuruse määramisel kõrvale vanemate vahelisest eelduslikust võrdsusest laste ülalpidamisel. Kuigi maakohus tuvastas, et laste ema varaline olukord ei ole nii hea kui laste isal, leiab kolleegium erinevalt maakohtust, et laste vajaduste rahuldamise võimekuse tuvastamisel tuleb arvestada ema poolt saadavate riiklike toetustega. Seadusest ei tulene maakohtu seisukoht mitte arvestada emale ülekantavate riiklike toetustega põhjusel, et „laste isa varaline seis ei ole niivõrd halb“. Nimetatud toetused iseseisvalt ei anna küll alust vähendada elatist alla seaduses ettenähtud miinimummäära, kuid käesolevas asjas hagetaksegi elatist miinimummäärast väiksemas määras ning lisaks on tuvastatud Y ja X vahelduv elukoht võrdses ulatuses kummagi vanema juures. Laste vajaduste katmise ulatuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada selleks mõeldud riiklike vm toetustega (Riigikohtu 16 lahendid nr 3-2-1-174-16, punktid 11 ja 13; nr 3-2-1-124-15, punktid 14-16). Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et ema saab perehüvitiste seaduse (PHS) alusel riiklikke peretoetusi. PHS § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (§ 32 lõige 1)). Vastavalt PHS § 16 lõike 1 punktidele 1 ja 5 on igakuiselt makstavaks peretoetuseks mh lapsetoetus ja alates 01.07.2017 lasterikka pere toetus kolme või enamat last kasvatavale perele. Riigikohus on kohaldanud PKS-i selliselt, et peretoetusi tuleb laste vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste ulatuse tuvastamisel arvesse võtta, kui kohustatud isik on kohtule vastava taotluse kooskõlas

§-dega 329-331 esitanud (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-16-11905). Käesolevas asjas isa sellise taotluse esitas. Seega olid Y ja X (pere kolmas ja neljas laps) igakuised kulud alates 01.01.2017 kaetud kummagi lapse kohta 100 euro ulatuses ja alates 01.07.2017 100+75=175 euro ulatuses (300:4=75). Need rahasummad on igakuiselt ema käsutuses ja seadusest tulenevalt peab ta need kasutama laste vajaduste rahuldamiseks. 66. Vastuseks kaebuse väidetele maakohtu poolt tuvastatud lasteaiale, riietele ja jalanõudele ning tervishoiule kuluva 118.85 euro kohta kuus kummalegi lapsele selgitab kolleegium järgmist. Kolleegium möönab, et maakohus ei vastanud lasteaiakulude suuruse tuvastamisel isa vastuväidetele, rikkudes seega

§ 442lõikes 8 kehtestatud otsuse põhjendamise kohustust.

Samas ei viinud kirjeldatud rikkumine lasteaiakulude suuruse ebaõigele tuvastamisele. Laste ema tõi maakohtus esile, et nimetatud summa koosneb lisaks kuutasule, mille ta maksab linnakantseleile, sularahas tehtud maksetest (kingitused kasvatajatele, rühmaraha, rahad jõuluüritusteks) (t I kd lk 180, 208-209). Kuutasude maksmine keskmiselt 63.17 eurot kuus kummagi poisi kohta on tõendatud väljavõttega ema arvelduskontolt (t I kd lk 208). Kolleegium on seisukohal, et asjaolu, et lasteaedades kogutakse sularaha erinevateks üritusteks, on üldteada asjaolu

§ 231lõike 1 mõttes.

Ühekordne kingituse eest tasumine on tõendatud ka ema arvelduskonto väljavõttega (5 eurot kummagi poisi kohta) (t I kd lk 209). Arvestades, et ema poolt esiletoodud kogusummast moodustab kuutasule lisaks kantud summad u 6% kogukulust kuus ja et isa ei ole isegi mitte väitnud, et ta oleks mistahes ulatuses lasteaiaga seotud kulusid kandnud, on põhjendatud maakohtu otsustus tuvastada põhjendatud ja vajalike lasteaiakuludena kummagi poisi kohta 67.54 eurot kuus. Isa väide lasteaia mittevajalikkusest ei ole asjakohane, kuna isa möönis ringkonnakohtus, et poisid läksid lasteaeda tema nõusolekul. Tulevikus lasteaiakulude suuruse muutumist seoses lasteaia lõpetamisega ja kooli minekuga (Y 2018.a, X 2020.a) oleks maakohus saanud otsuse tegemisel arvesse võtta vastava vastuväite esitamise korral maakohtus. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et isa oleks maakohtus sellise taotluse esitanud. Vastupidi – 06.04.2018 menetlusdokumendis on isa ise olnud selgelt seisukohal, et seda, kuidas võivad tulevikus asjaolud muutuda, ei ole võimalik praegu arvestada. Lisaks nõustub kolleegium laste emaga, et ka kooli minekuga ja koolis käimisega kaasnevad lapsel kulud. Samas seda, millised vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavad kulud ja millises ulatuses Y kooli minekuga muutusid, ei ole käesolevas asjas pooled välja toonud. Ega seda, millises ulatuses kumbki vanem neid kannab. Seega kui vanematel tekib selles osas vaidlus, tuleb see lahendada

§ 459alusel eraldi hagimenetluses.

67.

§ 5

lõikest 1 tulenevalt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata. Kolleegium nõustub maakohtuga, et isa esitatud tõenditest ei ole võimalik tuvastada kulutusi poiste tervisele, 17 sh hooajaliste haiguste raviks. 08.02.2018 menetlusdokumendi lisas 12 esitatud koondist ei nähtu, mida isa on ostnud, mistõttu ei ole võimalik isegi mitte eeldada, et esiletoodu saaks lugeda kuludeks X ja/või Y tervisele. Ainuüksi asjaolust, et poisid elavad võrdses osas ema ja isa juures, ei saa järeldada vanemate poolt võrdses osas kulutuste tegemist laste tervishoiule. Maakohtus ei esitanud isa vastuväidet, et ka tema juures on lastel raamatud, mänguasjad ning et ka tema ostab kingitusi, kui lapsed lähevad tema juurest sõbra sünnipäevale. Sellise väite esmakordset esitamist apellatsioonkaebuses ei ole isa põhjendanud, mistõttu jätab kolleegium selle

§ 652lõike 4 alusel tähelepanuta.

Kolleegium nõustub maakohtuga, et isa poolt muretsetud spordiklubi logoga spordirõivad ei asenda meie kliimavöötmes igapäevaselt lastele vajalikke riideid/jalanõusid ning seda isegi siis, kui lapsed kannavad neid väljaspool treeninguid. Isa ei toonud maakohtus esile, et ta oleks muretsenud lastele mistahes muid jalanõusid/riideid, kui spordiklubi logoga kilejoped ja dressid (t II kd lk 17, 18).

1. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium Y ja X osas maakohtu poolt tuvastatuga, et: mõlemad vanemad katavad võrdses osas laste kulud toidule, eluruumile, transpordile; ema katab ühes kuus kulud kummagi lapse riietele/jalanõudele 30 eurot, lasteaiale 67.54 eurot, tervishoiule 9.22 eurot ja muud kulud (vaba aeg, sõprade sünnipäevad, raamatud, mänguasjad, juuksur) 12.09 eurot. Täiendavalt tuvastas kolleegium eelnevalt, et isa katab ühes kuus kummagi poisi vajalikest kuludest hobile 46.25 eurot. Seega on ema katnud vaidlusalusel perioodil kummagi poisi igakuisest vajadusest 118.85 eurot, isa 46.25 eurot ja muud kulud (2017.a 470-118.85-46.25=304.90 eurot; 2018.a 500-118.8546.25=334.90 eurot) katsid vanemad arvestuslikult võrdselt. Ema käsutuses oli lisaks töötasule igakuiselt kummagi poisi kohta riiklikke toetusi vastavalt 100 eurot ja on alates 01.07.2017 175 eurot. Seega oli ema tegelikuks koormuseks ühe poisi kohta 2017.a ((304.90:2)+118.85) 271.30 eurot kuus, millest aprillis/mais/juunis tuleb lugeda kuus kantuks 100 eurot riiklike toetuste arvel (seega ema tegelik koormus oli 171.30 eurot kuus ühe poisi kohta). Alates 01.07.2017 tuleb lugeda toetuste arvel kantuks 175 eurot kuus ühe poisi kohta ja ema koormuseks oli vastavalt (271.30-175) 96.30 eurot kuus. 2018.a oli ema koormuseks ((334.90:2)+118.85)-175) 111.30 eurot kuus. Isa koormuseks oli 2017.a ((304.90:2)+46.25) 198.70 eurot ja 2018.a (334.90:2)+46.25=213.70 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et vanemad on kandnud poiste ülalpidamiskulud sisuliselt samas suurusjärgus ning täitnud seeläbi alaealiste laste ülalpidamiskohustust kohaselt. Puuduvad alused nii isa kui ema vastu esitatud nõuete rahuldamiseks.
2. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha isa kaebuse kohta temalt Q kasuks elatise väljamõistmisest. Maakohus rahuldas Q hagi isa vastu ja mõistis välja elatise 200 eurot kuus alates 01.04.2017, arvestades tagasiulatuva elatise 200.12 euro ulatuses kaetuks isa kuludega taskurahale, sidele, telefonile. Vanemate vahel puudub vaidlus, et Q elab peale vanemate lahkuminekut ema juures ning käib isal aeg-ajalt külas ning et see faktiline olukord ei ole hagetaval perioodil muutunud. Ema tõi hagis esile, et lapse vajadused on kaetud seaduses ettenähtud miinimumelatisega, kuid nõude esitamisel on arvestatud neljalapselise pere mastaabisäästu. Kaebusest nähtub, et isa vaidlustab maakohtu otsust osas, milles kohus ei arvestanud Q igapäevavajadusena tegelemist maadlusega ja isa kulutusi seoses treeningute ja võistlustega.
3. Ringkonnakohus on sarnaselt Y ja X-ga seisukohal, et ka Q vajadusena tuleb arvestada mõistlikus ulatuses tegelemist maadlusspordiga kui hobiga. Isa kaebus tuleb Q osas rahuldada osaliselt. Vanemate poolt esiletoodud asjaolud annavad aluse tuvastada PKS § 99 lõike 1 kohase Q tavalise elulaadina tegelemise maadlusspordiga. Vanemate vahel ei 18 ole vaidlust, et Q hakkas käima u 5 aastaselt maadlustrennis ja et selles osas ei ole lapse elulaadis peale vanemate lahkuminekut olulisi muutusi toimunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb arvata Q tavalisest elulaadist tulenevate vajaduste hulka ka tegelemine spordiga ning selle vajaduse rahuldamiseks kantavad mõistlikud kulutused tema ülalpidamiseks vajalike kulude hulka.
4. Vanemate vahel puudub vaidlus, et ema spordiga seonduvaid kulusid ei ole kandnud. Isa tõi maakohtus esile, et Q spordiga seotud kuludeks on kuutasud, laagritasud, võistlustasud, majutustasud ja spordiklubi logoga spordirõivad. Isa tõi esile ja tõendas igakuist kulu spordile 2017.a märtsist 2018.a jaanuarini kuus keskmiselt 142.45 eurot (koond t II kd lk 19; II kd lk 24-120). Samas on kolleegium seisukohal, et kogu nimetatud kulu ei ole alust lugeda vajalikuks lapse ülalpidamise kohustuse täitmise kontekstis. Arvestades, et ka Q tegeleb maadlusega siiski hobi korras, ei ole alust lugeda vajalikuks osavõttu sellistest võistlustest, mille puhul tuleb maksta osavõtutasu. Kui spordiklubi (ja isa) peab osavõttu siiski vajalikuks, tuleb vastav kulu katta kas klubi või isa poolt või muul viisil (nt sponsorite abiga). Seejuures ei oma tähtsust, kas isa arvates on või ei ole välistatud Q-l tulevikus sportlase karjäär. Samal seisukohal on kolleegium lapsele ostetud spordiklubi logoga dresside ja kilejope osas (muude riiete ostmist Q-le isa esitatud tõenditest ei nähtu). Kohtupraktikas on ka tavapärane enamuse spordialade puhul lugeda põhjendatuks osavõtt vähemalt ühest laagrist aastas. Eeltoodu alusel asub kolleegium seisukohale, et Q põhjendatud ja vajalike kulude hulka tuleb lugeda täiendavalt keskmiselt hobile kuluv 25 eurot trennitasu kuus ja spordilaagrile kuluv 120 eurot aastas (10 eurot kuus), kokku 35 eurot kuus. Kui isa soovib rohkem kulutada, on see tema õigus. Kuna eelnevalt tuvastatud põhjendatud kulu hobile kulu kannab isa, tuleb selle summa võrra vähendada temalt sissenõutavat elatist. Muude isa kulude arvestamata jätmise osas ei ole Q kohta tehtud maakohtu otsust vaidlustatud (

§ 651lõige 1).

Kuna isa ei kanna Q muid ülalpidamiskulusid peale spordikulude ja ema kanda on kõik Q igapäevaseks ülalpidamiseks hädavajalikud kulud (eluaseme-, toidu-, riiete, jalanõude-, hügieenitarvete- ja koolikulud), ei pea kolleegium põhjendatuks vähendada sissenõutavat elatist täiendavalt ema poolt saadavate riiklike toetuste arvel. Eeltoodust tulenevalt tuleb isalt Q-le väljamõistetud elatist vähendada kogu hagetaval perioodil 35 euro võrra kuus. Võlgnevuse arvestamisel lähtub kolleegium maakohtu arvestusest, milles kohus võttis arvesse isa kulutusi Q sidele jmt kokku summas 200.12 eurot (punkt 45). Seega seisuga 30.04.2018 oli isa võlgnevus Qle 13 kuu eest (13x165)200.12= 1944.88 eurot.

1. Harju Maakohus rahuldas W hagi isa vastu, mõistes elatise välja arvestusega 100 eurot kuus. Maakohus leidis, et kuigi W elab alates 29.10.2017 As ja viibib suurema osa ajast võistluste tõttu kodust eemal, jäävad emale teatud püsikulud ning teada ei ole, kas ja millistel tingimustel kehtib leping Aga järgmistel õppeaastatel. Ringkonnakohus nõustub elatise väljamõistmisega osaliselt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt elas W sel perioodil igapäevaselt ema juures, mistõttu olid emal seoses sellega tavapärased kulud seoses lapse eluasemega, toiduga, riietega, jalanõudega, hügieenitarvetega jmt. Samas ei saa kolleegium sarnaselt teiste lastega nõustuda maakohtuga selles, et spordiga (maadlustreeningutega) tegelemist ei ole alust lugeda lapse arengule vajalikuks ja vastavaid isa poolt läbi spordiklubi tehtud kulutusi ei saa lugeda isa poolt lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks. Kolleegium jääb ka W puhul otsuses eelnevalt väljendatud seisukohale, et mõistlikus ulatuses tuleb tegelemist spordiga lugeda lapse arengule vajalikuks kuluks ja et konkreetsetel eelnevalt selgitatud põhjustel on alust läbi MTÜ K tehtud kulud lugeda tehtuks isa poolt. Samas on kolleegium seisukohal, et tegelemist spordiga saab igapäevaelu vajadusena käsitleda siiski vaid harrastusena ning 19 kulutusi sellele vaid mõistlikus ulatuses, st ulatuses, mis tagab osalemise treeningutel, vajaliku varustuse olemasolu ja osavõtu vähemalt ühest laagrist aastas. Suuremate kulude kandmine saab toimuda vähemalt üldjuhul vanemate kokkuleppel, mida käesolevas asjas ei ole. Seega ka W puhul on põhjendatud kuludena spordile tuvastatav 25 eurot kuus trennitasu, spordijalatsid 70 eurot aastas (kuus 6 eurot) ja laagrile 120 eurot aastas (kuus 10 eurot), kokku 36 eurot kuus. Puudub vaidlus, et ema spordiga seotud kulusid ei ole tasunud. Seega tuleb 36 euro võrra kuus lugeda isa poolt ülalpidamiskohustus täidetuks kogu hagetaval perioodil.
2. Maakohus tuvastas, et isa kandis 2017.a W sidekulud keskmiselt 6 eurot kuus. Ema tõi ringkonnakohtus esile, et tema kuluks W-le olid riided/jalanõud, kulu vabale ajale, taskuraha, kulud eluasemele, toidule. Ema oma kulusid ei tõendanud. Hagist saab järeldada, et W-le vajalikuks kogukuluks oli ka kuni novembrini 2017 200 eurot (2x100) kuus. Vastavalt PHS § 16 lõike 1 punktidele 1 ja 5 olid (on) W (pere esimene laps) igakuised kulud alates 01.01.2017 kaetud 50 euro ulatuses ja alates 01.07.2017 50+75=125 euro ulatuses. Seega aprillist juunini 2017 oli W kulust kuus kantud 50 eurot riiklike toetuste arvel, 36+6=42 eurot isa poolt ja ema kanda jäi 108 eurot. Juulist oktoobrini 2017 oli W kulust kuus kantud 125 eurot riiklike toetuste arvel, 42 eurot isa poolt ja ema kanda jäi 33 eurot. Seega kandsid vanemad sel perioodil W kulusid samas suurusjärgus, mistõttu hagi rahuldamiseks alus puudub. Hagi kuulub rahuldamisele perioodi 01.04.2017 kuni 30.06.2017 eest arvestusega 100-42=58 eurot kuus, kokku 174 eurot.
3. Alates W õppima asumisest A tuleb aga kolleegiumi arvates lugeda isa ülalpidamiskohustus täidetuks täies ulatuses. Ringkonnakohtus vanemad selgitasid, et: alates 29.10.2017 elab W nädala sees õpilaskodus, kus on tasuta ülalpidamine; muul ajal viibib W enamuse ajast kas treeningutel, võistlustel või spordilaagrites; kui tal on vaba aeg, siis viibib ta nii ema kui isa juures enam-vähem võrdselt. Lisaks nähtub tsiviilasja materjalidest, et isa on kandnud W sidekulud, mida maakohus elatise võlgnevuse puhul ka arvestas, ja on ostnud talle Audentese koolivormi ja õppevahendid. Seega saab eeltoodu alusel asuda seisukohale, et: W-ga seoses on mõlemal vanemal eelduslikult võrdsed eluaseme-, transpordi- ja toidukulud; spordiga, A-ga (133+70.63=203.63 eurot aastas; t II lk 21, 102) ja sidega seotud kulud kannab isa keskmiselt kuus kokku 36+17+6= 59 eurot. Ema tõi ringkonnakohtus esile, et tema kuluks W-le on riided/jalanõud, kulu vabale ajale, taskuraha. Ema oma kulusid ei tõendanud. Hagist saab järeldada, et W-le vajalikuks kogukuluks on 2x100=200 eurot kuus. Vastavalt PHS § 16 lõike 1 punktidele 1 ja 5 on W (pere esimene laps) igakuised kulud alates 01.07.2017 50+75=125 euro ulatuses ja alates 01.01.2018 55+75=130 euro ulatuses kantud riiklike toetustega. Seega novembris/detsembris 2017 oli W kulust kuus kantud 125 eurot riiklike toetuste arvel, 59 eurot isa poolt ja ema kanda jäi 16 eurot. 2018.a oli W kulust kuus kantud 130 eurot riiklike toetuste arvel, 59 eurot isa poolt ja ema kanda jäi 11 eurot. Eeltoodust tulenevalt on kolleegium seisukohal, et tõendamist leidis, et alates 01.07.2017 ning ajal, mil W õpib A-s, ei ole isa rikkunud lapse ülalpidamiskohustust.
4. X ja Y hagi ema vastu rahuldamata jätmise osas puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks, kuna tuvastamist leidis, et mõlemad vanemad täidavad nende laste osas ülalpidamiskohustust vastavalt seadusele. Ringkonnakohtule jääb isa poolt laste esindajana esitatud hagiavalduse mõte sügavalt arusaamatuks. Selleks, et hagi ema vastu seaduses ettenähtud miinimumelatise nõudes oleks põhjendatud, pidid hagejad esile tooma, et elavad ainult isa juures ja et ema neid ülal ei pea. Selliseid väiteid menetluses ei esitatud. Isa laste esindajana tõi ise hagiavalduses esile, et lapsed 20 elavad võrdselt mõlema vanema juures ja et isa kannab suurema osa laste riiete ja hobidega seotud kuludest (t I kd lk 120).
5. Y ja X hagis ema vastu jättis maakohus menetluskulud

§ 162lõike 1 alusel hagejatest alaealiste laste kanda.

Ringkonnakohus nõustub kaebusega, et tegemist on alaealiste laste suhtes äärmiselt ebaõiglase olukorraga. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt toimub tegelik vaidlus ema ja isa vahel ning lastel puuuds mistahes otsustusõigus ema vastu hagi esitamisel. Eelpool tuvastamist leidnud elulistel asjaoludel (laste võrdses ulatuses vahelduv elukoht ja vanemate poolt kogumis faktiliselt laste kõigi vajaduste katmine) oli isa poolt laste esindajana ema vastu elatisenõude seaduses ettenähtud miinimummääras esitamine selgelt põhjendamatu. Sellises olukorras ei ole õiglane tekitada alaealistele lastele rahalisi kohustusi ning menetluskulud tuleb jätta

§ 162lõike 4 alusel poolte endi kanda.

77. Eelpool käsitlemata kaebuse väidetele vastuseks selgitab kolleegium järgmist. Vanemad ei vaielnud maakohtus selle üle, et nad (või üks neist) ei oleks oma varalisest seisundist tulenevalt võimeline lapsi ülal pidama või et peaks kõrvale kalduma seadusest tulenevast võrdse ülalpidamise ulatuse üldnormist. Maakohus küll tuvastas isa parema varalise olukorra, kuid vaidluse lahendamisel see kolleegiumi arvates olulist tähtsust ei oma. Maakohus tuvastas ema igakuise sissetulekuna netotöötasu 760 eurot 2018.a ja enne seda 704 eurot kuus. Eelnevalt tuvastas kolleegium, et aprillist juunini 2017.a oli ema ülalpidamiskoormus (2x171.30)+200+(108-58)= 592.60 eurot kuus, millest 50 eurot oli kaetud Q osas riikliku toetusega. Lisaks tuvastas maakohus, et ema käsutuses on ühisvara võõrandamisest saadud rahalised vahendid, mida ta väidetavalt kasutab enda ja laste eluasemeks oleva korteri omandamiseks võetud laenu tagastamiseks. Sellisel juhul saab lugeda tuvastatuks, et ema katab selle raha (mitte töötasu) arvel vähemalt osaliselt laste elukohaga seotud kulud. Seega oli tol perioodil ema ülalpidamiskoormuseks kõigi laste peale kokku hinnanguliselt mitte üle 500 euro. Perioodil 01.07.2017 kuni 30.10.2017 oli ema ülalpidamiskoormuseks (2x96.30)+200+33=425.60 eurot, millest 125 eurot oli kaetud Q osas riiklike toetustega. Perioodil 01.11.2017 kuni 31.12.2018 oli ema ülalpidamiskoormus (2x96.30)+200+16=408.60 eurot, millest 125 eurot oli kaetud Q osas riiklike toetustega. 2018.a oli ema ülalpidamiskoormus (2x111.30)+200+11=433.60 eurot, millest 130 eurot oli kaetud Q osas riiklike toetustega. Arvestades, et

§ 102

lõike 2 kohaselt tuleb vanemal käsutada olemasolevaid vahendeid ühetaoliselt laste ja enda ülalpidamiseks, ei ole põhjendatud ema väited, et tal puuduvad vahendid laste igapäevaste vajaduste katmiseks.

1. Kuna maakohtu poolt teostatud menetluskulude jaotust (vaidlustatud otsuse punkt 48) laste hagi osas isa vastu ei ole vaidlustatud, ei saa kolleegium selles osas esimese astme lahendit kontrollida.
2. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 163lõike 1 alusel iga menetlusosalise enda kanda.

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/