Obsah (5)
§ 199§ 331§ 200§ 202§ 641-11-4031 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. august 2011. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-4031 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, lii
§ 199lg 2 p 5,9, § 200 lg 1 ja § 202 lg 1 järgi Harju Maakohtu 10.
mai
- a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava XX kaitsja Jugans Grossmann Prokurör Algis Sepp XX XXXXXXXXXXX, elukoht XXX, XXX, varem 9 korda kohtu poolt karistatud, viimati 09.10
- a Harju Maakohtu poolt
§ 331järgi 3 kuu vangistusega, kinni peetud 08.12.2010.
a Vandeadvokaat Jugans Grossmann Kriminaalasi Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
- mai
- a kohtuotsus XX suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
- augustil
- a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Harju Maakohtu
- mai
- a otsusega lühimenetluses tunnistati XX süüdi ja karistati
§ 199
lg 2 p 5,9 järgi 2 aasta 6 kuu vangistusega,
§ 200
lg 1 järgi 3 aasta vangistusega ja
§ 202
lg 1 järgi 6 kuu vangistusega.
§ 64
alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat vangistust. Mõistetavat karistust vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 4 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 18. detsember 2010. a. 2.
§ 200lg 1 järgi mõisteti XX süüdi röövimises, mis seisnes selles, et ta 25.
oktoobril 2010. a kella 19.50 paiku Tallinnas XXX maja juures võõra vallasasja omastamise eesmärgil lõi BB-le vastu pead ja hakkas tema käest jõuga käekotti ära tirima. BB hoidis oma kotist kinni, mistõttu XX lõi talle mitu korda rusikaga näkku. Rüseluse käigus õnnestus XX-l kott sangade küljest lahti rebida ja sellega koos põgeneda. Röövimisega tekitas XX BB-le varalise kahju summas 420,92 eurot. 3.
§ 199
lg 2 p 5,9 järgi mõisteti XX süüdi viies naiste käekoti avaliku varguse episoodis ja
§ 202
lg 1 järgi kuriteo toimepanemise tulemusel saadud vara turustamises, kuid selles osas kohtuotsust ei vaidlustata.
- Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb röövimise episoodi ümberkvalifitseerimist avalikuks varguseks ning seoses sellega vähendada XX-le mõistetud karistust. Apellatsiooni motiivide kohaselt puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et XX oleks kannatanu BB löönud. Süüdistatav XX on kannatanu löömist kogu aeg eitanud. XX sõnade kohaselt ei ole vägivalla kasutamine tema loomuses. Kohus on süüdistatava ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud. Löömist kinnitab ainult kannatanu BB, sest protokollis kajastatu kohaselt tunnistaja OO-le ainult tundus, et kannatanut löödi. Kohus on refereerinud tunnistaja OO ütlusi ebatäpselt, märkides, et OO nägi kuidas XX kannatanu BB-le rusikaga näkku lõi. Kõik ülejäänud naiste käekoti avalikud vargused pani XX toime ilma vägivallata, mistõttu puudub alus arvata, et ta selle koti hõivamiseks vägivalda kasutas.
- Süüdistatava apellatsioonile on esitanud vastuväite kannatanu BB, kes palub jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Kannatanu kinnitab endiselt, et süüdistatav lõi teda korduvalt rusikaga näkku ja randme piirkonda, sest ta ei lasknud koti sangadest lahti. Rüselemise tulemusena jäid talle kätte ainult koti sangad. Ta nägu oli nädal aega paistes, mistõttu pidi kodus olema ja kompresse tegema. Asjaolu, et süüdistatav ei ole rohkem röövimisi toime pannud, ei tee olematuks röövimist BB suhtes. Ilmselt ei osutanud teised naised süüdistatavale vastupanu, mistõttu XX-l ei olnud vajadust nende suhtes vägivalda tarvitada.
- Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid selle rahuldamist. Prokurör palus jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 2
(4)7.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatava XX talle esitatud süüdistuses, sealhulgas röövimises süüdi tunnistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata. 7.2 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava XX ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu BB ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsustes nr 3-1-1-19-05 ja 3-1-177-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on kohus arvestanud põhjendatult kannatanu BB ütlustega, sest puudub vähimagi põhjus, miks peaks ta süüdistatava peale valetama. Kannatanu BB ütlused on igati loogilised, et süüdistatav lõi talle rusikaga pähe ja hakkas kotti rebima. Kui kannatanu kotti ära ei andnud, siis lõi süüdistatav talle mitu korda rusikaga näkku. Kannatanu ütluste usaldusväärsust tõstab kohtukolleegiumi hinnangul seegi, et kannatanu räägib vasaku käe rusikahoopidest, ehkki valdav osa inimesi on paremakäelised. Kohtukolleegium ei näe põhjust, miks peaks kannatanu nii keeruliselt valetama. Seevastu varem korduvalt kohtu poolt varguste toimepanemise eest karistatud XX teab väga hästi, et füüsilise vägivalla kasutamine toob endaga kaasa röövimise ja märksa karmima karistuse mõistmise. Kannatanu BB ütlused on kooskõlas tunnistaja OO ütlustega, kellele tundus, et rüseluse käigus süüdistatav lõi kannatanut, kuid ta ei oska seda täpsemalt kirjeldada, kuna kõik käis väga kiiresti. Kui süüdistatav ei oleks kannatanut löönud, siis ei oleks saanud seda tunnistajale ka tunduda. Tunnistaja OO on öelnud vaid, et ta ei oska löömist täpselt kirjeldada, sest kõik käis nii kiiresti. Maakohtul puudus alus kannatanu ja tunnistaja kokkulangevates ütlustes kahelda. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et XX ei ole kannatanu BB suhtes vägivalda tarvitanud. 7.3 Vastuseks apellatsiooni väitele kannatanu suhtes vägivalla mittekasutamise kohta, peab kohtukolleegium vajalikuks veelkord rõhutada, et röövimine on asja äravõtmine vägivallaga, mis seisneb kannatanu psüühilises või füüsilises mõjutamises. 3
(4)Riigikohtu kriminaalkolleegium on
- jaanuari
- a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-131-02 märkinud, et vägivald on kannatanu psüühiline või füüsiline mõjutamine, mis loob aluse asja üleminekut takistava või takistamist eeldava vastupanu murdmiseks või vältimiseks. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastamist leidnud asjaolu, et kannatanu BB suhtes kasutati füüsilist vägivalda, mis seisnes temale korduvalt rusikaga näkku löömises. Süüdistatav kasutas kannatanu suhtes füüsilist vägivalda tema vastupanu mahasurumiseks ajal, mil hõivas tema koti koos selles olnud esemetega. Seega on XX tegevus kvalifitseeritud õigesti
§ 200lg 1 järgi röövimisena. 8. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr
MS § 337 lg 1 p-st 1 leiab kohtukolleegium, et Harju Maakohtu
- mai
- a kohtuotsus XX suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Julia Katškovskaja Ivi Kesküla 4
(4)