Obsah (6)

§ 184§ 182§ 116§ 108§ 109§ 118

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-38 Otsuse kuupäev 5. märts 2019 Kohtunik Kadri Palm Haldusasi Sergei Olari kaebus Advokatuuri aukohtu 15. nove

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-19-38 Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Advokatuuri juhatus registreeris
2. augustil 2018 numbriga 2-15/530 ja
3. septembril 2018 numbriga 2-15/471/530 Sergei Olari kaebused Kristina Suvalova tegevuse peale. Kaebaja märkis, et K. Suvalova ei täida kriminaalasjast nr 1-17-11832 tulenevaid ülesandeid. Harju Maakohus määras
4. jaanuari
5. a otsusega nr 1-17-11832 kaitsjaks K. Suvalova, et viimane kirjutaks kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtusse, mida aga K. Suvalova pole S. Olari sõnul teinud (tl-d 17-17p, 20-20p).
6. Advokatuuri aukohus tegi
7. novembri
8. a kuupäeva kandva, kuid
9. detsembril 2018 allkirjastatud otsuse, millega lõpetati aukohtumenetlus vandeadvokaat K. Suvalova tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega (tl-d 13-14).
10. S. Olar esitas
11. jaanuaril 2019 Tartu Halduskohtule kaebuse aukohtu
12. novembri
13. a otsuse tühistamiseks, millega lõpetati aukohtumenetlus vandeadvokaat K. Suvalova tegevuse suhtes seoses distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumisega. S. Olar taotles K. Suvalova süüdi tunnistamist oma ametikohustuste rikkumises, K. Suvalova kohustamist hüvitama moraalne ja materiaalne kahju ning kohustamist teda jätkama oma ametikohustuste täitmist ja tulema kaebaja juurde vanglasse. Ühtlasi palus S. Olar end vabastada riigilõivu tasumisest (tl-d 1-3).
14. Tartu Halduskohus tagastas
15. jaanuari
16. a määrusega S. Olari kaebuse osaliselt, s.o advokaadi vastu esitatud kohustamis- ja hüvitamisnõuete osas, vabastas S. Olari riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel ning võttis menetlusse S. Olari kaebuse Advokatuuri aukohtu
17. novembri
18. a otsuse tühistamiseks ja Advokatuuri aukohtu kohustamiseks asja uueks otsustamiseks (tl-d 26-27p).
19. Eesti Advokatuur esitas
20. veebruaril 2019 vastuse kaebusele (tl-d 36-37). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
21. Kaebaja taotleb Advokatuuri aukohtu
22. novembri
23. a kuupäeva kandva otsuse tühistamist ja Advokatuuri aukohtu kohustamist asja uueks otsustamiseks, põhjendades, et advokatuur ei ole otsuse tegemisel arvestanud Viru Maakohtu
24. augusti
25. a ja Tartu Ringkonnakohtu
26. oktoobri
27. a määrusi kriminaalasjas nr 1-18-6286, kus kohtud selgitasid, et K. Suvaloval ei olnud alust hoiduda Harju Maakohtu
28. jaanuari
29. a otsuse nr 1-18-11832 täitmisest, ning ühtlasi ei ole kaebaja loobunud K. Suvalova teenustest.
30. Eesti Advokatuur vaidleb kaebusele vastu ning leiab, et puuduvad alused aukohtu otsuse tühistamiseks. Vastuses kaebusele märkis vastustaja järgmist. 1) Aukohus ei ole kaebust menetledes menetlusnorme rikkunud. Aukohus on otsuse tegemisel tutvunud Viru Maakohtu
31. augusti
32. a ja Tartu Ringkonnakohtu
33. oktoobri
34. a määrustega asjas nr 1-18-6286 ning viidanud Tartu Ringkonnakohtu
35. oktoobri
36. a määrusele ka otsuse põhjendavas osas. Aukohus selgitas, et tulenevalt riigi õigusabi andmise 2 3-19-38 põhimõtetest ei saa isikul olla lisaks lepingulisele esindajale ka riigi õigusabi korras määratud esindajat. Olukorras, kus kaebaja on teavitanud lepingulise esindaja võtmisest ning andnud juhise oma asjaga enam mitte edasi tegeleda, ei saa advokaadile ette heita kaebuse koostamata jätmist, ning seda sõltumata asjaolust, et kohus ei ole riigi õigusabi andmist korrektselt lõpetanud. 2) Õige ei ole kaebaja väide, et ta ei ole vandeadvokaat K. Suvalova teenustest loobunud ega soovinud, et Toomas Alp teda esindaks. T. Alpiga kokkuleppe sõlmimist on advokaadile kinnitanud nii kaebaja ise kui ka T. Alp. Advokaadi teenustest loobumist kinnitab muuhulgas aeg, mil kaebaja pöördus vastustaja poole, ning kaebaja tegevusetus enne aukohtu poole pöördumist. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
37. Kui huvitatud isik ei ole aukohtu otsusega nõus, on tal advokatuuriseaduse (AdvS) § 18 lg-st 1 tulenevalt õigus esitada kaebus halduskohtule. Lähtudes AdvS § 16 lg-st 1 ja § 18 lg-st 1 koostoimes halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 44 lg-ga 1 saab kaebeõiguse aluseks olla üksnes aukohtu poolne menetlusnormide rikkumine. Seega saab halduskohus kontrollida üksnes seda, kas aukohus on aukohtumenetluse läbiviimisel järginud pädevus-, menetlus- ja vormireegleid.

1. Kohtu menetluses on kaebaja nõuded Advokatuuri aukohtu otsuse tühistamiseks ja aukohtu kohustamiseks asja uueks otsustamiseks. Kaebaja on aukohtule ette heitnud kriminaalasjas nr 1-18-6286 tehtud Viru Maakohtu
2. augusti
3. a ja Tartu Ringkonnakohtu
4. oktoobri
5. a määruste arvestamata jätmist ning aukohtu lähtumist valest arusaamast, nagu oleks kaebaja loobunud K. Suvalova teenustest. Kohtu hinnangul viitavad kaebuses toodud etteheited kaebuse esitaja menetluslike õiguste rikkumisele, millest johtuvalt tuleb jaatada kaebaja kaebeõigust advokatuuri aukohtu otsuse vaidlustamisel.
6. Vastavalt AdvS § 17 lg 4 esimesele lausele on aukohus kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid omal algatusel. AdvS § 17 lg 2 lausete 1 ja 2 kohaselt lahendab aukohus distsiplinaarsüüteoasja ja teeb põhjendatud otsuse kuue kuu jooksul aukohtumenetluse algatamisest arvates, kusjuures aukohus teeb põhjendatud otsuse ka juhul, kui aukohus ei tuvasta distsiplinaarsüütegu. AdvS § 17 lg 1 järgi määratakse aukohtumenetluse täpsem kord advokatuuri kodukorras. Aukohtumenetluses kohaldatakse haldusmenetluse seaduses sätestatut ulatuses, mida AdvS ja advokatuuri kodukord ei reguleeri. Eesti Advokatuuri poolt
7. mail 2001 vastu võetud Eesti Advokatuuri kodukorra § 513 lg 3 sätestab: „Aukohtu otsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Otsuse sissejuhatavas osas märgitakse otsuse tegemise aeg, viimase aukohtu istungi aeg, otsuse teinud aukohtu liikmete nimed ning advokaadi nimi, kelle suhtes distsiplinaarmenetlus on algatatud. Otsuse kirjeldavas osas märgitakse põhilist sisu esile tuues distsiplinaarsüüteo tunnused, mille alusel aukohtumenetlus läbi viidi, nende kohta esitatud väited, vastuväited ning esitatud tõendid. Otsuse põhjendavas osas märgitakse põhjendused, millele otsus faktiliselt ja õiguslikult tugineb. Otsuse resolutiivosas märgitakse selgelt ja ühemõtteliselt distsiplinaarsüüteoasjale antud lahendus. Kui aukohus tuvastab advokaadi tegevuses distsiplinaarsüüteo puudumise, võib aukohtu otsuse põhjendava osa esitada kokkuvõtlikult.“ 3 3-19-38
8. Eeltoodust tulenevalt on aukohtul kohustus järgida uurimispõhimõtet, mille kohaselt peab aukohus selgitama välja asjas olulise tähendusega asjaolud ja koguma selleks tõendeid, ning tegema põhjendatud otsuse.
9. Aukohtu otsusest ilmneb, et K. Suvalova esitas aukohtule tõendina Tartu Ringkonnakohtu
10. oktoobri
11. a määruse, mille pinnalt jõudis aukohus üksnes tõdemusele, et kohus ei ole hoolimata advokaadi teavitusest riigi õigusabi formaalselt lõpetanud. Samas ei nähtu vaidlustatud otsusest, et aukohus oleks kogunud tõendina või tutvunud eelnimetatud määrusega muutmata jäetud Viru Maakohtu
12. augusti
13. a määrusega asjas nr 1-18-6286 ega kummagi määruses sisalduvate põhjendustega, miks otsustati kaebajale riigi õigusabi andmisest keelduda. Nimelt on nii Viru Maakohus
14. augusti
15. a määruses nr 1-18-6286 kui ka Tartu Ringkonnakohus samas asjas tehtud
16. oktoobri
17. a määruses rõhutanud, et K. Suvalova ei ole riigi õigusabi andmise kohustusest vabastatud. Vastavasisuliste põhjenduste puudumise tõttu ei ole võimalik kohtul võtta seisukohta, kas aukohus on eelnimetatud kohtumäärusi kogu mahus sisuliselt hinnanud, aga jätnud need kirjalikult põhjendamata, või jätnud need üldse hindamata.
18. Samamoodi ei selgu aukohtu otsusest ega kohtule esitatud materjalidest, et aukohtule oleks esitatud T. Alpile antud luba kaebaja esindamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtus või aukohus oleks täiendavalt uurinud loa olemasolu. Kohtuasja materjalides sisaldub üksnes vigane telefoni teel peetud sõnumivahetus (tl 42), mille esitas advokaat aukohtule. Seega pole kohtu hinnangul aukohus selgitanud välja menetletavas asjas olulist tähtsust omavaid asjaolusid. Kohus selgitab, et olukorras, kus kaebajale on määratud esindaja riigi õigusabi korras (tl-d 41-41p), kuid riigi õigusabi teenust soovib osutama hakata teine advokaat, vabaneb esimesena riigi õigusabi ülesandeid täitma määratud advokaat õigusteenuse osutamise kohustusest, kui olemas on kolmepoolne kokkulepe ja lisaks kohtu, prokuratuuri või uurimisasutuse määrus uue riigi õigusabi osutaja nimetatamise kohta (RÕS § 20 lg 1 ls-d 1 ja 2). Samas ei saa kohtu hinnangul T. Alpi puhul olla tegemist isikuga, kes saaks RÕS kohaselt õigusteenust osutada, kuivõrd T. Alp ei ole advokaat.
19. Seejuures peab kohus oluliseks välja tuua, et aukohtu otsuses on märgitud, et kaebaja on advokaadile ette heitnud RÕS § 19 lg 1 rikkumist, kuid põhjendused, miks RÕS § 19 lg-s 1 toodud teokoosseis polnud täidetud, puuduvad. Nimelt sätestab RÕS § 19 lg 1: „Kui advokaat on asunud riigi õigusabi korras õigusteenust osutama, on ta kohustatud seda tegema kuni asja lõpliku lahendamiseni, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui riigi õigusabi saaja taotleb seadusega vastuolus oleva huvi kaitset või kui riigi õigusabi saaja väidetav nõue ei põhine seadusel või kui puudub protsessuaalne võimalus kaitsta riigi õigusabi saaja õigusi ja huve, piirdub riigi õigusabi osutamine sellega, et advokaat põhjendab kirjalikult nimetatud asjaolusid riigi õigusabi saajale.“ Aukohtu otsuses pole viidatud konkreetsele seadusesättele, mis vabastaks advokaadi kohustusest osutada õigusteenust, ega analüüsitud RÕS § 19 lg 1 teises lauses toodud eelduste esinemist. Vastavasisulisi põhjendusi pole esitatud ka kohtule esitatud vastuses.
20. Eeltoodust tulenevalt on kohtu hinnangul asjas nr 1-18-6286 tehtud Viru Maakohtu
21. augusti
22. a ja Tartu Ringkonnakohtu
23. oktoobri
24. a määruste sisu ja RÕS § 19 lg 1 eelduste kontrollimine menetletavas asjas olulise tähendusega, mistõttu mainitud määruste sisuga mittetutvumisel ja nimetatud RÕS sätte eelduste kontrollimata jätmisel, aga ka kaebaja 4 3-19-38 väite kontrollimisel loa olemasolu kohta üksnes kaudsete tõenditega on tegemist selliste menetluslike vigadega, mis toob kaasa aukohtu vaidlustatud otsuse tühistamise ja asja uuesti läbivaatamiseks kohustamise. Seepärast rahuldab kohus S. Olari kaebuse, tühistab aukohtu otsuse ja kohustab advokatuuri aukohut lahendama kaebaja esitatud kaebuse AdvS-s sätestatud alustel ja korras. 16.

§ 108

lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid.

1. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Tartu Halduskohus vabastas
2. jaanuari
3. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamisel (tl-d 26-27p).

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kuna kaebaja kui menetlusabi saaja oli vabastatud 15 euro ulatuses riigilõivu tasumisest ja kohus rahuldab kaebuse tervikuna, tuleb Eesti Advokatuurilt riigituludesse välja mõista 15 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 5