Obsah (4)

§ 657§ 652§ 171§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 22. jaanuar 2019, Tallinn Tsiviilasja number

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

1. Maakohus tuvastas, et 18.08.2011 sõlmisid hageja ja Green-PIK KANAK OÜ laenulepingu 94 000 euro laenamise kohta. 18.08.2011 sõlmisid pooled käenduslepingu, millega kostja kohustus vastutama hageja ja Green-PIK KANAK OÜ vahel 18.08.2011 sõlmitud laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Käendaja vastutuse rahaline maksimumsumma on 94 000 eurot. Samuti tuvastas maakohus, et hageja ütles laenulepingu üles 17.06.
3. Vastavalt VÕS § 142 lg-le 1 kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 sätestab, et kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
4. Hageja ei nõustu apellatsioonkaebuses maakohtu seisukohaga, et kostja vastu käenduslepingust tuleneva nõude aegumine katkes 20.10.
5. Kolleegiumi hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et kostja tunnustas nõuet 20.10.
6. TsÜS § 158 lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. 20.10.2015 on kostja teinud hagejale makse 100 eurot. Selgituse kohaselt on makse tehtud intresside katteks (I kd tl 87). Kostja on seisukohal, et seda ei saa lugeda käendaja poolt nõude tunnustamiseks, kuna tegemist oli kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS § 78 tähenduses. Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, et tegemist oli kohustuse täitmisega kolmanda isiku poolt VÕS § 78 tähenduses. VÕS § 151 lg 2 sätestab, et kui põhivõlgniku kohustus on muutunud sissenõutavaks, võib käendaja igal ajal täita kohustuse põhivõlgniku asemel. Erialakirjanduses on selgitatud, et käendajal on õigus käendatav kohustus ennetähtaegselt täita tulenevalt §-dest 78, 82 ja
7. Kuna enne käendatava kohustuse sissenõutavaks muutumist ei eksisteeri veel käendaja ja võlausaldaja solidaarvastutust (§ 145 lg 1), saab käendaja kohustuse täita üksnes kolmanda isikuna (st isikuna, kes ei ole võlgnikuks) ning üksnes arvestades §-st 78 tulenevaid piiranguid. Lisaks tuleb sellisel juhul arvestada §-st 82 tulenevaid piiranguid. Pärast käendatava kohustuse sissenõutavaks muutumist on käendajal alati (st ootamata ära põhivõlgnikupoolset käendatud kohustuse rikkumist, mille tagajärjel tekiks käendaja ja põhivõlgniku solidaarvastutus) õigus käendatud kohustus täita. Sellise täitmise puhul ei ole käendaja kolmandaks isikuks, vaid täitmiseks õigustatud isikuks (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, 2016, lk 785 - 786). Kolleegium leiab, et 10 kuna põhivõlgniku kohustus oli
8. oktoobriks 2015 sissenõutavaks muutunud, siis sai kostja võlgniku eest kohustust täita üksnes käendajana, mitte kolmanda isikuna. Käenduslepingu p 2.1 sätestab, et kui laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tähtaeg on saabunud, võib võlausaldaja nõuda laenulepingu täitmist käendajalt. Käendaja on kohustatud täitma võlgniku poolt võlausaldaja kasuks täitmata rahalised kohustused kümne kalendripäeva jooksul, arvates võlausaldaja sellekohase kirjaliku teate kättesaamisest. Nimetatud lepingu punkt ei oma tähendust selle hindamisel, kas kostja täitis kohustuse käendajana või kolmanda isikuna. Kostja sai 20.10.2015 võlgniku kohustust täita üksnes käendajana, sest põhivõlgniku kohustus oli selleks ajaks muutunud sissenõutavaks. Seega saab ka makse tegemist käsitleda nõude tunnustamisena käendaja poolt. Kostja on viidanud Riigikohtu 16.11.2016 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16 (p 13), milles Riigikohus on selgitanud, et perioodiliste maksete korral ei saa eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud. Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul ei ole tegemist perioodiliste maksetega, kuna kostja poolt 20.10.2015 makse tegemise ajaks oli sissenõutavaks muutunud kogu laenulepingust tulenev nõue. Seega leidis maakohus õigesti, et kostja poolt intresside maksmist saab pidada võlausaldaja kogu nõude tunnustamiseks. Ka erialakirjanduses on selgitatud, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intressi (sh viivise) maksmises (vt P. Varul jt. Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne, 2010, lk 504). Kuna kolme aastane aegumistähtaeg katkes 20.10.2015 ja algas uuesti tunnustamisele järgnevast päevast, siis ei ole 22.11.2016 esitatud hagi aegunud.
9. 18.08.2011.a sõlmitud lepinguga seati laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks GreenPIK KANAK OÜ-le kuuluvale Kitsejärve kinnistule hüpoteek summas 94 000 eurot hageja kasuks (I kd tl 109-114). 16.11.2016 võõrandas Green-PIK KANAK OÜ Kitsejärve kinnistu ja Kitse 3 kinnistu vastavalt 60 000 euro ja 15 000 euro eest hagejale. Lepingu p-s 2.2 tasaarvestati hageja laenulepingust tulenev nõue põhivõlgniku müügilepingust tuleneva nõudega vastavas ulatuses. Mõlemat ühingut esindas tehingu tegemisel Tarmo Küla (I kd tl 66-69). 27.01.2017 müüs hageja kinnistud sama hinna eest OÜ-le Lepasalu TKM. Hageja loovutas muuhulgas Kitsejärve kinnistule seatud hüpoteegi Swedbank AS-ile. Ühtlasi muudeti hüpoteegiga tagatavate nõuete lepingut, mille tagajärjel hakkas hüpoteek tagama Swedbank AS nõudeid OÜ Lepasalu TKM vastu (I kd tl 132-137).
10. Kostja on heitnud ette, et maakohus on valesti kohaldanud VÕS § 149 lg-t
11. See sätestab, et kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. Kolleegium märgib, et nimetatud norm ei ole käesoleval juhul kohaldatav. Käendatavat kohustust ei taga enam pandiõigus, sest hüpoteek loovutati. VÕS § 145 lg 5 sätestab, et kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem. Kolleegiumi hinnangul ei tekitatud kinnistute võõrandamisega ning hüpoteegi loovutamisega käendajale kahju. Maakohus on tuvastanud, et mõlemad kinnisasjad 11 võõrandati nende turuhindadega ning laenusaaja võlgnevus vähenes müügihindade suuruse võrra. Maakohus ei ole rikkunud tõendite hindamise reegleid, kui jõudis seisukohale, et kinnistud võõrandati turuhinnaga. Kuna Kitsejärve kinnistu võõrandati turuhinnaga, siis ei ole alust eeldada, et hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisel sundtäitmise korras oleks laenulepingust tulenevat võlga õnnestunud vähendada suuremas ulatuses. Kostja ei ole tõendanud, et hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisel sundtäitmise korras oleks Kitsejärve kinnistu õnnestunud võõrandada turuhinnast kallimalt. Eeltoodust tulenevat ei anna kinnistute võõrandamisega ning hüpoteegiga seotud vastuväited alust kostja vastu esitatud nõude vähendamiseks. Samuti ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks hea usu põhimõttega seonduvad kostja vastuväited.
12. Kostja on apellatsioonkaebuses uue väitena esile toonud, et käendusleping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja selgitas, et 2011.a puudusid tal igasugused tulud, samuti muu väärtuslik vara. Käenduse maksimumsumma tasumine ei oleks olnud kostjale jõukohane. Käenduslepingu maksimumsumma on ebaproportsionaalselt suur, mistõttu on käendusleping heade kommetega vastuolu tõttu tühine. Kostja esitas ringkonnakohtule 22.02.2018 tõendina 2012.a tuludeklaratsiooni. Kostja märkis, et ta ei esitanud seda tõendit ja seisukohta varem, kuna Riigikohus asus 31.01.2018 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-21710 seisukohale, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus maksimumsumma suuruse tõttu. Maakohtu otsus tehti enne Riigikohtu otsust. Hageja palus jätta uus tõend ja asjaolu vastu võtmata. Ringkonnakohus leiab, et hoolimata asjaolust, et Riigikohus esitas selle seisukoha 31.01.2018 otsuses, ei olnud kostjal takistusi viidatud asjaolude ja tõendi esiletoomiseks maakohtus. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus

§ 652

lg 4 alusel väited, mis puudutavad käendussumma ebaproportsionaalset suurust võrreldes kostja varalise olukorraga, tähelepanuta, ja keeldub tõendi vastuvõtmisest. Kuna tõend esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja seda tagastada. Maakohtus esiletoodud asjaolude pinnalt ei ole käendusleping heade kommetega vastuolus. Menetluskulude jaotus 47. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

48. Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 12