Obsah (4)

§ 121§ 44§ 249§ 43

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Määruse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2019, Tallinn Haldusasja number 3-19-669 Haldusasi T.L. kaebus Viimsi valla kohustamiseks algat

) § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse rahuldamisega ei oleks võimalik saavutada kaebuse eesmärki (

§ 121lg 2 p 2).

1. Kaebaja on kohtusse pöördunud kohustamiskaebusega ning esitanud taotluse Viimsi valla kohustamiseks algatada detailplaneering Lasteaia kinnistule planeeritava staadioni ehituseks. Lähtudes halduskohtumenetluse üldpõhimõtetest eeldab kohutamiskaebuse põhjendatus kaebaja õiguste rikkumist haldusorgani keeldumise või jätkuva tegevusetusega ning haldusorgani kohustust haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks. Täidetud peavad olema kõik eeldused. Ühelgi juhul ei kuulu rahuldamisele ennetav kohustamiskaebus, mille puhul tekib vastustaja kohustus alles tulevikus, pärast kohtuotsuse tegemist.
2. Kaebaja on koos teiste Lasteaia kinnistuga piirnevate kinnistu omanikega pöördunud 8.04.2019 Viimsi valla poole kohustamisnõudega. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et Viimsi vald oleks kaebaja taotluse osas seisukoha võtnud. Lisaks ei nähtu avalikest registritest, sh Viimsi valla dokumendiregistrist, millisel moel (kas projekteerimistingimustega või detailplaneeringuga) plaanib Viimsi vald vaidlusaluse ehitustegevuse seadustada. Seega on kaebaja kohtusse pöördunud ennatlikult.
3. Täiendavalt selgitab kohus järgmist. Tulenevalt

§ 44lg-st 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguste kaitseks.

Sama paragrahvi lg 2 kohaselt võib muul eesmärgil, sealhulgas teise isiku õiguse või avaliku huvi kaitseks, isik kohtusse pöörduda vaid seaduses sätestatud juhul. Kaebaja toob välja, et parkla rajamine Lasteaia kinnistu läänepiirile riivab xxxxxxx ja xxxxxxx kinnistuomanike huvisid, kuna loodava staadioni rajamisega rikutakse privaatsust ning seetõttu väheneb kinnistute väärtus. Lisaks on xxxxxxxx omanikud heakorrastanud 15 aastat vaidlusalust maa-ala, istutanud puid, rajatud on niidetav muru. Maa-alal läbivat jalgraja kaotamise korral satub ohtu turvaline liikumine. Seega ei tugine kaebaja üksnes enda subjektiivsete õiguste rikkumisele, vaid kaebus on esitatud avalikes huvides. Avalikes huvides saab kaebust esitada üksnes juhul, kui vaidlustatakse kehtestatud detailplaneeringut (vt planeerimisseadus § 141).

1. Kohtu hinnangul soovib T.L. kaebusega kaitsta muuhulgas õigust tervise- ja heaoluvajadusetele vastavale keskkonnale ning sisuliselt on tegemist keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KeÜS) kohase puutumuskaebusega. KeÜS § 23 lg 1 kohaselt on igaühel õigus tervise- ja heaoluvajadustele vastavale keskkonnale, millega tal on oluline puutumus. Selle õiguse tagamiseks näeb KeÜS § 23 lg 5 ette isiku õiguse nõuda haldusorganilt keskkonna säästmist ning mõistlike meetmete võtmist, et tagada keskkonna vastavus tervise- ja heaoluvajadustele. Viidatud sättele tuginedes ei saa keskkonnaosa intensiivselt kasutav isik tõrjuda mistahes ebasoodsa keskkonnamõjuga tegevust, vaid keskkonna sellist mõjutamist, mille tulemusena ei saa enam rääkida tema tervise- ja heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimisest (Riigikohtu 12.01.2012 otsus nr 3-3-1-68-11, punkt 24). Ehkki KeÜS
2. ptk
3. jagu sätestab igaühe keskkonnaalase õigusena ka õiguse kasutada võõrast maatükki, siis tuleb arvestada, et üldpõhimõttena võib võõral maal viibida üksnes omaniku loal (§ 32 lg 1), kuid luba võõral maatükil viibimiseks võib eeldada, kui omanik ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või kui tahe piirata maatükil viibimist ei ilmne muudest asjaoludest (KeÜS § 32 lg 2). Asjaolu, et kaebaja ja teised piirkonna elanikud on vallale kuuluvat kinnisasja kasutanud, ei anna neile õigust heaoluvajadusele viidates nõuda, et kinnistuomanik ei võiks kinnistut kasutada temale sobival viisil. Kaebaja välja toodud õigus heaoluvajadustele vastava keskkonna säilimiseks ei ole absoluutne ning see ei tähenda, et see prevaleeriks mis tahes muu õiguse, nagu näiteks kolmanda isiku omandiõiguse ees. Kaebaja olemasoleva keskkonna muutumine ei ole asjaoluks, mida saaks subjektiivse õigusena kaitsta (vt Riigikohtu 24.05.2010 otsus nr 3-3-1-29-10). Kaebaja ega teiste elanike subjektiivne õigus ei saa 2 seisneda ootuses, et nende kinnistult avanev vaade või muud esteetilised kriteeriumid säilivad kinnistu omandamise järel muutumatuna.
4. Praegusel ajal ei ole kaebaja subjektiivseid õigusi rikutud, mistõttu tagastab kohus kaebuse. 10.

§ 249

lg 1 kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Esialgse õiguskaitse taotluse võib esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal (

§ 249lg 2).

Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi (

§ 249lg 3).

Kuna kaebus kuulub tagastamisele ei saa kaebaja õigused kohtumenetluse ajal rikutud. Vaidlusaluses küsimuses ei ole käimas ka vaidemenetlust ning ka nimetatud asjaolust lähtuvalt ei vaata kohus esialgse õiguskaitse taotlust sisuliselt läbi. 11.

§ 43lg 2 järgi ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse.

Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. (digitaalselt allkirjastatud) 3