Obsah (5)

§ 83§ 48§ 19§ 34§ 37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Vahur-Peeter Liin Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 22. oktoober 2018. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-15-18931 Hagi

) § 48 lg 2 p 6 ja lg 3 kohaselt. Hageja nõue koosneb Peugeot omanikule hüvitatud summast, millest on maha arvatud Peugeot jäänuki müügist saadud 1649 eurot, ja millele on lisatud sõiduki pukseerimiskulu 25,57 eurot ning kindlustusjuhtumi käsitluskulu 739 eurot.

1. Tartu Maakohus jättis
2. detsembri
3. a määrusega hagi Kaarel Lehtoja vastu menetlusse võtmata.
4. Kostja ei tunnista hagi. Kostja ja Kaarel Lehtoja sõlmisid
5. detsembril 2011 liisingulepingu, mille kohaselt oli kindlustuslepingu sõlmimise kohustus Kaarel Lehtojal. Kostja palus kaasata Kaarel Lehtoja (kolmas isik) kostja poolel kolmanda 2/6 isikuna. Kui kolmas isik rikkus enda liisingulepingust tulenevat kohustust, on kostjal omakorda nõue tema vastu. Kolmas isik on esitanud vastuväited hageja nõudele. Kostja palub arvestada kolmanda isiku vastuväiteid kostja vastuväidetena hagile.
6. Kohus kaasas
7. septembri
8. a määrusega kolmanda isiku kostja poolel.
9. Kolmas isik leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja ei ole kostjat ega kolmandat isikut teavitanud, et kindlustusmakse on tasumata. Hageja on seeläbi rikkunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtet. Hageja kohustuse täitmisest sõltus kindlustusmakse tasumise kohustuse täitmine. Kuna hageja oma kohustust ei täitnud, ei saanud kostja ega kolmas isik ka kindlustusmakse tasumise kohustust täita. Kuna hageja oli viivituses oma kohustuse täitmisega, siis ei vastuta kostja ega kolmas isik kindlustusmakse kohustuse rikkumise eest. Kolmas isik leiab lisaks, et tagasinõude summa tuleks vähendada nullini, kuna hageja ei ole kostjat ega kolmandat isikut teavitanud kindlustusmakse tasumata jätmisest. Kolmanda isiku hinnangul on kahju suurus tõendamata. Hageja ei ole tõendanud sõiduki väärtust enne liiklusõnnetust. Samuti tulnuks nõudest maha arvestada sõiduki väärtus pärast õnnetuse toimumist 3550 eurot. Kahjukäsitluse kulu ei ole põhjendatud. Hageja viivisenõue on esitatud vastuolus hea usu põhimõttega ja aegunud.
10. Tartu Maakohtu
11. novembri
12. a vaheotsusega jäeti rahuldamata kolmanda isiku taotlus põhinõude osas aegumise kohaldamiseks. KOHTU SEISUKOHT
13. Liiklusõnnetus toimus
14. mail
15. Seega tuleb kehtiva

§ 83kohaselt kohaldada liiklusõnnetuse toimumise aegset seadust.

Hageja on esitanud kostja vastu nõude õnnetuse toimumise ajal kehtinud

§ 48

lg 2 p 6 ja lg 3 alusel.

§ 48

lg 2 p 6 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kindlustusvõtja vastu, kui kindlustusjuhtumi toimumise hetkeks oli kindlustusmakse tasumata perioodi eest, millal toimus kindlustusjuhtum, samuti

§ 19lg-s 9 sätestatud juhul.

8. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et ajal, mil liiklusõnnetus toimus, ei olnud hagejale tasutud kindlustusmakset. Kostja ja kolmas isik leiavad aga, et hageja tagasinõude õigus on välistatud kuna hageja ei olnud neid teavitanud asjaolust, et kindlustusmakse on tasumata. Hageja leiab aga, et tal sellist teavitamiskohustust ei olnud, kuna kostja sõiduki suhtes ei olnud sõlmitud automaatselt pikenevat liikluskindlustuspoliisi. Hageja on oma väidete tõendamiseks esitanud väljavõtted Eesti Liikluskindlustuse Fondi andmebaasist (I kd, tl 13-15 ja 179-180). Nimetatud väljavõtetest nähtub, et kokku oli lepitud, et kindlustusandja ei väljasta ilma eelneva sellekohase taotluseta poliisi enne eelmise poliisi kehtivusaja lõppu. Lepingu sõlmimise ja liiklusõnnetuse toimumise ajal kehtinud

§ 19

lg 32 kohaselt muutub leping poliisi kehtimise lõppemisel maksevabaks, kui pooled ei ole kokku leppinud, et enne eelneva poliisi kehtivuse lõppemist väljastab kindlustusandja järgneva poliisi. Kohtu hinnangul tugineb hageja sellele, et pooled ei olnud kokku leppinud, et hageja väljastab enne poliisi kehtivuse lõppemist teise poliisi. Kohtu hinnangul on nimetatud regulatsioon erinormiks VÕS § 458 suhtes. Selle tulemusel, kui pooled ei ole lepingus teisiti kokku leppinud, ei ole ühelt poolt kindlustusvõtjal kohustust kindlustusmakset maksta ja sellest tulenevalt ei ole teiselt poolt ka kindlustusandjal kohustust teavitada kindlustusvõtjat makse tasumise kohustusest. Poliisi kehtimise lõppemise tagajärjeks on lepingu muutumine maksevabaks. Kohus märgib, et selliselt on praeguse asja asjaolud erinevad Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-51-06 tehtud otsuse aluseks olevatest asjaoludest. Nimelt nähtub viidatud otsuse p-st 12, et selles asjas olid pooled kokku leppinud, et kindlustusandja väljastab kindlustusvõtjale uue poliisi ilma eelneva sellekohase taotluse esitamiseta. 3/6 Seega leiab kohus, et praeguses asjas tuvastatud asjaoludel oli liikluskindlustuse leping muutunud maksevabaks. Selle tagajärjel ei olnud

§ 19

lg 7 kohaselt õigust sõidukiga liikluses osaleda.

§ 19

lg 9 kohaselt, kui sõiduk osaleb liikluses lepingu maksevabal perioodil ja põhjustab liikluskahju, siis on kindlustusandjal õigus kindlustusvõtjalt sisse nõuda maksevaba perioodi eest kuuekordne kindlustusmakse või tagasi nõuda kahju hüvitamise kulud ja juhtumi käsitluskulud. Seega on hagejal õigus esitada kostja vastu viidatud sätte ja

§ 48lg 2 p 6 alusel esitada kostja vastu tagasinõue.

Kuivõrd hagejal ei olnud kohustust kostjat kindlustusmakse tasumata jätmisest teavitada, siis ei saa see asjaolu olla aluseks tagasinõude vähendamiseks muudel kolmanda isiku viidatud alustel. 9. Pooled vaidlevad ka kostjalt nõutava hüvitise suuruse üle. Praeguses asjas on hageja lugenud Peugeot hävinuks ning pooled selle asjaolu üle ei vaidle. Olukorras, kus hävinud asja omanik on andnud hävinud asja kindlustusandjale üle, koosneb asja hävimisest tulenev kahjuhüvitis

§ 34

lg 2 ja § 37 teise lause järgi asja harilikust väärtusest (tõenäolisest müügihinnast) vahetult enne kindlustusjuhtumit, asja liiklusõnnetuse kohalt äratoimetamise ning asja jäänuste utiliseerimise põhjendatud kuludest. Hävinud asja kindlustusandjale üleandmise ja asja omanikule selle hariliku väärtuse hüvitamise korral läheb kindlustusandjale

§ 37järgi üle hävinud asja omandiõigus.

Kui hävinud asja kindlustusandjale üle ei anta, siis arvatakse kahjuhüvitisest asja väärtus maha. Arvestades eeltoodut ning VÕS § 127 lõigetes 1 ja 5 sätestatut, tuleb tagasinõude korras hüvitatavast kahjust seega hävinud asja kindlustusjuhtumi järgne väärtus maha arvata. Seega saab hageja nõuda kostjalt esmalt Peugeot õnnetuse eelse ja järgse väärtuse vahet. Peugeot väärtuse kohta on kohtule esitatud järgmised tõendid: hageja koostatud kindlustusjuhtumiks tunnistamise ja hüvitamise otsus (I kd, tl 16), mille kohaselt oli Peugeot õnnetuse eelne väärtus 6550 eurot ja järgne väärtus 3000 eurot, sõiduki maksumuse hinnang (I kd, tl 19), millest nähtuvad samad väärtused, auto24.ee müügikuulutus (I kd, tl 20), milles on müügihinnaks märgitud 6200 eurot, Ascar Auto AS-i e-kiri (I kd, tl 181), milles pakutud Peugeot õnnetuseelseks väärtuseks 8500 eurot, SEB Liising/Rentacar e-kiri (I kd, tl 182), milles on õnnetuseelseks väärtuseks pakutud 6550 eurot, romu.ee e-kiri (I kd, tl 183), milles on õnnetusejärgseks väärtuseks pakutud 3000 eurot ning hageja pearaamatupidaja e-kiri, millest nähtub, et Peugeot jäänuk müüdi 1900 euroga, millest maha lahutati teenused summas 251 eurot. Kohtu hinnangul on kõige usaldusväärsemaks tõendiks Peugeot õnnetuse eelse väärtuse kohta sõiduki maksumuse hinnang. Tegemist on spetsiaalselt sõiduki väärtuse määramiseks koostatud aktiga, mille eeldatavasti on koostanud asjatundja. Kohus märgib, et asjaolu, et esitatud auto24.ee müügikuulutuses on küsitud väiksemat hinda, ei muuda seda järeldust, kuivõrd müügikuulutuses toodud auto oli aasta vanem ning selle läbisõit oli üle 48 000 km, samas kui Peugeot’l oli see ca 17 000 km, st müüdava auto väärtus oli objektiivsetel põhjustel madalam. Seega loeb kohus Peugeot väärtuseks enne õnnetuse toimumist 6550 eurot. Õnnetusejärgse väärtuse kohta esitatud tõenditest loeb kohus sama tõendi samadel põhjustel usaldusväärseimaks. Samas on hageja hagis nõude esitamisel lähtunud väärtusest 6500 eurot, millest kohus lähtub. Kohus märgib, et asjaolu, et Peugeot jäänuk müüdi hiljem odavamalt, ei ole selle väärtuse hindamisel määrav, kuivõrd väärtus kajastab asja kohalikku keskmist müügihinda. Kohus märgib, et hageja ise on lähtunud jääkväärtusest 3000 eurot ka kannatanule hüvitise maksmisel. Samas ei nõustu kohus kolmanda isiku väitega, et hageja on võtnud omaks õnnetusejärgse väärtuse 3550 eurot. Hagis on küll hageja selle sõiduki jääkväärtuseks märkinud, kuid samas on sulgudes toodud, et tegemist on õnnetuse eelse väärtuse ja jääkväärtuse vahega. Seega ei ole tegemist asjaolu selgesõnalise omaksvõtuga. Seega 4/6 on hagejal õigus

§ 48

lg 2 p 6 ja § 19 lg 9 kohasel kostjalt nõuda väärtuste vahet 3500 eurot, millele lisandub pukseerimiskulu 25,57 eurot, millele kostja ei ole vastu vaielnud, st kokku 3525,57 eurot. 10.

§ 48

lg 3 kohaselt on hagejal koos tagasinõudega õigus nõuda sisse ka juhtumi käsitluse põhjendatud kulu. Hageja väitel on selleks kuluks 739 eurot. Kostja on sellele vastu vaielnud, leides, et kulude suurus on tõendamata. Kohtu hinnangul on

§ 48

lg 3 mõtteks võimaldada kindlustusandjal saada hüvitist enda tegelikult kantud kulude eest. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-st 1 järgsest üldisest tõendamiskoormuse jaotusest, peab hageja enda väiteid kulude suuruse kohta tõendama. Hageja on kahjukäsitluskulude suuruse tõendamiseks esitanud üksnes enda kahjukäsitleja koostatud nimekirja (I kd, tl 28). Kohtu hinnangul ei ole see nimekiri käsitluskulude suuruse tõendamiseks piisav. Nimekirjast ei nähtu, kust tulevad nimekirjas toodud ühikute hinnad. Arvestades hageja

1. mai 2015 tagasinõude (I kd, tl 29) tekstis toodut, et käsitluskuluks on loetud 15% hüvitatud kahju suurusest, on kohtul kahtlus, et nimekiri on koostatud, mitte tegelikult kantud kulude pinnalt, vaid selleks, et kuidagi põhjendada eelnevalt hüvitise suuruse pinnalt kindlaks määratud summat, mis ei põhine hageja tegelikel kuludel. Samuti ei ole nimekiri usaldusväärne, kuivõrd see sisaldab ilmselgelt kulusid, mida nimekirja koostamise ajaks
2. oktoobril 2012 ei olnud kantud, nt tagasinõude esitamise kulu. Seega leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud enda kahjukäsitluskulude suurust, mistõttu tuleb selles osas jätta hageja nõue rahuldamata.
3. Hageja on esitanud kostja vastu ka viivisenõude ajavahemiku eest
4. juunist 2015 kuni
5. aprillini
6. Hageja soovib viivise väljamõistmist seadusejärgses määras. Kostja on viivisenõudele esitanud mh aegumise vastuväite. Kohus märgib, et kuivõrd praeguses asjas on vaheotsusega tuvastatud, et hageja põhinõue ei ole aegunud, ei ole seega ka viivisenõue tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 144 järgi koos põhinõudega aegunud. Viivisenõue on oma olemuselt korduvate kohustuste täitmise nõue, mistõttu TsÜS § 154 lg 1 kohaselt on selle aegumistähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Kuivõrd hageja esitas viivisenõude vähem kui kolmeaastase ajavahemiku eest enne viivisenõude kohtusse esitamist, ei ole viivisenõue ka TsÜS § 154 lg 1 järgi aegunud. Kohtu hinnangul ei saa hea usu põhimõttest tuleneda iseenesest mingit aegumistähtajast lühemat tähtaega nõude esitamiseks. Kostja ei ole välja toonud, et hageja oleks varasemalt väljendanud viivisenõudest loobumist või, et hageja käitumine oleks olnud kuidagi muul moel vastuoluline. Arvestades asjaolu, et kohus on lugenud hageja põhinõude põhjendatuks summas 3525,57 eurot ja hageja on soovinud seadusejärgse viivise väljamõistmist ajavahemiku eest
7. juunist 2015 kuni
8. aprillini 2018, tuleb hageja viivisenõue rahuldada summas 861,83 eurot.
9. Vaheotsuse vaidlustamisel tekkinud apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluse kulud jäävad TsMS § 171 lg 1 ja § 149 lg 11 kohaselt kolmanda isiku kanda. Kohus jagab ülejäänud tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud poolte vahel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega jääb menetluskuludest 63% kostja ja 37% hageja kanda. Hageja ega kostja ei ole kohtule menetluskulude nimekirja esitanud. Asja materjalidest nähtub, et hageja on tasunud menetluskuluna riigilõivu 450 eurot, millest 63% tuleb 5/6 kostjalt tema kasuks välja mõista. Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluskulusid kandnud, mistõttu kostja menetluskulude suuruseks on 0 eurot. Kolmas isik on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on tema menetluskulude suuruseks 1845 eurot. Sellest maakohtu menetlusega seotud kulu on esindajakulu 840 eurot, tunnihinnaga 120 eurot ja ajakuluga 7 tundi. Kohtu hinnangul on selles osas esindajakulu TsMS § 175 lg 1mõttes põhjendatud ja vajalik. Seega tuleb TsMS § 167 lg 1 kohaselt 840 euro suurusest menetluskulust 37% hüvitada hagejal. Ülejäänud menetluskulude hüvitamist TsMS § 167 lg 2 kohaselt kolmas isik nõuda ei saa. /allkirjastatud digitaalselt/ Vahur-Peeter Liin Kohtunik 6/6