TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-17-519 Otsuse kuupäev 20. aprill 2018 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Personal2Go OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 22. d

) § 22 lg 31 põhiseadusevastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist.

1. Kaebaja esitas kirjalikus menetluses täiendavate menetlusdokumentide esitamise tähtpäevaks 28.03.
2. a (tl 78) täiendavad seisukohad (tl 79–85) pidades käesolevat menetlust kriminaalmenetluseks ja taotledes Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist ning asjas menetluse peatamist motiivil, et vaidlustatud korraldus sisaldab viidet maksukorralduse seaduse (MKS) §-le 64 ja seoses vaideotsuses kaebajale tehtud õigusliku etteheitega kaasaaitamiskohustuse rikkumisest. Vastustaja vastuväited 2
3. Vastuses kaebusele vaidleb vastustaja kaebusele vastu. MTA hindas vaidlustatud otsuses kaebaja esitatud dokumente ja selgitusi kogumis. MTA asus seisukohale, et kaebaja ei ole tõendanud oma ettevõtlust Eestis ning esitatud dokumendid ei kinnita tavapärast ettevõtlust, vaid pigem näitavad seda, et väljastatud arvete alusel saavad ostjad üksnes käibemaksu maha arvata. Ettevõtlusega tegelemise tõendamine on eelkõige maksukohustuslase ülesanne, maksuhalduri kahtluse, et isik ettevõtlusega ei tegele, peab üldreeglina ümber lükkama eeskätt maksukohustuslane ise.
4. Vastustaja ei nõustu väidetega uurimispõhimõtte rikkumisest. Riigikohtu praktikas on järjekindlalt leitud, et ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus on maksukohustuslasel ehk võrrelduna maksumenetlusega on siin tegemist ümberpööratud tõendamiskoormusega. Vastustaja ei jaga seisukohta, et ärakuulamisõigust on rikutud, kaebajal oli menetluse käigus piisavalt võimalusi nii asjakohaste tõendite, kui ka arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. E-kirjavahetusest nähtub, et kaebajalt on nõutud täiendavatele küsimustele vastamist ja täiendavate dokumentide esitamist. Tegemist on kaebaja soovimatusega maksuhalduriga sisulist ja konstruktiivset koostööd teha. Ettevõtlusega tegelemise kontrolli puhul

§ 22

lg 31 tähenduses on tegemist maksukontrolli eriliigiga, mistõttu on ärakuulamisõiguse tagamise ulatus sellises menetluses mõnevõrra väiksem, võrreldes maksude arvestamise ja tasumise õigsuse kontrolli menetlusega.

§ 22

lg 31 alusel isiku registrist kustutamise õiguspärasuse eelduseks on tema ettevõtlusega mittetegelemise s.o käibemaksukohustuslase staatuse fiktiivsuse tuvastamine. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, mida maksuhaldur oleks kohaldanud erinevalt võrreldes varasema menetlusega või andnud sellele normile erineva sisu. Ainetud on ka kaebaja väited otsuse vastuolust põhiseaduse normide, põhimõtete või MTA poolt eelnevalt läbi viidud menetlustega.

1. Vastuseks kaebuse täiendusele teatas vastustaja 06.04.
2. a (tl 86–89), et vastustaja vaidleb kaebaja seisukohtadele ning taotlustele vastu. Taotlused menetluse peatamiseks ja eelotsuse küsimiseks on põhjendamatud. Vastustaja leiab erinevalt kaebajast, et enese mittesüüstamise privileeg (MKS § 64 lg 1 p 6) ja kaasaaitamiskohustus (MKS § 56) ei saa käesolevas vaidluses olla omavahel kollisioonis. Kaebajal puudus igasugune mõistlik alus tema õiguserikkumist eitavate tõendite esitamiseks maksumenetluses, mistõttu rikkus kaebaja järelikult teadlikult kaasaaitamiskohustust, üksnes registrist kustutamise vältimise eesmärgil. Kohtu seisukoht
3. Kohtuasjas on vaidluse all, kas olid täidetud eeldused kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist kustutamiseks. Vaidlustatud otsusega (tl 11–12) kustutati kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist põhjusel, et ette näidatud tehingud viitavad sellele, et soovitakse tagada ostjatele käibemaksu maha arvamise õigus, ilma et ise käibemaksu makstaks. Vaidlusaluse otsuse andmise seisuga 22.12.
4. a oli kaebajal maksuvõlg kokku summas 123 315,18 eurot, sellest käibemaksuvõlg summas 56 164,29 eurot. Võlas oli käibemaks 2016 august-november, st osaliselt kontrollitavast perioodist. Vastustajale esitatud dokumendid ei tõenda ettevõtlust tavapärases mõttes, vaid tõendavad, et kaebaja väljastatud arvete alusel saavad ostjad käibemaksu maha arvata, samas kui kaebaja ei ole makse ise tasunud.
5. Kaebaja tõendab kaebust (tl 6) maksuotsuse, vaide ja vaideotsusega (tl 11–12, 13–14, 15– 17). Vastusaja on vastuväidete põhistamiseks esitanud maksumenetluses kogutud tõendid (tl 29–55), milleks on kaebaja tollase seadusliku esindaja Raivo Paala 09.11.
6. a, 14.11.
7. a ja 06.12.
8. a (tl 30, 33–35, 37) selgitused osaühingu tegevuse kohta ning kirjalikud tõendid: müügiarved Medoniks Grupp OÜ-le (tl 49, 50 , 51) ja teenuse osutamise aktid (tl 49p, 51p); müügiarve Ehitusturva OÜ-le (tl 52) ja akt (tl 52p–53); müügileping Mikal OÜ-ga (tl 45); 3 üürileping Medoniks Grupp OÜ-ga (tl 46–47); üürileping Mikal OÜ ja Ehitusturva OÜ vahel ja üürilepingu lisa (tl 42–43); AS Swedbank konto väljavõte perioodi 01.10.2016–05.12.
9. a kohta (tl 54, 55).
10. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebaja poolt vastustajale esitatud tõendid ja kirjalikult vormistatud teave ei tõenda kaebaja ettevõtlusega tegelemist, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt nõustub kohus vastustaja poolt maksu- ja vaideotsuses antud põhjendustega ja järgib neid nende sisu kordamata. 16.

§ 22

lg 31 kohaselt on maksuhalduril õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kui maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur teatab maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest kirjalikult ning annab tähtaja ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Kui ettevõtlusega tegelemine ei ole ettenähtud tähtaja jooksul tõendatud, kustutab maksuhaldur maksukohustuslase registrist.

1. Kaebaja ainukesed omapoolseks kohtumenetluses esitatud tõendiks on vaie (tl 13–14), mis on halduskohtumenetluse algatamiseks ümbervormistatud kaebuseks, mille sisu ei erine määravas osas vaidest (tl 2–
3. Alahindamata ära kuulamise õiguse tagamise, uurimispõhimõtte järgimise ja ühetaolise õiguse kohaldamise tähendust, on halduskohus seisukohal, et käesoleval juhul on vastustaja kaebaja osundatud õiguse maksiime käesolevas asjas kohaldanud õiguspäraselt ja kaebaja kui menetlusosalise õigusi järgides, mille tõttu ei ole ärakuulamisõiguse, uurimispõhimõtte ja õiguse ühetaolise kohaldamise kohustust vastustaja poolt asjas kogutud tõendite kohaselt rikutud, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks ja halduskohtule puudub alus ka

§ 22

lg 31 kohaldamata jätmiseks ja sellega põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks.

1. Halduskohus nõustub vastustajaga, et käesoleval juhul lasus ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustus vastavalt kehtivale kohtupraktikale kaebajal (vrdl RKHKo 3-3-1-17-15 p 15 ja 3-3-1-79-15 p 15). Tõendamiskoormuse jaotus tuleneb kohtupraktikas õigusnormi tõlgendamisest selle kohaldamisel, mitte seda ei ole käesoleval juhul esmakordselt määratletud vaidlustatud maksuotsuses. Vastustaja ülesandeks on tuua välja põhjendatud kahtlus, millest tulenes kaebajalt teabe nõudmise vajadus. Vastustaja on seda teinud ja oma ülesande täitnud. Käesolevas asjas kogutud tõendite kohaselt on vastustaja esitanud maksumenetlust alustades konkreetse nõude (tl 29) tõendite ja teabe esitamiseks, mida on kaebaja seadusliku esindajaga peetud e-kirjavahetuses ka täiendavalt selgitatud ja vastavatele faktilistele asjaoludele tehtud konkreetsete viidetega täiendatud. Vastustaja on tuvastanud kaebaja seadusliku esindaja selgitustes ja esitatud tõendites vastuolud ja puudused konkreetsetes faktilistes asjaoludes seoses ettevõtlusega tegelemise tõendamisega. Kaebaja ei ole seadusliku esindaja tegevuse ega ka raamatupidamist osutanud isiku tegevusega neid vastuolusid, millele vastustaja osundas, kõrvaldanud. Neil asjaoludel on kohus ühesel seisukohal, et kaebaja ei ole täitnud temal lasunud kohustust tõendada Eestis ettevõtlusega tegelemist vaidlusalusel perioodil, mille tõttu ei ole vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks väidetavad minetused vastustaja poolt maksumenetluses ärakuulamisõiguse rikkumisest ja uurimispõhimõtte eiramisest. Asjas kogutud tõendite kohaselt on vastustaja dokumentide ja teabe andmise korraldusest kuni maksuotsuseni taganud kaebajale õiguse olla ära kuulatud ja rakendanud uurimispõhimõtet seadustes sätestatud määras, seega piisavalt ja õiguspäraselt.
2. Halduskohtu hinnangul ei tõenda asjas kogutud tõendid vastustaja poolt õigusriigi printsiibi ja õigusselguse printsiibi vastu eksimist ja seeläbi kaebaja õiguste rikkumist, mistõttu puudub 4 vajadus ja alus põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamiseks õigusnormi suhtes (

§ 22lg 31), millele on vaidlusaluse otsuse andmisel tuginetud.

1. Asjas kogutud tõendid ei tõenda, et vastustaja oleks samadel faktilistel asjaoludel kohaldanud vaidlusalust õigusnormi erinevalt, s.o oleks ühel juhul tunnustanud samade tõendite kogumi alusel kaebaja ettevõtlusega tegelemist ja teisel juhul ehk käesoleval juhul seda eitanud ja kaebaja vastavast registrist kustutanud.
2. Halduskohtu hinnangul tõendab asjas kogutud tõendite kogum kaebaja osundatud asjaolude erinevust võrreldes kaebaja viidatud perioodi ja vastustaja otsustustega. Käesoleval juhul on vastustaja vaidlustatud otsuse andnud asjaolul, et tõendamist leidis kaebaja poolt ettevõtlusega mittetegelemise, s.o käibemaksukohustuslase staatuse fiktiivsus. Vastustaja on kaalukalt põhjendanud, et nimetatule viitab kaebajal olnud maksuvõlg, mille olemasolu tulenes kaebaja enda esitatud maksudeklaratsioonidest. Vastustaja on põhjendatult selgitanud, miks ei tõenda maksuvõla olemasolu iseenesest ettevõtlusega tegelemist. Vastustaja ei ole kaebaja poolt referentsperioodina osutatud ajal tõendanud kaebaja poolt alusetute maksudeklaratsioonide esitamist. Nimetatud asjas tähtsust omava asjaolu poolest erinevad käesoleva kaasuse asjaolud selle perioodi asjaoludest, mille osas heidab kaebaja vastustajale ette õigusriigi printsiibi ja õigusselguse nõude eiramist. Kaebaja etteheited vastustajale ei ole asjas kogutud tõendite kohaselt põhjendatud, mille tõttu jääb rahuldamata kaebaja taotlus

§ 22lg 31 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks.

Nimetatud sätte eesmärgiks on anda vastustajale põhjendatud kahtluse korral alus ja õigus maksukohustuslaselt ettevõtlusega tegelemise kohta tõendite esitamiseks. Vastustaja on halduskohtu hinnangul sätet kohaldanud õigesti ja eesmärgipäraselt ning põhjendatult, mille tõttu puudub alus põhikaebuse rahuldamiseks. Märkimist väärib asjaolu, et kaebaja ei pea õigusvastaseks õigusnormi, vaid vastustaja poolt normi kohaldamist.

1. Kaebuse täienduses (tl 79–85) esitas kaebaja taotluse eelotsuse küsimiseks Euroopa Kohtult MKS § 64 tuleneva õiguse alusel teabe andmise ja tõendite esitamisest keeldumise õiguse kohaldamiseks, sest kaebaja hinnangul vastab vaidlusalune maksumenetlus ja maksuotsus kriminaalmenetlusele.
2. Halduskohus on vaidluse esemest lähtudes seisukohal, et vaidlustatud otsuses ei ole vastustaja tuginenud otsust andes MKS §-le 64 ega süüstanud kaebajat maksupettuse toimepanemises, mille tõttu saaks asjas tõusetuda Euroopa Kohtult kaebaja taotletud küsimustes (tl 84p) eelotsustuse küsimise vajadus. Kaebajale on dokumentide ja teabe andmise korralduses selgitatud üheselt maksumenetluse eesmärk, milleks on korralduse kohaselt ettevõtlusega tegelemise kontroll, mille eesmärgiks on kindlaks teha, kas kaebaja tegeleb käibemaksu seaduse mõistes ettevõtlusega või mitte (tl 29, teine ja kolmas lõik). Samuti onn kaebajale selgitatud korraldusega kaasneda võiv haldusõiguslik tagajärg, milleks on vastava hoiatuse kohaselt käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine

§ 22lg 31 alusel (tl 29p kolmas lõik).

Seetõttu on kaebuse täienduses toodu kaebaja arutlused vaidlustatud otsuse kriminaalõiguslikust loomusest alusetud ja põhjendamatud, kuna vaidlustatud maksuotsus on haldusõiguslik. Haldusõiguslik on nii isiku registrisse kandmine, kuid aluste tuvastamisel sealt kustutamiseks toimetatav menetlus ja vastav otsustus.

1. Vastuseks kaebuse täiendusele osundab halduskohus Riigikohtu asjakohasele seadusetõlgendusele kohtupraktikas (RKHKo 3-3-1-79-15 p 19), mille kohaselt, kui maksuhalduril on põhjendatud kahtlus ettevõtja poolt maksualaste õigusaktide rikkumisest, siis on sellisel juhul asjakohasteks haldusmeetmeteks, kas maksukontrolli alustamine maksude määramiseks maksuotsusega, mida ei ole asjas kogutud tõendite kohaselt käesolevas asjas toimunud, Teiseks, täitetoiminguteks loa taotlemine ja/või väärteo- või kriminaalmenetluse menetlemisega alustamine maksuõigusrikkumise menetlemiseks, millest kumbagi ei ole samuti 5 asjas kogutud tõendite kohaselt käesoleval juhul toimunud. Ainult viimane nimetatud meetmetest ei ole haldusõiguslik.
2. Seega ei esine käesoleval juhul alust kaebuse täiendustes esitatud menetluslike taotluste rahuldamiseks. Vaidlustatud maksuotsusega ei nõuta kaebajalt viivisintressi, maksumenetlus ei vasta kriminaalmenetluse kriteeriumidele, tegemist ei ole pisirikkumise ega kriminaalsüüdistusega, mis tingiks vajaduse menetlusalusele isikule kriminaalõiguslike garantiide andmiseks.
3. Kaebaja on eeltoodud põhjustel kustutatud

§ 22lg 31 alusel käibemaksukohustuslaste registrist õiguspäraselt.

Kaebus tuleb jätta rahuldamata ja maksuotsus jääb jõusse. 28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks tehti otsus. Otsus on kaebaja kahjuks, mille tõttu ta peab kandma kulud. Kuna vastustaja ei taotle menetluskulu, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 6