RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 2-17-16878 Määruse kuupäev Tartu, 8. mai 2019 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Malle Seppik ja Tambet Tampuu Kohtuasi Donerig

) § 182 lg-s 2 sätestatud alust kostjale I menetlusabi andmisest keelduda. Samas ei ole ka alust teda riigilõivu tasumisest vabastada, sest kostja I ei ole maksejõuetu. Kostjal I on töötasuna igakuine kindel sissetulek 1700 eurot ja töötasu saab ka kostja I abikaasa (450 eurot). Igakuised vältimatud püsikulutused on 1830 eurot. Lastega seotud kulutuste (sh nt püsikulutuste hulka arvatud lasteaiatasud) katmiseks maksab riik peretoetusi 500 eurot kuus. Kostja I töötasuga võrreldes on apellatsioonkaebuselt tasuda tulev riigilõiv märkimisväärne, kostjal ei ole pangakontol raha ja tal ei ole ka muud vara, mida saaks kohe riigilõivu tasumiseks kasutada. Seetõttu saab võimaldada kostjal I tasuda riigilõiv 525-euroste osamaksetena nelja kuu jooksul. Arvestades teatises märgitud sissetulekuid ja väljaminekuid, ei ole alust arvata, et kostjal I puudub 1700-eurost netotöötasu saades võimalus tasuda riigilõiv määratud osamaksetena ning riigilõivu tasumise kohustus takistaks teda kaebeõiguse teostamisel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 5. Kostja I palub määruskaebuses ringkonnakohtu määruse tühistada ja enda menetlusabi taotluse täielikult rahuldada või saata taotluse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei eelda

§ 181järgi menetlusabi andmine taotleja maksejõuetust.

Ringkonnakohus on taotluse lahendamisel lähtunud ebaõigest eeldusest ja jätnud arvestamata, et kostja I ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu riigilõivu üldse maksta. Kui kohus leidis, et ei ole alust keelduda menetlusabi andmast, siis tuli taotlus rahuldada. Taotluse osaline rahuldamine tähendab eelkõige riigilõivu suuruse vähendamist, et see oleks kaebajale vähem koormav. Ringkonnakohus jättis riigilõivu suuruse samaks ja sellega sisuliselt kostja I taotluse rahuldamata. 2

§ 186järgi tuleb eelkõige arvestada taotleja vara ja sissetulekut.

Puudub kindlus, et äsja tööle läinud abikaasa sissetulek poole kohaga tööl stabiilselt jätkub. Lapsetoetus on mõeldud laste vajaduste katmiseks, mitte kostja I menetluskuludesse panustamiseks. Püsikulutustena ei olnud välja toodud igakuiseid kulusid laste rõivastele, hügieenitarvetele, ravimitele, huvialadele jm, mida lapsetoetus piisavalt ei kata. Lisaks tuleb määruskaebuse esitamiseks tasuda advokaaditasu. 6. Teised menetlusosalised ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7. Kolleegium leiab, et määruskaebus tuleb

§ 701

lg 3 järgi rahuldada ning ringkonnakohtu määrus menetlusõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada. Kostja I taotlus tuleb ringkonnakohtul uuesti läbi vaadata. Määruskaebus rahuldatakse. 8. Arvestades ringkonnakohtu tuvastatud asjaolusid, jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks ei pidanud ringkonnakohus võimalikuks kostjat I vähemalt osaliselt riigilõivu tasumisest vabastada. Ringkonnakohtu põhjendustest ei selgu, millistele asjaoludele tugineb ringkonnakohtu järeldus, et kostja I suudab menetluskulusid määratud osamaksetega kogu ulatuses tasuda. 9.

§ 181

lg 1 p 1 kohaselt antakse taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena (p 1) ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas (p 2). Ringkonnakohus ei keeldunud kostjale I menetlusabi andmast

§ 181lg 1 p 2 alusel seetõttu, et tema menetluses osalemine oleks perspektiivitu.

Määruskaebemenetluse keskseks küsimuseks on, kas ringkonnakohus on kostja I majanduslikku seisundit hinnates õigesti kohaldanud

§ 181lg 1 p 1.

Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et

§ 181lg 1 p 1 järgi ei ole menetlusabi andmise tingimuseks isiku maksejõuetus.

Seega on ekslik ja kohatu ringkonnakohtu põhjendus, mille kohaselt kostja I vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole põhjendatud, sest kostja I ei ole maksejõuetu. 10. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et menetlusabi taotluse lahendamisel analüüsitakse taotleja majandusliku seisundi hindamiseks esmalt taotleja enda sissetulekuid ja muid asjaolusid

§ 182

lg 2 p-de 1, 2 ja 3 järgi ning seejärel arvestatakse

§ 186, sh lg 1 asjaolusid (vt nt Riigikohtu 19.

detsembri

1. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-12, p 15;
2. detsembri
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-12, p 8). Ringkonnakohus leidis praeguses asjas, et ei ole alust keelduda kostjale I menetlusabi andmast

§ 182lg 2 alusel.

Seda järeldust ei ole kassatsiooniastmes vaidlustatud. Seega tuli ringkonnakohtul järgnevalt hinnata, kas ja millises ulatuses on menetlusabi andmine põhjendatud

§ 186alusel.

Kolleegium selgitab, et kui ei ole

§ 182

lg 2 p-des 1, 2 või 3 sätestatud menetlusabi andmist välistavat alust, siis on

§ 181

lg 1 p-s 1 sätestatud menetlusabi andmise eelduste kontrollimisel võimalik

186 lg 1 järgi menetlusabi taotleja perekonnaliikmete sissetulekut ja muid sättes loetletud asjaolusid arvestades otsustada, kas vabastada taotleja täielikult või osaliselt menetluskulude kandmisest, määrata menetluskulude tasumine osamaksetena või jätta taotlus rahuldamata (vt nt ka Riigikohtu 13. novembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 12; 17. detsembri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-12, p 9). 3

§ 186

kohaldamise tulemusel iseenesest mh määrata, et riigilõiv tuleb tasuda osamaksetena. 11.

§ 186

lg 1 kohaselt arvestatakse taotleja majanduslikku seisundit hinnates tema vara ja sissetulekut ning temaga koos elavate perekonnaliikmete vara ja nende sissetulekuid, tema ülalpidamisel olevate isikute arvu, eluasemele tehtavaid mõistlikke kulutusi ning muid tähendust omavaid asjaolusid. Erinevalt

§-st 182 võimaldab

§ 186

arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel ka taotleja perekonnaliikmete vara, sissetulekut ja muid asjaolusid (vt nt Riigikohtu

1. detsembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-12, p 15;
3. detsembri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-12, p 10).

§ 186

lg 1 annab seega võimaluse jaotada pere kulutused taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete vahel, kes on majanduslikult suutelised kulutusi kandma. Seega abikaasa sissetulekut on iseenesest võimalik

§ 186

lg 1 alusel arvestada ning eeldada, et osa pere igakuistest kuludest kaetakse abikaasa sissetuleku arvel. Viidatud sätte järgi taotlejaga koos elavate perekonnaliikmete sissetulekut kontrollides ei saa tuvastatud sissetulekut siiski automaatselt liita taotleja sissetulekutega või lugeda seda automaatselt taotleja sissetulekuks.

§ 186

lg 1 põhjal ei saa teha järeldust, et taotlejaga koos elav perekonnaliige peaks oma pere kulutuste kandmisest üle jääva sissetulekuga lisaks vastutama taotlejaga seotud õigusvaidluse kulude katmise eest (Riigikohtu

1. detsembri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-12, p 10). Abikaasa sissetuleku või selle osa arvestamist tuleb põhjendada. Praeguses asjas tuvastas ringkonnakohus, et kostja I sissetulek on 1700 eurot kuus, tema abikaasa töötasu on 450 eurot kuus ning igakuised püsikulud on 1830 eurot. Seda, millises ulatuses on õiglane arvestada kostja I abikaasa sissetulekut, ringkonnakohus ei põhjendanud. Ringkonnakohtu määruses tuvastatud sissetulekuid arvestades ei piisaks aga kostja I ja tema abikaasa sissetulekust ka kokku liidetuna selleks, et tasuda kogu riigilõiv (2100 eurot) ega isegi ühe kuu osamakse (525 eurot). Ringkonnakohus määras siiski, et tasuda tuleb riigilõiv täies ulatuses ja see tuleb tasuda osamaksetena, kuid jättis põhjendamata, milliste tulude arvel saaks kostja I seda teha. Samas ei ole ringkonnakohus teinud taotlejale etteheiteid selle kohta, et ta ei oleks esitanud kohtule põhistatud andmeid oma majandusliku seisundi kohta, ei oleks vastanud kohtu esitatud küsimustele või oleks teinud seda ebapiisavalt, mille tõttu menetlusabi oleks põhistamata osas jäetud andmata (

§ 186lg 6).

12. Samas ei ole ringkonnakohus määruses analüüsinud ka seda, kas kostja I välja toodud kulutusi saab pidada

§ 186lg 1 mõttes ka mõistlikeks.

Kohtul tuleb mh hinnata, kas nii eluaseme- kui ka transpordikulud on esitatud asjaoludel mõistlikud, sh vastavad perekonna mõistlikele vajadustele (vt nt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-08, p 9). Seda tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel analüüsida.
3. Ringkonnakohus märkis määruses, et lastega seotud kulutuste katmiseks maksab riik iga kuu peretoetust 500 eurot, kuid ei näidanud, kuidas ta kostja I majandusliku seisundi kindlakstegemisel sellega arvestab. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kohtul ei ole menetlusosalisele menetlusabi andmisel õigust arvestada taotleja majandusliku seisundi hindamisel lapsetoetusega. See tuleneb lapsetoetuse olemusest (vt Riigikohtu
4. jaanuari
5. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-10, p 7;
6. novembri
7. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-06, p 15;
8. oktoobri
9. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-111-09, p 9).
10. Kokkuvõttes on ringkonnakohus kohustanud kostjat I tasuma riigilõivu 525 euro suuruste osamaksetena, kuigi kohtu enda tuvastatud asjaoludel kostjal I sellist summat ühes kuus tasuda ei ole 4

§ 190lg-d 5 ja 7).

16. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada.

17. Määruskaebuse menetlemise kulusid

§ 191lg 3 alusel ei hüvitata. Peeter Jerofejev Malle Seppik Tambet Tampuu 5