Obsah (5)

§ 35§ 50§ 14§ 16§ 33

Kriminaalasi nr 1-18-9661 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL 12.märtsil 2019.a Tallinnas, Harju Maakohus koosseisus Kohtunik Liina Pohlak Sekretär Thea Tikenberg juuresolekul Prokurör Kristo Adosson Kai

) § 14 lg 2 (iga liikleja peab olema liikluses ettevaatlik), § 16 lg 1 (hoiduma kõigest, mis võib kahjustada inimesi), § 33 lg 1 (tähelepanelik teel liikuva jalakäija suhtes), lg 2 p 8 (enne manöövri sooritamist veenduma, et see on ohutu), § 35 lg 1 (ei tohi ohustada jalakäijat, eriti tähelepanelik tuleb olla vanuri suhtes). Lisaks rikkus V. Hansen

§ 35

lg-s 11 kirjeldatud tee andmise kohustust, mille sisuks on, et kui reguleeritav ülekäigurada tuleb ületada kõrvalepöörde lõpul, võib juht juhul, kui tema sõidusuunas pole stoppjoont või stoppjoonemärki, ülekäiguraja ületada, andes teed lubava fooritule ajal sõiduteed ületavale jalakäijale. Samuti rikkus V. Hansen

§ 50

lg 3 p-s 1, 2 kirjeldatud kohase sõidukiiruse valimise kohustusi, mille sisuks on, et peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, arvestades sõidukiiruse valikul teeolusid ning liikluse tihedust, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva ning etteaimatava takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Oma tegevusega pani Villu Hansen toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt ettevaatamatusest liiklusnõuete rikkumise, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus. Villu Hansen tunnistas ennast esitatud süüdistuses süüdi. Nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses. Jäi varasemalt antud ütluste juurde. Kohus uuris järgmisi dokumente: - sündmuskoha vaatlusprotokoll skeemi, fototabeli ja lisalehega (lk 3-18); asitõendi vaatlusprotokoll (lk 19-20); teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest (lk 23); isiku ekspertiisiakt nr 18E-PõI0104 (lk 25-29); AS Signaal 06.07.2018 vastus päringule (lk 34-37); kanntanu S U (U) ütlused (lk 38-40); villu Hanseni ütlused (lk 41-44); tõend tulu kohta ja päevasissetuleku arvutus (lk 46; 47); karistusregistri teatis (lk 48); õiend (lk 49); tsiviilhagi koos lisadokumentidega (lk 50 – 56); tsiviilkostjaks tunnistamise määrus (lk 67 – 70); lühimenetluse nõusolek (lk 65). Kohus, kuulanud ära süüdistatava seletused, kannatanu, tsiviilhageja ja tsiviilkostja seisukohad ning uurinud toimiku materjale, analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, asub seisukohale, et Villu Hansenile süüks arvatav kuritegu on tõendamist leidnud kriminaalasjas kogutud tõenditega. KarS § 423 lg 1 sätestatud süütegu antud juhul seisneb mootorsõiduki juhi poolt liiklus- või käitusnõuete rikkumises ettevaatamatusest. Olemuselt on KarS § 423 lg 1 sätestatud kuritegu, mille spetsiifiline teokirjeldus on blanketse iseloomuga – ohutu liiklus- või käitusnõuete eeskirjade rikkumine, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadustikku jäävate õigusaktidega. Isikule KarS § 423 lg 1 ettenähtud kuritegu inkrimineerides, peavad olema tõendatud: ohutu liiklus- või käitusnõuete rikkumine ettevaatamatusest mootorsõiduki juhi poolt, inimesele raske tervisekahjustuse või surma saabumine tagajärjena ning põhjuslik seos rikkumise ja saabunud tagajärje vahel. KarS § 423 lg 1 kohaselt on tegemist liiklusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest kui sellega põhjustati teisele inimesele raske tervisekahjustus või surm. Süüteo subjektiks saab olla vaid sõiduki juht, s.o isik, kes faktiliselt juhib sõidukit. Seega on antud juhul oluline tuvastada, kes juhtis mootorsõidukit, milliseid liiklus- või käitusnõudeid ta rikkus ja kas nende nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega, s.o S U raske tervisekahjustuse tekkimisega. Vaidlust ei ole selles, et Villu Hansen juhtis 31.05.2018 Tallinnas Ehitajate tee ja Keskuse tänava ristmikul mootorsõidukit xxx registreerimismärgiga xxx, kella 14.43 ajal, sooritas parempööret Ehitajate teelt Ehitajate tee 27 maja suunas ning lähenes ristmiku lähedale maha märgitud ning valgusfooriga reguleeritud ülekäigurajale. Ülekäigurada kasutas tee ületamiseks S U. V. Hansen ei peatunud ülekäiguraja ees, et anda teed foori lubava tulega ülekäigurajal teed ületanud S. U, sõites sõidukiga jalakäijale otsa. Villu Hansen on oma süüd eelnimetatud teo toimepanemises tunnistanud nii kohtueelses menetluses kui kohtuistungil. Teo toimepanemise asjaolusid, kuriteo kvalifikatsiooni ja tõendite lubatavust ei ole vaidlustanud ei süüdistatav ega tema kaitsja. Sündmuskoha vaatlusprotokollist skeemi, fototabeli ja lisalehega nähtuvad liiklusõnnetuse toimumise koht ja aeg ning õnnetuses osalenud isikute ja sõiduki andmed, samuti skeem ning muud vaatlusega tuvastatud asjaolud (sõiduki vigastused, vereloik maas). Lisaks süüdistatava ütlustele ja sündmuskoha vaatlusprotokollile, kinnitavad teo toimepanemist ja selle täpseid asjaolusid ka asitõendi (sõiduki) vaatlusprotokoll, millest nähtuvad sõiduki vigastused kapotil ja vasakpoolsel esinurgal pärast liiklusõnnetuse toimumist ning kannatanu ütlused, mille kohaselt ületas ta Ehitajate teel rohelise tulega jalakäijatele mõeldud ülekäigurada. Olles ülekäiguraja keskel, sai sõidukilt löögi (paremalt poolt) ja kukkus peaga vastu asfalti. Seega, olles tuvastanud, et mootorsõidukit xxx registreerimismärgiga xxx juhtis liiklusõnnetuse toimumise hetkel Villu Hansen, tuleb järgnevalt tuvastada, millised ohutu liiklus-või käitusnõuete eeskirjade rikkumised Villu Hansen toime pani. V. Hansenile on esitatud süüdistuses süüks arvatud järgmised liiklusnõuete rikkumised: -

§ 14

lg 2 - iga liikleja, liikluse korraldaja ja muu isik peab järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekitamist; -

§ 16

lg 1 - iga liikleja peab olema viisakas ja arvestama teiste liiklejatega ning oma käitumises hoiduma kõigest, mis võib takistada liiklust, ohustada või kahjustada mh inimesi; -

§ 33

lg 1 – juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist, -

§ 33

lg 2 p 8 enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista või ohusta teisi liiklejaid; -

§ 35lg 1 - juht ei tohi oma tegevusega ohustada mh jalakäijat.

Eriti tähelepanelik peab juht olema mh vanuri suhtes; -

§ 35

lg 11 - kui reguleeritav ülekäigurada tuleb ületada kõrvalepöörde lõpul, võib juht juhul, kui tema sõidusuunas pole stoppjoont või stoppjoonemärki, ülekäiguraja ületada, andes teed lubava fooritule ajal sõiduteed ületavale jalakäijale. -

§ 50

lg 3 p-s 1, 2 kirjeldatud kohase sõidukiiruse valimise kohustusi, mille sisuks on, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, arvestades sõidukiiruse valikul teeolusid ning liikluse tihedust, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva ning etteaimatava takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Eelnevalt on tuvastatud ja tõendatud, et liiklusõnnetus toimus Ehitajate tee ja Keskuse ristmikul ning V. Hansen sooritas parempöörde üle reguleeritud ülekäiguraja, mille fooris põles jalakäijatele lubav foorituli. Sündmuse asjaoludest nähtuvalt vastab olukord

§ 35

lg-s 11 kirjeldatud olukorrale.

§ 35

lg-s 11 kohaselt on sellises olukorras juhil kohustus anda teed ülekäigurajal liikuvale jalakäijale. Kuivõrd Hanseni enda ütlustest nähtub, et ta sõitis ülekäigurajal jalakäijale otsa, on tuvastatud ja tõendatud, et V. Hansen jalakäijale teed ei andnud ning toimus liiklusõnnetus. Seega, on V. Hansen rikkunud

§ 35lg-s 11 sätestatud kohustust.

Süüdistatava ütluste kohaselt oli nähtavus tema jaoks halb (ere päike ja varjud), millest tulenevalt oleks V. Hansen pidanud olema hoolikam ja ettevaatlikum, arvestama võimalike teiste liiklejatega, vähendama kiirust veelgi ja vajadusel ka seisma jääma, et mitte ohustada jalakäijat, seada ta ohtu või tekitada talle kahju. Eriti kuna tegu on vanema naisterahvaga, kelle suhtes oli juht kohustatud olema eriti tähelepanelik. Seda aga V. Hansen ei olnud. Järelikult rikkus Villu Hansen oma tegevusega ka

§ 14lg 2, § 16 lg 1, § 35 lg 1, § 50 lg 3 p 1,2 sätestatud liiklusnõudeid.

Samuti pidi V. Hansen veenduma, et tema manööver on ohutu ning et ta ei ohusta teisi liiklejaid. Arvestades, et V. Hansen manöövri käigus sõitis otsa jalakäijale, siis ilmselgelt ei veendunud ta oma manöövri ohutuses piisavalt. Seega, rikkus V. Hansen ka

§ 33lg 2 p 8 sätestatud kohustust.

Käesolevas kriminaalasjas ei ole vaidlust, et jalakäijale otsa sõitmisega põhjustas Villu Hansen S U tervisekahjustused, millest vähemalt ühe - xxx paranemine - kestab S. U üle nelja kuu. Kannatanu ütluste kohaselt sai ta sõidukilt löögi paremale poole ning kui ta kukkus, hakkas tal peast verd tulema, tundis tugevat valu, märkas, et xxx läinud. Haiglas tuvastati xxx kahes kohas, talle tehti operatsioon. Liikuda ei saa ja voodis peab olema kuni 30.07.2018.a. Alates 06.08.2018.a läheb taastusravile ja täielik taastumine ei ole teada. Saadud vigastusi kinnitavad lisaks kannatanu ütlustele ka teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest ning isiku ekspertiisiakt nr 18E-PõI0104. Eksperdiarvamuse kohaselt tuvastati S. U 31.05.2018.a xxx, mis võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal ja viisil toimunud liiklusõnnetuses liikuvalt sõidukilt saadud löögist ja kannatanu kukkumisest vastu kõva tömpi pinda (teekatet). Kannatanule tekitatud tervisekahjustuste paranemine kestab üle nelja kuu. Seega, tuginedes süüdistatava ja kannatanu ütlustele ning teistele kriminaalasjas kogutud dokumentidele, on tõendatud, et V. Hansen sõitis otsa ülekäigurajal liikunud jalakäijale, kellele oli tal kohustus anda teed ning kelle suhtes ta pidi olema ettevaatlik. Seega, on liiklusnõuete

§ 14lg 2, § 16 lg 1, § 33 lg 2 p 8, § 35 lg 1, 11, § 50 lg 3 p 1, 2 rikkumine V.

Hanseni poolt otseses põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega, mille tagajärjel sai S U raske tervisekahjustuse. Subjektiivsete tunnuste poolest eeldab käsitletav süüteokoosseis ettevaatamatust nii sõiduki liiklus- või käitusnõuete rikkumise, kui koosseisupärase teo kui ka sellega põhjustatud raske tervisekahjustuse põhjustamise suhtes. Süüteokoosseisu realiseerimiseks piisab kui isik tegutses vähemalt hooletusega KarS 18 lg 3 mõttes. Ettevaatamatus on kergemeelsus ja hooletus. Kergemeelsuse puhul loodab isik tagajärje mittesaabumisele, kuigi peab võimalikuks süüteo koosseisule vastava asjaolu saabumist. Kui isik aga paneb teo toime hooletusest, siis ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistataval oleks olnud tahtlus rikkuda liiklusseadust teist liiklejat ohustaval või takistaval viisil või et ta pidas saabunud tagajärge võimalikuks, lootes seda vältida. Kohus asub seisukohale, et liiklusnõuete rikkumine on toime pandud hooletusest. Villu Hansen ei toiminud piisavalt hoolikalt ega arvestanud liiklemisel kõiki neid asjaolusid, milleks liiklusseadus teda kohustab, samas teadmata süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist. Tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleks ta pidanud ette nägema, et ereda päikese ja varju kontrast võib mõjutada nähtavust ning jalakäija võib ületada ülekäigurada ka vasakult poolt, ning sellisel juhul oleks liiklusõnnetus ja S U raske tervisekahjustus jäänud saabumata. Teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei tuvastatud. Villu Hansen on süüvõimeline ning KarS

1. ptk.
2. jaos sätestatud süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuriteo raskust, laadi ning süüdistatava isikut. KarS § 423 lg 1 näeb võimaliku sanktsioonina ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes. Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut. (Riigikohtu otsus 3-1-1-113-12). Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt RKKKo 31-1-77-11, p 11 ja 3-1-1-52-13, p 19). Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt isikule karistuse mõistmisel arvestada ka eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, so võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-11-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19). KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Villu Hanseni puhul on leidnud tõendamist KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemine hooletusest. V. Hansen on kriminaalkorras karistamata, tegemist on juhusliku õnnetu episoodiga tema elus. Lisaks eeltoodule arvestab kohus süü suuruse hindamisel asjaoluga, et kannatanule on tekitatud raske tervisekahjustus ning ei ole teada, kas isik paraneb täielikult, mistõttu hindab kohus Villu Hanseni süüd keskmiseks. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks loeb kohus süü tunnistamist ja puhtsüdamlikku kahetsust. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav abistas kannatanut vahetult pärast õnnetust ja kutsus kiirabi. Süüdistatav selgitas kohtuistungil, et tal on alaealised lapsed, sissetulek xxx eurot kU, abikaasal xxx eurot, mistõttu oleks rahalise karistuse tasumine isikule väga keeruline. Samuti on kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi. Seetõttu ei pea kohus otstarbekaks määrata isikule rahalist karistust. Kuivõrd rahaline karistus ei ole V. Hanseni puhul sobilik karistuse liik, peab kohus Villu Hansenile kohaseks karistuseks vangistust, mis on võimalik jätta täitmisele pööramata. Arvestades kõike eeltoodut, on kohus seisukohal, et isikule tuleb määrata vangistus alla keskmise määra, s. o 1 aasta. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks kaheksa kuud vangistust. KarS § 73 sätteid kohaldades ei pöörata vangistust täitmisele, kui Villu Hansen ei pane 12-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kriminaalmenetluse kulud koosnevad antud asjas sundrahast ja ekspertiisikulust. Kohus mõistab menetluskulud süüdistatavalt välja järgmiselt: KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha antud asjas (II astme kuriteos süüdimõistmisel) 1,5 kuupalga alammäära, s.o 810 eurot, KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu 84 eurot riigituludesse. Menetluskulude vähendamist taotletud ei ole. Arvestades süüdistatava majanduslikku seisundit ning tema maksevõimet, peab kohus juhindudes Riigikohtu määruses 3-1-1-2-12 väljendatud seisukohast ja KrMS§ 313 lg 1 p 7 sätteid kohaldades põhjendatuks pikendada süüdistatavale kohtuotsusega menetluskulude vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega 12 kuuni alates kohtuotsuse jõustumisest. Lõppkokkuvõttes on oluline, et menetluskulud saaksid mõistliku aja jooksul tasutud. Kuna süüdistataval ei ole reaalselt võimalik menetluskulusid ühe kuu jooksul tasuda, kaasneksid summa tasumata jätmisega täitemenetluse kulud. Nimetatu ei kiirendaks riigile menetluskulude hüvitamist, küll aga halvendaks see süüdistatava majanduslikku olukorda. Juhindudes Riigikohtu lahendi 3-1-1-11013 p 7 määrab kohus kindlaks ka igakuised tasumisele kuuluvad maksesummad. Tsiviilhagi Kannatanu S U esindaja on esitanud tsiviilhagi mittevaralise kahju hüvitamiseks 10000 euro nõudes, kuid kuna kindlustus on hüvitanud 1500 eurot, siis V.Hanseni vastu on nõue 8 500 euro ulatuses. Hagis toodud põhjenduste kohaselt on seoses liiklusõnnetusega kahjustunud hageja füüsiline tervis, isik on viibinud pikalt haiglaravil, talle on osutatud korduvalt taastusravi teenuseid, taastusravi kestab veel. Liiklusõnnetusest on möödunud 5 kuud, kuid kannatanu ei ole täielikult paranenud, liikumine on raskendatud, lisaks on kannatanul peavalud. Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et kannatanul on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kuid leiab, et hagis märgitud 10000- 1500 s.o 8500 eurot ei ole põhjendatud. Seoses S U esindaja poolt esitatud tsiviilhagiga mittevaralise kahju nõudes märgib kohus alljärgnevat: VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Vastavalt VÕS § 128 lg 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Käesolevas kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et tegemist oli õigusvastase käitumisega VÕS § 1045 lg 1 p 2 alusel ning süüdistatava õigusvastane käitumine on põhjuslikus seoses kannatanule kehavigastuste ja tervisekahjustuse tekitamisega. Villu Hanseni õigusvastase käitumise tulemusena on kannatanu S U saanud tervisekahjustusi. Kohtumenetluse käigus ei ole tuvastatud VÕS § 1045 lg 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemist. Kui varalise kahju hüvitamise nõudmisel tuleb hagejal üldjuhul tõendada ka kahju olemasolu ja selle suurust, siis mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Hagejal ei ole vaja endal mittevaralise kahju tekkimist eraldi tõendada, kui sellega kaasneb kehavigastus. VÕS § 134 lg 2 järgi isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 näeb ette, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Mittevaralise kahju suuruse kindlaksmääramiseks puuduvad objektiivsed kriteeriumid, kohus lähtub kahju hüvitise suuruse määratlemisel nii käesoleva kuriteo asjaoludest, kannatanule tekitatud vigastustest kui ühiskonna üldisest heaolu tasemest. Võimalikuks vaidlusküsimuseks jääb ainult hüvitatava kahju ulatus ning konkreetse rahalise hüvitise suurus. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue kriminaalmenetluse raames võimaldab kannatanul ületada kuriteo negatiivseid tagajärgi. Samuti võimaldab see korvata ühiskonna õiglustunde riivet, mis kuriteoga kaasneb. Mittevaralise kahju hüvitise määramine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb asjaoludest lähtudes. Ei ole võimalik kindlaks määrata täpseid tariife, mis mingi vigastuse eest järgneks. Kohtu ülesandeks on hinnata konkreetseid asjaolusid ning nendest tulenevalt määrata otsusega ka vastav rahasumma. Seega peab mittevaralise kahju hüvitis olema proportsionaalne õigusrikkumise raskusega. On keeruline, kui mitte võimatu välja tuua mingit põhimõtet, mis näitaks, millisel juhul on rikkumine raske või kerge. Tegu on üksikjuhtumile antava hinnanguga. Samas peab mittevaralise kahju hüvitist välja mõistes olema kohus veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust. Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-1-01 andnud mittevaralise kahju suuruse määramiseks järgmisi juhiseid: „mittevaralise kahju suurus väljendub kohtu hinnangus, mille kujundamisel kohus juhindub õiguse üldpõhimõtetest, ühiskonna üldise heaolu tasemest ning kohtupraktikast. /…/. Hindama peab nii kahju tekitamise asjaolusid, eelkõige TsÜS § 172 lg-s 4 märgitud kahju iseloomu ja kahju tekitanu süü astet kui kahju tekitanu varalist olukorda. Samuti võib hüvitise vähendamise aluseks olla kahju tekitanu poolt kannatanule hüvitatud või hüvitamisele kuuluv varaline kahju ja selle suurus. Kohus peab olema veendunud, et väljamõistetava hüvitise sissenõudmine ei too kaasa kahju tekitanu ja tema perekonna heaolu olulist langust.” Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-34-05 p 22 mh selgitanud, et moraalse kahju eest väljamõistetava hüvitise õiglane suurus peab vastama senisele kohtupraktikale ja ühiskonna üldise heaolu tasemele. Kohus leiab, et S U väited selle kohta, et tekitatud kehavigastused põhjustasid tema elukvaliteedi ja heaolu languse, on asjakohased. Vaidlust ei ole selles, et kannatanul on liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud raske tervisekahjustus. Ekspertiisiaktis nr 18E-PõI0104 sisalduv eksperdiarvamus kinnitab, et S. U tuvastati 31.05.2018.a xxx, mis võisid olla tekitatud ekspertiisimääruses märgitud ajal ja viisil toimunud liiklusõnnetuses liikuvalt sõidukilt saadud löögist ja kannatanu kukkumisest vastu kõva tömpi pinda (teekatet). Kannatanule tekitatud tervisekahjustuste paranemine kestab üle nelja kuu. Ka kannatanu esindaja esitatud tsiviilhagis on selgitatud, et kannatanu ei ole viie kuu möödudes täielikult paranenud ning taastusravi kestab. Kõndimine on siiani raskendatud. Samuti selgitas kannatanu kohtuistungil, et mais tuleb tal ilmselt minna operatsioonile ja esimesed kuud vajas ta pidevalt kõrvalist abi. Nimetatud asjaolud, kinnitavad, et liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustus on mõjutanud ja mõjutab kannatanu elukorraldust veel pikemat aega. Kannatanu S. U ütluste kohaselt on tema seisund paremaks läinud, viimased protseduurid on ta teinud oma rahade eest. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et kannatanu on tõendanud endal tervisekahjustuse tekkimist kui ka tervisekahjustuse negatiivset mõju senisele elukorraldusele. Isikul oli varasemalt juba probleeme xxx, mida on opereeritud. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai isikul suurima kahju parem jalg, mille vigastuse tõttu langes vasakule jalale suurem koormus. On eluliselt usutav, et xxx kahjustus toovad kaasa elukvaliteedi languse võrreldes selle perioodiga, kui kannatanul liiklusõnnetusest põhjustatud tervisekahjustusi ei esinenud. Kohtu hinnangul tähendab eeltoodu, et kannatanul on tervisekahjustusest (xxx) tulenevalt elukvaliteedi oluline langus, sest 5 kuud on olnud isikul liikumine raskendatud ja ei ole teada, kauaks see niimoodi jääb. Ka kohtuistungil oli näha, et kannatanul oli raskusi liikumisega. Elulisest aspektist lähtudes tuleb arvestada, et taolised vigastused ja opereeritud kohad võivad probleeme tekitada ja välja lüüa ka aastaid hiljem. Lisaks on üldteada asjaolu, et paranemine vanemas eas on komplitseeritum ja aeganõudvam. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-34-05 p 22 mh selgitanud, et „Kolleegium on
3. detsembri
4. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-111-96 (RT III 1997, 4, 39) ja mitmetes hilisemates lahendites asunud seisukohale, et kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika- ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus tuleb moraalse kahjuna hüvitada“. Samuti on riigikohus märkinud, et moraalne ehk mittevaraline kahju hõlmab ka kehavigastusega seotud füüsilise ja hingelise valu juba möödunud aja, kui ka selle võimaliku püsimise eest tulevikus. Kaitsja on asunud seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitis ei saaks olla suurem kui 2700 eurot tulenevalt viimase aastaringi kohtupraktikast. Seadusest ei tulene, et kohtupraktika hindamisel peab lähtuma vaid viimase aastaringi kohtupraktikast. Selline nõue ei olekski mõeldav, sest piisavalt analoogset juhtumit ei pruugi viimase aastaringi kohtupraktikas olla. Harju Maakohus on kriminaalasjas nr 1-17-4028 mõistnud välja mittevaralise kahju summas 17 400 eurot, kusjuures isik mõisteti süüdi KarS § 423 lg 1 järgi. Varasemalt on kohtupraktikas näiteks kriminaalasjas 1-11-12390 mõistetud tõsiste jalavigastustega mootorratturile mittevaralise kahju hüvitiseks 20000 eurot. Lahendis nr 1-16-128 on Harju Maakohus liiklusõnnetuse tulemusena tekitatud mittevaralise kahju katteks välja mõistnud 9500 eurot. Mittevaralise kahju summa määramisel arvestab kohus lisaks senisele kohtupraktikale ka kannatanu S U tekitatud tervisekahjustuste iseloomu, nendega tekitatud eeldatavat valu suurust, süüteo toimepanemise asjaolusid (S U ei rikkunud ühtegi seadust ega nõuet ja sai raske tervisekahjustuse) ning süüteo raskust, samuti süüdistatava majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et kuna tegemist oli ettevaatamatusest põhjustatud liiklusõnnetusega, siis ei ole põhjendatud mõista süüdistatavalt välja mittevaraline kahju täies, s.o tsiviilhagis märgitud 10000-1500 s.o 8500 euro, ulatuses. Küll aga on kannatanu puhul tegemist vanemas eas naisterahvaga, kelle ülejäänud elu on ilmselgelt mõjutatud saadud tervisekahjustusest. Kannatanu jalg vajab taastusravi veel pika perioodi vältel ning on võimalus, et see ei taastu kunagi täielikult. Süüdimõistetu puhul on tegemist inimesega, kellel on töökoht ja kelle tervislik seisund ei takista tal töötamist ja piisava sissetuleku hankimist ka tema vastu esitatud nõude hüvitamiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et põhjendatud on Villu Hansenilt välja mõista kannatanu S U kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 7000-1500 s.o 5500 eurot. Juhindudes KrMS § 306, 311, 313, 315 lg 7, 238 kohus otsustas: Süüdi tunnistada Villu Hansen KarS § 423 lg 1 järgi ja mõista karistuseks vangistus 1 aasta. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada karistust ühe kolmandiku võrra ja mõista lõplikuks karistuseks kaheksa kuud vangistust. KarS § 73 sätteid kohaldades määrata, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Villu Hansen ei pane 12-kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise kuupäev. Välja mõista Villu Hansenilt KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 palga alammäära s.o 810 eurot ja KrMS § 180 lg 1 ja 175 lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulu 84 eurot riigituludesse. Kohustada Villu Hansenit tasuma väljamõistetud sundraha ja ekspertiisikulud 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest igakuiselt vähemalt 74.50 eurot. Sundraha, ekspertiisitasu tasuda igakuiselt 12 kuu jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis või EE401700017002872300 Luminor pangas. Makseinfo viitenumbri saab Harju Maakohtu kantseleist. Maksekorraldusel märkida selgitusena „Villu Hansen, kriminaalasi 1-18-9661 sundraha ja menetluskulud.“ Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras ning süüdimõistetul tuleb kanda ka kohtuotsuse täitmisega seonduvad kulud. Probleemide korral viitenumbri saamisel pöörduda telefoninumbril 6 200 100 Välja mõista Villu Hansenilt S U (arvelduskonto xxx) kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks 5500 eurot Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Harju Maakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult Ringkonnakohtule viieteistkümne päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul Harju Maakohtule. Apellatsioonteate esitamisel on kohtuotsus kohtumenetluse pooltel kohtus tutvumiseks kättesaadav 04.
5. 2019 Kohtunik Liina Pohlak