Obsah (6)

§ 162§ 657§ 651§ 367§ 163§ 177

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 28. november 2018, Tallinn Tsiviilasja number

§ 162lg 1 kohaselt kannab menetluskulud hageja.

Kostjal menetluskulud puudusid. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused 5

1. Hageja esitas maakohtu otsuse peale 23.05.2018 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi kogu ulatuses rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2. Maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et hagi aegumist tuleb hakata arvestama mitteabikõlbliku kulu kostjale väljamaksmisest arvates. Kulud nõuti hagejalt kui programmi rakendajalt tagasi 01.04.2015 käskkirjaga. Seega tekkis hagejal kostja vastu partnerluslepingute p 4.3 ja p 2.11 alusel nõue 01.04.
3. Kulude abikõlblikkust saabki hinnata alles järelevalve käigus, seega ei saa maksete kuupäevadest hakata kulgema aegumistähtajad. Kuna ainsaks toetuse tagasinõudmiseks õigustatud asutuseks on ministeerium, ei saanud aegumistähtaeg alata enne ministeeriumi otsuse tegemist.
4. Praeguse vaidluse esemeks ei saa olla kulude abikõlblikkus, kuna mitteabikõlblikkus on tuvastatud jõustunud ja kehtiva haldusaktiga. Poolte vahel sõlmitud lepingute p 4.3 alusel võttis kostja endale kohustuse toetuse tagasimaksmiseks, kui toetus hagejalt tagasi nõutakse.
5. Programmis põhitöö kõrvalt osalenud töötajate tunnitasu oli oluliselt kõrgem sama tööd põhitööna tegevate inimeste tunnitasust. Kohus pole põhjendanud, mille alusel tuvastati programmis lisatööd tegevate karjäärispetsialistide töö suurem intensiivsus, kui tööajatabelitest ja ametijuhenditest suuremat intensiivsust ei nähtu.
6. Praegusel juhul olid olemas andmed samas asutuses sama tööd tegevate töötajate keskmise palgataseme kohta, mistõttu on põhjendamatu lähtuda umbkaudsest statistikast erasektoris. Isegi, kui riigi keskmine palgatase sama töö eest avalikus sektoris oleks tõendatult oluliselt kõrgem, ei saaks seda lugeda mõistlikuks olukorras, kus on võimalik leida töötaja tegema sama tööd samas kohas madalama tasu eest.
7. Teatud ulatuses lisatasu maksmise võib lugeda põhjendatuks, kuid ei saa pidada põhjendatuks, et lisatasu makstakse ainult programmi vahenditest ja raames, samas kui programmivälise, aga samasisulise töö eest lisatasu ei maksta. Sisuliselt maksti programmi vahenditest kinni ka programmivälist tööd.
8. Maakohus jättis täielikult arvestamata partnerluslepingute p-st 2.11 tuleneva kostja kohustuse hageja ja kostja omavahelises suhtes mitteabikõlblikuks tunnistatud kulude tagasimaksmiseks. Sätte sõnastusest ja koosmõjust teiste partnerluslepingute sätetega on ilmselge, et vastutust kulude abikõlblikkuse eest kandis hageja ja kostja vahelises sisesuhtes kostja. Maakohus jättis tähelepanuta, et hageja oli vastutav ministeeriumi ees, kuid mitte kostja ees. Selliselt vastutuse jagamise kokkulepe on ka igati õiglane. Vaidlust pole, et programmi raames maksti toetussummad lõplikult välja kostja töötajatele töötasuna ning toetuse lõplikuks saajaks polnud hageja.
9. Hageja ei teadnud enne toetuste abikõlblikkuse järelevalvemenetlust kostja töötajatele projektiväliselt makstavate tasude märksa madalamast tunnihinnast. Kostja tegevusest aruannete esitamisel on selge, et tegu oli pigem raamatupidamisliku tähendusega aruannetega ning hageja ei saanud selle alusel igakuiselt teha lõplikku otsust abikõlblikkuse ja toetuse võimaliku tagasinõudmise osas. Vastav õigus oli ainult Haridus- ja teadusministeeriumil. 6
10. Maakohus ei võtnud seisukohta hageja 13.06.2016 tasaarvestusavalduse kohta. Kuna partnerluslepingute p 4.3 järgi tekkis hagejal käskkirja tegemisest arvates kostja vastu ühtne tagasinõue 34 416,79 eurot, ei saanud hageja tasaarvestusavalduses täpsemalt eristada, mille osas hageja nõuet tasaarvestab. Kui tuleb määrata konkreetsed maksed, mida tasaarvestati (kuigi eristamine pole vajalik, kuna nõue ei sõltu maksete tegemise ajast), siis tuleb nendeks makseteks määrata varasemad maksed. Vastus apellatsioonkaebusele
11. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ning uue otsusega rahuldada hagi osaliselt (

§ 657lg 1 p 2).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 36. Maakohus leidis, et aegunud on hageja nõuded, mis puudutavad perioodil 20.10.201022.10.2012 kostjale tehtud väljamakseid summas 23 896,07 eurot ja sellelt arvestatud viiviseid. Kolleegium märgib, et 09.10.2017 seisukohas palus kostja kohaldada aegumist kuni 25.01.2012 tehtud väljamaksetele summas 19 868,51 eurot. Apellatsioonkaebuse vastuses nõustus kostja maakohtuga, et perioodil 20.10.2010-22.10.2012 kostjale tehtud väljamaksed summas 23 896,07 eurot on aegunud.

§ 651

lg 2 sätestab, et poolel on õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei nõudnud. Eeltoodust tulenevalt loeb ringkonnakohus, et kostja taotleb aegumise kohaldamist kuni 22.10.2012 tehtud väljamaksetele.

1. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et hagi on osaliselt aegunud. Pooled on sõlminud 23.02.2010.a partnerluslepingu nr D17-1.1-6/15 (I kd tl 7-13) ja 29.03.2012 partnerluslepingu nr D17-1.1-6/70 (II kd tl 9-13). Varasema partnerluslepingu p 3.7 ning hilisema partnerluslepingu p 3.6 kohaselt võib hageja teha ettemakse programmiga seotud kulude hüvitamiseks. Ettemakse saamisel kohustub kostja esitama hagejale peale kulude tegemist lepingu punktis 5.1.1 nimetatud igakuise kuluaruandega kõik kulu- ja maksedokumendid. Juhul, kui ettemaksest tasutud kulud osutuvad (osaliselt) mitteabikõlblikeks kohustub kostja saadud ettemakse tagasi maksma või vähendab hageja mitteabikõlbliku summa võrra järgnevat väljamakset. Partnerluslepingute p 4.3 kohaselt on kostja kohustatud hagejale väljamakstud toetuse tagasi maksma või vähendab hageja kostjale tehtavat järgmist toetuse summat, kui kostja on teinud kulusid, mis osutuvad mitteabikõlblikeks ning toetus hagejalt tagasi nõutakse. Kostja teeb tagasimakse hagejale 10 tööpäeva jooksul vastavasisulise nõude saamisest.
2. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb aegumise tähtaja algust eristada sõltuvalt sellest, kas hageja on kulud hüvitanud kostjale ettemaksena või mitte. Lähtudes varasema partnerluslepingu p-st 3.7 ning hilisema partnerluslepingu p-st 3.6 ei ole ettemaksest tasutud kuluhüvitise tagasinõude tingimuseks, et toetus on hagejalt endalt eelnevalt tagasi nõutud. Väljamaksete osas, mis ei ole tehtud ettemaksena, on toetuse tagasinõudmise üheks eelduseks partnerluslepingute p 4.3 järgi aga see, et toetus on hagejalt eelnevalt tagasi nõutud. Seda kinnitab ka varasema partnerluslepingu p 2.11 ja hilisema partnerluslepingu p 2.8, millest nähtuvalt tuleb hagejal tagasinõude juurde esitada otsus, millega hagejalt endalt on toetus tagasi nõutud.
3. Lähtudes hageja esitatud tabelist maksete kohta, millega hüvitati kostja poolt töötajatele makstud lisatasud (II kd tl 86) nähtub, et kostjale perioodil 20.10.2010 – 22.10.2012 tehtud 7 maksed ei ole tehtud ettemaksena. Tabelist nähtuvalt on ülekanded tehtud maksetele eelnevate perioodide kohta. Ka tabelist maksete kohta, millega hüvitati 26.08.2010 ja 06.10.2010 kostjale viimase poolt töötajatele makstud ületunnitasud (II kd tl 87) nähtub, et maksed on tehtud eelnevate perioodide kohta. Seega ei kohaldu nende puhul varasema partnerluslepingu p-s 3.7 ning hilisema partnerluslepingu p-s 3.6 sätestatud maksete tagasinõudmise alus.
4. Haridus- ja teadusministri 10.07.2008 käskkirjaga kinnitatud programmi „Karjääriteenuste süsteemi arendamine“ punktist 10 nähtuvalt on programmi rakendusasutuseks Haridus- ja teadusministeerium ning punkti 18.1 kohaselt nõuab toetuse tagasi rakendusasutus vastavalt STS2007-2013 §-is 26 sätestatule. STS2007-2013 § 26 lg 1 järgi tehakse otsus toetuse saajalt toetuse osaliselt või täielikult tagasinõudmiseks, kui ilmneb, et toetust on kasutatud mitteabikõlblike kulude hüvitamiseks. Hagejalt on toetus summas 32 852,77 eurot tagasi nõutud Haridus- ja teadusministri 01.04.2015 käskkirjaga (I kd tl 32 - 41). TsÜS § 146 lg 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Pooled olid partnerluslepingute punktis 4.3 leppinud kokku, et hageja nõude üheks eelduseks kostjalt toetuse tagasinõudmiseks on see, et toetus on hagejalt endalt eelnevalt tagasi nõutud. Tegemist on nõude sissenõutavaks muutumise ühe tingimusega. Kuna otsus hagejalt toetuse tagasinõudmise kohta tehti 01.04.2015 ning hagi esitati kohtusse 04.08.2016, siis ei ole hagi ringkonnakohtu hinnangul osaliselt aegunud.
5. Kostjalt toetuse tagasinõudmise eelduseks on samuti asjaolu, et kostja on teinud mitteabikõlblikke kulusid. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et kuna Haridus- ja teadusminister on 01.04.2015 käskkirjaga osad kulud mitteabikõlblikuks tunnistanud, siis ei saa kostja kulude mitteabikõlblikkuse osas hagejale vastuväiteid esitada. Haridus- ja teadusministri 01.04.2015 käskkiri on tehtud hageja suhtes. Kuna poolte vahel sõlmitud lepingutes oli toetuse tagasinõudmise üheks tingimuseks kulude mitteabikõlblikkus, siis pooltevahelistes lepingulistes suhetes saab kostja esitada vastuväiteid hageja väidetele kulude mitteabikõlblikkuse kohta.
6. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb Haridus- ja teadusministri 01.04.2015 käskkirja käesolevas tsiviilasjas käsitleda tõendina. Käskkirjas on tuvastatud, et Tallinna Noorsootöö Keskuses oli programmi heaks töötanud karjäärinõustajate ja karjääriinfo spetsialistide brutotöötasu 2010.a keskmiselt 4,03 eurot tunnis ja alates 2011.a keskmiselt 4,17 eurot tunnis. Kostja on tasunud täistööaja sees tehtavate täiendavate tööülesannete eest lisatasu perioodil
7. juuni – 2011 detsember tunnihinnaga 10,23 eurot (bruto) ja perioodil 2012 jaanuar - 2013 oktoober lisatasu tunnihinnaga 11 eurot (bruto). Tunnihinna alusel on kostja tasunud programmis lisatasu saanud isikutele samasisulise töö eest oluliselt suuremat tunnitasu kui täiskohaga programmis töötavatele isikutele. Käskkirja kohaselt ei nähtu tööajatabelitest, et seoses programmis tehtava tööga on tööaega kasutatud intensiivsemalt. Programmis kajastatud nõustamiste osas ei selgu tööajatabelite alusel, et see nõudis suuremat pingutust, kui sama tööd tehes väljaspool programmi rahastust. Nõustamisgraafikuid jälgides on aru saada, et nõustamisele planeeritud aeg on programmi vahenditest kajastatud nõustataval sama, mis programmi väliselt kajastatud nõustataval. Lisatasu saanud töötajate tööajatabelites ei erine need päevad, mille raames toimus ka programmist rahastatavaid tegevusi, nendest päevadest, mille raames tehti ainult oma põhitööga seotud ülesanded. Ei ole tõendatud töömahu suurenemine või tööaja intensiivsem kasutamine. Töötajatele on makstud lisatasu programmi raames tehtud täiendavate 8 tööülesannete eest, mida töötajad täitsid tööaja sees. Kuuele töötajale makstud tasu (põhitöötasu + lisatasu) on üks töötasu, mida saab projekti abikõlbliku kuluna kajastada proportsionaalselt vastavalt programmi heaks tegelikult tehtud tööle. Kahe töötaja töölepingujärgse põhitöö hulka ei kuulunud karjäärinõustaja ja karjääriinfospetsialisti ülesanded. Sellest tulenevalt tuleb abikõlblikuks kuluks lugeda vastavalt lisatööd teinud töötajate keskmise tunnitasu maksumus (5,22 eurot ja 5,25 eurot). 2010.a veebruar – mai maksti lisatasu ületundide eest ning ületundide eest tuleb abikõlblikuks lugeda 1,5 kordse tunnitasu alusel arvestatud töötasu. Eeltoodust tulenevalt on mitteabikõlblikuks summaks käskkirja kohaselt 32 852,77 eurot.
8. Kolleegium nõustub hagejaga, et põhjendatud ei ole lähtuda lisatasu tunnihinnast 10,23 eurot (bruto) ja 11 eurot (bruto). Vabariigi Valitsuse 31.01.2007 määruse nr 26 „Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse kulude abikõlblikkuse või mitteabikõlblikkuse määramise tingimused ja kord“ lisa 1 „Struktuuritoetust saavate projektide personalikulude ja üldkulude arvestamise juhend“ § 1 lg 3 kohaselt peavad projekti personali töötasud olema kooskõlas asutusesisese või Eesti keskmise palgatasemega vastavasisulise töö eest (kuni 10.10.2010 kehtinud § 1 lg 3 redaktsiooni järgi pidid projekti personali töötasud olema kooskõlas asutusesisese või piirkonna keskmise palgatasemega vastavasisulise töö eest). Ringkonnakohus leiab, et kuna programmijärgsed tööülesanded sisuliselt ei erinenud programmivälistest, siis on põhjendatud lähtuda asutusesisesest keskmisest palgast vastavasisulise töö eest. Lisaks ei ole tõendatud, milline oli Eesti keskmine palk vastavasisulise töö eest. Eesti keskmise palgataseme kohta vastavasisulise töö eest on esitatud veebilehe www.rajaleidja.ee väljatrükk, milles on märgitud, et noorte karjäärikeskuste spetsialistide põhipalk on 2010.a hinnanguliselt 10 000 – 12 000 krooni, töötukassa karjäärispetsialistide põhipalk on veidi kõrgem kui Eesti keskmine brutokuupalk. Kõrgkoolide karjäärikeskuste spetsialistide brutopõhipalk on vahemikus 13 000 – 15 000 krooni, millele võib lisanduda tasu täiendavate tööülesannete täitmise eest. Erasektoris töötavate konsultantide palk koosneb põhipalgast ja boonustest. Põhipalk jääb 14 000 – 25 000 krooni vahele (II kd tl 108-110). Kolleegiumi hinnangul ei saa veebilehel www.rajaleidja.ee esitatud andmeid karjäärispetsialistide palga kohta pidada piisavaks, et tõendada Eesti keskmise palga suurust vastavas tegevusvaldkonnas. Veebilehe väljatrükist ei nähtu, milliste andmete pinnalt on põhipalga vahemikud leitud. Lisaks ei saa üldistatud kujul esitatud põhipalkade vahemikest tuletada keskmist palka. Hageja on märkinud, et tegemist on informatiivse allikaga palgaootuste suunamiseks (II kd tl 85). Maakohtu otsusest ei selgu samuti, millele tuginedes on kohus leidnud, et erasektoris makstakse keskmiselt boonuseid 2,93 eurot tunnis. Veebilehe www.rajaleidja.ee väljatrükist see ei tulene.
9. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber käskkirjas töömahu ning tööaja kasutamise intensiivsuse kohta tuvastatut. Kostja esitatud e-kirjad (II kd tl 37-43) ei ole piisavad, et lükata ümber käskkirjas tööajatabelite, nõustamisgraafikute ja ametijuhendite alusel tuvastatud asjaolusid.
10. Tuginedes Haridus- ja teadusministri 01.04.2015 käskkirjale, loeb ringkonnakohus tõendatuks, et hageja poolt kostjale makstud hüvitis perioodi 26.01.2010 – 31.10.2013 eest on mitteabikõlblik summas 32 852,77 eurot.
11. Hageja on lugenud osaliselt mitteabikõlblikuks ka perioodi 2013 november – 2014 jaanuar töötasude hüvitamiseks ettemaksuna väljamakstud summad (mitteabikõlblik osa 1564,02 9 eurot). Hageja on selgitanud, et ta arvutas mitteabikõlblikud summad Haridus- ja teadusministri 01.04.2015 käskkirjas tooduga samadel alustel. Lähtudes nimetatud kuude kohta esitatud kuluaruannetest ja palgaaruannetest (I kd tl 20, 21, 24, 26, 28, 30) ning hageja esitatud arvutuskäigust (I kd tl 57), loeb kolleegium selle perioodi eest mitteabikõlblikuks summaks 1564,02 eurot.
12. Kolleegiumi hinnangul on hageja tagasinõue oma olemuselt lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue. Kostja on vastuses hagiavaldusele märkinud, et isegi kui pidada abikõlblikkuse tagamist poolte ühiseks ülesandeks, on hageja vastutav kostjaga solidaarselt. Kostja ei saa olla ainuvastutav mitteabikõlblike kulude tekkimise eest. Seega on kostja taotlenud kahjuhüvitise vähendamist. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.
13. Tulenevalt STS(2007-2013) § 22 p-st 4 on hageja kohustatud tagama kulude abikõlblikkuse. Partnerlepingute p 3.1 kohaselt on hagejal kohustus kostjat informeerida ja juhendada. Varasema partnerluslepingu p 3.8 ja hilisema partnerluslepingu p 3.7 kohaselt on kulude täies mahus hüvitamise eelduseks kulude abikõlblikkus vastavalt programmile, perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seadusele ja selle rakendusaktidele. Seega oli ka hagejal kohustus tagada kulude abikõlblikkus, samuti oli hagejal kohustus juhendada kostjat.
14. Partnerluslepingute p 5.1.1 ja 5.1.2 kohaselt kohustus kostja esitama hagejale viimase poolt etteantud vormide kohaselt kuluaruande kord kuus aruandekuule järgneva kuu
15. kuupäevaks koos aruandeperioodil tehtud kulusid ja nende tasumist tõendava dokumentatsiooniga, ning igakuise tegevusaruande kord kuus aruandekuule järgneva kuu
16. kuupäevaks. Vaidlus puudub, et kostja on need kohustused täitnud ning hageja on aruandeid kontrollinud ja aktsepteerinud ning teinud nende alusel mitme aasta jooksul väljamakseid. Sealhulgas on hageja küsinud kostjalt lisatasude kohta selgitusi ning on 15.10.2012 e-kirjas neid selgitusi aktsepteerinud (II kd tl 38 - 43) (hageja on aktsepteerinud lisatasu suurust ka 13.02.2014 e-kirjas, kuid see e-kiri on koostatud pärast vaidluse all olevat perioodi).
17. Eeltoodust nähtub, et hageja on mitme aasta vältel kostja esitatud aruanded heaks kiitnud, aktsepteerinud kostja selgitusi lisatasu suuruse osas, ning kostjale kulud hüvitanud. Kuna ka hagejal oli kohustus tagada kulude abikõlblikkus, samuti kohustus juhendada kostjat, siis sai kostja hageja käitumise pinnalt eeldada, et tema tehtavad kulud on abikõlblikud. Seega on kostja, muuhulgas hageja tegevusele tuginedes, teinud kulutusi, mis on hiljem osutunud abikõlbmatuteks. Kolleegiumi hinnangul tekkis kahju seetõttu osaliselt hagejast tulenevatel asjaoludel. Ringkonnakohtu arvates soodustasid need asjaolud kahju tekkimist 50 % ulatuses, mistõttu on põhjendatud kahjuhüvist 34 416,79 eurot (32 852,77 + 1564,02) vähendada 50 % võrra, s.o 17 208,40 euroni.
18. Hageja on teinud 13.06.2016 kostjale tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas kostja nõude hageja vastu summas 13 425,95 eurot hageja nõudega kostja vastu samas ulatuses (I kd tl 74). Ringkonnakohus leiab, et kuna tegemist ei ole kostja tasaarvestusega, vaid hageja tasaarvestusega, siis ei ole käesolevas tsiviilasjas vaja tasaarvestuse kehtivuse osas seisukohta võtta. Kolleegium lähtub sellest, et hageja ei taotle tasaarvestusavalduses märgitud summa 13 425,95 eurot väljamõistmist käesolevas hagis. 10
19. Eeltoodule tuginedes tuleb kostjalt hageja kasuks partnerluslepingute p 4.3 alusel välja mõista põhivõlg 3 782,45 eurot (17 208,40 – 13 425,95).
20. Hageja on palunud kostjalt ka seaduses sätestatud viivise väljamõistmist. Hageja on palunud viivise mõista välja kindla summana perioodi eest 08.06.2015 kuni 05.09.2016 ja sealt edasi protsendina põhinõudest. Sealhulgas on hageja arvestanud viivist kuni 19.05.2016 tasaarvestusele eelnenud nõude summalt ja alates 20.05.2016 tasaarvestuse järgselt nõude summalt. Hageja tasaarvestuse avalduse kohaselt muutus kostja nõue hageja vastu sissenõutavaks 20.05.2016, mistõttu hagiavalduse kohaselt võis sellest ajast nõudeid tasaarvestada ning 20.05.2016 lõppesid poolte nõuded kattuvas ulatuses. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

§ 367

kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kuigi ringkonnakohus tasaarvestuse kehtivust ei hinda, lähtub kohus viivise arvestamisel hageja arvestusmetoodikast ning arvestab viivist alates 08.06.2015 kuni 19.05.2016 summalt 17 208,40 eurot ja alates 20.05.2016 summalt 3782,45 eurot. Kuni 30.06.2016 oli viivise määr 8,05 % aastas ning alates 01.07.2016 on viivise määr 8 % aastas. Lähtudes VÕS § 113 lg 1 tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis perioodi 08.06.2015 – 05.09.2016 eest summas 1407,55 eurot ja alates 06.09.2016 viivis põhivõlalt (3782,45 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus 54. Arvestades hagi rahuldatud osa, tuleb menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta 79 % ulatuses hageja kanda ning 21 % ulatuses kostja kanda (

§ 163lg 1).

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest (

§ 177lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 11