← Eesti

2-18-109024/24

Obsah (21)§ 656§ 207§ 123§ 442§ 486§ 456§ 237§ 392§ 238§ 230§ 4§ 199§ 399§ 243§ 400§ 401§ 50§ 55§ 688§ 436§ 173

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22. veebruar 201

) § 646 alusel üksnes kaebuste põhjal. Maakohtu otsus kuulub osaliselt tühistamisele menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi tuleb tühistatud osas saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule

§ 656

lg 1 p 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel, kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebused rahuldatakse osaliselt.

  1. Ringkonnakohus käsitleb esmalt kaebuste paljusust ja ulatust. 7.
  2. Kuigi hagejad esitasid nii maksekäsu kiirmenetluse avalduse, hagiavalduse kui ka kaebuse ühiste dokumentidena, siis tuleb neid käsitleda eraldi avalduste ja kaebustena. Sisuliselt esitas iga hageja kostja vastu oma eraldiseiva elatisnõude. Järelikult osaleb iga hageja kostja suhtes menetluses iseseisvalt (

§ 207

lg 2) ja hagejad ei ole kostja suhtes vältimatud kaashagejad

§ 207lg 3 mõttes (vt nt Riigikohtu 9.

juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-135-17, p 14 esimene lõik). 7.

  1. Maakohus valis hagejate nõuete lahendamisel otsuse resolutsiooni sõnastamiseks viisi, millega rahuldas hagid miinimumelatise saamiseks (resolutsiooni p-d 2–4) ja andis kostjale õiguse arvata makstavast elatisest maha 50% lapsetoetusest (p 5). Sisuliselt tähendab see elatise nõude rahuldamist summas, mis vastab PKS § 101 lg 1 järgse miinimumelatise ja PHS § 17 lg 3 järgsest lapsetoetusest 50% vahele. Hagejad vaidlustavad maakohtu otsuse resolutsiooni p 5, st soovivad saada elatist miinimummääras. 7.
  2. PHS § 17 lg 3 kehtib alates
  3. jaanuarist 2019 järgmises sõnastuses: „Lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta on 60 eurot. Kolmanda ja iga järgmise lapse kohta on lapsetoetuse suurus 100 eurot“. Hagi esitamise ajal oli toetus esimese lause järgi 55 eurot ja teise lause järgi 100 eurot. 7.
  4. Maakohus ei otsustanud, kuidas tuleb hagejad PHS § 17 lg 3 mõttes järjestada: kes on esimene ja teine laps ning kes on kolmas laps. Kaebuste hinna määramisel saab lähtuda hagejate sündimise järjekorrast, st kolmandaks lapseks tuleb lugeda hageja III. Sellisel juhul on hagejate I ja II kummagi kaebuselt arvutatud tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses

§ 123

, § 129 lg 2 ja § 137 lg 1 järgi 247,50 eurot ( = 55 : 2 × 9) ning hageja III kaebuselt 450 eurot ( = 100 : 2 × 9). 7.

  1. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud.
  2. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni ülesehitust ja sellega seonduvat hagejate nõuete lahendamise ja rahuldamise ulatust. 8.1.

§ 442

lg 5 sätestab mh, et otsuse resolutsiooniga lahendab kohus selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused, kusjuures resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Ühest küljest tähendab see, et resolutsiooniga saab lahendada üksnes poolte nõudeid (vt nt Riigikohtu

  1. mai 2018 määrused tsiviilasjades nr 2-16-15457, p 12, ja nr 2-16-11216, p 10). Teisest küljest tuleneb täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest, et sundkorras saab täita üksnes selget lahendit (Riigikohtu
  2. juuni 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-51896, p 18.3, samuti seal viidatud
  3. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10;
  4. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-165-12, p 9;
  5. jaanuari 2008 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-07, p 11). Täitemenetluse formaliseerituse põhimõttega ei ole vähemalt üldjuhul kooskõlas lahendus, kus kohtutäitur peab hindama, kas teatav mahaarvamine kohtulahendiga isikult välja mõistetud summast on lubatav 4

(9)(vrd Riigikohtu
  1. mai 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-14, p 10 kolmas lõik;
  2. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-15-12837, p 12 teine lõik). 8.
  3. Vaidlustatud otsuse resolutsioonist ei nähtu, millise otsustuse tegi maakohus hagejate nõude kohta alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest, st
  4. aprillist –
  5. detsembrini
  6. Ka varasemates määrustes ega
  7. detsembri 2018 istungi protokollis ei sisaldu otsustusi kõnealusel perioodil elatise nõudest loobumise vastuvõtmise või hagi tagasivõtmise kohta. Hagejad märkisid maksekäsu kiirmenetluse avalduses, et nad nõuavad elatist alates
  8. aprillist
  9. Hagiavalduses nõude alguskuupäeva ei sisaldu, aga nõude sõnastuses kasutasid hagejad sõna „edasiulatuvalt“.

§ 486

lg 2 sätestab, et hagi loetakse hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Seega tulnuks hagejate avaldusi tõlgendada viisil, et nad soovivad elatist alates

  1. aprillist
  2. Maakohus märkis hagi menetlusse võtmise
  3. juuli 2018 määruse resolutsioonis siiski, et loeb elatise nõude esitatuks alates
  4. juunist 2018 ja hagejatel tuleb muust nõude alguskuupäevast kohut seitsme päeva jooksul teavitada. Hagejad sellist teadet ei esitanud. Vastuseks maakohtu
  5. novembri 2018 määruses sisalduvale küsimusele avaldasid hagejad
  6. novembri 2018 menetlusdokumendis, et nõuavad elatist
  7. aprillist
  8. Alles
  9. detsembri 2018 istungil avaldasid hagejad (eeldatavasti ema kaudu) kohtule, et nõuavad elatist alates
  10. jaanuarist, pidades ilmselt silmas algava,
  11. aasta jaanuari. Eelnevast saab tervikuna järeldada, et hagejad ei soovinud enam
  12. aasta eest elatise nõude menetlemist ega lahendamist, sest elatis oli nõude ulatuses makstud. Mõlemad pooled on avaldanud, et nüüdseks on makstud ka kohtusse pöördumise põhjustanud ühekordselt elatisest maha arvatud sõidukulu summa. Kuigi maakohus pidanuks hagejate tahte nõudest loobumiseks või hagi tagasivõtmiseks välja selgitama ja tegema vastava otsustuse hiljemalt otsuses, siis saab nii praeguses apellatsioonimenetluses kui ka asja edasisel lahendamisel lähtuda sellest, et vaidluse all on alates
  13. jaanuarist 2019 makstava elatise suurus (vrd sarnaselt nt Riigikohtu
  14. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 12.1). 8.
  15. Nagu märgitud eespool p-s 7.2, lahendas maakohus hagejate nõuded selliselt, et rahuldas need miinimumelatise määras alates
  16. jaanuarist 2019, aga lubas kostjal teha tasutavast elatisest mahaarvamisi. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nõuete selline lahendamine kooskõlas eespool p-s 8.1 kohtulahendi resolutsiooni kohta märgituga. Käesoleval juhul põhjustaks see segadust nii otsuse täitmisel kui ka raskendab kaebuste lahendamist. Seetõttu tuleb maakohtu otsus lisaks tühistada teatavas osas, mida kaebusega otseselt ei vaidlustatud. 8.3.
  17. Esiteks ei ole üheselt mõistetav vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 5 sõnastus, mille järgi kostjale antakse teatavad õigused. Kostja ei ole käesolevas asjas nõuet esitanud, st otsuse resolutsiooniga ei saa talle mingeid õigusi anda ega neid tuvastada. Samuti ei selgu otsuse reolutsioonist, kuidas kostja saaks need õigused maksma panna. Kui hagejad kõik või mõni neist pöördub kohtutäituri poole ja palub (igaüks) vastavalt täitmisele pöörata vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2, 3 või 4, siis ei tarvitse olla kostjal võimalik samas täitemenetluses tugineda resolutsiooni p 5 esimesele lausele, st tal ei õnnestu oma õigusi tõhusalt kaitsta ja maakohtu otsus ei järgi selle mõtteks olevat sisulist lahendit. 8.3.
  18. Teiseks sisaldab vaidlustatud otsuse p 5 teine lause otsustust menetlusvälise isiku (ema) kohustuste kohta. Kohus ei saa teha otsust isiku suhtes, kes ei ole menetlusosaline, sh ei saa hagi lahendamisel anda kostjale mingit õigust isiku suhtes, kelle vastu ta hagi ei esitanud. 8.3.
  19. Kolmandaks jääb ebaselgeks, millise hageja nõude osas on kostjal õigus teha mahaarvamine PHS § 17 lg 3 esimese lause, aga millisest nõudest teise lause järgi. Kui hagejad peaksid algatama otsuse sundkorras täitmiseks igaüks eraldi täitemenetluse, siis ei ole kohtutäituri(te)l võimalik otsustada, kes hagejatest on kolmas laps PHS § 17 lg 3 teise lause tähenduses. Lisaks ei saa välistada, et hagejatega samas perekonnas kasvab veel lapsi, kelle 5

(9)vanus võib samuti mõjutada iga lapse kohta arvestatud lapsetoetuse määra. Kuigi kaebuse hinna määramisel on kirjeldatud takistus käesolevas asjas ületatav (vt eespool p 7.4), siis täitemenetluses ei tarvitse see nii olla. 8.4. Lähtudes p-s 8.3 ja selle alapunktides märgitud kaalutlustest tuleb kaebusega vaidlustatud resolutsiooni p 5 tühistada. Selle tulemuseks ei peaks aga tekkima olukord, et hagid on rahuldatud sama otsuse resolutsiooni p-dele 2–4 vastavas ulatuses, sest ringkonnakohus ei saa järgnevas kirjeldatavate oluliste menetlusnormide rikkumise tõttu ise teha asjas uut sisulist lahendit. Järelikult tuleb

§ 656

lg 4 alusel tühistada maakohtu otsus ka kostjalt elatise väljamõistmise osas, mis vastab hagejate kaebuse ulatusele. Kuna maakohtu valitud lahendusviis ei võimalda üheselt määrata, millise hageja osas kohaldub PHS § 17 lg 3 esimene või teine lause, siis toob see kaasa tühistamise kõigi hagejate osas teises lauses märgitud määrast lähtuvalt (praegu pool 100 eurost ehk 50 eurot). 8.5. Kostja maakohtu otsust ei vaidlustanud ja järelikult on see eelnevat arvesse võttes

§ 456

lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud osas, millega kostjalt mõisteti iga hageja kasuks välja igakuine elatis summas, mis on PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära (käesoleval ajal pool 540 eurost ehk 270 eurot kuus) ja PHS § 17 lg 3 teises lauses sätestatud lapsetoetusest 50% (käesoleval ajal pool 100 eurost ehk 50 eurot kuus) vahe, st 220 eurot kuus ( = 270 – 220, resolutsiooni p-d 2–4) ja määrati otsuse täitmise kord (resolutsiooni p 6). 9. Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette

§ 237lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398.

Samuti ei järginud maakohus kohtuistungi läbiviimisel selleks seaduses ette nähtud korda (

§-d 399–401 ja § 243 lg 2) ega täitnud selgitamiskohustust (§ 351). Need rikkumised on olulised

§ 656

lg 1 p 1 mõttes, toovad kaasa maakohtu otsuse tühistamise vastavalt eelmises p-s 8.5 märgitud ulatusele ega võimalda ringkonnakohtul vaidlust ise lahendada. 9.1. Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks

§ 656

lg 1 mõttes, siis saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses (

§ 656lg 2, vt ka Riigikohtu 29.

aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik). Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. 9.2. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge vaidluseseme ja -ulatuse (

§ 392

lg 1) ega andnud pooltele selget ja lõplikku tähtaega tõendite esitamiseks (

§ 237lg 1, vt Riigikohtu 29.

septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-15, p 14 esimene lõik). Lisaks käitus maakohus menetlust juhtides vastuoluliselt. 9.2.

  1. Hagiavalduse ja kostja
  2. juuli 2018 vastuse järgi ei olnud pooltel vaidlust laste vajaduste üle. Hagiavalduse p-st 1.4 oli aru saada, et kuna hagejad nõuavad elatist miinimummääras, siis eeldavad nad iga hageja vajadusi summas 500 eurot kuus (töötasu alammäär hagi esitamise ajal). Kostja vastuse p 3.10 järgi lähtus tema samast eeldusest. Keegi pooltest ei väitnud, et üks või teine vanem ei suuda ülalpidamiskohustust miinimummääras täita. Kostja sisulised vastuväited käsitlesid laste osalist viibimist tema juures ja peretoetusi. 9.2.
  3. Kirjeldatud olukorras jääb arusaamatuks maakohtu tegevus pooltelt ja menetlusvälistelt isikutelt andmete nõudmiseks vanemate varalise seisukorra ja laste vajaduste kohta. Selle asemel pidanuks kohus keskenduma poolte vaidluse sisulistele aspektidele, st selgitama kostjale, millised tema vastuväited ja milliste asjaolude tõendatuse korral võimaldavad vähendada elatist alla seadusega ette nähtud miinimumi. 6

(9)9.2.3. Maakohus rikkus mh

§ 392

lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine toob üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu

  1. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti
  2. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8415, p 12 teine lõik, ja
  3. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42). Maakohus ei lahendanud ühtegi poolte taotlust, kuigi pooled esitasid dokumentaalseid tõendeid.

§ 392

lg 1 p 4 järgi selgitab kohus eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. Poolte menetlusdokumentidest ei selgu käesoleval juhul eelkõige vaidlusaluste väidete osas piisavalt, millist väidet nad soovivad millise tõendiga tõendada. Sellises olukorras pidi maakohus esmalt selgitama välja iga tõendi seose poole konkreetse väitega ja seejärel taotlused lahendama. 9.2.4.

§ 238

lg 1 ja § 463 lg 1 esimese lause järgi on kohane, et kohus lahendab tõenditega seonduvad taotlused määrusega. Tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise määrus peab

§ 238lg 4 kohaselt olema põhjendatud.

Järelikult tuli maakohtul teha poolte esitatud tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta eelmenetluses määrus (Riigikohtu

  1. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 teine ja kolmas lõik). See ei tähenda, et kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu
  2. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4115, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (

§ 230lg 1 esimene lause).

9.2.

  1. Kohus peab andma tõendi vastuvõtmise korral teistele menetlusosalistele võimaluse esitada uue tõendi kohta vastuväiteid ja tõendeid. Kui kohus ei otsusta uue tõendi vastuvõtmist määrusega ega teata menetlusosalisele uue tõendi vastuvõtmisest, on selle tõendi vastuvõtmine kohtu otsusega menetlusosalise jaoks üllatav (Riigikohtu
  2. veebruari 2019 otsus tsiviilasjas nr 2-15-13216, p 15 esimene lõik ja selles viidatud
  3. juuni 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-141-14, p-d 10-11). Käesoleval juhul on eelkõige küsitav asja lahendamine mh hagejate
  4. detsembri 2018 tõendite põhjal, mis esitati pärast
  5. novembri 2018 määrusega eelmenetluse lõppemiseks märgitud aja möödumist ja millele kostjal ei olnud võimalik esitada vastuväiteid ega omapoolseid tõendeid. 9.2.
  6. Maakohus käitus menetlust juhtides vastuoluliselt ja ebajärjekindlalt. Maakohus kohustas
  7. juuni 2018 määruses hagejaid põhjendama, millest koosneb igakuise ülalpidamise summa ja kuidas jaotub see vanemate vahel. Samuti tuli hagejatel esitada andmed vanemate varalise seisundi kohta. Hagejate
  8. juuni 2018 avaldus neile nõuetele ei vastanud, aga sellegi poolest otsustas maakohus selle menetlusse võtta. Kostjalt nõudis maakohus hagi menetlusse võttes varalise seisu kohta andmete esitamist, aga kui kostja seda korraldust ei järginud, siis ei nõudnud kohus korralduse täitmist, vaid koostas
  9. septembril 2018 uue kohtunõude, milles määras tähtaja
  10. oktoobrini
  11. Kohtunõude tegi kohus pooltele kättesaadavaks
  12. septembril 2018, aga esitas samal päeval päringu Maksu- ja Tolliametile, milles nõudis samuti andmeid kostja tulu kohta. Kuigi

§ 230

lg-d 4 ja 5 võimaldavad kohtul nõuda andmeid nii poolelt kui ka menetlusväliselt isikult, siis tuleb selle sätte kohaldamisel lähtuda üldreeglitest, et hagimenetluses määravad pooled vaidluse eseme (

§ 4lg 2) ja kostjal pidi olema esmalt võimalus kas 19.

septembri 2018 kohtunõue täita või esitada selle kohta seisukohti (

§ 199lg 1 p-d 4 ja 6).

Maakohus andis

  1. novembri 2018 määrusega pooltele tähtajad ja määras eelmenetluse lõpptähtaja
  2. novembriks
  3. Pooltel oli võimalik esitada taotlusi ja seisukohti kuni
  4. novembrini 2018 ja vastata teise poole taotlustele kuni
  5. novembrini
  6. Kohus hoiatas, et pärast seda kuupäeva ei saa enam täiendusi, tõendeid ja taotlusi esitada. Kohus ei selgitanud määruses menetluslikku olukorda, sh ei käsitlenud vaidluse ulatust ja poolte peamisi argumente, 7

(9)aga avaldas, et ainult peretoetuste maksmine ei ole piisav alus elatise vähendamiseks alla miinimumi. Sellest seisukohast juhindusid hagejad
  1. novembri 2018 menetlusdokumendis. Seejärel nõudis maakohus
  2. novembri 2018 kirjas hagejatelt tõendite esitamist teatavate kulude kohta, kuigi kostja ei olnud veel hagejate
  3. novembri 2018 menetlusdokumendile vastanud ja varem määratud vastamise tähtaeg ei olnud möödunud. Kostja
  4. novembri 2018 seisukohast nähtub, et näiteks eluaseme- ja sidekulude üle pooled ei vaielnud. Hagejad järgisid kohtu
  5. novembri 2018 korraldust ja esitasid
  6. detsembril 2018 täiendavad seisukohad ja tõendid, millele vastamise võimalust maakohus kostjale ei andnud. Samas on need dokumendid toimikus. Otsuses leidis maakohus erinevalt
  7. novembri 2018 määrusest, et kostja senised väited ja tõendid võimaldavad välja mõista elatise alla seadusega ette nähtud minimaalse määra. Seda seisukoha muutust kohus pooltega eelnevalt ei arutanud. 9.
  8. Lisaks viis maakohus
  9. detsembri 2018 istungi läbi selleks seaduses ette nähtud korda sedavõrd oluliselt rikkudes, et see osutub õigusliku ärakuulamise põhimõtte rikkumiseks. 9.3.
  10. Protokolli kohaselt arutati kompromissi ja hagejate
  11. detsembri 2018 arvestust, mille kohus otsustas toimikusse võtta, aga mida ei käsitlenud dokumentaalse tõendina. Istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks uurinud tõendeid (

§ 399

p 5) ja arutanud enne seda pooltega tõendite uurimise järjekorda (

§ 243lg 2).

Kohtul on kohustus

§ 400

lg 5 järgi pärast seletuste ärakuulamist võtta lühidalt kokku seletustes esitatu ja arutada pooltega seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, mida ei ole tehtud.

§ 401

lg 1 näeb ette, et asja läbivaatav kohus arutab menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu ja selle lõpetamise väljavaateid, ka see on jäänud istungil tegemata. 9.4. Kohtuistung hagimenetluses tuleb läbi viia ja

§ 50

järgi ka protokollida viisil, mis võimaldab nii menetlusosalistel kui ka asja hiljem läbi vaataval teisel kohtul hoomata menetluse käiku ja eristada seaduses selgelt ette nähtud menetlusetappe – peamiselt eelmenetlust, asja sisulist arutamist ja kohtuvaidlusi. Ilma sellekohase liigenduseta võib jääda osalisele arusaamatuks, millised on tema õigused ja menetluslikud võimalused nt esitada veel taotlusi, uusi asjaolusid ja põhjendusi.

§ 656

lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise põhimõte hõlmab ka seda, et poolel peab olema reaalne võimalus mõista kohtumenetluse (sh kohtuistungi) käiku ja saada aru oma õigustest konkreetses menetlusfaasis.

§ 55

esimese lause kohaselt saab mh kohtuistungi menetlusreeglite rikkumist tõendada üksnes protokollile tuginedes. Seetõttu on oluline, et protokoll kajastaks menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist – nii nagu selle näeb ette

§ 50lg 1.

Käesoleval juhul ei kajasta protokoll, et kohus oleks läbi viinud ühegi eelmenetluse toimingu ja uurinud ühtegi tõendit. 9.5. Menetlusõiguse üldise mõttega ei ole kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses lahendataks esimest korda poolte taotlused, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja faktiväidete omavahelise sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (

§ 688lg-d 3–5).

Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi. Maakohtu loodud ebaselgus tõendite osas tingib samuti asja uuesti arutamiseks saatmise. 10. Maakohus rikkus vaidlustatud otsuses

§ 436

lg-st 1 ja § 442 lg-st 8 tulenevat kohtulahendi põhjendamise kohustust, mis on oluline rikkumine

§ 656lg 1 p 5 tähenduses.

10.1. Pooled vaidlesid peamiselt küsimuses, kas esineb alus vähendada kostjalt välja mõistetavat elatist alla PKS § 101 lg-s 1 ette nähtud miinimummäära peretoetuste tõttu. 8

(9)Maakohus vähendas elatist PHS § 17 lg-s 3 märgitud toetuste võrra, aga ei põhjendanud sellise vähendamise alust ega tuvastanud sellega seonduvaid asjaolusid. Samuti puuduvad otsusest põhjendused, millistel kaalutlustel valis kohus vähendamise määraks just viidatud toetuse. 10.
  1. Maakohus eksis asjaolude tuvastamisel, kui lähtus laste isa juures viibimise aja tuvastamisel ainult suhtluskorra määrustest. Kohtu määratud suhtluskorrast ei saa veel järeldada, et lapsed viibivad kohtulahendis märgitud aja ülalpidamiseks kohustatud vanema juures. Samuti ei saa kirjeldatud määruse alusel tuvastada, kas ja kui suures ulatuses kannab vanem laste ülalpidamiskulusid. Elatise suurust ei saa määrata selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist (Riigikohtu
  2. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 23.2, ja selles viidatud
  3. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 13;
  4. juuni 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-21-56-15, p 11). 10.
  5. Maakohtul tuleb pooltega arutada ja lahendada küsimus, kas olukorras, kus kostja tugineb elatise alla seadusega ette nähtud minimaalse määra väljamõistmise alusena laste osalisele viibimisele tema juures ja vahetul ülalpidamisel, tuleb välja selgitada kostja tegelikud kulud laste ülalpidamiseks. Kui maakohus leiab, et kostja vastuväite edukuseks on kulude suuruse tuvastamine vajalik, siis tuleb välja selgitada poolte sellekohased väited, jaotada tõendamiskoormis ja anda pooltele võimalus täiendavate tõendite esitamiseks. Kui maakohus seevastu jääb endiselt seisukohale, et elatise vähendamine on võimalik ainult laste osaliselt kostja juures viibimise fakti tõttu, siis tuleb see asjaolu kohaselt tuvastada ja otsust põhjendada. 10.
  6. Lisaks viitas maakohus lapsetoetuse mahaarvamise õiguse andmisel miinimumelatise suurenemisele ja lapsetoetuse summade arvestatavale ulatusele. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa elatise minimaalse määra suurenemisega põhjendada elatise väljamõistmist alla selle määra. Eespool p-s 7.3 viidatu kohaselt muutus lapsetoetuse suurus pere esimese ja teise lapse kohta aastavahetusel 5 euro võrra ning jäi kolmanda ja iga järgmise lapse kohta endiseks. Kirjeldatud muutus ei saa samuti anda alust mõista elatis välja alla seaduses sätestatud minimaalse määra.
  7. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu
  8. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt nt Riigikohtu
  9. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei käsitle ringkonnakohus hagejate apellatsioonkaebuste muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige kohaldamise kohta. Samuti ei ole ringkonnakohtul põhjust tuvastada asjaolusid, sest need ei oleks asja uuesti läbivaatavale kohtule siduvad (vt nt Riigikohtu
  10. veebruari 2019 määrus tsiviilasjas nr 2-14-23161, p 16.1, samuti seal viidatud varasem praktika). 12.

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.