← Eesti

2-18-17766/22

Obsah (6)§ 101§ 102§ 105§ 120§ 99§ 100

2-18-17766 KOHTUOTSUS Kohus Pärnu Maakohus Kohtunik Külli Mõlder Määruse tegemise aeg ja koht 27. veebruar 2019, Kuressaare kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-18-17766 Alaealiste R R, R R ja R

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist ei saa üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Nii oli kuni

  1. detsembrini 2016 kehtinud RPTS § 5 lg 1 järgi igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni õigus lapsetoetusele ning sama paragrahvi lg 2 alusel oli põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. Ka
  2. jaanuaril 2017 jõustunud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud sarnane regulatsioon.
  3. Kuigi

§ 101

lg 1 järgi ei või üldjuhul elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, võib kohus siiski

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Selleks peab kohustatud vanem tõendama mõjuva põhjuse olemasolu.

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Sellest tulenevalt ei ole õige kostja arusaam, et miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks annab alust üksnes asjaolu, et kohustatud isiku varaline seisund ei võimalda miinimumelatist maksta. Hagejate seaduslik esindaja rõhutab siinkohal, et palub alaealistele lastele välja mõista 600 eurot elatist, mis on vähem kui miinimummäär ning on juba varasemaga võrreldes kergendanud kostja maksekohustust. Hagejate esindaja soovib veel siinkohal märkida, et kostja elas varasemalt Saaremaal ja sai siin väiksemat töötasu ning täitis elatise maksmise kohustust miinimummääras. 6. Asjas ei ole kohtud tuvastanud asjaolusid, mida saaks pidada

§ 102

lg-s 2 sätestatud mõjuvaks põhjuseks ja mis võiksid anda alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Hagejate esindaja peab vajalikuks märkida, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Elatis minimaalmääras tagab lapse vajaduste rahuldamise optimaalses määras, mis on vanema kohustus. Nii on Riigikohus oma lahendis nr. 3-2-1-17-16 asunud seisukohale, et „vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane ülalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara“. Elatise väljamõistmiseks alla Perekonnaseaduse § 101 lg. 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on

§ 102lg.

2-s sätestatud mõjuv põhjus. Lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse.

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Viidatud sättest tulenevalt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (Riigikohtu 08.01.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16;)

  1. 28.03.3018 Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-16-11905 on leitud, et ainuüksi peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära. Elatise 3 2-18-17766 vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad). Hagejate esindaja peab vajalikuks mainida ka asjaolu, et lisaks eluaseme laenule on tal kaks riiklikku õppelaenu jääkidega 1243,48€ ning 1920€. Mõlema laenu tagasimaksed on peatatud hetkel seoses väikelapse kasvatamisega (kuni lapse 3 aastakse saamiseni).
  2. Kostja 05.12.2018.a vastuses tsiv.asjas nr 2-18-17766 punktis 2.4 toob välja asjaolu, et ta on Hagejate esindaja eluaseme laenu kaastaotleja ning kahel korral on laenumakse läinud tema kontolt maha. Küll aga jätab Kostja mainimata asjaolu, et Hagejate esindaja on talle need maksed tagastanud (Lisa 5 ja 6). Lisaks keegi ei ole kohustanud Kostjat olema kaastaotleja laenule ning soovi korral on tal võimalus teha pangale vastava sisuline avaldus.
  3. Kostja 05.12.2018.a vastus tsiv.asjas nr 2-18-17766 punktis 2.5 “Siinjuures tuleb arvestada asjaoluga, et koos hagejatega elab antud eluasemel laste ema ja laste ema elukaaslane, mistõttu nende vahel eluasemekulud jaotades, tuleks eluasemekulud 5-liikmelise leibkonna kohta 450 eurot kuus (5 x 90 = 450). Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hagejate kommunaalkulud nende elukohas on nii suured, mistõttu palub kostja antud asjaolu võtta arvesse lastele vajaliku elatise arvestamisel ja elatise vähendamisel. “. Kui tegemist on vanemale kuuluva või tema poolt liisitud või üüritud eluasemega, siis lisaks kommunaalkuludele saab elatise koosseisus samaaegselt nõuda ka lapsele tagatud eluruumide kasutuseelist. Lapse elukoha kasutuseelis on sisuliselt hüvitis selle eest, et lapsele on temaga kooselava vanema poolt ja kulul tagatud lapsele vajalikud eluruumid (vanem on need liisinud, üürinud või ostnud). Riigikohus on 16.10.2013.a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 leidnud, et lahuselav vanem ei pea elatist makstes kinni maksma lapsega kooselava vanema poolt eluaseme soetamiseks tehtud kulutusi, mh eluasemelaenu makseid ega laenukindlustusmakseid. Seega ei saa elatise koosseisus üldjuhul nõuda teiselt vanemalt laenumaksete ega laenukindlustusmaksete hüvitamist. Samas aga selgitas kõrgeim kohus, et vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lapse põhivajaduste hulka kuulub ka vajadus kasutada eluruumi, kuna lapsel peab olema kodu, kus turvaliselt areneda ja kasvada. Seetõttu tuleb ülalpidamise ulatust määrates arvestada maha lapse vajadust kasutada eluaset ning seda sõltumata asjaolust, kas laps elab vanema üüritud, liisitud või vanemale omandiõiguse alusel kuuluvas eluruumis, mille omandamiseks võib vanem olla võtnud laenu. Kõigil neil juhtudel rahuldab vanem ka lapse eluasemevajadust, st täidab ülalpidamiskohustust. Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluruumi ka oma lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneks selles osas oma ülalpidamiskohustusest. Eelduslikult peavad vanemad osalema võrdselt ka lapse eluasemevajaduse rahuldamisel ning seega on ebavõrdne olukord, kus lapsega kooselav vanem rahuldab lapse eluasemevajaduse ja kannab sellega seotud kulud ning peab maksma veel võrdses osas teise vanemaga lapse ülejäänud kulud. Riigikohus on eelviidatud lahendis märkinud, et eluaseme kasutuseelise väärtuse saab TsÜS § 65 alusel määrata kindlaks eluruumi kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o eluruumi üürimisel saadava üüri järgi. Taotlused 1) Palun algatada kohtul eelmenetlus TsMS § 230 lg 3 järgi ja kaasata kolmanda isikuna kostja elukaaslane menetlusse ning selgitada välja leibkonna reaalne sissetulek ja reaalsed väljaminekud ning nõuda välja üürileping teada saamaks, kes on üürnikena märgitud ja palju on kostja reaalne osalus 2)Hagejate seaduslik esindaja palub hagi rahuldada ja välja mõista hagejate kasuks 600 eurot kuus 3)Menetluskulud jätta kostja kanda 4) Kostja palub võtta käesoleva menetlusdokumendi lisad 1-7 tsiviilasja materjalide juurde. 4 2-18-17766
  6. 2018 esitas hageja nõude suurendamise avalduse, /t.l. 86/, paludes kostjalt välja mõista elatise 218 eurot lapse kohta kuus. Nõuet põhjendab hagejate esindaja elatise minimaalmäära suurenemisega.
  9. 2019.a. esitatud lõplikes seiskohtades /t.l. 111/ jääb hageja oma varem esitatud seisukohtade juurde. Hageja väitel on vanemad leppinud kokku miinimum elatises hetkel, mil neist said lahus elavad vanemad. Hagejale teadaolevalt ei ole kostja sissetulekud sellest ajast vähenenud vaid on suurenenud ja kuna lastega seotud kulutused on tõendatult suuremad kui kostja elatist maksab, pöördus hagejate esindaja kohtusse, kuna ei suutnud kostjaga kokku leppida elatise suuruses.
  10. Hagejate seaduslik esindaja soovib juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et Kostja sissetulek on hagejate esindaja sissetulekust pea kaks ja pool korda suurem. Kostja näitas oma esimeses vastuses kohtule, et tema igakuised kulud on suuremad kui tegelikkus, jättes kohtule mainimata asjaolu, et elab koos elukaaslase ja tema tütrega. Hagejate esindaja pole võimeline andma lastele ülalpidamist sama suures mahus kui Kostja, kahjustamata seejuures enese tavalist ülalpidamist. Hagejate esindaja palgast peab jaguma nii laste ülalpidamiseks, kui hageja enda igakuisteks kohustusteks, söögiks, ravimiteks, hügieeniks ja muuks. 13.

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist ei saa üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada

§ 101

lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Nii oli kuni

  1. detsembrini 2016 kehtinud RPTS § 5 lg 1 järgi igal lapsel sündimisest kuni 16-aastaseks saamiseni õigus lapsetoetusele ning sama paragrahvi lg 2 alusel oli põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppe tasemeõppes õppival keskhariduseta lapsel õigus lapsetoetusele kuni 19-aastaseks saamiseni. Ka
  2. jaanuaril 2017 jõustunud perehüvitiste seaduse (PHS) § 17 lg-tes 1 ja 2 on sätestatud sarnane regulatsioon.
  3. Kuigi

§ 101

lg 1 järgi ei või üldjuhul elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära, võib kohus siiski

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Selleks peab kohustatud vanem tõendama mõjuva põhjuse olemasolu.

§ 102

lg 2 neljanda lause järgi võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimumelatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte. Sellest tulenevalt ei ole õige kostja arusaam, et miinimumist väiksema elatise väljamõistmiseks annab alust üksnes asjaolu, et kohustatud isiku varaline seisund ei võimalda miinimumelatist maksta. Hagejate seaduslik esindaja rõhutab siinkohal, et palub alaealistele lastele välja mõista 600 eurot elatist, mis on vähem kui miinimummäär ning on juba varasemaga võrreldes kergendanud kostja maksekohustust.

  1. Samuti soovib Hagejate esindaja juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et osad lastega seotud kulutused on seotud Eesti Vabariigis kehtiva miinimumpalgaga, mistõttu on alates 01.01.2019 suurenenud lasteaia kohatasud (27.01.2019 kohtule esitatud selle kohased lasteaia arved). Hagejate esindaja palub kohtul seda arvestada elatise määramisel.
  2. Kokkuvõttes leiab Hagejate esindaja, et võttes arvesse laste tõendatud kulutusi ja kostja varalist seisu, siis on antud juhul põhjendatud, et kostja tasub lastele igakuist elatist kokku summas 600€. Menetluskulud palub Hagejate esindaja jätta Kostja kanda kuna Kostja ei pidanud esialgsest kokkuleppest kinni ja Hagejate esindaja oli sunnitud kohtu poole pöörduma. 5 2-18-17766 Hagejate seaduslik esindaja palub hagi rahuldada ja välja mõista hagejate kasuks 600 eurot kuus Menetluskulud jätta kostja kanda KOSTJA SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  3. Kostja oma kirjalikus vastuses hagile /t.l. 28/ ei võta hagi õigeks ja leiab, et see tuleb jätta rahuldamata, sest kostja tasub hetkel hagejatele igakuist elatist kokku 400 eurot kuus, mis vastab kostja varalisele võimekusele ning on lastele piisav elatis. Seega ei ole tegelikkuses lastel isa vastu ülalpidamiskohustuse täitmata jätmise osas nõuet tekkinud, sest laste vajadused on rahuldatut ja neile antav ülalpidamine mõlema vanema poolt koos lastetoetustega on piisav.
  4. Hagejad märgivad hagiavalduses, et taotlevad elatist kostjalt kokku summas 600 eurot ehk 200 eurot lapse kohta kuus. Kostja taolise nõudega ei nõustu ning leiab, et elatis kokku summas 600 eurot on ülepaisutatud, sest see teeks laste ülalpidamiskuludeks kuus 1710 eurot (600 eurot ema + 600 eurot isa + 510 eurot lastetoetused), mis ei ole eluliselt usutav ega ka tõendatud.
  5. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-17 punktis 28.2 märkinud järgmist: „Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb ja seda on pooltega arutatud (vt Riigikohtu
  6. märtsi
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13). Ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad.“ Samas Riigikohut lahendi punktis 20.3 on Riigikohus märkinud, et „Laste vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega (vt ka nt Riigikohtu
  8. oktoobri
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p-d 14-16;
  10. märtsi
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p-d 11 ja 13).“ Hagejate seaduslik esindaja A L saab igakuiselt lapsetoetust kolme lapse eest 210 eurot kuus, millele lisandub lasterikka peretoetus 300 eurot kuus. Seega saab A L riigilt lastele toetust kokku 510 eurot kuus. Seega võttes arvesse haginõuet, kus hagejad nõuavad elatist summas 600 eurot kuus kolme lapse kohta ehk et hagejate tegelik elatis on 1200 eurot kuus ning võttes arvesse asjaolu, et eelduslikult peavad lapsevanemad elatist kandma võrdselt, siis oleks kostjal antud juhul kohustus kanda elatist (1200 eurot – 510 eurot)/2=345 eurot. Kostja kinnitab, et on nõus kandma elatist 345 eurot kuus ning palub kohtul vähendada taotletavat igakuist elatis 345 euroni.
  12. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-17 punktis 21 märkinud, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisu. Kostja esitab tõendid selle kohta, et kostja on olukorras, kus ta ei ole muid kohustusi ja varalist seisu arvestades, siiski võimeline andma lastele ülalpidamist 600 eurot kuus, kahjustamata seejuures enese tavalist ülalpidamist. Käesoleval hetkel seisnevad kostja kulud ja tulud järgnevas: - Töötasu: 1658,08 eurot kuus (vt lisa 1); - Autoliising: 212,87 eurot kuus (vt lisa 2); - Telia teenus: keskmiselt 49,31 eurot kuus (vt lisa 3); - X tn eluaseme üür: 500 eurot kuus (vt lisa 4); - X tn eluaseme kommunaalkulud: keskmiselt 125 eurot (vt lisa 5); - Laenukohustus Coop Finants AS ees; 75,59 eurot (vt lisa 6); Eeltoodust nähtub, et kostja töötasu on kuus 1658,08 eurot ja kostja kulud kuus on keskmiselt 962,77 eurot. Sellest nähtub, et kostjal jääb lisaks eeltoodud kuludele söögiks, transpordiks (kostja sõidab tihti Saaremaale, et lastega suhelda), ravimiteks, hügieeniks, elatise tasumiseks ja muuks kokku 695,31 eurot. Kostja on valmis tasuma lastele elatist 345 eurot kuus, mis tähendab, et kostjale endale jääks 6 2-18-17766 igakuiselt söögiks, ravimiteks, hügieeniks ja muuks 350 eurot kuus. Elatis summas 345 eurot kuus vastaks proportsionaalselt kostja sissetulekule, kostja vajadustele ja laste vajadustele. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-35-17 punktis 21.4, kus kohus märkis, et „Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (vt ka Riigikohtu
  14. oktoobri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta

§ 102

lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (vt ka Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Kui vanema sissetulekust ei ole võimalik katta nii tema kui lapse minimaalseid vajadusi, tuleb sissetulek jagada proportsionaalselt. Nt kui sissetulek on 600 eurot kuus, lapse vajadused 300 eurot ja vanemal 450 eurot kuus, tuleks 600 eurot jagada samas proportsioonis.“ Kostja palub kohtul arvestada kostja varalist seisu ja sellest tulenevalt vähendada laste elatist 345 euroni kuus. Lisaks on oluline märkida, et kuni september 2018.a tasus kostja lastele miinimumelatist 750 eurot kuus, mistõttu pidi kostja võtma täiendavat laenu nii krediidiasutuselt, kui ka pereliikmetelt, sest ei tulnud miinimumelatist tasudes oma rahalistest vahendistest välja. Samuti on kostja endiselt koos A Lga hagejate eluaseme laenu kaastaotlejaks ning kahel korral on juhtunud, et A L laenu tagasimakse tegemata jätmise tõttu on pank võtnud raha laenutagasimakseks kostja arvelt. Lisaks teatas A L, et ei kavatse alates 2018.a detsember tasuda robotmuruniiduki eest, mida kasutab A L oma kodus, mistõttu peab kostja ka selle eest tasuma hakkama.
  3. Samuti peab kostja vajalikuks välja tuua asjaolu, et kui kostja ja A L lõpetasid kooselu, siis müüs kostja 100 euro eest ehk sisuliselt kinkis A Lle poolte ühise ja kaasomandis olnud kodu (vt lisa 7), eesmärgiga, et see jääb poolte ühistele lastele koduks ja laste ema ei pea tegema täiendavaid väljaminekuid seoses laste elamisega. Seega saavad laste eluaseme kulud seisneda üksnes kommunaalkuludes, mille puhul ei ole eluliselt usutav, et need võrduvad või ületavad 450 eurot kuus nagu seda võib hagiavaluses toodud andmetest nähtuvalt arvestada (vt hagiavalduse lapse vajaduste loetelu eluasemekulud). Siinjuures tuleb arvestada asjaoluga, et koos hagejatega elab antud eluasemel laste ema ja laste ema elukaaslane, mistõttu nende vahel eluasemekulud jaotades, tuleks eluasemekulud 5-liikmelise leibkonna kohta 450 eurot kuus (5 x 90 = 450). Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hagejate kommunaalkulud nende elukohas on nii suured, mistõttu palub kostja antud asjaolu võtta arvesse lastele vajaliku elatise arvestamisel ja elatise vähendamisel.
  4. Kostja leiab, et antud asjas tuleb arvesse võtta ka seda, et lapse ülalpidamiskulud on mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-17 punkt 20.2). Kahetsusväärselt on hagejad jätnud antud asjaolu esile toomata ja arvestamata. Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
  5. a uuring „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ leidis järgmist: „Ühe lapse kohta arvestatuna vähenevad lapse ülalpidamiskulud nii kahelapselistes kui kolmelapselistes leibkondades. See on seletatav Mastaabisäästu kaudu - teise ja kolmanda lapse puhul (eeldusel, et tegu ei ole mitmikega) on noorematel lastel võimalik kasutada vanemate laste mänguasju, osaliselt ka riideid jne. Samuti vähenevad mitmelapselistes leibkondades oluliselt elamispinnaga seotud kulutused ühe lapse kohta. Kinnitust on leidnud ka mastaabisääst toidule kuluva summa osas – suuremates leibkondades ühele leibkonnaliikmele kuluv summa kahaneb“. Seega tuleb kostja hinnangul elatist vähendada ka tulenevalt asjaolust, et peres on kolm last, kelle ülalpidamiskulud on mastaabisäästu tõttu väiksemad. Kostja palub kohtul elatise suuruse arvestamisel võtta arvesse ka mastaabisäästu. Lisaks on oluline asjaolu, et lapsi on erinevate riideesemete ja tarbeesemetega toetanud ka kostja õde, kellel on samaealised lapsed ning kostja vanemad. 7 2-18-17766
  6. Kokkuvõttes leiab kostja, et võttes arvesse laste tegelikke vajadusi, mastaabisäästu, pereja lastetoetust ja kostja varalist seisu, siis on antud juhul põhjendatud, et kostja tasub lastele igakuist elatist kokku summas 345 eurot. Kostja juhib kohtu tähelepanu, et tasudes elatist 345 eurot kuus, on laste ülalpidamiskuludeks kokku vahendeid 345 (ema) + 345 (isa) + 510 (lastetoetus) = 1200 eurot kuus, mis vastab laste tavapärasele elulaadile ja on piisav. Eeltoodust tulenevalt palub kostja kohtul elatise summat vähendada 345 euroni kuus.
  9. 2019 esitatud dokumendis /t.l. 115/ jääb kostja kõigi oma tsiviilasjas 2-18-17766 esitatud seisukohtade ja väidete juurde, ent peab õiglase ja õige kohtuotsuse tegemiseks vajalikuks rõhutada järgmist.
  10. Kostja peab vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu asjaolule, et alates hetkest, mil temast sai lahuselav lapsevanem, on kostja tasunud oma lastele igakuist elatist, mis vastab laste vajadustele ja kostja võimalusele tasuda vastavat elatist. Hagejad märgivad hagiavalduses, et taotlevad elatist kostjalt kokku summas 600 eurot ehk 200 eurot lapse kohta kuus. Kostja taolise nõudega ei nõustu ning leiab, et elatis kokku summas 600 eurot on ülepaisutatud, sest see teeks laste ülalpidamiskuludeks kuus 1200 eurot (600 eurot ema + 600 eurot), mis ei ole eluliselt usutav ega ka hagejate poolt tõendatud. Lisaks tuleb antud juhul arvestada elatise hulka ka pere- ja lastetoetus. Hagejad saavad pere – ja lastetoetust 510 eurot kuus. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-17 punktis 28.2 märkinud järgmist: „Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad.“ Käesoleval juhul on hagejad ise esitanud haginõude, kus nõuavad elatist alla miinimummäära, mistõttu on tõendatud ka asjaolu, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Lisaks on kostja tõendanud, et tema varaline seis ei võimalda tal maksta elatist miinimummääras. Hagejate seaduslik esindaja A L saab igakuiselt lapsetoetust kolme lapse eest 210 eurot kuus, millele lisandub lasterikka peretoetus 300 eurot kuus. Seega saab A L riigilt lastele toetust kokku 510 eurot kuus. Seega võttes arvesse haginõuet, kus hagejad nõuavad elatist summas 600 eurot kuus kolme lapse kohta ehk et hagejate tegelik elatis on 1200 eurot kuus ning võttes arvesse asjaolu, et eelduslikult peavad lapsevanemad elatist kandma võrdselt, siis oleks kostjal antud juhul kohustus kanda elatist (1200 eurot – 510 eurot)/2=345 eurot. Kostja kinnitab, et on nõus kandma elatist 345 eurot kuus ning palub kohtul vähendada taotletavat igakuist elatis 345 euroni.
  11. Riigikohus on lahendis 3-2-1-35-17 punktis 21 märkinud, et elatise suuruse määramisel tuleb arvestada ka vanemate varalist seisu. Kostja on kohtumenetluses igakülgselt oma varalist seisu näidanud ja tõendanud, et arvestades tema varalist seisu, on kostja võimeline tasuma lastele elatist 345 eurot kuus ja see vastab proportsionaalselt kostja sissetulekule ning kostja ja laste vajadustele. Hagejad viitavad oma 12.12.2018.a menetlusdokumendis, et: „Nii on Riigikohus oma lahendis nr. 3-21-17-16 asunud seisukohale, et „vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid ning vanem ei vabane üplalpidamiskohustusest ainuüksi seetõttu, et tal ei ole sissetulekut või see on väike, aga samuti, et vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva, nt vajadusel müües oma vara“. Kostja rõhutab siinjuures, et antud kohtumenetluses ei ole kostja kordagi esitanud soovi ülalpidamiskohustusest vabaneda, vaid kostja vaidleb vastu ülalpidamiskohustuse suurusele. Ülalpidamiskohustuse suuruse määramisel on oluline, et laste vajadused ei saaks kahjustada, samas tuleb hinnata seda, kas lapsevanemad teevad kõik vajaliku, et saada laste ülalpidamiseks vastavad vahendid.
  12. Kostja leiab, et antud juhul ei saa talle ette heita seda, justkui tema ei teeks endast olenevalt kõik, et oma lastele elatist tasuda. Siinjuures tuleb arvestada ka sellega, et kostjal, kes on lahuselav lapsevanem, on enda ülalpidamiseks vajalik teatud raha ning ei saa inimest kohustada 100% loobuma enda elust vajalikust, sest sellisel juhul väheneks üsna peagi kostja võimekus teenida 8 2-18-17766 sedagi sissetulekut, mis ta praegu teenib. Seega ei saa hagejate poolt viidatud Riigikohtu praktikat tõlgendada üksüheselt nii, et kui isa saab küll Eesti keskmist palka, aga ka see ei kata piisavas ulatuses tema enda ja kolme lapse vajadusi, siis peab isa, maksku, mis maksab, leidma parema töökoha või sissetuleku. Just taoliste olukordade puhul, kus on tõendatud, et kostja teeb endast kõik oleneva, et saada piisavat sissetulekut ja anda ka oma kolmele lapsele ülalpidamist, ent see ikka ei kata ära miinimummäära, tulebki elatist vähendada nii, et see oleks proportsionaalne nii laste vajaduste, aga ka isa enda vajaduste katmisega. Samale seisukohale on jõudnud ka Riigikohus lahendis 3-2-1-35-17 punktis 21.4, kus kohus märkis, et „Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva ning vajadusel müüma ka endale kuuluvaid esemeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks vajalike vahendite saamiseks (vt ka Riigikohtu
  13. oktoobri
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14). Kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades siiski võimeline andma lapsele piisavat ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta

§ 102

lg 2 teise lause järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt, st võrdväärselt (vt ka Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-119-15, p 11). Antud juhul ei ole kuidagi tõendatud, et kostja ei teeks piisavalt tööd või elaks liialt priiskavat ja külluslikku elu, vastupidi, kostja on tõendanud oma eluks vajalikud kulud, kohustused ja sissetuleku ning näidanud, et ei ole võimeline tasuma lastele elatist miinimummääras. Kostja palub kohtul arvestada kostja varalist seisu ja sellest tulenevalt vähendada laste elatist 345 euroni kuus.
  3. Kostja leiab, et antud asjas tuleb arvesse võtta ka seda, et lapse ülalpidamiskulud on mitme lapse kooselamise tõttu mastaabisäästu tõttu väiksemad (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-35-17 punkt 20.2). Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
  4. a uuring „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ leidis järgmist: „Ühe lapse kohta arvestatuna vähenevad lapse ülalpidamiskulud nii kahelapselistes kui kolmelapselistes leibkondades. See on seletatav Mastaabisäästu kaudu - teise ja kolmanda lapse puhul (eeldusel, et tegu ei ole mitmikega) on noorematel lastel võimalik kasutada vanemate laste mänguasju, osaliselt ka riideid jne. Samuti vähenevad mitmelapselistes leibkondades oluliselt elamispinnaga seotud kulutused ühe lapse kohta. Kinnitust on leidnud ka mastaabisääst toidule kuluva summa osas – suuremates leibkondades ühele leibkonnaliikmele kuluv summa kahaneb“. Seega tuleb kostja hinnangul elatist vähendada ka tulenevalt asjaolust, et peres on kolm last, kelle ülalpidamiskulud on mastaabisäästu tõttu väiksemad. Kostja palub kohtul elatise suuruse arvestamisel võtta arvesse ka mastaabisäästu.
  5. Kokkuvõttes leiab kostja, et võttes arvesse laste tegelikke vajadusi, mastaabisäästu, pere- ja lastetoetust ja kostja varalist seisu, siis on antud juhul põhjendatud, et kostja tasub lastele igakuist elatist kokku summas 345 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda, sest kostja on oma lastele järjepidevalt tasunud elatist vastavalt oma võimalustele ja laste huvidele ning mingit täiendavat elatise nõuet hagejatel kostja vastu ei ole. Kostja on ka kohtuväliselt pakkunud hagejate seaduslikule esindajale kompromissi, ent hagejate seaduslik esindaja ei ole sellega nõustunud. Seega on kogu kohtumenetlus põhjustatud hagejate alusetust nõudest, mistõttu tuleb kõik kohtukulud jätta hagejate kanda. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS
  6. Perekonnaseaduse (edaspidi

) § 96 ja § 97 punkt 1, kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. 9 2-18-17766 Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu

  1. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 17, Riigikohtu
  2. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 13 jt). Elatisenõude esitajaks ehk hagejaks kohtus on alaealine laps, keda esindab kohtumenetluses tema hooldusõiguslik vanem ehk seaduslik esindaja vastavalt

§ 120lg 1 sätestatule.

32. Lapse ülalpidamise ulatust reguleerib

§ 99

, mille lõigete 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku (sh lapse) vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sh tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Osundatud seadusesätete kohaselt tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem (vt Riigikohtu 24.oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-118-12 p 15 ja Riigikohtu otsus 8. jaanuari 2014.a. otsus tsiviilasjas 3-2-1-165-13 p 15). Nimetatu eesmärgiks on tagada lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja tema arenguks piisavad materiaalsed vahendid (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19, Riigikohtu 24. oktoobri 2012.a. otsus tsiviilasjas 32-1-118-12 p 15). 33. .

§ 100

lõike 1 kohaselt antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatisena), kusjuures

§ 101

lõike 1 kohaselt ei tohi igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad. Riigikohus on oma lahendis 24. oktoobrist 2012.a. tsiviilasjas 32-1-118-12 p 16 ja 16.01.2013.a. lahendis p 17 märkinud, et

§ 101

lg 1 sätestatust tulenevalt tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud (vt RK lahend 3-2-1-37-11 p 12).

  1. Kohus on seisukohal, et poolte vahel puudub vaidlus selles, et:    Kostja on hagejate R R (s. XXXXX), R R (s. XXXXXXXX) ja R R (s. XXXXXX) isa; Hagejad elavad oma ema juures; Kostja lahus elava vanemana on kohustatud lastele maksma elatist.
  2. Vanemad ei ole jõudnud kokkuleppele elatise suuruses. Haginõude kohaselt taotletakse kostjalt 600 euro väljamõistmist kolmele lapsele kuus. Kostja vaidleb sellele vastu ja leiab, et laste vajadused on tegelikult väiksemad kui 1200 eurot kuus (600x2). Kostja ei pea usutavaks, et hagejate eluasemekulud on 90 eurot inimese kohta, e. siis 5-liikmelise pere kohta 450 eurot. Kostja on hagejate seaduslikule esindajale sümboolse tasu eest võõrandanud nende kasutuses oleva kinnisasja /t.l. 41/, et nad ei peaks elamispinda üürima. Kohus nõustub kostjaga, kuna hagejate poolt esitatud tõenditega (
  4. 2018.a. dokumendi lisad), ei ole hagejad tõendanud eluaseme püsikulusid üle 100 euro kuus kokku( Siia ei ole juurde arvestatud kütet). Seega võiks eluaseme kulu ühele lapsele olla mitte üle 20 euro kuus, seega kulu lapse kohta kuus 330 eurot (3x330= 990), millest poole peaks kandma kostja e. siis 495 eurot. Samas peab kohus siinkohal vajalikuks märkida, et kulu ei sisalda küttekulu.
  5. Kostja on seisukohal, et isegi kui laste vajadusteks kulub 1200 eurot kuus, tuleks sellest summast maha arvata peretoetused kokku 510 eurot. 10 2-18-17766 Tulenevalt TsMS § 230 lg 1 sätestatust on kostja tõendamise koormuseks asjaolu, et esineb oluline põhjus elatise vähendamiseks oluliselt alla minimaalmäära. On õige, et kohus saab asjaolu, et lapse vajadused võivad olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta ning miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista kuid saab seda teha vaid juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Ainult riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna aga alust elatise automaatselt alla miinimummäära vähendada. Elatise vähendamiseks alla miinimumi võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuv põhjus koostoimes muude asjaoludega, nt vanema halva varalise seisundiga, või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. (RK otsus 3-2-1-35-17 ). Kostja ei ole tõendanud mõjuva põhjuse olemasolu, mis annaks aluse nõutava elatise vähendamiseks märkimisväärselt alla minimaalse elatise. Kostja varaline seisund, (sissetulek 1658 eurot kuus /t.l. 32/)võimaldab tal kohtu hinnangul maksta lastele nende poolt nõutavat elatist. Kohus võtab siinkohal arvesse, et kostja ei ela üksi, mistõttu kulud tuleb jagada pere liikmete vahel.
  6. Tartu Ülikooli sotsiaalteadulike rakendusuuringute keskus RAKE on uurinud laste tegelikke vajadusi 2013.a. novembris koostatud uuringus „ lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamise analüüs“, milles leiti, et lapse keskmised vajadused on madalamad kui seaduses sätestatud minimaalmäär. Kusjuures uuringus rõhutati madalamaid ülalpidamiskulusid kahe ja enamalapselises leibkonnas, mis on selgitatavad otseste elamiskulude (toit, eluase) jagunemisega suurema arvu leibkonnaliikmete vahel (mastaabisääst), samuti on nooremal lapsel võimalus kasutada vanematest lastest jäänud mänguasju, riideid jm. Kostja leiab, et antud tulemus on üheks põhjuseks elatise vähendamiseks ja selle väljamõistmiseks mitte üle 345 euro kuus kolme lapse kohta.
  7. Kohus ei ole esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas vaid lähtub laste huvidest. Riigikohus oma otsuse 3-2-1-174-16 p. 13 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse

§ 99

järgi kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades tema kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealiste puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Riigikohus on asunud oma lahendites seisukohale, et arvestada tuleb mõjuva põhjuse hindamisel esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Samuti on Riigikohus leidnud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

  1. Kohus võtab siinkohal arvesse, et tegemist on aktiivsete , kasvueas, lastega, kelle vajadused aasta-aastalt suurenevad. Hageja esitatud tõendite kohaselt on laste ülalpidamiseks vajalike püsikulutuste suurus lapse kohta 330 eurot kuus, millest poole peaks kandma kostja. Kohus ei ole tuvastanud mõjuvaid põhjusi, mis annaks aluse vähendada välja mõistetavat elatist peretoetuseks saadava summa võrra. Ka ei ole kostja varaline seisund , arvestades tema igakuist sissetulekut, takistuseks elatise maksmisel. Siinkohal tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et laste ema sissetulek ja võimalus laste ülalpidamiseks on kordi halvem kui isal. 11 2-18-17766 Eeltoodust tulenevalt kuulub kostjalt hagejate kasuks väljamõistmisele igakuine elatis alates
  3. 2018, 500 eurot kuus kuni R R täisealiseks saamiseni XXXXXXXX ja alates XXXXXXXX8 200 eurot kuus lapse kohta kuni laste täiealiseks saamiseni.
  4. Tulenevalt poolte soovist ja TsMS § 445 lg 1 sätestatust, tuleb kohtuotsusega kindlaks määrata ka selle täitmise viis ja kord. Kuna

§ 100

lg 4 kohaselt makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, tuleb kostjat kohustada kohtuotsusega maksma elatist ette iga jooksva kuu esimeseks kuupäevaks laste seadusliku esindaja A L arvelduskontole XXXXXXXXXX XXXpangas , märkides makse selgitusse „elatis“. MENETLUSKULUDE JAOTUS JA KINDLAKSMÄÄRAMINE 42. TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna antud juhul rahuldab kohus hagi osaliselt, jäävad menetluskulud poolte enda kanda. 43..Kohus peab siinjuures vajalikuks märkida, et TsMS § 430 lg. 1 kohaselt võivad pooled menetluse kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni lõpetada kompromissiga. Kohus kinnitab kompromissi määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kompromissi kinnitamise määruses märgitakse kompromissi tingimused. /allkirjastatud digitaalselt/ Külli Mõlder kohtunik 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.