(2008)ei ole kaebajale kättesaadav olnud ega ole leitav ka KKM-i Nabala LKA uuringuid puudutavalt kodulehelt, mistõttu ei ole kaebajal võimalik ka selle sisu analüüsida ja asjassepuutuvust hinnata. Pealegi on tegemist enne ettepaneku koostamist teostatud tööga, mitte vaidlusaluse menetluse käigus koostatud tööga. 5.5.2. OÜ Tirts & Tigu poolt on 2010. a koostatud (koostajad koostasid Lauri Klein, Uudo Timm ja Piret Kiristaja) Nabala maastikukaitseala ettepaneku loodusväärtuste inventuur (edaspidi TT aruanne, I tl 230-246). Inventuuri jooniselt 2 on välja toodud inventuuriga hõlmatud ala. Sellelt nähtub, et inventuur ei hõlmanud suurt osa määrusega kehtestatud LKAst, sh ei hõlmanud inventuur suurt osa LKA loodealast, kuhu taotletav mäeeraldis jääb (vt kaebaja koostatud näitlikustav kaart inventuurialast ja Mäeeraldise paiknemisest, I tl 247). Enamus aruandes käsitletud andmetest on vaidlusaluse Mäeeraldise kohta kogutud varasematest allikatest, mitte vahetust inventeerimisest. Kaebaja loeb TT aruandest välja, et inventuuri käigus on leitud taotletavalt alalt Tagadi SKV kaitse-eesmärgiga hõlmatud liikidest ainult kauni kuldkinga 2 kasvukohta (joonis 20). Ka nähtub TT aruande jooniselt nr 23, et mäeeraldiselt ei ole inventuuri käigus tuvastatud ühtegi Natura 2000 elupaika. TT aruandes on tõdetud, et piirkonna metsade intensiivne majandamine on ala elupaigalist ja liigilist kõrget väärtust oluliselt vähendanud ja väärtused on alal väga killustatud. Samuti on järeldatud ka seda, et ettepanekus ette pandud ala piire võib põhjaosa loodusväärtusi arvestades kindlasti tagasi tõmmata. Inventuuri lõpus on rõhutatud, et otsustamaks seda, kas alale luua ühe kompleksina looduskaitseala, tuleks kindlasti teha järgnevaid täiendavad inventuurid ja 5 uuringud: 1) kevad-suvine taimestiku inventuur kogu alal 2) kevad-suvine linnustiku inventuur kogu alal 3) kõigi loodusväärtuste inventuur alal, mis jäid TT inventuurist välja. Edasise menetluse käigus ei ole vastavaid inventuure tehtud, mida TT aruandes vajalikuks peeti. Muuhulgas ei ole tehtud ka kogu taotletavat mäeeraldist hõlmavat inventuuri. Eeltoodu kinnitab menetluse puudulikkust vaidlusaluse ala osas. Kaebaja toob välja, et TT inventuuri järeldused seab põhjendatult kahtluse alla H. Bauert GEC hinnangus (I tl 71-94). Loodusteadlane märgib, et inventuuris hinnatud alad (mh vaidlusalune mäeeraldis) ei paista oma loodusväärtuste suure tiheduse poolest silma mitte seetõttu, et just sellel alal paikneks mitmekümneid kordi rohkem loodusväärtusi võrreldes ümbritsevate (LKA alast välja jäänud) sarnaste aladega, vaid just sel põhjusel, et nimetatud alasid (eeskätt planeeritavaid kaevandusalasid) on varasemalt sedavõrd põhjalikult KMH-de raames inventeeritud. H. Bauert märgib ka, et kui LKA aladest välja jäänud lähedastel metsaaladel teostada samasugused inventuurid, leitaks ka sealt kümneid ja kümneid kaitsealuseid liike ning lõpptulemusena saaks ka seal suuri looduskaitsealasid moodustada. 5.5.3. E. ja A. Tuule poolt 2011. a koostatud haudelinnustiku uuringu aruanne (kättesaadav KKM-i kodulehelt: http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-aruanded ) tuvastas vaidlusalusel mäeeraldisel vaid ühe Tagadi SKV kaitse-eesmärgiga hõlmatud linnuliigi paiknemise – so musträhni (III kategooria liik), mida leiti Nabala lubjakivimaardla loodeosast vaid 2 isendit. Musträhn ei ole ohustatud liik. Ka tuleb märkida, et nimetatud uuring ei saa kinnitada LKA kui terviku kaitse alla võtmist ainuüksi seetõttu, et inventuur viidi läbi ainult kavandatavate mäeeraldiste piires ega inventeeritud LKA ala terviklikult. Inventuuri käigus ei leitud üheltki alalt ühtegi I kategooria lindu. 5.5.4. 2012. a mai algusest juuli lõpuni viis O. Abner läbi kordusinventuuri (kättesaadav KKMi kodulehelt: http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-aruanded ). Kordusinventuuri lk-l 5-7 on toodud tuvastatud taimed ja nende geodeetilised koordinaadid. Selle järgi oli kõige põhjapoolseim tuvastatud taim põhjalaiusel 59°14’16.1’’. Taotletava Nõmmküla karjääri põhjalaius jääb vahemikku 59°15’31’’ (karjääri põhjaserv) kuni 59°15’4’’ (karjääri lõunanurk). Seega jäi kõige põhjapoolseim leitud taim taotletavast mäeeraldisest 1,4 km kaugusele lõunasse (põhja-lõunasuunaliselt) ning mäeeraldise ala ei inventeeritud. Kordusinventuuris on inventeeritud alade valiku osas märgitud, et keskenduti suurema esinduslikkusega metselupaikade otsingule. Seega ei saa nimetatud aruanne kinnitada taotletava Nõmmküla ala kaitse alla võtmist. Ka on oluline välja tuua, et O. Abneri hinnangul ei ole uuritud alal otstarbekas vaid loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpidest lähtuvalt kaitseala moodustamine, kuna enamik puistuid on looduskaitseliselt madala väärtusega ja ei sobi lähiajal metsaelupaigaks. Ka märgib O. Abner, et ulatuslike kuivenduste tõttu ei saa enamikku niiskemate ja märgade kasvukohatüüpide metsaeraldisi käsitleda loodusdirektiivi elupaigatüübi kooslustena, nende taastamispotentsiaal on väike. 5.5.5. 2013. a koostas Elusloodus OÜ (U. Timm ja Piret Kiristaja) (kättesaadav http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-aruanded) ülevaate Kurevere piirkonna loodusväärtustest. Nimetatud piirkond vaidlusalust mäeeraldist ega ka tervet LKA loodeosa, mille osas on kaebaja esitanud 13.06.2014 ettepaneku LKA piiridest välja jätta, ei puuduta. 5.5.6. 2013. a koostas Linnuekspert OÜ (A. ja E. Tuule) KKA tellimusel Nabala maastikukaitseala kaitsealuse haudelinnustiku täiendava uuringu (kättesaadav http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-ja-aruanded ), mille eesmärgiks oli välja selgitada, kas I kaitsekategooria kaitsealused linnuliigid must- toonekurg ja väikekonnakotkas pesitsevad kavandatava LKA piirides. Vaidlusaluse mäeeraldise piirkonnas ei ole nii selle kui ka ühegi varasema uuringu ajal leitud ühtegi I kategooria liiki. Kogu uuringu toimumise ajal ei kogutud ühtegi otsest tõendit must-toonekure pesitsemise kohta LKA piirkonnas. 6 5.5.7. 2013. a viidi A. Kivistiku poolt läbi ka allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuur (kättesaadav http://www.envir.ee/et/nabala-tuhala-uuringud-jaaruanded ). Vaidlusalusel mäeeraldise alal pole inventuuri läbiviija poolt ära nimetatavaid allikaid, allikasoid, lubjarikkaid soid ja karstinõgusid välja toodud. Küll aga toob A. Kivistik kokkuvõtvas osas välja järgmist: „Nabala-Tuhala-Pahkla vaheline loodusala erineb looduskaitsealana välja pakutavatest paikadest selle poolest, et siin on teostatud ulatuslikke metsakuivendustöid ja raieid suurtel pindadel. Sellega seoses ei saa antud juhul kõneleda puhtal kujul looduslikus seisundis alast ja tavapärasel puhul siia mingit ulatuslikku looduskaitseala ei oleks planeeritud. /…/ Tänapäevalgi ei oleks sellisesse rikutud kohta looduskaitseala loomisel erilist mõtet. /…/ Tutvunud viimastel aastatel läbi viidud loodusväärtuste väljaselgitamiseks korraldatud välitööde tulemustega hakkab silma ennekõike kiirustamine, millest on tingitud ka tööde silmanähtav pealiskaudsus.“ Eeltoodud osa aruandest on LKA moodustamisel täielikult tähelepanuta jäetud. 5.5.8. Seletuskirjas viidatakse ka Jaanus Paali ja Eerik Leibaku 2013. a tehtud tööle, ent see töö ei ole kaebajale kättesaadav, mistõttu ei saa selle asjakohasust ja asjassepuutuvust ka hinnata. 5.5.9. 2013. a oktoobris-detsembris viis K. Sepp KKM-i tellimusel läbi Nabala looduskaitseala moodustamise põhjendatuse ja kavandatavate piirangute otstarbekuse Ekspertiisi (I tl 95-130). Ekspertiisist ei nähtu, et vaidlusaluse ala puhul oleks täidetud kasvõi üks LKS § 7 nimetatud eeldustest. Oluline on märkida ka seda, et ekspert Sepp ise inventuure läbi ei viinud, vaid tugines ülalnimetatud inventuuridele. Ekspertiisis möönab ekspert, et tegemist on elupaigaliselt väga killustatud ja tugevalt metsamajanduslikult mõjutatud alaga, ent pidades silmas looduskaitselist potentsiaali, peab siiski otstarbekaks ühendada ala tervikuna kaitse alla. Ekspertiisi lisadest nähtub, et mäeeraldisel puuduvad loodusväärtustena allikad, karst, soo ja soostuvad elupaigad ning alale jäävad vaid üksikud II ja III kaitsekategooria taimed ja linnud, mis ükski ei ole ainuomased vaid sellele kasvukohale ega kuulu ka haruldaste ja eriliselt ohutatud liikide hulka. ETA akadeemikud rõhutavad oma 19.05.2014 istungi protokollist ja selle seletuskirjast (I lk 145-153p) nähtuvalt, et selle Ekspertiis oluliseks puuduseks on asjaolu, et selles ei ole üldse hinnatud Nabala lubjakivimaardla lubjakivivarude väärtust ja ratsionaalse kasutamise võimalusi. Samuti heidavad akadeemikud ette, et Ekspertiis ei ole piisavalt kaalutlev ka eluslooduse objektide ja karstinähtuste tegeliku kaitsevajaduse hindamisel. Lisaks puudub Ekspertiisis olulise kaaluga obligatoorne osa: LKA moodustamise sotsiaalne ja majanduslik analüüs. 10.03.2014 kirjas KKA-le (I tl 133-135p) märgib MKM LKS §-le 8 lg 3 viidates, et Ekspertiisi puudub täielikult analüüs kaitsekorra ja kaitstavate loodusväärtuste seose kohta. Samuti käsitletakse kõiki LKA ala osas läbi viidud inventuure, millele Ekspertiis tugineb, ja järeldatakse, et inventuuride aruannetest nähtuvalt on ala näol tegemist tavapärase metsakooslusega, millel ei ole silmatorkavaid väärtusi. Ka rõhutatakse, et Ekspertiis on üld- ja paljasõnaline ning jätab täielikult käsitlemata need osad inventuuride aruannetest, mis seavad ala looduskaitselised väärtused kahtluse alla. Seepärast palus MKM täiendavalt analüüsida ala kaitse alla võtmise põhjendatust ja kavandatavate piirangute otstarbekust, kuna Ekspertiis nendele küsimustele sisuliselt ei vasta. Põhjendatud kriitikat teeb MKM Ekspertiisi puudulikkuse osas ka oma 23.04.2014 kirjas. Ekspertiisi puudulikkust on asjakohaselt käsitlenud ka geoloogi ja endise KKM-i maapõueosakonna juhataja T. All (I tl 154-156). 5.5.10. Kaebaja märgib, et määruse vastuvõtmisel on selle seletuskirjast nähtuvalt tuginetud pärast Ekspertiisi koostamist tellitud L. Vallneri tööle „Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal“ (kättesaadav http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/karst_nabala_looduskaitsealal_2_v 7 allner.pdf ). Kaebaja väidab, et L. Vallner ei tugine ühelegi teaduslikule uurimustööle, väites, et Nabala karstiala veerežiimi ohustab kõige enam killustiku tootmine lubjakivist, mida taotlevad mitmed kaevandamisfirmad. Ka ei erista Vallner üksikuid karjääre, vaid käsitleb hüpoteetilist olukorda, kus kõik karjäärid (viidates 7 karjäärile) lähevad kaevandamistegevusega 25 m sügavusele. Selline olukord ei vasta reaalsusele (taotletavaid alasid on 4) ega arvesta, et erinevatel karjääridel võib olla veerežiimile erinev mõju. Ka viitab Vallner sellele, et modelleerimine on näidanud, et karjääride veetaseme sügavate alanduste rakendamisel jääb Nõiakaev kuivaks. Sellistes väidetes jääb Vallner paljasõnaliseks, ei too selle väite kontrollitavat mõttekäiku ega kontrollitavaid andmeid. Ka tuleb rõhutada, et puuduvad mistahes viited ja tõendid (mh käsitletavas töös) sellele, kas ja milline saaks olla kaebaja taotletava Nõmmküla karjääri mõju väidetavale karstialale, mis jääb karjäärist kümnete kilomeetrite kaugusele. Kuna eelkäsitletud Leo Vallneri käsitletud töö oli peamine dokument, millest johtuvalt kahtlusele tuginedes kaevandamine kogu alal tingimusteta välistati (vt määruse seletuskirja lk 38), siis tuleb lisaks ülaltoodud sisulistele puudustele silmas pidada ka seda, et algselt koostas L. Vallner samasisulise töö Tuhala Looduskeskuse MTÜ ja MTÜ ARB eratellimusel (vt MKMi 10.03.2014 kiri). Kaebaja on seisukohal, et KKM üritas ennetavalt kõrvaldada põhjendatud kahtlust töö erapoolikuses tellides samasisuline töö L. Vallnerilt. Eelkäsitletud Vallneri töö osas on põhjendatud kriitikat teinud R. Perens (I tl 249-259), milles rõhutab, et Eesti Geoloogiakeskuse poolt saadud modelleerimistulemused näitavad, et ka kõige ekstreemsema kaevandusvariandi puhul, kui töötaksid üheaegselt kõik paekarjääri maksimaalse veetaseme alandusega, ei ulatuks mõjuraadius Tuhala nõiakaevuni. R. Perens tõi välja, et kuna Nõiakaevu ülevoolu põhjustava Tuhala jõe ja sellega seotud Tuhala maastikukaitsealale jäävate karstumise tulemusel kujunenud maa-aluste vooluteede (salajõgede) toiteala asub Nõiakaevust kaugel kagu pool, seega kaevandamine ja pinnasevee taseme alandamine Nõiakaevust enam kui 3 kilomeetri kaugusel loode pool (allakirjutanute märkus – 3 km kaugusel asub Tammiku karjäär, vaidlusalune Nõmmküla karjäär asub aga ca 12 km kaugusel) ei saa kuidagi Nõiakaevu ülevoolu mõjutada. 5.6. Nii Sepa ekspertiisis kui määruses on kaebaja arvates teadlikult ja kallutatult kõrvale jäetud kõik need aruanded ja ka need osad ülalviidatud KKM-i enda poolt tellitud aruannetest, mis seavad ala looduskaitselised väärtused ning kaevandustegevuse negatiivse mõju põhjendatult kahtluse alla. Kaebaja leiab, et määruse seletuskirjas on ülalviidatud aruandeid käsitletud ühekülgselt ja moonutatult, ignoreerides LKA moodustamise vastu rääkivaid uuringuid. Kaebaja peab silmas järgnevat: 5.6.1. Kuigi KKM-i kodulehel on asjakohase uuringuna välja toodud, ei ole seletuskirjas viidatud ega määruses arvesse võetud Eesti Geoloogiakeskuse (S. Savitski, V. Savva) poolt 2008. a koostatud uuringut „Nabala Lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“ (I tl 249-259), milles on märgitud, et põhjaveetaseme alanemine ei mõjuta looduskaitsealade taimkatet (taimed ei toitu põhjaveest) ning näeb ette meetmete tarvitusele võtmist, mis aitaksid vähendada alanduslehtri arengut lõuna suunas (vt uuringu kokkuvõte lk 16-17). Ka on nimetatud uuringus toodud, et „Karjääride töötamisega ekstreemtingimustes ei kaasne tõsiseid tagajärgi elanike veevarustusprobleemidele. Kulutused veevarustuse taastamisele peaksid tulema suhteliselt väiksed.” 5.6.2. Täielikult on jäetud tähelepanuta KMH aruanne, mis kinnitab Nõmmküla karjääris kaevandamise võimalikkust ning milles toodud kaevandamismeetodeid on KKM 15.10.2009 kirjas aktsepteerinud, pidades neid keskkonnakaitse ja ressursside säästliku kasutamise seisukohalt perspektiivseks. KMH aruandes on põhjalikult käsitletud kavandatava tegevuse keskkonnamõju ja leevendus- ning kompensatsioonimeetmeid. Aruandes on järeldatud, et enamik olulisest negatiivsest keskkonnamõjust on tehnoloogliste meetoditega vähendatav. 8 5.6.3. 2012. a H. Bauerti ja R. Berensi poolt KIK-i tellimusel koostatud ekspertarvamus „Paekivi kaevandamise mõjud Nabala lubjakivimaardlas“ (ülal ja edaspidi viidatud kui GEC hinnang, I tl 71-94), mis lükkab selgelt ümber seletuskirjas toodud kahtluse kaevanduste avamisega seotud negatiivsetest olulistest mõjudest. 5.6.4. Eesti Geoloogiakeskuse hüdrogeoloogi R. Perensi ja TTÜ mäeinseneri E. Reinsalu poolt 2014. a koostatud ekspertarvamus „Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtmise võimalikkusest kavandatava looduskaitseala naabruses“ (I tl 139-144) on täielikult tähelepanuta jäetud, kuigi see on KKM-ile edastatud. Selles hinnangus on rõhutatud, et planeeritavalt LKA-l karstinähtused praktiliselt puuduvad ning tiheda kraavide võrguga kaetud ning soostuvate lehtpuu- ja kuusemetsadega ala ei saa kuidagi nimetada karstialaks. Ka siin on eksperdid märkinud, et karjääride mõju loomastikule ja linnustikule oleks minimaalne, karjääri alal asuvad kaitsealused taimeliigid saab ümber istutada, väljaspool mäeeraldist kaitsealused liigid ohustatud ei ole. Rõhutatud on, et kaevandamine Tuhala nõiakaevu veerežiimile mõju ei avalda. Ühtlasi tehti ettepanek jätta LKA-st välja lubjakivimaardla alad (ettepanek visualiseeritud joonisel 1) ning soovitati tellida majanduslik analüüs. 5.6.5. ETA akadeemikud on oma 19.05.2014 istungi protokollist (I tl 145-147) nähtuvalt ülaltoodud hinnanguid silmas pidades rõhutanud, et teaduspõhine hüdrogeoloogiline ekspertiis välistab Nabala maardla lubjakivi kaevandamise ohu Tuhala nõiakaevule. ETA akadeemikud tunnustavad 19.05.2014 istungi protokollist nähtuvalt nimetatud eksperthinnangule lisatud Nabala LKA piiride muutmise ettepanekut kui mõistlikku kompromissi riigi maavarades majandusliku kasutamise ja looduskaitse vahel. 5.6.6. Geoloog ja keskkonnaekspert Valter Petersell (PhD) on oma 2014. a koostatud arvamuses (I tl 260-259) rõhutanud, et LKA hulka arvataval lubjakivimaardlal puuduvad nii karstinähtused kui ka erilist kaitset vajavad loodusväärtused, sest kõik olulisemad kaitset väärivad taimeliigid ja maastikutüübid esinevad juba kaitstavatel aladel ning ekspert ei suutnud tuvastada ainsatki, mida vajadusel ei saaks kaitsta laiendatud LKA loomata. Arvamuses lükatakse ümber ka L. Vallneri järeldused ja kinnitatakse, et lubjakivi kaevandamine ei avalda mõju Nõiakaevule. V. Petersell rõhutab Nabala lubjakivimaardla aktiivse tarbevaru (52 mln

1. t)olulisust. 5.7. Kaebaja leiab, et määrus on sisuliselt õigusvastane järgnevalt toodud põhjustel: 5.7.1. Kaitseala sedavõrd mastaapsel laiendamisel peavad ka laiendatud alal lausaliselt asuma erilist kaitset vajavad loodusväärtused. Kaebaja on seisukohal, et ei seletuskiri ega ka ükski määruses viidatud inventuur ja Sepa ekspertiis ei kinnita ega tõenda, et sedavõrd mastaapse LKA moodustamiseks oleksid täidetud LKS § 7 eeldused. 5.7.2. Seletuskirja lk-l 2-8 alapealkirja „Haruldus ja ohustatus“ on üles loetlenud kõik LKA väidetavad loodusväärtused, kusjuures puudub viide inventuuridele, millest oleks kontrollitav, et need kõik on ka alal leiduvad. Seejuures ei ole välja toodud, milles seisneb nende loodusväärtuste haruldus ja ohustatus. Kaebaja leiab, et LKS § 7 mõtteks ei ole see, et kaitse alla võtmine saaks toimuda pelgalt moodustataval alal leiduvate elupaigatüüpide ja taime- ning linnuliikide ülesloetlemisega, ilma, et oleks ka reaalselt hinnatud, kas tegemist on kogu riigi mastaabis haruldase ja ohustatud ning kõrget kaitseväärtust omava liigiga. Seda, et tegemist on ebaõige kaalumisega ja ebaõige hindamisega, kinnitab ka fakt, et seletuskirjas toodud käsitlus loodusväärtuste haruldusest ja ohustatusest ei vasta KKA enda poolt tellitud ekspertiisis toodule. Nimelt sisaldub kaebaja arvates ekspertiisi lk-l 15 oluliselt lühem loetelu ohustatud ja haruldastest liikidest. Kahetsusväärselt ei ole ka ekspertiisist võimalik välja lugeda, millised neist liikidest olid juba varasemalt olemasoleva kaitseala raames kaitstud. 5.7.3. Pärast seletuskirjas nimetatud inventuuride läbitöötamist jõudis kaebaja järeldusele, et LKA moodustamise raames toimunud inventuuride käigus leiti taotletava ala osas kinnitust vaid 9 väga üksikute Tagadi SKV kaitse-eesmärgis nimetatud liikide esinemine (muud leitud liigid ei ole kaitse-eesmärgiga hõlmatud, seega ei saanud olla aluseks ala LKA-sse arvamisel). Täpsemalt leiti vaid mõni üksik kauni kuldkinga (II kaitsekategooria) leiukoht ja kahe musträhni (III kaitsekategooria) elukoht. Karstiilmingud taotletaval alal ja terves LKA eristuvas loodeosas puuduvad (ekspertiisi lisa 4, I tl 124). Ülevaadet selle kohta, kui esinduslik on leiukoht (kogu riigi mastaabis) ning miks on vaja neid liike kaitsta just sel alal, ei nähtu kuskilt. Oluline on sedastada, et ekspertiisis ei nimetata musträhni ohustatud ega ka haruldase liigina (vt ekspertiisi p 15) ning ka seletuskirja lk-l 5 on musträhni nimetatud ohuväliseks liigiks. Seega ei saa musträhni puhul rääkida haruldusest ja ohustatusest kui kaitse alla võtmise eeldusest ning küsimus saab olla vaid selles, kas antud juhul tingib kauni kuldkinga olemasolu taotletava ala LKA koosseisu arvamise ning seeläbi kaevandamise välistamise. 5.7.4. LKS § 48 lg-te 1-3 kohaselt tuleb vaid I kaitsekategooria liikide (mida vaidlusalusel ala ei leidu) puhul tagada kõikide teadaolevate elupaikade või kasvukohtade kaitse kaitse- või hoiualadega või püsielupaikadega ning II kategooria puhul (nagu kaunis kuldking) vaid 50%-l ja III kategooria puhul (nagu on musträhn) vaid 10%-l kasvukohtadel, lähtudes alade esinduslikkusest. Määruses puudub vastav kaalutlus ja sellekohane motivatsioon, miks ei piisanud senistest kauni kuldkinga ja musträhni kaitsmiseks loodud aladest, sh mäeeraldise lähedusse jäävatest Tammiku ja Tuhala loodusalast. Eeltoodu viitab kõik ühemõtteliselt sellele, et vaatlusalune ala (ja kogu Tagadi sihtkaitsevöönd) on kaitse alla võetud mitte selleks, et tõepoolest need konkreetsed alad vääriksid oma esinduslikkuse poolest looduskaitsealana kaitse alla võtmist, vaid kantuna eesmärgist alal kaevandamine välistada. KKM on lähtunud ekslikust eeldusest, et looduskaitseala moodustamiseks piisab pelgalt faktist, et üks või teine II või III kaitsekategooria liik alal asub. Kaebaja toob välja, et kauni kuldkinga puhul oli 2013. a seisuga Keskkonnaregistrisse kantud 1026 kirjet (taime kasvukohta) ning 2013. a koostatud kauni kuldking kaitse tegevuskava kohaselt (I tl 262-271p) oli juba 2011. a kaitstud 57% teadaolevatest kauni kuldkingaleiukohtadest. Musträhn, kelle puhul tuleb tagada vaid 10% elupaikade kaitse, on juba kaitstud 54 erineval looduskaitselisel alal (I tl 273). Kuna kaevandamine ei too kaasa musträhni hävimist, vaid ümberasumise kõrvalaladele), ei ole ka usutav, et ühe või paari isendi leidmine vaatlusalusel alal oleks käsitletav eriliselt esindusliku alana, mis mahub oma esinduslikkuse poolest 10% kaitstavate elupaikade hulka ning mis tingiks ala looduskaitseala hulka arvamise. 5.7.5. Kaebaja rõhutab, et ekspertiisi lisast 4 nähtuvalt ei saa olla mingit vaidlust, et karstinähtusi LKA loodeosas, sh taotletaval ala, ei esine. Ka ei esine Nabala lubjakivimaardla piirides (sh taotletaval alal) ühtegi seletuskirjas ja ekspertiisis ära nimetatud ajalooliskultuurilist väärtust. Nii seletuskirjas kui ka ekspertiisis on esteetilise väärtuse all nimetatud Tuhala Nõiakaevu, mis teatavasti oli juba varasemalt Tuhala maastikukaitseala koosseisus kaitse all. R. Perens rõhutab oma eksperthinnangus, et hüdrogeoloogilised uuringud ja modelleerimine on kinnitanud, et lubjakivi kaevandamine Tuhala nõiakaevu veerežiimile mõju ei avalda. Seda, et Nõmmküla karjääris kaevandamine ei saa avaldada mõju Tuhala nõiakaevu (arvestades mh selle kaugust nõiakaevust) veerežiimile, kinnitavad ka mitmed teised kaebaja poolt juba ülal käsitlemist leidnud tõendid. 5.7.6. Kõik laiendatud alad jäävad väljapoole Natura 2000 võrgustikuga hõlmatud alasid ning nende alade osas puudub riigil automaatne kohustus ranget kaitserežiimi kohaldada ja siin on riigil lai kaalutlusruum. Seega ei saa määruse kehtestamisel õigustada Seletuskirjas viidatud liikide kaitse alla võtmise eelduste täitmist loodus- ja linnudirektiividest tulenevate kohustuste täitmise vajadusega. 10 Kaebaja märgib ka, et taotletaval Nõmmküla karjääril kaevandamise mõju Natura 2000 alale on hinnatud KMH raames ning KMH aruandest nähtub, et puudub mõju Natura 2000 alale. Mõju puudumist Natura 2000 alale on kinnitanud ka GEC hinnang. 5.7.7. Kaebaja leiab, et määruse vastuvõtmisel on tehtud olulisi diskretsioonivigu, mis mõjutasid asja sisulist otsustamist. Määruse vastuvõtmisel on sisuliselt käsitletud (ja sedagi väga kallutatult ning pealiskaudselt) vaid keskkonnakaitselist aspekti. Muud huvid on käsitlemata. Seejuures on määrusega välistatud kaevandamine (millega kaasneb kaevandamisloa taotluse esitanud ettevõtjate oluline ettevõtlusvabaduse riive) vaid ja üksnes kõrvaldamata (rõhutame, mitte kõrvaldamatu) kahtluse pinnalt. Sellise kaalumise tulemusel vastu võetud haldusakt ei saa olla õiguspärane ega proportsionaalne. Määruse vastuvõtmisel ei saanud ettevaatusprintsiibist ega ka ühestki muust õigusaktist ega üldpõhimõttest johtuvalt lähtuda eeldusest, et loodusväärtuste kaitse on a priori teistest huvidest kaalukam. Antud juhul oleks tulnud HMS § 4 lg 2 ja valitseva kohtupraktika kohaselt keskkonnakaitseliste aspektide hindamise kõrval läbi viia järgmiste oluliste huvide ja mõjude kaalumine: - avalik huvi loodusressursi säästlikuks kasutamiseks (PS § 5); - avalik ja erahuvi maavara kaevandamise ja ehitusmaterjalide tootmise osas; - lubjakivikillustiku varustuskindlus (Nabala lubjakivimaardla passiivseks muutmisega muutub probleemseks Harjumaa ja Tallinna piirkonna varustamine ehituslubjakiviga); - ettevõtlusvabadus (PS § 31) ja planeeritava riive proportsionaalsus ettevõtlusvabaduse suhtes; - maaomanike huvid; - riigi fiskaalhuvid (loodusressursi kasutamisest saadavad tulud, Rail Balticu trassi hind, looduskaitseala moodustamisega kaasnevad kulud jms); - Sedavõrd suure LKA moodustamise sotsiaalmajanduslikud mõjud. Ühtegi eelnimetatud asjaoludest ei ole hinnatud ega kaalutud, arvesse võtmisest rääkimata. Täpsemalt märgib kaebaja, et langetades otsustuse, mille tulemusel muutub riikliku tähtsusega lubjakivimaardla täies ulatuses kaevandamatuks ja seejuures isegi kaalumata kasutuks muutuva ressursi väärtust ning sellega seonduvaid huve, on vastustaja vaieldamatult eiranud PS §-st 5 tulenevat loodusressursi säästva kasutamise põhimõtet. Ka on eiratud MaaPS §-s 62 sätestatut, mis näeb ette kohustuse tagada arvelevõetud maavara(varu) kaevandamisväärsena säilimine. Seda, et ehituslubjakivi kui loodusressursi kasutamisega seonduvad mitte ainult kaevandajate erahuvid, vaid ka avalikud huvid, kinnitab nii Riigikohtu kui ka alama astmete kohtute praktika, aga ka KKM-i enda varasemad seisukohad (vt Riigikohtu lahend nr 3-4-1-9-09, samuti Rahavälja ja Pahkla kohtuasjad). Antud juhul on jäetud täielikult kaalumata ja arvesse võtmata, millised sotsiaalmajanduslikud mõjud on üleriigiliselt tähtsa ehituslubjakivimaardla aktiivse tarbevaru (kogu alal kokku ca 52 miljonit kuupmeetrit) degradeerumisel passiivseks ning samuti Rail Balticu trassivariandi (mis läbis kaitse alla võetud ala väheasustatud alasid ega riiva olulisi mäeeraldisi) kõrvaleheitmisel. Rail Balticu trass lüheneks LKA moodustamata oluliselt ning sellega võiks säästa kuni 50 mln eurot (vt V. Peterselli arvamus). Antud juhul puudub kaebaja arvates igasugune analüüs sotsiaalmajanduslike mõjude osas, veelgi enam, vaatamata vastavatele vastuväidetele ei ole ka välja toodud, miks sellist mõjuanalüüsi vajalikuks ei peeta. Mõjuanalüüs pidanuks hõlmama mõjusid nii kinnistuomanikele (sh metsaomanikele) kui ka alal kaevandada soovivate ettevõtetele, kuid 11 mitte ainult, hindama ka riiklikult tähtsa maardla kasutuks muutumise laiemaid mõjusid (toote hind, tööjõud jne), Rail Balticu projekti kallinemine jms. Kaebaja märgib, et lisaks puudulikule kaalutlemisele kujutab sotsiaalmajanduslike mõjude hindamata jätmine ka Vabariigi Valitsuse 13.01.2011. a määrusega nr 10 kehtestatud Vabariigi Valitsuse reglemendi §-i 5 lg 1 ja lg 2 rikkumist. Reglemendi alusel on kehtestatud mõjude hindamise metoodika (kättesaadav http://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/elfinder/article_files/mojude_hindamise_metoodika .pdf ), mille kohaselt tuleb juhul, kui määrusega kaasnevaid olulised mõjud, neid ka sisuliselt analüüsida. Kaebaja rõhutab, et kõrvaldamata kahtlus ei saa olla kaitse alla võtmise ega ka väärtusliku loodusressursi kasutamise keelamise põhjenduseks. Kui esineb kahtlus, tuleb see teaduspõhiste uuringutega kõrvaldada, mitte võtta ala kaitse alla nö igaks juhuks. Kuna Määruses jäeti kahtlust kõrvaldavat eksperthinnangud kõrvale, oleks tulnud selgitada, miks nendega ei arvestatud ning vajadusel tellida täiendavad uuringud. Seda aga ei tehtud. Ka märgib kaebaja, et Seletuskirjas mainitud ettevaatusprintsiip ei saa olla õigustuseks LKA moodustamiseks. Ettevaatusprintsiip ei ole antud juhul kohaldatav, kuna ei esine kõrvaldamatuid kahtlusi ja võimatust asjaolusid teaduspõhiselt välja selgitada. Veelgi enam, ettevaatusprintsiip ei tähenda seda, et olulist loodusressurssi kasutuks muutev ja seeläbi riigi konkurentsivõimet kahjustav ning riigi fiskaalseid huve kahjustav, samuti eraisikute ettevõtlusvabadust ja omandiõigust äärmiselt intensiivselt riivav tegevus saaks tugineda pelgalt kõrvaldamata kahtlusele, jättes teaduspõhised eksperthinnangud kõrvale, mis üheselt kinnitavad sellise kahtluse alusetust. Kuigi keskkonnaõiguses on ettevaatusprintsiibile tuginemine teatud juhtudel võimalik, ei tähenda ettevaatusprintsiip seda, et kaalumine võiks olla täiesti suvaline ja hindama peaks ainult keskkonnakaitselisi aspekte. Ettevaatusprintsiip ei saa olla õigustuseks suvalise ja motiveerimata haldusakti andmisele (vt ka Pahkla kohtuotsuse lk 26, 38 (Tallinna Halduskohtu otsus nr 3-09-1232)). Sisuliselt ei ole piirangute proportsionaalsust üldse analüüsitud. Kui huve oleks kohaselt kaalutud, oleks ka vastustaja pidanud järeldama, et Olemasoleva Kaitseala sedavõrd ulatusliku laiendamisega ning lubjakivi kaevandamisega kaasnevad piirangud on ebaproportsionaalsed. Konkreetselt kaebaja puhul on ühemõtteliselt tegemist ettevõtlusvabaduse ebaproportsionaalse riivega. Riigikohus on ka asjas nr 3-4-1-27-13 rõhutanud, et keskkonnakaitse on küll oluline, kuid see ei saa olla automaatselt ülimuslik mistahes teiste õiguste ja huvide suhtes ning ka keskkonnakaitsealaste otsuste langetamisel tuleb jälgida proportsionaalsuse printsiipi. Antud juhul seda tehtud ei ole. Kaevandamise välistamine kui LKA moodustamise tegelik eesmärk on käsitletav lubamatu kaalutlusena (vt Tallinna Halduskohtu otsus Pahkla asjas 3-09-1232 lk 39). Antud juhul pole põhjendatud ega kontrollitud, miks just Määruse lisaks oleval Kaardil nähtuvatel aladel on valitud rangema režiimiga sihtkaitsevöönd ning ülejäänud aladel piiranguvöönd. Seejuures ei ole kohaselt hinnatud ja kaalutud ka LKS §-st 31 lg 2 tulenevat võimalust kaitse-eeskirjaga lubada piiranguvööndis kaevandamine. Kaardilt nähtuvalt on planeeritavad kaevandamisalad praktiliselt terves ulatuses arvatud just rangema režiimiga sihtkaitsevööndisse (nagu ka kaebaja taotletava Mäeeraldise puhul) ning seda ilmselgelt mitte seetõttu, et just kaevandamisaladele oleksid koondunud LKA ala kõige väärtuslikumad linnuja taimeliigid, vaid ilmselgelt johtuvalt LKA tegelikust loomise eesmärgist – s.o välistada kaevandamistegevus kogu alal. Eriti puudulik on kaalumine olnud LKA loodeosa osas, kuhu jääb ka Mäeeraldis. KKA ei ole sisuliselt üldse kaalunud kaebaja 13.06.2014 kirjas tehtud ettepanekut jätta loodeosas LKA-st 12 välja, mis kuidagi ei kahjustaks LKA terviklikkust ega loodusväärtusi. KKA 08.09.2014 kirjas mööndakse seejuures, et kaebaja ettepanekus esitatud piirides moodustatav kaitseala oleks territooriumilt terviklik, kuid märgitakse, et ökosüsteemi toimimine ei pruugi (mis viitab selgelt oletusele ja ebakindlusele, mitte aga teaduspõhisusele) olla tagatud samaväärselt esialgselt kavandatud alaga. Nagu öeldud, ei ole Määruses üldse kaebaja ettepanekut käsitletud ning seega reaalselt välja selgitatud, miks oleks loodeosa kaasamine siiski hädavajalik (kui on mööndud ala terviklikkust ka ilma selle alata). Oletuste ja hirmude pinnalt ei saa niivõrd intensiivselt isikute õigusi riivavaid otsustusi langetada ning tuhandete hektarite viisi alasid kaitse alla võtta. 5.8. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et esmalt vajab täpsustamist vastuse p-s 1.29 toodud väide, et Keskkonnaametile toimetati alles 30.07.2014 (s.o pärast eelnõu avaliku väljapaneku lõppemist toimunud koosolekul) kätte kaebaja vastuväited ja ettepanek moodustatava LKA muutmiseks. Vastustaja seab kahtluse alla kaebaja väite, et see ettepanek edastati Keskkonnaametile (KKA) kui ka KKM-ile juba 13.06.2014 (s.o tähtaegselt). Kuigi kaebaja on juba kaebuse lisadega 23-24 (I tl 157-166) tõendanud nimetatud ettepaneku edastamist nii KKM-ile kui ka KKA-le just 13.06.2014, esitab kaebaja 13.06.2014 e-kirja koos sellele lisatud lisaga kujul, nagu see sai KKA-le ja KKM-ile edastatud (III tl 116-126). Kaebajale ei ole tulnud nimetatud kuupäeval veateadet, et e-kiri ei ole kohale toimetatud. Vastustaja ei saa väita ka seda, et nimetatud e-kiri ei jõudnud kohale mahu tõttu, kuna sama ekiri jõudis 30.07.2014 saadetuna kohale. Eeltoodust johtuvalt jääb kaebaja kaebuses toodud seisukoha juurde, et kaebaja 13.06.2014 kirjale ei ole õigeaegselt vastatud ning kaebaja vastuväited on jäetud määruses ja seletuskirjas põhjendamatult käsitlemata. Kaebaja märgib, et isegi kui vastustaja oleks tõepoolest kaebaja vastuväited/ettepanekud kätte saanud alles 30.07.2014, oleks ta igal juhul saanud ja pidanud käsitlema ja kaaluma neid vastuväiteid määruse vastuvõtmisel. Erinevalt teistest vastuväidetest ei ole kaebaja poolt esitatud vastuväidetele ega ettepanekutele seletuskirjas isegi viidatud, rääkimata nende arvestamisest ja kaalumisest. Tegemist on ka olulise motiveerimispuudega ja LKS § 11 lg 4 p 6 rikkumisega. 5.9. Kaebaja ei nõustu vastustaja kitsendava käsitlusega sellest, et kaebuse sisulised vastuväited väljuvad kaebeõiguse piiridest. Vastustaja leiab, et kaebaja väited saavad piirduda vaid kaebaja õiguste kaitsega seotud argumentidega ning sellest johtuvalt ei ole asjakohased nt maavarade kasutamise põhimõtete, riiklike huvide jms kohtuliku kontrolli ulatusest väljuvad küsimused. Kaebaja eeltooduga ei nõustu. Määruse seletuskirja p-s 2.5.5.3 on toodud: „Praegu põrkuvad Nabala-Tuhala alal kaks erinevat huvi: kaitsta loodusväärtusi või kaevandada lubjakivi. Arvestades riigimaale plaanitavate maardlate suurt pindala ja kaevandamise mõju tundliku veerežiimiga alale, kus asuvad allikad, allikasood ja karstiilminguid, ei ole võimalik mõlemat eesmärki korraga saavutada. Seetõttu ei ole loodaval kaitsealal kaevandamine lubatud. Maavara kaevandamisel nii kaitsealal kui ka selle naabruses.” Kaebaja leiab, et kuna antud juhul on määruse vastuvõtmist motiveeritud avalike huvidega (looduskaitselised väärtused) ja samas on käsitletud ka maavarade kaevandamise küsimust (antud käsitlus on küll sisult ebaõige ja seda on tehtud ebapiisaval määral), siis tuleb igal juhul kohtul kaebuse lahendamisel anda hinnang ka sellele, kas neid erinevaid avalikke huve (looduskaitse ja maavara kasutamine) on ka kohaselt kaalutud. Eeltoodut kinnitab ka Riigikohtu seisukoht 15.12.2014 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-67-14 (vt p 18): “Õige on kassaatorite seisukoht, et avaliku huvi kaalukust võib olla oluline hinnata ka subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse lahendamisel, juhul kui haldusakti andmist on motiveeritud avaliku huviga.” Seega on kaebaja sisulised vastuväited, sh maavaravaru kasutamisega seonduvalt, igati asjakohased ja kuuluvad hindamisele. 13 5.10. Vastuse ptk-s 2.2 käsitleb vastustaja Nabala-Tuhala piirkonda kui ainulaadset terviklikku loodusala, üritades kohust veenda, et ka taotletava ala näol on tegemist väärtusliku loodusalaga. See ei vasta kaebaja arvates tõele. Asjas esitatud tõenditest (määruse aluseks olev Ekspertiisist, KMH aruandest, Steigeri hinnangust, Paali eksperthinnangust, AS Mavesi tööst, KKA 08.09.2014 vastuskirjast, Sepa ekspertiisist) nähtub üheselt, et puudub tegelik vajadus ning ka põhjendus käsitleda kogu vaidlusalust piirkonda ainulaadse tervikliku loodusala osana. Igal juhul puudub vajadus ja põhjendus hõlmata LKA koosseisu taotletavat ala ning kõigist asjaoludest nähtuvalt on seda tehtud vaid põhimõttelisest eesmärgist välistada kaevandamine kõigil vastava piirkonna aladel. 5.11. Vastustaja Vastuse p-st 2.3 nähtuvalt tugineb vastustaja taotletava ala loodusväärtuste olemasolu põhistamisel KMH aruandele (tl 26-65p, I
2. kd)ja selle lisaks olevale T. Kuke 2007. a inventuurile (III tl 1-11). Lisaks viitab vastustaja ka Tirts ja Tigu aruandele (TT aruanne, II tl 13-146). Vastustaja jätab arvestamata, et alates 2007. aastast, mil inventuur tehti, on vaidlusalust ala jätkuvalt oluliselt metsamajandatud. Määruse vastuvõtmisel ei olnud kohane tugineda 2007. a inventuurile, kuna faktiline olukord loodusväärtuste osas on muutunud. Seda, et loodusväärtuste osas on tegemist väheväärtusliku ning tugevalt metsamajandatud alaga, samuti, et olukord on võrreldes 2007. a muutunud, kinnitab ka Paali eksperthinnang (tl 133-135, III kd). T. Paal teostas nimetatud alal inventuuri 2015. a juunis ning ka sel ajal käisid taotletaval alal raietööd. T. Paali hinnangul ei ole loodusväärtuste esinemise aspektist põhjendatud kõnealuse ala kaitse alla võtmine. Antud alalt on leitud vaid üksikuid kauni kuldkinga puhmikuid (kokku ainult 5) ning võrsete arv jääb enam kui 60 ha suurusel maa-alal kokku alla 30. Seega ei ole tõene ega faktilistele asjaoludele vastav vastustaja väide, et Nõmmküla mäeeraldisel kasvab ohtralt kaunist kuldkinga. Kaebaja leiab, et ainus inventuur, millest vastustaja taotletava ala osas lähtus, oli just 2007. a inventuur, mis nagu 2015. a inventuurist nähtub, ei kajasta loodusväärtuste hetkeseisu määruse vastuvõtmise ajal. 2007. a inventuuri ega ka 2015. a inventuuri pinnalt ei ole võimalik kuidagi nõustuda vastuses tooduga, et kaevandusalal asuvate kauni kuldkinga leiukohtade hävitamine nõrgendaks kauni kuldkinga populatsiooni olulisel määral (lähtudes üleriigilist arvukusest). Nagu märgitud, ei ole tegemist esindusliku alaga ning kaitse all on niigi juba üle 50% kauni kuldkinga populatsioonist. Teisi kaitsealuseid liike, mille kaitsmine oleks ka vaidlustatud määrusega kehtestatud kaitse-eeskirja kaitse-eesmärgiks, taotletaval ala ei esine ning neid ei ole vastuses välja toodud. Kaebaja ei nõustu vastuses toodud väitega, et justkui võiks ka kaevandusala ümbruses vähemalt 3,6 km raadiuses kauni kuldkinga populatsioon kahjustatud või hävitatud saada. Kaebaja rõhutab, et põhjavee alanemine antud liike ei mõjuta, kuna nad pole põhjaveetoitelised, vaid sõltuvad sademetest (T.Paali 2015 inventuur ja Steigeri hinnang). Nii 2007. a inventuuris kui ka 2015. a inventuuris on peetud võimalikuks kaevandusalale jäävate kaunite kuldkingade ümberistutamist. Arvestades populatsiooni väiksust, oleks see väga lihtne ja mõistlik meede. Täiesti meelevaldselt ja moonutatult on vastustaja kaebaja arvates käsitlenud planeeritava kaevanduse mõjuala kaitsealuste taimede negatiivse mõju aspektist. Nii KMH-st, 2007. a inventuurist kui ka Steigeri hinnangust nähtub selgelt, et isegi kui ei võetaks kasutusele leevendusmeetmeid, siis ei mõjutaks põhjavee alanemine väljaspool mäeeraldist kauni kuldkinga populatsiooni märkimisväärselt. KMH aruandest nähtuvalt ( I lk 31 tl 26-65p), isegi kui ei võetaks kasutusele ühtegi leevendusmeedet, ei ulatuks mõjuala kaugemale kui 0,3-1,7 km. Seejuures ei tähenda mõjuala kaugeltki seda, et sellel alal kaunis kuldking hävineks. Nagu öeldud, ei ole tegemist põhjaveetoitelise taimega, mida põhjaveetaseme alanemine mõjutaks. KMH lk-l 55 on selgitatud, et kui kasutusele võtta leevendusmeetmeid (nagu veetõkke kontuurtranšee), siis on mõju veerežiimile minimaalne ning põhjavee taseme langus antud piirkonnas on võimalik praktiliselt ära hoida. Täiendavaid selgitusi selles osas on toodud 14 Steigeri hinnangu vastustes küsimustele 2-5. Steigeri hinnangu p-des 2 ja 3 on selgitatud, et põhjaveetaseme alandamise vältimiseks on võimalik rakendada mitmeid leevendusmeetmeid, mh on toodud, et kontuurtranšee rajamisel oleks ajutine veetaseme alanemine kuni 0,5-0,9 km raadiuses, ent see taastuks tõkke valmimisel. Seejuures veetaseme muutus maapinnalähedases veekihis oleks minimaalne ega erineks oluliselt sesoonsest veetaseme kõikumisest. Steigeri hinnangus (vt vastus küsimusele nr 7, III tl 129 pöördel) on välja toodud, et maasisese hüdrotõkke rajamisel veerežiim ja kasvutingimused mäeeraldisest väljaspool ei muutu, seega puudub negatiivne mõju kauni kuldkinga populatsioonile. Nii nagu selgitatakse KMH aruandes ja ka Steigeri hinnangus (vt vastus küsimusele nr 6, III tl 129 pöördel), on võimalik ja seda on ka praktikas kasutatud, et kaevandamisloa eritingimuseks seatakse leevendusmeetmete järgimise kohustus. Kaebaja on igati valmis kasutusele võtma leevendusmeetmeid, sh Steigeri soovitatud hüdrotõkke rajamise kohustuse, mis aitaks täielikult välistada veerežiimi muutust väljaspool mäeeraldist ning mh mõju kaunile kuldkingale. Mäeeraldisele jäävad kauni kuldkinga isendid (mida on 2015. a inventuurist nähtuvalt vaid üksikud), on kaebaja valmis ümber istutama. Vastuses O. Abneri kordusinventuurile viitamine taotletava ala loodusväärtuste aspektist on asjakohatu, kuna kordusinventuuri käigus ei inventeeritud vaidlusalust ala. Vastuses toodud käsitlus, mille kohaselt toob põhjavee alanemine kaasa niiskuslembeste taimede asendumise teistega ja vaid 5 aastat kestev 20-sentimeetrine soovee alanemine võib esile kutsuda taimekoosluste tõsise muutumise, ei ole antud ala puhul kaebaja arvates absoluutselt asjakohane. Nii nagu ülal käsitletud tõenditega tõendatud (mh vastustaja enda esitatud 2007. a inventuuriga), ei esine antud alal soiseid ja põhjaveetoitelisi taimekooslusi, mida võiks veerežiimi muutus mõjutada. Antud piirkonnas ei esine liigirikkaid madalsoid (erinevalt teistest kaevandamistaotlustega hõlmatud aladest), mille puhul võib tõesti rääkida soovee alanemise negatiivsetest mõjudest. Madalsoodele ja allikasoodele mõju puudumise osas vt lisaks 2007. a inventuurile ka Steigeri hinnangu p 9. Sepa Ekspertiisi lk 59 (Ekspertiisi lisa 4, I tl 124) kaardilt nähtuvalt asuvad liigirikkad madalsood taotletavalt alalt mitme kilomeetri kaugusel. Ka vastustaja poolt tõendina esitatud A. Kivistiku poolt 2013. a läbiviidud allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuuris ei ole vaidlusalusel mäeeraldise alal inventuuri läbiviija poolt ära nimetatavaid allikaid, allikasoid, lubjarikkaid soid ja karstinõgusid välja toodud. Seoses kuivendatud alade taastumispotentsiaaliga märgib kaebaja, et antud piirkonna osas ei ole taastumispotentsiaalist rääkida kohane. 5.12. Kaebaja märgib, et vastustaja vastuses ei ole ühegi tõendi ega ka tõsiseltvõetava vastuväitega ümber lükatud asjaolu, et taotletaval ala ei ole leitud ühtegi linnuliiki, mille puhul oleks täidetud LKS § 7 sätestatud eeldused ala kaitse alla võtmiseks. 5.13. Ala veerežiimiga seonduvalt märgib kaebaja, et pole mingit põhjust ega õiguspärast põhjendust käsitleda kõikide karjääride mõjusid kumulatiivselt ja kohelda kaevandajaid (taotlejaid) võrdselt olukorras, kus tegemist on nii asukoha kui ka loodusväärtuste poolest täiesti erinevate aladega. Antud juhul on tõenditega tõendatud, et antud alal karstivormid ja liigirikkad madalsood puuduvad (vt nt Sepa Ekspertiisi lisa 4, I tl 124); Tõenditega on tõendatud, et Nõmmküla karjääri alanduslehtri mõju ei ulatuks leevendusmeetmete rakendamiseta üle 1,7 km (vt KMH aruanne, Steigeri hinnang). Kuna antud juhul on mõistlik ja kaevandaja igati valmis eritingimuseks võtma leevendusmeetmete rakendamise (nt veetõke), on sellega alanduslehtri mõju praktiliselt välditav. Antud piirkonnas ei esine madalsoid ega muid põhjaveetoitelisi taimi (Sepa Ekspertiisi lisa 4, I tl 124, 2007. a inventuur), mis oleksid tundlikud põhjaveerežiimi muutusele. 15 Veerežiimi muutuste ulatus ja mõju on prognoositav. Mõju taimestikule on hinnatud juba 2007. a inventuuris (märkimisväärne mõju puudub), KMH aruandes, 2015. a inventuuris, samuti GEC hinnangus (tl I 71-94). Ka selgitab Steiger oma hinnangu p-s 15, et kuna antud Nõmmküla karjääri mõjualas ei ole suuremõõtmelisi karstivorme tuvastatud, on võimalik ka mõjusid ette hinnata ning tegemist ei ole teiste Eesti karjääridega võrreldes erilise alaga. Vastupidi, tegemist on praktika ja prognoositavuse seisukohalt tavapärase piirkonnaga. Nõmmküla mäeeraldis asub LKA loodeserva äärealal. Oma asukohast tulenevalt ei ole kõnealune ala terviklikkuse ja sidususe tagamiseks LKA koosseisus mingil moel oluline. Antud juhul on tõendatud ja seda pole ühegi vastustaja poolt esitatud tõendiga ümber lükatud, et leevendusmeetmete rakendamisel Nõmmküla karjääris kaevandamisel olulisi negatiivseid mõjusid ümbruskonna veerežiimile ja taimestikule ei esineks. Kaebaja leiab, et vastustaja 08.03.2016 vastuse lisaks 1 (III tl 156) olevale kaardile on alanduslehtri mõjupiirkond täiesti meelevaldselt ja valesti märgitud. Vastustaja koostatud kaardil kujutatud vee alanduslehtri (2
3. km)ulatuse ebaõigsust on käsitletud Steigeri 29.03.16 hinnangus (III tl 165-171). Sellest johtuvalt on vale ka vastustaja vastustest toodud käsitlus 23 km kaugusele ulatuvast „lähikonnast“. Teiseks tuleb kaebaja arvates silmas pidada, et vastustaja esitatud kaardile kantud andmed on otseses vastuolus vastustaja enda poolt varasemalt esitatud tõenditega – 2007. a inventuuriga (vt III tl 1-11) ja ka Sepa ekspertiisiga (vt II tl 147-182), mis oli vaidlustatud haldusakti andmise aluseks. Madalsoode esinemist antud piirkonnas ei kinnita 2007. a inventuur ega ka Sepa ekspertiis. Sepa ekspertiisi lisadest (eeskätt lisa 4, I tl 124) nähtub, et mäeeraldisel ja kogu LKA loodeosas puuduvad loodusväärtustena allikad, karst, soo ja soostuvad elupaigad ning alale jäävad vaid üksikud II ja III kaitsekategooria taimed ja linnud, mis ükski ei ole ainuomased vaid sellele kasvukohale ega kuulu ka kaebaja väitel haruldaste ja eriliselt ohutatud liikide hulka. Antud piirkonnas ei esine liigirikkaid madalsoid (erinevalt teistest kaevandamistaotlustega hõlmatud aladest), mille puhul võib tõesti rääkida soovee alanemise negatiivsetest mõjudest. Madalsoodele ja allikasoodele mõju puudumise osas palub kaebaja lisaks 2007. a inventuurile vaadata ka Steigeri 23.02.2016 hinnangu p-st 9. Sepa ekspertiisi lk 59 kaardilt nähtuvalt asuvad liigirikkad madalsood taotletavalt alalt mitme kilomeetri kaugusel. Ka vastustaja poolt tõendina esitatud A. Kivistiku poolt 2013. a läbiviidud allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuuris ei ole vaidlusalusel mäeeraldise alal inventuuri läbiviija poolt ära nimetatavaid allikaid, allikasoid, lubjarikkaid soid ja karstinõgusid välja toodud. Kuigi vastustaja 08.03.2016 esitatud kaart tuleks tõendina kõrvale jätta ainuüksi selle oluliste vastuolude tõttu teiste asjas kogutud tõenditega, pidas kaebaja siiski vajalikuks lasta asjatundjatel hinnata, millistele andmetele vastustaja kaart tugineb. Steigeri 29.03.2016 hinnangu p-st 2 nähtuvalt jääb lähim EELISest nähtuv madalsoo ca 1,8 km kaugusele ja järgmine ca 2 km kaugusele. Seega ühtegi EELISest nähtuvat madalsood taotletaval ala ega ka kaevanduse mõjupiirkonnas (isegi kui ei kasutataks leevendusmeetmeid) ei ole. Ülejäänud väidetavate madalsoode esinemine tugineb Maa-ameti mullastiku kaardile ning selle kaardi seletuskirja kohaselt on metsade mullastik kaardistatud aastatel 1976-1989, kavandatava karjääri ümbritsevale territooriumile on rajatud aga ulatuslik kraavitus 1997-2003. Seega on tegemist äärmisel vananenud andmetega, mille pinnalt saab teha vaid ühe järelduse – tegemist on tõenäoliste madalsookoosluste kunagise esinemisega, millest on praeguseks säilinud vaid mineraliseeruv turbakiht (vt Steigeri 29.03.2016 hinnangu p 2). Steigeri hinnangus on rõhutatud, et madalsoid ei ole tuvastatud KMH raames koostatud 2007. a inventuuris ega ka J. Paali ja E. Leibaku 2013. a läbi viidud Eesti soode seisundi ja kaitse inventuuri käigus (Paal, J. Leibak, E. „Eesti soode seisund ja kaitstus.)“ Viimati nimetatud dokumendile on viidanud oma 27.04.2016 vastuse p-s 2.3.3 kui asjakohasele materjalile ka vastustaja ise ning on märkinud, et 16 nimetatud dokument on kättesaadav http://www.ester.ee/record=b2953665*est . e-kataloogi Ester kaudu Seega on kaebaja arvates tõendatud, et kaevandamistegevus Nõmmküla karjääris ei mõjutaks madalsoode ega allikasoode seisundit. Antud küsimuses on seega oluline, mõistmaks vastuolusid vastustaja poolt varasemalt esitatud tõendite ja 08.03.2016 vastusele lisatud kaardi vahel, võtta asja materjalide juurde tõendina ka 29.03.2016 Steigeri hinnang. Ka juhib kaebaja tähelepanu sellele, et vaidlusalune ala on arvatud Tagadi sihtkaitsevööndi hulka ning selle ala kaitse-eesmärgiks ei ole, erinevalt teistest planeeritavatest kaevandamisaladest (nt Rahaaugust), madalsooelupaikade

(7230)kaitse. Vaidlustatud määruse seletuskirja lk-lt 14 nähtuvalt on Tagadi sihtkaitsevöönd moodustatud konkreetselt seal ära nimetatud II ja III kaitsekategooria liikide kaitseks, millest taotletaval ala on leitud vaid vähesed kauni kuldkinga isendid ja 2 musträhni isendit. On ilmne, et kui antud alal oleks asunud reaalset kaitset vääriv madalsoo- või allikasooelupaik, siis oleks seda ka Sepa ekspertiisis välja toodud ning ala kaitse alla võtmisel kaitse-eesmärgiks seatud. 5.

1. Ükski vastustaja poolt toodud vastuväide ei lükka ümber kaebaja järeldusi, et Sepa ekspertiisist ei leia objektiivseid ega teaduspõhiseid, LKS §-le 7 ja 8 vastavaid põhjendusi taotletava ala (ja kogu loodeosa) kaitse alla võtmiseks. 5.
2. Vastustaja märgib, et antud juhul ei olnud ettevaatusprintsiip kohaldatav, sest ei esinenud objektiivselt olukorda, kus oleks eksisteerinud kõrvaldamatu kahtlus, mida ei oleks saanud kõrvaldada teaduspõhiste uuringutega. Asja materjalidest nähtub, et kogutud oli piisavaid ja teaduspõhiseid tõendeid selle kohta, et kaevandamisel (eeskätt just Nõmmküla karjääriväljal kaevandamisel) puudub oluline negatiivne mõju ümbruskonna loodusväärtustele. Tegemist ei olnud olukorraga, kus kaevandamismõjude osas oleks valitsenud täielik määramatus või ebaselgus. Määruse vastuvõtmisel jäeti L. Vallneri arvamusega vastuolus olevad ja selles toodud kahtlusi kõrvaldavad mitmed eksperthinnangud kõrvale. See aga ei õigusta ettevaatusprintsiibi rakendamist. Vajadusel oleks saanud ja pidanud vastustaja tellima täiendavaid uuringuid, millega oleks saanud kahtlused ja vastuolud kõrvaldada. Seda aga ei tehtud. Steigeri hinnangu vastuses küsimusele 15 on selgitatud, et kuna Nõmmküla karjääri piirkonnas ei ole suuremõõtmelisi karstivorme, siis ei esine ka määramatust ning mõjud on võimalik välja selgitada. Seega antud juhul ei esine Riigikohtu lahendis 3-3-1-86-06 viidatud olukord, kus puuduksid võimalused kindlaks teha loodusobjektile kaasnevaid mõjusid. Kaebaja märgib vastuseks vastuses toodule, et antud juhul ei õigusta ka ala väidetava tervikliku kaitse vajaduse aspekt ettevaatusprintsiibi rakendamist. Arvestades seda, et taotletav ala jääb kaugele eemale senistest kaitsealadest ja täielikult moodustatud LKA äärealale, samuti põhjusel, et Sepa Ekspertiisi lisast 4 nähtuvalt puuduvad antud alal karstivormid ja nii
3. a kui ka
4. a inventuurist nähtuvalt ka veerežiimi muutustele tundlik taimestik, ei ole ettevaatusprintsiibi rakendamine kuidagi põhjendatud. Seda enam, et antud ala osas on põhjalikult uuritud ka kaevandamise võimalikke mõjusid ja ka leevendusmeetmeid ning need olid vastustajale määruse vastuvõtmisel teada (nt KMH aruanne, GEC hinnang, Perensi
5. a hinnang). 5.
6. Kaebaja väidab, et vastustaja möönab, et ala oleks terviklik ka ilma loodealata, ent viitab KKA paljasõnalisele vastuväitele, et ökosüsteemi toimimine ei pruugi olla tagatud samaväärselt esialgselt kavandatud kaitsealaga. Seda, kuidas ökosüsteemi toimimine on takistatud ilma loodealata, vastustaja ei põhjenda. Kaebaja kaebeõiguse piiridest ei välju muuhulgas ka varustuskindluse küsimused. Kaebaja vaidleb vastu ka vastustaja väitele, et ehituslubjakivi varustuskindlus on tagatud 24,8 aastaks. Põhjendatud ei ole pidada ühist arvestust ehituslubajakivi ja ehitusdolokivi osas, samuti käsitleda madala- ja kõrgemargilist lubjakivi koos. Avalikult kättesaadavast „Ehitusmaavarade 17 kasutamise riiklikust arengukavast 2011-2020“ nähtub, et
7. a seisuga oli ehituslubjakivi ja ehitusdolokivi varustuskindlus Harju maakonnas vaid 16 aastat. Vastustaja on 08.03.2016 vastusele lisanud maavaravarude tabeli, millest nähtub, et Tallinna piirkonna lubjakivi varu jätkub üle 10 aastaks, täpsustades, et ehituskivi varu on 10,59 aastaks. Seega on vastustaja hinnangul piisavalt pikk aeg, et teha kõik vajalik uute mäeeraldiste saamiseks. Kuigi ainuüksi nimetatud tabel tõendab, et vastustaja on määruse vastuvõtmisel lähtunud valedest eeldustest (määruse vastuvõtmisel lähtuti sellest, et varustuskindlus on tagatud üle 20 aastaks), on vastustaja arvestustes jätkuvalt vead sees. Neid puudusi selgitab kaebaja Steigeri 29.03.2016 hinnanguga koos hinnangule lisatud tabelitega. Hinnangus on selgitatud, et „Ehitusmaavarade kasutamise riikliku arengukava aastateks 2011-2020“ kohaselt on loetud kriitiliseks olukorda, kui ehitusmaavara jätkub vähem kui 10 aastaks, arvestades kaevandamisloa saamiseks ja mäeeraldistel ettevalmistustöödeks kuluvat aega. Hinnangust nähtuvalt on Nõmmküla karjääri varustuskindlus Harju maakonnas vaid 7,7 aastat. Eelnevaga on tõendatud, et vastustaja ei ole määruse vastuvõtmisel kohaselt kaalunud varustuskindlusega seotud küsimusi ning on lähtunud varustuskindluse osas valedest eeldustest. Seega esinevad määruses olulised kaalutlusvead. 5.
8. Seonduvalt alanduslehtri ulatusega ja võimalike leevendusmeetmetega on kaebaja oma 23.02.2016 vastuse p-des 26 ja 27 käsitlenud ka konkreetselt rakendatavaid leevendusmeetmeid, mida on käsitletud nii KMH aruandes kui ka Steigeri 23.02.2016 hinnangu vastustes küsimustele 2-
9. Steigeri hinnangu p-des 2 ja 3 on selgitatud, et põhjaveetaseme alandamise vältimiseks on võimalik rakendada mitmeid leevendusmeetmeid, mh on toodud, et kontuurtranšee ehk hüdrotõkke rajamisel oleks ajutine veetaseme alanemine kuni 0,5-0,9 km raadiuses, ent see taastuks tõkke valmimisel. Seejuures veetaseme muutus maapinnalähedases veekihis oleks minimaalne ega erineks oluliselt sesoonsest veetaseme kõikumisest. Steigeri hinnangus (vt vastus küsimusele nr 7) on välja toodud, et maasisese hüdrotõkke rajamisel veerežiim ja kasvutingimused mäeeraldisest väljaspool ei muutu, seega puudub negatiivne mõju kauni kuldkinga populatsioonile. Vastustaja üritab oma vastuses kõnealuste leevendusmeetmete rakendamise võimalikkust kahtluse alla seada väitega, et sellist hüdrotõket ei ole keegi seni Eestis ehitanud, mistõttu puudub igasugune kindlustunne. Eeltoodud väite soovib kaebaja ümber lükata Steigeri 29.03.2016 hinnanguga, milles on välja toodud, et tegemist ei ole millegi ennenägematu ja esmakordselt kasutatava ehitusmeetodiga, vaid samasugust ehituslikku põhimõtet kasutatakse nii Eestis kui mujal maailmas laialdaselt. Selle meetodi kindluses ei ole põhjust kahelda. 5.
10. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 34 270,50 eurot (käibemaksuta), millest 30 eurot on riigilõiv, vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (IV tl 74-98). Kaebaja vaidleb vastu vastustaja taotlusele hüvitada viimasele menetluskulud (õigusabikulud). Kaebaja leiab, et tulenevalt kohtupraktikast ei hüvitata vastustaja menetluskulusid juhul, kui need on seotud välise õigusabi kasutamisega riigiasutuses põhitegevuse raamesse jäävas kohtuasjas. VASTUSTAJA SEISUKOHT
11. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses. 6.
12. Kõigepealt leiab vastustaja, et kaebajal on probleemid seoses kaebeõigusega käesolevas asjas. 6.1.
13. Vastustaja leiab, et kaebaja kaebeõigus ei saa põhimõtteliselt ulatuda vaidlustatud määruse tervikuna kontrollimiseni ega selle tervikuna tühistamiseni. Seega ei saa antud kaebuse rahuldamine viia vaidlustatud määruse tühistamiseni suuremas geograafilises ulatuses kui see, 18 millega on seotud kaebaja huvi. Vastustaja leiab, et kaebajal ei saa ilmselgelt olla kaebeõigust määruse tervikuna tühistamiseks. Vaidlustatud määrus kehtestab kaitserežiimi ka nendele kaitstavatele loodusobjektidele, mis on juba varasemalt kaitse all. Vaidlustatud määruse §-ga 19 tunnistatakse kehtetuks alal varem kaitserežiimi kehtestanud õigusaktid. Seega tekitaks määruse tervikuna tühistamine õigusliku vaakumi ka juba varasemast kaitse all olevate alade osas. 6.1.
14. Vastustaja leiab, et kaebaja ei saa oma subjektiivsete õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust põhjendada mitte igasuguste argumentidega, vaid just nendega, mis on kaebaja õiguste kaitsega seotud. Kaebaja ei saa oma väidetava subjektiivsete õiguste rikkumise kõrvaldamiseks esitatud kaebust põhjendada väidetavate avalike huvidega seotud argumentidega nagu maavara varustuskindlus piirkonnas või suurte riigi infrastruktuuriobjektide maksumus. See seondub kaebeõigusega, sest kaebeõigusest lähtuvad sisulised piirangud kohtulikult kontrollitavate teemade osas. Antud asjas on asjakohased üksnes need argumendid, mis on otseselt seotud kaebajate huvidega. Kaebuses sisaldub mitmeid väiteid, millele kaebaja kaebeõigus ei ulatu ning millele käesolevas asjas kohtulik kontroll ei laiene. Asjaolu, et kaebaja ei saa subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse puhul käesolevas asjas toetuda avalike huvidega seotud argumentidele, on kinnitanud ka Tallinna Halduskohus oma 29.01.2016 otsuses (p 109) analoogses haldusasjas 3-14-53259 (vaidlus teise kaevandusettevõtjaga Nabala- Tuhala looduskaitseala moodustamise üle). Kaebaja on viidanud kohtulahendile haldusasjas nr 3-3-1-67-14, milles Riigikohus ütles, et teatud juhtudel tuleb ka subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse puhul hinnata avalike huvide kaalumist. Riigikohus on samas lahendis aga viidanud ka kohtulahendile haldusasjas nr 3-3-1-87-11, mille punktis 28 Riigikohus selgitas, et kohtuliku kontrolli ulatus sõltub sellest, millisele kaebeõiguse allikale kaebaja tugineb. Juhul kui kaebus esitatakse motiivil, et vaidlustatava haldusaktiga on rikutud kaebaja subjektiivseid õigusi, kontrollib kohus haldusakti õiguspärasust üksnes osas, milles see rikub kaebaja õigusi. Õiguste rikkumise motiivil esitatud kaebust lahendades ei saa kohus kontrollida haldusakti vastavust õigusnormidele, mis ei seondu kaebaja subjektiivsete õigustega. Käesolevas asjas ei puuduta avalikku huvi kaitsvad normid, sealhulgas maavarade kättesaadavuse temaatika, kaebaja subjektiivseid õigusi. Seega ei kuulu sellised väited kohtuliku kontrolli ulatusse. 6.1.
15. Vastustaja hinnangul ei saa kaebajal eksisteerida kohtulikult kaitstavat õigust asuda taotletaval Nõmmküla mäeeraldisel maavara kaevandama ning seetõttu ei saa eksisteerida kaebaja varaliste õiguste rikkumist. Isegi, kui kohtu hinnangul oleks kaebaja varaliste õiguste rikkumine võimalik, saaks see hüpoteetiliselt tuleneda ainult kitsalt Nõmmküla karjääri taotletaval mäeeraldisel piiratud majandustegevusest. Kaebaja kaebeõiguse piiritlemisel tuleb vastustaja arvates hinnata ka seda, mida saab hõlmata kaebaja kaevandamisloa taotluse menetlusest tulenev õiguspärane ootus. Kaebajal võib eksisteerida ootus esitatud loataotluse õiguspärasele lahendamisele, kuid see ei saa hõlmata ootust, et kaebaja kavandatud tegevus omandab prioriteedi mistahes muu põhjendatud alternatiivse keskkonnakasutuse ees. Vastustaja rõhutab, et kaebaja on esitanud maavara kaevandamise loa taotluse lubjakivi kaevandamiseks riigi omandis oleval maal, kus maavara kuulub MaaPS § 4 lg 2 kohaselt riigile (plaan III tl 18). Kaebajal ei saa eksisteerida õiguspärast ootust, et riik ei jätka mäeeraldise piirkonnas asuvate loodusväärtuste väljaselgitamist ega ootust, et riik ei võta loodusväärtuste tuvastamise järel meetmeid nende säilimise või soodsa seisundi tagamiseks. Pelgalt maavara kaevandamise loa taotluse esitamine ei saa viia teatud riigimaa osa looduskaitseliste kaalutluste huvisfäärist välja. 19 Vastustaja märgib veel, et kuna kaebaja ei ole maaomanik (maaomanik on riik), ei saa kaebaja antud kohtuasja raames ette heita ka maaomanike õiguste arvestamata jätmist. Seega, kaebuse sellised väited pole põhimõtteliselt kaebeõigusega hõlmatud ning sellised väited ei tule kohtul asja lahendamisel sisuliselt hinnata. 6.
16. Vastustaja toob eraldi välja, et Nabala-Tuhala piirkond on säilinud ainulaadse tervikliku loodusalana. Nabala-Tuhala piirkond oli looduskaitseala moodustamise menetluse alguseks jäänud Tallinna ümbruse ainukeseks suureks terviklikuks rohealaks, kus esinevad liigid ja elupaigad moodustasid piirkonnas ainulaadse terviku. Nabala-Tuhala looduskaitsealasse kuuluvat ala katab Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega nr 356-k kehtestatud Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga "Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused" määratud rohevõrgustiku tuumala. Roheline võrgustik täiendab teemaplaneeringu p 2.1.1 kohaselt funktsionaalselt kaitsealade võrgustikku, ühendades need looduslike aladega ühtseks terviklikuks süsteemiks. Kaebaja poolt taotletav Nõmmküla lubjakivikarjääri mäeeraldis asub rohelise võrgustiku suurel tuumalal T8, piirkonda väikese tuumalaga T9 ühendava maakonna rohekoridori K9 vahetus läheduses. Saku valla üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise aruandes selgitatakse et maakondliku ja kohaliku tasandi tuumalasid ühendavad rohekoridorid, mis ühendavad tuumalad teiste rohevõrgustiku elementidega, sh veekogude puhveraladega (nn sinivõrgustik). Rohevõrgustiku tuumalana säilitab Nabala-Tuhala kaitseala liikide isenditele tihedalt inimasustatud piirkonnas võimaluse rohealade vaheliseks migreerumiseks, ühendades seega kogu piirkonna looduslikud alad terviklikuks. Vastustaja selgitab, et tegemist on olulise riikliku tähtsusega rohelise võrgustiku tuumalaga – ühendustee teiste loodusmaastikega kulgeb rohekoridorina just üle taotletava Nõmmküla karjääriala. Rohelises võrgustikus toimub inimtekkeliste mõjude pehmendamine või ennetamine, mis loob eeldused koosluste arenguks looduslikkuse suunas. See toetab bioloogilist mitmekesisust, tagab stabiilse keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse (põhja- ja pinnavee teke, õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed jne). Need aspektid toetavad looduskaitseala moodustamist. Õige ei ole ka kaebaja väide, justkui Nõmmküla taotletava karjääri ala iseenesest oleks täiesti väärtusetu. Asjaolu, et ala metsakooslused on juba mõjutatud varasemast inimtegevusest, ei tähenda, et kooslused ei oma olulist looduskaitseväärtust. Vastustaja ei nõustu ekspert Taimi Paali väitega, justkui oleks ala taimekoosluste kaitse alla võtmine mõttetu. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et piirkonna taimekooslused on osa suuremast loodustervikust ja ala olulisemaks kaitse-eesmärgiks on väärtusliku elupaigavõrgustiku ja sellest sõltuvate ohustatud liikide kaitse. Hoolimata põgusast 1-päevasest välitööperioodist leiti ka
17. a ekspertiisi käigus alalt uusi kaitsealuste liikide (pruunikas pesajuur) leiukohti. Eeltoodu näitab ka selgelt, et täiendavate uuringutega leiab alalt tõenäoliselt veel rohkemgi uusi loodusväärtusi. Vastustaja ei saa nõustuda ka kaebaja väidetega, nagu oleks looduskaitseala loodeosa kauni kuldkinga kaitse seisukohalt väheväärtuslik. Kauni kuldkinga esinemisala tuleb siin käsitleda ühtse tervikuna. Ka ekspert Taimi Paal viitas, et paljudel orhideeliikidel on ohtra õitsemise ja tagasihoidliku õitsemise aastad ning taimed ei pruugi isegi paar aastat mullast välja tulla. Seega ei lükka Taimi Paali hinnang ümber Toomas Kuke poolt
18. a tehtud arvukuse hinnanguid antud piirkonnas. Isegi kui nentida, et olukord on võrreldes
19. aastaga muutunud, tuleb rõhutada, et tervikliku kaitseala moodustamine oligi vajalik just edasiste negatiivsete muutuste pidurdamiseks ja ala loodusväärtuste suurendamiseks tulevikus. Kaitseala kui terviku eesmärk on kaitsealuste liikide ja nende elupaikade, sh erinevate metsakoosluste ökoloogilise seisundi paranemine. 20 Kui analüüsida ala summaarset looduskaitselist väärtust (kõik liigirühmad, kooslused jne) ja terviklikkust lähiümbrusega, on jätkuvalt olemas looduskaitseline potentsiaal, mis samuti kõneleb looduskaitseala loomise kasuks. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et põhjavee alandamine ei mõjutaks ümbritsevaid taimekooslusi, sest olemasolevad kuivenduskraavid on põhjavee taset nagunii alandanud. Lähikonnas (2-3 km) on erinevas seisundis 15 madalsood, s.h allikasood. Kolme madalsoo kohta on olemas inventuuriandmed EELISes, ülejäänute olemasolu on võimalik tuvastada Maa-ameti mullakaardilt madalsoomuldade esinemise alusel. Need on elupaigad, mida kaevandamistegevus oluliselt mõjutama hakkaks. Märjad elupaigad nagu madalsood ja allikasood on äärmiselt olulised ja vajavad kaitset. Eestis on vaid 5 000 ha liigirikkaid madalsoid ja 250–500 ha allikasoid. Mõlemad nimetatud Natura esmatähtsad elupaigad on nii Eestis kui Euroopas kahaneva pindalaga. Vastustaja toob välja, et kaebaja ei ole tähelepanu pööranud asjaolule, et eksperdid siiski toetavad looduskaitseala moodustamist just nendel põhjustel, tegemist on elupaigaliselt killustatud alaga ja ala majandamine on mõjunud loodusväärtustele ja elupaikadele laastavalt. Looduskaitse ala moodustamine on ainus viis ala olemasolevaid loodusväärtusi ja elupaikasid hoida ja kahjustatuid taastada. Vastustaja rõhutab, et looduskaitseala moodustamisel ja loodusväärtuste kaitsel ei oma mingit olulisust see, kui kaugele jäävad varem kaitse all olnud alad. Loodusväärtusi tuleb kaitsta seal, kus nad asuvad (sh taastuvad) ning sealjuures ei lähtuta endistest looduskaitsealadest. Uue tervikliku looduskaitseala moodustamisel ei saa seega kuidagi määrav olla, kui kaugel on taotletav mäeeraldise ala endistest hoiu- või kaitsealadest. Eesmärk ongi kaitsta loodusväärtusi ja elupaikasid suuremal määral, kui seda varem on tehtud, seega ei ole põhjendatud lähtuda endistest kaitsealadest. Paljasõnaline on väide, et mäeeraldise aluse loodeosa väljajätmine looduskaitseala koosseisust ei kahjustaks kuidagi looduskaitseala terviklikkust ega loodusväärtusi. Looduskaitseala koosseisu on hõlmatud erinevate väärtustega alad. Asjaolu, et loodeosas on väärtused teised kui näiteks looduskaitseala keskel või läänepool, ei anna alust öelda, et need väärtused ei ole kaitsmist väärivad. Looduskaitseala terviklikkuse seisukohast on oluline kaitsta erinevaid kooslusi ning tagada liikide vaba liikumine ning nii nende toitumis- kui elukohtade säilimine ja taastamine. 6.
20. Vastustaja on seisukohal, et looduskaitseala moodustamise ettepaneku alusel hinnati kaitse alla võtmise eeldusi. LKS § 7 annab alternatiivse loetelu ning kõik seaduses sätestatud eeldused ei pea olema samaaegselt täidetud. Vastustaja leiab, et tõendatud on taotletaval mäeeraldisel haruldaste ja ohustatud loodusväärtuste olemasolu. Vastustaja toob välja, et kesksete uuringutena koostas OÜ Tirts & Tigu eksperthinnangu „Nabala maastikukaitseala ettepaneku loodusväärtuste inventuur“ (II tl 130-146), millele järgnes kooskõlas ekspertide ettepanekutega täiendavate uuringute tellimine. Palju infot oli juba varasemast olemas: liikide leiuandmed Keskkonnaregistris, üle-eestilise soode inventuuri andmed (E. Leibak ja J. Paal „Eesti soode seisund ja kaitstus“

(2013)) ja KMH koostamise käigus saadud andmed (I tl 26-65). Järeluuringute planeerimisel keskenduti nendele võimalikku kaitseala käsitlevatele küsimustele, mille osas puudus vajalikul tasemel teave. Oluline oli leida ja koondada informatsioon ala kaitseväärtustest. Linnustiku uuringud tehti kogu alal, kuid taimestikku uuriti pisteliselt, piirkondades, kus teadmised olid puudulikud. Keskenduti ala kaitseväärtuste väljaselgitamisele ning andmete täpsustamist kavandati kaitsekorralduskava koostamise raames. Nabala looduskaitseala moodustamise põhjendatusele ja kavandatud piirangute otstarbekusele andis kogutud ekspertarvamusi ja uuringuid koondades

1. a kokkuvõtliku hinnangu Eesti Maaülikooli ekspert Kalev Sepp EMÜ ekspertiisis. 6.
2. Vastustaja toob välja alljärgnevad loodusväärtused ja elupaigad, millest otsustamisel lähtuti. 21 6.4.
3. Vastustaja leiab, et kauni kuldkinga kaevandusalale jäävaid isendeid ei saa käsitada eraldiseisvatena, vaid neid tuleb vaadata laiemas kontekstis. Siinsete kuldkingade leiukohad on osa suuremast kuldkinga populatsioonist Nabala piirkonnas, mis on kokkuvõttes üks MandriEesti arvukamaid kuldkinga asurkondi. Keskkonnaregistris on registreeritud kokku 1087 kuldkinga leiukohta (punktobjektid + pindalalised objektid), neist 621 ehk 57% asub kaitstavatel aladel. Nabala alale jääb 77 kuldkinga leiukohta, s.o 7% kõigist registreeritud leiukohtadest. Tegemist on ühtlasi Tallinnale lähima märkimisväärse kuldkinga populatsiooniga. Üksikuid kuldkinga isendeid on küll leitud ka lähemal, 2 leiukohta Harku metsas ja mõned Keila lähistel, kuid sellist rohkearvulist populatsiooni (kokku 77 registreeritud kirjet), nagu on Nabalas, lähialal ei leidu. Kaevandusalale jäävate kasvukohtade hävitamine nõrgendaks olulisel määral nii kohalikku populatsiooni kui ka kuldkinga seisundit kogu Mandri-Eestis. Vastavalt kauni kuldkinga kaitse tegevuskavale (I tl 262) tuleb üle 100-võsulist kauni kuldkinga populatsiooni pidada Eesti mõistes suureks populatsiooniks. Tegevuskavas on välja toodud ka liigi peamised ohutegurid (I tl 267 pöördel). Kaunis kuldking kasvab kohati üsna niisketel või koguni soistel muldadel, mistõttu ohustavad teda nt kasvukohtade niiskusrežiimi muutused melioratiivsete tööde tagajärjel või, käesoleva vaidluse näitel, maavara kaevandamine. Ümbritsevate alade veerežiimi muutus võib halvimal juhul viia liigi kadumisele teadaolevates leiukohtades kogu kuivendusest mõjutatud alal. Mõjutatud alaks on kaebaja ise kaevandamise loa taotluse esitamisel pidanud vähemalt 3,6 km (I tl 17 pöördel), kuid ekspertide arvamustest tulenevalt ei saa välistada, et mõjuala on oluliselt suurem. Kindlasti kahjustab see populatsiooni elujõudu märkimisväärselt. Veetaseme muutused kasvukohas toovad enamasti kaasa kuldkingataimede hävimise. Ohutegurina on veetaseme muutused keskmise tähtsusega, kuna võivad viia 20 aasta jooksul Eesti asurkonna kahanemiseni kuni 20% ulatuses märkimisväärsel osal Eesti areaalist (tegevuskava, lk 11–12, I tl 267-271). Vastustaja leiab, et erinevate uuringute tulemusena on kindlaks tehtud, et kaevandamistööd avaldaksid märkimisväärset mõju ala veerežiimile. Seega saab järeldada, et isegi kui Nõmmküla karjääri alal kasvavad kauni kuldkinga taimed ümber istutada, häviksid veetaseme langemise tõttu ikkagi need populatsioonid, mis jäävad karjääri lähedusse. Vastustaja selgitab, et kaunis kuldking vajab kasvuks kindlat tüüpi mulda (lämmastikuvaene aluseline, neutraalne või kergelt happeline), niiskus- (parasniiske kuni ajuti liigniiske) ja valgustingimusi (kõige soodsamas kasvupaigas jõuab taimedeni veerand täisvalgusest) (tegevuskava, lk 6, I tl 264 pöördel). Eestist ei ole varasemaid kuldkinga ümberistutamise kogemusi teada, kuid orhideede puhul ümberistutamised enamasti ei õnnestu. Kaitsealuste taimede ümberistutamisi üritatakse vältida, sest taimede ümberpaigutamisel nende loomulikust keskkonnast potentsiaalselt sobivasse kasvukohta ei ole tulemused ennustatavad ja ei ole kindlust, et populatsioon suudab uues kasvukohas valitsevate teistsuguste tingimustega kohaneda. Kuldking, nagu ka mitmed teised orhideed, on ka täiskasvanuna sõltuvuses seensümbiondist, mistõttu ümberistutusel taimed sageli hukkuvad. Seetõttu ei ole kauni kuldkinga püsimajäämiseks võimalik selle isendeid kergekäeliselt ümber istutada. Vastavalt LKS § 55 lõikele 7 on I ja II kaitsekategooria taimede kõigi isendite kahjustamine ja hävitamine keelatud. Veerežiimi muutus kuldkinga elupaigas kahjustab paljusid muutuse mõjupiirkonnas kasvavaid kuldkinga isendeid, ja võib viia taimede täieliku hävimiseni terves kasvukohas. Vastavalt looduskaitseseadusele on keelatud sellise olukorra tekitamine, kus mitme kilomeetri raadiuses (vastavalt KMH aruandele on see ainuüksi 0,5 m ületavat alandust arvestades ca 1142 ha, vt I tl 42 pöördel) kahjustatakse I ja II kaitsekategooria liikide leiukohti. Vastustaja rõhutab, et OÜ Tirts & Tigu ekspert selgitas välja kaitsealuste liikide elupaigad ja kasvukohad, inventeeris võimalikud Natura elupaigatüübid ning andis hinnangu kaitseala moodustamise ettepanekule. Eksperdid leidsid kavandatava looduskaitseala piirides nii väärtuslikke Natura 2000 elupaiku kui ka kõigi kaitsekategooriate kaitsealuseid liike. 22 Kaitsealuste liikide seas toob ekspert välja ka taotletud Nõmmküla mäeeraldisel ohtralt kasvava kauni kuldkinga. OÜ Tirts & Tigu eksperdid pidid kokkuvõtvalt vajalikuks piirkonna kaitse alla võtmist ühtse kompleksina koos piirkonna kehtivate kaitsealuste objektidega ja riikliku looduskaitseala režiimiga. Õige ei ole kaebaja väide, justkui ei oleks OÜ Tirts ja Tigu inventuur hõlmanud suurt osa looduskaitsealast ja eriti ka selle loodeosast. Sellist välistust ekspertiisis ei ole.
4. a uuris Tallinna Botaanikaaia ekspert Olev Abner plaanitava Nabala maastikukaitseala kahes etteantud piirkonnas (kokku u 1900 hektarit) loodusväärtusi, keskendudes kaitstavate soontaimede ja sammalde leiukohtade ning suurema esinduslikkusega metsaelupaikade otsingule.
5. a koostas Tallinna Botaanikaaed uuringu tulemuste põhjal töö „Nabala maastikukaitseala taimestiku ja loodusväärtuste kordusinventuuri aruanne“ (III tl 12-17). Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, nagu ei saaks O. Abneri töö kinnitada taotletava Nõmmküla mäeeraldise kaitse alla võtmist. Hüdroloogilised uuringud rõhutavad ökosüsteemide sõltuvust veerežiimist. AS Maves ekspert M. Metsur rõhutab, et kaevandamise korral hävivad kooslused vähemalt karjääride kohtades ja nende vahetus ümbruses. Lubjakivi kaevandamine mõjutab piirkonna põhjavee taset ning seab ohtu nii elupaikade kui ka ohustatud liikide säilimise (II tl 114-128). Karjääride ümbruskonnas toob põhjavee taseme alanemine kaasa niiskuslembeste taimede asendumise teistega. Juhtivinsener ja hüdrogeoloogiadoktor L. Vallner selgitab
6. aasta uurimuses „Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal“, et vaid viis aastat kestev 20sentimeetrine soovee taseme alanemine võib esile kutsuda taimekoosluste tõsise muutumise (lk 8, III tl 66-72). 6.4.
7. Vastustaja toob välja, et KMH aruande tabelis 4.5 (I tl 35 pöördel) on märgitud taotletava mäeeraldise alal tehtud botaanilise inventuuri tulemused, millest nähtub, et mäeeraldise alal ja selle vahetus ümbruses tuvastati üle 160 isendi kaunist kuldkinga, mis on II kaitsekategooria liik. Samuti üle 30 isendi III kaitsekategooria liiki vööthuul-sõrmkäpp ning lisaks III kaitsekategooria liikide ungrukold, pruunikas pesajuur ja kahelehine käokeel isendeid. KMH aruande jooniselt 6.2 on näha, et taotletava mäeeraldise alale jääb 5 kauni kuldkinga populatsiooni ala ning 6 III kategooria kaitsealuse taimeliigi kasvukohta. Taotletava ala vahetusse lähedusse aga veel 2 kauni kuldkinga ning 3 III kategooria kaitsealuse taimeliigi kasvukohta ja 2 vääriselupaika. (kaart III tl 156). Vastustaja hinnangul ei saa looduskaitseala loodeosa kindlasti kauni kuldkinga kaitse seisukohast pidada väheväärtuslikuks. Nagu ka ekspert Taimi Paal viitas, on paljudel orhideeliikidel ohtra õitsemise ja tagasihoidliku õitsemise aastad ning taimed ei pruugi isegi paar aastat mullast välja tulla. Seega ei näita asjaolu, et Taimi Paal tuvastas
8. aastal taotletaval alal vähem kauni kuldkinga isendeid, kui tuvastati
9. aasta inventuuris, et vahepealsel ajal on kauni kuldkinga isendeid sedavõrd palju vähemaks jäänud, et nende kaitse alla võtmine ei ole mõistlik. Uus vaatlus ei lükka praegusel hetkel ümber Toomas Kuke poolt
10. aastal tehtud arvukuse hinnanguid antud piirkonnas. Isegi kui nentida, et olukord on võrreldes
11. aastaga muutunud, tuleb rõhutada, et tervikliku kaitseala moodustamine oligi vajalik edasiste negatiivsete muutuste pidurdamiseks ja ala loodusväärtuste suurendamiseks tulevikus. Kauni kuldkinga kaitse tegevuskava sõnastab kaitse-eesmärgina Eestis nii lähiaja (5 aastat) kui ka pikaajalises (15 aastat) perspektiivis populatsioonide arvu ja seisundi tagamise vähemalt
12. aasta leviku ja arvukuse tasemel ja seda koos Nabala-Tuhala esindusliku populatsiooniga. Kauni kuldkinga kaitse tegevuskavas on arvestatud, et kaitse alla on võetud ka Nabala-Tuhala looduskaitsealal asuv kauni kuldkinga populatsioon. Sellest tulenevalt ei saa kuidagi väita, et Nabala-Tuhala looduskaitsealal asuvad kauni kuldkinga leiukohad ei ole kaitsmist väärt. Vastupidi, nende kaitse alla võtmine on äärmiselt oluline ning seal asuva kauni kuldkinga 23 populatsiooni kahjustamine kaevandamise ja sellega kaasneva veerežiimi muutusega ei ole lubatav. Vastustaja toob välja, et Tagadi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. See tähendab, et kaitseeesmärk hõlmab kõiki sihtkaitsevööndis esinevaid kaitsealuseid liike ja nende leiukohti. Alal paiknevad linnud vajavad pesitsemiseks erinevaid metsaelupaiku, kuivadest vanadest männikutest salukuusikute ja soolehtmetsadeni – neid elupaiku vastav piirkond ka pakub. Lisaks on alal säilinud piirkonnale omane mitmekesine loodusmetsa alustaimestik, sh kaitsealused liigid kaunis kuldking, püst-linalehik, vööthuul-sõrmkäpp, harilik ungrukold, pruunikas pesajuur, hall käpp. Seega on alal mitmeid kaitsealuseid liike, mida kaevandamine kindlasti mõjutaks. Samas on erinevaid arvamusi selle osas, kui suures ulatuses kaevandamine veerežiimi mõjutab, millest nähtub, et täielikku kindlust selles osas ei ole. Kuivõrd mõju ulatust ei ole võimalik täpselt kindlaks määrata, on loodusväärtuste kaitse alla võtmine igati põhjendatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et antud piirkonna osas ei ole taastumispotentsiaalist kohane rääkida. Metsade puhul, mis looduskaitseala loodeosas asuvad, on taastumispotentsiaalist igati kohane rääkida. Selles piirkonnas on ka täna esindatud väärtuslikud metsaliigid, kelle elutingimuste parandamiseks Tagadi sihtkaitsevöönd loodud on. See, millised kraavid täpselt sulgeda ja kus ning kui palju tõsta veetaset, sõltub kaitstavatest väärtustest ja konkreetsete märgade metsakasvukohatüüpide ökoloogilisest nõudlusest, arvestades väärtuste kompleksi laiemalt. Alal on endiselt suur looduskaitseline potentsiaal, mida looduskaitseala loomine aitabki taastada. 6.4.
14. aastal koostas Linnuekspert OÜ Keskkonnaameti tellimusel Nabala maastikukaitseala kaitsealuse haudelinnustiku täiendava uuringu (III tl 19-24). Kuigi ca kahe kuu vältel toimunud uuringu käigus ei kogutud otseseid tõendeid must-toonekure esinemise kohta, tuvastas ekspertiis mitmeid must-toonekurele sobilikke toitumiskohti. Varasemad vaatlusandmed kinnitavad siiski, et üks isend või paar hoidis 2001.–
15. a paiku Nabala piirkonnas pesakohti (uuringu p 3.1, III tl 19-24). Ekspertiisi p-s 3.5 nenditakse, et koos
16. a haudelinnustiku uuringuga on kavandatud Nabala kaitseala piirides ja lähiümbruses kindlaks tehtud vähemalt 25 kaitsealuse linnuliigi pesitsusaegne esinemine, enamikel liikidel kindel pesitsemine. Ekspertiisi kohaselt on veel säilinud suuremaid massiivipiirkondi ja vanu loodusmetsi, mis on sobilikud nii must-toonekurele, kanakullile kui ka teistele liikidele, kes killustunud majandusmetsas elupaika ei leia. Võttes arvesse piirkonna väärtust must-toonekure potentsiaalse pesapaigana, suure ja kohati veel ühtlase elupaigamassiivina ning rohekoridorina, on kavandatav Nabala kaitseala piirkond ekspertiisi kohaselt väärt säilitamist ja maastikukaitseala loomine vähemalt töö lähteülesandes toodud piirides on linnustiku kaitse seisukohalt igati põhjendatud. 6.4.
17. Kaebaja väide, justkui saaks looduskaitseala moodustamisel tähtsust omada vaid musträhni esinemine taotletaval mäeeraldisel ning mitte teised linnuliigid, ei ole õige. Tagadi sihtkaitsevööndi kaitse-eesmärk on looduse mitmekesisuse ja maastikuilme säilitamine ning kaitsealuste liikide elupaikade kaitse. See tähendab, et kaitse-eesmärk hõlmab kõiki sihtkaitsevööndis esinevaid kaitsealuseid liike ja nende leiukohti. See ei piirdu vaid musträhni esinemisega alal. Ala on kaitsealustele linnuliikidele terviklikuks pesitsus-, toitumis- ja puhkealaks, mistõttu ei ole õige keskenduda vaid konkreetse mäeeraldise piires kohatud isenditele. Looduskaitse seisukohast omavad tähtsust kõik alal esinevad kaitsealused liigid ning linnuliikide tervikliku kaitse seisukohast on oluline vaadata ka looduskaitseala kui tervikut, et kaitsealustele lindudele oleks tagatud nii pesitsus-, toitumis- kui puhkealad. 6.4.
18. Nabala lubjakivimaardla kasutuselevõtu võimalikku mõju Harju alamvesikonna vee seisundile analüüsis põhjalikult AS Maves ekspert Madis Metsur

(2007). Ekspertiis on tehtud avalikult kättesaadavaks Keskkonnaministeeriumi veebilehel 24 http://www.envir.ee/sites/default/files/elfinder/article_files/nabala_vee_aruanne_07052007.pd f. Ekspert toob välja karsti- ja rikkevöönditest tuleneva määramatuse põhjavee taseme alandamise mõjuala määramisel. Arvutuste ja modelleerimisega saadud veeärastusega kaasnev põhjavee taseme muutus ulatub kuni 4 km kaugusele. Veetaseme muutus ulatub arvutuslikult 1 meetrini 2 km kaugusel karjääride kontuurist, kuid mitme karjääri koosmõjul võib toimuda ka põhjavee alanduslehtrite ühinemine. Ekspert rõhutab, et alanduslehtrite modelleerimine lõhelistes lubjakivides on keerukas ning karsti- ja rikkevööndite kaudu ei ole ekspertiisi kohaselt välistatud ka ulatuslikum mõju (p 3.1, II tl 114-128). AS Maves ekspertiisis tuuakse välja ka kaevandamisest tulenev pinnavee režiimi muutus (p 3.1, II tl 114-128). Nõmmküla karjääri kuivendusvee suunamine Järve ojasse suurendab ekspertiisi kohaselt tõenäoliselt veelgi reostunud Vääna jõe ülemjooksu vooluhulka enne Järve ojja suubumist. Välistatud ei ole taotletava Nõmmküla alanduslehtri kaudne mõju Paekna allikajärvele. Vee ümbersuunamise tagajärjel võivad pikaks ajaks kuivaks jääda karjääri ümbruse kraavid, tuues kaasa elustiku (lindude toidubaasi) kadumise.

1. a koostas Eesti Geoloogiakeskus kaebaja jt kaevandamist kavandanud isikute tellimusel uuringu „Nabala lubjakivimaardla rajatavate karjääride mõju põhjavee seisundile“ (eksperdid L. Savitski ja V. Savva) (I tl 249). Töö põhiülesandeks oli hinnata Nabala lubjakivimaardla nelja perspektiivse karjääri mõju põhjaveele kui elanikkonna veevarustusallikale. Eesti Geoloogiakeskuse uuringus on välja toodud Nabala lubjakivimaardla piirkonnas kaevanduste avamisel tekkivad võimalikud põhjaveealanduse ulatused. Uuring toetab AS Maves eksperdi järeldust, et Nõmmküla ja teiste taotletavate mäeeraldiste karjääride koosmõjul ühinevad karjääride alanduslehtrid. Uuringu kokkuvõttes jõutakse vastustaja looduskaitsespetsialistide hinnangul ekslikule järeldusele, et „looduskaitsealade taimkattele karjääride veealandus negatiivset mõju ei avalda, kuna vegetatsiooniperioodil on looduslik veetase alla kahe meetri sügavust“ (I tl 257). Sellist järeldust ei saa kindlasti teha põhjaveetoiteliste koosluste – madal- ja allikasoode ning soometsade – ja nende taimkatte kohta. Toetudes Eesti Geoloogiakeskuse hüdroloogide koostatud mudelile, võib kinnitada, et kaevanduse avamine kahjustab tugevalt kõiki märgi kooslusi vähemalt 2–3 km raadiuses ümber otsese kaevandusala. Sellele alale jääb Nõmmküla karjääri ümber vähemalt 15 erineva suuruse ja väärtusega praegust või kunagist madalsood. Mõju võib tegelikkuses osutuda veelgi laiaulatuslikumaks. Vastustaja märgib, et Eesti Geoloogiakeskuse veetaseme alandamist käsitlevad uuringu järeldused seab kahtluse alla Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituudi juhtivinsener ja hüdrogeoloogiadoktor L. Vallner oma
2. aasta uurimuses „Karstinähtused kavandataval Nabala looduskaitsealal“ (III tl 66-72). L Vallner on EGK uuringut analüüsides leidnud, et „Koostatud mudeli seletuskirjas pole selgitatud modelleerimisel kasutatud rajatingimusi ning ei näidata, kuidas ruumis jaotuvad mudelisse antud kihtide filtratsiooniparameetrid. Puuduvad andmed mudeli kalibreerimise kohta. Pole koostatud ala veebilanssi erinevate modelleerimisstsenaariumide puhuks. Kordagi pole mainitud mõisteid „karst“ ega „kaksikpoorsus“. Kasutatud kirjanduse nimestikus on vaid kuus maardla varude hindamise tehnilist aruannet. Kuna seletuskiri ei järgi modelleerimise head tava (imitatatsioonimudeli valiku, rajatingimuste ja kihtide juhtivusparameetrite ruumilise jaotumuse motiveeringut, tulemuste verifitseerimist ning autorite erialast kompetentsi tõestavat kasutatud kirjanduse loetelu), ei saa modelleerimistulemusi pidada usaldusväärseteks“ (lk 9, III tl 66-72). Võttes aluseks kakspoorsuse kontseptsiooni (s.o karstivormides toimuva voolamisega samaaegselt eeldatakse ka tüüpilist filtratsiooni), leidis L. Vallner Eesti Geoloogiakeskuse lähteandmete alusel, et karjääride veetasemete sügavate alanduste korral jääb Nõiakaev kuivaks. 25 Kokkuvõtvalt peab L. Vallner Nabala kaitseala moodustamist põhjendatuks (lk 10, III tl 6672). Karstialale ulatuva alanduslehtri mõju ulatuse prognoosimise takistusi käsitleb MTÜ Pakri Looduskeskus (ekspert H. Kink)
3. a töö “Keskkonna-uuringud Nabala lubjakivimaardla piirkonnas“ (III tl 38-60). Töö p-des 5 ja 9 nenditakse, et alanduslehtri mõju ulatust ei ole karstialal hüdrogeoloogiliste meetoditega võimalik määrata. Siin oleneb veerežiim maa-alustest vooluteedest. Maa-aluste vooluteede olemasolul on ohustatud kogu piirkonna vesi. Veetaseme alandamisel hävineksid töö kohaselt karsti- ja allikaalad ning nendega seotud kaitsealused taimed ja loomad. Nõmmküla taotletava mäeeraldise alal on karstivormide tuvastamiseks teostatud uuringuid. Eesti Geoloogiakeskuse töös „Elektromeetrilised katsetööd Nõmmküla II uuringuruumis

(2008)(III tl 61-65) asutakse kokkuvõtvalt seisukohale, et uuringu tulemused ei kinnita maaaluse jõe esinemiseks vajaliku ulatusliku rikke ja/või karstumisvööndi esinemist. Samas tunnistatakse, et võimalike väikeste rikete suuna ja ulatuse määramine nõuab täiendavat pindalalist kaardistamist ning anomaaliate kontrolli sondeerimismeetodil ja vajadusel ka puurimisega.

1. a teostatud Roadscanners georadari uuring Nõmmküla taotletava mäeeraldise alal (III tl 25-37) kinnitab vastustaja arvates maa-aluste karstivormide olemasolu uuringualal. Vastavalt uuringule on maapinna ülemises kihis 3–4 m paksune tiheda lubjakivi kiht. Selle all paikneb aga poorne kivimikiht, 2–4 m paksune nn karstihorisont (p 3). Uuringu teostajate hinnangul toetab sellise kihi olemasolu maa-aluste jõgede leidumist. Uuringu kokkuvõttes nenditakse, et radarimõõtmised tuvastasid maapõues hüdrauliliste seostega tunnelid, mille laiemate seoste tuvastamiseks oleks vajalik detailsete ja suuremastaabiliste uuringute teostamine. Uuring toetab L. Vallneri järeldust, et Nõmmküla taotletaval mäeeraldisel esinevad maa-alused karstivormid, kus leiduv vesi võib olla ühendatud laiemal karstialal paiknevate karstivormidega.
2. aastal teostas A. Kivistik Nabala piirkonna allikate, allikasoode, lubjarikaste soode ja karstinõgude inventuuri (III tl 73-80). Kaardistati 15 allikat ja allikasoo piirkonda, samuti 8 karstinõgu ja -järvikut. Uuringus esitati 10 II kategooria taimeliigi ja 16 III kategooria taimeliigi leiukohtade andmed ja analüüsiti nende seisundi muutumist viimastel aastakümnetel. Uuring toetab looduskaitseala loomist antud piirkonnas, seda enam, et paljud looduskaitseväärtused on piirkonnas kadumas seoses põhjavee taseme alanemise ja raietöödega. Inventuuri kokkuvõttes selgitatakse, et Nabala-Tuhala-Pahkla vahelisel loodusalal on teostatud ulatuslikke metsakuivendustöid ja raieid suurtel pindadel. Põhjaveetaseme langetamine ümbruskonnas on kiirendanud kaitseala loomise põhjendusena toodud allikasoode taimekoosluste teisenemist ja loodusväärtuse vähenemist. A. Kivistik asub looduskaitseala loomist toetavale seisukohale ning peab vajalikuks kaaluda veerežiimi muutmiseks mh mõningate kuivenduskraavide kinniajamist. Vastustaja ei nõustu kaebuse p-s 43 valikuliselt esitatud ekspertiisi tsitaatidega ning need ei toeta eksperdi kokkuvõtvaid järeldusi. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Eesti Geoloogiakeskuse töös „Nabala lubjakivimaardla Nõmmküla II alal tehtud hüdrogeoloogilised tööd ja modelleerimine“ (2006, KMH aruande lisa 9, III tl 81-97) käsitletakse küll põhjalikult kaevandamisest tuleneva veetaseme alanemise negatiivset mõju elanikkonna veevarustusele, kuid veerežiimi tõendatud muudatusi ei seostata kaitsealustele liikidele avaldatava negatiivse mõjuga. 6.4.
3. Vastustaja leiab, et on selge, et kaevandamine mõjutab veerežiimi. Kaevandamisloa taotluse seletuskirja (I tl 17) kohaselt on mäeeraldise sügavus keskmiselt 21,6 m. Kaevandamisloa taotluse seletuskirja kohaselt on kõige olulisemaks mõju põhjaveele, kuna kaevandamine toimub allpool põhjavee taset. Veeärastuse tõttu tekib ala ümber depressioonilehter, mis võib ulatuda kuni 3,6 km kaugusele. Oma 23.02.2016 vastuses on kaebaja viidanud, et veerežiimi muutuste mõju võib ulatuda 1,7 km kaugusele. Seega on ka 26 kaebaja enda seisukohtades näha vastuolusid, mis kinnitab, et tegelikkuses ei ole veerežiimi muutuste mõjuala sedavõrd kindlalt määratav, nagu kaebaja püüab näidata. Vastustaja on seisukohal, et veerežiimi muudatuste mõju ulatust ei ole võimalik täpselt ette ennustada ja kindlaks määrata. On aga kindel, et mõju esineb. Seda on kinnitatud ka kaebaja poolt 23.02.2016 esitatud Inseneribüroo Steiger hinnangus, kus nenditakse, et kuna kasulik kiht asub allpool põhjaveetaset, tuleks maavara väljamisel karjääri valguv vesi välja pumbata ja eesvoolu juhtida, mille tulemusel alaneks nii kvaternaarisetetes kui ka ordoviitsiumi ladestiku lubjakivides põhjaveetase. Võttes arvesse Nabala-Tuhala piirkonna tundlikku ja keerukat veerežiimi, on alust arvata, et mõju võib olla tavapärasest ettearvamatum ja suurem. Ühtlasi on siinkohal igati asjakohane karjääride kumulatiivsete mõjude hindamine. Kaebaja on küll püüdnud väita, et oluline on vaid taotletav Nõmmküla karjäär, kuid tegelikkuses tuleb looduskaitseala ja loodusväärtuste mõjutamise seisukohast võtta siiski arvesse ka karjääride üheaegsel töötamisel tekkivat kumulatiivset mõju. Seda on omalt poolt kinnitanud ka AS Maves ekspert Madis Metsur oma hinnangus, märkides, et üksikule karjäärile tehtavad keskkonnauuringud ei ole piisavad kaevandamise keskkonnamõju põhjalikuks hindamiseks, kuivõrd ei hinnata karjääride koosmõju. Seda ka seetõttu, et erinevalt sellest, mida kaebaja on oma vastuses väitnud, on ka taotletava Nõmmküla karjääri läheduses madalsooelupaiku ning karjääride alanduslehtrite ühinemisel on mõju madalsooelupaikadele kindel. Selliseid elupaikasid mõjutab kaevandamistegevus ja sellest tulenev veerežiimi muutus kindlasti. Ühtlasi jääb taotletavale kaevandusalale veel arvukalt II ja III kategooria taimede ja lindude elupaikasid, mida kaevandamine ja veerežiimi muutus samuti mõjutab. Isegi Inseneribüroo Steiger 23.02.2016 hinnangus on nenditud, et kuivõrd pinnase niiskussisaldus väheneb, võib sellel olla negatiivne mõju kauni kuldkinga populatsioonile. Vastustaja ei ole väitnud, et leevendusmeetmetega ei oleks üldse võimalik veerežiimi muutusi vähendada, kuid ebakindlus on selles, millises ulatuses mõjud esinevad ning millises ulatuses on võimalik neid vähendada. Täiendavalt märgib vastustaja aga, et ka Inseneribüroo Steiger 23.02.2016 hinnangus on kinnitatud, et karstilõhede avanemine kaevandamise käigus ei ole välistatud ning on ka kinnitatud lõhede ja karstumistunnustega vööndi esinemist. Kaebaja on märkinud, et maa-aluste jõgede esinemine Nõmmküla piirkonnas ei ole leidnud kinnitust, kuid ohuteguriks ei ole vaid maa-alused jõed, vaid ka väiksemad karstivormid. Vastustaja toob välja, et nii AS Maves ekspert Madis Metsur, Eesti Geoloogiakeskus, Leo Vallner, H. Kink, Roadscanners kui ka A. Kivistik on kinnitanud karstivormide esinemist Nabala-Tuhala alal ning analüüsinud nende võimalikke mõjusid. Vastustaja leiab, et kaebaja kriitika Leo Vallneri töö ja seisukohtade osas ei ole õige. Vastustaja leiab, et ta on määruse andmisel põhjendatult lähtunud Leo Vallneri analüüsist. Sealjuures on analüüsitud ka teisi ekspertiise ning nende vastuolusid. Ka looduskaitseala moodustamise määruse seletuskirjas on viidatud lisaks Leo Vallneri tööle veel ka MTÜ Geoeducation Center’i hinnangule. Vastustaja tellis piirkonnas varem uuringuid teostanud Leo Vallnerilt ka täiendava töö tervikliku ülevaate saamiseks Nabala-Tuhala piirkonna karstinähtustest ja karstist laiemalt. Kuivõrd tegemist on eksperdiga, kes on piirkonnaga hästi kursis ning on seda korduvalt uurinud, on põhjendatud temalt hinnangu küsimine. Vastustaja nendib, et karstivormidega seoses on ekspertide seisukohad teatud osas lahknevad, kuid karsti esinemist on kinnitanud mitmed uuringud. Selle mõju ulatuse määramatust näitabki aga ka see, et eksperdid ei ole selles ühel meelel. Sellist karstist tulenevat ebakindlust veerežiimi muutuste mõjuulatuse prognoosimisel tuleb kindlasti arvesse võtta. 27 6.4.
4. Vastustaja toob välja, et EMÜ ekspertiisis (II tl 147-182) analüüsitakse ekspertarvamustes ja inventuurides esitatud andmeid ja antakse LKS § 8 lg-tes 4 ja 5 nimetatud hinnang loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekule. EMÜ ekspertiisis tehakse ettepanek looduskaitseala tsoneerimiseks. Tagadi sihtkaitsevööndi eesmärgiks on seal leiduvate II ja III kaitsekategooria kaitsealuste liikide elupaikade kaitse (laanerähn, kaunis kuldking, püst-linalehik, vööthuul-sõrmkäpp, harilik ungrukold, pruunikas pesajuur, hall käpp, hoburästas, händkakk, laanepüü, musträhn, valge kärbsenäpp, värbkakk). Ekspert viitab, et Tagadi sihtkaitsevööndi piirkonnas on nähtud raudkulle ja alal on vääriselupaik. EMÜ ekspertiis käsitleb põhjalikult moodustatava kaitseala välispiiri (p 2.2, II tl 147-182). Ekspertiisis tehtud piiriettepanekus lähtuti ala väärtusest looduskaitseala kaitse-eesmärgiks olevate taimeliikide ja linnuliikide elupaigana ning ala potentsiaalsest väärtusest elupaigana, kui rakendatakse sobivaid ja piisavaid meetmeid ala hoidmisel ja kaitsel. Lisaks lähtuti looduskaitseala ettevalmistamisel koostatud uuringute tulemustest ning kaitstavasse alasse hõlmamise proportsionaalsusest. Ekspertiisi tulemusena esitatud välispiiri ettepanekuga on vaidlustatud määruse koostamisel arvestatud. Kui ala kaitse alla võtmise ettepanek hõlmas 8080 ha suurust ala, siis EMÜ ekspertiis telliti pärast ettepaneku põhjendatuse kaalumist oluliselt väiksemale alale, 5533 ha. EMÜ ekspertiisi tulemusena vähenes kaitse alla võetav ala veelgi ning vaidlustatud määrusega kehtestatud kaitseala pindala on 4628,7 ha (nimetatud pindalast 1044,4 ha on juba varem kaitse all). EMÜ ekspertiisis tuuakse välja ka keelatud tegevuste seos veerežiimi mõjutamisega (p 2.6.12, II tl 147-182). Ekspert viitab Arne Kivistiku pikaajalistele vaatlustele, mis kinnitavad, et ebasoovitavad muutused luhtade ja soode veerežiimis, lagedate soo- ja niidualade kinnikasvamine, soo- ja lammimetsade seisundi halvenemine ja piirkonnas esinevate allikate vooluhulga vähenemine on tingitud peamiselt maaparandustöödest ning jõgede ja ojade voolusängide reguleerimisest. EMÜ ekspertiisis järeldatakse, et maavarade kaevandamine on vastuolus kaitseala kaitse-eesmärkidega, kuna see kujutaks täiendavat ohtu loodusväärtustele, eriti veerežiimi muutustele tundlikele elupaikadele ja liikidele. EMÜ ekspertiisi kohaselt on Nabala piirkond väärtuslik looduskompleks, hõlmates soo- ja metsaelupaigad ning kaitsealuste ja ohustatud liikide elupaigad. EMÜ ekspertiisi kohaselt on alal tervikuna oluline tähtsus loodusliku mitmekesisuse säilitamisel ning piirkonda ühendavaks looduslikuks tingimuseks on karstinähtuste esinemine ja sellega seotud tundlik veerežiim. EMÜ ekspertiisiga tuvastati kõikide LKS-s nõutavate kaitse alla võtmise eelduste olemasolu. 6.
5. Vastustaja leiab, et ka kaebaja poolt esitatud materjalid, ei anna põhjust kaebuse nõuete rahuldamiseks ja põhjendab oma seisukohta järgnevaga. 6.5.
6. Kaebaja on esitanud kaebuse lisana 7 (I lk 26) Nabala lubjakivimaardlasse kavandatava Nõmmküla karjääri rajamise ja töötamisega kaasneva KMH aruande (OÜ Inseneribüroo STEIGER, 2009). Kaebaja esitas 17.08.2009 kirjaga (II tl 129) Keskkonnaministeeriumile nn vaheotsuse tegemiseks avalikul arutelul esitatud ja kirjalikult laekunud seisukohtade järgi parandatud KMH aruande. Vastustaja toob kõigepealt välja, et tegemist on töödokumendiga, mille nõuetele vastavust ei ole KeHJS-le vastavas menetluses kontrollitud. Vastustaja juhib tähelepanu sellele, et KMH aruanne käsitleb Nõmmküla taotletaval mäeeraldisel kaevandandamist läbivalt positiivses võtmes, keskendudes vahetult karjääri alal ja sellega vahetult piirneval alal avaldatavale väidetavale mõjule. Haldusasjas nr 3-11-1689 analüüsis kohus kaebaja taotluse alusel KMH rolli kaitseala moodustamise kontekstis. Tallinna Ringkonnakohus asus oma 23.04.2013 kohtuotsuses seisukohale, et avakaevandamine võib tõenäoliselt kaitsta soovitavaid loodusväärtusi kahjustada. Kohus selgitas, et kaevandada soovinud isikute poolt koostatud KMH-d keskenduvad taotletava tegevuse (konkreetses karjääris lubjakivi kaevandamine) keskkonnamõjule, ettepaneku järgi aga hõlmab planeeritav kaitseala kogu Nabala lubjakivimaardla piirkonda tervikuna. Kohus leidis, et enne kaitseala moodustamise ettepaneku osas otsuse tegemist ei ole keskkonnamõju hindajal võimalik hinnata 28 adekvaatselt kavandatava tegevuse ja selle alternatiivide mõju, kuna pole selge taotletava tegevuse mõjusfääri jäävate keskkonnaobjektide ulatus, kaitserežiim ning sellest tuleneda võivad piirangud taotletavale tegevusele. Ringkonnakohus toetas haldusasjas nr 3-11-1689 Tallinna Halduskohtu seisukohta samas asjas, et KMH raames tehtud uuringud ei anna loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluses piisavat informatsiooni. Vastustaja toob välja, et KMH aruandes asutakse kokkuvõtvalt seisukohale, et taotletava mäeeraldise alal puuduvad geoloogilised rikked, karstivormid ning maa-alused jõed. KMH aruandes hinnatakse võimalikku mõju Kurevere ja Tuhala karstialadele ning järeldatakse, et mõju puudub. Mitme kavandatud kaevanduse kumulatiivset mõju KMH aruandes ei analüüsita. Vastustaja rõhutab, et karstivormide puudumist käsitlev järeldus on vastuolus teiste menetluses kogutud ekspertarvamustega. Kaitseala moodustamise menetluses kogutud andmete põhjal ei ole vastustaja arvates võimalik välistada karstivormide olemasolu taotletaval mäeeraldisel ning sellest tulenevat määramatust veerežiimi muutmisest tuleneva negatiivse mõju ulatuse osas. Vastustaja hinnangul on ka kaitsealustele liikidele avaldatava mõju osas KMH aruanne vastuoluline. Alanduslehtri mõju loetakse aruande kohaselt oluliseks, kui see ületab 1 m (p 6.1.1, I tl 41). Samas nenditakse, et veerežiimi muutmisega kaasnev negatiivne mõju puudutab neid kooslusi, mis on tundlikud põhjaveetaseme alangu suhtes. Töös käsitletakse taotletaval Nõmmküla mäeeraldisel leiduvaid kaitsealuseid liike, sh elujõulise kauni kuldkinga populatsiooni olemasolu. Töös tuuakse välja, et kaunis kuldking asub aladel, kus on märjad mineraalmullad (p 6.2, I tl 42 pöördel). Seega oleks korrektne järeldus, et KMH aruandes väheoluliseks peetud alanduslehtri mõjualas eksisteerib oluline negatiivne mõju kauni kuldkinga populatsioonile. KMH aruandes tuuakse välja, et taotletav Nõmmküla karjäär hõlmaks rohevõrgustiku tuumala pindalast ca 5% (I tl 44). Aruandes esitatakse järeldus, et kaevandamisest tulenev mõju loomastikule on negatiivne, kuid mitte oluline. 6.5.
7. Kaebuse lisana 12 (I tl 79) on esitatud MTÜ Geoeducation Center (eksperdid H. Bauert ja R. Perens) töö „Paekivi kaevandamise mõjud Nabala lubjakivimaardlas“

(2012). Kaebaja käsitleb töös esitatud argumente kaebuse p-s

1. Vastustaja selgitab, et kuigi kaitseala moodustamise ettepanekus olid keskseks kaitset vajavaks loodusväärtuseks karstivormid, hõlmas nii ettepanek kui ka kaitseala moodustamise hilisem menetlus ka muude väärtuste (nt botaanilised väärtused) kaitset. MTÜ Geoeducation Center analüüs on koostatud hariduselt geoloogi poolt, kes ilmselt ei ole piisavalt pädev arvamuses käsitletud taimeökoloogia ja botaanika valdkonnas (sellisele asjaolule on haldusasjas nr 3-11-1689 tuginenud ka Tallinna Ringkonnakohus). MTÜ Geoeducation Center töös seatakse kahtluse alla karstivormide olemasolu Nabala- Tuhala kaitsealal. Töös asutakse seisukohale, et lubjakividel asuv mitme meetri paksune moreeni kiht tõkestab oluliselt sademevete imbumist põhjavette ja seetõttu ei ole alal toimunud karsti kujunemist (lk 20, I tl 81, pöördel). Töös asutakse seisukohale, et MTÜ Tuhala Looduskeskuse töös välja toodud nn salajõgede olemasolu ei ole teaduslikult tõendatud (lk 24). vastustaja toob välja, et viidatud seisukohtade alusel on ilmne, et ekspertide vahel on lahkarvamus karstivormide olemasolu osas väljaspool ilmsete maapinnale ulatuvate karstivormide ala. 6.5.
2. 03.06.2014 kirjaga esitas Eesti Teaduste Akadeemia Vabariigi Valitsusele informatsiooniks väljavõtte juhatuse istungi protokollist (valikuliselt on edastatud dokumendid esitatud kaebuste lisadena 20–22). Vastustaja toob välja, et vastupidiselt kaebuses esitatule ei olnud Eesti Teaduste Akadeemia liikmed Nabala-Tuhala looduskaitseala moodustamise ning lubjakivi kaevandamise küsimuses üksmeelsed ning loodusteaduste esindajad esitasid juhatusele looduskaitseala moodustamist toetavad seisukohad. Nii oponeeris maavarade kasutamist toetavale nägemusele oponeeris prof dr Ü. Niinemets, kes nentis, et vee liikumine Nabala piirkonnas ja karstiala paiknemine ei ole tegelikult teada. Ü. Niinemets toob välja 29 olulise vastuolu, kus geoloogilised teadmised kajastavad lubjakivi varu erakordse täpsusega (1000 m3), kuid samas on puudulikud teadmised selles osas, kus asub põhjavesi, kuhu see liigub (kas üldse liigub) ja kust saavad allikad toite. Olemasoleva teadmise põhjal ei välista Ü. Niinemets, et vesi võib lasundite vahel liikuda. Kokkuvõtvalt esitab prof dr Ü. Niinemets järelduse, et puuduvad teaduslikud argumendid kaitseala pindala vähendamiseks. Kaevandamisvajadus ei saa olla ainsaks põhjuseks kaitseala piiride muutmiseks (I tl 153). 29.05.2014 kirjas Eesti Teaduste Akadeemia juhatusele (II tl 192) märkis Ü. Niinemets, et komisjon ei põhjendanud, miks osades hinnangutes peeti karstinähtusi kaitset vajavateks ja teistes mitte. Samas juhib Ü. Niinemets tähelepanu asjaolule, et samas jõudis komisjon konsensusele, et tegelikult usaldusväärseid andmeid vee liikumise kohta Nabalas ei ole. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni 09.02.2010 laiendatud koosoleku protokollis (MTÜ Geoeducation Center töö „Paekivi kaevandamise mõjud Nabala lubjakivimaardlas“, lk 21, I tl 82) jõutakse mh järgmistele seisukohtadele: 1) Nabala karstialal leidub olulisi loodusväärtusi ka väljaspool olemasolevaid kaitsealuseid piirkondi; 2) tegemist on keeruka, kõrge põhjaveetasemega karstistunud piirkonnaga. Kavandatud lubjakivikarjäärid, kus kogu kaevandatav kiht on allpool põhjaveetaset, võivad seda väärtuslikku ja õrna ökosüsteemi ettearvamatult mõjutada ja seada ohtu oluliste looduskaitseliste väärtuste säilimise; 3) nenditakse alaga seonduvate probleemide keerukust ja olemasolevate andmete puudulikkust ja vastuolulisust, sh vastuolusid kavandatavatest lubjakivimaardlatest toodetava killustiku kvaliteedi ja saagikuse osas; 4) ulatusliku karsti tõttu on ala kahtlemata nitraaditundlik; 5) edasise tegevuse osas peetakse mh vajalikuks Nabala ala loodusväärtuste inventuuri ja eri piirkondade looduskaitseliste väärtuste hindamist, kuna senised hinnangud ei arvesta karstinähtustega piirkonnas. Uuringute alusel tuleb Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni hinnangul otsustada, kas luua üks suur looduskaitsealune Nabala karstiala. Eesti Teaduste Akadeemia Looduskaitse Komisjoni esimees Urmas Tartes käsitleb oma kirjas Eesti Teaduste Akadeemia juhatusele (tl II 193-195) mh kaitseala moodustamisega seotud avalikku huvi, tuvastatud loodusväärtusi ning Eesti Teaduste Akadeemia poolt kogutud andmete vastuolusid. U. Tartes toob välja, et kaitseala moodustamisel ei ole tegemist keskendumisega ühe üksiku loodusobjekti või nähtuse kaitsmisele. U. Tartes rõhutab, et olemasolevad kaitsealad ja seni kaitsmata loodusväärtused seotakse üheks kompleksseks kaitsealaks. Kirjas juhitakse tähelepanu ka sellele, et vaatamata loodusväärtuste ulatuslikule inventuurile ei ole kõiki loodusväärtusi veel inventeeritud. Käsitlemata on selgrootud ja seened, kelle seas on samuti kaitsealuseid liike. Kaebaja tugineb kaebuses ka T. Alli poolt Eesti Teaduste Akadeemia juhatusele esitatud seisukohtadele (I tl 154), kus toetatakse läbivalt kaevandamise võimaldamist kavandatud Nabala-Tuhala kaitsealal. Arvamuse sissejuhatuses on T. All märkinud, et eluslooduse kaitsevajaduse ja eesmärkide osas jätab ta hinnangu andmata, arvestades oma hariduslikust taustast ning praktilisest kogemusest tuleneva kompetentsi piiridega. Seega andis T. All seisukoha vaid karstinähtuste kaitsevajaduse osas, olemata pädev hindama muutuste mõju elusloodusele. Vastustaja märgib, et T. All on märkinud,