RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

) § 130 lg 1 ja § 131 lg-te 1 ja 2 alusel. V. A-d kahtlustatakse karistusseadustiku (KarS) § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi B kehalises väärkohtlemises ning KarS § 136 lg 1 järgi seadusliku aluseta B vabaduse võtmises. V. Ad on kriminaalkorras karistatud kolmel korral, viimati Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a otsusega, millega mõisteti V. A-le liitkaristuseks 7 aastat vangistust. Viru Maakohtu
3. juuli
4. a määrusega vabastati V. A. talle mõistetud karistuse ärakandmata osa kandmisest parandamatult raske haiguse tõttu ja talle kohaldati psühhiaatrilist sundravi.
5. märtsi
6. a Tartu Maakohtu määrusega V. A. sundravi lõpetati tema ohtlikkuse äralangemise tõttu. Vahistamistaotluse kohaselt esineb oht, et V. A. võib jätkuvalt toime panna kuritegusid. Asjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis sellist ohtu kinnitavad.
7. Harju Maakohtu
8. jaanuari
9. a määrusega taotlus rahuldati ja V. A. vahistati kaheks kuuks. Maakohtu hinnangul on prokuratuuri taotlus põhjendatud. Asjas on kogutud piisavalt tõendeid nii põhjendatud kuriteokahtluse kui ka

§ 130lg-s 2 sätestatud vahistamise aluse olemasolu 1-19-401 tõendamiseks.

V. A. puhul esineb oht uute kuritegude toimepanemiseks: teda on varem kriminaalkorras karistatud ning kahtlustuse kohaselt on ta jätkanud uute süütegude toimepanemist. Etteheidetavad teod viitavad sellele, et V. A. kujutab ohtu teda ümbritsevate inimeste tervisele ja ka elule.

1. Vahistamismääruse vaidlustas V. A. kaitsja vandeadvokaat Karine Nersesjan, kes taotles maakohtu määruse tühistamist.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. veebruari
4. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus seaduslik ning põhjendatud. Maakohus on üksikasjalikult hinnanud seni kogutud tõendeid, mis annavad alust kahtlustada V. A-d talle etteheidetavate tegude toimepanemises. V. A. puhul esineb ka

§ 130

lg-s 2 sätestatud vahistamisalus ehk põhjendatud kahtlus, et ta võib jätkuvalt kuritegusid toime panna. V. A. valmisolek kasutada füüsilist vägivalda ka edaspidi on ringkonnakohtu hinnangul väga tõenäoline. Seega esinevad V. A. puhul vahistamise eeldused ning tema ohtlikkuse tõttu on vahistamine vältimatu. V. A. terviseseisundist lähtuv võime kanda karistust otsustatakse edasises menetluses. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu määruse peale esitas kaebuse V. A. kaitsja, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja V. A. vahi alt vabastamist. Kaitsja hinnangul on asjas kogutud tõendid ebapiisavad põhjendatud kuriteokahtluse jaatamiseks. Samuti on kohtud jätnud nõuetekohaselt põhistamata vahistamisaluse olemasolu. Kohtud ei ole arvestanud V. A. isikuga. Tal on kindel elukoht ja perekond. V. A. on varem vabastatud karistuse kandmiselt parandamatult raske haiguse tõttu ning talle kohaldati psühhiaatrilist sundravi. V. A. terviseseisund on väga halb, ta vajab ravi ja eestkostja toetust. Tema vahistamine ei ole vältimatult vajalik. Vanglas ta vajalikku ravi ei saa.
2. Prokuratuur leiab vastuses kaitsja määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Nii maa- kui ka ringkonnakohtu põhjendused kuriteokahtluse ja V. A. vahistamise aluse olemasolu kohta on ammendavad. V. A. on väga ohtlik. Kahtlustatavale on määratud statsionaarne kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis ja ta viibib vangla meditsiiniosakonnas, kus on tagatud järelevalve ja ravi. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium annab esmalt hinnangu määruskaebuses esitatud väidete põhjendatuse kohta (I) ning selgitab seejärel vaimse häirega isiku vahistamise korda (II). (I)
4. Kaitsja hinnangul ei võimalda olemasolev tõendikogum kõnelda põhjendatud kuriteokahtlusest. Samuti kritiseeritakse kaebuses vahistamise aluse tuvastamise ja vahistamise vältimatu vajalikkusega seotud kohtute järeldusi.
5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt märkinud, et isiku vahistamist saab lugeda seaduslikuks vaid siis, kui vahistamismäärusest nähtub üheselt ja selgelt esiteks põhjendatud kahtluse olemasolu selles, et vahistatav on toime pannud kuriteo tunnustega teo, ning teiseks vahistamisaluse olemasolu. Seejuures ei piisa üldist laadi arutlustest ega standardsetest formuleeringutest. Vahistamismääruses tuleb esitada selged põhjendused, millistest asjaoludest ja tõenditest tulenevalt on kohtu arvates olemas nii põhjendatud kuriteokahtlus kui ka

§ 130lg-s 2 nimetatud 2

§ 363

lg 4 p 1 alusel vajalikuks ringkonnakohtu põhjendusi korrata ega kõnealustes küsimustes oma põhjendusi lisada. V. A. vahistamine oli Riigikohtu hinnangul praegusel juhul seaduslik. Kohtud ei ole aga vahistamistingimuste üle otsustamisel arvestanud kahtlustega V. A. vaimses tervises, millele juhtis kaitsja tähelepanu juba maakohtu istungil. (II)

1. Määruskaebuse kohaselt on vahistamine mh põhjendamatu seetõttu, et V. A. on raskelt haige, ta vajab ravi ja eestkostja toetust ning vanglas ta seda ei saa. Prokuratuuri vahistamistaotlusest nähtub, et
2. a vabastati V. A. vangistuse kandmiselt raske psüühikahäire tõttu ja talle kohaldati sundravi.
3. a vabastati V. A. sundravilt mh põhjusel, et ekspertiisiakti kohaselt põeb ta ravimatu kroonilise kuluga dementsust. Ka oli V. A. kohtu infosüsteemi andmetel enne väidetavate tegude toimepanemist Harju Maakohtu
4. juuli
5. a määrusega nr 2-18-11025 paigutatud esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematule ravile, kuna kohtu hinnangul on tal raske psüühikahäire, millest tulenevalt ei suutnud ta adekvaatselt hinnata enda terviseseisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Riigikohtu hinnangul on prokuratuur ja kohus need asjaolud põhjendamatult tähelepanuta jätnud. Kuigi see lõppastmes ei mõjuta järeldust vahistamismääruste seaduslikkuse kohta, peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist.
6. Vaimse häirega isikule tuleb tagada talle sobivad kinnipidamistingimused. Niisugusest seisukohast on lähtunud seadusandja kriminaalmenetluse seadustiku täiendamisel §-ga
7. Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (599 SE, Riigikogu XI koosseis) seletuskirjale tulenes erikorra loomise vajadus sellest, et vaimselt haiged isikud ei ole suutelised oma õigusi ja kohustusi teostama tervetega võrdväärselt ning seetõttu ei saa ka nende kinnipidamise tingimused olla samad (seletuskiri lk 120). Analoogselt on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) leidnud mitmetes lahendites, et üldjuhul on ebaterve psüühikaga inimese vabaduse võtmine õigustatud haiglas või sarnases kohases asutuses (vt nt EIK
8. jaanuari
9. a otsus Stanev vs. Bulgaaria, p 147).
10. Üldine vahistamisalus tuleneb

§ 130

lg-st 2, mille järgi võib kahtlustatava või süüdistatava vahistada prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või jätkuvalt toime panna kuritegusid ning vahistamine on vältimatult vajalik. Kohtueelses menetluses ei või esimese astme kuriteos kahtlustatav vahi all olla üle kuue kuu ning teise astme kuriteos kahtlustatav üle nelja kuu (

§ 1311lg 1).

Seda tähtaega saab erandlikel asjaoludel pikendada (

§ 1311lg 2).

Kohtumenetluses üldalusel vahi all pidamise maksimaalset tähtaega seaduses sätestatud ei ole (samas vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. veebruari 2019. a määrus nr 1-16-2411/677, p-d 20–25).

16. peatüki sätete järgi toimuvas psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetluses võib

§ 3951

lg 2 alusel isiku vahistada prokuratuuri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel või kohtumääruse alusel, kui isik on või võib menetluse kestel muutuda endale või teistele ohtlikuks või kui ta võib kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda või panna jätkuvalt toime õigusvastaseid tegusid. Seega võimaldab

§ 3951

lg 2 vahistada raske psüühikahäirega kahtlustatava

§ 3951

lg 2 esimene alternatiivi kohaselt saab sundravimenetluses isiku vahistada ka üksnes tema ohtlikkusele tuginedes, kui menetlusest kõrvalehoidumise ja/või uute kuritegude toimepanemise ohtu ei esine. 13.2 Vahistamist sundravimenetluses korraldatakse

§-s 131 sätestatud korra järgi, kuid lisaks tuleb arvestada isiku vaimset seisundit (

§ 3951lg 4).

13.3 Sundravimenetlusele allutatud isik ei või olla vahistatud üle kuue kuu (

§ 3951lg 6).

Erandlikel asjaoludel saab sundravimenetlusele allutatud isiku vahistamistähtaega pikendada kuni ühe aastani (

§ 3951lg 7).

Kuna seadus ei erista siin kohtueelset ja kohtumenetlust, on see tähtaeg kolleegiumi hinnangul absoluutne, hõlmates ka kohtumenetluse. 13.4 Sundravimenetluses vahistatud isiku kinnipidamistingimused erinevad üldalusel vahistatu kinnipidamistingimustest.

§ 130

alusel eelvangistust kandvad isikud paigutatakse vangla eelvangistusosakonda või arestimajja (vangistusseaduse § 90 lg 2).

§ 3951

lg 1 alusel paigutatakse sundravimenetluses vahistatud isik vangla meditsiiniosakonda või psühhiaatria tervishoiuteenust osutavasse haiglasse. Vangla meditsiiniosakonna ja psühhiaatriahaigla kinnipidamistingimused on erinevad.

§ 3952

alusel vahistatu kinnipidamiskohaks peab üldjuhul olema haigla ja vanglas on psüühikahäirega isiku kinnipidamine põhjendatud üksnes erandlikel juhtudel, nt kui haiglas ei leidu kinnipidamiseks vajalikul hulgal kohti. (Vt viidatud seletuskiri, lk 120–121). Kuna otsustus paigutada isik haiglasse või vangla meditsiiniosakonda mõjutab vahistatu õigusi, on selle otsustuse tegemine kohtu pädevuses ning see peab kajastuma vahistamismääruse resolutsioonis (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-20-14, p 11.1). Sõltuvalt asjaoludest võib kinnipidamiskoha valiku sõnastada ka tingimuslikult, võimaldades näiteks haiglas vabade kohtade puudumisel pidada isikut kinni vangla meditsiiniosakonnas. 14. Eeltoodust nähtuvalt on

16. peatüki sätete alusel vaimse häirega isiku vahistamise kord erinev

§-s 130 kehtestatud vahistamise üldkorrast, võimaldades enam arvestada psüühikahäirega isiku seisundit. Seega tuleb raske psüühikahäirega isiku vahistamist toimetada eelistatult sundravi kohaldamise menetluses

§ 3951

alusel, mis tagab, et isikut peetakse kinni talle sobilikes tingimustes (psühhiaatriahaiglas või vangla psühhiaatriaosakonnas). 15. Kolleegium tõdeb, et seadus ei reguleeri lähemalt, millises menetlusetapis, kuidas ja kelle algatusel toimub üleminek psühhiaatrilise sundravi kohaldamise menetlusele. Kuna kohtueelset menetlust juhib prokuratuur (

§ 30lg 1), kuulub menetluse valiku initsiatiiv prokuratuuri pädevusse.

Kahtlustatava õigusi ja terviseseisundit arvestades saab menetluse liiki enne kohtueelse menetluse lõpuleviimist muuta ilma täiendavate formaalsusteta, kuna peamine erisus kahe menetlusliigi vahel kahtlustatava seisukohalt seisneb vaid kinnipidamisrežiimis. Kui esineb põhjendatud kahtlus, et kahtlustataval võib olla raske psüühikahäire, on prokuröril võimalik kohaldada sundravimenetlust ja taotleda vahistamist

§ 3951

lg 2 alusel sundravimenetluse erisätteid järgides või taotleda vahistamist üldalusel ning määrata isiku terviseseisundi kindlakstegemiseks kohtupsühhiaatriline ekspertiis, taotledes vajadusel isiku paigutamist eeluurimiskohtuniku või kohtu määrusega

§ 102alusel sundkorras raviasutusse.

Ekspertiisi tulemuste selgumisel jätkatakse

§-s 393 nimetatud aluste puudumisel kriminaalasja menetlemist üldises korras, vastupidisel juhul aga tuleb taotleda isiku vahistamise jätkamist

§ 3951

lg 2 alusel või sõltuvalt asjaoludest vabastada isiku vahi alt

§ 1372lg 1 alusel. 4

16. ptk-s sätestatud sundravi kohaldamise menetlusele ülemineku vältimatuks eelduseks see, et isikule oleks käimasolevas menetluses tehtud kohtupsühhiaatriaekspertiis. Sundravimenetlust saab kohaldada ja

§ 3951

lg 2 alusel kahtlustatava vahistada ka siis, kui ekspertiisi ei ole (veel) tehtud, kuid kogutud on muid kaalukaid tõendeid (nt mõnes varasemas menetluses tehtud ekspertiisiakt), mis kinnitavad, et isikul on raske psüühikahäire. 17. Kokkuvõtvalt peab prokuratuur enne vahistamise taotlemist muu hulgas hindama, kas kahtlustatava terviseseisund ei tingi üleminekut sundravimenetlusele ja isiku kinnipidamist

16. peatükis sätestatud eritingimustel. Raske psüühikahäirega või selle kahtlusega isiku vahi all pidamine

§ 130

alusel ei või kesta kauem kui see on hädavajalik tema terviseseisundi kindlakstegemiseks. 18. Kuna praeguses asjas esinesid juba enne ekspertiisi määramist selged viited, et kahtlustatav on vaimse häirega isik ning tema suhtes võib osutuda vajalikuks sundravimenetluse läbiviimine, ei olnud kolleegiumi hinnangul välistatud vahistamistaotluse esitamine

§ 3951lg 2 alusel.

Olukorras, kus prokuratuur tugines vahistamise üldalusele, kuid kaitsja esitas isiku terviseseisundist lähtudes vastuväiteid, oleks maakohus saanud kohtuistungil juhtida prokuröri tähelepanu tekkinud kahtlustele isiku vaimses seisundis ning prokurör oleks saanud vahistamisalust kohtuistungil muuta. Kohtul ei ole siiski pädevust teha prokuröri asemel ise otsustust menetlusliigi muutmiseks. Nagu kolleegium eelnevalt tõdes (vt p 10), oli V. A. vahistamine lõppkokkuvõttes seaduslik. Prokuratuuri vastusest nähtuvalt määrati kahtlustavale ka statsionaarne ekspertiis vangla meditsiiniosakonnas (vt p 6). 19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390lg-st 1 ja § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 4.

veebruari

1. a määruse muutmata ning kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
2. Määruskaebuse esitaja taotleb V. A-le Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses osutatud riigi õigusabi tasu hüvitamist 30 euro ulatuses. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu määrusega tutvumiseks ja määruskaebuse koostamiseks kokku pool tundi. Kolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud vajalikud ja nende tegemiseks kulutatud aeg põhjendatud. Lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri
3. juuli
4. a määruse nr 16 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise tingimused“ § 1 lgst 6 ning § 7 lg-st 1, tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 30 eurot (sh käibemaks 5 eurot).

§ 175lg 1 p 4 ja § 187 lg 2 kohaselt tuleb see summa arvata menetluskulu hulka.

Kõnealuse menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik otsustatakse kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. (allkirjastatud digitaalselt) Saale Laos Velmar Brett Eerik Kergandberg 5