Obsah (6)

§ 146§ 147§ 158§ 142§ 143§ 144

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Bome Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2019, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-18-120458 Tsiviilasi Osaühing LEINONEN ha

§ 146

lg 1 alusel, kuivõrd hagi esitati peale kolme aasta möödumist leppetrahvi sissenõutavaks muutumisest. Kostja leiab ka, et ei ole nõuet vahepeal tunnustanud. Hageja leiab, et leppetrahvi nõue ei ole aegunud tulenevalt

§ 147

lõikest 3 mille järgi algas nõude aegumistähtaeg alles 31.12.2015, kuivõrd tegemist on arvega. Hageja on lisaks ka seisukohal, et kui kohtu arvates

§ 147

lg 3 kohaldamisele ei kuulu, siis ei ole nõue aegunud ka seetõttu, et kostja on nõuet selgelt tunnistanud 09.10.2018. a kirjavahetuses hagejaga

§ 158

lg 2 kohaselt, mistõttu on sel hetkel nõuete aegumine katkenud ja uuesti alanud

§ 158

lg 1 kohaselt.

§ 142

lg 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

§ 143

sätestab, et kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

§ 144

sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud.

§ 146

lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat.

§ 147

lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest.

§ 147

lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.

§ 147

lg 3 sätestab, et kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.

§ 158

lg 1 sätestab, et aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.

§ 158

lg 2 sätestab, et nõude tunnustamine võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Kohus leiab, et antud juhul ei kuulu aegumise käsitlemisel kohaldamisele

§ 147lg 3.

Leppetrahvi nõude vormistamine tavalise arvena ei muuda leppetrahvi arveks. Leppetrahv on eraldiseisev nõue (VÕS § 158) ja tähendab lepingut rikkunud lepingupoole kohustust maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvi näol ei ole tegemist teenuse osutamisega kahjustatud lepingupoole poolt ja puudub alus vormistada leppetrahv arvena. Leppetrahvinõue muutub VÕS § 82 lg 7 ja § 158 lg 1 järgi sissenõutavaks alates selle nõude eelduste täitmisest, esmajoones kohustuse rikkumisest. Sellest lähtuvalt leppetrahvi osas aegumine hakkab kulgema alates leppetrahvi nõude esitamise eelduse täitmisest. Arvestades, et hagejal tekkis leppetrahvi nõudmise õigus 11.02.2015 oleks ka hagi pidanud olema kohtusse esitatud 11.02.2018. Hagi esitati aga 20.09.2018 (TsMS § 486 lg 2 kohaselt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest). Seega on hageja leppetrahvinõue aegunud. Seoses hageja poolt viidatud väidetava kostjapoolse nõude tunnustamisega 09.10.2018, mis hageja hinnangul tõi kaasa aegumise katkemise ja uuesti algamise

§ 158

lg 1 kohaselt, märgib kohus esiteks, et selleks ajaks oli nõue juba aegunud ja teiseks oli sel ajal juba käimas käesolev kohtumenetlus. Kompromissi saavutamise eesmärgil (nagu nähtub tõendiks esitatud kirjavahetusest) tehtud pakkumisi ei saa mingil juhul arvestada nõude tunnustamisena. 3 2-18-120458 Eeltoodust tulenevalt kohaldab kohus hageja leppetrahvi nõude osas aegumist ja jätab vastava nõude osas hagi rahuldamata. Kuivõrd

§ 144

kohaselt aeguvad koos põhinõudega ka kõrvalnõuded, jätab kohus hagi rahuldamata ka leppetrahvilt arvestatavate viiviste osas. Teenuse tasu nõue Kohus on tuvastanud, et 14.05.

1. a esitas hageja kostjale osutatud teenuste eest arve nr. 3653 maksetähtpäevaga 28.05.
2. a summas 750 eurot, millest 450 eurot majandusaasta aruande koostamise eest ja 300 eurot postiaadressi kasutamise tasu märts – detsember
3. Kostja ei ole seda tasunud. Kostja leiab esiteks, et ka see hageja nõue on aegunud. Hageja leiab, et tema nõue ei ole aegunud. Kohus leiab, et arvest nr. 3653 tulenevad nõuded ei ole aegunud, kuivõrd tegemist on kokkulepitud tasu maksmise nõuetega, mistõttu algas nende nõuete aegumistähtaeg

§ 147lg 3 järgi alles 2015 aasta lõpust ja nõuded oleksid aegunud 2018.

aasta lõpuks. Hagi aga esitati enne

1. aasta lõppu. Kostja leiab, et hageja ei ole tõendanud, et arves nr. 3653 näidatud majandusaastaaruande teenus on tõepoolest kostjale osutatud ja kostja on teenuse vastu võtnud. Vastupidi, e-kirjavahetus, mis on esitatud hageja poolt, on selgesti loetav kostja rahulolematus, kuna kostja soovis enne tasumist veenduda, et teenus on tõepoolest nõuetekohaselt osutatud. Kuid hageja ei ole väidetavalt koostatud aruannet kostjale näidanud. Seoses postiaadressi teenusega jääb kostjale ebaselgeks - kui hageja peab silmas ühte lauset sisaldavat kirjavahetust, mis leidis aset 05.03.2014, siis antud kirjavahetus ei sisalda tingimusi, mille alusel saab hageja esitada kostjale arveid peale igasuguste koostööde lõppemist. Seda enam, tuleb siis lugeda, et see teenus ei ole hõlmatud nn põhilepinguga. On ka oluline, et ei esitanud hageja kostjale hoiatust, et juhul, kui kostja ei muuda aadressi, siis küsib hageja selle eest tasu. Selles olukorras küsida tasu väidetava postiaadressi teenuse eest peale koostöö lõppemist on hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja väidab, et arve nr. 3653 on esitatud esiteks
2. a kostja majandusaasta aruande koostamise teenuse eest, milles hageja ja kostja kokku leppisid kokku eraldiseisvas käsunduslepingus (hagiavalduse lisa 3, mis sisaldab pooltevahelist e-kirjavahetust vastaval teemal). Teiseks on arve esitatud postiaadressi kasutamise teenuse eest perioodil märts – detsember 2015, mille pooled leppisid samuti eraldi kokku e-kirja teel (hageja vastus kostja hagivastusele lisa 3). Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lõike 1 ja § 82 lõike 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 76 lg 2 sätestab, et kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 punktist 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 sätestab, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 4 2-18-120458 Kohus leiab, et teenus, mis on arve nr. 3653 aluseks, on kostja
3. a majandusaasta aruande koostamine hageja poolt, mida kinnitab esitatud pooltevaheline e-kirjavahetus (hagiavalduse lisa 3) ja postiaadressi kasutamise teenus perioodil märts – detsember
5. a majandusaasta aruande koostamise teenusega seoses leiab kohus, et viidatud ekirjavahetusega on tõendatud, et hageja ei osutanud arve aluseks olevat teenust kostjale, keeldudes teenuse üleandmisest enne kui kostja tasub hagejale teenuse eest. Kostja aga avaldas soovi tutvuda majandusaastaaruandega enne, kui selle eest tasub. Tõend lõppeb hageja väitega, et nad ei saa teenust enne üle anda, kui selle eest on tasutud. Arvestades, et esitatud tõenditest ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud kostjapoolselt kohustust tasuda teenuse eest enne kui see on talle üle antud, ei tekkinud kostjal kohustust teenuse eest ka ette tasuda. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagejal ka õigust nõuda osutamata jäänud teenuse eest kostjalt tasu 450 eurot ja kohus jätab vastava nõude osas hagi rahuldamata. Kuivõrd kohus ei rahulda hagi
6. a majandusaasta aruande koostamise nõude osas, jätab kohus hagi rahuldamata ka vastavalt nõudelt arvestatavate viiviste osas. Nimelt ei ole kostja jäänud eelnimetatud summa tasumisega viivitusse, kuna kostja ei pidanudki seda summat hagejale maksma. Postiaadressi kasutamise teenusega seoses leiab kohus, et nõue on põhjendatud, kuivõrd vastav kokkuleppe on tõenditest tuvastatav ja äriregistrist nähtuvalt on kostja kasutanud hageja aadressi (xxx) oma juriidilise aadressina ka
7. a, millest tulenevalt on teenus osutatud ning selle eest kokku lepitud tasu nõudmine põhjendatud. Kostja vastuväited vastava nõude osas ei ole põhjendatud. Poolte koostöö jätkus postiaadressi kasutamise osas, kuni kostja hageja postiaadressi kasutas ja kohtu hinnangul ei pidanud hageja esitama kostjale mingisugust hoiatust, et juhul, kui kostja ei muuda aadressi, siis küsib hageja selle eest tasu, kuivõrd poolte vahel oli selgelt kokku lepitud, et kostja peab hagejale tasuma postiaadressi kasutamise eest, kuni ta seda postiaadressi kasutab (teenus ei olnud ajaliselt piiratud). Vastav ei ole ka kuidagi hea usu põhimõttega vastuolus. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi postiaadressi kasutamise teenusega seotud nõude osas summas 300 eurot. Kuivõrd aga esitatud tõenditest ei nähtu, et postiaadressi kasutamise teenusega seoses oleks lisaks tasule kokku lepitud ka mingis viivises tasu maksmisega viivitamise korral, ei rahulda kohus hageja viivisenõuet postiaadressi kasutamise teenusega seotud nõude osas. Kokkuvõte Kohus rahuldab esitatud hagi osaliselt. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 300 eurot postiaadressi kasutamise teenuse eest vastavalt 14.05.
8. a arvele nr. 3653, kuid jätab rahuldamata vastava võlgnevusega seotud viivisenõuded. Kohus kohaldab aegumist ja jätab rahuldamata hageja leppetrahvinõude summas 1 962 eurot ja sellega seonduvad viivisenõuded. Kohus jätab rahuldamata hageja nõude summas 450 eurot
9. a kostja majandusaasta aruande koostamise teenuse eest ja sellega seonduvad viivisenõuded. 5 2-18-120458 Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd hagi kuulub rahuldamisele ainult osaliselt, jätab kohus menetluskulud täielikult poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Kuivõrd antud juhul jäävad menetluskulud poolte endi kanda, ei ole kohtu hinnangul alust menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik 6